Kohtulahend

KarS § 68 lg 1 alusel lugeda kantuks 1 päev eelvangistust (14.06.2014) ning kanda jääb 4 kuud ja 19 päeva vangistust. KarS § 73 alusel ei pöörata vangistust täielikult täitmisele, kui R S 3(kolme)-aastase katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 p 1 alusel hakkab katseaeg kulgema kohtuotsuse kuulutamisest. Tõkend – elukohast lahkumise keeld tühistada pärast kohtuotsuse jõustumist.

Süüdistus

R S juhtis 14.06.2014 kella 01.33 ajal Tallinnas, Paldiski mnt 108B juures mootorsõidukit BMW 735I, riikliku registreerimismärgiga XXXXXX, olles joobeseisundis [alkoholijoove 0,92 mg/l laiendmääramatusega ± 0,09 mg/l (lõplik tulemus 0,83 mg/l)]. Sellise käitumisega rikkus R S liiklusseaduse § 69 lg 1 ja § 69 lg 4 p 1 nõudeid. Juht ei tohi olla joobeseisundis. Joobeseisund käesoleva seaduse tähenduses on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. Alkoholijoobes olevaks loetakse mootorsõidukijuht, trammijuht ja maastikusõidukijuht kui juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem (alates 01.07.2014 sisalduvad taolised nõuded LS § 69 lg 1 ja korrakaitseseaduse § 36 lg 1 ning LS § 69 lg 2 p 1). Seega pani R S tahtlikult toime mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis, s.o KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Poolte seisukohad Prokurör taotles R S süüditunnistamist KarS § 424 järgi ning tema karistamist vangistusega 9 kuud, mida lühimenetlusest tingituna kolmandiku võrra vähendada. Kandmisele kuuluvast vangistusest 6 kuud lugeda kantuks 1 päev eelvangistust. KarS § 73 alusel jätta vangistus tingimisi kohaldamata, kui R S 3-aastase katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. Samuti pidas prokurör vajalikuks karistuse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke silmas pidades lisakaristuse kohaldamist ning taotles KarS § 50 lg 1 p 1 alusel R S’ilt mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 6 kuuks. R S näol on tegemist isikuga, kes juba aastaid võtab liikluses suuri riske nii alkoholijoobes kui kainelt rooli asudes: mootorsõiduki juhtimise eest alkoholijoobes on teda varasemalt väärteomenetlustes karistatud rahatrahvidega, kehtiv on üks väärteokaristus kiiruse ületamise eest. Kustumata on karistatus samalaadse kuriteo eest KarS § 424 järgi, kus lisaks põhikaristusele kohaldati ka lisakaristust (juhtimisõiguse äravõtmine kaheks kuuks). Tegemist ei ole juhusesüüteoga. Ainuüksi põhikaristus ei ole süüdistatava puhul piisav eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks. Lisakaristus on vajalik ka ühiskonna turvalisuse tagamiseks. Kaitsja ei vaidlustanud süüdistuses näidatud kuriteo toimepanemist, selle tõendatust ega kvalifikatsiooni. Tema arvates on süüdistatav oma teost aru saanud, ta mõistab et joobes juht on liikluses ohtlik mitte ainult endale vaid ka kaasliiklejatele kõik varasemad rahatrahvid on ta koheselt tasunud. Oma töös ja igapäevases elus on süüdistatav otseselt sõltuv juhulubade olemasolust, ta võtab osa oma elukaaslase laste ülalpidamisest, sõidutab neid kooli ja lasteaeda, osutab transporditeenust oma emale ja vanaemadele. Kaitsja leidis, et karistusena ei peaks kõne alla tulema üksnes vangistus, sest võimalik on mõista ka rahalist karistust või rakendada üldkasulikku tööd. Seadus näeb ette võimaluse, mitte aga kohustuse kohaldada lisakaristust. Arvestades R S sotsiaalseid, perekondlikke ja tööalaseid olusid tuleks lisakaristus jätta kohaldamata. Kui kohus mõistab karistuseks rahalise karistuse, siis menetluskulude tasumise palus kaitsja määrata ositi. Süüdistatav oma süüd tunnistas, toimepandut kahetses ja pidas oma käitumist väga taunimisväärseks. Põhikaristuse osas nõustus ta tingimisi vangistusega, kuid palus mitte kohaldada lisakaristust, kuna tööülesandeid tuleb tal täita erinevates maakondades ning oma lähedastele on ta ainsaks isikuks, kes osutab neile transporditeenuseid. Tuvastatud asjaolud ja kohtu järeldused

