Riigiprokuratuuri 12. augusti 2014 määrus nr RP-67/14/150(05) Valter Malmi ja Roland Põdra ühise kaebuse rahuldamata jätmise kohta
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Valter Malm ja Roland Põder, taotlused riigi õigusabi määramiseks Riigiprokuratuuri 12. augusti 2014 määrusele kaebuse esitamiseks ja nende ühine kaebus.
RESOLUTSIOON
Valter Malmi ja Roland Põdra taotlused riigi õigusabi saamiseks jätta rahuldamata.
2.Valter Malmi ja Roland Põdra kaebus Riigiprokuratuuri 12. augusti 2014 määruse vaidlustamiseks jätta läbi vaatamata ja tagastada see esitajatele. Edasikaebamise kord KrMS § 384 lg 2, § 387 lg 1 ja § 344 lg 3 kohaselt võib määrusele esitada advokaadi vahendusel määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule kümne päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Lõuna Ringkonnaprokuratuuri saabus Riigiprokuratuuri kaudu Valter Malmi ja Roland Põdra kuriteoteade, milles paluti alustada kriminaalmenetlus M.R. ja I.V. i suhtes KarS § 320 lg 1 tunnustel. Kuriteoteate kohaselt on AS DNB Pank töötajad M.R. ja I.V. andnud kriminaalasjas nr 11760000085 teadvalt valeütlusi. Kaebuse esitajad on seisukohal, et tunnistajate ütlused on ilmses vastuolus varem koostatud dokumentaalsete tõenditega ning V. Malmi ja R. Põdra ütlustega.
2.Juhtivprokurör Kaire Hänilene jättis kuriteokaebuse alusel kriminaalasja alustamata 01.08.2014 teatisega nr 14760000110 (LÕRP-9/14/75), alljärgnevatel põhjustel.
2.1 KarS § 320 lg-s 1 nähakse ette kriminaalvastutus tunnistaja poolt kriminaalmenetluses teadvalt valeütluse andmise eest. Kriminaalasja nr 11760000085 kohtueelsel uurimisel on I.V. ja M.R. üle kuulatud, st tegemist on tunnistajatega, kellel on tõe rääkimise kohustus. Kriminaalasja nr 11760000085 kohtueelne menetlus on lõpuleviidud, kahtlustatavate kaitsjatele on esitatud koopiad kogutud materjalidest, kaitsjad on esitanud prokuratuurile omapoolsed taotlused ning koostamisel on süüdistusakt. Kuna kriminaalasja ei ole veel kohtusse saadetud, ei ole selles toimunud kohtulikku uurimist, st kohus ei ole kogutud tõenditele hinnangut andnud. 2.2 Tulenevalt KrMS §-st 61 ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohtu ülesanne on hinnata tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Asjaolu, et kaebuse esitajate arvates on kaks tunnistajat andnud kohtueelsel uurimisel valeütlusi, ei ole kriminaalmenetluse alustamise aluseks. Kuna tõendite hindamine on kohtu ülesanne, siis on võimalik võtta seisukoht kellegi käitumises KarS § 320 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisu esinemise osas alles pärast kohtuliku uurimise toimumist ning pärast kohtulahendi jõustumist.
3.Kriminaalasja alustamata jätmisega mitte nõustudes esitasid V. Malm ja R. Põder, kes on kahtlustatavad kriminaalasjas nr 11760000085, ühise kaebuse kriminaalmenetluse mittealustamise peale Riigiprokuratuurile. Kaebuse kohaselt andsid tunnistajad, AS DNB Pank töötajad I.V. ja M.R. kriminaalasjas nr 11760000085 valeütlusi. Kaebuses väidetakse, et valeütlusi saab tuvastada ilma sama menetlust, kus antud ütlused anti, lõpuni arutamata. Seda, kas väide on õige või vale, saab välja selgitada juba varem ja selle tuvastamine pole kuidagi seotud menetluses oleva kriminaalasjaga. Jätkuvalt palutakse alustada kriminaalmenetlus I.V. i ja M.R. suhtes KarS § 320 tunnustel.
