Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
3-1-1-31-14 8. juuli 2014 Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Eerik Kergandberg ja Saale Laos Kriminaalasi Alar Oppari süüdistuses KarS § 293 lg 1 järgi ja Thorben Gronkjaer Nielseni süüdistuses KarS § 297 lg 1 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 17. detsembri 2013. a otsus kriminaalasjas nr 1-09-21729 Alar Oppari kaitsja vandeadvokaat Aivar Pilv ja Thorben Gronkjaer Nielseni kaitsja vandeadvokaat Jaak Siim, kassatsioon Prokuratuur, esindaja riigiprokurör Laura Vaik 14. mai 2014, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 17. detsembri 2013. a otsus Alar Oppari ja Thorben Gronkjaer Nielseni süüdistusasjas muutmata.
2.Jätta kaitsjate kassatsioonid rahuldamata.
3.Jätta Alar Oppari ja Thorben Gronkjaer Nielseni valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasud vastavalt 5944 (viis tuhat üheksasada nelikümmend neli) eurot ja 40 (nelikümmend) senti ning 4527 (neli tuhat viissada kakskümmend seitse) eurot ja 60 (kuuskümmend) senti süüdistatavate kanda.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.
Harju Maakohtu 28. septembri 2011 otsusega mõisteti A. Oppar talle esitatud süüdistuses karistusseadustiku (KarS) § 2981 lg 1 ja § 293 lg 1 järgi ning T. G. Nielsen süüdistuses KarS § 297 lg 1 järgi õigeks. Kummagi süüdistatava kasuks mõisteti kohtuotsuse järgi välja õigusabi eest makstud tasu hüvitamiseks 35 000 eurot. Maakohtu põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised. Kaitseõiguse tagamiseks on süüdistuses oluline eristada, milline vara või muu soodustus on käsitatav pistisena ja milline tasuna mõjuvõimuga kauplemise eest. Süüdistusest aga ei selgu, millise vara või millise muu soodustuse sai A. Oppar pistisena ja millise tasuna mõjuvõimuga kauplemise eest. Kuivõrd prokuratuur ei suutnud kindlaks määrata, kas mingi vara või muu soodustus on käsitatav pistisena või tasuna mõjuvõimuga kauplemise eest, ei ole süüdistus piisavalt selge ega võimalda täies
mahus realiseerida kaitseõigust.
2.Maakohtu otsuse vaidlustasid apellatsiooni korras riigiprokurör Triin Bergmann, süüdistatava A. Oppari kaitsja vandeadvokaat A. Pilv ja süüdistatava T. G. Nielseni kaitsja vandeadvokaat J. Siim.
3.Tallinna Ringkonnakohus jättis 2. aprilli 2012. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja prokuröri ning kaitsjate apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohtu põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.
3.1.Kriminaalasjas kogutud ja kohtuotsuses analüüsitud tõendid ei kinnita süüdistuses toodud teokirjeldust, mistõttu puudub A. Oppari käitumises KarS § 2981 lg 1 ja § 293 lg 1 järgi ning T. G. Nielseni käitumises KarS § 297 lg 1 järgi kvalifitseeritava süüteo objektiivne koosseis. A. Opparile esitatud süüdistusest ei selgu, millise vara või muu soodustuse sai A. Oppar pistisena ning millise tasuna mõjuvõimuga kauplemise eest. Süüdistuse konkretiseerituse aste peab olema selline, mis võimaldab teha selget vahet, mida käesolevas asjas käsitada mõlema süüdistatava puhul pistisena ja mida mõjuvõimuga kauplemisena ehk milliste tegude eest A. Oppar väidetavalt T. G. Nielsenilt vara, tasu või hüvitisi sai või nende saamisega nõustus. Konkretiseerimata süüdistus ei võimalda süüdistatavatel ega kaitsjatel realiseerida täies mahus nende kaitseõigust. A. Opparil ei olnud Põllumajandusministeeriumis töötades iseseisvat otsustuspädevust, samuti puudus A. Opparil
29.aprillil 2008 ja 5. mail 2008 selline töökoht, mis võimaldanuks tal ametikohast tulenevalt avaliku halduse ülesandeid täitvat ametiisikut mõjutada.
