Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohus otsustas 29.mai 2014.a. otsusega süüdi tunnistada süüdi H.K KarS § 199 lg 2 p 4 järgi ja mõista karistuseks 1 (üks) aasta ja 6 (kuus) kuud vangistust. Tõkend – vahistamine - jätta endiseks kohtuotsuse jõustumiseni või karistusaja täitumiseni ning karistuse algust arvata alates kinnipidamisest 22.05.2014.a. H.K mõisteti süüdi selles, et tema, olles 24.01.2012 karistatud Harju Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 4, 7 alusel, seega isikuna, kes on varem toime pannud varguse, uuesti, 22.05.2014 kella 12.30 ajal, viibides Tallinnas, Lootsi 13 asuvas Tallinna sadama D–terminalis, võttis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil EV pükste tagataskust rahakoti väärtusega 15 eurot, milles oli POP Visa pangakaart, S-pankki S-boonuskaart, kannatanule väljastatud juhiluba, Kela kaart ning sularaha summas 120 eurot. Seejärel lahkus H.K sündmuskohalt. Sellise tegevusega tekitas H.K kannatanule kahju summas 135 eurot. Seega H.K võõra vallasasja äravõtmisega selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil ning isikuna, kes on varem toime pannud varguse, pani toime KarS § 199 lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Apellant väidab, et kohtulik uurimine on olnud ühekülgne ja puudulikkus ning ebaõigesti on kohaldatud materiaalõigust, mille tõttu on H.K põhjendamatult süüdi mõistetud. Apellatsiooni põhjendused on järgmised. Kohtuistungil H.K ennast süüdi ei tunnistanud ja selgitas, et viibis 22.05.2014.a Tallinna sadama D-terminalis, sest läks oma tuttavale laevale vastu. Tuttava nimi on Tatjana, ta elab Tallinnas Lasnamäel, täpsemat aadressi süüdistatav

nimetamast keeldus. Tuttav ei tulnud, süüdistatav ootas tuttavat koos vennaga, kes oli algul D terminalis, pärast ootas väljas. Rahakoti vargust süüdistatav eitab. Riigikohtu Kriminaalkolleegiumi lahendi 3-3-3-28-14 kohaselt toimub kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui käesolevas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. Sama paragrahvi 5. lõike kohaselt ei või kohus süüdistatavat süüdi tunnistades tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Riigikohus on varem korduvalt märkinud, et kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada, sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Käesoleval juhul esitati H.K-le kohtueelsel uurimisel süüdistus KarS § 199 lg2 p 4,7 järgi grupilises varguses koos INga. Süüdistusakti järgi süüdistati teda aga üksindaKarS § 199 lg2 p 4 järgi korduvas salajases varguses. Kui H.K kuulati üle 22.mai õhtul ja järgmisel päeval pidi toimuma kiirmenetlus lühimenetluse vormis, siis valis lugupeetud prokurör ootamatult menetlusliigiks hoopis kiirmenetluse üldmenetluse vormis. KrMS § 62 p1 järgi on tõendamiseseme asjaoludeks kuriteo toimepanemise aeg, koht ja viis ning muud kuriteo asjaolud. Apellant väidab et kuriteo toimepanemise koht ei ole süüdistuses täpselt fikseeritud. Kohtuistungil palus prokurör avaldada lõigu jälitusprotokollist, mille kohaselt kella 12 45 ajal fikseeriti, et H.K jalutas koos D terminalist väljuvate turistidega uste vahele ning vahetult terminalist väljumise järel võttis ta enda ees kõndiva umbes 65 aastase mehe paremast tagumisest püksitaskust rahakotitaolise eseme. Süüdistuse järgi toimus väidetav kuritegu Tallinna sadama D-terminalis, seega hoones sees. Kohtuistungil kuulati üle kannatanu EV, kes andis ütlusi, et tema oli terminali uksest umbes 5 meetrit väljaspool , kui tundis, et tagataskust võeti rahakott ära. Kannatanu pööras küll kohe ringi,aga rahakoti võtjat ei näinud. H.K kuriteo toimepanijana ta kohtuistungil ära ei tundnud. V ütluste kohaselt tuli üsna kohe pärast juhtunut H.K juurde tsiviilriietuses naispolitseinik ning küsis,kas tal ei ole midagi kadunud. Vaatamata H.K tabamiseks läbiviidud spetsiaalsest politseioperatsioonile, ei ole tänase päevani leitud kannatanule kuuluvaid esemeid ega sularaha. Kahtlustatavanana vahetult pärast väidetavat vargust kinnipeetud IN ja H.K juurest ei leidnud politsei ühtegi kannatanule kuuluvat asja ega ka sularaha.

