Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
29.augustil 2014. a Tallinn
Kriminaalasja number
1-13-7917
Kohtukoosseis
Kohtunikud Orvi Tali, liikmed Ivi Kesküla ja Sten Lind
Apelleeritud kohtuotsus
Janek Toompuu süüdistuses KarS § 118 lg 1 p 1 järgi ja Egert Oeselg süüdistuses KarS § 118 lg 1 p 1 järgi Pärnu Maakohtu 13.jaanuari 2014 otsus üldmenetluses
Apellatsioonide esitajad
Süüdistatav Janek Toompuu ja tema kaitsja Eve Grass
Prokurör
Svetlana Maripuu
Kriminaalasi
Süüdistatav
Janek Toompuu isikukood 37404070010; kodakondsus: XXXXX XXXXXXXXX XXXXXX; emakeel: eesti keel; haridus: XXXXXXXX XXXXXX; töökoht: XXXXX, elukoht: XXXX XX X, XXXXXXXXX XXXX, varem kriminaalkorras karistatud, viimati 17.01.2013.a Pärnu Maakohtu Kuressaare Kohtumaja otsusega KarS § 121, 199 lg 2 p 4,7, 263 p 1, 4, 266 lg 2 p 1, 2, 3 järgi ja mõisteti liitkaristuseks vangistus 3 a, eelvangistuses ärakantud karistus 8 k 22 p, ärakandmiseks kuuluvaks karistuseks vangistus 2 aastat 3 kuud 8 päeva tingimisi kohaldamata 3-aastase katseajaga KarS § 75 lg 1 sätestatud käitumiskontrollile allutamisega. Kahtlustatavana kinnipeetud 08. aprillist 2013.a, tõkend vahistamine kohaldatud alates 09. aprillist 2013.a.
Kaitsja
Eve Grass
Asja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus
Jätta Pärnu Maakohtu 13.jaanuari 2014.a otsus kriminaalasjas nr 1-13-7917 muutmata.
Süüdistatava ja tema kaitsja apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul.
kui kannatanu püsti aitas. Püksisäärel on teise jala löögist jälg, mida blokeeris ja jalanõudel sai veri siis kui pikali oli. Veri ei ole sattunud aga löökidest, sest lüües jalaga veritsevasse näkku peaks olema verepritsmed püksisäärel. Ka ei ole teada kelle veri on tema riietel, kas tema või kannatanu oma, ka ekspert ei osanud vastata. Tema ei ole kannatanule tervisekahjustusi tekitanud. Tema ei osanud kuidagi näha ette, et minnes vahele kaklusele ja appi kanntanule, paneb toime kuriteo. Tema aitas kannatanut ning tõukas Egerti eemale, tõstis R küünarvarrest püsti, võttis veel jope-kampsuni turjast kinni ja aitas uksest välja. Sellega tema osalus piirdus. Tema ise oli ka korra pikali ja sealt sai veriseks püksid. Seda, et lahutas kaklust kinnitab ka U ja Egert. K ei ole usaldusväärne tunnistaja ning R ei saanud kuigi öelda tema nime, kuna R ei tea tema perekonnanime. Ki ütlused on vastuolulised ja täielik jama. Ka T ei saanud midagi näha, kuna oli tagatoas. T ise ei erista päevavalguses inimesi ega autosid ja nüüd äkki nägi teda jalaga löömas, olles ise tagatoas. Sellist tunnistajat arvestada ei tohiks. T oli joonud kuu aega, mistõttu tema jutt ei ole arvestatav. KrMS § 7 lg 3 ütleb, et kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada kahtlustatava, süüdistatava kasuks. Maakohus ei ole arvestanud karistuse mõistmisel ka Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-10-09 toodud seisukohti. Janek Toompuu on edastanud vastuse apellatsioonile, milles korratakse juba apellatsioonis toodut. 3.2 Kaitsja taotleb tühistada Pärnu Maakohtu 13. jaanuari 2014.a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-13-7917 Janek Toompuu süüdi tunnistamises ja temale karistuse mõistmises ning mõista Janek Toompuu temale KarS § 118 lg 1 p 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks ning jätta kriminaalmenetluse kulud riigi kanda. Maakohus on jõudnud järeldusele, et Janek Toompuu süü KarS § 118 lg 1p 1 järgi on leidnud tõendamist. Apellant leiab, et maakohtu arutluskäik ja põhjendused on küll jälgitavad, kuid ei ole võimalik nõustuda maakohtu otsuses tõenditele antud hinnanguga ning apellant ei pea maakohtu järeldusi õigeks. Apellant leiab, et maakohus on tõendeid ebaõigesti hinnanud ning rikkunud menetlusõiguse norme. Asjas ei ole kõrvaldamata kahtluse tasemel kindlaks tehtud, et 07.04.2013.a osales Janek Toompuu kannatanu R S