3.2.A. Oppar ei küsinud ajavahemikus 2007. a oktoober kuni 6. veebruar 2008 ega saanud T. G. Nielsenilt laenu. Samuti ei sõlminud süüdistatavad kokkuleppeid A. Oppari tööleasumiseks OÜ-sse FjordFresh Holding ja töötasu ettemaksu ning 2% osaluse saamiseks samalt äriühingult. Kohtus ülekuulatud tunnistajate ütlustest nähtub üheselt, et A. Oppar ei ole Maaelu Edendamise Sihtasutuse (MES) nõukogu liikmena kedagi mõjutanud ega teinud ettepanekut muuta olemasolevat korda nii, et Euroopa Kalandusfondi (EKF) ja 2007-2013. a Eesti maaelu arengukava (MAK) meetmed kohalduks ka suurettevõtetele. A. Opparile antud laen, talle makstud töötasu ega lubatud 2% osalus OÜ-s FjordFresh Holding ei ole käsitatavad pistisena, kuna tõendamist pole leidnud, et A. Oppar oleks ametiseisundist tulenevalt pannud toime või lubanud toime panna T. G. Nielseni või äriühingu huvides mõne seadusega lubatud või lubamatu teo. 8. veebruaril 2008 T. G. Nielseni poolt antud laenu 400 000 krooni on A. Oppar tagastanud 2008. a aprillis kahes osas ja tasunud sellelt 20 000 krooni intressi, mistõttu süüdistuse seisukoht, et laen oli antud intressita ja soodustingimustel, ei põhine asjas kogutud tõenditel. Arvestades A. Oppari ja T. G. Nielseni vahel sõlmitud suulise laenulepingu tagastamise faktilist aega ja intressimäära suurust, oli arvestuslikuks intressimääraks 34%, mis ületab mitu korda seaduses ettenähtud intressimäära juhtudeks, kui intressi suurus ei ole seaduses ega lepingus määratud. Prokuröri väide, et A. Oppar tasus 30. märtsil 2009 AS FjordFresh Holding aktsiate eest ilmselt tehingu hilisema legaliseerimise huvides, ei põhine ühelgi kogutud tõendil ja on oletuslik.
3.3.Maakohus on otsuses süüdistatavate valitud kaitsjale õigusabi eest makstud tasu üksnes osalist hüvitamist põhjendanud. Õigusabikulude taotletud ulatuses hüvitamata jätmine maakohtu otsuses ei kujuta endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS)
§ 339 lg 1 p-de 7 ega 8 tähenduses.
4.Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni riigiprokurör Laura Vaik. Prokurör leidis, et kohtud on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja taotles kohtuotsuste tühistamist ning kriminaalasja Harju Maakohtule uueks arutamiseks saatmist.
5.Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. märtsi 2013. a otsusega rahuldati prokuratuuri kassatsioon ja tühistati nii Harju Maakohtu 28. septembri 2011. a kui ka Tallinna Ringkonnakohtu 2. aprilli 2012. a otsus Alar Oppari õigeksmõistmises KarS § 293 lg 1 ja § 2981 lg 1 järgi ning Thorben Gronkjaer Nielseni õigeksmõistmises KarS § 297 lg 1 järgi. Muus osas jäeti kohtuotsused muutmata. Kriminaalasi saadeti uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. märtsi 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-95-12).
6.Prokuratuur muutis maakohtus kriminaalasja uuel arutamisel A. Opparile esitatud süüdistust.
