Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

peksis L. E kätega näkku, rusikatega kõhu piirkonda, jalgadega keha piirkonda, tiris juustest ja tõukas vastu erinevaid mööbliesemeid, tekitades kannatanule järjepidevat füüsilist valu ja erinevaid vigastusi. H.J-i poolt kannatanu näkku peksmiste tagajärjena diagnoositi kannatanul 04.02.2011 nina traumajärgne deformatsioon koos nina hingamise tugeva takistusega. Peksmised kestsid sageli kuni kannatanul hakkas verd jooksma, kuid H.J keelas enamasti kannatanul vigastuse korral arsti poole pöörduda. H.J selgitas kannatanule, et verega jookseb temast välja kõik halb, mis temas on. Lisaks järjepidevale füüsilise vägivalla kasutamisele nõudis H.J L E talle tingimusteta allumist; nõudis, et toituda ning riietuda tohib ainult tema ettekirjutuste järgi, nõudis ülevaadet kõigi tema telefonikõnede ja käikude kohta, keelas kannatanul sotsiaalse suhtlemise oma lapse, vanemate, venna ja sõbrannadega. Kui kannatanu ei allunud tingimusteta H.J.ile või ei täitnud viimase korraldusi nõutaval viisil, järgnes füüsiline vägivald. L E suhtes läbiviidud ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisiga tuvastati L E raske psüühikahäire posttraumaatiline stresshäire, (RHK 10 järgi - F43.1), mis vajas kokku 40- päevalist statsionaarset psühhiaatrilist ravi ja edasist ambulatoorset ravi. Alates 2012. aasta juunist kuni 28.09.2012 väärkohtles H.J järjepidevalt, alguses vähemalt üks kord kuus, kuid alates 2012. aasta augustist mitu korda nädalas, kehaliselt ja psüühiliselt temaga lähisuhtes olevat TO. H.J peksis T. O kätega näkku, rusikatega kõhu piirkonda, jalgadega keha piirkonda ja rebis juukseid peast välja, tekitades kannatanule selliselt järjepidevat füüsilist valu ning erinevaid vigastusi. H.J-i poolt TO suhtes kasutatud füüsilise väärkohtlemise tulemusena oli kannatanul 28.09.2012 tuvastatud järgmised vigastused: mõlemal põsel sarnaluu all ligikaudu 25 mm läbimõõduga tumesinakad – kollased hematoomid, vasakul kuklapiirkonnas ligikaudu 3 cm läbimõõduga kergelt sinakas turseala, lagipeas hõredate juustega ala, alaseljal mitmed tumesinised ligikaudu 3-4 cm läbimõõduga hematoomid, rinnaku kohal ülaosas 3cm läbimõõduga resorbeeriv kollakas hematoom, vasakul õlavarrel ülaosas tumesinised hulgihematoomid 2-4 cm läbimõõduga, paremal küünarvarrel 24 cm läbimõõduga resorbeerivad kollakad hulgihematoomid, mõlemal säärel 2-5 cm läbimõõduga tumesinised hulgihematoomid, mõlemal reiel 2-6 cm läbimõõduga tumesinised hulgihematoomid. Lisaks järjepidevale füüsilise vägivalla kasutamisele nõudis H.J T. O talle tingimusteta allumist; nõudis, et toituda ning riietuda tohib ainult tema ettekirjutuste järgi, nõudis ülevaadet kõigi tema telefonikõnede ja käikude kohta, keelas kannatanul sotsiaalse suhtlemise töökaaslaste, sõbrannade ja perekonnaliikmetega. Kui kannatanu ei allunud tingimusteta H.J-ile või ei täitnud viimase korraldusi nõutaval viisil, järgnes füüsiline vägivald. T. O suhtes läbiviidud ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisiga nr 279 tuvastati T. O posttraumaatiline stresshäire, mis vajas erialast psühhiaatrilist ja psühholoogilist ravi ja mille mõningad residuaalnähud on täheldatavad hiljemgi.

mõistis

H.J-i

õigeks

KarS

§

järgi

Ülejäänud süüdistustes mõistis maakohus H.J-i süüdi ja karistas teda järgmiselt :

KarS § 120 järgi 13.05.2013.a.episoodis vangistusega 6 kuud; KarS § 121- § 25 lg 2 järgi vangistusega 5 kuud; KarS § 266 lg 2 p 2 järgi vangistusega üks aasta ja 6 kuud ; KarS § 118 lg 1 p 3 järgi vangistusega kuus aastat. KarS § 64 lg 1 alusel suurendas kohus liitkaristust mõistes mõistetud üksikkaristustest raskeimat ja mõistis liitkaristuseks 6 aastat ja 9 kuud vangistust. KarS § 238 lg 2 alusel vähendas kohus mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja mõistis lõplikuks karistuseks 4 aastat ja 6 kuud vangistust. Kohus rahuldas osaliselt ka kannatanute tsiviilhagid, mõistes H.J-ilt L E kasuks välja varalise kahju hüvitise 178.94 eurot ja mittevaralise kahju hüvitise 5000 eurot ning TO kasuks varalise kahju hüvitise 20.02 eurot ja mittevaralise kahju hüvitise 4000 eurot.

