Avaliku rahu vastased süüteod › Avaliku korra vastased süüteod

1-14-5948 Tatjana Massalina poolt 07.08.2014 kohtuistungil osutatud õigusabi eest 144 (ükssada nelikümmend neli) eurot - riigi kanda. Asitõend: vereplekkidega nuga, mis asub hoiul Politsei-ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Narva politseijaoskonna hoiuruumis (31.05.2014 üleandmise-vastuvõtmise akt nr 429) – tagastada kohtuotsuse jõustumisel omanikule.

Edasikaebamise kord Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Viru Maakohtu Narva kohtumajja kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 23. septembrist 2014. Apellatsioon tuleb esitada Tartu Ringkonnakohtule Viru Maakohtu Narva kohtumaja kaudu kirjalikult viieteistkümne päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega, vahistatud süüdistatav või tema kaitsja süüdistatavale kohtuotsuse kättesaamisele järgnevast päevast. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse peale võib esitada määruskaebuse 10 (kümne) päeva jooksul Tartu Ringkonnakohtule Viru Maakohtu Narva kohtumaja kaudu. Kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav alates 23.septembrist 2014.

KOHTUOTSUSE PÕHIOSA

1-14-5948

1-14-5948 kägistama. Samuti eitas kannatanu võimalust, et tema koer võis esimesena rünnata süüdistatava koera, põhjendades seda asjaoluga, et tema koeral oli suukorv. (tl 46-50) Kohtus antud selgitustes märkis kannatanu, et tema koer ei ole agressiivne. Samas nähtub aga kohtueelses menetluses teostatud vastastamise protokollist, et kannatanu on ise öelnud, et tema koer on varasemalt rünnanud süüdistatava koera. Seega kannatanu ütlused selle kohta, et tema koer ei ole agressiivne, ei pea paika ning kannatanu ütluseid enda ja tema koera käitumise iseloomustamise osas tuleb lugeda üksnes ennast õigustavateks ja ebausaldusväärseteks. Samuti on kaheldavad kannatanu selgitused, et tema koeral oli vahejuhtumi ajal peas suukorv. Süüdistatav on väitnud vastupidist ning süüdistatava vastavat väidet kinnitab ka veterinaararsti xxx tõend, mille kohaselt ta tuvastas 21.04.2014 tehtud läbivaatuse käigus süüdistatava koeral haavad käpal ja kubemes. (tl 59-60) Juhul, kui kannatanu koeral olnuks suukorv peas, on äärmiselt ebatõenäoline, et süüdistatava koeral sai rüseluse käigus tekkida mingeid haavu, kuna hammustamine oleks olnud välistatud. Haavade olemasolu aga näitab, et kannatanu koeral pidi olema võimalus mingil viisil süüdistatava koera haavata. Kannatanu abikaasa xxx ütlustest nähtub, et ta oli samuti sündmuskohal st koos abikaasaga koertega jalutamas ning istusid majast umbes 40 või 50 meetri kaugusel peenramaal. Ka tema on väitnud, et hundikoer oli suukorviga ja rihma