lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/3-1-2-2-14

Kohtulahend

KriminaalasiJõustunudRiigikohus · 29.09.2014

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Riigikohus
Kohtuasja number
3-1-2-2-14
Asja liik
Kriminaalasi
Kuulutamise aeg
29.09.2014
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
2625
Lahend PDF →Riigi Teatajas →
Salvesta kogumikku
Väljavõte Wordi

Lahendi tekst

Riigi Teataja

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised teistmismenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis

3-1-2-2-14 29. september 2014 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg Keijo Martini süüdistuses KarS § 114 p 1 järgi Pärnu Maakohtu 17. juuni 2008. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 28. oktoobri 2008. a otsus kriminaalasjas nr 1-07-411 Keijo Martini kaitsja vandeadvokaat Paul Järve, teistmisavaldus Prokuratuur, esindaja Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Helga Aadamsoo 27. august 2014, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Keijo Martini kaitsja vandeadvokaat Paul Järve teistmisavaldus jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.Keijo Martinile esitati süüdistus KarS § 114 p 1 järgi selles, et ta 21. mail 2006 kella 18.15 paiku tappis piinaval ja julmal viisil Pärnu-Jaagupi alevis Tallinna-Pärnu-Ikla maantee lähedal metsas alaealise S. J.-i. K. Martin helistas samal päeval kell 18.15 S. J.-ile ja kutsus teda vestlemiseks PärnuJaagupis asuvate garaažide juurde. K. Martin võttis vanemate garaažist kaasa liharaiumise kirve, mille peitis seljas olevate riiete alla. Seejärel suundus ta koos S. J.-iga sündmuskohta, kus lõi kannatanule liharaiumise kirvega ootamatult kuklapiirkonda, mille tagajärjel kirvevars murdus. Edasise rüseluse käigus lõi süüdistatav kannatanut veel mitu korda rusika ja kirveteraga pähe. Seejärel surus ta maha kukkunud S. J.-i selili ja istudes kannatanu rindkerel, lõikas kahe käega kirveterale surudes tema kõri läbi. Sel viisil põhjustas ta kannatanule kaela piirkonna lõikehaavad, kägiveeni vigastuse ja sellest johtunud verekaotusliku šoki, mille tagajärjel suri S. J. sündmuskohal. Samuti esitati K. Martinile süüdistus KarS § 199 lg 1 järgi varguses, kuid selles osas teistmismenetlust ei toimu.
2.Pärnu Maakohtu 17. juuni 2008. a otsusega tunnistati K. Martin süüdi KarS § 114 p 1 järgi julmal ja piinaval viisil toimepandud tapmises ja § 199 lg 1 järgi varguses.
3.Tallinna Ringkonnakohtu 28. oktoobri 2008. a otsusega mõisteti K. Martin õigeks tapmises julmal viisil. Samuti mõisteti ta õigeks KarS § 199 lg 1 järgi. Süüdistuses KarS § 114 p 1 alt 1 järgi ehk

