Kohtulahend

Kohtuistungil seletas süüdistatav P.V , et süüdistus on talle arusaadav ja ta tunnistab end talle inkrimineeritava süüteo toimepanemises süüdi. Samuti nõustus ta kriminaalasja lahendamisega lühimenetluses enda ülekuulamist taotlemata. Kaitsja asus seisukohale, et süüdistus on põhjendatud, süüteo kvalifikatsioon õige. Kriminaaltoimikus leiduvad tõendid on lubatavad. Kaitsja toetab asja läbivaatamist lühimenetluses.

MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Kohus, kuulanud ära kohtu alla antud süüdistatava süü tunnistamise ja kontrollinud kriminaalasjas leiduvaid kirjalikke tõendeid, asub seisukohale, et süüdistatava süü talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises on tõendamist leidnud. Sellisele seisukohale asumist põhjendab kohus järgmiselt. Peale P.V süü tunnistamise nii kohtueelsel menetlusel kui kohtus, on kohtu hinnangul P.V süü tõendatud kannatanu XXXülekuulamisel antud ütluste (tl 3-4, 3032) ja ülekuulamise protokolli lisaga (tl 5), millest tuleneb, et 14.06.2013 kella 18-19 vahel tuli ta Endla 59, so Puudega Inimeste keskuse juurest ja suundus mööda Endla tänavat Taksopargi poole. Kui ta oli jõudnud kesklinna poole suunduva Mooni peatuse lähedusse, märkas ta talle lähenevat, vastu astuvat narkomaani. Tegemist oli umbes 24-aastase, umbes 185 cm pikkuse, kõhna kehaehitusega, tumeda siilisoenguga, musta värvi spordidressiga (küljel valged triibud), valgete spordijalatsitega, vene keelt kõneleva noormehega, kes kõnetas teda tema nimi pidi „ X “. Kuna noormees tuli talle väga lähedale, palus tema tal eest ära minna. Noormees teda ei kuulanud, vaid võttis talt õlgadest kinni ja pani ta kõnniteele tuharate peale istuma. Tema osutas noormehele vastupanu ja hakkas karjuma. Selle peale pani noormees oma vasaku käe tema suu peale, takistamaks tema karjumist. Enesekaitseks hammustas ta noormehe paremat kätt sõrmede juurest, kuna ta tundis hirmu oma elule – ta kartis, et noormees võib teda rünnata või isegi ära tappa. Peale noormehe käe hammustamist pani noormees käe tema dressipluusi parempoolsesse taskusse ja üritas jõudu ja vägivalda kasutades kätte saada tema musta värvi mobiiltelefoni LG, millel on tumepruuni värvi silikoontagune. Kuna ta takistas telefoni äravõtmist, siis haaras noormees tema parema käe käelabast ja hammustas teda sõrmede juurest, kuni veri välja tuli. Ta tundis sellest tugevat füüsilist valu, tema parem käelaba paistetas üles ja sõrmedele tekkis hematoom. Teda hammustanud isikul õnnestus taskust siiski telefon kätte saada ning joosta sellega Taksopargi noortekeskuse poole. Kuna noormees jooksis väga kiiresti, siis ei jõudnud ta noormehele järgi joosta. Peale rünnakut ta politseisse ei helistanud, vaid suundus koju ja sealt edasi koos emaga Ida- Keskhaigla traumapunkti, asukohaga Ravi 18. Seal tuvastati tal arstide poolt pindmine randme- ja käevigastus ning randme ja käe muud pindmised vigastused. Mobiiltelefon, mis talt varastati, oli vanem, kuid heas korras – sellel puudusid välised vigastused ning selle väärtuseks on 50 eurot. Telefoni sees oli zen-kõnekaart, mille numbrit ta ei tea. Telefon oli aga ostetud Viru Keskuse bussijaama kasutatud mobiilide poest. Ta lisab ka, et tunneks teda rünnanud isiku ära hääle ja välimuse järgi ning kõnealust isikut on ta näinud ka 3-4 kuud tagasi trollis nr 6, kui kõnealune isik talt samuti mobiiltelefoni varastas. Selle kohta ta politseisse avaldust ei kirjutanud. 27.08.2013 toimunud ülekuulamisel märkis kannatanu aga seda, et kuna ta noormehele otsa ei vaadanud, siis ta noormeest näojoonte järgi ära ei tunneks. Kannatanul vigastuste esinemist kinnitab lisaks kannatanu ütluste ka ülekuulamise protokolli lisa, millest nähtub, et XXX on 14.06.2013 pöördunud Ida- Keskhaiglasse, kus tal on diagnoositud pindmine randme- ja käevigastus ning randme ja käe muud pindmised vigastused. Samuti on XXX suhtes teostatud isiku läbivaatlust ning selle käigus tuvastati XXX parema käelaba keskmiste sõrmede juures hammustuse jäljed ning viimastel parematel sõrmedel hematoom (tl 6-7). Kuna kannatanu avaldas ülekuulamisel, et ei tea telefoni imei-koodi ega telefoninumbrit, mida ta varastatud mobiiltelefonis kasutas, siis nähtub sideettevõtjalt saadud andmete protokollist (tl 8, 41), et ajavahemikul 13.06.2013 kella 12.04st kuni 14.06.2013 kella 21.27ni kasutas XXX , kes on kannatanu XXX ema abonentnumbrit 56786837. Selle järgi tuvastati, et