Vaidlust ei ole selles, et 14.05.2014 kella 01.33 ajal R S Tallinnas Paldiski mnt-l juhtis mootorsõidukit BMW, olles alkoholijoobes (alkoholijoove 0,83 mg/l väljahingatavas õhus). Mootorsõiduki joobes juhtimine on tõendamist leidnud tunnistaja S S ütlustega (tl 8), millest nähtub, et pärast sõiduki peatamist oli juhi suust tunda tugevat alkoholi lõhna. Autos oli kolm isikut. Juhiks osutus R S, kelle joovet kontrolliti kohapeal indikaatorvahendiga ning seejärel toimetati juht politseijaoskonda, et joove kindlaks teha tõendusliku alkomeetriga. Neid ütlusi kinnitavad ka indikaatorvahendi kasutamise protokoll (tl 9) ning tõendusliku alkomeetri väljatrükk (tl 10-11). Süüdistatava enda ütlustest nähtub, et alkoholi tarvitas ta oma tuttavate juures Õismäel eelmisel õhtul ja öösel kuni kella 00.30-ni. Jõi ära ca 0,5 liitrit džinni toonikuga. Kui hakkas koju minema, kohtus bensiinijaamas juhuslikult oma tuttavatega ja otsustas nendega koos edasi minna Harku järvele. Purjus peaga istus ta oma tuttava K autosse ja jõudis sõita umbes 500 meetrit kuni politsei ta kinni pidas (tl 15). Joobeseisundis mootorsõiduki juhtimine toob kaasa kriminaalvastutuse, kui juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem. Kuriteo objektiivne koosseis on täidetud, kuna mootorsõidukit juhtides oli R S alkoholijoove 0,83 mg liitris väljahingatavas õhus. Mootorsõiduki juhtimise alkoholijoobes pani R S toime otsese tahtlusega. Kohus leiab, et õigesti on R S käitumine kvalifitseeritud KarS § 424 järgi. Õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. Karistuse mõistmisel lähtub kohus KarS § 56 sätetest, so karistamise aluseks on isiku süü; arvesse tuleb võtta karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest ning lähtuda tuleb ka õiguskorra kaitsmise huvidest. R S on toime pannud teise raskusastmega kuriteo, tema süü suurust iseloomustavad teo toimepanemise asjaolud. Alkoholijoobes asus ta juhtima autot, kus peale tema viibisid ka teised isikud. Olles eelnevate tundide jooksul pidutsenud ühes seltskonnas, otsustas ta uues seltsonnas pidutsemist jätkata ning autot alkoholijoobes juhtima hakates pani ta ohtu mitte ainult enda, vaid ka autos viibivate isikute ning kõigi kaasliiklejate elu ja tervise. Seetõttu tema süü suurust ei saa hinnata väikeseks. Karistust kergendavaks asjaoluks loeb kohus süü puhtsüdamlikku kahetsust, raskendavad asjaolud selles asjas puuduvad. KarS § 424 sanktsioon näeb karistusena ette nii rahalise karistuse kui vangistuse kuni kolm aastat. R S’i ei pea kohus võimalikuks karistada kergemaliigilise karistusega, s.o. rahalise karistusega. Erinevate liiklusalste süütegude eest on teda karistatud väärteokorras rahatrahvidega, kriminaalkorras rahalise karistusega tingimisi. Kergemaliigiline karistus ei vastaks tema süü suurusele ega oleks piisav tema mõjutamiseks tulevikus mitte enam toime panema uusi süütegusid, samuti ei oleks see kooskõlas õiguskorra kaitsmise huvidega Arutatav kuritegu ei ole paraku juhuslik episood süüdimõistetu elus.