Jälitusprotokollist nähtub, nagu oleks H.K pärast väidetavat vargust poetanud prügikasti kokkurullitud ajalehe. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et keegi politseioperatsioonil osalenutest oleks kontrollinud,mida H.K ära viskas. H.K ütluste kohaselt pidasid teda ja tema venda kinni kokku 8-10 politseinikku. Kuivõrd need 8-10 politseinikku olid kogu aeg H.K nõnda öelda kannul, oleks politseil olnud igal juhul võimalik reaalne võimalus leida varastatud asju ja ei ole eluliselt usutav, et politseitöötajatel puudus võimalus neist kasvõi osa leida,sest väidetava varguse toimepanemise aja ja tema kinnipidamise aja vahe on 40 minutit,seega oli politseil piisavalt aega leida kannatanule kuuluvaid esemeid või raha. Peale selle tuleb arvestada ka asjalu, et reaalne rahakoti vargus toimus terminalist väljas, see tähendab tänaval, kus oli küll inimesi,aga mitte eriti tihedalt. Juhul, kui üks politseinik tõepoolest nägi, kuidas H.K varastas kannatanu paremast taskust rahakoti, pidanuks ta kohe varga kinni pidama, sest 5 meetrit terminali välisuksest eemal oli küll inimesi, kuid nad ei olnud seal tihedalt,sest kannatanu ütles ja et ta pööras peaaegu kohe ennast ringi ja seega oleks politseil reaalne võimalus varas kinni pidada ja kannatanule varastatu tagastada. Kuid politsei läks selle asemel kannatanu juurde ja hakkas teda küsitlema. Videolt on näha, et inimesed lähenesid terminali uksele vasakult poolt ja H.K paremalt poolt ja kannatanu kui ka süüdistatav lähenesid välisuksele ning H.K oli V vasakul ning H.K möödus temast ning mingit kontakti nende vahel ei olnud ja süüdistatav läks rahulikult tänavale. V ütluste kohaselt, kui süüdistatav varastas temalt rahakoti, pöördus kannatanu kohe ümber. Seal, kus videol on mõlemad kõrvuti, ei pöördu kannatanu ümber ega vaata tagasi. Edasi on salvestusel näha, et väljumisel välisuksest kannatanu pöördub ümber, kuid siis ei ole seal H.K näha. Tänavakaamera fikseerib süüdistatava umbes 10 meetri kaugusel välisuksest, kui kannatanu vaatab tagasi. See on näha ka fotodelt. Sellest kohast läks H.K reaalselt edasi 200-300 meetrit Nordea keskuse poole, olles kogu aeg kaamerate vaateväljas. Seal kohtus süüdistatav IN ja nad mõlemad peeti politseinike poolt kinni. Kohtuotsuse motiveerimisel on Harju Maakohus lähtunud ennekõike süüdistatava poolt minevikus toimepandud kuritegudest. Kohtuotsust lugedes tundub, et kuna prokuratuur ei suutnud objektiivselt tõendada, et rahakoti V taskust varastas H.K ,siis püüdes iga hinna eest teha süüdimõistvat otsust, rõhutab Harju Maakohus H.K minevikus toimepandud kuritegusid ja teeb sellest loogilise järelduse, et kuna H.K on varem samaliigiliste kuritegude eest karistatud ning kuna taskuvargused kuuluvad peitkuritegude hulka, mida avastada on politsei jaoks keeruline,siis kindlasti pani süüdistatav toime ka käesoleva kuriteo,kuna ta ei tööta ning sissetulekuid ei oma. Jääb mulje, nagu olekski kohtu siseveendumus kujunenud just H.K mineviku