peksmises, tekitades kannatanule eluohtlikud tervisekahjustused. Janek Toompuu ei ole ennast kuriteo toimepanemises süüdi tunnistanud. J.Toompuu ütluste kohaselt ei ole ta peksnud RS näkku ja rindkeresse, tema tegevus oli suunatud kaklevate poolte lahutamisele /II kd tlk 132 pöördel – 135/. Maakohus on küll kohtuotsuses põhistanud enda seisukohta selles, miks ei saa pidada Janek Toompuu ütlusi usaldusväärseks, kuid kohus on tähelepanuta jätnud, et sarnaseid ütlusi on andnud ka kaassüüdistatav Egert Oeselg. Ka kaassüüdistatav Egert Oeselg eitab J.Toompuu poolt kannatanu peksmist ning on kahtlustatavana ülekuulamisel väitnud, et Janek Toompuu tuli meile vahele ja ütles mulle, et lõpeta ära /II kd tlk 47-48/. Maakohus ei ole kooskõlas KrMS § 312 p-s 2 sätestatuga põhjendanud miks ei saa pidada kaassüüdistava ütlusi usaldusväärseks. Kohus on tõendeid hinnates ebaõigest jõudnud järeldusele selles, et tunnistajate UE ning KL ütlustega on tõendatud asjaolu, et just Janek Toompuu peksis kannatanut käte ja jalgadega. Tunnistaja UE andis ütlusi selle kohta, et rüselus tekkis Egert Oeselja ja R S vahel. Tunnistaja sõnade kohaselt ei näinud ta, et Janek Toompuu oleks kannatanut löönud ning Janek Toompuu sekkus rüselusse selle lahutamiseks /II kd tlk 114-118/. Tunnistaja KL andis ütlusi selle kohta, et Egert Oeselg, Janek Toompuu ja R S kähmlesid köögis, kuid ta otseselt löömist pealt ei näinud /II kd tlk126/. Kohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et tunnistajad KL kui ka T T viibisid nii UEi kui ka tunnistajate endi sõnade kohaselt rüseluse ajal kõrval toas. Samas ruumis viibis üksnes tunnistaja UE. Eeltoodust tulenevalt on apellant seisukohal, et kohus on tõendeid hinnates ebaõigesti jõudnud järeldusele, et tunnistajate ütlused kinnitavad asjaolu, et Janek Toompuu peksis kannatanut käte ja jalgadega. Kannatanu, tunnistajate M.S, A.K, T.T ütlused on vastuolus kaassüüdistatavate, tunnistajate U.E, K.L ütlustega selles osas kas Janek Toompuu osales kannatanu peksmises ning nende ütluste põhjal ei ole võimalik tõsikindlalt väita, et Janek Toompuu pani talle
süüksarvatava teo toime. Riigikohtu praktikast tuleneb, et juhul, kui tõendid on omavahel vastuolus, peab kohus põhjendama seda, miks ta eelistab üht tõendit teisele. Maakohus ei ole kohtuotsuses käsitlenud isikulistes tõendites esinevaid vastuolusid, ega andnud hinnangut tõendite usaldusväärsusele. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta eelistab isikulistest tõenditest kannatanu, tunnistajate M.S, A.Ki ning T.T ütlusi süüdistavate J.Toompuu, E.Oeselg ning tunnistajate U.E ja K.L ütlustele selles, et J.Toompuu ei ole osalenud kannatanu löömises. Maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusnorme, lugedes tunnistaja JK kohtuistungil avaldatud ütlused lubatavaks tõendiks. Tunnistaja JK kohtueelses menetluses antud ütlused avaldati KrMS § 291 ja 296 alusel kohtuistungil. Tunnistaja JK ütlustest nähtub, et kuriteo sündmust ta ise pealt ei näinud, vaid sai sellest teada politsei ning hiljem ka KL ja T Ti vahendusel. Maakohus märgib kohtuotsuses, et ta loeb esitatud tõendi lubatavaks, tõend on kohtuistungil avaldatud ja menetlusosaliselt on olnud võimalik tõendi kohta avaldada arvamust. Maakohus ei ole põhjendanud missugused KrMS § 66 lg 21 p-des 1-4 sätestatud eeldused käesoleval juhul täidetud on, mis annab aluse lugeda JK ütlusi lubatavaks tõendiks. Apellant on seisukohal, et maakohtul oleks tulnud JK ütlused KrMS § 66 lg 21 alusel tõendite kogumist välja, kuivõrd käesoleval juhul ei esine ühtegi KrMS § 66 lg 21 p-des 1-4 sätestatud erandit. Janek Toompuu ei ole eitanud, et ta viibis 07.04.2013.a sündmuskohal. Maakohus on kohtuotsuses asunud seisukohale, et ei ole veenvad J.Toompuu ütlused selle kohta, et ajal kui Egert Oeselg peksis kannatanut, püüdis ta igati Egert Oeselja ja kannatanu