Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 19. juuni 2014 asitõendi suhtes meetme tarvitusele võtmise määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Reio Laurits, määruskaebus
RESOULUTSIOON
1.Rahuldada Reio Lauritsa taotlus kaebetähtaja ennistamiseks ning lugeda Reio Lauritsa määruskaebus tähtaegselt esitatuks. 2.Tühistada Tartu Maakohtu 19. juuni 2014 määrus ning jätta Lõuna Ringkonnaprokuratuuri taotlus asitõendi suhtes meetmete tarvitusele võtmiseks rahuldamata, määruskaebus rahuldada osaliselt.
3.Asitõend - musta värvi meeste jalgratas - anda vastutavale hoiule Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuurile. Edasikaebamise kord KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled kümne päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Asjaolud
1.Prokuröri abi taotles eeluurimiskohtunikult otsustada asitõendi (musta värvi meeste jalgratta) suhtes tarvitusele võetavad meetmed. Taotluse kohaselt alustati 15.07.2010 kriminaalmenetlust KarS § 199 lg 1 järgi selles, et 15.07.2010 võeti Tartus, Lembitu 2 asuva Konsumi kaupluse juurest trossiluku purustamise teel ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära kaks jalgratast – O.I. ule kuuluv must meeste jalgratas väärtusega 255 eurot ja 65 senti ja K.B. ele kuuluv roosa naiste jalgratas Author väärtusega 319 eurot ja 56 senti.
2.09.05.2014 avastas O.I. , et Tartus, Rüütli ja Munga tänavate nurgal olevas rattahoidlas asub temalt 15.07.2010 varastatud jalgratas. O.I. tundis oma jalgratta ära mitmete eritunnuste (erilise leistangi, selle raami külge kinnitamise toru spetsiifilise värvi jne) järgi. O.I. on eeluurimise käigus andnud jalgratta eritunnuste kohta korduvalt üksikasjalikke ütlusi ja lisanud ka foto, mis on tehtud enne seda kui jalgratas temalt varastati.
3.Kohale kutsutud politsei tuvastas jalgratta uue valdaja isiku, kelleks on Reio Laurits. R. Laurits kinnitas ülekuulamisel, et ostis nimetatud jalgratta 2009. aasta lõpul. R. Laurits on
seisukohal, et tegemist on tema jalgrattaga, kuid oma väite kinnitamiseks ei olnud tal rohkem tõendeid esitada.
4.Politsei tunnistas eelnimetatud jalgratta asitõendiks ja andis üle O.I. ule. Esimese astme kohtu määruse sisu
5.Tartu Maakohtu 19.06.2014 määrusega rahuldati Lõuna Ringkonnaprokuratuuri taotlus asitõendi suhtes meetme tarvitusele võtmiseks ning asitõend – musta värvi meeste jalgratas väärtusega 255,65 eurot jäeti O.I. u kätte. Maakohus tugines Riigikohtu lahendile 3-1-1-117-09, mille kohaselt kolleegium möönab, et mõnikord ei pruugi asitõendi hoidmine menetleja valduses või selle andmine vastutavale hoiule olla kriminaalmenetluse seisukohalt otstarbekas, mistõttu võidakse asitõend tagastada. Eeluurimiskohtuniku ülesanne ei ole siiski asitõendi kuuluvuse (omandi) küsimuse lõplik lahendamine. Asitõendi tagastamisel kohtueelses menetluses võib vaidlus vara kuuluvuse üle jätkuda nii tsiviilhagi esitamisel kriminaalasja kohtulikus menetluses kui ka tsiviilkohtumenetluses. Eeluurimiskohtunik peab otsustama, kas vara tagastamine konkreetsele isikule kohtueelses menetluses on piisavalt põhjendatud, sh kas on kindlustatud teiste menetlusosaliste õigustatud huvid ja kriminaalmenetluse läbiviimine. Muu hulgas tuleb hinnata seda, kas on tagatud vara säilimine selle kuuluvuse lõpliku otsustamiseni (näiteks vara arestimise või muude tsiviilhagi tagamise abinõude kaudu).