päeval, vaid alles 3. Juunil. Kuna tegemist on V sõbraga, nad kahtlemata enne ka juhtunut arutasid ning see võis mõjutada ka R antud ütlusi. Apellandi arvates tuleks arvestada ka asjaolu, et juba sissesõidutee V väravani on suhteliselt lühike. Lühike on ka vahemaa värava liikumisel. Asjaolu, et värav avaneb kahele poole, teeb veelgi raskemaks hindamise, millal see asetseb seespool, n.ö. territooriumil, ja millal väljaspool. Seetõttu ongi apellant seisukohal, et värav võis küll löögist liikuda sissepoole, kuid ATV peatus samal hetkel , kui oli vastu väravat sõitnud. Seega ei saanud H.J ka ületada väravajoont. KarS § 120 järgi esitatud süüdistuse kohta märgib kaitsja, et süüdistus KarS § 120 järgi pole ka 13.05.2013.a.episoodis tõendamist leidnud ja H.J tuleb selles süüdistuses õigeks mõista. Ka selles episoodis on kohus alusetult eelistanud kannatanute ütlusi süüdistatava omadele. Keegi peale V ei ole kunagi rääkinud sellest, et H.J oleks kedagi tapmisega ähvardanud. Naabrite suhted on olnud konfliktsed ja just V on kasutanud ebasündsaid väljendeid. Kaitsja leiab, et V ja G V tuleb käsitada ühe tõendi allikana, kuna nad on abielupaar. KarS § 118 lg 1 p 3 järgi esitatud süüdistuse kohta märgib apellant, et käsitledes Soome Vabariigis aset leidnud sündmusi, on kohus märkinud üksnes, et selline tegu on karistatav ka Soomes ja seal kehtib ka Eesti karistusseadustik KarS § 7 lg 1 kohaselt, kuid selle, mis toimus ja millised tõendit süüdistust kinnitavad, on kohus jätnud lahti kirjutamata ja oma seisukohta motiveerimata. Kohus on taas aluseks võtnud kannatanu seletuse, analüüsimata H.J-i ütlusi ja teisi tõendeid. Samuti pole kohus vastanud kaitsja poolt tõstatatud küsimustele. L. E suhtes vägivalla tarvitamise kohta märgib apellant, et kohus ei ole pööranud tähelepanu vastuoludele L. E ütlustes. Samuti pole kohus käsitlenud süüdistuse ebakonkreetsust, millele juhtis kaitsja tähelepanu. Nimelt märkis süüdistus L. E suhtes toimepandu ajavahemiku 2009 august kuni 2011 jaanuar. Samas ei ole süüdistuses konkretiseeritud, mis juhtus 2010.aastal. Kaitsja märgib, et L. E ei ole kordagi pöördunud süüdistusega seoses meditsiinilise abi poole. Kohtu kasutuses oli hulgaliselt meditsiinilisi dokumente , millest nähtuvalt L E 2010.a korduvalt meditsiiniasutusi külastas, kuid mitte kordagi ei esinenud temal probleeme, mis tulnuksid vägivallast, kas psüühilisest või füüsilisest. Sündmustest, mis juhtusid Faehlmanni tänava keldripoes, on kohus märkinud tunnistajatena T. T ja U. ütlused. Nende ütluste käsitlemisel pole aga kohus märkinud, kuidas on võimalik keldripoe aknast poes sees toimuvaid sündmusi näha. Mis puutub L. E pereliikmetesse, siis nemad tegelikke sündmusi ei tea, on andnud kaudseid ütlusi. Süvenedes nende ütlustesse, on seal palju vastuolusid, millele kaitsja ka kohtuvaidlustes tähelepanu juhtis. T. O suhtes on samuti aluseks võetud tema enda ütlused. Vaid T. O n.ö. üleandmine 28. septembril Statoili bensiinijaamas on kinnitust leidnud tunnistajate – tema töökaaslaste – ütlustega. Need aga ei kinnita T. O suhtes toimepandud varasemat vägivalda. TO sõnul