vahel toimunud kähmlust tõkestada ja neid lahutada ning selle käigus võisid tema riided ja jalatsid määrduda kannatanu verega. J.Toompuu kohtuistungil antud ütluste kohaselt tõrjus ta parema käega E.Oeselga, tõstis kannatanu krae pidi püsti. Samas märkis J.Toompuu, et nad kõik olid külili (II kd tlk 133 pöördel). Apellandi hinnangul kinnitab see asjaolu, miks J.Toompuu jope vasak pool oli kannatanu verega määrdunud. Maakohus on kohtuotsuses asunud seisukohale, et sündmuskoha vaatlusprotokollis ega ka fotodelt ei ole näha hulgi verekahtlaste määrdumistega jalatsijälgi, mis viitaksid peksmisele vahele sekkumisele ja ka süüdistatavate jalast võetud jalatsite talla all ei ole fikseeritud verekahtlaseid määrdumisi. Samas jätab kohus tähelepanuta, et sündmuskoha vaatlusprotkollile lisatud fotodel olevad verekahtlased määrdumiste jäljed põrandal ei ole sellises koguses, mis võimaldavad jätta sündmuskohale verekahtlaste määrdumistega jalatsijälgi. Lisaks on kohus tähelepanuta jätnud Janek Toompuu suhtes joobeseisundis isiku kainenemisele toimetamise protokolli, mis on koostatud 07.04.2013.a (I kd tlk 165). Janek Toompuu vaatluse tulemusena on kantud protokolli järgmised andmed: kuklal ja otsmikul vigastused, käed paljude armidega, huulel arm. Ei ole ühtegi märget selle kohta, et Janek Toompuu käed oleksid vigastatud. Samas Egert Oeselja suhtes 07.04.2013.a joobeseisundis isiku kainenemisele toimetamise protokollist nähtub, et tema kukal ja huul on vigastatud, pealael arm, käed vigastatud (I kd tlk 167). Kõike eeltoodut arvestades on apellant seisukohal, et ei ole kõrvaldamata kahtluse tasemel kindlaks tehtud, et 07.04.2013.a osales Janek Toompuu kannatanu R S peksmises, tekitades kannatanule eluohtlikud tervisekahjustused ning KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõtet aluseks võttes tuleb tõlgendada tekkinud kahtlused kahtlustatava kasuks. Kohtuistungil uuritud tõendid ei võimalda kõrvaldada kahtlusi süüdistatava tegevuses KarS § 118 lg 1 p 1 ettenähtud süüteokoosseisu esinemise kohta. Seetõttu tuleks kohtul igal juhul lähtuda kriminaalmenetluses kohaldatavast in dubio pro reo põhimõttest. Maakohus leidis, et kannatanu peksjateks olid nii Janek Toompuu kui Egert Oeselg, kes peksmise tagajärjel tekitasid kannatanule vähemalt kaudse tahtlusega eluohtlikud kehavigastused ning oma tegevusega realiseerisid selliselt KarS § 118 lg 1 p 1 objektiivse koosseisu. Kohus on kohtuotsuses asunud seisukohale, et ilmselt Janek Toompuu motiiviks oli maksta kätte tuttavate solvajale. Teo subjektiivse külje hindamisel on kohus leidnud, et pekstes koos kannatanut, kes saadud löökidest kukkus maha, valimatult ja jõuliselt käte ja jalgadega pähe ning rindkeresse, pidid tavalise mõistliku elukogemuse pinnalt nägema ette, et sellise tegevusega võivad nad tekitada inimesele
kehavigastused, mis kujutavad ohtu kannatanu elule. Subjektiivse koosseisu tuvastamisel on oluline tähendus süüdistatava enda ütlustel. Riigikohus on oma otsuses nr 3-1-1-18-08 rõhutanud, et kohus peab süüdistatava seisukohta kohtuotsust koostades arvestama ja sellega mittenõustumist põhjendama. Kohus on subjektiivse koosseisu tuvastamisel süüdistatava ütlused põhjendamatult arvestamata jätnud. Apellant leiab, et käesolevas asjas ei ole tuvastatud, et Janek Toompuu peksis kannatanut kaudse tahtlusega põhjustada raske tervisekahjustus. Ei KL ega T T ei väitnud end olevat Janek Toompuu sõber. Mingit konflikti Janek Toompuu sõnul tal kannatanuga ei olnud, mida kinnitas ka kanntanu ise. Janek Toompuu sõnul ta ei näinud ka vajadust kätte maksta kannatanu hommikuse käitumise pärast. Janek Toompuu ise on sekkumist selgitanud kohtuistungil selliselt, et ta nägi, et kannatanu on Egert Oeselja löökidest piisavalt verine ja kaklus Egert Oeselja ning kannatanu vahel tuleb lõpetada. Seejuures polnud Janek Toompuul