6.Maakohus leidis, tuginedes kriminaalasja materjalidele, et O.I. ule kuuluv must meeste jalgratas tema valdusest välja varguse läbi, seega O.I. u tahte vastaselt. Maakohus leidis, et jalgratas on käsitletav asitõendina kui kuriteo objektiks olnud asi. Kuna kriminaalasjas oli ka vaidlus selle üle, kellele kuulub kõnealune jalgratas ning samuti oli vaja tagada asitõendi säilimine, leidis maakohus, et kohtueelses menetluses tuleb otsustada asitõendi suhtes tarvitusele võetavad meetmed.
7.Siinkohal luges maakohus jalgratta kiiresti riknevaks asitõendiks, kuna nii jalgratta väline kui ka tehniline seisund seistes kasutamatult õuetingimustes ilmastikutingimuste tõttu halveneb, mistõttu ka selle väärtus alaneb. Seetõttu leidis maakohus, et jalgratta omanikul peab olema õigus ja võimalus täiendavat kahju kandmata tema valdusest kuriteo toimepanemise tulemusena välja läinud sõiduvahendi sihipäraseks realiseerimiseks.
8.Eeltoodust tulenevalt jõudis maakohus seisukohale, et kriminaalmenetluses asitõendina käsitletava jalgratta suhtes meetmete tarvitusele võtmine ning selle hoiule jätmine selleks õigustatud isikule, s.o kannatanule O.I. ule on põhjendatud, see ei takista kriminaalmenetlust ega kahjusta teiste menetlusosaliste huve. Lisaks märkis maakohus, et eeluurimiskohtuniku ülesanne kõnealuses menetluses ei ole asitõendi omandiküsimuse lõplik lahendamine (Riigikohtu määrus nr 3-1-1-117-09, p 9.3). Osutatud järelduse on kohus õigustatud tegema alles kohtuotsuses. Määruskaebuses esitatud taotluste sisu
9.R. Laurits taotleb maakohtu määruse tühistamist ning uue määruse tegemist, millega tagastatakse temalt ära võetud ning asitõendiks tunnistatud must meeste jalgratas. Määruskaebuse esitaja leiab, et tema on jalgratta seaduslik omanik ning kriminaalasjas nr 1- 4- 388 otsitav jalgratas ei ole temalt ära võetud jalgratas. Samuti märkis R. Laurits, et eeluurimiskohtunik ei ole võtnud seisukohta selles, et R. Lauritsa jalgratas on omandatud 2009. aasta lõpus, kuid antud kriminaalasjas varastati O.I. ule kuuluv jalgratas 15.07.2010.
10.R. Laurits juhib kohtu tähelepanu ka asjaolule, et väidetavalt varastatud jalgratta kohta ei ole O.I. esitanud ostudokumente, raaminumbrit, ratta marki ega mudelit, samuti puudub info ratta müüja kohta. Nimetatud andmed on elementaarsed, mis on igal asja seaduslikul omanikul olemas. Kaebuse esitaja leiab, et muud tunnused ratta identifitseerimiseks on ebakindlad.
Samuti leiab kaebuse esitaja, et kohtunik on kohelnud erinevaid asjast huvitatud pooli ebavõrdselt ning tuginenud Riigikohu lahendile vaid formaalselt.
11.R. Laurits taotleb 15.07.2010 O.I. u ratta vargusega seotud kriminaalasja materjalidega tutvumist, et kaitsta oma õigusi ratta omandiküsimuse lahendamisel. Lisaks taotleb R. Laurits kaebuse esitamise tähtaja ennistamist, kuna temale määrusest koopiat ei saadetud ning määrusega tutvus ta alles prokuratuuris 11.07.2014. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
12.Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha R. Lauritsa poolt esitatud kaebetähtaja ennistamise taotluse osas. KrMS § 172 lg 1 kohaselt ennistatakse möödalastud kaebetähtaeg mõjuval põhjusel. KrMS § 172 lg 2 kohaselt on mõjuvaks põhjuseks äraolek, mis ei seondu kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumisega või muu asjaolu, mida uurimisasutus, prokuratuur või kohus peab mõjuvaks.