toimunud igapäevane vägivald ei ole eluliselt usutav. Suhted tema ja H.J-i vahel ei kestnud nii pikalt, et need oleksid muutunud igapäevaselt vägivaldseks. Apellant juhib tähelepanu ka asjaolule , et T. O suhtes ei ole teostatud kohtuarstlikku ekspertiisi kehavigastuste osas ning tõend tema vigastuste kohta on vastuoluline. Kohus selles osas ei võtnud seisukohta. Ka on ebausutav T. O väide igapäevasest peksust juba seetõttu, et O politseitöötajana töötas kollektiivis, suhtles igapäevaselt töökaaslastega , kes kahtlemata pidanuksid ka vigastusi nägema. Kaitsja heidab kannatanute L. E ja T. O suhtes tehtud kohtupsühhiaatriaekspertiiside aktidele ette, et nendes puuduvad eksperdi seisukohtade põhjendused. Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga, et seadusandja tahte kohaselt pole psüühikahäire seostatav ravi kestusega. Kohus viitab KarSRakS § 8-1 lõikele 2 , kuid see ei ole asjakohane. Nimetatud paragrahv sätestab kehalise haiguse raskuse hindamist ega puuduta raske psüühikahäire definitsiooni. Kohus ei ole teo kvalifitseerimisel seotud ekspertide arvamustega , vaid peab ka ise analüüsima kogu materjali, sealhulgas ka ekspertiisiakte. Seda kohus aga ei ole teinud. Nimetatu viis ka ebaõigele materiaalõiguse normi kohaldamisele. Seoses tsiviilhagidega leiab kaitsja, et ringkonnakohtul tuleb anda hinnang, kas T. O kasuks väljamõistetud ravimite maksumus on seotud süüdistusega ja kas L. E ninavigastus oli ikka põhjustatud H.J-i poolt. Sellekohased konkreetsed süüdistused puuduvad. H.J-i ütluste kohaselt olid L. E ninaprobleemid juba vanad ning tal oli takistatud ühe ninapoolega hingamine. Kohus on andnud hinnangu üldisest süüdistusest lähtudes , mis on apellandi arvates väär. Mis puutub mittevaralise kahju suurusse, siis on apellant seisukohal, et isegi juhul, kui kohus loeb õigeks H.J-i poolt kannatanutele moraalse kahju tekitamise, on väljamõistetud summa liiga suur. Karistuse osas kritiseerib kaitsja seda, et kohus mõistis kõigi kuritegude eest karistuseks vangistuse, ning leiab, liitkaristuse mõistmisel tulnuks lugeda kergem karistus kaetuks raskeima karistusega.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

ülekuulamisele ristküsitluse vormis, mis tähendab seda, et ütlusi antakse kaitsja ja prokuröri küsimustele vastates. Vastavalt KrMS § 237 lg-le 5 kehtib eelöeldu ka süüdistatava lühimenetluses ütluste andmise korral. Seega on see, et H.J pidi andma ütlusi konkreetsetele küsimustele vastates, kooskõlas menetlusseadustikuga. Menetlusseadustikust tulenevad nõuded on kahtlemata küsitlejateks olevatele professionaalsetele juristidele teada ning kaitsjal on koostöös kaitsealusega võimalik valmistada küsimused ette nii, et kaitsetaktika seisukohalt vajalik informatsioon saaks edastatud. Ka on võimalik kohtuistungi käigus vastavalt vajadusele ristküsitluse käigus võimalik küsimusi ümber sõnastada.

selle kohta, kus kannatanu ja süüdistatav täpselt seisid. Mis puutub kaitsja seisukohta, et kivi, millega H.J väidetavalt V. Vt viskas, oleks tulnud asitõendina vaadelda, siis kahtlemata oleks tegemist asjakohase tõendiga. Samas ei tähenda see, et kõnealust kivi asitõendina vaadeldud ei ole, seda, et kiviga viskamist üldse ei oleks võimalik tõendada ning H.J tuleks vastavas süüdistuses igal juhul õigeks mõista. Nimelt ei ole vastavalt KrMS § 61 lg-le 1 ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning sama paragrahvi teise lõike kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Seega otsustab kohus selle, kas isiku süü on tõendatud, kohtu käsutuses olevaid tõendeid hinnates. Lisaks eelnevale toetavad veel mitmed kaudsed tõendid V. V esitatud versiooni. Nimelt helistas V. V 06.05.2012. a kell 13:01 politsei hädaabinumbrile 110 ning kaebas, et naaber loobib kividega. G. V ütluste kohaselt helistas V. V ka talle tööle ja ütles, et H.J loobib teda kividega ja üks kivi läks väga lähedalt mööda. G. V väitel oli aru saada, et V. V on juhtunust väga häiritud. Asjaolu, et V. V vahetult pärast vahejuhtumit informeeris sellest nii politseid kui oma tööl viibinud abikaasat, näitab, et tegemist ei ole tema hiljem välja mõeldud versiooniga toimunust. Mis puutub tunnistaja K. K ütlustesse, siis on võimalik maakohtu otsusest aru saada, et maakohtu seisukoht on see, et K. K ütlused ei anna teavet konkreetse sündmuse kohta, küll on aga maakohus kasutanud neid ütlusi kaudse tõendina, kuna neist nähtub, et H.J-i ja tema naabrite vahel olid pingelised suhted, kusjuures politseiametniku hinnangul oli konfliktide algatajaks H.J.