põhjust arvata, et kaklusesse sekkumisega võib tema tegu põhjustada kannatanule raske tervisekahjustuse. Sellise tahtluse puudumisele viitavad lisaks eelpool toodule veel asjaolu, et spetsiaalseid abivahendeid sekkumisel J.Toompuu ei kasutanud, kogu sündmus ei olnud kuigi pikaajaline, kannatanu oli vahetult pärast juhtunut kõigiti kontakti- ja tegutsemisvõimeline lahkudes sündmuskohalt iseseisvalt, ilma kõrvalise abita. Janek Toompuu sõnul on ta ka varem kaklustesse sekkunud nende lõpetamise eesmärgil ning taoliste sekkumiste tulemusena ei ole varem keegi viga saanud. J.Toompuu ütluste kohaselt rabas ta kannatanul õlast, tõstis kannatanu maast üles ja ütles, et hakka astuma. Kannatanu oli verine, tal olid värsked haavad, kuid verd ei jooksnud. Nii tunnistaja KL kui ka süüdistatav Janek Toompuu kinnitasid, et kannatanu lahkus omal jalal. Janek Toompuu ei saanud endale üldjoontes ja tema tavalise elukogemuse tasemel ette näha põhjuslikku seost oma teo ja saabuva tagajärje vahel. Apellant leiab, et kõike eelpool arvestades, ei saanud. J.Toompuu pidada võimalikuks, et rüselusse sekkudes tekitab ta kannatanu elule ohtliku tervisekahjustuse ilma seejuures kannatanut löömata ega saanud ka seda möönda, st Janek Toompuu ei saanud tegutseda tagajärje suhtes ka kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 tähenduses.
olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Siiski tuleb lähtuvalt karistuse eripreventiivsetest eesmärkidest vältimatult arvestada ka süüdistatava isikut.
teisele tõendile omistanud ning ringkonnakohus nõustub maakohtu argumentidega ja ei pea vajalikuks neid korrata. Maakohus on põhjendanud miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta riimuvate kannatanu R S ja tunnistajate M S, AK, T T ütlused usaldusväärsemateks süüdistatava Janek Toompuu poolt antud erinevatest ütlustest. Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesolevas kriminaalasjas ei ole tegemist olukorraga, kus kuriteo tõendamine taandub vaid n-ö sõna sõna vastu olukorra hindamisele, kuna menetluses on kogutud süüdistuse sisuks olnud sündmuste kohta ka muid tõendeid peale süüdistatava ja kannatanu ütluste ning selleks on tunnistajate ütlused. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et süüdistatava Janek Toompuu ütlused on ennast õigustavad ega ole kooskõlas teiste kohtuistungil uuritud tõenditega, s.h nii kannatanu R S kui ka tunnistajate M S, AK ja T T ristküsitlusel antud ütlustega. Kolleegium leiab, et ei ole veenev süüdistatava Janek Toompuu kaitseversioon, et tema püüdis kannatanu R S ja kaassüüdistatava Egert Oeselja vahel toimunud kaklust lahutada. Kohtuasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid just süüdistatava Janek Toompuu versiooni toimunust. Väidetavat kakluse lahutamist kannatanu ja süüdistatava Egert Oeselg vahel on kinnitanud ainult Janek Toompuu, kelle ütlused maakohus tõendi kogumist välja jättis. Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste kriminaalasjas leiduvate tõenditega. Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (Vt RKKKo nr 3-1-1-74-05, p 15; 3-1-1-61-08). Kohtukolleegium peab nentima, et Janek Toompuu versioon kannatanule appi minekust ja kakluse lahutamisest ei ole eluliselt usutav. Väärib tähelepanu, et ka tunnistajad M S, AK ja T T on andnud süüdistatavat Janek Toompuud süüstavaid ütlusi, kuigi mingit vihavaenu tunnistajatel süüdistatava suhtes ei ole. Puudub igasugune loogiline seletus, miks oleks kannatanu R S ja tunnistajad pidanud andma süüstavaid ütlusi süüdistatava Janek Toompuu suhtes, kui väidetavalt süüdistatav tuli ainult kannatanule appi ja teda ei löönud. Apellandid on asunud seisukohal, et süüdistatava Janek Toompuu ütlusi kinnitab ka kaassüüdistatav Egert Oeselg ja tunnistaja UE. Süüdistatav Egert Oesleg keeldus maakohtus ütlusi andmast ja tema ütlused avaldati KrMS § 