O.L , isikukood XXX, EV kodanik; elukoht XXXXX XXX XX-X, XXXXXXX; emakeel eesti keel; XXXXXXXXXXX; töökoht M OÜ; kriminaalkorras karistamata. Kristina Suvalova
Asja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus
Süüdistatav
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 09.juuni 2014.a otsus kriminaalasjas nr 1-14-1900 muutmata.
2.Apellatsioon jätta rahuldamata. Välja mõista O.L-ilt riigieelarve tuludesse 252 (kakssada viiskümmend kaks) eurot määratud kaitsjale maksud tasu katteks. Summa tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas EE891010220034796011; Swedbankis EE932200221023778606 või Danske Bank AS Eesti filiaal EE403300333416110002. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049748 ning selgitus: „O.L“, 1-14-1900“. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates.
Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul.
SÜÜDISTUS:
1.O.L süüdistatakse omastamises, nimelt selles, et tema pööras ebaseaduslikult enda kasuks temale usaldatud OÜ H vara. Nimelt O.L, omades OÜ H Swedbank AS pangakonto nr XXXXXXXXXX kasutusõigust, pööras ebaseaduslikult enda kasuks OÜ H arvelduskontol oleva raha, tehes internetipanga kaudu Danske Bank A/S Eesti filiaalis asuvale enda pangakntole nr XXXXXXXXXX kaks ülekannet: 18.01.2010 kell 23:56:54 summas 6 391,16 eurot (100 000 kr) selgitusega „Töötasu mai 2009 – jaanuar 2010 kuido kaljumäe“; 19.01.2010 kell 0:01:32 summas 6 391,16 eurot (100 000 kr) selgitusega „Töötasu mai 2009 – jaanuar 2010 KK“. Kuivõrd O.L ja KK ning OÜ H vahel puudus töölepinguline suhe, samuti puudusid muud seaduslikud alused ülekannete tegemiseks, siis tekitas O.L OÜ-le H varalise kahju summas 12 782,33 eurot (200 000 kr). Sellega pani O.L toime temale usaldatud võõra vara ebaseaduslikult enda kasuks pööramise, s.o KarS § 201 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
MAAKOHTU OTSUS:
2.O.L tunnistati süüdi KarS § 201 lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks 6 kuud vangistust. KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel jäeti mõistetud vangistus täielikult tingimisi täitmisele pööramata, kui süüdimõistetu ei pane talle kohtu poolt määratud 3 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Sama otsusega esitatud tsiviilhagi rahuldati ja mõisteti välja O.L-ilt kannatanu OÜ H kasuks 12 782,33 eurot (200 000 krooni). O.L-ilt mõisteti välja kriminaalmenetluse kulud II astme kuriteos süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 532.50 eurot ja riigi poolt määratud kaitsjale makstud tasu summas 1 819.20 eurot.