tunnistaja H. R ütlustega. Nagu eespool märgitud, ei ole kohus vastuolu puhul lihtsalt eelistanud kannatanute ja tunnistajate ütlusi, vaid on toonud välja asjaolu, mis seavad H.J-i ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla. Samuti on kohus põhjendanud, miks ta peab kannatanute ja tunnistaja ütlusi usaldusväärseks. Märkida tuleb, et sarnased küsimused nagu kaitsja esitatud ATV fotode puhul on kohus tõstatanud ka sündmuskoha vaatlusprotokollile lisatud fotode puhul, millel on fikseeritud kiirendamis- või pidurdusjäljed perekond V krundile viival teel. Kuivõrd lisaks jälgedele värava ees on fikseeritud ka sõiduki jälg krundil, oli tegemist ühe olulisema süüdistuse tõendiga. Kohus märkis, et kuigi fotodel on näha sõiduki jäljed, ei saa olla kindel kas need on ikka jäetud H.J-i ATV poolt. Kui nimetatud fotode puhul tõstatatud küsimusi peab kaitsja apellatsioonis põhjendatuteks, siis enda esitatud fotode puhul samalaadsete küsimuste tõstatamist peab kaitsja tõendite ühekülgseks hindamiseks. Kaitsja on apellatsioonis oletanud, et kannatanu V. V võis väravat sulgedes viibida ise oma krundi territooriumilt väljas. Selle aluseks on see, et kui V. V enda sõnul lükkas ta väravat kinni, siis nii G. V kui H.J on rääkinud sellest, et V. V tõmbas väravat kinni. Ringkonnakohus leiab, et erinev sõnakasutus ei anna alust oletuseks, et V. V oleks võinud olla oma talu territooriumilt väljas. Nii tema enda kui tema abikaasa G. V ütlustest nähtub, et värava sulgemise põhjus oli see, et nad ei soovinud, et H.J nende õuele tuleb. Seega oleks täiesti ebaloogiline see, kui V. V oleks ise olnud väravat sulgedes oma territooriumilt väljas – sellisel juhul oleks ta sulgenud ka ennast aiast väljapoole, jäädes aiast samale poole H.J-iga . Ka on nii V. V kui G. V andnud selgeid ütlusi selle kohta, et V. V pihta sõitmiseks pidi H.J sõitma perekond V majapidamise territooriumile sisse. Seega ei ole tegelikult vastuolu G. V ja V. V ütlustes. Apellant seadis kahtluse alla ka selle, et V. V sai löögi H.J-i juhitud ATV-lt, leides, et V. V pidi vigastused saama väravaga pihta saades. Nimelt leidis kaitsja, et käel olevaid vigastusi ei saanud põhjustada madal ATV. Seoses sellega tuleb nentida, et kaitsja väidet ei kinnita ükski tõend. H.J-i ATV kõrgust ei ole tuvastatud, ka süüdistatav ega tema kaitsja ei ole taotlenud ATV vaatlemist ja selle raames selle kõrguse tuvastamist. Üldteada on aga see, et ATV võib olla üsna kõrge, ulatudes tunduvalt üle meetri, ning selle juhtraud asub veelgi kõrgemal. Apellatsioonis korratakse seisukohta, et tunnistaja H. R ei saanud kauguse tõttu toimuvat näha. Maakohus on otsuses vastuseks sellele väitele muuhulgas märkinud, et kohtueelses menetluses ei ole kaitsja esitanud taotlust tunnistaja ütluste ja olustikuga seostamise läbiviimise kohta. Kaitsja omakorda on apellatsioonis pidanud maakohtu seisukohta hämmastavaks ja eluvõõraks. Kohtukolleegium nendib, et kohus ei saa kaitsjale ette kirjutada kaitsetaktikat ning poolte enda otsustada on see, milliseid taotlusi nad esitavad ja milliste tõendite kogumist nad vajalikuks peavad. Küll tuleb maakohtuga nõustuda selles, et kaitseseisukoht, mille kohaselt ei saanud H. R 60-70 m kauguselt toimuvat piisavalt selgelt näha, on paljasõnaline. H. R on toimunut kirjeldanud osalt üsna detailselt, tunnistades samas, et kõike toimunut ta ei näinud, mis kokkuvõttes muudab tema väited usutavaks. Selles olukorras ei piisa ringkonnakohtu hinnangul tunnistaja ütluste kahtluse alla seadmiseks üldsõnalisest kahtlusest, kas isik sai nii kaugelt