294 p 1 alusel, millest nähtub, et tema lõi kannatanut vähemalt viis korda rusikatega näkku ja pähe. Tema löökide järel R ei kukkunud, vaid jäi püsti. Janek Toompuu tuli meie vahele ja ütles, et lõpeta ära. Pärast seda lõpetas peksmise. Janek Toompuu Rt ei löönud kordagi (kd 2 tlk 48, 50). Kolleegium ei pea süüdistatava Egert Oeselg ütlusi usaldusväärseks, kuna need ütlused erinevad oluliselt kannatanu R S ütlustest ja sündmuskohal viibinud tunnistajate KL, T T ütlustest. Kolleegium leiab, et süüdistatav Egert Oeselg on andnud kaassüüdistatava Janek Toompuu suhtes õigustavaid ütlusi eesmärgiga vabastada kaassüüdistatav Janek Toompuu süüst ja vastutusest, kuid ilmselgelt ei kinnita Egert Oeselg süüdistatava Janek Toompuu ristküsitlusel antud ütlusi toimunu osas. Süüdistatava Egert Oeselg ütlused on vastuolus süüdistatava Janek Toompuu enda ristküsitlusel antud ütlustega toimunu osas. Süüdistatav Janek Toompuu on andnud ütlusi, et kui tema kaklusele vahele läks olid kannatanu ja Eger Oeselg juba korra põrandal käinud kummuli. Olid pikali maas. Ütles aitab küll, läks lähedale, krabas E õlast ja kukkusid kõik sinna hunnikusse. Tema rabas kannatanult kinni ja ütles hakka minema. Nad olid teist korda maas. Tema jõudis vahepeal külili olla, tõusis püsti (kd 2 tlk 134, 134 pöördel). Seega on mõlemad süüdistatavad andnud oluliselt erinevaid ja vastuolulisi ütlusi toimunud sündmuse osas, mistõttu ei tugine kolleegium süüdistatava Egert Oeselg kohtueelsel uurimisel antud ütlustele ning ka süüdistatava Janek Toompuu kohtuistungil antud ütlustele. Maakohtus on tunnistaja UE andnud ristküsitlusel ütlusi, et rüselus tekkis Egert Oeselja, kannatanu R S vahel ning ka Janek Toompuu sekkus rüselusse. Siinkohal ei kinnita tunnistaja
UE, et süüdistatav Janek Toopuu kannatanu suhtes vägivalda ei tarvitanud, kuivõrd tunnistaja andis ütlusi, et tema lahkus korterist (kd 2 tlk 116). 5.3 Apellant Janek Toompuu palub kannatanu R S ja tunnistajate AKi ja T T ütluste usaldusväärsuse kontrollimist ning leiab, et nii kannatanu kui tunnistajad ei ole usaldusväärsed. Võistlevuse põhimõte on sätestatud KrMS §-s 14, mille kohaselt täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Erinevalt uurimispõhimõttele rajanevast kriminaalmenetlusest vastutab võistlevas menetluses süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende pinnalt otsuse tegemises. Isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel. Vaid kohtumenetluse poole taotlusel ja seda viitega kohtueelsel uurimisel antud tunnistaja või kannatanu mingile konkreetsele ütlusele, mitte aga ütlustele üldse, avaldab kohus isiku ristküsitluse käigus tema poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused nende usaldusväärsuse kontrolliks. Selline põhimõte on kehtestatud KrMS § 289. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et tuleb silmas pidada, et KrMS §289 lg-s 1 otseselt märgitu kohaselt saab kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki, vt 3-1-1-152-06. Käesolevas kriminaalasjas ei ole maakohtus toimunud kohtuistungil kohtumenetluse pooled taotlenud ei kannatanu R S ega tunnistajate AKi ja T T kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist, et kontrollida nende usaldusväärsust. Süüdistatav Janek Toompuu viibis maakohtu istungil oma kohtuasja arutamise juures ning on saanud ristküsitleda nii kannatanut kui ka kõiki tunnistajaid, samuti oli süüdistataval võimalus süüstavate kannatanu ja tunnistajate ütluste usaldusväärsust kontrollida. Kui menetlusosalised ei taotle konkreetset kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist, siis pole alust ka maakohtule ette heita isiku poolt kohtulikul uurimisel antud ütluste kajastamist või nendele kui usaldusväärsetele tõenditele tuginemist. 