kannatanu XXX kasutas 14.06.2013 mobiiltelefoni imei-koodiga XXX ja abonentnumbriga XXX . Järgnevalt nähtub 13.09.2013 koostatud sideettevõtjalt saadud andmete protokollist, et 14.06.2013 kella 19.19st kuni 20.08.2013 kella 16.49ni kasutas mobiiltelefoni imei-koodiga XXX abonentnumber XXX , mille omanik on XXX (tl 41). Tunnistajana menetlusse kaasatud XXX ütluste kohaselt töötas ta 2013 juunikuus Mustamäel, Sütiste tee 28 Maxima kaupluse kõrval. Lett asus tänaval, kaubanduskeskuse lihaosakonna vastas. Mingil päeval, rohkem tööpäeva lõpupoole, umbes kella 18 paiku nägi ta, et kaks noormeest pakuvad müügiks mobiiltelefoni. Täpsemalt kuulis ta noormehi mobiiltelefoni müüks pakkumas kioski nurga taga. Noormehed olid umbes 25-aastased, umbes 180 cm pikkused ning müügiks pakutavaks telefoniks oli LG. Ühel isikul oli vasaku käelaba kaks sõrme konksus, aga kahe sõrme, so nimetissõrme ja pöidla vahe oli kõik täis süstitud ning sinna oli tekkinud mäda. Teine noormees oli soniga. Tunnistaja ütluste kohaselt oli aktiivne noormees, kes oli ilma sonita. Noormees pakkus mobiiltelefoni osta 23 euro eest. Tema ütles, et saab osta telefoni vaid 20 euro eest. Noormees nõustus sellega, kuid soniga noormees sellega rahul polnud ja soovis mobiiltelefoni müüa 25 euroga. Tunnistaja palus noormeestel oodata umbes 10 minutit, et kaup letilt kokku panna. Noormehed ootasidki ja pärast tööpäeva lõppu ostis ta neil mobiiltelefoni LG 20 euroga. Telefon oli töökorras ega olnud blokeeritud, sim-kaart telefonis puudus. Sellest, et mobiiltelefon oleks varastatud, noormehed ei rääkinud. Üks ütles vaid, et ema ajas kodust välja ja tal pole midagi süüa. Seega ta ei teadnud ega mõelnud, et telefon võiks olla varastatud. Ta tõesti arvas, et nad müüvad oma telefoni. Seejärel suundusid noormehed Maxima poole ja ei varem ega hiljem pole ta neid noormehi näinud. Tunnistaja kirjelduse kohaselt oli üks noormeestest umbes 25-aastane, umbes 180 cm pikk, kõhna kehaehitusega, ovaalse näoga, sümpaatse olekuga. Tal olid tumedad lühikesed juuksed, tumedad või pruunid silmad, vene keelt kõnelev, tema vasaku labakäe käe välimise poole nimetissõrme ja pöidla vahel olid torkejäljed, võimalik, et süstlast. Samas kohas, so torkekohtades oli mädanik. Vasaku käe pöial oli kuidagi välja väänatud, samuti oli kogu käelaba liikumatu. Ta täpselt ei mäleta, kuid tegemist võis