APELLATSIOON:
3.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava O.L kaitsja Kristina Suvalova. O.L kaitsja Kristina Suvalova taotleb lõpetada kriminaalasjas nr 1-142 1900 menetlus O.L süüdistuses KarS § 201 lg 1 järgi KrMS § 274 alusel mõistliku menetlusaja möödumise tõttu. Tühistada Harju Maakohtu 09. juuni 2014. a otsus kriminaalasjas nr 1-14-1900 ning teha uus otsus, millega mõista O.L KarS § 201 lg 1 järgi õigeks. Jätta kannatanu OÜ H hagi rahuldamata. 3.1 Apellant jääb seisukohale, et esinevad alused käesoleva kriminaalasja lõpetamiseks mõistliku menetlusaja möödumise tõttu. KrMS § 2742 lg 1 kohaselt kui kohtulikul arutamisel tuvastatakse, et kriminaalasja ei ole võimalik mõistliku menetlusaja jooksul lahendada ja süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada, võib kohus süüdistatava nõusolekul käesoleva seadustiku §-s 2052 sätestatud asjaolusid arvestades kriminaalmenetluse lõpetada. KrMS § 2052 kui kohtueelses menetluses ilmneb, et kriminaalasja ei ole võimalik mõistliku menetlusaja jooksul lahendada, võib Riigiprokuratuur kahtlustatava nõusolekul kuriteo raskust, kriminaalasja keerukust ja
mahukust, kriminaalmenetluse senist käiku ja muid asjaolusid arvestades kriminaalmenetluse määrusega lõpetada. Kriminaalmenetlus antud asjas on alustatud 10.02.2010.a. Süüdistusakt koostati alles 27.02.2014.a. See asjaolu, et O.L kuulati kahtlustatvana üle alles 20.11.2012.a ning tema suhtes ei kohaldatud vabadust piirav tõkend, ei anna alust tuvastada, et asja menetlemise mõistlik aeg ei ole möödas. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17.08.2011. a otsuse nr 3-1-1-5711 p 15 kohaselt: “Menetlusaja mõistlikkust tuleb hinnata konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes seejuures eeskätt järgmistest kriteeriumidest: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-43-10, p 30).“ Antud kriminaalasi ei ole mahukas ega keerukas, et oleks õigustatud selle menetlemine nii pikka aja jooksul. Asjas on esinenud põhjendamatud seisakud kohtuväliste menetlejate poolt. Käesoleva kriminaalasja menetlemisega on rikutud O.L õigust mõistlikule menetlusajale EÕIK art 6 lg 1 tähenduses, mille eesmärk on vältida kriminaalasjades seda, et süüdistatav peaks oma saatuse osas liiga kauaks ebakindlasse olukorda jääma. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2010. a otsuse asjas nr 3-1-1-43-10 p 22 kohaselt: „Eelmises punktis nimetatud juhul tuleb kohtul põhiõiguste tõhusaks kaitsmiseks kriminaalmenetlus lõpetada või õigeksmõistev otsus teha kohtulikku arutamist lõpule viimata, olenemata sellest, millises menetlusstaadiumis kriminaalasja lahendamine on. Kui õigust mõistlikule menetlusajale on riivatud sedavõrd intensiivselt, et see eeldab niikuinii isiku suhtes õigeksmõistva otsuse tegemist või kriminaalmenetluse lõpetamist, puudub põhjus kõiki seaduses ette nähtud menetlusstaadiume läbides seda riivet veelgi süvendada. Sarnaselt on Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium asunud seisukohale, et kui isik leiab, et on rikutud tema õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja ta esitab seda puudutava taotluse kriminaalasja menetlevale kohtule, on kohtul kohustus see taotlus lahendada igas menetlusstaadiumis, mitte üksnes kohtuotsust tehes (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30. detsembri 2008. a määrus asjas nr 3-4-1-12-08, p 21)“. Seega arvestades, et käesolevaks ajaks on menetlus kriminaalasjas kestnud ebamõistlikult üle 4 aastat, jõustunud kohtulahendit ei ole põhjendatud oodata lähiajal, kriminaalasi ei ole keerukas ega mahukas, on olnud põhjendamatud menetlejast tingitud pikaajalisi seisakuid ning O.L põhiõiguste riive intensiivsust, on õige, õiglane ja otstarbekas lõpetada kriminaalmenetlus mõistliku menetlustähtaja möödumise tõttu. 3.2 O.L tunnistab vaidlusaluste ülekannete summas 200 000 krooni H OÜ kontolt tegemist kuid selle raha saamiseks oli nii temal kui tema vennal KK seaduslik alus, kuna nemad töötasid selles firmas ning O.L on panustanud raha H OÜ arendamiseks. Nii süüdistatava enda kui ka tunnistajate KK, MV, JK, kuid ka kannatanu AK ütlustega on tõendatud, et O.L tegutses H OÜ nimelt, viibis selle kontoris, suhtles klientidega, kasutas firma telefoninumbri ja meili, osales „Hiina paberi projekti“ arendamisest. O.L oli ka H OÜ poolt tehtud volitus firma konto käsutamiseks. Vastavalt AK-ga eelnevale kokkuleppele pani O.L oma raha OÜ B, mille tegelikult juhtis O.L , kuid mille juhatuse liikmeks oli JK (endine V), arvele. Nimetatud raha on 13.05.2009. a AK ja tema elukaaslase KV väljatöötatud skeemi alusel OÜ B poolt summas 347 000 krooni üle kantud OÜ-le Ä, mida juhtis KV, OÜ Ä poolt väljastatud arve nr 200907 alusel, kuid tegelikult selles arves kajastatud teenuseid ei osutatud. Nimetatud raha oli omakorda OÜ Ä poolt üle kantud H OÜ-le. Kohus leidis, et O.L ja KK-l puudus töölepinguline suhe H OÜ-ga, millest tulenevalt puudus tal seaduslik alus enda isiklikule pangakontole kanda väidetavalt saamata jäänud töötasu.