5.4 Apellatsioonis toodud etteheidetele, et kohus ei ole võtnud kannatanu R S ja tunnistajate M S, AK ja T T ütlustel hindamisel arvesse, et need on vastuolus kaassüüdistatavate, tunnistajate UE ja KL ütlustega toimunud sündmuste osas märgib kohtukolleegium järgmist. Süüdistatav Janek Toompuu ega tema kaitsja ei ole maakohtu istungil kannatanu R S ega tunnistajate M S, AK ja T T kohtuistungil antud ütlusi kahtluse alla seadnud, mis puudutab tõendamiseseme asjaolusid. Nii kannatanu R S kui ka tunnistajate M S, AK ja T T ütlused osutavad üheselt süüdistatava Janek Toompuu tegevusele, millise tagajärjel kannatanu R S sõnul tekkisid tervisekahjustused. On selge, et kannatanu ja sündmuskohal viibinud tunnistajate ütluste hindamisel, tuleb arvestada sündmuse kohaga, nägid sündmust erinevatest kohtadest, inimese ruumitaju on erinev, aspektid millele keskendutakse, on paratamatult erinevad. Seda enam, et ühel juhul oli tegemist kannatanuga, kes vahetult ise osales vägivallateos ning teisalt tunnistajatega, kes ise toimunud konfliktis otseselt ei osalenud, vaid tajusid toimunut kõrvaltvaatajana. Kohtukolleegium leiab, et kannatanu ja tunnistajate ütlustes ei esine vastuolusid, neis sisalduv informatsiooni maht ja täpsus on erinev, mis aga ei sea kahtluse alla nende ütluste usaldusväärsust. Kolleegium juba märkis eelnevalt, et tunnistaja UE ei kinnita süüdistatava Janek Toompuu kaitseversiooni ning andis ütlusi, et köögis toimus rüselus kannatanu ja süüdistatavate vahel ning edasi tema midagi ei näinud, kuna lahkus korterist (kd 2 tlk 116). Ka ei ole tunnistaja KL kinnitanud, et süüdistatav Janek Toompuu ei löönud kannatanut. Tunnistaja KL andis ristküsitlusel ütlusi, et toimus kaklus –kähmlus kannatanu ja süüdistatavate vahel. Tema ei näinud kes keda rohkem või vähem peksis, kuid ütles, et jätke järgi (kd 2 tlk 126-127). Kolleegium leiab, et apellandid on tunnistajate UE ja KL ütlustele
viidanud osas, mis sobilik valitud kaitsetaktikaga ning jätnud ilmselgelt tähelepanuta tunnistajate ütlused osas, mis viitavad süüdistatavale kui ühele peksmises (kakluses-kähmluses) osalenule, mistõttu leiab kolleegium, et ei esine vastuolusid kannatanu ja tunnistajate UE ja KL ütluste vahel. Ka on apellandid leidnud, et tunnistajad KL ja T T viibisid rüseluse ajal kõrval toas ning seega ei saa nad tõsikindlalt väita, et süüdistatav Janek Toompuu pani toime temale inkrimineeritava kuriteo. Ka selles osas ei nõustu kolleegium apellantidega, kuna nähtuvalt tunnistaja KL ristküsitlusel antud ütlustest on tunnistaja näinud kähmlust- kaklust kannatanu ja süüdistatavate vahel (kd 2 tlk 126). Tunnistaja T T on üheselt andnud ütlusi, et nägi kannatanu R S peksmist Janek Toompuu ja Egert Oeselja poolt. Nägi kannatanu löömist jalaga ja Janek Toompuu ja Eger Oeselg peksid kordamööda jalaga (kd 2 tlk 131-131 pöördel). Kolleegium leiab kokkuvõtvalt, et apellatsioonis välja toodud asjaolud ei osuta kannatanu ja tunnistajate ütluste vastuolulisusele ega kujuta endast alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist. 5.5 Apellant Janek Toompuu leiab, et eksperdi hinnang ei ole tõene ning kannatanu võis kukkudes oma ribid ja pea lõhkuda. Ka ei oska ekspert öelda kelle veri on riietel, kas tema või kannatu veri. Kolleegium märgib, et taotledes sellisel põhjendusel enda õigeksmõistmist KarS § 118 lg 1 p 1 järgi esitatud süüdistuses, tugineb apellant mitte maakohtu poolt kindlakstehtule, vaid oma versioonile asetleidnust. KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks eksperdiarvamus ja eksperdi ütlused ekspertiisiakti selgitamisel. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas märkinud, et kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette asjaolusid, mille tõendamine oleks aprioorselt võimalik üksnes eksperdi arvamuse alusel, kuid ekspertiisi määramine on nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Seega on ekspertiis nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. mai 2006. a kohtuotsus väärteoasjas nr 3-1-1-35-06, p.7.5). Apellandi Janek Toompuu versioon (arvamus) kuidas võis tekkida kannatanule vigastused ei ole kriminaalmenetluses tõendiks, kuna mitteõiguslike (sh meditsiinialaste) eriteadmiste rakendamiseks kriminaalmenetluses tuleb määrata ekspertiis ning käesoleval juhul on nii toimitud. Asjaolu, et apellant eksperdi arvamusega ei nõustu, ei tähenda seda, et eksperdi arvamusele ei saaks kohus tugineda. Apellandi Janek Toompuu versiooni, et kannatanu võis saada vigastused kukkudes on kummutanud ekspert oma EKEI isiku ekspertiisiakti nr ELäI0028 arvamuses, millest nähtub, et tervisekahjustused on saadud tömbi vägivalla toimel, võimalik, et lähteandmetes märgitud ajal ja viisil- 07.04.2013.a korduvates jõulistest löökidest kõvade tömpide esemetega nii rusikatega kui ka kängitsetud jalaga (kd 1 tlk 133). Samuti jäi ekspert HK kindlaks on arvamuses ka kohtuistungil, kus kinnitas üheselt, et kannatanu RS esinenud kehavigastusi ei ole võimalik saada kukkumisel (kd 2 tlk 129 pöördel). Kuigi süüdistatava Janek Toompuu DNA kohta riietelt ei ole ekspert andnud kategoorilist arvamust on Riigikohus oma lahendis nr 3-1-1-63-08 märkinud, et senises praktikas on põhimõtteliselt aktsepteeritud tõendina kategoorilise eksperdiarvamuse kõrval ka tõenäolikku arvamust (vt Riigikohtu 2. detsembri 1997.a kohtuotsus nr 3-1-1-121-97 - RT III 1998, 1, 7). Kehtivast kriminaalmenetlusõigusest ei tulene nõuet, et tõendina saaks käsitada üksnes kategoorilises vormis antud eksperdi arvamust, mistõttu on kohtud õigustatud kriminaalasja lahendamisel tuginema ka tõenäolikus vormis antud eksperdiarvamusele. Ümberlükkamatuks faktiks ja on leidnud kinnitust DNA ekspertiisiaktis nr 13E-GE0473 (kd 1 tlk 153-157), et Janek Toompuu riietelt leiti nii kannatanu RSt kui ka Janek Toompuult endalt pärinevat bioloogilist materjali (verd). Samas ei ole kaitsja ega süüdistatav eksperdi ülekuulamisel palunud anda eksperdil tõepärasuhte arvutused. Kohtupraktika kohaselt on teada,
et eksperdil on võimalik anda tõepärasuhte arvutused juhul, kui isiku kõik alleelid on olemas, ehk kui on arvamus, et ei saa välistada. Arvamus ei saa kindlalt välistada puhul ei ole võimalik teha arvutusi. Nähtuvalt DNA ekspertiisiaktist nr 13E-GE0473 on ekspert punktis 1.5 ( kd 1 tlk 156) andnud arvamuse, et ei saa välistada, seega oleks olnud eksperdil võimalik anda tõepärasuhte arvutused. Ilmselgelt oleks see vastuolus valitud kaitsetaktikaga. Kolleegiumi hinnangul on see vääramatuks tõendiks selle kohta, et kannatanu R S oli vahetus kokkupuutes Janek Toompuuga. Samas ei ole süüdistatav Janek Toompuu andnud usutavaid ütlusi kannatanu bioloogilise materjali sattumise kohta tema jalanõudele. Vere sattumine jalanõudele (jalanõude peale, mitte äärde) pikali olles ei ole usutav, kuivõrd sellise määrdumise tekkimine jalanõudel pikali olles nagu nähtub asitõendi vaatlusprotokollile lisatud fototabelitelt (kd 1 tlk 139-142), ei ole võimalik. Apellandi hinnangul kinnitab süüdistatava Janek Toompuu ütlus, et nad kõik olid pikali asjaolu, miks Janek Toompuu jope vasak pool oli kannatanu verega määrdunud. Kolleegium sellega ei nõustu, kuna ilmselgelt valitud kaitsetaktikaga kooskõlas ei ole kaitsja kohtuistungil ristküsitlusel täpsustanud, millisel küljel väidetavalt Janek Toompuu oli põrandal pikali olles. Samuti apellandi seisukoht, et kuna ei ole ühtegi märget selle kohta, et Janek Toompuu käed oleksid vigastatud saaks teha ühese järelduse, et Janek Toompuu kannatanut ei peksnud. Apellant on siinkohal jätnud tähelepanuta kannatanu ütlused, et teda peksti nii käte kui jalgadega (kd 2 tlk 88) ja tunnistaja T T ütlusi, et peksti kordamööda jalaga (kd 2 tlk 131131 pöördel). Veel märgib kolleegium, et ei ole välistatud lugeda mingi isiku poolt kuriteo toimepanemise kaudseks tõendiks