tapmine piinaval viisil ja K. Martinile KarS § 114 p 1 järgi mõistetud karistuse osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Ka muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised. 3.1 Maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust, avaldades tervikuna K. Martini eeluurimisel antud ütlused ja kasutades neid kohtuotsuse tegemisel. Sellest tulenevalt tuleb tõendikogumist välja arvata kõik kohtueelses menetluses antud ütlused, sh ka need, mis sisaldusid ütluste olustikuga seostamise protokollis. 3.2 Eeltoodule vaatamata on K. Martini süü S. J.-i tapmise toimepanemises tõendatud. Nimelt on maakohtu otsuse põhistus olnud kahetine. Esmalt on käsitletud K. Martini kohtus antud ütlusi ja selgitusi kuriteo asjaolude kohta ning tema versioon toimunu kohta ümber lükatud. Alles seejärel ja täiendavalt on maakohus pöördunud kohtueelses menetluses antud ütluste poole, mille abil on süüdistatava versioon ümber lükatud. Kuigi kohtuotsuse täiendaval põhjendamisel on toimitud lubamatutele tõenditele tuginevalt, ei lükka see tõdemus ümber maakohtu seda arutluskäiku ja neid järeldusi, mis on tehtud esmaselt ning K. Martini kohtus antud ütluste üldise usutavuse hindamisel, ilma et sellesse oleks kaasatud kohtueelses menetluses antud ütlusi. 3.3 Puudub vaidlus selle üle, et K. Martin tunnistas kohtueelses menetluses üles mõrva toimepanemise ja see tingis suuresti ka K. Martini kohtu alla andmise. Just sellest mõrva toimepanemise ülestunnistamisest lähtuvalt viidi läbi ka menetlustoimingud. Mõrva toimepanemise ülestunnistamist ei eitanud ringkonnakohtu istungil ka süüdistatav. On edasise menetluse ja tõendite tervikhindamise küsimus, kas lugeda K. Martini kohtus antud ütlusi ja versiooni sündmuste kohta tõepäraseks või mitte. Samuti tuleb tõendite tervikhindamisel otsustada, millised tõendid pärast eeluurimisel antud ütluste kõrvalejätmist viitavad K. Martinile kui mõrva toimepanijale. Süüdistatava kohtumenetluses antud ütlused sündmuse toimumise kohta, mis erinevad kohtueelses menetluses antud ütlustest, on täiesti ebausutavad. K. Martini poolt kohtuistungil antud ütlused olid seosetud ja vastuolus teiste tõenditega (sh ekspertiisiaktide, sündmuskoha vaatlusprotokollide ning tunnistajate ütlustega). Seetõttu tuleb lugeda ebausaldusväärseks süüdistatava ütlused tervikuna. K. Martini süüd kinnitab ka tema kiri enda vanematele, milles ta tunnistas mõrva toimepanemist. Tegemist ei olnud puhtsüdamliku ülestunnistusega, mis oleks olnud suunatud menetlejale ja millest oleks tuletatav üksnes soov ütluste andmiseks. Seega on kirja puhul tegemist iseseisva tõendiga, mille sisu saab kasutada tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel. Kohtueelses menetluses kontrolliti välistusmeetodit kasutades ka võimalikke teisi versioone toimunu kohta, mis ei leidnud kinnitust. Kokkuvõtvalt on kõrvaldatud kahtlused, et kuriteo võis K. Martini asemel toime panna keegi teine.

4.Riigikohtu 5. jaanuari 2009. a määrusega jäeti K. Martini kaitsja kassatsioon ringkonnakohtu otsuse peale menetlusse võtmata.
5.Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) leidis, et kriminaalmenetluses kahjustati pöördumatult K. Martini kaitseõigust Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni (EIÕK) artikkel 6 lg 1 ja lg 3 punkti c tähenduses (30. mai 2013. a otsus asjas Martin vs. Eesti). Samuti mõisteti K. Martini kasuks Eesti riigilt välja rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks 4500 eurot. EIK-