Apellant leiab, et kohus tugines tsiviilkohtumenetluses tehtud otsusele, kuid süüdistatava jääb seisukohale, et tsiviilkorras jäi O.L töösuhete H OÜ-ga tuvastamise nõue rahuldamata vaid isikul juriidiliste teadmiste ja õigusalaste teadmistega asjatundja puuduse tõttu. Apellant on seisukohal, et nii süüdistatava kui ka tunnistaja KK ütlustega tõendatud see asjaolu, et nii Kuido kui ka KK-ega olid sõlmitud suulised töölepingud H OÜ-ga, kuid AK venitas sellega ning jättis lepinguid allkirjastamata. Seega oli üheks vaidlusaluste ülekannete tegemise aluseks ka sissenõutavaks muutunud töötasu nõue H OÜ vastu. Samas puudub vaidlus, et O.L , KK ja AK-i vahel oli vähemalt koostöö H OÜ arendamiseks ning kolmepoolsetes kokkulepetes on fikseeritud laenukohustused seoses firma arendamisega ning kõige hilisem 15.01.2014.a kokkuleppes on sätestatud ka O.L-ile osapoolte poolt raha ülekandmise kohustus. Kuigi AK väidab, et olevat allkirjastanud 12.01.2010 ja 15.01.2010. a kokkuleppeid vägivalla mõjul, ei ole ta nimetatud lepinguid seaduses ettenähtud korras tühistanud, seega ei saa ta tugineda nende väidetavale tühisusele. O.L kinnitas kohtuistungil, et ei ole AK suhtes vägivalda kasutanud ega olnud 12.01.2010 ja 15.01.2010. a kokkulepped allkirjastatud vägivalla mõjul. Need ütlused on kinnitatud tunnistaja KK ütlustega. Eeltoodust lähtuvalt kehtis ka ajal, millal O.L tegi vaidlusalaseid ülekandeid 15.01.2010. a kokkuleppe, mille alusel oli tal õigus H OÜ-sse invisteeritud raha tagasi saada, kuna nimetatud lepingute sisust ning mõttest tuleneb, et AK esindas tegelikult H OÜ ning sõlmis neid lepinguid firma nimelt, vähemalt 12.01.2010 ja 15.01.2010. a kokkulepped. AK poolt KK-le saadetud 18.01.2010 saadetud kirjast tuleneb, et AK tunnistab firma kontol raha kuulumist vendadele, kuna pakub nendele firma osta 40 000 krooni eest plus mõned kulutused ajal, millal firma kontol on üle 200 000 krooni. Seega eeltoodust tulenevalt, kuid ka arvestades seda, et O.L oli õigus käsutada firma kontol olevat raha ning arvestades tehtud invisteeringut ei pidanud ta konto käsutamiseks saama AK nõusolekut, ei olnud O.L poolt süüdistuses märgitud konto käsutamine ebaseaduslik. O.L otsustas oma poolt invisteeritud raha firma kontolt üle kanda, kuna AK hakkas firma kontolt raha kooskõlastamatult välja võtta, samas esitas põhjendamatuid nõudeid seoses firma müügiga. KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendatakse kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tema kasuks. Seega leiab apellant, et lähtudes süütuse presumptsioonist tuleb O.L talle inkrimineeritud kuriteos õigeks mõista, kuna uuritud tõendite pinnal ei saa väita, et puudus mingi alus H OÜ kontolt raha ülekandmiseks. Samas juhul, kui tuvastatakse aga O.L teos omastamise koosseisu objektiivseid tunnuseid, siis on tema vastutus välistatud, kuna tegemist võib olla nii koosseisu- kui ka keelueksimusega. KarS § 17 lg 1 kohaselt isik, kes tegu toime pannes ei tea asjaolu, mis vastab süüteokoosseisule, ei pane tegu toime tahtlikult. Sellisel juhul vastutab isik seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest. KarS § 39 lg 1 kohaselt puudub isikul süü, kui ta ei saa aru oma teo keelatusest ja see eksimus on temale vältimatu. Vaidlusalaste ülekannete tegemisel lähtus O.L sellest, et ta on invisteerinud raha H OÜ-sse, tema ja vend töötasid firmas, samas oli temal firma kontol oleva raha käsutamise õigus ning tema ei pidanud saama nõusolekut AK-lt, kuna firma tegutses põhimõtteliselt süüdistatava poolt panustatud raha arvel. Samas tunnistas AK 18.01.2010.a saadetud kirjas firma kontol raha kuulumist vendadele, kuna pakkus nendele firma osta 40 000 krooni eest ajal, millal firma kontol on üle 200 000 krooni. Seega ei pannud O.L talle inkrimineeritud kuritegu tahtlikult, kuid samas ei olnud tema tegu keelatud tema ettekujutuse järgi, mis välistab tema vastutust KarS § 201 järgi.
PROKURÖRI SEISUKOHT:
4.Prokurör on esitanud ringkonnakohtule vastuväited kaitsja apellatsioonile, kuid kolleegium leiab, et nimetatud vastuväited tuleb jätta tähelepanuta ja seda alljärgneva põhjendusega. Ringkonnakohus määras kriminaalasja apellatsioonikorras läbivaatamisele kirjalikus menetluses 26.augustil 2014 aastal. Oma määruses ringkonnakohus andis menetluspooltele aega seisukohtade esitamiseks 05.septembriks 2014, kuid prokurör esitas vastuväited apellatsioonile alles 08.septembril 2014.a, s.o ajal, mil kohus oli juba nõupidamistoas. Seega on prokuröri poolt esitatud seisukohad väljaspool ettenähtud tähtaega, mistõttu jätab kolleegium prokuröri vastuväited tähelepanuta.
KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
5.Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, kaitsja apellatsiooni motiividega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja tühistamisele ei kuulu. 5.1 Kõigepealt võtab kolleegium seisukoha kaitsja apellatsioonis toodule, kas kriminaalasjas nr 1-14-1900 menetlus O.L süüdistuses KarS § 201 lg 1 järgi kuulub lõpetamisele KrMS § 2742 alusel mõistliku menetlustähtaja möödumise tõttu. Kaitsja taotluse lahendamiseks tuleb esmalt tuvastada, kui kaua käesolev menetlus süüdistatava suhtes on kestnud. Seejärel tuleb hinnata, kas see ajavahemik on ebamõistlikult pikk ning juhul kui ilmneb, et süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul on rikutud, tuleb otsustada millist õiguskaitsevahendit selle rikkumise heastamiseks kohaldada. Käesoleval juhul on maakohus neid põhimõtteid järginud ning leidnud, et süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ei ole rikutud. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhistatud järeldustega ning kaitsja väidete osas peab vajalikuks märkida vaid järgnevat. Riigikohtu kriminaalkolleegium oma lahendis nr 3-1-1-14-14 on märkinud, et Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt algab EIÕK art 6 lõikes 1 viidatud "mõistliku aja" kulg kriminaalasjades isiku "süüdistamisega". See võib olla asja kohtusse jõudmisele eelnev kuupäev, näiteks vahi alla võtmise aeg, isikule tema süüdistamisest ametlikult teatamise aeg või kohtueelse uurimise alustamise aeg. "Kriminaalsüüdistust" EIÕK art 6 lõike 1 tähenduses võib defineerida kui pädeva ametiasutuse poolt isiku ametlikku teavitamist sellest, et väidetavalt on ta pannud toime kuriteo. Selline definitsioon vastab ka testile, kas "[kahtlustatava] seisundit mõjutati oluliselt". (Vt nt EIK 15. juuli 1982. a otsus asjas Eckle vs. Saksamaa, p 73; 4. veebruari 2010. a otsus asjas Malkov vs. Eesti, p 56; 23. oktoobri 2012. a otsus asjas Grigoryev vs. Venemaa, p 90). Lisaks isikule esitatud pädeva asutuse ametlikule teatele selle kohta, et isikut kahtlustatakse kuriteo toimepanemises, võib menetlusaja mõistlikkuse hindamisel arvesse mineva aja käivitada ka mingi muu toiming, mis sisaldab endas viidet sellisele teatele ja mõjutab samamoodi oluliselt kahtlustatava olukorda (vt EIK
4.veebruari 2010. a otsus asjas Gerdzhikov vs. Bulgaaria, p 20). Inimõiguste kohtu praktika kohaselt on isiku "süüdistamisega" tegemist muu hulgas juhul, kui kohtueelne menetlus tema asjas on alanud ja, ehkki isik ei ole vahistatud, on ta ametlikult uurimisest teada saanud või on see uurimine teda mõjutama hakanud (vt nt EIK 20. jaanuari 2004. a otsus asjas Kangasluoma . Soome, p 26). Menetlusaja kulgemise alguseks sõltuvalt juhtumi asjaoludest olla näiteks isiku ülekuulamine kahtlustatavana (EIK 18. jaanuari 2011. a otsus asjas Kravtas . Leedu, p 36), isikuga seotud valduste läbiotsimine (EIK 15. detsembri 2006. a otsus asjas Barry . Iirimaa, p-d 1 ja 35; 22. juuni 2000. a otsus asjas Coëme jt . Belgia, p 133;
15.novembri 2005. a otsus asjas Lammi . Soome, p 25), dokumentide võetus (EIK 31. mai 2005. a otsus asjas T. K. ja S. E. . Soome, p 27), isikule süüdistuse esitamine, kui varasemas menetluses teda mõjutavaid toiminguid pole tehtud (EIK 19. oktoobri 2000. a otsus asjas Włoch . Poola, p 145), isiku vahistamine (EIK 16. jaanuari 2007 otsus asjas B k . Poola, p 74), teatud asjaoludel aga isegi esimese kohtukutse saamine (EIK 27. juuli 2006. a otsus asjas Mami . Sloveenia (nr 2), p 24). Pelgalt kriminaalmenetluse alustamine - kui see