12.1.KrMS § 172 lg 2 p 2 järgi on kaebetähtaja möödalaskmise mõjuva põhjusena käsitatav ka see, kui isik ei tea ega peagi õiguslikult teadma tema suhtes tehtud kohtuotsusest (RKKKo nr 3-1-2-4-12, p 32). Kriminaalkolleegium leiab, et käesoleval juhul ei olnud R. Laurits teadlik tema õigusi puudutava lahendi tegemisest. Asja materjalidest nähtuvalt on R. Laurits saanud Tartu Maakohtu 19.06.2014 määruse väljatrüki kätte 11.07.2014 Lõuna Ringkonnaprokuratuurist, mida ta on oma allkirjaga ka kinnitanud. Eeltoodule tuginedes ennistab ringkonnakohus kaebuse esitamise tähtaja ning loeb R. Lauritsa poolt 16.07.2014 esitatud kaebuse tähtaegselt esitatuks.
13.Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu määruse ja määruskaebusega, on seisukohal, et O.I. ule asitõendi – must meeste jalgratas, tagastamine ei ole seaduslik ega põhjendatud, mistõttu kuulub maakohtu määrus tühistamisele ning ringkonnaprokuratuuri taotlus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendamatult rahuldanud Lõuna Ringkonnaprokuratuuri 18.06.2014 taotluse asitõendi suhtes meetmete tarvitusele võtmiseks. Oma seisukohta põhjendab ringkonnakohus järgmiselt. KrMS § 126 lg 3 p 2 näeb ette, et muu ehk sama lõike p-s 1 nimetamata asitõend tagastatakse menetleja määruse või kohtuotsusega omanikule või seaduslikule valdajale. Kui sellise asitõendi omandisuhe ei ole selge, otsustab kohtueelses menetluses selle suhtes võetavad meetmed KrMS § 126 lg 4 kohaselt prokuratuuri taotlusel eeluurimiskohtunik määrusega.
14.Ringkonnakohus märgib, et asitõendina ära võetud asja konkreetsele isikule väljaandmiseks peab lisaks kriminaalmenetluslikule alusel esinema ka materiaalõiguslik alus (RKKKo 3-1-135-12, p 8). AÕS § 34 lg 2 kohaselt loetakse valdus seaduslikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. AÕS § 35 lg 3 kohaselt loetakse valdus heauskseks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. See tähendab muu hulgas seda, et iga isik, kelle valdusest menetleja mingi asja asitõendina ära võtab, tuleb lugeda selle asja seaduslikuks valdajaks seni, kuni seaduses sätestatud korras ei ole tuvastatud, et isiku valdus on ebaseaduslik (RKKKo nr 3-1-1-35-12, p 9). Seega annab AÕS-ist tulenev valduse seaduslikkuse presumptsioon materiaalõigusliku aluse tagastada asi KrMS § 126 lg 3 p 2 ja lg 4 korras isikule, kellelt menetleja selle asitõendina ära võttis. Eeltoodule tuginedes ning kohaldades KrMS § 126 lg 3 p ja lg 4 oleks prokuratuur saanud esitada taotluse asitõendi R. Lauritsale tagastamiseks ning eeluurimiskohtunik oleks seejärel saanud otsustada, kas tagastada asitõend isikule, kellelt menetleja selle ära võttis.
15.Muudel materiaalõiguslikel alustel peale AÕS § 34 lg-st 2 ja § 35 lg-st 3 tuleneva ei ole uurimisasutusel, prokuratuuril ega eeluurimiskohtunikul endal võimalik kohtueelses menetluses asitõendi valduse üleandmist otsustada. Asja tagastamisel AÕS § 34 lg 2 ja § 35 lg 3 alusel isikule, kellelt menetleja selle asitõendina ära võttis, ei otsusta kohtueelne menetleja ega eeluurimiskohtunik asitõendiga seotud tsiviilõigussuhete üle, vaid ennistab üksnes
asitõendi äravõtmisele eelnenud faktilise olukorra, lähtudes seejuures seaduses ette nähtud valduse seaduslikkuse eeldusest. Teiste võimalike asja valduse väljaandmise materiaalõiguslike aluste kohaldamine eeldaks aga vältimatult asjaga seotud tsiviilõigusliku vaidluse lahendamist (RKKKo 3-1-1-35-12, p 10). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus, vastupidiselt oma määruses viidatud Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-117-09, võtnud seisukoha just ratta omandiõiguse suhtes. Maakohus märgib, et kriminaalasja materjalide kohaselt läks O.I. ule kuuluv must meeste jalgratas tema valdusest välja varguse läbi, st O.I. u tahte vastaselt. Ringkonnakohus leiab siiski, et kohtueelses menetluses on antud seisukoha puhul tegemist kuritegu iseloomustava sündmusega, mille alusel ei ole võimalik teha järeldust, nagu oleks R. Lauritsa valdusest äravõetud jalgratas sama, mis võeti vargusega ära O.I. u valdusest. Eeltoodut kinnitab ka Riigikohtu lahendis toodu, mille kohaselt ei ole eeluurimiskohtunik KrMS § 126 lg 4 korras pädev kindlaks tegema seda, et isik, kellelt asi asitõendina ära võeti, oli teise isiku suhtes selle asja omavoliline valdaja AÕS § 45 lg 1 mõttes ning et asja seaduslik valdaja on hoopis teine isik kui see, kellelt asi asitõendina ära võeti (RKKKo 3-1-1-35-12, p 10).
