Kohtulahend

§

alusel

kahtlustatavana

kinnipeetud

18.07.2014.a, samal päeval kohaldatud vahistamist.

1-13-4879 Alates 09.02.2012.a kohaldatud tõkendina elukohast lahkumise keeldu, mis lõppes 09.02.2014.a. Kaitsja

Milvi Söörd Juhindudes KrMS § 175, 179, 180 lg 3, 237; 238, 311-313, 318, 319 kohus otsustas:

RESOLUTSIOON

Tunnistada P.I

KarS § 320 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo

toimepanemises süüdi ja mõista talle karistuseks vangistus 3 (kolm) kuud. Vastavalt KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendada P.I-le mõistetud karistust 1/3 võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistuse 2 (kaks) kuud. KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistuse hulka eelvangistuses viibitud aeg 18.07.2014.a – 18.09.2014.a, so 60 (kuuskümmend) päeva. Seega lugeda P.I-le mõistetud karistus kantuks. P.I suhtes kohaldatud tõkend – vahistamine – tühistada ja isik vabastada kohtusaalis.

Menetluskulud P.I-lt välja mõista KrMS § 180 lg 1 alusel menetluskuludena: KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel sundraha 532,50 eurot (viissada kolmkümmend kaks eurot ja viiskümmend eurosenti). Kaitsjatasu KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel summas 273,60 eurot (kakssada seitsekümmend kolm eurot ja kuuskümmend eurosenti) jätta riigi kanda. Väljamõistetud menetluskulud tuleb tasuda KrMS § 180 lg 3 alusel 12 (kaheteist) kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr EE891010220034796011 AS-is SEB Pank või arvelduskontole nr EE932200221023778606 Swedbank AS-is või arvelduskontole nr EE701700017001577198 Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaalis, viitenumber 2800049777. Maksekorraldusele märkida selgitus: „P.I ,

1-13-4879,

menetluskulud“.

Menetluskulude

tasumist

tõendavad

maksekorraldused esitada Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumaja kantseleile.

1-13-4879 Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule, teatades kirjalikult apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 (seitsme) päeva jooksul alates kohtuotsuse või resolutsiooni kuulutamisest ning esitades apellatsiooni 15 (viieteistkümne) päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav 15 päeva möödumisel apellatsiooniteate esitamisest. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15. peatüki kohaselt, see on määruskaebe korras 10 (kümne) päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale.

ESITATUD SÜÜDISTUS

P.I süüdistatakse selles, et tema 23.12.2011.a, viibides Tallinnas, aadressil Vikerlase 14 asuvas Ida Politseijaoskonnas kannatanuna ülekuulamisel, olles eelnevalt hoiatatud teadvalt vale ütluse andmisele järgnevast karistusest, andis kannatanuna teadvalt vale ütlusi kriminaalasja nr 11230118469 asjaolude kohta ning allkirjastas kannatanu ülekuulamise protokolli. Seega P.I, teadvalt vale ütluse andmisega pani toime KarS § 320 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

18.09.2014.a toimunud kohtuistungil süüdistatav P.I kinnitas, et süüdistus on talle arusaadav ning tunnistas oma süüd täielikult. Samuti avaldas P.I, et jääb oma eeluurimise ajal esitatud taotluse juurde lahendada asi lühimenetluses. Kohtu

1-13-4879 küsimusele vastas P.I, et ta soovib oma pensioni taastada ning läheb sinna, kus ta saab sotsiaalabi, vahetult enne vahistamist elas tänaval, kuna naine ei luba tal korteris elada, kuna siis on seal lärm. P.I ütluste kohaselt saab ta pensioni juba 4 aastat, umbes 115 eurot kuus, mis on 70% miinimumpalgast. Prokurör leidis, et P.I tunnistab end süüdi täielikult ning kahetseb. Süü on tõendatud

kohtuistungil

avaldatud

materjalidega.

