Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(6)

jalgadega näkku ja kehasse löömine ning temale näkku haava põhjustamine on tõendatud kannatanu JP ning tunnistajate ON ja MK ütlustega. Süüdistatavad on RT tuttavad, mistõttu tema ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt. 3.2 Kaitsja taotleb kohtuotsuse tühistamist ja süüdistatavate õigeksmõistmist, sest kriminaalasjas ei ole kogutud piisavalt tõendeid tõendamaks Marko ja Veiko Ellerti süüd kuriteo toimepanemises. Maakohtu otsusest ei ole võimalik aru saada, mille põhjal tegi kohus järelduse, et kumbki süüdistatav lõi kannatanut rusikaga ühe korra. Kohus ei ole analüüsinud, kas kannatanule löömise käigus ka valu põhjustati. Kohtuotsusest ei selgu, mille põhjal kohus järeldas, et süüdistatavad tegutsesid otsese tahtlusega. Maakohus on hinnanud tõendeid valikuliselt ja jätnud hindamata tõendite usaldusväärsuse tervikuna. Tunnistajad RT ja KT olid kained ja kohus oleks pidanud nende ütlustega arvestama. Nemad löömist ei näinud. Rüselus küll toimus, kuid kannatanu sai vigastada siis, kui ta kukkus lauale. Ilmselt vigastas teda mingi purunenud lauanõu. ON ja MK ütlustesse oleks kohus pidanud suhtuma kriitiliselt, sest need on vastuolulised. JP lahkus sündmuskohalt enne politseinike saabumist. Süüdistatavad olid valmis baarile hüvitama rüselemise käigus tekitatud kahju. Kohus oleks pidanud lugema kõrvaldamata kahtlused süüdistatavate kasuks. Kaitsja annab kogutud tõenditele omapoolse hinnangu ja leiab vastupidiselt prokurörile, et süüdistatava tegevuses puudub KarS § 121 objektiivne ja subjektiivne koosseis. Isegi kui süüdistatavate käitumises oleks KarS § 121 objektiivne ja subjektiivne koosseis täidetud, siis on neile mõistetud karistus liiga karm. Marko Ellertilt on maakohus mõistnud välja sundraha ja määratud kaitsja tasu kaks korda. 3.3 Ringkonnakohtu istungil toetas prokurör oma apellatsiooni ja taotles jätta kaitsja apellatsioon rahuldamata. Kaitsja toetas oma apellatsiooni ja taotles jätta prokuröri apellatsioon rahuldamata. Süüdistatavad jagasid oma kaitsja seisukohta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

3(6)

kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Maakohtu otsusest nähtub, et Marko ja Veiko Ellerti süüditunnistamisel tegi maakohus kindlaks, et mõlemad süüdistatavat lõid JP-t ühe korra rusikaga kehasse, põhjustades talle füüsilist valu, mis on kvalifitseeritav KarS § 121 järgi teise inimese kehalise väärkohtlemisena. Samuti tuvastas kohus, et puuduvad teo õigusvastasust välistavad asjaolud ja süüdistatavad on selle kuriteo toimepanemises süüdi. Maakohus leidis, et tegemist ei ole avaliku korra raske rikkumisega ning tõendatud ei ole JP kägistamine, jalgadega peksmine ega talle kehavigastuse tekitamine. Kohtukolleegiumi hinnangul on Marko ja Veiko Ellerti süüditunnistamiseni viinud mõttekäigu kujunemine kohtuotsuse pinnalt jälgitav. Kohtukolleegium leiab, et nii apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega õiguslike järelmite muutmiseks. Kohtukolleegium, nõustudes Marko ja Veiko Ellerti süüditunnistamises apelleeritud kohtuotsuse motiivide ja järeldustega, ei pea vajalikuks neid korrata. Eesti kriminaalmenetlusõigus lähtub tõendite vaba hindamise põhimõttest, millele osutab KrMS § 61 ja mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja 26. septembri 2005. a otsuses 3-11-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. Kohtukolleegiumi hinnangul arvestas maakohus põhjendatult eelkõige tunnistaja RT ütlustega, kelle ütlustes vähimaidki vastuolusid ei esinenud. Tegemist oli tunnistajaga, kes oskas ainukesena kaksikutest vendadel Marko ja Veiko Ellertil näo järgi vahet teha. Võõrad inimesed eristasid neid tavaliselt vaid riietuse järgi. Lisaks sellele oli RT (erinevalt kannatanust, süüdistatavatest ja enamikest tunnistajatest) kaine, sest pidi juhtima autot. RT ütlustest nähtub, et Veiko Ellert lõi JP-t ühe korra rusikaga. Kohe pärast seda lõi JP Veiko Ellertit jalaga, mille peale Veiko Ellert haaras JP-l rinnust ning nad koos kukkusid lauale. Lauanõud purunesid ja põhjustasid ilmselt JP-le näohaava, millest hakkas verd voolama. Ruumi tuli ka Marko Ellert, kes lõi JP-t ühe korra rusikaga. Seega on tunnistaja RT ütlustega ümber lükatud kaitsja apellatsiooni väited selle kohta, et süüdistatavad vaid rüselesid JP-ga, et teda maha rahustada. Prokurör seab oma apellatsioonis RT ütlused kahtluse alla, sest tunnistaja tunneb süüdistatavaid. Kohtukolleegium prokuröri seisukohaga ei nõustu ja leidis juba eespool, et kuna ta oskab süüdistatavatel vahet teha, siis on tema ütlused usaldusväärsed. Kui RT oleks soovinud anda süüdistatavate kasuks ütlusi, siis oleks ta pidanud toetama süüdistatavate versiooni toimunust, mida ta aga teinud ei ole. Tunnistajate MK ja ON ütlustest nähtub samuti, et Veiko Ellert tõukas JP toolilt põrandale ning pärast seda peksid teda mõlemad süüdistatavad. Selles osas on tunnistaja RR ja MK ning ON ütlused omavahel kooskõlas. Kuna JP näol peale lõikehaava vigastusi ei tuvastatud ja kannatanu ise oma peksmise asjaolusid ei mäleta, siis ei lugenud maakohus põhjendatult tõendatuks, et kannatanut peksti