otsas ning süüdistatava koer ründas kannatanu koera esimesena. Samuti nähtub tunnistaja ütlustest, et ta püüdis koeri lahutada ning mingil hetkel nägi, et süüdistatav kägistab nende koera ja seejärel nägi süüdistatava kätel verd ning nuga, millega oli nende koera vigastatud. (tl 53-56). Arvestades kannatanu ütluste usaldusväärsuse osas märgitut, tuleb ka siinkohal tõdeda, et kannatanu abikaasa vastavaid ütluseid suukorvi kasutamise kohta ei saa pidada usutavaks ning usaldusväärseteks. Süüdistatav andis kohtueelses menetluses kõnealuse sündmuse kohta ütlusi, et tal on labradori tõugu koer. Naabrinaise xxx, kellel on kolm koera - suur hundikoer ja kaks väikest koera, tekkisid neil korduvalt konfliktid seoses sellega, et naaber jalutab enda koera suukorvita ja rihmata. Naabri koer on varasemalt tunginud kallale tema koerale. 19.04.2014 õhtul läks ta koeraga jalutama. Nägi, et nende maja kõrval asuval maa-alal istus xxx koos mingi mehega ja kõik nende koerad olid neil kaasas ning koerad olid lahtiselt ilma rihmata ja suukorvita. Süüdistatav kõndis koeraga majast mööda, kui xxx hundikoer tungis tema koerale kallale. Süüdistatava koer oli rihma otsas, kuid suukorvita. Süüdistatav üritas lahutada koeri, sest nad närisid üksteist. Tal oli kaasas kööginuga, mille ta võttis alati kaasa, kuna kardab, et naabri hundikoer võib tulla kallale mitte ainult tema koerale, kuid ka temale. Ta võttis noa ja lõi sellega hundikoera kaela. Ta võttis naabri koerast kinni ja tiris enda koerast eemale ning ootas, kuni xxx paneb enda hundikoerale suukorvi ette. (tl 22-24). Kannatanuga vastastamisel on süüdistatav öelnud, et Kui mina lõin noaga xxx koera, siis tegin seda selleks, et peatada koertevahelist kaklust. Koerad haarasid üks teisest kinni ja mina otsustasin lahutada neid ning selleks lõin noaga xxx koera. Seejuures tirisin xxxkoera eemale. Mina ei mäleta, et oleks nimelt kägistanud koera, lihtsalt haarasin xxx koerast kinni, et tirida teda minu koerast eemale. Minu labrador tõugu koer ei ole iseloomult agressiivne ning ise kaklusi ei alusta. (tl 46-50). Kohtus antud täiendavate selgitustes märkis süüdistatav, et lisaks temale üritas koertevahelist kaklust lõpetada ka teise koera omanik. Kohtule ei ole esitatud mingeid tõendeid, mis lükkaks ümber süüdistatava väited selle kohta, et tema koer ei ole agressiivne, puuduvad andmed, et tema koer oleks varasemalt kedagi rünnanud. Erinevalt kannatanust, ei ole süüdistatav andnud vastuolulisi ütluseid ja selgitusi. Kui kannatanu ütluste tõepärasuse seab lisaks vastuoludele kahtluse alla veterinaararsti tõend süüdistatava koeral tuvastatud vigastuste kohta, siis süüdistatava ütluste kummutamiseks ei

