Kohtunikud Pavel Gontšarov, Sten Lind ja Urmas Reinola
Kriminaalasi
G.O `i süüdistuses KarS § 199 lg. 2 p. 9 - § 25 lg. 2 järgi
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 02.05.2014 aasta otsus lühimenetluses Süüdistatav G , isikukood: XXX; Eesti Vabariigi kodakondsusega; emakeel: eesti keel; haridus: XXXX-XXXXXXXXX; töökoht: XX XXXXX; elukoht: XXXXXXX XXX XX-XX, XXXXXXXXX (käesoleval hetkel viibib Tallinna Vanglas). Kriminaalkorras korduvalt karistatud, neist viimastel kordadel: 1) 23.09.2013.a Harju Maakohtu poolt KarS § 199 lg. 2 p. 9 - § 25 lg. 2 järgi 9 kuulise vangistusega, KrMS § 238 lg. 2 kohaselt vähendati G.O-le mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajalise vangistuse 6 kuud, KarS § 68 lg.1 alusel loetud karistusest ära kantud eelvangistuses viibitud 2 päeva ning KarS § 69 alusel asendati mõistetud karistus 5 kuud ja 28 päeva üldkasuliku tööga 356 tunni ulatuses, tähtajaga 1 aasta ja 6 kuud. 2) 19.12.2013.a Harju Maakohtu poolt KarS § 199 lg. 2 p. 9 - § 25 lg. 2 järgi rahalise karistusega 256 eurot, KarS § 68 lg.1 alusel loetud karistusest ära kantud eelvangistuses viibitud 2 päeva ning mõistetud lõplikuks karistuseks rahaline karistus summas 236,80 eurot. KrMS § 217 korras kuriteos kahtlustatavana kinni peetud 18.02.2014.a. Alates 20.02.2014.a kohaldati tõkendina vahistamist.
Apellatsiooni esitaja
Harju Maakohtu 24.03.2014.a kohtumäärusega nr 1-136742 pöörati G.O-le Harju Maakohtu 23.09.2013.a kohtuotsusega mõistetud ja osaliselt ärakandmata karistus täitmisele, s.o 4 kuud ja 3 päeva vangistust, karistuse kandmise algusega 19.03.2014.a.
RESOLUTSIOON
1.
Jätta G.O apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.
2.Jätta G.O määruskaebus menetluskulude peale rahuldamata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:
1.Harju Maakohtu 02.05.2014 aasta otsusega lühimenetluses tunnistati G.O süüdi KarS § 199 lg. 2 p. 9 - § 25 lg. 2 järgi ning mõisteti talle karistuseks 9 (üheksa) kuud vangistust. Vähendati KrMS § 238 lg. 2 kohaselt G.O-le mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajalise vangistuse 6 (kuus) kuud. Kohaldades KarS § 68 lg. 1 sätteid loeti karistusest ära kantuks kahtlustatavana kinnipidamise ning vahi all oldud ajavahemik, s.o 18.02.2014.a – 19.03.2014.a, s.o 1 (üks) kuu ja 1 (üks) päev, lugedes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 4 (neli) kuud ja 29 (kakskümmend üheksa) päeva vangistust. KarS § 65 lg. 2 alusel suurendati mõistetud karistust eelmise, s.o Harju Maakohtu 23.09.2013.a kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa (s.o vahemik alates 03.05.2014.a – 23.07.2014.a) ehk 2 (kahe) kuu ja 20 (kahekümne) päeva vangistuse võrra ning mõisteti lõplikuks liitkaristuseks vangistus 7 (seitse) kuud ja 19 (üheksateist) päeva. Karistuse kandmise alguseks loeti kohtuotsuse kuulutamise päev, s.o 02.05.2014.a. Sama otsusega mõisteti G.O-lt välja määratud kaitsjale makstud tasu kokku summas 288 (kakssada kaheksakümmend kaheksa) eurot, mis tuleb tasuda 12 kuu jooksul igakuiselt summas 24 (kakskümmend neli) eurot ning sundraha 532 (viissada kolmkümmend kaks) eurot ja 50 (viiskümmend) eurosenti, mis tuleb tasuda 12 kuu jooksul selliselt, et 11 kuud tasuda 45 (nelikümmend viis) eurot kuus ja 12. kuul tasuda 37 (kolmkümmend seitse) eurot ja 50 (viiskümmend) eurosenti.
2.G.O mõisteti süüdi selles, et tema, isikuna, kes on viimati 19.12.2013.a Harju Maakohtu poolt süüdi mõistetud KarS § 199 lg. 2 p. 9 - § 25 lg. 2 järgi 01.11.2013.a toime pandud varguse katses, uuesti 18.02.2014.a kella 17:45 ajal Saue vallas XXXXX XXX XXX asuvas kaupluses B võttis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil kauplusele kuuluvat kaupa: 1 tk kruvikeerajate komplekt väärtusega 29,59 eurot, 2 tk universaalseid näpitstange väärtusega 10,19 eurot/tk koguväärtusega 20,38 eurot, 2 tk kruvikeeraja otsikute komplekti väärtusega 6,85 eurot/tk
koguväärtusega 13,70 eurot, kaupa kokku väärtusega 63,67 eurot, möödus kauba eest tasumata kassadest, kuid peeti kinni kaupluse turvatöötaja poolt. Oma sellise tegevusega G.O isikuna, kes on varem toime pannud vargusi süstemaatiliselt, alustas vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult kuriteo toimepanemist, mis oli suunatud võõra vallasasja äravõtmisele selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil ja tegi kõik temast oleneva süüteo lõpuleviimiseks, pani toime süstemaatilise varguse katse, mis on kvalifitseeritav KarS § 199 lg. 2 p. 9 - § 25 lg. 2 järgi.