pinnalt Kohus leiab, et H.K poolt antud ütlused, kus ta algusest peale eitab oma süüd, on ennastõigustavad ja ei vasta tõele. Seda väidet kinnitab samuti asjaolu, et Harju Maakohus on lisanud H.K ankeetandmetesse ka 4 tema juba kustunud kriminaalkaristust aastatest 1997-2007. Samas on kohus jätnud arvestamata asjaolu, et pärast Harju Maakohtu 24.jaanuari 2012. aasta otsust, mille alusel karistati süüdistatavat 5 kuulise vangistusega, mille kandmisest H.K vabanes 16.märtsil 2012.a. ei ole ta seadusega pahuksisse läinud ja rohkem kuritegusid toime pannud. H.K on Eesti Töötukassas arvel alates 27.septembrist 2013 ning tema töötuna arvelolek lõpetatakse alates 13.juunist 2014, kuna ta ei pöördunud töötukassasse vastuvõtule 28.mail 2014.a. Kuid siis oli H.K vahi all juba käesoleva kriminaalasja järgi ning seega ei saanud ta objektiivselt töötukassasse minna. H.K on pereinimene, tal on 2 alaealist last. Vastavalt Riigikohtu lahendile 31-1-77-11on kohtupraktikas välja kujunenud arusaam, mille kohaselt peab karistuse mõistmisel võtma lähtepunktiks sanktsioonivahemiku keskmine määr. Süüdistatavale konkreetse karistuse valimiseks tuvastatakse sanktsioonivahemiku keskmisest lähtudes järgnevalt süüd kergendavad ja raskendavad asjaolud ning muud süü suurust määravad asjaolud (nt süüdistatava teojärgne käitumine, kannatanu käitumine jms). Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt. Isegi, kui H.K oleks süüdistusaktis toimepandud kuriteo toime pannud, ei vastanuks talle Harju Maakohtu poolt mõistetud karistus tema süü suurusele ja tema isikule. Kuivõrd politsei süüdistatavat suurte jõududega kogu operatsiooni käigus pidevalt jälgis, siis saanuks süüdimõistmise korral rääkida vaid kuriteo katsest. Arvestada tulnuks asjaolu, et tegemist on II astme kuriteoga, kus kannatanu ei olnud hoolikas oma dokumentide hoidmisega, süüdistatava eelmine karistus 1 episoodilise grupilise kuriteo eest oli 5 kuud vangistust, 2 aastat ja 2 kuud ei ole süüdistatav uusi kuritegusid toime pannud, on seaduskuuleka kodanikuna töötuna arvel, tal on pere ja 2 alaealist last. Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatav ja kaitsja esitatud apellatsiooni, prokurör vaidles sellele vastu.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooniga leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks alus puudub. Esitatud apellatsiooni väidete kohta märgib kohtukolleegium järgmist. Apellant on märkinud apellatsiooni alustena kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja puudulikkuse ning materiaalõiguse ebaõige kohaldamise, mis on KrMS prg. 338 p.-de

1 ja 2 alusel kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise alusteks. Apellatsioonis ei ole aga esitatud ühtegi argumenti, mis nimetatud aluste esinemist kinnitaks. Apellatsioonis esitatud väide maakohtu poolt kohtuliku uurimise läbiviimise puudulikkuse ja ühekülgsuse kohta on paljasõnaline. Antud juhul ei saa rääkida kohtuliku uurimise ühekülgsusest ja puudulikkusest. Kõik tõendid, millised olid kohtule esitatud ja milliste vahetut uurimist kohtuistungil taotlesid prokurör ja kaitsja, olid ka kohtu poolt uuritud. Üle kuulati süüdistatav ja kannatanu ning ristküsitluse käigus oli menetluspooltel võimalik neid küsitleda. Vahetult uuriti maakohtu istungil ka kirjalikke tõendeid, s.h. turvakaamera videosalvestist, mis on käesoleval juhul põhiliseks süüstavaks tõendiks. Nagu kohtuistungi protokollist näha sai kaitsepool esitada omapoolseid taotlusi. Maakohus ka kaitsja taotluse rahuldas. Kaitsja ja süüdistatav nõustusid kohtuliku uurimise lõpule viimisega. Apellatsioonis ei taotleta samuti mingite maakohtus uurimata jäänud tõendite uurimist ringkonnakohtu istungil ega viidata ka sellele, et maakohus oleks jätnud tähelepanuta kaitsepoole taotlused ning