vahejuhtumit piisavalt selgelt näha, vaid tunnistaja ütluste kahtluse alla seadmiseks peaks olema mingi konkreetne asjaolu, mis nende usaldusväärsuse küsitavaks muudab. Ühtegi sellist asjaolu kaitsja välja toonud ei ole. Selliseks asjaoluks ei pea ringkonnakohus apellatsioonis nimetatut, mille kohaselt ei kuulatud tunnistajat üle samal päeval, vaid hiljem, mistõttu oli tal võimalik kannatanutega toimunut arutada. Menetlusseadustik ei näe ette, et tunnistaja oleks tulnud kohe sündmuse toimumise päeval üle kuulata, ka ei anna menetlusseadustik alust seada tunnistaja ütlusi kahtluse alla üksnes põhjusel, et ta on kannatanutega heades suhetes. Nagu maakohus on märkinud, on tunnistajat hoiatatud valeütluste andmise eest. Arusaamatu on apellatsioonis maakohtule esitatud etteheide, et kohtu seisukoht, et H.J tegutses kavatsetult tugineb kohtu enda poolt tuvastatule, et H.J ületas piirjoone. On ilmne, et kohus peabki tuvastama subjektiivse külje olemasolu nende objektiivse koosseisu asjaolude suhtes, mille kohus on lugenud tõendatuks. Maakohus on tahtluse küsimust käsitledes ära näidanud selle, et H.J oli teadlik sellest, kus jookseb naabrite territooriumi piir. Samuti on maakohus välja toonud, et V. V andis H.J-ile selgelt mõista, et ei soovi viimase sisenemist nende territooriumile. Tuvastatud objektiivsed asjaolud – H.J oli ATV-ga peatunud värava ees, aga sõitis territooriumile vahetult enne seda, kui V. V jõudis värava lõplikult sulgeda, näitab seda, et territooriumile sisenemine ei toimunud kogemata, vaid H.J sooviski sõita väravast sisse. Põhjuse selleks andis omakorda see, et ta oli ärritunud naabrite lõkketegemise pärast. Menetlusseadustikuga kooskõlas ei ole kaitsja seisukoht, et G. ja V. V ütlusi tuleb käsitada ühe tõendina, kuna tegemist on abikaasadega. Iga isiku ütlused on iseseisev tõend ning KrMS § 60 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et sõltumata isikute menetluslikust seisundist (kannatanud) või omavahelisest seotusest (abikaasad) tuleb iga isiku ütlusi hinnata tõendite kogumis iseseisvatena. Põhimõttest, et ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu, tuleneb ka see, et isikute ütlusi ei saa seada kahtluse alla ainult põhjendusel, et tegemist on abikaasadega.

Ka KarS § 118 lg 1 p 3 järgi esitatud süüdistust puudutavas osas heidab apellant

maakohtule ette, et kohus on süüdimõistva otsuse langetamisel lähtunud eelkõige kannatanute seisukohtadest. Ringkonnakohus nendib taas, et lähtumine kannatanu ütlustest ei ole iseenesest menetlusseadustikuga vastuolus, kuivõrd tõendite hindamisel peabki kohus vastuoluliste tõendite vahel valikut tehes otsustama, milliseid tõendeid peab kohus usaldusväärsemaks. Maakohus on ka selle süüdistuse osas põhjendanud, miks ta peab kannatanute ütlusi usaldusväärseks, H.J-i omi aga mitte. Apellatsiooni kohaselt ei ole kohtuotsuses kajastatud seda, mille alusel loeb kohus tõendatuks Helsinkis T. O suhtes vägivalla tarvitamise. Ringkonnakohus möönab, et maakohtu otsuses ei ole seda selgelt välja toodud. Samas nähtub maakohtu otsusest, et kohus on lugenud usaldusväärseks T. O ütlused tema suhtes toimepandud vägivalla kohta ning vastavalt ebausaldusväärseks H.J-i ütlused. Sellest järeldub, et ka Helsinkis aset leidnud episood on tõendatud kannatanu T. O ütlustega. Seoses T. O suhtes toime pandud vägivallaga märgib ringkonnakohus veel vastuseks kaitsja seisukohale, et T. O ütlused järjepideva vägivalla kohta ei ole eluliselt usutavad, et kuna tõendamist on leidnud sarnane tegevus ka L. E suhtes, peab kohus T. O ütlusi eluliselt usutavateks. Ka tuleb märkida, et tunnistajatena üle kuulatud T. O töökaaslased on andnud ütlusi selle kohta, et märkasid T. O juures muutusi, mis on seostatavad tema suhtes toime pandud vägivallaga. L. E raske tervisekahjustuse põhjustamise süüdistust peab kaitsja ebakonkreetseks, kuna selles ei ole konkretiseeritud, milliseid tegusid pani H.J L. E suhtes toime 2010. aastal. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Erinevalt 2009. aastast ei ole küll süüdistuses 2010. aasta puhul nimetatud ära konkreetseid episoode, kuid see on tingitud sellest, et 2010. aastal tarvitas H.J L. E suhtes vägivalda pidevalt: „... mitu korda nädalas, sageli mitu korda päevas“. Selles osas tugineb süüdistus omakorda just L. E ütlustele, mistõttu jääb arusaamatuks kaitsja väide, nagu ei oleks L. E 2010. aastal toimunud vägivallast midagi rääkinud. L. E 23.03.2013. a ütlustes on ta väitnud, et 2010. aastal peksis H.J teda pidevalt kui mõned paarinädalased pausid kõrvale jätta. Nii L. E 2010. aastal toimunut näiteks järgnevalt: „Kuid seda rahu ja vaikust oli vaid seniks, kui kriminaalasi Kaljo vastu lõpetati kokkuleppega ja ta sai 10000 krooni trahvi. Taas hakkasid 2010 aastal peksmised pihta iga nädal mitu korda ja mitu korda päevas.“ Tunnistajad J. E (L. E vend) ja J. M (L. E sõbranna) on andnud ütlusi selle kohta, et 2010. a põgenes L. E H.J-i juurest ning ta nägi läbipekstud välja. Tunnistajad M. E (L. E isa) ja A. E (L. E ema) ütluste kohaselt olid L. E ka jaanuaris 2011. a peksmisjäljed. Kuigi tegemist on, nagu kaitsja on apellatsioonis märkinud, kaudsete tõenditega, kinnitavad need L. E enda ütlusi peksmise kohta. 2011. a nägi U. Z XXXXXXXXXXX XX asuvas kaupluses käies seal müüjana töötanud L. El vigastusi, mida ta pidas peksmisjälgedeks. S 2009. a nägid T. T ja U. Z mainitud kauplusest möödudes pealt, kuidas H.J tarvitas L. E suhtes vägivalda. Kaitsja heidab maakohtule ette seda, et tunnistajate T. T ja U. Z ütluste puhul ei ole kohus otsuses selgitanud, kuidas oli võimalik keldripoe aknast poes sees toimuvaid sündmusi näha. Seoses sellega märgib ringkonnakohus, et ainuüksi akende madalast asetusest ei saa teha järeldust, et tänavalt mööda minnes ei oleks akendest võimalik näha ruumis