olla parema käe käelabaga. Sellele pööras ta tähelepanu, kui noormees kasti tema kaubaga liigutas. Seljas olid noormehel tumesinised dressid valgete vahetükkidega või vastupidi – ta täpselt ei mäleta. Tunnistaja on kindel, et suudab noormehe ära tunda. Teine meesterahvas oli umbes 25-aastane, umbes 180 cm pikk, heledate-ruugete juustega, mis paistsid soni alt välja. Tema nägu oli ümmargusevõitu, kuid ta oli kehaehituselt natuke tugevam, kui esimene noormees. Tema silmad olid punakad, silma kapillaarid olid ühes silmas kindlasti lõhkenud, kuna silm oli punane. Sellel noormehel olid seljas mustad dressid, pika sirmiga musta värvi nokamüts, mis oli keeratud äärtega. Nokamütsil oli embleem New York, lühendist NY. Tema nägu oli tige ja rahulolematu ja ta ei tahtnud oodata, kui tunnistaja oma tööpäeva lõpetab ning soovis telefoni kellelegi teisele müüma minna. Temale pööras tunnistaja vähem tähelepanu, kuid võib-olla saab ta isiku ära tunda. Samuti andis tunnistaja vabatahtlikult välja mobiiltelefoni LG (tl 1018). 18.09.2013 koosatud äratundmiseks esitamise protokolli kohaselt on tunnistaja XXX talle esitatud fototabelilt ära tundnud fotol nr 2 asetsenud mehe, kui isiku, kes müüs talle mobiiltelefoni LG. Kõnealusel isikul on üks labakäsi haige, see on välja väänatud. Noormehe tunneb ta ära näo joonte järgi ja selle isiku kohta on ta andnud ütlusi 16.09.2013. Fototabelil on 2 on asunud süüdistatav P.V (tl 19-25). Tunnistaja XXX poolt ülekuulamisel üleantud telefoni on kriminaalmenetluse raames ka vaadeldud ning selle käigus tuvastati, et mobiiltelefoni LG esikorpus oli tumedat värvi ja tagant valget värvi ja selle imei-kood on XXX ja see telefon kuulub tagastamisele kannatanule (tl 26-28). Kahtlustatavana antud ütlustest tunnistas ka P.V talle inkrimineeritava süüteo toimepanemist, selgitades, et nägi Kristiine Keskuses asuvate ühiselamute kõrval X . Tema ise liikus sel ajal Kristiinest Koskla peatuse suunas, X liikus aga Koskla peatusest Kristiine Keskuse suunas. Ta nägi X ning teretas teda. Seejärel võttis ta X ühe käega käest kinni ja teisega soovis ta haarata X mobiiltelefoni, kuid X hakkas vastupanu osutama, rabelema. X soovis temast kinni haarata, et ta ei saaks mobiiltelefoni ära võtta, kuid tema lükkas X , kuna ei tahtnud mobiiltelefoni tagastada. Lükkamise tõttu kukkus X istukile ning sel ajal tekkis tal