rahuldanud ainult süüdistuse poole taotlusi e. olnud ühekülgne. Seega puudub igasugune põhjendatud alus rääkida kohtuliku uurimise ühekülgsusest ja puudulikkusest maakohtus. Viidates KrMS § 309 lg-le 2, rõhutab kohtukolleegium veel seda, et kohtuliku uurimise ühekülgsus ja puudulikkus ei ole õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise aluseks ja kohtuotsuse tühistamine apellatsioonikohtus nimetatud alustel ei too kaasa õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Kohtuliku uurimise ühekülgsus ja puudulikkus on selline rikkumine, mis on kõrvaldatav ringkonnakohtus, kui seda taotletakse apellatsioonis ning selleks on põhjendatud alus. Nagu apellatsiooni sisust järeldada võib heidetakse maakohtule tegelikult ette seda, et maakohus on olemasolevast tõendite kogumist ja tõendite hindamisprotsessi tulemil tulnud kaitsjast erinevale järeldusele süüdistatava süü osas e. apellant ei nõustu maakohtu poolse tõendite hindamisega. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohtus uuritud tõendite analüüsi ja nendele antava hinnangu pinnalt ei saa ka kohtukolleegium teha maakohtust erinevat järeldust H.K süü osas. Kohtukolleegium peab siinjuures vajalikuks osundada Riigikohtu poolt korduvalt väljendatud seisukohale, mille kohaselt olukorras, kus erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), lasub ringkonnakohtul kohustus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näidata ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-137-03, 3-1-1-16-04, 3-1-1-89-06). Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-92-11 selgitanud, et KrMS § 61 lg 1 keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (vt nt RKKKo 3-1-1-88-06, p 11 ja 3-1-1-127-06, p 6). Kohtuotsusest

peab selgesõnaliselt tulenema, et kohus on kõiki asjaolusid, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, ka arvestanud. Hinnates tunnistajate ütlusi ühekülgselt, samuti jättes hindamata ka mitmed kaudseid ja dokumentaalseid tõendeid, millel võib olla tähtsust kriminaalasja lahendamisel (nt nii objektiivse kui ka subjektiivse koosseisu tuvastamisel süüdistatavate käitumises) ning jättes need tõendid lubamatuks või ebausaldusväärseks tunnistamata või muul moel hindamata, käsitleb kohus tõendeid selektiivselt. Selline tõendite valikuline ja osaline hindamine on ühelt poolt põhistamiskohustuse rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 ja viitab teisalt ühekülgsele kohtuliku uurimisele KrMS § 338 p 1 tähenduses. Need minetused on käsitletavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 ja lg 2 mõttes. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohtu otsuses faktiliste asjaolude ümberhindamist tingivaid vigu. Maakohus on küllaldase põhjalikkusega kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud asjakohased kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning põhjendatult jõudnud järeldusele, et kinnitust on leidnud süüdistuse versioon toimunust. Vaidlustatud kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad, kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab KrMS § 61 sisu ja mõte. Kohtuotsuses toodud põhjendustega mittenõustumine ei ole samastatav põhjenduste puudumisega KarS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Motiveerimata kohtuotsusest ei ole alust rääkida siis, kui maakohus on oma põhjendused esitanud ja järeldused vastavad esitatud