i hinnangul seisnes rikkumine selles, et rikuti kaebaja õigust kaitsta end kohtueelses menetluses vabalt valitud kaitsja abil ning K. Martini süüdimõistmine tugines kohtueelses menetluses kaitseõiguse rikkumisega kogutud tõenditel. Kuigi ringkonnakohus jättis kaitseõiguse rikkumisega kogutud tõendid tõendikogumist välja, võttis ta need otsuse tegemisel tegelikult siiski arvesse. 5.1 Esialgu oli K. Martinil tema vanemate valitud kaitsja Paul Järve. 7. augustil 2006 kirjutas kahtlustatav kaks avaldust, milles loobus valitud kaitsja teenustest. Seejärel ei lubanud menetlejad P. Järvel enam K. Martiniga kohtuda põhjendusega, et tema teenustest on loobutud. Samal päeval määras uurija süüdistatava kaitsjaks riigi õigusabi korras vandeadvokaat Rünno Roosmaa. Riigi õigusabi taotlemise ankeedis on K. Martin nõustunud selle kaitsja määramisega. R. Roosmaa kinnitas hiljem, et K. Martin ütles talle 7. augustil 2006, et soovib loobuda P. Järve teenustest seetõttu, et viimane kaitseb ka kahte teist kahtlustatavat samas asjas. K. Martin ise kinnitas aga hiljem, et talle avaldati uurijate poolt survet P. Järve teenustest loobumiseks. K. Martinit kuulati 7. augustil 2006 R. Roosmaa juuresolekul üle ja selle käigus ta tunnistas üles mõrva toimepanemise. Samuti seostati samal päeval ka K. Martini ütlusi olustikuga. 5.2 Kuna kuriteo toimepanemise ajal oli K. Martin alaealine, oli riigil eriline hoolsuskohustus õiglase menetluse tagamiseks. Ametivõimud aga ei toimetanud ametlikku kaitsja taandamise menetlust olukorras, mil oli alust oletada kaitsja huvide konflikti. Samas leidsid ilmselgelt aset dokumenteerimata vestlused uurijate ja K. Martini vahel, mille käigus viimasele selgitati, et mõistlik on P. Järve teenustest loobuda. Kuna ei ole täiesti selge, mis asjaoludel K. Martin loobus valitud kaitsja teenustest, siis ei saa kõnealust kaitsja vahetamise soovi pidada täiesti siiraks ja vabatahtlikuks. 5.3 K. Martini kohtueelses menetluses antud ütlusi kasutati kriminaalmenetluses tema vastu. Kohtueelses menetluses antud ütluste tõendikogumist väljaarvamine näitas, kui tähtsaks peab ringkonnakohus kahtlustatava kaitseõiguse tagamist menetluse algusjärgust alates. Kuigi rikutud tõendid kui sellised jäeti edasisest menetlusest välja, näitab ringkonnakohtu otsus käesolevas asjas, et kaitseõiguse rikkumise tagajärgi ei likvideeritud täielikult, sest ringkonnakohus viitas enda otsuses sellele, et K. Martin tunnistas kohtueelses menetluses oma süüd.

TEISTMISMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

K.

Martini

kaitsja

vandeadvokaat

P.

Järve

esitas

teistmisavalduse,

milles

taotleb

kriminaalmenetluse uuendamist, maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ja K. Martini õigeksmõistmist või kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks. Teistmisavalduse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. Kaitsja leiab, et EIK-i poolt tuvastatud rikkumine võis mõjutada kriminaalasjas tehtud otsust ehk K. Martini süüditunnistamist KarS § 114 p 1 järgi. Kui ringkonnakohus oleks tõepoolest jätnud kõik kaitseõiguse rikkumisega kohtueelses menetluses saadud tõendid arvestamata, poleks ta saanud opereerida ka n-ö üldise teadmisega selle kohta, et K. Martin tunnistas end mõrvas süüdi. Muud kriminaalasjas kogutud tõendid osutuksid aga K. Martini süüditunnistamiseks ebapiisavateks. Eeltoodust tulenevalt järeldub kaitsja hinnangul

paratamatult, et rikkumine mõjutas kriminaalasjas tehtud otsust. Seega, kui Riigikohus leiab, et kriminaalasjas ei ole vaja tuvastada uusi asjaolusid, saab ta ise teha uue, õigeksmõistva otsuse. Kui Riigikohtu

hinnangul

on

võimalik

uusi

asjaolusid

tuvastada,

tuleb

kriminaalasi

saata

ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

7.Teistmisavaldusele esitas vastuse Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Helga Aadamsoo, kes taotleb teistmisavalduse rahuldamata jätmist, põhjendades seda järgmiselt. EIK otsusega tuvastatud rikkumine ei too kaasa kriminaalasja teistmise vajadust. EIK-i otsusega K. Martinile õiglase rahalise hüvitise määramine kompenseerib kohtueelses menetluses toimunud kaitseõiguse rikkumist. Kohtuotsuse tegemisel ei ole ringkonnakohus tuginenud EIK-i otsuses sedastatud rikkumisega saadud tõenditele. Seega ei ole rikkumine mõjutanud õigusemõistmist viisil, mis oleks viinud väära kohtulahendini, mistõttu ei tingi selle rikkumise tuvastamine ka kriminaalmenetluse uuendamist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