toimuvat. Kaitsja ei ole mingil moel (nt arvutuslikult) näidanud ära, et tunnistajatel ei olnud võimalik aknast poes toimuvat näha. Mis puutub eespool nimetatud vahejuhtumisse, siis T. T ütluste kohaselt nägi ta seda, kuidas meesterahvas tarvitas XXXXXXXXXXX XX asuvas keldripoes töötava müüjanna suhtes vägivalda, mitte aknast, vaid kaupluse avatud uksest. Uksest sisse vaatas ta omakorda põhjusel, et kuulis poest möödudes meesterahva karjumist ja see tekitas tas uudishimu. T. T ütluste kohaselt tingis nimetatud sündmus selle, et hiljem vaatas ta poest möödudes alati uksest või aknast sisse. Selles, et tunnistajad tõepoolest pidid aknast nägema poes toimuvat, veenab kohtukolleegiumi see, et tunnistajate sõnul paistis ühest aknast ka kaupluse tagaruum, s.o ruum, kuhu kõrvalised isikud ei pääsenud, ning nad on kirjeldanud tagaruumi sisustust ja seal toimunut. Mingeid tõendeid selle kohta, et tunnistajate kirjeldus tagumisest kaupluseruumist tegelikkusele ei vasta, kohtule esitatud ei ole. Seega saab kohus järeldada üksnes seda, et tunnistajad tõepoolest nägid kaupluse aknast tagumises ruumis toimuvat. Mis puutub kaitsja väitesse, et tunnistajad T. T ja U. Z ei ole andnud ütlusi selle kohta, millal väidetavalt nende pealt nähtud sündmused aset leidsid, siis T. T ütluste kohaselt nägid nad vägivalla tarvitamist pealt 2009. a sügise poole ning tagaruumis toimuvat umbes kuu hiljem. Vastuseks kaitsja väitele, et L. E suhtes toime pandud vägivalla välistab see, et ta ei pöördunud 2010. a arsti poole, siis nähtub L. E ütlustest, et ta 2010. a uskus H.J-i väiteid, et ongi ise kõiges süüdi ja peksmise ära teeninud. Ka andis L. E ütlusi, et H.J keelas tal arsti poole pöörduda. Ringkonnakohus nõustub aga kaitsjaga selles, et tõendatud ei ole, et L. E ja T. O tekkis H.J-i tegevuse tulemusena raske psüühikahäire. Kohtukolleegiumi hinnangul on põhjendatud kaitsja kriitika ekspertiisiaktide suhtes. Vastavalt KrMS § 107 lg 3 p-dele 1 ja 2 tuleb ekspertiisiakti põhiosas esitada uuringute kirjeldus, uuringutulemuste hindamise andmed ja eksperdiarvamuse põhjendus. Riigikohus on selgitanud, et need andmed on vajalikud põhjusel, et nende pinnalt on menetlejal ja kohtumenetluse pooltel võimalus veenduda eksperdiarvamuse põhjendatuses ning jälgida arvamusele jõudmise käiku (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5.12.2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-63-08, p 17.2). Arvestada tuleb, et eksperdiarvamusel nagu teistelgi tõenditel ei ole ette kindlaksmääratud jõudu, s.t kohus ei või lähtuda eksperdiarvamusest pimesi, vaid peab kujundama oma siseveendumuse seda koos teiste tõenditega hinnates. See tähendab omakorda, et kohtu ja kohtumenetluse poolte jaoks peab olema ekspertiisiaktist aru saada, kuidas ekspert mingi järelduseni jõudis. Teisisõnu on eksperdi kohustus ekspertiisiaktis mitte lihtsalt esitada väiteid, tuginedes enda eriteadmistest tulenevale autoriteedile, vaid selgitada eriteadmisi mitteomavatele isikutele jälgitavalt, kuidas ta mingile järeldusele jõudis. On selge, et ekspert ei saa ekspertiisiaktis anda edasi kõiki konkreetse küsimuse kontekstis relevantseid eriteadmisi, kuid ekspert peab arvestama sellega, et ekspertiis on määratud eesmärgiga kasutada ekspertiisiakti kriminaalmenetluses tõendina. See tähendab, et kõnealuse dokumendi adressaadid on eksperdi eriala puudutavate eriteadmisteta isikud ning kõnealust tõendit ongi vaja põhjusel, et menetlejale ja muudele menetlussubjektidele luua võimalus mõista mõnda konkreetset asjaolu.