Varem

on

P.I

kriminaalkorras karistatud 1 korral, väärteokorras korduvalt karistatud. Kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Prokurör palus süüdi tunnistada P.I KarS § 320 lg 1 järgi ja karistada 3 kuulise vangistusega. Vähendada KrMS § 238 lg.2 kohaselt mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes lõplikuks 2 kuud vangistust. Vastavalt KarS § 68 lg 1 lugeda karistuse alguseks kinnipidamise aeg 18.07.2014 ja lugeda karistus kantuks. Kaitsja asus seisukohale, et tema kaitsealune on oma süüd tunnistanud, tõendid on lubatavad. Kvalifikatsioon õige ning vastuväiteid selles osas ei ole. Kaitsja leidis, et esitatud süüdistus on põhjendatud. Kaitsja asus seisukohale, et põhiküsimus on karistuse määramine P.I-le . Kaitsja nõustus prokuröri seisukohaga, et see karistusmäär, mis P.I on vahi all olnud, on küllaldane selle teo eest arvestades süü tunnistamist ja kahetsust. Kaitsja palus mõista prokuröri poolt taotletud karistus ning vabastada isik kohtusaalist. P.I on pikka aega olnud pensionär, tal on raskusi olnud oma elukoha säilitamisega ja leidmisega. P.I avaldas kohtule, et vabanedes soovib ta pensioni taastada ja asuda elamistingimuste lahendamisele. Tema pension on 70% miinimumpalgast. Seoses sellega palus kaitsja KrMS § 180 lg 3 alusel vähendada menetluskulusid ja ülejäänud osas ajatada.

TUVASTATUD ASJAOLUD JA KOHTU JÄRELDUSED

Käesolevas kriminaalasjas süüdistav P.I tunnistab ennast antud kuriteos süüdi. Kohtuistungil kinnitas P.I , et jääb enda poolt esitatud taotluse juurde lahendada kriminaalasi lühimenetluses. Kohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega, leiab, et P.I süüd KarS § 320 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemisel tõendavad järgmised kohtuistungil avaldatud ja uuritud tõendid:

1-13-4879

-

P.I kannatanuna antud ütlused (lk 6-9);

-

P.I kannatanuna antud ütlused (lk 10-13)

-

Kahtlustatav P.I ütlused (lk 15-24).

Antud tõendite ja kirjalike materjalide avaldamist pidasid pooled lubatavaks. Kohus leiab, et kriminaalasjas kogutud tõenditega on täielikult tõendamist leidnud, et P.I pani toime KarS § 320 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, so teadvalt vale ütluse andmise.

Kohus järgmisena analüüsib kriminaalasjas kogutud tõendeid. Antud kriminaalasjas on ütlused andnud kannatanuna P.I , millest nähtub, et isikut rünnati selja tagant ning löödi vasaku põse piirkonda. Ütluste kohaselt tuli tal näost verd ning vasaku poole hambad valutasid ja põsk oli paistes. Paremal pool silma all oli väike kriimustus ja muhk ning paremas põses oli auk. Mõlemal reiel olid sinikad ja vasak õlg oli valus. Ütluste kohaselt kaotas isik peale esimest lööki teadvuse ning teadvusele tulles avastas, et temalt on varastatud Säästumarketi kilekott toiduainetega. Vastavalt ütlustele oli toiduainete väärtus 30 eurot. Samuti oli isikult varastatud 10 eurot sularahas. Lisaks vastavalt ütlustele avastas isik hiljem, et varastatud on ka rahakott koos dokumentidega. Samuti nähtub P.I ütlustest, et esialgne tekitatud kahju on kokku 59 eurot. Kriminaalasjas on ütlused andnud uuesti kannatanuna P.I, millest nähtub et isik tunnistab valeütluste andmist 23.12.2011.a. Ütluste kohaselt kukkus isik ise, kuna on haige ja põeb diabeeti ja hüpertooniat. Infarkti tõttu on P.I invaliitsus ja haiguse tagajärjel vahel ka osaline teadvuse kaotus. Ütluste kohaselt kaotas ta ise oma kotti ja dokumendid. Rääkides sellest ühele sõbrale, soovitas viimane kirjutada avaldus politseisse, et teda rööviti ja peksti, siis taastatakse tema dokumendid tasuta. P.I ütluste kohaselt otsustas ta sellepärast politseisse pöörduda ja valeütlusi anda. Tegelikult ütluste kohaselt P.I keegi ei peksnud ning tema kotti asjade ja dokumentidega ei varastatud. P.I ütluste kohaselt on tal väga kahju, et ta niimoodi käitus. Samuti on kahtlustatav oma ütlused andnud P.I, millest nähtub et ta saab aru, milles teda kahtlustatakse ning tunnistab 23.12.2011.a politseitöötajale valeütluste andmist.

