Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
3-1-1-39-14 17. september 2014 Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Ott Järvesaar ja Saale Laos Kriminaalasi Erki Toomla süüdistuses KarS § 424 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 20. veebruari 2014. a otsus kriminaalasjas nr 1-13-8058 Erki Toomla kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Merike Allikmäe, kassatsioon Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Rainer Amur 27. august 2014, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 20. veebruari 2014. a otsus muutmata ja kassatsioon rahuldamata.
2.Määrata Advokaadibüroole Uno Feldschmidt makstava riigi õigusabi tasu suuruseks vandeadvokaadi vanemabi Merike Allikmäe poolt Erki Toomlale kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 108 (ükssada kaheksa) eurot, sealhulgas käibemaks 18 (kaheksateist) eurot.
3.Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Erki Toomlalt Eesti Vabariigi kasuks välja 108 (ükssada kaheksa) eurot.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.
Erki Toomla tunnistati Harju Maakohtu 19. detsembri 2013. a otsusega KarS § 424 järgi süüdi selles, et ta juhtis 25. jaanuaril 2013 kella 12.10 ajal Tallinnas Pärnamäe teel mootorsõidukit, olles gammahüdroksübutüraadi (GHB) tarvitamisest põhjustatud narkootilise joobe seisundis. Karistuseks mõisteti E. Toomlale vangistus kümneks kuuks. KarS § 76 lg 6 ja § 65 lg 2 alusel suurendati seda karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud vangistuse ärakandmata osa (s.o ühe aasta üheteistkümne kuu ja kahekümne ühe päeva) võrra ja mõisteti liitkaristuseks vangistus kaheks aastaks üheksaks kuuks ja kahekümne üheks päevaks. KarS § 68 lg-st 1 juhindudes loeti liitkaristusest kantuks üks päev. Lisakaristusena võeti E. Toomlalt KarS § 50 lg 1 p 1 alusel juhtimisõigus ära üheksaks kuuks.
2.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni E. Toomla kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Merike Allikmäe, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Kokkuvõtlikult märkis kaitsja järgmist.
2.1.Mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis ei ole tõendatud. Kuna terviseseisundi kirjeldamise aktilt ja indikaatorvahendi kasutamise protokollilt puuduvad süüdistatava allkirjad, pole need tõendid lubatavad. E. Toomla ei tarvitanud GHB-d.
2.2.Juhtimisõiguse äravõtmise kohta tehtud otsust pole võimalik täita. Karistusregistri väljavõtte kohaselt võeti süüdistatavalt Põhja prefektuuri 20. mai 2013. a otsusega juhtimisõigus ära kümneks kuuks.
3.Tallinna Ringkonnakohtu 20. veebruari 2014. a otsusega jäeti Harju Maakohtu 19. detsembri 2013. a otsus muutmata ja esitatud apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised.
3.1.Indikaatorvahendi kasutamise protokollilt puudub E. Toomla allkiri, sest ta polnud narkootilise aine üledoosi tõttu võimeline protokolli allkirjastama. Samas pole indikaatorvahendi kasutamise protokollil käesoleva kriminaalasja lahendamisel tähtsust. Indikaatorvahendiga kontrolliti alkoholi sisaldumist E. Toomla väljahingatavas õhus, aga praegu süüdistatakse teda mootorsõiduki juhtimises narkootilise joobe seisundis.
3.2.Narkootilise aine tarvitamisest põhjustatud joobeseisund on tuvastatud seaduslikult. Nii süüdistatava kui ka tunnistaja M. K. ütluste kohaselt jäi süüdistatav Pärnamäe ja Randvere tee ristmikul valgusfoori taga mootorsõidukit juhtides magama. M. K. kutsus politsei, kes süüdistatava äratas. Tunnistaja L. N.-i ütluste kohaselt püüdis ta süüdistatavat äratada, kuid viimane jäi jälle magama. Küsimustele andis süüdistatav segaseid vastuseid, samuti olid tal koordinatsioonihäired ning tema pupillid olid ahenenud. Sündmuskohale saabunud kiirabi tuvastas narkootilise aine üledoosi ja andis süüdistatavale esmaabi. Pärast seda, kui indikaatorvahend alkoholijoovet ei näidanud, viidi süüdistatav Wismari haiglasse ekspertiisi. Süüdistatava toimetamisega politseiautosse oli raskusi, sest tal olid tasakaaluhäired. Samuti jäi süüdistatav politseiautos korduvalt magama. Eeltoodust nähtuvalt esinesid E. Toomlal narkootilisele joobele viitavad tunnused. Terviseseisundi kirjeldamise akti kohaselt tuvastati E. Toomlal arstliku läbivaatuse käigus kitsenenud pupillid, kõnehäired, kõikumine ja ebastabiilne liikumine. Kliinilise pildi järgi sedastas arst narkootilise joobe täpsustamata narkootilisest või psühhotroopsest ainest. Joobeseisundi tuvastamise saatekirja, terviseseisundi kirjeldamise akti ja eksperdiarvamuse kohaselt leiti E. Toomla uriiniproovist narkootilist ainet GHB. Kaudseks tõendiks narkootikumi tarvitamise kohta on ka E. Toomla karistusregistri väljavõte, mille kohaselt on teda ainuüksi 2013. aastal karistatud kolmel korral narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 151 järgi. Korduv karistamine viitab sellele, et tegemist on narkootikume tarbiva isikuga.