motiividele, kuid apellant ei nõustu maakohtu seisukohtadega e. maakohtu seisukohtadega mittenõustumine ei tähenda veel otsuses motiivide puudumist. See on Riigikohtu kestev seisukoht (3-1-1-79-01;3-1-1-139-05; 3-1-1-100-12). Mis puudutab väidet, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, märgib kohtukolleegium järgmist. Asjaolu, et süüdistatav eitab täielikult oma süüd ja maakohus vastupidiselt leiab, et süüdistatava süü konkreetse kuriteo toimepanijana on tõendatud, ei kujuta endast materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist kohtu poolt. Materiaalõiguse kohaldamise õigsuse üle otsustamine KrMS § 338 p 2 tähenduses kujutab endast otsustust süüdistatava käitumise vastavusest mõnele karistusseaduse eriosa koosseisule mitte aga menetlusõiguslike nõuete järgimise kontrolli (Riigikohtu otsus 3-1-1-35-13). Maakohtu otsuses on põhjendatud süüdistatava käitumisele antud juriidilist hinnangut ning kohtukolleegiumi hinnangul vastab see tuvastatud tehioludele. Materiaalõiguse valdkonda kuulub ka apellatsiooni väide, et kuivõrd politsei süüdistatavat suurte jõududega kogu operatsiooni käigus pidevalt jälgis, siis saanuks süüdimõistmise korral rääkida vaid kuriteo katsest. Selle väite kohta ei ole öelda muud, kui seda, et kaitsja kas ajab segi varjatud jälgimise ja kuriteo matkimise või põhjendamatult samastab need toimingud. Ka ei mõjuta kohtukolleegiumi seisukohast süüdistatava süüd mingilgi määral need apellatsioonis välja toodud minetused, milliseid apellant omistab nii politseile,

prokuratuurile kui ka maakohtule. Tegemist on ilmselgelt otsitud ja alusetute etteheidetega, mis väljuvad tõendamiseseme asjaoludest, milliste esinemise või puudumise väljaselgitamine kriminaalasjas on kohtu kohustus (3-1-1-44-13 p.20). Nii jääb kohtukolleegiumile arusaamatuks kaitsja etteheide prokuratuurile küsimuses, mis puudutab süüdistatava käitumisele antud juriidilist hinnangut erinevatel menetlusetappidel. Kuidagi ei saa kohtukolleegium õigustada kaitsefunktsiooni, mis muuhulgas tõstatab küsimuse sellest, miks süüdistatav on kohtu alla antud kergemas süüdistuses, kui seda oli temale uurimise algetapil omistatud kahtlustus. Süüdistatava käitumine on kvalifitseeritud süüdistatavale antud olukorras kõige kergemana e. ainult ühel kvalifitseerival asjaolul. Kuna prokuratuur ei suutnud tõendada grupi tegutsemist, siis seda ka süüdistatavale ei omistatud süüdistuses. Kohtulik arutamine on toimunud süüdistatava suhtes süüdistusakti järgi. Olenemata sellest, et on enam kui selge asjaolu, et H.K ei tegutse kunagi üksi, ta on kitsalt välisturistide taskute tühjendamisega tegeleva professionaalse tasuvaraste jõugu liider, kelle isik ja tegutsemisstiil ei ole teada mitte ainult politseile vaid teda ja tema tegutsemist on laialdaselt tutvustatud ka üldsusele, ei leidnud seekord see asjaolu tõendamist. H.K isikule on pühendatud ka telesaateid nii Eestis kui ka Soomes ning pealinna püsielanikkond on juba võimeline tema eest enda vara kaitsma ning valitsevat ohtu märkama. H.K tegevus on skeemne ja tema enda poolt nüanssideni läbimõeldud – ta tegutsebki teadmisega, et tema ohvrid on välismaalased, kes viibivad jõugu tegutsemispiirkonnas ajutiselt ja nende aeg politseiga ühenduse võtmiseks on piiratud. Samuti valitakse ohvriks vanemaealisi, kelle tähelepanu ja reageerimisvõime on kindlasti madalam ning mitte alati ei taju