1-14-5948 ole kriminaalasjas mingeid tõendeid kogutud, va kannatanu ja tunnistaja ütlused, mis aga eeltoodud põhjustel ei ole usaldusväärsed. Neil põhjuseil loeb kohus süüdistatava ütlused usaldusväärseks ja lubatavaks tõendiks ning sündmuste käigu tuvastamisel tuleb kohtu hinnangul lähtuda just süüdistatava esitatud versioonist ning seega loeb kohus süüdistatava ütluste pinnalt tuvastatuks, et kannatanute koer ründas süüdistatava koera ja koerte eraldamiseks sekkus nii süüdistatav kui ka kannatanu abikaasa. Kannatanu koera ründe tõrjumiseks lõi süüdistatav koera noaga. Sealjuures kohtuistungil antud selgitustes möönis süüdistatav, et ilmselt oli noa kasutamine liigne ning kakluse saanuks ka muul viisil lõpetada. Samas asjaolust, et süüdistataval oli nuga kaasas, ei saa teha järeldust, et õue minnes oli süüdistatava eesmärgiks provotseerida koerte kaklust ja seejärel kannatanu koera vigastada. Arvestades, et kannatanu koer on varasemalt tekitanud süüdistatava koerale tõsiseid vigastusi, on eluliselt usutav süüdistatava väide, et ta kandis nuga alati kaasas üksnes seetõttu, et kartis kannatanu koera uut rünnakut. Kuivõrd tegemist on suure koeraga, kes on varem näidanud üles agressiivsust, on taoline hirm igati mõistetav. Eelnevast lähtuvalt on süüteokoosseisu täidetuse osas määravaks küsimus, kas süüdistatava poolt taolistel asjaoludel kannatanu koera noaga vigastamine oli lubamatu tegu või mitte. LoKS § 4 ja 10 kohaselt on looma vigastamine põhjendatud muu hulgas juhul, kui seda tehakse hädaolukorras või enesekaitseks. Kuivõrd antud juhul on tuvastatud, et kannatanu koer ründas süüdistatava koera, mitte aga süüdistatavat ennast, siis ei saa kõnealuses asjas rääkida enesekaitsest. Hädaolukorra mõiste sisustamisel tuleb kohtu hinnangul lähtuda KarS §-s 29 sätestatud hädaseisundi mõistest, mis hõlmab muu hulgas ka hädaolukorda. Nimelt, KarS § 29 kohaselt on hädaseisundiga tegemist juhul, kui isik paneb selle toime, et kõrvaldada vahetut või vahetult eesseisvat ohtu enda või teise isiku õigushüvedele, tema valitud vahend on ohu kõrvaldamiseks vajalik ning kaitstav huvi on kahjustatavast huvist ilmselt olulisem. Huvide kaalumisel arvestatakse eriti õigushüvede olulisust, õigushüve ähvardanud ohu suurust ning teo ohtlikkust. Riigikohus on oma lahendites korduvalt märkinud, et KarS § 29 kohase hädaseisundi esinemise kontrollimisel tuleb eristada hädaolukorda (oht õigushüvele) ja koosseisupärast tegu (päästetoiming), mida oli vaja toime panna ohu kõrvaldamiseks või vähendamiseks. (vt näiteks Riigikohtu kohtuotsus nr 3-1-1-42-09) Kuivõrd LoKS § 4 lg-st 1 tulenevalt ei ole looma vigastamine lubamatu tegu juhul, kui see oli pandud toime hädaolukorras, siis ei ole teo lubatavuse või lubamatuse üle otsustamisel vajalik hinnata hädaseisundi muude tunnuste (päästetoiming ja selle vajalikkus ning proportsionaalsus) esinemist, oluline on üksnes asjaolu, kas esines hädaolukord või mitte, st kas eksisteeris vahetu või vahetult eesseisev oht isiku enda või teise isiku õigushüvedele. Kohtu arvates on ilmne, et antud juhul esines oht süüdistatava õigushüvele st esines oht, et rünnakuga kahjustatakse temale kuuluvat vara. Asjaolu, et süüdistatav tajus reaalset ohtu oma varale, kinnitab eelkõige sama koera varasem rünnak, mille tagajärjel süüdistatava vara sai olulisi kahjustusi. Samuti tõik, et 19.04.2014 toimunud rünnaku tagajärjel süüdistatava vara saigi reaalselt kahjustatud ning süüdistatava sekkumine hoidis tõenäoliselt ära suurema kahju tekkimise. Seega oli tegemist kannatanu koerast tuleneva vahetu ohuga süüdistatava varale ehk hädaolukorraga LoKS § 4 lg 1 tähenduses, mis välistab looma vigastamise lubamatuse. Täiendavalt märgib kohus, et kuna oht süüdistatava varale oli vahetu, siis puudus süüdistataval reaalne võimalus minna kutsuma veel kellegi kolmanda (sündmuskohal mitteviibinud) isiku abi, kuivõrd selle aja vältel saanuks tema vara ilmselt veelgi enam kahjustatud. Seega süüdistatava sekkumine kaklusesse oli põhjendatud. Kuigi süüdistatav kasutas ohu tõrjumiseks nuga, mille kasutamine võib kaasa tuua fataalseid tagajärgi, oli