8.KrMS § 366 p 7 kohaselt on teistmisaluseks teistetavas kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse või määruse peale EIK-le esitatud individuaalkaebuse rahuldamine EIÕK või selle protokolli rikkumise tõttu, kui rikkumine võis mõjutada asja otsustamist ja seda ei ole võimalik kõrvaldada või sellega tekitatud kahju hüvitada muul viisil kui teistmise kaudu (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
26.jaanuari 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-2-2-08, 17. veebruari 2010. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-2-5-09 ja 11. aprilli 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-2-1-13).
9.KrMS § 366 p-s 7 nimetatud teistmisaluse tuvastamine toimub kahes etapis. 9.1 Esmalt tuleb Riigikohtul hinnata, kas EIK-i tuvastatud rikkumine võis mõjutada kriminaalasja riigisisest otsustamist. Nii nagu ka KrMS § 366 p-des 4, 5, 6 ja 8 sätestatud teistmisaluste puhul, saab teistmismenetluse tulemiks olla vaid süüdistatava olukorra kergendamine. Seega tuleb otsustada, kas ka siis, kui rikkumist poleks toimunud, oleks riigisisene kohus isikut samuti süüdi tunnistanud ja kas süüditunnistamisega kaasnevad õigusjärelmid olnuksid sama rasked. Jaatava vastuse korral teistmisalus puudub. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et põhiõiguste rikkumisega tekitatud kahju on sel juhul võimalik lugeda hüvitatuks rikkumisega seoses määratud hüvitise maksmisega EIK-i poolt (vt Riigikohtu otsus kriminaalasjas nr 3-1-2-2-08, p 16). Üldjuhul saabki rikkumisega seoses määratud kompensatsioon olla käsitatav rikkumisega tekitatud kahju hüvitamisena vaid olukordades, mil teistmismenetluses leitakse, et tuvastatud rikkumine ei mõjutanud kriminaalasja otsustamist. 9.2 Kui teistmismenetluses leitakse, et EIK-i poolt tuvastatud rikkumine võis kriminaalasja riigisisest otsustamist mõjutada, ei tähenda see veel automaatselt teistmisaluse sedastamist. Sellisel juhul tuleb Riigikohtul teises etapis hinnata seda, kas rikkumist ei ole võimalik kõrvaldada või sellega tekitatud kahju heastada muul viisil kui teistmise kaudu. Tõdemus, et ilma rikkumiseta ei oleks isikut süüdi tunnistatud, ei võimalda piirduda EIK-i poolt väljamõistetud hüvitisega.
10.Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on KrMS § 366 p-s 7 sätestatud teistmisaluse olemasolu sedastatud näiteks kriminaalasja nr 3-1-2-6-06 menetlemisel. Selles asjas oli EIK eelnevalt tuvastanud EIÕK artikli 6 lõike 1 ja lõike 3 punkti d rikkumise (22. novembri 2005. a otsus asjas Taal vs. Eesti). EIK märkis, et asja arutamisel ei kuulatud kohtuistungitel üle ühtegi tunnistajat ja kaitsja ei saanud neile küsimusi esitada kohtueelses menetluses ega kohtumenetluse ajal. Samuti ei küsitlenud kohtud tunnistajaid otse, vaid toetusid kohtueelses menetluses tunnistajate poolt antud ütluste helisalvestistele, mis olid lisatud toimikule. EIK leidis, et sellega piirati süüdistatava kaitseõigust sellises ulatuses, mis on vastuolus konventsiooni artikli 6 lõikes 1 ja lõike 3 punktis d sätestatud õigustega. Kokkuvõtvalt tõdes EIK, et kuigi kaebaja asjas ei viidud kriminaalmenetlust läbi kooskõlas konventsiooniga, ei saa üksnes oletustele tuginedes arutleda, kas menetluse tulemus oleks olnud erinev, kui konventsiooni rikkumist ei oleks aset leidnud. Riigikohtu kriminaalkolleegium märkis teistmismenetluse tulemina tehtud otsuses, et kõnealuses asjas võisid EIK-i tuvastatud rikkumised mõjutada süüasja otsustamist ja seda rikkumist ei ole võimalik kõrvaldada muul viisil kui kriminaalmenetlust uuendades ning kriminaalasja uuesti arutades. Seejuures toonitas Riigikohus, et kriminaalasja uuel arutamisel tuleb eeltoodud puudused kõrvaldada.
11.Kriminaalkolleegiumi arvates on EIK-i poolt kohtuasjades Taal vs. Eesti ja Martin vs. Eesti tehtud lahendid ning ka nendes lahendites käsitletud riigisisesed kohtuasjad teineteisest selgelt eristatavad, kuigi mõlema puhul täheldas EIK kokkuvõtvalt kaitseõiguse rikkumist. Kohtuasjas Taal vs. Eesti nenditi esiteks kaitseõiguse rikkumist kohtumenetluses (ja seega kriminaalmenetluses tervikuna) ning teiseks puudutas kaitseõiguse rikkumine kogu tõenduslikku baasi, millele süüdimõistev kohtuotsus tugines. Ilmselt selle tõttu pidas EIK vajalikuks lisada enda lahendisse ka tõdemuse, et ta ei saa üksnes

