Vladimir Beljakovi esindaja vandeadvokaat Tanel Mällas, määruskaebus
1-14-5765
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Riigiprokuratuuri 27. mai 2014 määrus kaebuse läbi vaatamata jätmise kohta ja kohustada Riigiprokuratuuri Vladimir Beljakovi kaebust sisuliselt lahendama.
2.Vladimir Beljakovi esindaja vandeadvokaat Tanel Mällase kaebus rahuldada.
Edasikaebamise kord
KrMS § 385 p 11 kohaselt on määrus lõplik ja ei kuulu edasikaebamisele.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Vladimir Beljakov esitas Tartu Vanglale kuriteoteate, milles taotles KarS § 89 tunnustel kriminaalmenetluse alustamist, leides, et vangla jätab kinnipeetavad süstemaatiliselt ilma inimõigustest. Kinnipeetavad on ebainimlikes tingimustes, kuna neid hoitakse kambrites, kus vabaks liikumiseks jääb alla 25 m2 põrandapinda. Selliselt rikub vangla Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 3, mille kohaselt ei või kedagi piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada.
2.
Tartu Vangla sisekontroll jättis oma 16.04.2014 teatisega kriminaalmenetluse alustamata, viidates KrMS § 199 lg 1 p-le 1. V. Beljakov vaidlustas mittealustamise otsuse Lõuna Ringkonnaprokuratuuris, kes jättis oma 13.05.2014 määrusega kaebuse rahuldamata, kuna
leidis, et kriminaalmenetluse alustamata jätmine on põhjendatud ja seaduslik ning alused kriminaalmenetluse algatamiseks puuduvad.
3.V. Beljakov esitas kaebuse Riigiprokuratuurile, milles leitakse, et ringkonnaprokuratuur on eiranud fakte ning asja menetlemise asemel asunud kurjategijaid kaitsma.
RIIGIPROKURATUURI SEISUKOHT
4.Riigiprokuratuur jättis kaebuse sisuliselt läbi vaatamata, kuna selle on esitanud edasikaebeõiguseks mitteõigustatud isik ning alused kaebuse läbivaatamiseks puuduvad. 4.1 KrMS § 207 lg 2 võib Riigiprokuratuurile esitada kaebuse vaid kannatanu. KrMS § 37 kohaselt on kannatanuks füüsiline või juriidiline isik, kellele on kuriteoga tekitatud füüsilist, moraalset või varalist kahju. Kahju tekitamine vahetult kuriteoga tähendab seda, et kannatanuna saab käsitada ainult isikut, kelle kahju on kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteoga nii faktiliselt kui ka õiguslikult seotud. Faktiline seos tähendab seda, et kannatanu kahju peab olema tekkinud sellistel asjaoludel, mis olulises osas kattuvad menetletava kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate faktiliste asjaoludega. Vastasel korral ei ole võimalik väita, et kannatanule oleks tekkinud kahju sama teoga, mis on konkreetse kriminaalmenetluse objektiks (RKKK 3-1-1-97-10, p 18). Kannatanu kahju ja menetletava kuriteo vahel on nõutav õiguslik seos kui kuriteokoosseis, mille järgi kriminaalmenetlus toimub, on määratud kaitsma seda õigushüve, mille rikkumisest kannatanu kahju tuleneb (RKKK 3-1-1-97-10, p 19). 4.2 KarS § 89 näeb ette kriminaalvastutuse süstemaatilisel viisil või massiliselt ja riigi, organisatsiooni või grupi õhutusel või juhtimisel toimepandud inimõigustest- ja vabadustest ilmajätmise või nende õiguste ja vabaduste piiramise eest, samuti tsiviilelanike tapmise, piinamise, vägistamise, neile tervisekahjustuse tekitamise, nende sunniviisilise ümberasustamise, väljasaatmise, prostitutsioonile sundimise, neilt alusetult vabaduse võtmise või muu väärkohtlemise eest. Kuritegu paiknev KarS-i 8. peatükis, millesse on seadusandja koondanud inimsuse ja rahvusvahelise julgeoleku vastased süüteod, mis kaitsevad õigushüvena rahu ja inimsust, inimsusevastane kuritegu ründab kogu inimkonda. Objektiivse külje tunnusena peavad teod olema toime pandud süstemaatiliselt või massiliselt. Kuivõrd inimsuse kui rahvusvahelise julgeoleku õigushüve vastu suunatud teod kahjustavad oma erilise ohtlikkuse tõttu maailma üldsuse huve ja ohustavad seeläbi rahu maailmas, siis on nimetatud juhul tegemist kollektiivsete õigushüvede kaitsega, mille puhul ei saa kannatanuks olla üksikisikust kaebuse esitaja. Eesti õiguskord ei näe ette kaebuse esitamist avalikes huvides ehk nn inimkonna nimel. 