kannatanud rahakoti taskust näppamise momenti koheselt. Tallinna Ringkonnakohus on oma seisukoha .H.K poolt juhitava taskuvaraste jõugu tegutsemise viisi kohta avaldanud ka juba oma varasemas otsuses, kui arutusel oli H.K poolt toime pandud samasugune kuritegu ( 1-1010802 , 22.novembrist 2011.a.). Nagu kriminaalmenetluslik kogemus lubab väita (vähemalt kolm viimast kohtuotsust kinnitavad seda) jääb H.K oma käitumismustrile traditsiooniliste vargustega vahele ainult siis, kui selleks võetakse ette politseioperatsioon ning kasutatakse varjatud filmimist. Seepärast ei veena kohut eriti ka kaitsja poolt apellatsioonis öeldu, et H.K on mitu aastat e. eelmise karistuse ärakandmiselt vabanemisest alates elanud õiguskuulekat elu. Tõsiseid pingutusi vajab ka arusaamine, mida tahab apellant öelda, kui väidab, et kuriteo toimepanemise koht ei ole süüdistuses täpselt fikseeritud. Apellandi väide:

Apellandi arvates on siis erinevus selles, et ühel juhul oli varguse toimepanemise moment D-terminali hoones, teisel juhul väljaspool hoonet. Süüdistuses on kirjeldatud, et H.K .... Seega süüdistuses on kirjas kuriteo toimepanemise koht , milleks on Tallinnas Lootsi 13 asuv D-terminal. Kõik edasine, e. see, et süüdistus justkui kindlalt väidaks, et vargus toimus D-terminali hoones, on kaitsja meelevaldne seisukoht ja tuleneb pigem arusaamast, et Dterminalina tuleb määratleda ainult seal asuvat hoonet. Tegelikult aga haarab mõistet D-terminal siiski peale hoone ka territoorium. Selle väite kinnituseks on kasvõi fakt, et laevade saabumine fikseeritakse samuti terminali nimetusega e. näiteks mingi konkreetne laev saabub D-terminali (vt. internetis laevade sõidugraafikud). See aga ei tähenda kindlasti seda, et laevad sõidavad, sõuavad või purjetavad D-terminali hoonesse. Samamoodi nimetatakse näiteks parklat D-terminali parklaks jms. Veel märgib kohtukolleegium, et kaitseõiguse tagamist silmas pidades on oluline, et süüdistataval oleks võimalus aru saada, millist konkreetset tegu talle ette heidetakse, ja ennast esitatud süüdistuse vastu kaitsta. Kohtukolleegium on seisukohal, et eelkõige omab kuriteo toimepanemise aeg ja koht tähtsust kaitseõiguse tagamise seisukohast osas, mis puudutab alibit e. kui süüdistatav ei tea temale etteheidetavate tegude toimepanemise aega ja kohta, ei saa ta tõendada enda eemalolekut kuriteo toimepanemise kohast. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et kuriteod olid toimepandud ajal, kui süüdistatav ja kannatanu mõlemad viibisid Tallinnas Lootsi 13 asuval D-terminali territooriumil. Selles, et süüdistatav seal viibis ja et ta ka kannatanust möödus, seda süüdistatav tunnistas ka maakohtu istungil. Ka ei oma see asjaolu, millisel momendil kannatanu tajus, et tal tagataskust rahakott ära võeti süüküsimuse otsustamise seisukohast tähtsust. Paraku inimene ei taju koheselt varguse momenti – teadmine, mis toimus jõuab kohale tavaliselt pisut hiljem. Vastasel juhul oleks taskuvaraste tabamine eriti lihtne ja võimalik, et sellist varguse liiki ei olekski. Probleemi ei oleks, kui kannatanu tajuks varguse momenti ja suudaks ka sellele reageerida kohe – see tähendaks vaid ühe käehaardega varga tabamist. Tõsiseltvõetav ei ole ka kaitsja jutt sellest, et politsei oleks eelkõige pidanud hakkama otsima kohapeal kannatanult varastatud rahakotti, oleks pidanud läbi tuhnima kõik prügikastid, sest oli ju näha, et H.K viskas prügikasti rulli keeratud ajalehe. Kui kaitsja arvab, et varastatud – kasvõi rahast tühja – rahkotti oleks võinud leida sündmuskohal, siis järelikult ta arvab, et rahakott n.