4.Riigiprokuratuur 12.08.2014 määrusega jättis V. Malmi ja R. Põdra kaebuse rahuldamata ning kriminaalmenetluse alustamata. Riigiprokurör nõustus juhtivprokurör K. Hänilene seisukohtadega ning lisas täiendavalt vaid järgmist. 4.1 Kõigepealt juhtis riigiprokurör tähelepanu Tallinna Ringkonnakohtu lahendile nr 1-087286, milles on väljendatud seisukohta, et kriminaalmenetlust teadvalt valeütluste andmise eest ei saa alustada enne põhiasjas tõendamisele kuulunud asjaolude tuvastamist. 4.2 Edasi märgiti määruses, et kriminaalmenetluses ei saa dubleerida teises kriminaalmenetluses tõendamisobjektiks olevate asjaolude tuvastamisel paralleelmenetust samade asjaolude tuvastamiseks, mis ilmselgelt on kuriteokaebuse esitamise eesmärgiks. Samale seisukohale on asunud oma lahendis nr 3-7-1-1-660 ka Riigikohus. Seetõttu käesolevas määruses ei analüüsita M.R. ja I.V. i ütluste tõele vastavust või mittevastavust teises kriminaalmenetluses olevate tõenditega. Neid ei olegi võimalik analüüsida, kuna kriminaalmenetluses puudub lõplik, jõustunud lahend. Just nimelt kriminaalmenetluse käigus analüüsitakse tunnistajate ütlusi kooskõlas teiste kriminaalasjas nr 11760000085 kogutud tõenditega ning kohtu poolt hinnatakse, kas need on usaldusväärsed ning kas nende ütlusi saab kohtulahendi tegemisel tõendina kasutada. Käesoleval hetkel on koostamisel süüdistusakt, kriminaalasja ei ole veel kohtusse saadetud ning sisulist kohtulikku arutelu ei ole toimunud. Riigiprokuröri hinnangul ei ole eelmärgitu tõttu võimalik anda kriminaalõiguslikku hinnangut sellele, kas M.R. ja I.V. on tahtlikult andnud valeütlusi, st tõendamisel tähtsaid asjaolusid moonutanud. Siinkohal selgitas riigiprokurör veel, et ütluste lahknemine neist tõendeist, millele tuginedes süüteosündmus kohtuotsusega tuvastatuks loetakse, ei tähenda sugugi veel valeütluste andmist.
-2-
4.3 Riigiprokurör märkis, et KrMS § 61 lg 1 alusel ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu, mistõttu ei saa isikute ütluste usaldusväärsusele hinnangut andes antud juhul kahtlustatavate ütlusi eelistada tunnistajate ütlustele enne nende kontrollimist kohtuliku menetluse käigus ja enne kriminaalasjas lõpliku lahendi jõustumist. Ainuüksi kriminaalasjas kahtlustatavate nägemus pärast toimikumaterjalidega tutvumist, et tunnistajad on andnud teadvalt valeütlusi, ei ole aluseks uue kriminaalasja alustamiseks. Selleks on neil õigus vastavalt KrMS §-le 225 esitada taotlusi. Samuti kuulub ütluste usaldusväärsuse kontroll kohtu pädevusse. Kui kohtuistungil leitakse, et M.R. ja I.V. on tahtlikult andnud valeütlusi tähtsust omavate asjaolude kohta, siis teavitatakse sellest prokuratuuri ning otsustatakse kriminaalmenetluse alustamine. 4.4 Edasi selgitas riigiprokurör, et vastavalt KrMS §-le 193 alustatakse kriminaalmenetlust vaid juhul, kui selleks on ajend ja alus ning KrMS § 194 kohaselt on kriminaalmenetluse aluseks kuriteo tunnuste sedastamine kuriteoteates. Pelgalt isiku rahulolematus kriminaalmenetluse mittealustamise osas ei anna alust kriminaalmenetluse läbiviimiseks. Kriminaalmenetluse alustamiseks käesoleval juhul puudub alus. Kriminaalmenetlus kui karistusõiguslik reageering on olemuslikult kõige