selle kuriteo toimepanemise viisi sarnasust isiku poolt varem toimepandud kuriteo toimepanemise viisiga (RKKKo nr 3-1-1-32-05). Seega ei saa jätta tähelepanuta, et süüdistatava Janek Toompuu näol on tegemist isikuga, kes on varem süüdimõistetud vägivalla kuritegudes korduvalt. Lisaks on Riigikohus oma lahendites nt 3-1-1-47-98 märkinud, et isikut iseloomustavate andmetena tuleb käsitleda kõiki uuritavat isikut iseloomustavaid andmeid kogumis, sh. ka seda, kuidas avaldusid tema isikuomadused kuriteo toimepanemisel. Seega tuleb isikut iseloomustavate andmete all silmas pidada nii kuriteo toimepanemisele eelnenud, selle ajal ning sellele järgnenud perioodil isiku käitumist iseloomustavaid andmeid. 5.6 Kaitsja apellatsioonis taotletakse Eesti Vabariigi põhiseaduse § 22 lg-st 2 tulenevalt ja KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõtet aluseks võttes tõlgendada tekkinud kahtlused kahtlustatava kasuks ning tuleks kohtul igal juhul lähtuda kriminaalmenetluses kohaldatavast in dubio pro reo põhimõttest. Ringkonnakohus asub seisukohale, et süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav ning süüdistatava kasuks tõlgendatakse ainult kõrvaldamata kahtlused, kuid antud kohtuasjas ei ole tõusetunud kahtlusi, mis tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et Janek Toompuu käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 118 lg 1 p 1 järgi. 5.7 Kaitsja leiab, et maakohus lugedes tunnistaja JK kohtueelses menetluses antud ütlused, mis avaldati KrMS § 291, § 296 alusel lubatavaks tõendiks rikkus sellega oluliselt kriminaalmenetlusnorme. Apellant leiab, et maakohus oleks pidanud JK ütlused KrMS § 66 lg 21 alusel tõendite kogumist välja jätma. Esiteks märgib ringkonnakohus, et maakohus on ekslikult samastanud tunnistaja ütluste tõendina vastu võtmise ja selle tõendina kasutamise. Käesoleval juhul esinesid maakohtul alused tunnistaja JK ütluste vastu võtmise ja avaldamise kohta KrMS § 291 lg 1 p 3; lg 3 p 13; § 296 alusel. Samas ei ole maakohus käsitlenud KrMS § 66 lg 21 p 1-4 toodud aluseid selle tõendi kasutamise kohta. Ringkonnakohus kaaludes JK ütluste kohtukõlblikkust KrMS § 66 lg
21 p 1 alusel leiab, et neid ei saa tõendina kasutada, sest JK näol on tegemist vahendliku tunnistajaga, kes ise sündmust pealt ei näinud ning käesolevas kriminaalasjas on vahetud tõendiallikad, s.o. KL ja T T üle kuulatud ristküsitlusel, mistõttu puudus vajadus üldse vahendliku tunnistaja ütluste kasutamiseks. Ka ei esine KrMS § 66 lg 21 p 2 aluseid, kuivõrd tunnistaja JK avaldatud ütlustest ei selgu, millal hiljem rääkisid KL ja T T temale kannatanu peksmisest Janek Toompuu ja Egert Oeselja poolt. Kolleegium leiab, et sellistel tingimustel ei saa ütlusi lugeda ütlusteks vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta KrMS § 66 lg 21 p 2 mõttes. Seega ei ole JK ütluste osas täidetud KrMS § 66 lg 21 p-s 2 sätestatud esimene tingimus, et kasutada JK ütlusi tõendina, mistõttu jätab kolleegium nimetatud tõendi tõendikogumist välja.
karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole (otsuse p 14). Tähendust omab seega suurel määral konkreetne teo toimepanemise viis (nn täideviimis-ebaõigus), kusjuures tähelepanu pööratakse ka teo toimepanemise ohtlikkusele, mis on samuti objektiivseks kategooriaks. Maakohus on õigustatult arvestanud süü suuruse vaagimisel tahtluse liiki, kuivõrd süü suurus sõltub ka sellest millise tahtluse liigiga on tegu toime pandud. Kriminaalkolleegium leiab üheselt, et maakohtu poolt mõistetud karistus vastab täielikult Janek Toompuu teosüüle ning selle vähendamiseks puudub alus. Ka on maakohus õigesti KarS § 65 lg 2 alusel moodustanud liitkaristuse.
/allkirjastatud digitaalselt/
Orvi Tali
/allkirjastatud digitaalselt/
Ivi Kesküla
/allkirjastatud digitaalselt/
Sten Lind
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.