4.3 Riigikohtu lahendist nr 3-1-1-97-10 tuleneb, et kokkuvõtvalt on kannatanu isik, kelle kahju on menetluse esemeks oleva kuriteoga nii faktiliselt kui ka õiguslikult seotud. Menetletav kuriteokoosseis peab olema määratud kaitsma õigushüve, mille rikkumisest kannatanu kahju tuleneb. Praegu see nii ei ole, kuna vaadeldav inimsusevastane kuritegu kahjustab paljude inimeste õigust inimeseks olemisele, õigust inimväärsele elule võrdselt kõigi teistega ning ründab kogu inimkonda ehk teisisõnu on suunatud kollektiivsete õigushüvede kaitsele. Seega puudub V. Beljakovil õigus antud kriminaalmenetluse mittealustamist vaidlustada. 4.4 Vaidlus kinnipeetava ja Tartu Vangla vahel kinnipidamisasutuses nõutava kambri põrandapinna suuruse üle, samuti kaebus vangla juhtkonna tegevuse peale kuulub eranditult lahendamisele halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras.
RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUSE PEALE ESITATUD KAEBUS
5.Kaebuse esitaja taotleb tühistada Riigiprokuratuuri määrus, millega jäeti V. Beljakovi kaebus rahuldamata (läbi vaatamata) ja kohustada Riigiprokuratuuri menetlust alustama. 5.1 Arusaamatuks jääb, kas Riigiprokuratuur on jätnud kaebuse rahuldamata või läbi vaatamata. Praegusel juhul jääb arusaamatuks, kas Riigiprokuratuur on kaebusele andnud sisulise hinnangu või mitte. KrMS § 207 ei anna Riigiprokuratuurile alust kaebuse läbi vaatamata jätmiseks.
5.2 Kaebuse esitaja ei nõustu Riigiprokuratuuri seisukohaga selles osas, kas V. Beljakovi saab antud kaebuse esitamisel pidada kannatanuks. Esiteks on keeruline eitada vähemalt V. Beljakovi puutumust KarS § 89 kaitstava õigushüvega, kuivõrd kaebuse esitaja viitab ühele osale massilisest rikkumisest. Puudub loogiline põhjendus sellele, miks isik, kelle suhtes lisaks suurele hulgale teistele isikutele on õigusrikkumine toime pandud, ei peaks saama esitada kaebust sellise rikkumise suhtes kriminaalmenetluse alustamata jätmise peale. Teiseks ei ole Riigiprokuratuur arvestanud süüdistuskohustusmenetluse mõtet, milleks on anda isikule võimalus kontrollida ja tegelikult ka tagada uurimisasutuse poolt KrMS § 6 sätestatud legaliteedipõhimõtte järgimine. Selliselt eristub KrMS §-de 207, 208 järgne kaebeõigus ka põhiseaduse §-s 15 sätestatud üldisest kohtukaebeõigusest. Nimelt kui viimane eeldab subjektiivsete õiguste rikkumist, siis KrMS §-d 207,208 kaebus koostoimes KrMS §ga 6 on sisuliselt populaarkaebus, mis veelkord toetab V. Beljakovi kaebeõigust viimati nimetatud alustel. 5.3 Riigiprokuratuur ei ole seotud kaebuses kirjeldatud tegevusele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid peab andma hinnangu selles esitatud faktilistele asjaoludele kui võimalikule süüteomenetluse alusele. Määrusest ei nähtu, et Riigiprokuratuur oleks kaalunud kaebuses näidatud asjaolude vastavust muudele süüteokoosseisudele kui KarS § 89. Seetõttu ei saa õigeks pidada V. Beljakovi KrMS § 37 lg 1 järgi kannatanuna määratlemata jätmist pelgalt põhjusel, et KarS § 89 järgi kaitstava kollektiivse õigushüve foonil on V. Beljakovi õiguste rikkumine võimatu. Põhjendamatu on ka esitatud seisukoht, et V. Beljakovi ja Tartu Vangla vahelised vaidlused kuuluvad eranditult lahendamisele halduskorras.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA JÄRELDUSED
6.Tartu Ringkonnakohus leiab, et V. Beljakovi esindaja kaebus Riigiprokuratuuri määruse peale tuleb rahuldada ja põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.