tõsisem sekkumine isikuvabadustesse, mille alustamine peab olema äärmiselt põhjendatud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on samale põhimõttele viidates 22.09.2010 lahendis nr 3-1-1-60-09 leidnud järgmist: „Kõnealust põhimõtet täpsustades märgitakse KrMS § 193 lg-s 1 ja §-s 194, et kriminaalmenetluse alustamiseks peab olemas olema ajend (kuriteoteade või kuriteole viitav muu teave) ja alus (kuriteo tunnuste sedastamine kriminaalmenetluse ajendis) ja tuleb taunida kriminaalmenetluse alustamist olukorras, mil puudub üldse kuriteokahtlus või see on pelgalt teoreetiline.“ KrMS § 194 lg 2 järgi on kriminaalmenetluse aluseks kuriteo tunnuste sedastamine kriminaalmenetluse ajendis (so kuriteoteade või kuriteole viitav muu teave). KrMS § 193 lg 1 kohaselt alustatakse kriminaalmenetlust esimese uurimis- või muu menetlustoiminguga vaid juhul, kui selleks on alus ja ajend ning puuduvad kriminaalmenetluse seadustiku § 199 lg 1 sätestatud asjaolud. KrMS § 199 lg 1 p 1 kohaselt ei alustata kriminaalmenetlust, kui puudub kriminaalmenetluse alus, s.o kui puuduvad kuriteo tunnused. Kuna esitatud avaldusest ja sellele lisatud dokumentidest ei nähtu, et oleks toimepandud kuritegu, siis on Lõuna Ringkonnaprokuratuur õigesti jõudnud järeldusele, et kriminaalmenetlus ei kuulu alustamisele KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel.
5.V. Malm ja R. Põder esitasid Tartu Ringkonnakohtule taotlused riigi õigusabi saamiseks, et vaidlustada Riigiprokuratuuri eelnimetatud määrust ringkonnakohtus. 5.1 V. Malm märgib, et on alates 2012. aastast töötu ja tal puudub sissetulek. Tööle teda ei võeta, kuna tema isiklikud arveldusarved on arestitud ja Eesti meedia vahendusel on teda avalikult halvustatud. Ta soovib tõestada, et DNB panga töötajad I.V. ja M.R. on kriminaalmenetluses nr 11760000085 andnud teadvalt valesid tunnistusi, eesmärgiga varjata panga kelmuslikku tegevust laenuandmisel ning on sellega petnud uurimisorganeid. V. Malm soovib, et uurimisorganid selgitaksid välja, miks panga töötajad I.V. ja M.R. andsid valetunnistusi. Taotlusele on lisatud riigi õigusabi taotleja majandusliku seisundi teatis. 5.2 R. Põder selgitab, et kuna teda ja tema lapsi on nii majanduslikult kui moraalselt kurnanud juba 2010. aasta septembris alanud MRP pankrotiprotsess ja 2012 mais alguse saanud kriminaalasja nr 11760000085 menetlemine, siis vajab tema kui Eesti Vabariigi kodanik täiendavaid vahendeid oma seaduslike ja seni kaitseta jäänud õiguste professionaalseks kaitseks. R. Põdra põhjendused selles, mida ta esitatava kaebusega saavutada soovib, s.o asjast taotlejale tulenev võimalik kasu, kattub V. Malmi vastavas taotluses esitatuga (vt käesoleva määruse p 5.1). Taotlusele on lisatud riigi õigusabi taotleja majandusliku seisundi teatis. -3-
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Kriminaalkolleegium, vaadanud läbi V. Malmi ja R. Põdra taotlused riigi õigusabi saamiseks ning hinnanud selle perspektiivi ringkonnakohtus, leiab, et esitatud taotlused tuleb jätta rahuldamata. V. Malmi ja R. Põdra kaebuse Riigiprokuratuuri määrusele jätab ringkonnakohus läbi vaatamata. Oma seisukohti põhjendab ringkonnakohus alljärgmiselt.
