Kohtulahend

tuvastati 28.09.2014 kell 05:23-05:27 joobeseisund (lõplik lugem 0,94 mg/l, ± 0,09 mg/l, mõõtetulemus 0,85 mg/l); - tunnistaja XXX ütlused /tl 19-22/ - sõiduki juhtimise aja ja koha, sõidukit juhtinud isiku, tema poolt sõiduki juhtimise, tema kinnipidamise ja joobe tuvastamise asjaolude kohta. Nimelt, ütluste kohaselt märkasid nad 28.09.2014 Smuuli tee ja Punase tn ristmikul kahtlase sõidustiiliga sõidukit Ford Mondeo reg nr XXX. Nad peatasid sõiduki sinise-punase vilkuriga, andes peatamismärguande kell 4.59, Punane tn 39 juures. Sõidukit juhtis B.N (ik XXX), kes oli sõidukis üksi. Isik puhus kohapeal indikaatorvahendisse 0,94 mg/l. Seejärel toimetati ta edasi Ida PJ, kus ta puhus tõenduslikku alkomeetrisse 0,94 mg/l, ± 0,09 mg/l, lõplikuks näiduks 0,85 mg/l; - kahtlustatava B.N ütlused /tl 23-26/ - tema poolt alkoholi tarvitamise, alkoholijoobes sõiduki juhtimise ja joobe tuvastamise asjaolude kohta. Nimelt B.N tunnistas ennast süüdi selles, et ta juhtis mootorsõidukit Ford Mondeo registreerimismärgiga XXX, olles alkoholijoobes. B.N andis ütlusi, milles kohaselt eelmise õhtu alates kella 18.00-st jõi ta viina Kesk-Sõjamäe tänava garaažis, kus ta viibis kuni hommikuni ja ühtlasi magas seal. Hommikul otsustas sõita oma autoga koju, tundis ennast kainena. Ta jõudis Smuuli-Punane ristmikuni, kus seisis politseipatrull, mis talle seejärel vilkuritega järele sõitis. Politseiametnik lasi tal puhuda indikaatorvahendisse ja tal tuvastati alkoholijoove. Seejärel viidi ta politseijaoskonda, kus puhus alkomeetrisse, tulemus oli 0,85 mg/l. Kahetseb puhtsüdamlikult toimepandud tegu; - õiend juhtimisõiguse kohta /tl 33/ - millest nähtub juhtimisõiguse olemasolu B.N . Tõendite pinnalt kogumis saab lugeda tuvastatuks, et B.N pani toime KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Mootorsõiduki juhtimine on kinnitust leidnud nii tunnistaja kui ka süüdistatava enda ütlustega, kes kinnitasid, et B.N juhtis 28.09.2014 mootorsõidukit, olles seejuures joobeseisundis. Tunnistaja R. Vilgats kinnitas, et sõiduki sõidustiil oli kahtlane, mistõttu andsid peatamismärguande punase-sinise vilkuriga, sõidukit juhtis B.N, kes oli sõidukis üksi. Tunnistaja kinnitas ka, et sõidukijuhil B.N kontrolliti kohapeal indikaatorvahendiga võimalikku joovet, tulemuseks oli 0,94 mg/l ning politseiosakonnas tuvastati tõendusliku alkomeetriga isikul alkoholijoove – lõplik mõõtetulemus 0,85 mg/l. B.N tunnistas kuriteo toimepanemist ja kinnitas, et ta juhtis sõidukit, olles eelnevast õhtust alates tarvitanud kanget alkoholi, magas ja siis otsustas sõita koju, tundes ennast kainena, kuid ta peeti politsei poolt kinni ja tuvastati alkoholijoove. Seega seda, et mootorsõidukit juhtis just süüdistatav ja tegi seda ka joobeseisundis, kinnitavad nii tunnistaja kui ka süüdistatava enda ütlused. Samuti on joobeseisund tuvastamist leidnud tõendusliku alkomeetri näiduga, millest nähtub, et 28.09.2014 kell 05:23-05:27 tuvastati B.N joobeseisund, mille lõplik lugem oli 0,94 mg/l, ± 0,09 mg/l, mõõtetulemus 0,85 mg/l. Seega juhtis B.N mootorsõidukit joobeseisundis (alkoholijoove), kuivõrd alkoholijoobes olevaks loetakse juht, kelle väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem, B.N oli see 0,85 mg/l. Eelnimetatud tõenditega on leidnud tõendamist asjaolu, et B.N juhtis 28.09.2014 kella 4.59 ajal Tallinnas Punane tn 39 maja juures mootorsõidukit Ford Mondeo registreerimismärgiga XXX, olles joobeseisundis – alkoholijoove 0,85 mg/l. Tulenevalt eeltoodust on täidetud KarS § 424 süüteokoosseisu objektiivsed tunnused. B.N-ile inkrimineeritava süüteo subjektiivne koosseis näeb koosseisuelemendina ette tahtluse kõigi objektiivse koosseisu tunnuste suhtes. See tähendab, et süüdlane peab teadma või vähemalt pidama võimalikuks, et ta juhib sõidukit joobeseisundis. Kohtu hinnangul on B.N käitumises tuvastatud kaudne tahtlus, sest tarbides õhtul kanget alkoholi, viibides