1-13-4879 P.I ütluste kohaselt 15.12.2011.a oma haiguse tõttu kaotas ta teadvuse ja kukkus ning sai selle tõttu kehavigastusi. Ütluste kohaselt andis P.I avalduse politseisse oma asjade varastamise ja enda peksmise kohta tuttava soovitusel. Nimelt ütles P.I tuttav, et siis taastatakse tema dokumendid tasuta ja kiirendatud korras. P.I avaldas oma ütlustes kahetsust, et ta politsei eksitusse viis ning palus ennast mitte karistada kuna ta on haige inimene, kes põeb diabeeti ja hüpertooniat. Kohus on seisukohal, et P.I süü KarS § 320 lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos on kriminaalasjas kogutud tõenditega tõendamist leidnud nimelt: P.I kannatanuna antud ütlustega ja P.I kahtlustatavana antud ütlustega. Kohus leiab, et P.I süü KarS § 320 lg 1 järgi kvalifitseeritav kuritegu on täielikult tõendamist leidnud ning süüdistatava tegevus on õigesti kvalifitseeritud. Kohtu hinnangul on P.I süüvõimeline ja kriminaalasjas õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine. KarS § 320 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivse koosseisu moodustab ülekuulatava kannatanu või tunnistaja poolt teadvalt valede ütluste andmine. Valeütlus seisneb tõendamisel tähtsate asjaolude moonutamises. Moonutamise all mõistetakse ütluste andmisel tegelikkusele mittevastavate asjaolude avaldamist või ülekuulatavale kindlalt teadaolevatest asjaoludest vaikimist. Valeütluse andmine loetakse lõpuleviiduks selle andmisega kohtus või tunnistaja või kannatanu poolt valeütlustele allakirjutamise ülekuulamisprotokollis. Valeütluste andmine on süütegu vaid siis, kui ülekuulatavat on enne ülekuulamist hoiatatud valeütluste andmisega kaasnevast vastutusest. Subjektiivsest küljest eeldab antud valeütluse ja valevande koosseisu tahtlust kõigi asjaolude suhtes, koosseis on täidetud ka siis, kui isik tegutseb vähemalt otsese tahtlusega. Isik peab olema teadlik, et ta annab vale ütlusi. Teo kvalifitseerimisel ei ole tähtsust asjaolu, kas valeütlusi anti kellegi kasuks või kahjuks. Kohus leiab, et P.I pani KarS § 320 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime otsese tahtlusega, kuna ta teadis, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja tahtis või vähemalt möönis seda. Kohus on seisukohal, et P.I pani kuriteo toime otsese tahtlusega, kuna talle tutvustati talle valeütluste andmise eest järgnevat vastutust KarS § 318 ja 320 järgi. P.I andis selle kohta isegi allkirja. Samuti nähtub ütlustest, et talle

1-13-4879 soovitati teha politseile avaldus, et siis taastatakse talle tema dokumendid tasuta ja kiirendatud korras.

KARISTUS

Karistuse mõistmisel arvestab kohus süüdistatava isikut, süü suurust, toimepandud kuritegude laadi ja ohtlikkust, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalusega mõjutada neid edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistamise alus tuleneb KarS §-st 56, kuid mõistetavalt tuleb karistuse kohaldamisel järgida karistusseadustiku IV peatüki esimese jao kõigis paragrahvides sätestatut. Karistusseadustiku §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb sellise hinnangu andmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Seega ei tohi hakata karistuse liigi ja määra valikul konkreetse teo asemel hindama hoopis süüdistatava varasemat elukäiku ning tema isikuomadusi üldises plaanis (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.02.2007.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-99-06, p 14). KrMS § 14 tuleneb kohtumenetluse võistlevuse põhimõte, mille kohaselt täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Erinevalt uurimispõhimõttele rajanevast kriminaalmenetlusest vastutab võistlevas menetluses süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende pinnalt otsuse tegemises. Kohus ei ole karistuse küsimuse otsustamisel seotud prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ning lahendab selle küsimuse vastavalt seadustele ja siseveendumusele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12.02.2008.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-91-07, p 6.1). Süüdistatavat P.I on varasemalt kriminaalkorras karistatud. Karistusregistri väljavõttest nähtuvalt on süüdistatavat karistatud 1 (ühel) korral kriminaalkorras, seda 27.02.2008.a Harju Maakohtu poolt KarS § 121 ja 120 ning KarS § 63 lg 2 alusel vangistusega 3 kuud. KarS § 73 alusel. Vastavalt KarS § 68 lg 1 arvati karistuse hulka eelvangistuses viibitud aeg, seega ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 2 (kaks) kuud ja 28 (kakskümmend kaheksa) päeva vangistust. Vastavalt KarS § 73 määrata, et mõistetud vangistust ei pööratud