võimalus ärajooksmiseks. Ta ei mäleta, kas ta X hammustas või mitte. Igatahes sai ta telefoni enda kätte ja jooksis sellega Koskla peatusesse teisele poole teed. Samal ajal tuli kesklinnast troll. Tema istus Koskla peatusest trolli peale ja sõitis Mustamäele, väljudes Vambola peatuses. Sütiste teel, endise ABC8 kaupluse ees müüs üks naine puuvilju. Ta pakkus kõnealusele naisele X äravõetud telefoni müügiks ning see naine, kes õues puuvilju müüs, ostiski selle telefoni temalt ära 20 euroga. Kuhu ta sim-kaardi viskas, seda ta ei mäleta. Samuti ei mäleta ta seda, kas telefon oli punast või roosat värvi, kuid tegemist oli puutetundliku telefoniga. X varastatud telefone ta ise kordagi ei kasutanud. Tegude toimepanemist ta kahetseb. Saadud rahasumma kaustas ta söögi ja õlle peale (tl 50-53). Riiklik süüdistaja on süüdistusaktis süüdistatavat süüstavate tõendite loetelus osutanud ka tunnistajate XXX ja XXX ütlustele, pandilepingule ja äratundmiseks esitamise protokollile koos fototabeliga, samuti sideettevõttelt saadud andmete protokollile, kus süüdistatav on ära tundnud XXX kui isiku, kelle vahendusel on kannatanult varasemalt hõivatud mobiiltelefon pandimajja panditud. Osutatud tõenditega tutvumise järgselt leiab kohus, et kõnealused tõendid süüdistatava süüd käesoleval juhul vaatluse all oleva süüteo toimepanemist ei tõenda. Kõnealused tõendid annavad küll ühest informatsiooni XXX suhtes varem, so 24.02.2013 toime pandud varguse osas, ent ringkonnaprokuröri 09.06.2014 määrusega on kõnealuses episoodis süüteomenetlus lõpetatud (tl 90-91). Seega, kuna vaatlusalused tõendid ei tõenda vähimalgi määral käesoleval juhul arutluse all oleva süüteo toimepanemist, siis ei pea kohus võimalikuks nende tõenditega arvestamist ja jätab need tõendid tõendikogumist välja. Osutatud tõendeid analüüsides leiab kohus, et tõendikogum tõendab P.V poolt röövimise toimepanemist. Nimelt on tõendikogumi pinnalt üheselt sedastatav P.V poolt XXX mobiiltelefoni äravõtmine, so senise valduse lõpetamine ning uue valduse kehtestamine, mis toimus XXX tahte vastaselt ja nõusolekuta. Kuna kogutud tõendid ei viita ega anna alust seisukohaks, et P.V oleks soovinud kannatanule temalt äravõetud mobiiltelefoni tagastada ja seejuures on ta mobiiltelefoni võõrandanud tasu eest kolmandale isikule, siis järeldub sellest, et P.V eesmärgiks oli senine valdaja süüdistuses märgitud mobiiltelefonist kestvalt ilma jätta. S.t et õiguslikus mõttes on sedastatav võõra vallasasja äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Märkimata ei saa jätta ka seda, et süüdistatav ei pannud toime lihtsalt võõra vallasasja äravõtmist, vaid võõra, talle mittekuuluva vallasasja äravõtmine toimus vägivalda kasutades. Nimelt tuleneb alus selliseks järelduseks kõigepealt kannatanu kohtueelsel uurimisel antud ütlustest, millest nähtub, et ta asus mobiiltelefoni vargust takistama ja selle käigus hammustas süüdistatav käest ning mille tagajärjel tuvastati tal Ida- Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonnas mitmed käe- ja randmevigastused. Kannatanu vigastused on sedastatavad ka isiku läbivaatuse protokollist. See, et kannatanu püüdis telefonivargust takistada, on kooskõlas ka süüdistatava ütlustega, kes samuti kinnitas, et kannatanu üritas telefoni äravõtmisel vastupanu osutada. Kohtu veendumuse kohaselt tõendab tõendikogum sedagi, et P.V kasutas vägivalda asjade hõivamiseks, so vägivald oli asja hõivamise vahendiks - seda kinnitab tema objektiivselt avaldunud tegevus, mille kohaselt kannatanuga kohtudes üritas ta koheselt viimase mobiiltelefoni ära võtta. P.V ütlustest ja teo tehioludest lähtuvalt on kohus veendumusel, et P.V pani talle inkrimineeritava röövimise toime kavatsetult, kuivõrd tegutses süütegu toime pannes konkreetse eesmärgi saavutamiseks sihipäraselt. Riiklik süüdistaja on J. Šmejovi käitumise kvalifitseerinud KarS § 200 lg 2 p 4 järgi. Kohtu hinnangul on riiklik süüdistaja süüdistatava käitumise õigesti ja kriminaaltoimiku materjalidega kooskõlas olevalt kvalifitseerinud KarS § 200 lg 2 p 4 järgi. Nimelt nähtub kriminaaltoimikus olevast karistusregistri väljavõttest (tl 70-73) ja Harju Maakohtu 15.01.2014 otsusest kriminaalasjas nr 1-13-9418 (tl 78-83), et P.V on süüdi mõistetud KarS § 200 lg 1 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, mis on toime pandud 07.04.2013, so enne menetlusesemeks olevat kuritegu. Seega on sedastatav süüteo korduvus ehk P.V oli temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemise ajal, so 14.06.2013 isikuks, kes on varem toime pannud röövimise ja see fakt annab aluse kvalifitseerida tema tegevus KarS § 200 lg 2 p 4 järgi.