oletustele

tuginedes

arutleda,

kas

menetluse

tulemus

oleks

olnud

erinev,

kui

konventsiooni rikkumist ei oleks aset leidnud.

12.Kohtuasjas Martin vs. Eesti tehtud lahendis tuvastas EIK kaitseõiguse rikkumise kohtueelses menetluses ja leidis seejärel, et ringkonnakohus ei jätnud ühemõtteliselt kõrvale süüdistatava kohtueelses menetluses kaitseõiguse rikkumisega saadud ütlusi. Oluline on aga silmas pidada, et selles asjas ei sedastatud kaitseõiguse rikkumist enam kohtumenetluses ja see rikkumine ei puudutanud enamikku tõendeid, millele tugineti K. Martini süüditunnistamisel. Seega ei olnud menetluse tulem sellest vahetult mõjutatud.
13.EIK-i lahendi p-s 95 on nenditud, et „hoolimata kaebaja eeluurimisel antud ütluste väljaarvamisest leidis ringkonnakohus, et miski ei takista sellise „üldise teadmisega“ opereerimist. Lisaks märkis ringkonnakohus, et tapmise ülestunnistamine oli suures osas olnud põhjus, miks kaebaja oli tapmises süüdistatuna kohtu alla antud, ja uurimistoimingud viidi läbi selle teadmise alusel (vt punkt 48 ülal)“. EIK-i lahendi p-s 96 leitakse seejärel, et kuigi rikutud tõendeid kui selliseid võib edasisest menetlusest välja jätta, näitas ringkonnakohtu otsus käesolevas asjas, et kaitseõiguse rikkumise tagajärgi ei likvideeritud täielikult. Kolleegium nõustub, et tõendi väljajätmisel ei ole kohane sellele viitamine kohtuotsuses ka „üldise teadmise“ tasandil. Kokkuvõtvalt leiab aga kriminaalkolleegium, et kohtueelses menetluses asetleidnud K. Martini kaitseõiguse rikkumine ei

mõjutanud määraval viisil teistetava asja otsustamist kohtumenetluses. Muud kohtuasjas kogutud tõendid ja ringkonnakohtu otsuses sisalduvad analüüs ja põhistused ei anna alust väita, et kriminaalasja menetluse uuendamine võiks viia K. Martini õigeksmõistmiseni.

14.EIK-i lahendi p-s 106 märgib EIK, et õiglane hüvitis selles asjas rikkumisest tingitud mittevaralise kahju eest on 4500 eurot. Lisaks märkis EIK, et kui kohus on mõistnud isiku süüdi menetluses, mis ei vastanud konventsioonis sätestatud õiglase menetluse nõudele, nagu juhtus käesolevas asjas, on rikkumise kohaseks hüvitamiseks põhimõtteliselt kohtuasja taasläbivaatamine, selle uurimise uuesti alustamine või teistmine, kui kaebaja seda taotleb. Kuigi EIK-i lahend nimetab teistmise võimalike alternatiividena ka „kohtuasja taasläbivaatamist ja selle uurimise uuesti alustamist“, siis tegelikult puuduvad kolleegiumi hinnangul käsitletavas olukorras riigisiseses õiguses teistmismenetlusele alternatiivid. Kriminaalasjas kohtumenetluse uuendamine KrMS § 366 p-s 7 ettenähtud alusel on aga välistatud p-des 12-13 märgitud põhjustel. II
15.Täiendavalt peab kolleegium vajalikuks selgitada mõningaid küsimusi, mida EIK on käsitlenud lahendis Martin vs. Eesti. 15.1 EIK-i lahendi p-s 90 on märgitud, et „isegi kui P. Järve eeldatav huvide konflikt oleks olnud tema asendamise aluseks, ei rakendatud käesolevas asjas kaitsja taandamiseks ametlikku menetlust, mis huvide konflikti puhuks sätestatud KrMS §-des 54 ja 55 (vt punkt 53 ülal). Selles menetluses oleks kaitsja saanud esitada oma seisukoha ja veenduda, et kaebajale ei ole survet avaldatud ning kohus oleks asja sõltumatult ja erapooletult uurinud ning otsustanud, kas kaitsja tuleb huvide konflikti tõttu taandada. Samuti oleks võidud kõik toimingud ja otsused nõuetekohaselt dokumenteerida, et vältida kahtlusi lubamatu surve avaldamises.“ Kolleegium nendib, et EIK-i etteheide