ö. revideeriti kohapeal. Fakt on see, et enne, kui rahakott üle vaadatakse, seda ära ei visata, sest ei varastata niisama hasardist, vaid tahetakse raha saada. Päris koomiline tunduks olukord, kus taskuvaras peale rahakoti näppamist jääb kuskile vahetusse lähedusse seisma ja hakkab rahakotti revideerima. Seda ei ole võimalik teha ka joostes, sest varas peab selleks rahakoti endale silmade ette tõstma ja nägema, mis võtta, mis jätta. Sellist stsenaariumi ei lubaks endale mitte vilunud aastakümneid taskuvargustega tegelenud ja korralikku abiväge omav taskuvaraste grupeeringu juht, vaid isegi mitte algaja ja kogemusteta

taskuvaras. Ajaleht, mis kohe peale toimunud vargust ära visati kuulub samuti kohustusliku rekvisiidina stsenaariumi juurde ja seda vajatakse täpselt seni kuni rahakott on järjekordselt ohvrilt näpatud ja aeg on sündmuskohalt kiirelt lahkuda. Ajalehte on mugav kasutada ajal kui toimub ohvri valik – sellega imiteeritakse lugemist, silmad selle taga aga tegelevad ohvri otsinguga ja teiseks on ajaleht ka hea viipevahend märguannete andmiseks, kui ohver leitud jms. Ka on tegutsevas vargajõugus rollid detailideni paika pandud ning näppaja ehk vahetu varas ei ole sama isik, kes saagi minema toimetab. Ehk siis, kohtukolleegiumi seisukohast puudus kogemusi omavatel politseinikel igasugune alus isegi eeldada, et varastatud rahakott on visatud sündmuskohal ära. Kaitsja väidab, et maakohus on põhjendamatult ja ebaobjektiivsust ilmutades sisustanud süüdistatava ankeetandmed eelnevate karistustega (1997-2007.aastani), millised on tegelikult kustunud. Ka selle kaitseväitega kohtukolleegium ei nõustu. Ankeetandmetes näidatud iseloomustavad andmed ei mõjuta süüdistatava süüd ja isegi mitte kohtuotsuse liiki. Kokkuvõtvalt, andes hinnangu süüdistatava H.K süüküsimusele temale inkrimineeritud varguse osas, nõustub kohtukolleegium maakohtuga ja leiab sarnaselt maakohtuga, et H.K on süüdi. Maakohtu otsuses on esitatud kõik tõendid, millistele kogumis hinnangut andes on maakohus sellele järeldusele tulnud ning kohtukolleegium ei pea vajalikuks selles osas maakohtu otsuse põhjendusi korrata. Mis aga puutub kohtu siseveendumuse kujunemisesse, millele kaitsja samuti oma apellatsioonis viitab, siis märkimata ei saa jätta süüdistatavale omast käitumismustrit, mis kõrvuti tema süüd kinnitavate tõenditega veenab samuti kohut süüdistatava süü olemasolu suunas ning kõrvaldaks ka kõik kahtlused, kui need esineks. Selliste juhuste kokkulangemine ei ole eluliselt usutav, et H.K isikuna, kes aastakümneid on spetsialiseerunud turistide suhtes taskuvarguste toimepanemisele, on absoluutselt sarnaste kuritegude eest korduvalt süüdi mõistetud ja keda juba enne arutatavat sündmust samal päeval nähti turistide järel käimas, satub n.