Kuna karistusseadustiku § 2 lg 2 sätestab, et karistatakse vaid teo eest, kui see vastab süüteokooseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi, siis sellest juhindudes leiab kohus, et P.V tegevus vastab kohtu poolt eelnevalt osutatud tõendite analüüsil ja põhjendustel KarS § 200 lg 2 p-s 4 nimetatud süüteokoosseisule, selline tegevus oli õigusvastane ning P.V on selle toimepanemises süüdi.

KARISTUSE MÕISTMINE JA MENETLUSKULUD

Karistuse mõistmisel arvestab kohus süüdistatava süü suurust, toimepandud kuriteo laadi ja ohtlikkust, süüdistatava isikut ning karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Seadusandja on KarS § 200 lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest ette näinud karistusena vangistuse kolmest kuni viieteistkümne aastani. Hinnates süüdistatav J. Šmelovi süü suurust omandi vastu suunatud kuriteo toimepanemisel, leiab kohus teo tehiolusid arvestades, et P.V süü on küll karistusõiguslikust hinnangust tulenevalt, so kvalifitseeriva tunnuse olemasolu tõttu suur, kuid see pole nii suur, et tingiks karistuse mõistmise sanktsiooni keskmises määras. Karistust raskendavate asjaolude esinemist kohus ei sedastanud, küll võib karistust kergendava asjaoluna arvestada kahetsust toimepandus. Karistuse määra valikul võtab kohus isiku süü suuruse hindamisel arvesse süü suurust ja süüteo toimepanemisega rünnatud õigushüve olulisust, samuti karistust raskendavate asjaolude puudumist ja karistust kergendava asjaolu olemasolu, samuti seda, et süüteo toimepanemise tagajärjel ei kaasnenud kannatanule olulist materiaalset ega füüsilist kahju ning leiab, et süüdistatavale võib karistuse mõista sanktsiooni alamäära mõningal määral ületavas määras ehk määras, mis jääb oluliselt alla sanktsiooni keskmist määra. Liitkaristuse mõistmisel peab kohus oluliseks asjaolu, et süüdistatav on toime pannud samaliigilisi kuritegusid, mille alusel mõistetava karistuse osas tuleb moodustada liitkaristus kohaldades KarS § 65 lg 1 sätteid. Arvestades, et tegemist on samaliigiliste ja –laadsete süütegudega, siis leiab kohus, et kuritegude kogumis liitkaristust mõistes on võimalik kohaldada süüdistatava suhtes kergeimat karistuste liitmise viisi, mille kohaselt loetakse Harju Maakohtu 09.05.2014 otsusega mõistetatud kergem karistus kaetuks käeoleva otsusega mõistetud raskeima karistusega. KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Menetletavas kriminaalasjas on süüdistatava menetluskuluks vaid määratud kaitsja tasu. Käesoleval juhul ei kuulu süüdistatavalt välja mõistmisele I astme kuritegude toimepanemise eest välja mõistetav sundraha ja seda põhjusel, et süüdistatavat on juba eelnevalt karistatud, temalt on eelmis(t)e otsus(t)ega välja mõistetud ka sundraha, kuid käesolevat arutuse all olevat kriminaalasja oleks tulnud menetleda ühes kohtumenetluses. Mis puudutab määratud kaitsja tasu väljamõistmist, siis tuleb tõdeda, et ankeetandmete kohaselt süüdistataval puudub töökoht või muu legaalne sissetulek, mis tagaksid talle igakuised legaalsed elatusvahendid, samuti kannab ka karistust kinnipidamisasutuses, kuid siinkohal ei saa jätta märkimata, et süüdistatava näol on tegemist täisealise ja töövõimelise isikuga, kelle puhul kohus eeldab tööle asumist. Samuti puuduvad kriminaalasjas tõendid selle kohta, et kohtuotsusega väljamõistetud rahasumma tasumine käiks süüdistatavale ilmselt üle jõu. Lisaks on olnud kuriteo toimepanek süüdistatava enda vaba ja teadlik valik. Seega tuleb kriminaalmenetluse käigus tekkinud menetluskulu süüdistatavalt täies mahus välja mõista. Samas leiab kohus, et töökoha ning sissetuleku puudumine, samuti karistuse kandmine kinnipidamisasutuses annavad aluse võimaldada menetluskulude hüvitamist KrMS § 180 lg 3 ja KrMS § 313 lg 1 p-des 7 ja 12 alusel kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul.

Märt Toming kohtunik

/allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.