kaitsja

taandamismenetluse

kasutamata

jätmise

kohta

ei

tugine

Eesti

kriminaalmenetlusõigusele. Tulenevalt KrMS § 55 lg-st 2 ja §-dest 56-57 on kaitsja taandamise (kohtu)menetlus ette nähtud vaid juhtudeks, mil prokuratuuril on tekkinud kahtlus selles, et kaitsja on suhtlemisel kinnipeetud või vahistatud kaitsealusega kuritarvitanud oma menetlusseisundit viisil, mis võib soodustada uue kuriteo toimepanemist või kinnipidamiskoha sisekorra rikkumist. Juhtudeks, mil isik ise soovib loobuda kohtueelses menetluses tema poolt eelnevalt valitud kaitsjast, ei ole aga Eesti kriminaalmenetluse õiguses spetsiifilist taandamismenetlust ette nähtud, kuna tegemist on isiku vaba tahte väljendusega. Sellise taandamismenetluse puudumise põhiseadusevastasusest aga ei ole kolleegiumi arvates põhjust rääkida seetõttu, et pikk ja põhjalik taandamismenetlus riivaks oluliselt süüdistatava põhiõigust vabalt valida endale kaitsja. 15.2 Kohtuasjas Martin vs. Eesti tehtud lahendi p-s 88 on märgitud, et „ei ole täiesti selge, millistel asjaoludel kaebaja P. Järve teenustest loobus. On raske seletada, miks kaebaja loobus P. Järve teenustest kaitsjana esmaspäeval, 7. augustil, pärast seda, kui nad olid reedel, 4. augustil 2006 kokku leppinud, et P. Järve külastab teda esmaspäeval, mida P. Järve tõepoolest üritas“. Lahendi p-s 90 aga nendib EIK, et „võib ametlikest dokumentidest järeldada, et kaebaja ja uurijate vahel pidid kaitsja juuresolekuta toimuma teatud protokollimata vestlused, mille käigus kaebajale selgitati, et oleks

mõistlik loobuda P. Järve teenustest kaitsjana.“ EIK-i lahendi p-s 91 väljendab EIK arusaamatust, „miks viidi 7. augustil 2006 menetlustoimingud läbi kiiresti. Näib, et uurimine jätkus kohe pärast seda, kui kaebaja oli loobunud P. Järve teenustest: kaebaja ülekuulamine algas kell 20.05 ja sellele järgnenud ütluste seostamine olustikuga kestis peaaegu südaööni (vt punkt 17 ülal). Selle taustainformatsiooni valguses ei tundu, et kaebaja väited uurija poolt avaldatud surve kohta oleksid kohatud“. Kolleegiumi arvates tuleb nõustuda EIK-i etteheidetega, mille sisuks on väide, et kriminaalmenetlus selle algetapil vähemalt ei näinud aus. Samas on kolleegium seisukohal, et ka kehtiva kriminaalmenetluse õiguse kohaselt ei takista miski, sealhulgas ka valitud kaitsja taandamise menetluse puudumine, ausa kohtumenetluse põhimõtte järgimist ja kaitseõiguse tegelikku tagamist. Kolleegium nendib, et rikkumise hüvitamiseks mõistis EIK Eesti riigilt K. Martini kasuks välja 4500 eurot.

16.Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 373 lg-st 1, jätab Riigikohus K. Martini kaitsja vandeadvokaat Paul Järve teistmisavalduse rahuldamata ja kriminaalmenetluse K. Martini süüdistusasjas KarS § 114 p 1 järgi uuendamata. /allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.