(s.t esimene menetlustoiming) isiku olukorda oluliselt ei mõjuta - üldjuhul menetlusaega ei käivita. Kaitsja on märkinud, et kriminaalmenetlust alustati 10.02.2010.a., mistõttu on menetlus kestnud 4 aastat, kuid tulenevalt eelrefereeritud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohast pelgalt kriminaalmenetluse alustamine menetlusaega ei käivita. Kaitsja apellatsioonist ega kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et O.L oleks ametlikult uurimisest teada saanud 10.02.2010 või on uurimine teda mõjutama hakanud juba alates 10.02.2010.a, mistõttu pole O.L puhul alust arvestada menetluse kestust alates 10.02.2010. Kolleegium nõustub täielikult maakohtuga, et käesolevas kohtuasjas tuleb kriminaalmenetlusaja kulgemise alguseks lugeda detsember 2012.a, s.o aeg mil O.L-ile esitati kahtlustus. Seega O.L suhtes on kriminaalmenetlus kestnud alla 2 aasta ning tema õiguste riivet on ilmselgelt vähendanud ka asjaolu, et tema suhtes ei ole kohaldatud tõkendit. Kolleegium leiab üksmeelselt, et võttes arvesse kõiki asjaolusid, ei ole mõistlik aeg kriminaalasja menetlemiseks möödunud ning õigust menetlusele mõistliku aja jooksul pole rikutud. 5.2 Kohtukolleegium ei nõustu apellatsiooni järeldusega, et kohus on hinnanud tõendeid kallutatult ja rikkunud KrMS § 61 lg 2 sätestatut. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Kaitsja taotleb maakohtu poolt hinnatud tõendite ümberhindamist ning õigeksmõistva otsuse tegemist. Asjaolu, et kaitsja ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-4-07). Kohtukolleegium ei pea vajalikuks uuesti tõendite analüüsi korrata ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003. a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium 26. septembri otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis toodud väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjalike tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks ja O.L suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks KarS § 201 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises. 5.3 KarS § 201 kohaselt saab omastamise objektiks olla üksnes selline vallasasi, mis on teo toimepanija jaoks võõras. Isikule on KarS § 201 mõttes võõras asi, mis ei ole tema omandis asjaõigusseaduse § 68 tähenduses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-46-08, p 19). Süüdistuse kohaselt oli süüdistatavale usaldatud pangakontol oleva raha omanikuks OÜ H ning selles osas puudub ka vaidlus. Seega OÜ H pangakontol olev raha oli O.L jaoks KarS § 201 tähenduses võõras.
Maakohtus ei ole tuvastamist leidnud, et süüdistatav O.L oleks töötanud töölepingu alusel firmas OÜ H, kuid vaidlust ei ole selles, et süüdistatav O.L omas OÜ H Swedbank AS pangakonto nr XXXXXXXXXX käsutamisõigust ning selline asjaolu annab aluse käsitleda süüdistatavat KarS § 201 mõttes isikuna kellele oli usaldatud muu võõras vara. KarS § 201 lg 1 järgi on koosseisupärane tegu „enda või kolmanda isiku kasuks pööramine". Riigikohtu järjepideva praktika kohaselt sisustatakse seda tegu nn manifesteerimisteooria alusel (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. novembri 1997. a otsus asjas nr 3-1-1-117-97,