alkoholi tarvitamise kohas hommikuni ja ka väidetavalt magades seal, pidi B.N pärast kange alkoholi tarvitamist ja vaid mõne tunnist magamist varahommikul mootorsõiduki rooli istudes ja sõidukit juhtima asudes möönma, et ta ei ole küllaldaselt kaine selleks, et mootorsõidukit juhtima asuda. Seega pidi süüdistatav kohtu hinnangul teadlik olema oma seisundist – alkoholijoobest ning asudes sellises seisundis juhtima mootorsõidukit, näitab see, et B.N pani kuriteo toime vähemalt kaudse tahtlusega, s.t ta pidi võimalikuks pidama, et juhib sõidukit joobeseisundis. Kohus leiab, et süüdistuses kirjeldatud tegu on aset leidnud, selle pani toime süüdistatav. Süüdistatava tegevuse õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. Süüdistatava tegu oli õigusvastane ja ta on süüdi kuriteo toimepanemises, ta on süüvõimeline isik ja tegutses tahtlikult. Karistuse mõistmise aluseks on isiku süü. Kohus arvestab seejuures karistust raskendavaid ja kergendavaid asjaolusid ja võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. B.N puhul on KarS § 57 järgi karistust kergendavaks asjaoluks süü tunnistamine ja puhtsüdamlik kahetsus. KarS §-s 58 sätestatud raskendavaid asjaolusid ei ole käesoleval juhul tuvastatud. Kohus leiab, et süüdistatavat tuleb käesoleval juhul karistada vangistusega, kuivõrd teda ei ole võimalik karistada kergemaliigilise rahalise karistusega. B.N näol on tegemist töövõimetuspensionäriga, kelle legaalne sissetulek on minimaalne (MTA andmetel 2013. a vaid 2244 eurot) ja kes ka ise kinnitas kohtuistungil, et tema pension on väike. Seega puuduvad isikul ilmselgelt küllaldased rahalised vahendid, mille arvelt rahalist karistust tasuda, millega nõustus sisuliselt ka kaitsja kohtuistungil. Eeltoodu ei anna alust karistada B.N käesoleval juhul rahalise karistusega ja vaid vangistus võib mõjutada B.N edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja tagab õiguskorra kaitsmise huvid. Samas peab kohus võimalikuks B.N karistamist sanktsiooni alammäära lähedases määras. B.N on tunnistanud kuriteo toimepanemist ja avaldanud puhtsüdamlikku kahetsust. Seega peab kohus võimalikuks B.N karistamist sanktsiooni alammäära lähedases määras. Süüdistatav tuleb süüdi mõista mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis (alkoholijoove), s.o KarS § 424 järgi, mille eest tuleb teda karistada vangistusega 3 kuud, KrMS § 238 lg 2 alusel vangistusega 2 kuud. KarS § 68 lg 1 alusel tuleb lugeda eelvangistuses viibitud aeg (2 päeva) karistusaja hulka ja kandmisele jääks vangistus 1 kuu 28 päeva. Kohus peab samas võimalikuks B.N karistamist vangistusega tingimisi. Sellest tulenevalt KarS § 73 lg 1 alusel põhikaristust ehk vangistust täielikult ei pöörata täitmisele, kui B.N ei pane 3-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 424 järgi inkrimineeritava teo eest võib kohus KarS § 50 lg 1 p 1 alusel kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. Kohus asub seisukohale, et käesoleval juhul on põhjendatud