3.Apellatsiooni esitas süüdistatav G.O, kes vaidlustab maakohtu otsust temale mõistetud karistuse osas. Süüdistatav märgib, et temale mõistetud karistus on liialt range ning palub karistust kergendada. Ta avaldas puhtsüdamliku kahetust ning vanglast vabanedes kavatseb ta elada seaduskuulekat elu. Samuti süüdistatav palub jätta temalt välja mõistetud menetluskulud kas osaliselt või tervikuna riigi kanda, kuna vanglas tal puudub töö ja seega ei ole sissetuleku allikaid. RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
4.Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks.
5.Apellatsioonimenetluse eesmärk on maakohtu otsuse seaduslikkuse kontrollimine. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 19. oktoobri 2007.a kohtumääruses nr 3-1-55-07 märkinud, et kui apellatsioonis ei vaidlustata sisuliselt faktilisi asjaolusid ega tõstatata õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada, ei ole ringkonnakohtus asja arutamine suulises menetluses ilmtingimata vajalik, isegi kui süüdistatav seda taotleb (RT III 2007, 36, 288).
6.Kohtukolleegium märgib, et kriminaalasja arutamine maakohtus toimus avalikus suulises menetluses ning G.O ja tema kaitsja Leelo Viil viibisid selle arutamise juures, samuti oli süüdistataval õigus anda kohtuistungil ütlusi. Seega oli esimese astme kohtus tagatud G.O õigus viibida oma asja arutamise juures ja olla ära kuulatud. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Taotletakse vaid otsuse muutmist karistuse osas.
7.Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-14-07 selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse
eripreventiivseid eesmärke. Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses.
8.Kolleegium leiab, et maakohus on ülalnimetatut järginud. Karistust kergendavate asjaolude osas on maakohus arvestanud süüdistatava puhtsüdamliku kahetsusega. Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud KarS § 57 loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud ja nendele pole viidatud ka apellatsioonis. Kolleegium märgib, et maakohus on ammendavalt põhjendanud G.O-le mõistetava karistuse liigi ja määra valikut, aga samuti seda, miks G.O suhtes pole kohaldatavad KarS § 74 ja 69 sätted. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu järeldustega ning ei pea vajalikuks neid korrata.
9.Eeltoodud põhistusel leiab kriminaalkolleegium üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselgelt põhjendamatu ning tuleb juhindudes KrMS § 326 lg 2 p 2 jätta läbi vaatamata.
10.Kolleegium käsitleb süüdistatava taotlust menetluskulude maksmisest vabastamiseks määruskaebusena. Kohtukolleegium leiab, et esitatud määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. G.O taotlust vabastada teda väljamõistetud menetluskulude maksmise kohustusest ja seega jätta menetluskulud täies ulatuses riigi kanda peab kohtukolleegium alusetuks ja põhjendamatuks, kuivõrd niisugust võimalust kehtiv seadus ette ei näe. KrMS § 180 lg 3 võimaldab kohtul jätta menetluskulude hüvitamine osaliselt riigi kanda, kuid eelnimetatud sättes ettenähtud menetluskulude hüvitamise osaliselt riigi kanda jätmise seaduslikke aluseid ei ole maakohus tuvastanud ja neid aluseid ei tuvastanud ka ringkonnakohus. Niisuguse alusena ei ole käsitletav G.O poolt kaebuses toodud asjaolu, et kinnipidamisasutuses viibides ei ole tal võimalust leida vahendeid menetluskulude maksmiseks. Arvestades seda, et G.O-le on mõistetud reaalne vangistus, peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et vangistusseaduse § 37 lg 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama, kui vangistusseadus ei sätesta teisiti. Kaebusest ei nähtu ühtegi vangistusseaduse § 37 lg 2 p-des 1 - 4 toodud töötamist välistavat asjaolu. Kohtukolleegium märgib, et ehkki vanglatingimustes ei ole kinnipeetava tööga kindlustamine alati tagatud, ei ole ka see asjaolu menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmise aluseks. Ka Riigikohus on oma 07.12.2012 määruses kohtuasjas nr 3-1-1-120-12 väljendatud seisukohta, et „Hoolimata sellest, et vangistuse ajal ei ole kinnipeetavale igakord tagatud võimalus töötada, ei saa menetluskulude hüvitamise otsustust tegev kohus juba ette lähtuda sellest, et süüdimõistetu karistuse kandmise ajal kindlasti ei tööta. Juhul kui isik menetluskulusid siiski õigeaegselt ei tasu, tuleb lähtuda täitemenetluse seadustiku regulatsioonist.“ Lisaks tuleb menetluskulude täies ulatuses tasumise võimalikkuse hindamisel arvesse võtta mitte üksnes kohustatud isiku sissetulekut, vaid isikule kuuluvat vara tervikuna, s.t võimalust tasuda menetluskulud isiku kogu vara arvelt. G.O ei ole maakohtule ega ka ringkonnakohtule esitanud tõendeid, mis annaks alust veendumuseks, et tema varaline seisund tervikuna ei võimalda tal kohtuotsusega välja mõistetud menetluskulusid tasuda täies ulatuses.
11.Eelnevast lähtuvalt ning tuginedes KrMS § 337 lg 1 p-le 1 ja §-le 390 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 02.05.2014 kohtuotsuse G.O-lt menetluskulude riigituludesse väljamõistmise osas muutmata ning esitatud kaebuse rahuldamata.
Pavel Gontšarov
Urmas Reinola
Sten Lind
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.