7.Esindaja on vaidlustatavale määrusele ette heitnud vastuolu esinemist määruse resolutsioonis ja põhjendustes ning talle jääb arusaamatuks, kas Riigiprokuratuur on jätnud kaebuse rahuldamata või läbi vaatamata. Lisaks ei anna KrMS § 207 alust kaebuse läbi vaatamata jätmiseks. 7.1 Esmalt selgitab ringkonnakohus, et ehkki KrMS § 207 seda otsesõnu ei sätesta, võib Riigiprokuratuurile esitatud kaebuse jätta ka läbi vaatamata. KrMS § 207 kohaselt võib kannatanu esitada kaebuse KrMS § 199 lg-tes 1,2 sätestatud alustel 10 päeva jooksul. Tulenevalt KrMS § 199 lg-s 1 ja 2 sätestatust võib aga praktikas tõusetuda olukord, kus tegemist ei ole kannatanuga, puudub volitus esindada või on kaebus esitatud tähtaega rikkudes ning ei esine mõjuvaid põhjusi kaebetähtaja ennistamiseks (§ 172). Sellisel juhul puudub Riigiprokuratuuril alus kaebuse läbi vaatamiseks. 7.2 Ringkonnakohus möönab, et tõepoolest võib vaidlusaluse määruse resolutsiooni lugedes jääda arusaamatuks kaebuse lahendamise resultaat. Kaitsjaga nõustuvalt märgib ka apellatsioonikohus, et läbivaatamata jätmisega ei anta kaebusele sisulist hinnangut, kaebuse läbivaatamise lõpptulemiks saab olla selle rahuldamine või rahuldamata jätmine. Küll aga nähtub määruse sisulistest põhjendustest, et kaebus on jäetud läbi vaatamata kaebeõiguse puudumise tõttu. Ringkonnakohtul tuleb seega käesoleval juhul kontrollida üksnes seda, kas V. Beljakovi kaebuse läbi vaatamata jätmine Riigiprokuratuuri poolt oli seaduslik.
8.Riigiprokuratuur jättis 27.05.2014 määrusega V. Beljakovi kaebuse läbi vaatamata, kuna KrMS § 207 lg-st 2 tulenevalt võib kaebuse kriminaalmenetluse lõpetamise peale esitada vaid kannatanu. V. Beljakov Riigiprokuratuuri hinnangul antud kriminaalasjas kannatanu ei ole.
V. Beljakov ise peab end kannatanuks, kuna ta omab puutumust KarS § 89 kaitstava õigushüvega ning on isikuks, kelle suhtes lisaks suurele hulgale teistele isikutele on õigusrikkumine toime pandud. Esindaja leiab, et KrMS §-de 207, 208 järgne kaebeõigus eristub põhiseaduse §-s 15 sätestatud üldisest kohtukaebeõigusest. Nimelt kui viimane eeldab subjektiivsete õiguste rikkumist, siis KrMS §-d 207,208 kaebus koostoimes KrMS §-ga 6 on sisuliselt populaarkaebus.