4(6)

nii intensiivselt, kui seda kirjeldavad tunnistajad MK ja ON. Lisaks sellele olid MK ütlused osaliselt vastuolulised, sest kord väidab ta, et peksmist ei näinud. Samas aga küsimustele vastates väidab, et peksti väga intensiivselt ja pikka aega. Kohtukolleegiumi hinnangul tekitab rusikaga kehasse löömine kannatanule kahtlemata füüsilist valu. See on objektiivsele kõrvalseisjale arusaadav. Füüsilist valu põhjustas JP-le ka lõhutud lauanõudest põhjustatud näohaav, kuid selle põhjustamist maakohus süüdistatavatele ette ei heida. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, sest puuduvad tõendid selle kohta, et JP-le oleks tekitanud näohaava süüdistatavad. Subjektiivsest küljest eeldab KarS § 121 koosseis tahtlust. Süüteokoosseis on täidetud, kui isik pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Kohtukolleegiumi hinnangul leidis maakohus põhjendatult, et süüdistatavad tegutsesid otsese tahtlusega. Nad teadsid, et kannatanule rusikaga kehasse löömine põhjustab talle füüsilist valu. Nad said aru, et valu põhjustamine on rusikaga löömise vältimatu tagajärg. Eeltoodut arvesse võttes on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on Marko ja Veiko Ellerti põhjendatult süüdi tunnistanud KarS § 121 järgi. Kohtukolleegiumi hinnangul esitasid prokurör ja kaitsja kumbki omapoolse versiooni toimunust, kuid maakohtu otsuse tühistamiseks nende apellatsioonide väited siiski põhjust ei anna. Kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS §s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine. Maakohtu otsuses on süüdistatavatele mõistetud karistusi põhjendatud ning kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei esine. Oluline on siinjuures asjaolu, et nii kannatanu kui süüdistatavad olid alkoholijoobes ning kannatanu oli oma eelneva käitumisega ise süüdistatavate agressiivse käitumise esile kutsunud. Süüdistatavatel on kindel elu- ja töökoht ning nad on varem kohtu poolt karistamata. Seetõttu leidis maakohus põhjendatult, et süüdistatavaid on võimalik karistada alla sanktsiooni keskmist määra. Lisaks sellele jättis maakohus süüdistatavatele mõistetud 6 kuulise vangistuse tingimuslikult täitmisele pööramata. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium ei prokuröri ega kaitsja apellatsiooni väitega, et süüdistatavatele mõistetud karistus ei ole kooskõlas seadusega. Apelleeritud kohtuotsuse resolutiivosast nähtub, et Marko Ellertilt mõisteti riigi tuludesse välja sundraha 532,50 eurot ja määratud kaitsja tasu 96 eurot kaks korda. Kohtukolleegiumi hinnangul on tegemist ilmse ebatäpsusega, mida maakohus oleks võinud KarS § 306 lg 5 alusel ise oma määrusega parandada. Kuna maakohus seda ei teinud, siis parandab kohtukolleegium selle ilmse ebatäpsuse käesoleva otsusega, millega asendab apelleeritud kohtuotsuses Marko Ellertilt sundraha ja määratud kaitsja tasu teistkordse väljamõistmise osas nime „Marko Ellert“ nimega Veiko Ellert“.

5(6)

Kuna kohtukolleegium jätab maakohtu otsuse sisuliselt muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata, siis jääb valitud kaitsjale makstav tasu süüdistatavate Veiko ja Marko Ellerti kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Meelika Aava

/allkirjastatud digitaalselt/ Julia Katškovskaja

/allkirjastatud digitaalselt/ Urmas Reinola

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.