3.3.Juhtimisõiguse äravõtmine E. Toomlalt on põhjendatud. Riigikohus asus 26. oktoobri 2009. a otsuses nr 3-1-1-86-09 seisukohale, et mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine lisakaristusena eeldab teo toimepanemise ajal sellise õiguse olemasolu süüdistataval või menetlusalusel isikul.
E. Toomlal oli 25. jaanuaril 2013 mootorsõiduki juhtimise õigus olemas. Asjaolu, et maakohtu otsuse tegemise ajaks oli mootorsõiduki juhtimise õigus ära võetud, ei oma tähtsust.
KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
4.Tallinna Ringkonnakohtu 20. veebruari 2014. a otsuse peale esitas kassatsiooni E. Toomla kaitsja vandeadvokaadi vanemabi M. Allikmäe, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Kokkuvõtlikult märgib kaitsja järgmist.
4.1.Indikaatorvahendi kasutamise protokoll ega terviseseisundi kirjeldamise akt pole tõenditena lubatavad, sest nendel puudub süüdistatava allkiri. Arvestades, et E. Toomla allkirjastas kahtlustatavana kinnipidamise protokolli vähem kui pool tundi pärast väidetava kuriteo toimepanemist, on ringkonnakohtu seisukoht narkootilise aine üledoosi osas alusetu. Kohtu eksimusele osutab ka asjaolu, et indikaatorvahendi kasutamise protokollil ega terviseseisundi kirjeldamise aktil ei ole märget E. Toomla allkirja andmise võimetuse kohta. Indikaatorvahendi kasutamise tulemused on praeguse asja lahendamise seisukohalt olulised, sest need osutavad E. Toomla tervise seisundi ebaselgusele.
4.2.Kohtud pole E. Toomlale mõistetud põhi- ega lisakaristuste määrasid põhjendanud. Arvestades, et Põhja prefektuuri 20. mai 2013. a otsusega võeti E. Toomlalt juhtimisõigus ära kümneks kuuks, pole lisakaristuse mõistmine praeguses asjas õigustatud. Samuti pole juhtimisõiguse äravõtmine võimalik, sest Riigikohtu 26. oktoobri 2009. a otsuse nr 3-1-1-86-09 kohaselt pole isikult võimalik ära võtta sellist õigust, mida tal pole.
5.Kassatsioonile esitas vastuse Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Rainer Amur, kes leiab kokkuvõtlikult järgmist.
5.1.Ringkonnakohus on vastanud ammendavalt kõikidele kaitsja etteheidetele kriminaalasjas kogutud tõendite lubamatuse kohta. Kahtlustatavana kinnipidamise protokollis märgitud kellaaeg ei ole protokolli koostamise aeg, vaid E. Toomla faktilise kinnipidamise aeg. Protokoll koostati vahetult enne E. Toomla kahtlustatavana ülekuulamist, mil ta oli juba kaineks saanud. Seega ei osuta kahtlustatavana kinnipidamise protokollil olev allkiri E. Toomla võimele vahetult pärast kuriteo toimepanemist dokumente allkirjastada.
5.2.Kuna apellatsioonis ei vaidlustatud süüdistatavale mõistetud karistuste määrasid, ei pidanud ringkonnakohus neil peatuma. Ringkonnakohus arutas kriminaalasja apellatsiooni piirides.
5.3.Juhtimisõiguse äravõtmisel kohaldasid kohtud ebaõigesti materiaalõigust. Riigikohtu kriminaalkolleegium asus 26. oktoobri 2009. a otsuses nr 3-1-1-86-09 seisukohale, et isikult ei ole võimalik ära võtta sellist õigust, mida tal polegi olemas. Järelikult eeldab juhtimisõiguse äravõtmine sellise õiguse olemasolu isikul nii teo toimepanemise ajal kui ka karistusotsuse tegemise ajal. Kuna E. Toomlal maakohtu otsuse tegemise ajal juhtimisõigust polnud, ei saanud seda temalt ka ära võtta.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
6.Ringkonnakohtu seisukoht, et praeguses asjas ei sisalda indikaatorvahendi kasutamise protokoll
teavet ühegi KrMS §-s 62 sätestatud tõendamiseseme asjaolu kohta, on põhjendatud. Kuna E. Toomlat süüdistatakse mootorsõiduki juhtimises narkootilise joobe seisundis, ei oma alkoholijoobe olemasolu või puudumine tema süüküsimuse lahendamisel tähtsust. Seetõttu jätab kolleegium indikaatorvahendi kasutamise protokolli lubatavuse osas seisukoha võtmata.