ö. enda lemmikterritooriumile e. turistiderohkesse kohta vastu tulema väidetavalt tuttavale naisterahvale, koos oma vennaga, kes on samuti alaline taskuvaraste jõugu liige ja samal ajal keegi varastab ühelt saabuvalt turistilt, kellest ka just H.K satub lähedalt mööda kõndima taskust rahakoti. Ka ei esine kohtukolleegiumi arvates asjaolusid, mis annaks aluse kergendada juba niigi tunduvalt alla sanktsioonis ettenähtud vangistuse keskmäära mõistetud karistust. Tegelikult selgitab see Riigikohtu otsus, millele viitavad nii maakohus kui ka kaitsja, et lähtuda tuleb sanktsiooni keskmäärast. Seejärel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning muid karistust mõjutavaid asjaolusid. Kohtukolleegium on seisukohal, et H.K puhul võib öelda, et iga karistus, mis jääb alla KarS prg. 199 lg 2 sanktsioonis ettenähtud vangistuse keskmäära, on juba tema jaoks soodne/kerge karistus sellise kuriteo eest. Karistus peab olema adekvaatne toimepandule. Kui kohtupraktikas näiteks poevarguste puhul arvestatakse süü suurust iseloomustava tegurina ka varastatu väärtust, siis kohtukolleegiumi hinnangul ei saa

taskuvarguste puhul seda tegurit ülehinnata ning n.ö. saagi suurusest lähtuda karistusmäära valikul. On selge, et poevaras pistab ise endale temale vajalikus koguses, summas vms. võõrast vara endale põue ja püüab maksmata poest väljuda e. tal on võimalus kalkuleerida varastatu väärtusega. Taskuvaras aga ei tea rahakotti näpates, kui palju seal raha on ning fakt, et raha on seal suhteliselt vähe ei tohiks mõjutada süü suurust. Pigem iseloomustab selliste varguste toimepanemisel süü suurust see, et muuhulgas kahjustavad taskuvargad turistidelt rahakotte varastades ka võõrustaja riigi mainet. Nad on väga hästi teadlikud ka sellest, et koos rahaga kaotab turist ka dokumendid . Jäädes reisi alguses kohe ilma nii rahast, kui ka dokumentidest on reis vaieldamatult ka rikutud. Süüdistatava kaitsja adv. Talvi Vaske on esitanud kaks taotlust õigusabi kulude hüvitamiseks, esimeses taotleb ta hüvitada 252 eurot kuna ta kulutas 1 tunni maakohtu otsusega ja kohtuistungi protokolliga tutvumiseks, Riigikohtu otsustega tutvus kaitsja 0, 5 tundi ning apellatsiooni koostamiseks kulus 2 tundi. Ka sisaldab taotletav summa 20% käibemaksu. Teises taotluses taotleb kaitsja hüvitada poole tunni eest, mil ta osales apellatsioonikohtu istungil hüvitada temale 36 eurot (30 + 6 eurot käibemaks). Kohtukolleegium leiab, et esimene taotlus kuulub osaliselt rahuldamisele. Mis puutub väitesse, et kaitsja on ka kohtuotsusega ja kohtuistungi protokolliga tutvumiseks aega kulutanud apellatsioonimenetluseks ettevalmistamise raames, siis kohtukolleegium on jätkuvalt seisukohal, et kohtuotsusega ja protokolliga peab kaitsja tutvuma maakohtus tehtava kaitsetegevuse käigus olenemata sellest, kas esitatakse apellatsioon või mitte. See toiming on hõlmatud tema kaitsetegevusega maakohtus. Olukorras, kus peale kohtuotsusega ja protokolliga tutvumist apellatsiooni ei esitata, ei saa ka tasu nõuda kohtuotsusega tutvumise eest ning seega ei ole tegemist toiminguga, mis kuuluks ka eraldi tasustamisele apellatsioonimenetluses. Ülejäänud osas e. 2,5 tunni ulatuses peab kohtukolleegium esimest taotlust põhjendatuks. Teine taotlus on samuti põhjendatud. Seega kokku on ajakulu 3 tundi e. 180 eurot, millele lisandub käibemaks 36 eurot. . KrMS prg. 185 lg 1 alusel kannab menetluskulud süüdistatav. Eeltoodu alusel ja arvestades seda, et kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg.-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1,2 jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse H.K suhtes muutmata ja mõistab temalt välja menetluskuluna kaitsjatasu 216 eurot.

Julia Katškovskaja

Meelika Aava

Urmas Reinola

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.