Kohus nõustub prokuröriga, et R S’i tuleb karistada vangistusega ning seda alla sanktsiooni keskmist määra. Keskmises määras või üle keskmise määra karistuse mõistmine oleks põhjendatud näiteks juhul, kui sõidukit oleks juhitud raskes joobes, sellega oleks kaasnenud muud liiklusrikkumised (näiteks kiiruse ületamine, turvavööta sõitmine) või seda oleks tehtud suure liiklustihetusega ajal ja kohas. Mõistes R S’ile põhikaristusena vangistuse 7 kuud, tuleb seda lühimenetlusest tingituna KrMS § 238 lg 2 alusel kolmandiku võrra vähendada ning KarS § 68 lg 1 kohaselt tuleb karistusest kantuks lugeda 1 päev eelvangistust. Seega kandmisele kuulub 4 kuud ja 19 päeva vangistust. Samuti nõustub kohus prokuröriga selles osas, et reaalse vangistuse ärakandmine ei ole otstarbekas. Kohus arvestab seda, et tegemist on isikuga, kellel on kindel elu- ja töökoht, kes hoolitseb oma lähedaste eest, kes toimepandut kahetseb. R S suhtes on võimalik kohaldada KarS § 73 sätteid, ehk jätta tingimisi vangistus süüdimõistetu suhtes kohaldamata ning katseajaks määrata 3 aastat. Karistuse eesmärkidele vastab kohtu arvates ka R S’ile lisakaristuse kohaldamine. Lisakaristus on vajalik nii R S edasiseks mõjutamiseks mitte enam toime panema uusi süütegusid ning see on vajalik ka õiguskorra kaitsmise huvides. KarS § 50 lg 1 p 1 kohaselt võib süüdimõistetule kuriteo korral kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist kuni kolmeks aastaks. Kohus peab võimalikuks mõnevõrra lühema lisakaristuse mõistmist kui taotles prokurör ning peab põhjendatuks R S’ilt lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist neljaks kuuks. Kohus ei nõustu kaitsja või süüdistatava taotlusega mitte kohaldada lisakaristust põhjusel, et igapäevane auto kasutamine on vajalik R S’ile tööalaselt ja isiklikus elus oma lähedaste eest hoolitsemisel ja neile tarnsporditeenuste osutamisel. Esikohale ei tule sellise kuriteo puhul seada mitte süüdistatava enda ja tema lähedaste mugavus ja heaolu, vaid ühiskonna üldine liiklusturvalisus. R S puhul on tegemist isikuga, kes sõidukit alkoholijoobes on juhtinud korduvalt. Riigikohus on oma otsuses 13.09.2013 (3-1-1-122-13, p 9) märkinud, et lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventsiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub, võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumusvõi juhusesüüteoga. Arvestades R S varasemat karistamist samalaadse kuriteo eest, ei saa rääkida enam juhusesüüteost. Ka varasemates lahendites on riigikohus korduvalt rõhutanud lisakaristuse kohaldamise vajalikkust isikute suhtes, kes on sõidukit alkoholijoobes juhtinud korduvalt (3-1-1-10-03). Isiku poolt korduv nõuete rikkumine võimaldab järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Menetluskulud

KrMS § 180 lg 1 alusel tuleb süüdimõistetul süüdimõistva otsuse korral hüvitada ka menetluskulud. Antud kriminaalasjas on menetluskuludeks KrMS § 175 lg 1 p 4 ja 9 kohaselt määratud kaitsjale makstud tasu kohtueelses menetluses (72 eurot) ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, mis teise astme kuriteos süüdimõistmise korral on KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt 1,5 kuupalga alammäära ehk 532,50 eurot. Arvestades süüdistatavate varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid, annab kohus KrMS § 180 lg 3 alusel süüdimõistetutele võimaluse menetluskulusid vabatahtlikult tasuda osade kaupa, s.o 10 kuu jooksul võrdsetes osades alates kohtuotsuse jõustumisest. Menetluskulude kohene tasumine käib süüdimõistetutele ilmselt üle jõu. Kui menetluskulud ei ole selle tähtaja jooksul tasutud, suunatakse need täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Menetlusnormid, millest kohus lähtub otsuse tegemisel, on KrMS §-d 175, 179, 180, 238, 306, 311-313.

Külli Iisop Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.