Käesoleval juhul ekspertiisiaktides eksperdiarvamuse põhjendust ei leidu. Ekspertiisiaktides on kirjeldatud eksperdi kogutud andmeid uuritavate elukäigu kohta, samuti nende haiguslugu. Ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktis nr 264 (L. E suhtes tehtud ekspertiis) puudub täielikult selgitus, millest ekspert järeldas, et L. E esines posttraumaatiline stresshäire. Viimases lauses enne eksperdiarvamust on märgitud: „Kuna psühhiaater ei saanud kontrollida patsiendi anamneesi tõepärasust, diagnoositi uuritaval dissotsiatiivset häiret ja kaasuva haigusena posttraumaatilist stresshäiret.“ Seega viitab ekspert üksnes L. E raviarsti pandud diagnoosile. Eksperdi hinnang sellele, kas ja miks kõnealune diagnoos on põhjendatud, puudub täielikult. T. O suhtest tehtud ekspertiisi aktis on küll viidatud tunnustele, milles posttraumaatiline stresshäire avaldus (püsiv emotsionaalne pinge ja tuimenemine ning trauma korduv läbielamine episoodidena, meeleolu alanemine, solvumine, pettumus jne), kuid ei ole ära näidatud, millistest konkreetsetest andmetest ekspert järelduse nende tunnuste esinemise kohta tegi. Samuti ei ole selgitatud seda, mida posttraumaatiline stresshäire endast kujutab, mistõttu ei ole jälgitav nende tunnuste seotus nimetatud psüühikahäirega. Kummaski ekspertiisiaktis ei ole põhjendatud seisukohta, et posttraumaatiline stresshäire kujutab endast rasket psüühikahäiret. Ekspert on küll vastanud jaatavalt küsimusele, kas kõnealune psüühikahäire kestis kauem kui neli kuud, kuid see on seostamata psüühikahäire raskusega. Ka ekspertiisimääruses on lisaks haiguse kestusele eraldi esitatud küsimus, kas tegemist oli raske psüühikahäirega. Ekspertiisiaktist ega muudest tõenditest ei tulene, et psüühikahäire raskuse puhul oleks kriteeriumiks selle kestus. Ka ei tulene see õigusaktidest. Nagu maakohuski on märkinud, seab KarSRakS § 81 tervisekahjustuse kestusest sõltuvusse vaid kehalise haiguse raskuse. Sama teeb Vabariigi Valitsuse 13.08.2002. a määruse nr 266 „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord“ § 8 lg 2 p 1. Psüühikahäire tuvastamist reguleerib viidatud korra § 9, kuid selles ei sätestata kriteeriume, mille alusel hinnata psüühikahäire raskust. Selle vastu, et psüühikahäire raskus peaks olema seotud selle kestusega, räägib kohtukolleegiumi hinnangul seegi, et KarS § 34 p 2 nimetab ühe süüdimatuse meditsiinilise tunnusena ajutist (seega lühiajalise kestusega) rasket psüühikahäiret. Kuivõrd psüühikahäire raskuse üle otsustamise kriteeriume ei ole kindlaks määratud õigusaktides, peab selleks, et otsustada psüühikahäire raskuse üle, mõistma selle olemust, s.t omama psühhiaatriaalaseid eriteadmisi. See tähendab, et psüühikahäire raskus kujutab endast küsimust, millele saab anda vastuse ekspert, kes peab aga KrMS § 107 lg 3 p-dele 1 ja 2 kohaselt ekspertiisiaktis ära näitama ka selle, millele tuginedes ta psüühikahäire raskeks luges. Eelnevast tulenevalt on maakohus õigesti märkinud, et psüühikahäire raskust ei ole seatud sõltuvusse selle ajalisest kestusest. Maakohus on aga otsuses märkinud küll seda, et psüühikahäire ajaline kestus ei ole aluseks psüühikahäire raskeks lugemisel, ei ole aga märkinud seda, mis kriteeriumi alusel L. E ja T. O tuvastatud psüühikahäiret tuleb pidada raskeks. Maakohtu otsuses on viidatud üksnes sellele, et tegemist on raske psüühikahäirega eksperdiarvamuse kohaselt. Kuna aga ekspert ei ole oma arvamust ekspertiisiaktis põhjendanud ega selgitanud, miks ja millistele kriteeriumidele tuginedes ta tuvastatud psüühikahäiret raskeks peab, ei oleks maakohus eksperdi seisukohale tugineda tohtinud. Ringkonnakohus leiab, et H.J-i teod nimetatud süüdistuses tuleb ümber kvalifitseerida piinamisena KarS § 122 järgi. Nimelt on tuvastatud, et H.J tarvitas nii L. E kui T. O