7.Kolleegium nõustub kassaatoriga aga selles, et terviseseisundi kirjeldamise aktile oleks tulnud teha märge E. Toomla allkirja andmise võimetuse kohta. Nimelt sätestab KrMS § 152 lg 5, et kui uurimisvõi menetlustoimingule allutatud isik keeldub protokollile alla kirjutamast või kui ta ei ole füüsilise puude tõttu suuteline alla kirjutama, siis tehakse protokollis keeldumise ja selle põhjuse või allkirja andmise võimatuse kohta märge, mille kinnitab uurimisasutuse ametnik. Kuigi KrMS § 152 lg 5 nimetab allkirja andmise võimetuse põhjusena vaid füüsilist puuet, tuleb kolleegiumi hinnangul sellega KrMS § 152 lg 5 kontekstis samastada kõiki terviseseisundeid, mis takistavad isikul protokolli allkirjastada. Vastasel juhul jääb protokolli pinnalt selgusetuks, millisel põhjusel jäeti isik ilma õigusest tutvuda kriminaalmenetluses tema osalusel kogutud teabega, teha teabe kogumise kohta märkusi ja vaidlustada menetlus- või uurimistoimingut. Eelnevast nähtuvalt rikuti terviseseisundi kirjeldamise aktile E. Toomla allkirja andmise võimetuse kohta märke tegemata jätmisega kriminaalmenetlusõigust.
8.Ülalkirjeldatud rikkumine ei anna praeguses asjas siiski alust jätta terviseseisundi kirjeldamise akti tõendina kõrvale. Nimelt nähtub tunnistaja L. N.-i ütlustest, et sündmuskohal süüdistatav magas. Tunnistaja püüdis süüdistatavat äratada, kuid viimane jäi jälle magama. Kohale tulnud kiirabi tuvastas narkootilise aine üledoosi ja andis süüdistatavale esmaabi. Pärast äratamist ei suutnud süüdistatav küsimustele adekvaatselt vastata ega kõrvalise abita politseiautoni kõndida, samuti jäi ta politseiautos uuesti korduvalt magama. Kolleegiumi hinnangul polnud E. Toomla eeltoodust nähtuvalt võimeline terviseseisundi aktiga sisuliselt tutvuma. Järelikult jäeti temalt allkiri õigustatult võtmata. Seetõttu on E. Toomla allkirja andmise võimetuse kohta märke tegemata jätmise näol tegemist üksnes vormilise puudusega, mis ei ole käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena ega mõjuta terviseseisundi kirjeldamise aktis kajastatud teabe seaduslikkust.
9.Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga ka lisakaristuse mõistmise osas. 26. oktoobri 2009. a otsuses nr 3-1-1-86-09 vaagis Riigikohtu kriminaalkolleegium küsimust, kas juhtimisõigust on võimalik ära võtta isikult, kel vastavat õigust teo toimepanemise ajal ei olnud, ja jõudis otsuse punktis 7.4 eitava vastuseni. Sellest lähtudes tuleb mõista ka viidatud otsuse punkti 7.4 teist lauset, mille kohaselt ei ole isikult võimalik ära võtta sellist õigust, mida tal ei ole kunagi olnud. Kuna E. Toomlal oli 25. jaanuaril 2013 juhtimisõigus olemas, oli maakohtu otsusega võimalik temalt see õigus ära võtta. Seda järeldust ei muuda ka asjaolu, et kohtuotsuse tegemise ajaks oli E. Toomlalt Põhja prefektuuri 20. mai 2013. a otsusega juhtimisõigus ära võetud. Uute õigusrikkumiste toimepanemine ei saa isiku olukorda kergendada ega lisakaristuse mõistmist takistada.
10.Kuna apellatsioonis ei vaidlustatud süüdistatavale mõistetud karistuste määrasid, on kaitsja etteheide karistuste määrade põhjendamata jätmise kohta alusetu. E. Toomlale mõistetud karistused on seaduslikud.
11.Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 20. veebruari 2014. a otsuse muutmata ja selle peale esitatud kassatsiooni rahuldamata.
12.E. Toomla kaitsja M. Allikmäe on kassatsioonile lisanud taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks kassatsiooni koostamise eest Advokaadibüroole Uno Feldschmidt summas 108 eurot (sh käibemaks 18 eurot). Taotluse kohaselt kulutas kaitsja nimetatud toiminguks 3 pooltundi. Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. augusti 2014. a otsuse p-dest 4 ja 21 rahuldada. Kuna Riigikohtu kriminaalkolleegium teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, tuleb eelmärgitud menetluskulu KrMS § 186 lg 2 esimese lause alusel E. Toomlalt Eesti Vabariigi kasuks välja mõista. Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar, Saale Laos
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.