9.KrMS § 207 lg 2 sätestab, et kannatanu võib esitada kaebuse Riigiprokuratuurile kriminaalmenetluse lõpetamise või prokuratuuri poolt käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud kaebuse rahuldamata jätmise peale. KrMS § 37 lg 1 kohaselt on kannatanu kas füüsiline või juriidiline isik, kellele on kuriteoga või süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju. 9.1 Ringkonnakohus märgib, et isiku enda arvamus, et talle on kuriteoga kahju tekitatud, ei ole kannatanu menetlusseisundit tekitavaks juriidiliseks faktiks. Menetluslikult saab isik kannatanuks menetleja otsustuse tulemina (sõltumata sellest, kas isik ise end kannatanuks peab). Antud asjas ei ole kriminaalmenetlust algatatud. 16.04.2014 jättis Tartu Vangla sisekontrolli peaspetsialisti teatisega kriminaalmenetluse alustamata KrMS § 199 lg 1 p 1 kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu ning sama meelt oli ka ringkonnaprokuratuur. Seega kriminaalmenetluses V. Beljakovil kannatanu menetlusstaatust ei olnud. Antud juhul on seega tegemist olukorraga, kus V. Beljakov peab end kriminaalasjas kannatanuks, kuid menetlust antud asjas alustatud ei ole. 9.2 Apellatsioonikohus on seisukohal, et kuivõrd V. Beljakov peab end kriminaalasjas kannatanuks, siis tuleb talle kaebeõigus kriminaalmenetluse alustamata jätmise määruse peale siiski tagada. Seejuures tugineb ringkonnakohus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11.04.2011 lahendis nr 3-1-1-97-10 väljendatud järgmisele seisukohale: „Isik, kes leiab, et ta on kuriteos kannatanu, saab kriminaalmenetluse alustamata jätmist või selle lõpetamist vaidlustada KrMS §-des 207 ja
sätestatud süüdistuskohustusmenetluse raames. Kehtivas kriminaalmenetlusõiguses ei ole otsesõnu lahendatud küsimust, kas isik, kes enda hinnangul on kuriteos kannatanu, võib taotleda kohtulikku kaitset ka siis, kui kohtueelne menetleja keeldub teda kannatanuna kaasamast toimuvasse kriminaalmenetlusse. Põhiseaduse (PS) § 15 lg 1 valguses tuleb sellele küsimusele vastata jaatavalt. Seejuures asub kolleegium KrMS § 2 p-le 4 tuginedes seisukohale, et uurija ja prokuratuuri otsustust mitte käsitada isikut konkreetses kriminaalmenetluses kannatanuna on isikul võimalik vaidlustada samuti KrMS §des 207 ja 208 ette nähtud süüdistuskohustusmenetluses.“ 9.2.1 Samuti on Riigikohtu kriminaalkolleegium mitmetes lahendites väljendanud seisukohta, et kuigi KrMS § 37 lg 1 kohaselt saab kannatanust rääkida vaid kriminaalmenetluse raames, tuleb KrMS § 38 lg 1 p-s 1 ja §-des 207 ning 208 sätestatud kaebeõiguse subjektina lugeda kannatanuks ka sellist kriminaalmenetluse välist isikut, kes leiab, et talle on kuriteoga tekitatud kahju, kuid kriminaalmenetlus on põhjendamatult kas lõpetatud või jäetud hoopis alustamata. Sellisel isikul ei saa olla kõiki KrMS § 38 lg-s 1 sätestatud kannatanu õigusi, kuid kaebeõigus tuleb talle tagada täies mahus (RKKK 3-1-1134-04, 3-1-1-40-05, 3-1-1-42-05, 3-1-1-148-05). 9.2.2 Apellatsioonikohus leiab Riigikohtu eeltoodud seisukohti arvesse võttes, et Riigiprokuratuur jättis ebaõigesti V. Beljakovi esitatud kaebuse läbi vaatamata.
10.Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et V. Beljakovi esindaja kaebus Riigiprokuratuuri määruse peale tuleb rahuldada ning Riigiprokuratuuril tuleb V. Beljakovi kaebus sisuliselt lahendada.
Aarne Sarjas kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.