1-13-4879 täitmisele kui ta 3 (kolme) aasta

jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. P.I

on karistatud ka väärteokorras, isikul on 1 kehtiva karistus. Karistust kergendavaks asjaoluks on süü tunnistamine ja puhtsüdamlik kahetsus. Raskendavad asjaolud puuduvad. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Samas tuleb karistuse mõistmisel arvestada ka teiste asjaoludega, sh võimalusega mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuse mõistmisel tuleb seega arvestada ka karistuse kohaldamise eesmärke. Kellegi karistusõiguslik mõjutamine saab toimuda ainult inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Sellepärast peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13.05.2004.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-40-04, p 7). Kuna P.I on varasemalt 2008.a aastal kriminaalkorras karistatud, mis on teda iseloomustava asjaoluna kohtule ka teada, tuleb karistuse mõistmisel lähtuda eelkõige isiku süüst, kergendavatest ja raskendavatest asjaoludest, võimalusega mõjutada P.I edaspidi hoiduma süütegude toimepanemistest ja õiguskorra kaitse huvidega. Kohus on seisukohal, et P.I ei ole mõttekas ega otstarbekas karistada rahalise karistusega, kuna see ei kannaks oma eesmärke. Rahaline karistus on vastavalt toimiku materjalidele välistatud ka sellepärast, et P.I ei oma kindlat töökohta, tema suhtes on uuendatud kriminaalmenetlus KrMS § 202 lg 6 alustel, kuna ta ei täitnud talle pandud kohustust tasuda kindel summa (290 eurot) riigituludesse, mis oli kriminaalmenetluse üheks lõpetamise aluseks. Lisaks kuuluvad P.I-lt väljamõistmisele ka menetluskulud. Kohus on seisukohal, et P.I tuleb karistada vangistusega. Karistust kergendav asjaolu on puhtsüdamlik kahetsus. Raskendavad asjaolud puuduvad. Karistuse mõistmisel P.I-le peab kohus arvestama kohaldatava karistuse üldja eripreventiivset mõju. Kaaludes asenduskaristusena üldkasuliku töö kohaldamist, peab kohus selgitama välja, kas isik on üldsegi asenduskaristuseks sobilik. Kuna P.I ei ole taotlenud üldkasuliku töö tegemise võimalust, ei ole kohtul võimalik kaaluda asenduskaristuse põhjendatust. KarS § 320 lg 1 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Seadusandja on KarS § 320 lg 1 sanktsiooni keskmise määrana näinud ette 1,5 aastat vangistust. Kohtupraktika kohaselt tuleb lähtuda karistuse mõistmisel karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmisest määrast. Seejärel tuvastada süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse

1-13-4879 määr (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24.10.2011.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11, p 11 ja 17.05.2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-52-13, p 19). Kohus on seisukohal, et P.I on võimalik karistada vangistusega sanktsiooni alammäära ulatuses ning seda põhjendusel, et P.I kahetseb toime pandud tegusid puhtsüdamlikult. Eelpool toodud arvestades asub kohus seisukohale, et P.I tuled tunnistada KarS § 320 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises süüdi ja mõista talle karistuseks vangistus 3 (kolm) kuud. Vastavalt KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendada P.I-le mõistetud karistust 1/3 võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistuse 2 (kaks) kuud. KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistuse hulka eelvangistuses viibitud aeg 18.07.2014.a – 18.09.2014.a, so 60 (kuuskümmend) päeva. Seega lugeda P.I-le mõistetud karistus kantuks. P.I suhtes kohaldatud tõkend – vahistamine – tühistada ja isik vabastada kohtusaalis. Riigikohus on asunud seisukohale, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikas korduvalt toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik võivad olla aluseks karistuse kandmisest tingimus vabastamise vaagimiseks. Vähemalt üheks selliseks iseloomustavaks asjaoluks peab olema märkimisväärne eripära (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.02.2007.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-99-06, p 16, 17). Karistusest tingimisi vabastamine KarS §-de 73 ja 74 alusel ei ole iseseisev karistusliik,