16.Ringkonnakohus märgib, et O.I. ule, ehk isikule, kes ei olnud asitõendi äravõtmise ajal selle valdaja, saab menetleja muude eelduste olemasolul asja kohtueelses menetluses välja anda vaid juhul, kui selleks on R. Lauritsa ehk asja äravõtmisaegse valdaja ja teiste asjast huvitatud isikute nõusolek. Käesoleval juhul R. Lauritsa nõusolek asja O.I. ule jätmiseks puudub, seega ei ole alust asitõendina äravõetud jalgratta O.I. ule jätmiseks (vt RKKKo 3-1-1-35-12, p 12).
17.Lõuna Ringkonnaprokuratuuri 18.06.2014 taotlusest ei nähtu, et selles asitõendina nimetatud jalgratas oleks ära võetud O.I. u valdusest või et teises kriminaal- või tsiviilasjas oleks jõustunud lahend, mille alusel on võimalik jalgratas O.I. ule välja anda. Nagu ka eespool toodud, ei ole jalgratta O.I. ule väljaandmiseks andnud nõusolekut isik, kelle valdusest see asitõendina ära võeti. Seega ei esine alust, mis võimaldaksid KrMS § 126 lg 4 korras jalgratta O.I. ule tagastada. Eeltoodule tuginedes jätab ringkonnakohus Lõuna Ringkonnaprokuratuuri taotluse rahuldamata ning seetõttu tuleb jalgratas menetlejale tagastada. Ringkonnakohus peab tulenevalt eespool käsitletud Riigikohtu otsusest vajalikuks märkida, et taotluse rahuldamata jätmine ei välista prokuratuuri võimalust uue taotluse esitamiseks. KrMS § 126 lg- s 4 sätestatud korras otsustab kohus KrMS § 126 lg 3 p-s 2 nimetatud asitõendi suhtes kohtueelses menetluses võetavad meetmed üksnes prokuratuuri taotlusel. Kolleegiumi hinnangul tähendab see ka seda, et kohus on meetmete valikul seotud prokuratuuri taotluse piiridega ega tohi nendest väljuda. Kohus võib prokuratuuri taotluse osaliselt või täielikult rahuldada või rahuldamata jätta, mitte aga kohaldada asitõendi suhtes taotluses nimetamata meetmeid või tagastada asitõendit isikule, kellele asitõendi tagastamist prokuratuur ei taotle (RKKKo 3-1-1-35-12, p 19). Eeltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul alus asitõendi R. Lauritsale tagastamiseks.
18.Vastuseks määruskaebuses toodud toimikuga tutvuse taotlusele märgib ringkonnakohus, kuna käesolevas asjas käib kohtueelne menetlus, siis tuleb toimiku tutvumise taotlusega pöörduda Lõuna Ringkonnaprokuratuuri.
19.Ülaltoodust lähtudes leiab ringkonnakohus, et O.I. u osas ei esine KrMS § 126 lg 3 p 2 ja lg-s 4 sätestatud aluseid asitõendi temale tagastamiseks ning leiab, et asitõendi tagastamine ei ole põhjendatud. Seega tuleb juhindudes KrMS § 390 ja § 337 lg 1 p-st 4 Tartu Maakohtu 03.07.2014 määrus tühistada ning määruskaebus osaliselt rahuldada.
Aarne Sarjas
Maarika Kuusk
Paavo Randma
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.