suhtes vägivalda pikema ajaperioodi jooksul – T. O puhul mitme kuu, L. E puhul koguni mitme aasta vältel ning seda kannatanute ütluste kohaselt mitu korda nädalas. Ka nähtub kannatanute ütlustest, et vägivald oli seotud H.J-i sooviga kannatanuid igakülgselt oma kontrolli all hoida. Seega on toimepandud vägivallateod hõlmatud ühtse tahtlusega kavatsetusse vormis. KarS § 122 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Ringkonnakohus peab karistuse mõistmisel oluliseks seda, et H.J pani pikema aja jooksul ja sagedasti mitme isiku vastu toime vägivallategusid ning tekitas kannatanutele ka tervisekahjustusi, tuleb H.J-i karistada vangistusega, kusjuures süü suurusest tulenevalt peab vangistuse määr jääma sanktsiooni ülemmäära lähedale. Sellest tulenevalt mõistab ringkonnakohus H.J-ile KarS § 122 järgi karistuseks 4 aastat vangistust. Apellatsioonis on vaidlustatud ka kõigi kuritegude eest mõistetud karistusi, leides, et karistusliigiks tuleks valida rahaline karistus. Oma seisukohta põhjendab kaitsja sellega, et H.J-i ei ole varem kriminaalkorras karistatud ning süüdistused on esitatud teise astme kuritegudes, mis on toime pandud lühikese ajavahemiku jooksul. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult valinud kõigil juhtudel karistusliigiks vangistuse, kuna kõigil juhtudel viitab toimepandud tegude iseloom H.J-i konfliktsusele ja vägivaldsusele. Liitkaristuseks mõistab ringkonnakohus KarS § 64 lg 1 alusel 4 aastat ja 9 kuud vangistust. Ringkonnakohus leiab, et kuna erinevate kuritegude eest mõistetud liidetavaid üksikkaristusi on suhteliselt palju - neli – ning raskeim karistus ei ole teistega võrreldes sedavõrd raske, et teised karistused peaks sellega kaetuks lugema, on põhjendatud karistuste liitmisel raskeima karistuse suurendamine. Kuna maakohus arutas kriminaalasja lühimenetluse korras, tuleb mõistetud liitkaristust vähendada 1/3 võrra, s.o 3 aasta 2 kuuni.

Kaitsja leiab apellatsioonis, et kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel oleks maakohus pidanud lähtuma mitte keskmisest palgast, vaid kuupalga alammäärast. Apellatsioonis ei ole aga esitatud mingeid põhjendusi, miks kaitsja hinnangul iseloomustab kuupalga alammäär elatustaset paremini kui keskmine palk. Kuna maakohus mõistis kannatanute kasuks välja nende taotletust väiksemad hüvitised, ei ole asjakohane kaitsja viide sellele, et mittevaralise kahju hüvitise nõudes püüdsid mõlemad kannatanud süüdistatava arvel rikastuda. Et maakohus ei mõistnud välja hüvitisi kannatanute taotletud summas, ei saa nõude suurusest teha järeldusi maakohtu välja mõistetud hüvitise põhjendatuse kohta. Eelnevast tulenevalt ei näe ringkonnakohus alust maakohtu otsuse muutmiseks tsiviilhagisid puudutavas osas. Põhjendamatuks peab ringkonnakohus apellatsiooni osas, milles vaidlustatakse T. O kasuks välja mõistetud ravimite hüvitamise kohustust. Apellatsiooni kohaselt on tegemist T. O psühhiaatria polikliinikus välja kirjutatud ravimitega. Ravidokumentidest nähtuvalt pöördus T. O polikliinikusse just tema suhtes toime pandud vägivallast tingitud probleemide tõttu.

/allkirjastanud digitaalselt/

/allkirjastanud digitaalselt/

Sten Lind

Meelika Aava

/allkirjastanud digitaalselt/ Orvi Tali

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.