1-14-5948 tekitatud vigastus antud juhul siiski väheoluline. Asja materjalidest ei nähtu, et kannatanu koer vajanuks vigastuse tõttu pikaajalist ravi või et sellega kaasnenuks mingeid tüsistusi. Seetõttu puudub ka alus väita, et tekitatud vigastus oli vahetu ohu suurusega võrreldes ülemäärane ning looma vigastamine taolistel asjaoludel on looma suhtes lubamatu tegu LoKS § 4 lg 1 mõttes. Eeltoodust lähtuvalt on kohus seisukohal, et antud juhul ei ole süüdistatava tegevuses tuvastatud KarS § 264 objektiivse tunnuse - looma suhtes lubamatu teo toimepanemise, esinemist. Lisaks eelnevale peab kohus vajalikuks osutada, et ka juhul, kui asuda seisukohale, et hädaolukorda ei esinenud, on süüdistatava tegevuse kvalifitseerimine KarS § 264 lg 1 p 3 järgi välistatud ka seetõttu, et tuvastatud ei ole kvalifitseeriva tunnuse – julm viis, esinemist. Esmalt tuleb märkida, et selles osas on juba süüdistusakt puudulik, kuivõrd ei ole väljatoodud milles seisnes teo toimepanemine julmal viisil. Teiseks, looma põhjuseta ja loomakaitseseaduses mittelubatud viisil vigastamine on iseenesest julm tegu ja väljendab hoolimatust looma tervise, heaolu ja elu vastu. Kuid kvalifitseerimaks sellist tegu KarS § 264 lg 1 p 3 järgi toimepanduks julmal viisil ei piisa LoKS §-s 4 nimetatud looma vigastamist põhjustavast teost, kuna kvalifitseerivate tunnuste (korduvus, avalik koht, julm viis) puudumisel on selline tegu käsitletav väärteona. Julma viisi inkrimineerimisel tuleb tuvastada toimepanija eriline hoolimatus looma tervise ja heaolu vastu. Kvalifitseeriva koosseisulise tunnuse - julm viis sisustamisel tuleks analoogia korras lähtuda isikuvastaste kuritegude puhul sama mõiste sisustamisel kehtivast kohtupraktikast. Taoline seisukoht tuleneb ka Tartu Ringkonnakohtu kohtuotsusest nr 1-10-139. Nimetatud lahendis on osutatud ka sellele, et isikuvastaste kuritegude puhul on kohtupraktika lugenud julmaks viisiks kestvate kannatuste põhjustamist, põhjendamatult jõhkrate ja moonutavate vigastuste tekitamist aga ka brutaalset tapmisviisi- pea maharaiumine, lömastamine, tapmine rituaalide käigus või enda ja teiste lõbustamiseks. Kõnealuses kriminaalasjas ei ole kogutud ühtki tõendit, mis taolise julmuse esinemisele viitaksid. Sellest lähtuvalt on igal juhul välistatud süüdistatava tegevuse käsitlemine kuriteona KarS § 264 lg 1 p 3 tähenduses. Kõne alla saaks tulla üksnes süüdistatava käitumises LoKS §s 662 sätestatud väärteo tunnuste esinemise hindamine. Kuivõrd aga eelpool toodust lähtuvalt on kohus asunud seisukohale, et antud juhul puudub ka põhikoosseisu objektiivse koosseisu tunnuseks olev – looma suhtes toimepandud lubamatu tegu, siis ei tee kohus kriminaalmenetluse lõpetamise määrust ega saada asja materjale kohtuvälisele menetlejale väärteomenetluse alustamise otsustamiseks, vaid teeb süüdistatava suhtes õigeksmõistva otsuse. Eelnevat kokkuvõttes asub kohus seisukohale, et kohtumenetluses ei leidnud kinnitust Russkihhi poolt KarS § 264 lg 1 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine, mistõttu tuleb Pjotr Russkihh talle esitatud süüdistuses õigeks mõista.

1-14-5948 Kaitsja Tatjana Massalina poolt eeluurimisel osutatud õigusabi eest 144 eurot ja 32 senti, kaitsja Tatjana Massalina poolt 07.08.2014 kohtuistungil osutatud õigusabi eest 144 eurot. Kuivõrd kohus mõistab süüdistatava talle esitatud süüdistuses õigeks, jäävad KrMS § 181 lg-st 1 tulenevalt eelnimetatud menetluskulud riigi kanda. Otsuse tegemisel kohus juhindub KrMS § 233, 238, 311, 312 ja 314.

(allkirjastatud digitaalselt) Astrid Asi Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.