12.detsembri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-46-08, p 21 ja 23. novembri 2012. a otsus asjas nr 31-1-109-12, p 9). Teise isiku kasuks pööramisena tuleb vaadelda tegu, mis annab alust järeldada, et teo toimepanija soovib edaspidi kas ise võõra objekti, s.o asja või vara omanikuna käituda või soovib lasta seda teha kolmandal isikul. See tähendab, et isik peab mingil objektiivselt avalduval viisil omastamistahte manifesteerima. Käesolevas kriminaalasjas ei ole vaidlust ka selles, et O.L tegi ülekandeid kogusummas 200 000 krooni OÜ H kontolt enda pangakontole. Kandes OÜ H arvelduskontol oleva raha internetipanga kaudu Danske Bank A/S Eesti filiaalis asuvale enda pangakontole nr XXXXXXXXXX 18.01.2010 kell 23:56:54 summa 6 391,16 eurot (100 000 kr) selgitusega „Töötasu mai 2009 – jaanuar 2010 kuido kaljumäe“ ja 19.01.2010 kell 0:01:32 summas 6 391,16 eurot (100 000 kr) selgitusega „Töötasu mai 2009 – jaanuar 2010 KK“, manifesteeris O.L sellega enda omastamistahtlust ja realiseeris KarS § 201 lg 1 koosseisu. OÜ H kontol oleva raha oma arvele kandmine on õiguslikult hinnatav raha enda kasuks pööramisena KarS § 201 mõttes. KarS § 201 lg 1 objektiivne koosseis eeldab seda, et valduses oleva või isikule usaldatud võõra vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramine on ebaseaduslik. Apellant leiab, et O.L oli seaduslik alus OÜ H pangakontol oleva raha enda arvele kandmiseks, kuna tema ja tema vend töötasid firmas OÜ H ja on panustanud ka raha OÜ H arendamiseks. Kolleegium sellise käsitlusega ei nõustu ja sellisel apellandi arvamusel puudub igasugune õiguslik alus. Asjaolu, et O.L oli õiguspädevus OÜ H pangakontol oleva raha osas ja on panustanud ka raha OÜ H arendamiseks, ei anna alust süüdistatavale OÜ H pangakontol oleva raha enda arvele kandmiseks ning võrdsustada OÜ H vara O.L varana. Kolleegium leiab üheselt, et süüdistataval O.L puudus õigus OÜ H pangakontol oleva raha enda arvele kandmiseks, mistõttu oli raha ülekandmine KarS § 201 lg 1 tähenduses ebaseaduslik. Maakohtu poolt on üheselt tuvastamist leidnud ning ringkonnakohus nõustub sellega, et süüdistatav kandis OÜ H pangakontol oleva raha kogusummas 200 000 krooni enda arvele selle omaniku OÜ H juhatuse liikme AK nõusolekuta. Apellant on täielikult jätnud tähelepanuta maakohtu otsuses viidatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile nr 3-1-1-13-05 p 19, milles üheselt märgitud, et Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 24 lg 1 esimese lause kohaselt on juriidiline isik seaduse alusel loodud õigussubjekt. Seega on juriidiline isik iseseisev õigussubjekt, keda ei saa samastada tema osanikeks, aktsionärideks, liikmeteks või juhtivtöötajateks olevate füüsiliste isikutega. Asjaõigusseaduse § 6 lg 2 teine lause sätestab, et juriidilise isiku vara ega juriidiline isik ei saa kuuluda teisele isikule. Järelikult on aktsiaseltsi või osaühingu vara aktsionäri või osaniku jaoks KarS § 201 tähenduses võõras isegi siis, kui sellele aktsionärile kuulub 100% seltsi aktsiatest või osanikule ühingu ainukene osa. Vastupidine seisukoht tähendaks muu hulgas seda, et juriidilise isiku võlausaldajate huvidel puuduks sisuliselt igasugune kaitse. Seega tulenevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohast oli ilmselgelt OÜ H pangakontol olev raha süüdistatava O.L jaoks KarS § 201 tähenduses võõras ka sel juhul, kui süüdistatav panustas raha OÜ H arendamiseks või oleks OÜ H-is töötanud töölepingualusel.
6.Kaitsja leiab, et tulenevalt KrMS § 7 lg 3 sättest tuleb O.L talle inkrimineeritud kuriteos õigeks mõista, kuna uuritud tõendite pinnal ei saa väita, et puudus mingi alus H OÜ kontolt raha ülekandmiseks. Ringkonnakohus asub seisukohale, et süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav ning süüdistatava kasuks tõlgendatakse ainult kõrvaldamata kahtlused, kuid antud kohtuasjas ei ole tõusetunud kahtlusi, mis tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks.