B.N-ile kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb lisakaristust nagu põhikaristustki mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. Karistamise aluseks on isiku süü, karistuse mõistmisel arvestatakse karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Lisakaristus peab lisaks süü heastavale iseloomule täitma ka turvalisust tagavat ülesannet, mistõttu leiab kohus, et eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks on põhjendatud süüdistatava suhtes lisakaristuse kohaldamine. Nimelt, süütegude ärahoidmise eesmärgi saavutamiseks on lisakaristusega võimalik teatud ajavahemikuks piirata isiku õigusi, muu hulgas välistades tegutsemise valdkonnas, millega oli toimepandud tegu seotud. Antud juhul on B.N

näol tegemist töövõimetuspensionäriga, kelle puhul juhtimisõiguse olemasolu ei saa omada tähtsust selleks, et endale igapäevaselt elatusvahendeid hankida. Seega ei piira juhtimisõiguse äravõtmine tema igapäevast eluolu märkimisväärselt, kuid samal ajal on lisakaristuse kohaldamisega võimalik ära hoida liiklussüütegude toimepanemist B.N poolt vähemalt ajal, millal juhtimisõigus puudub. B.N vihjas kohtuistungil ka sellele, et tal on väikese pensioni kõrvalt juhtimisõigust omades võimalik vähemalt mingit tööd teha, et endale elatist teenida, näiteks sõiduteenust kellelegi osutada. Kuid tema sellistes väidetes juhtimisõiguse olemasolu vajaduse kohta, on alus kahelda tema eelnevate väidete valguses, kus ta vastas kohtu küsimusele, et töötab mitteametlikult hoopis öövalvurina, millist töökohta ei saa aga kuidagi seostada juhtimisõiguse vajadusega. Samuti ei saa töökoha kaotamise võimalus iseenesest olla ka mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks (Riigikohtu lahend 3-1-1-26-10). Seega on lisakaristuse kohaldamine ka käesoleval juhul põhjendatud. Kuivõrd aga B.N on toime pannud ühe kuriteoepisoodi, tema süü ei ole sedavõrd suur ning isik on tunnistanud ka oma süüd ja avaldanud puhtsüdamlikku kahetsust, leiab kohus, et B.N suhtes on võimalik kohaldada ka lisakaristust sanktsiooni alammäära lähedases määras, mistõttu kohus võtab KarS § 50 lg 1 p 1 alusel lisakaristusena B.N-ilt ära mootorsõiduki juhtimise õiguse 2 kuuks. Kohus peab vajalikuks märkida, et B.N töövõimetus ei ole seotud liikumispuudega, mis välistaks lisakaristuse kohaldamise KarS § 50 lg.2 kohaselt. KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. B.N on täisealine isik, keda on ka varem kriminaalkorras karistatud ja kes teab seega, et kuritegude toimepanemisel ja nende eest süüdimõistmisel kaasneb sellega ka kohustus tasuda menetluskulud, kuid isik on vaatamata sellele taas kuritegude toimepanemise jätkamisega menetluskulude hüvitamise kohustuse kaasa toonud. Seega peab ta ka menetluskulud, mis ta ise enda käitumisega on tekitanud, hüvitama. Seega tuleb B.N-ilt KrMS § 175 lg 1 p 4, 9, § 179 lg 1 p 2 ja § 180 lg 1 alusel välja mõista menetluskulud, s.o tasu osutatud õigusabi eest summas 237,60 eurot ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, mis on II astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära, s.o 532,50 eurot, mida kiirmenetluse sätete erisuse tõttu vähendab kohus poole võrra, seega lõplik sundraha suurus on 266,25 eurot. Kuivõrd B.N näol on tegemist aga töövõimetuspensionäriga, kelle rahaline olukord pole kiita, võimaldab kohus menetluskulud tasuda maksimaalse tähtaja, s.o ühe aasta jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.