7.KrMS § 208 lg 1 kohaselt, kui KrMS § 207 lõikes 1 või 2 nimetatud kaebus või taotlus kriminaalmenetluse lõpetamiseks KrMS §-s 2052 nimetatud alusel on Riigiprokuratuuri määrusega jäetud rahuldamata, võib kaebuse või taotluse esitanud isik määruse advokaadi vahendusel vaidlustada ringkonnakohtus määruse koopia saamisest alates ühe kuu jooksul. V. Malm ja R. Põder on esitanud taotluse riigi õigusabi saamiseks, kuna nad soovivad vaidlustada Riigiprokuratuuri määrust ringkonnakohtus. Lähtuvalt esitatud taotlustest peabki ringkonnakohus järgnevalt otsustama neile riigi õigusabi andmise või sellest keelduma. 7.1 Tartu Ringkonnakohus, tutvunud ka Riigiprokuratuuri 12.08.2014 määrusega, leiab, et selle edasine vaidlustamine on perspektiivitu, mistõttu kolleegium keeldub V. Malmile ja R. Põdrale riigi õigusabi andmisest. Nimelt näeb RÕS § 7 lg 1 p 5 ette, et riigi õigusabi ei anta, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene. Käesoleval juhul on nii Lõuna Ringkonnaprokuratuur kui Riigiprokuratuur avaldajatele selgitanud kriminaalmenetluse alustamise eeldusi ja antud asjas kriminaalmenetluse aluse puudumist. Ringkonnakohus nõustub neis lahendites toodud veenvate põhjendustega, mistõttu neid siinkohal täies mahus üle ei korda ja rõhutab vaid olulisemat. 7.2 V. Malm ja R. Põder soovivad kriminaalasjas nr 11760000085 tunnistajatena ütlusi andnud I.V. i ja M.R. suhtes kriminaalmenetluse alustamist KarS § 320 lg 1 tunnustel, leides, et need isikud andsid kohtueelse uurimise käigus valeütlusi. Sisuliselt soovivad V. Malm ja R. Põder seega ühes kriminaalasjas kogutud tõendite hindamist paralleelselt ka teises kriminaalasjas. Märgitud olukorda ringkonnakohus võimalikuks ei pea. Tõendite hindamine peab toimuma selles kohtumenetluses, kus need on kogutud ja see toimub tõendite võrdleva analüüsi teel. Tunnistaja ütlused on tõendina aktsepteeritavad senikaua, kuni need pole teiste tõenditega ümber lükatud või piisava kahtluse alla seatud. Mõeldavaks ei saa pidada situatsiooni, kus tunnistaja ütluste usaldusväärsust hinnatakse mitte juba läbiviidavas, vaid hoopis uues kriminaalmenetluses. 7.3 Selgitavalt lisab ringkonnakohus veel, et kui kohtumenetluse käigus on ilmnenud kuriteo toimepanemisele viitavad asjaolud, esitavad Eesti õiguspraktikas tavaliselt kohtud prokuratuurile kuriteoteate kriminaalmenetluse alustamiseks. Seega ei piisa kriminaalkorras karistatava kuriteo koosseisu sisustamiseks ja kriminaalmenetluse alustamiseks üksnes nt avaldaja arvamusest, et tunnistaja on kohtumenetluses andnud valeütlusi. 7.4 Eeltoodust tulenevalt ning juhindudes RÕS § 7 lg 1 p-st 5 leiab ringkonnakohus, et Riigiprokuratuuri määruse edasine vaidlustamine on perspektiivitu ja keeldub seega taotlejatele riigi õigusabi andmisest.
8.Järgnevalt võtab ringkonnakohus seisukoha V. Malmi ja R. Põdra esitatud kaebuse osas ja märgib siinkohal järgmist. 8.1 Nagu juba mainitud, saab tulenevalt KrMS § 208 lg-st 1 Riigiprokuratuuri määrusi ringkonnakohtus vaidlustada üksnes advokaadi vahendusel. Kaebuse esitamine advokaadi -4-
vahendusel tähendab seda, et kaebuse on koostanud ja sellele on alla kirjutanud advokaat. Määruskaebuse esitamisel advokaadi vahenduseta tuleb ringkonnakohtul jätta kaebus läbi vaatamata. V. Malmi ja R. Põdra kaebusest nähtuvalt on see allkirjastatud digitaalselt nende endi poolt, mistõttu tuleb see KrMS § 208 lg 1, 3, § 326 lg 2 ja § 323 lg 2 p 2 koostoimes jätta läbi vaatamata ja esitajatele tagastada.
Paavo Randma
Tiit Lõhmus
-5-
Aarne Sarjas
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.