7.Apellant on lisaks leidnud, et juhul, kui tuvastatakse aga O.L teos omastamise koosseisu objektiivseid tunnuseid, siis on tema vastutus välistatud, kuna tegemist võib olla nii koosseisu- kui ka keelueksimusega. KarS § 17 lg 1 kohaselt isik, kes tegu toime pannes ei tea asjaolu, mis vastab süüteokoosseisule, ei pane tegu toime tahtlikult. Sellisel juhul vastutab isik seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest. KarS § 39 lg 1 kohaselt puudub isikul süü, kui ta ei saa aru oma teo keelatusest ja see eksimus on temale vältimatu. Ringkonnakohus sellise apellandi käsitlusega ei nõustu. Maakohus on üksikasjalikult põhistanud ( kd 2 t lk 47 pöördel- 48) miks ta leiab, et käesoleval juhul ei ole kohaldatavad KarS § 17 lg 1 ega § 39 lg 1 sätted ning ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu argumentidega ja ei pea sellest tulenevalt vajalikuks neid korrata. Maakohus on piisava põhjalikkusega analüüsinud O.L tahtlust OÜ H kontol olnud raha omastamise kõigi objektiivse külje tunnuste suhtes. Tahtluse saab välistada üksnes süüteokoosseisule vastava asjaolu mitteteadmine (KarS § 17 lg-d 1-2), mitte aga seaduse mittetundmine (KarS § 17 lg 3). Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et O.L oli raha ülekannet tehes teadlik, et tegemist on OÜ H- ile kuuluva pangakontoga ja rahaga ning raha kandis O.L enda kontole selle omaniku OÜ H juhatuse liikme AK nõusolekuta. Seega puudub alus väita, et O.L ei teadnud tegu toime pannes mõnda KarS § 201 lg 1 objektiivse koosseisu tunnusele vastavat faktilist asjaolu. Juhul, kui O.L arvas teo toimepanemisel ekslikult, et temal on olemas töösuhe OÜ H-iga ja eksis seetõttu töötasu ülekandmisel, polnud tegemist mitte eksimusega süüteokoosseisu asjaoludes KarS § 17 lg 1 järgi, vaid eksimusega teo keelatuses KarS § 39 lg1 järgi. Kolleegiumi hinnangul oli, aga taolise eksimuse olemasolul see süüdistatavale O.L jaoks kergesti välditav ega välista seetõttu O.L teo süülisust. Keelueksimus tähendab käesoleva kriminaalasja kontekstis seda, et isik ei saanud aru, et ise endale töötasu kandmine OÜ H pangakontolt on keelatud. Isik ei pea teadma konkreetset seadusesätet, vaid seda, et teatud tegevus on keelatud. Kolleegium nõustub maakohtuga, et vältimatu keelueksimus on välistatud, kuna keeld kanda isiklikult endale töötasu OÜ H pangakontolt on ilmne ja üldarusaadav, kuna iga töösuhtes olnud täiskasvanu on teadlik asjaolust, et palgaarvestus ja töötajatele töötasu väljamaksmine toimub teatud raamatupidamisreeglite järgi.
8.Mõistetud karistust pole apellatsioonis vaidlustatud. KarS § 201 lg 1sanktsioon näeb ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. Maakohus on O.L karistanud KarS § 201 lg 1 järgi 6 kuulise vangistusega, seega sanktsiooni keskmises määras. Maakohus on põhjendanud süüdlasele mõistetavat vangistust kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ning ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks ning süüdlasele uue karistuse mõistmiseks. KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel jäeti mõistetud vangistus täielikult tingimisi täitmisele pööramata, kui süüdimõistetu ei pane talle kohtu poolt määratud 3 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.
Kolleegium nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega ka KarS § 73 sätte kohaldamise osas.
9.Kaitsja esitas taotluse hüvitada temale õigusabi osutamisega seotud kulud. Taotluse kohaselt kulus kaitsja kokku 3,5 tund apellatsiooni koostamisele ja taotleb seega hüvitada temale koos käibemaksuga 252 eurot. Kohtukolleegium nõustub taotlusega ja peab põhjendatuks hüvitada kaitsjale kulud summas 252 eurot koos käibemaksuga. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse O.L suhtes muutmata, siis jäävad menetluskulud süüdistatava enda kanda.
10.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 09.juuni 2014 aasta otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.
/allkirjastatud digitaalselt/
Orvi Tali
/allkirjastatud digitaalselt/
Ivi Kesküla
/allkirjastatud digitaalselt/
Urmas Reinola
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.