vaid

see

on

kuriteo

eest

mõistetud

põhikaristuse

üks

võimalikest

individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerub isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks. (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13.05.2004.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-40-04, p 8). Kohus on seisukohal, et P.I suhtes ei ole võimalik rakendada KarS § 73 sätteid, kuna süüdistatava süü ei ole suur ning isik on viibinud vahi all alates 18.07.2014.a. Kohus märgib, et süüdistatav on haige isik, kes põeb diabeeti ja hüpertooniat. Seega ei kannaks KarS § 73 sätete kohaldamine oma eripreventiivset märki. Kohus on seisukohal, et isik on eelvangistuses viibitud ajajooksul mõistnud oma tegevuse ebaseaduslikust ning teinud sellest vastavad järeldused.

1-13-4879 Riigikohtu kriminaalkolleegium on asunud seisukohale, et vangistuse osalise täitmisele pööramise mõte seisneb šokiefektis, mis tekitatakse süüdimõistetule tema lühiajalise paigutamisega vangistusasutusse ja millega antakse isikule tõsine hoiatus tema edasise käitumise suhtes. Nimetatud efekti pole aga võimalik saavutada pikemaajalise (enam kui mõnekuulise) vangistusega, sest selle aja jooksul isik kohandub vangistusega. Seega taotletakse nn šokivangistusega eripreventiivset eesmärki isiku suhtes, kelle täielik karistuse kandmisest vabastamine pole tema teost lähtuva süü suuruse ja isikuomaduste tõttu põhjendatud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11.04.2005.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-21-05, p 5). Kohtu hinnangul on võimalik saavutada šokivangistuse efekt juhul, kui isik ei ole viibinud kriminaalmenetluse raames vahi alla ning kohesele kandmisele kuuluv vangistus pööratakse täitmisele viivitamatult peale mõistmist. Lähtuvalt sellest seisukohast ei ole P.I näol tegemist isikuga, kelle suhtes oleks võimalik kohaldada šokivangistust, kuna taotletav eriprevantiivne eesmärk puudub, isik on viibinud vahi alla alates 18.07.2014.a, seega kaks kuud.

MENETLUSKULUD

KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Kohus mõistab menetluskulud süüdistatavalt välja alljärgnevalt: KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel sundraha 532,50 eurot (viissada kolmkümmend kaks eurot ja viiskümmend eurosenti). Arvestades P.I

varalist seisundit,

tema resotsialiseerumisväljavaateid,

sundraha tasumist tuleb maksimaalselt ajatada, väljamõistetud sundraha tuleb tasuda KrMS §

lg

alusel

(kaheteist)

kuu

jooksul

alates

kohtuotsuse

jõustumisest

Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr EE891010220034796011 AS-is SEB Pank või arvelduskontole nr EE932200221023778606 Swedbank AS-is või arvelduskontole nr EE701700017001577198 Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaalis, viitenumber 2800049777. Maksekorraldusele märkida selgitus: „P.I , 1-13-4879, menetluskulud“. Menetluskulude tasumist tõendavad maksekorraldused esitada Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumaja kantseleile.

1-13-4879 Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Kohus leiab, et kaitsjatasu summas 273,60 eurot (kakssada seitsekümmend kolm eurot ja kuuskümmend eurosenti) jätta riigi kanda. P.I ei tööta ning tema pension on igakuiselt kuskil 115 eurot. Süüdistataval puudub kindel elukoht, seega on ta kodutu pensionär. Kohus leiab, et kaitsjatasu peab jätma riigi kanda, kuna selle hüvitamine oleks süüdistataval ilmselgelt üle jõu käiv

Violetta Kõvask Kohtunik /Digitaalselt allkirjastatud/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.