6.1.Muudetud süüdistuse kohaselt süüdistatakse A. Opparit selles, et ta võttis põllumajandusministri nõunikuna (25. aprill 2007 kuni 14. aprill 2008) ja MES-i nõukogu liikmena (17. mai 2007 kuni 3. november 2008) pistisena OÜ FjordFresh Holding juhatuse liikmelt T. G. Nielsenilt vastu järgmist vara ja varalisi soodustusi: -
2008. a märtsis lubas OÜ FjordFresh Holding juhatuse liige T. G. Nielsen A. Opparile, et pärast
Põllumajandusministeeriumi teenistusest lahkumist annab OÜ FjordFresh Holding A. Opparile tööd Audru valda rajatava kalakasvatuse projektijuhtimisel ning lisaks saab A. Oppar 2% suuruse osaluse OÜ-s FjordFresh Holding. A. Oppar omandas AS-i FjordFresh Holding aktsiad 30. märtsil 2009; - vara summas 531 000 krooni, mis 31. märtsil 2008. a kanti OÜ FjordFresh Holding juhatuse liikme T. G. Nielseni korraldusel A. Oppari koostatud arve nr 2008/051 alusel OÜ FjordFresh Holding Sampo panga arvelduskontolt Visand OÜ Swedbank arvelduskontole, misjärel Visand OÜ ametlik osanik ja juhatuse liige R. O. võttis 1. aprillil 2008 kontolt sularahas välja 200 000 krooni, 2. aprillil 2008 võttis ta välja 300 000 krooni ja 7. aprillil 2008. a 28 000 krooni ning andis oma venna A. Oppari kätte.
6.2.A. Oppar lubas nimetatud vara ja soodustuste eest põllumajandusministri nõunikuna toime panna ja pani toime järgmised teod:
6.2.1.Alates 2007. a oktoobrist mõjutas A. Oppar Põllumajandusministeeriumi haldusalas olevaid ametiisikuid
muutma
investeeringumeetmete
garantiipoliitikat
selliselt,
et
taotlejal
tekiks
valikuvõimalus võtta välja toetus või garantii. Alates 2007. a novembrist tegi A. Oppar korduvalt ettepanekuid rakendada kalandusrahastu investeerimismeetmetele garantiipoliitikat ning juhtis Põllumajandusministeeriumis põllumajanduse ja muu maaettevõtlusinvesteeringute garanteerimise väljatöötamist, korraldades ministeeriumis vastavasisulised arutelud 21. jaanuaril 2008, 4. veebruaril 2008 ja 17. märtsil 2008. Garantiipoliitika muutmise otsustamine oli Põllumajandusministeeriumi pädevuses ja muutmise eesmärk oli võimaldada OÜ-1 FjordFresh Holding riigigarantii abil saada võimalikult suures ulatuses laenu. A. Oppar lubas jätkata T. G. Nielseni ja OÜ FjordFresh Holding huvides garantiipoliitika muutmise ja vastuvõtmise mõjutamist ka pärast põllumajandusministri
nõuniku ametikohalt lahkumist, jäädes MES-i nõukogu liikmeks.
6.2.2.A. Oppar lubas mõjutada OÜ FjordFresh Holding huvides põllumajandusministrit H.-V. S.-i ning teisi Põllumajandusministeeriumi ja selle haldusala asutuste ametiisikuid eesmärgiga tagada EKF 2007-2013 rakenduskava meetmete vastuvõtmise
OÜ-le FjordFresh Holding vajalikus
sõnastuses. Kuigi meetmete sõnastuse kujundamine ei kuulunud A. Oppari ametiülesannete hulka, hoidis A. Oppar end alates 2008. a veebruarist kursis EKF 2007-2013 Eesti rakenduskava seirekomisjoni tööga ja meetmetes tehtud muudatustega ning vahetult enne määruste kinnitamist
29.aprillist kuni 12. maini 2008 mõjutas korduvalt põllumajandusminister H.-V. S.-i ja asekantsler T. K.-d
välja
võtma
meetme
2.1
„Vesiviljeluse
investeeringutoetus"
kohta
kehtestatud
põllumajandusministri määruses sätestatud ehitusloa ja detailplaneeringu nõuet taotluse esitamisel. Seega pani A. Oppar põllumajandusministri nõunikuna (ametiisik KarS § 288 tähenduses) toime KarS § 293 lg-s 1 sätestatud pistise võtmise.
6.3.MES-i nõukogu liikmena lubas A. Oppar toime panna ja pani toime järgmised teod:
6.3.1.A. Oppar tegi 10. jaanuaril 2008 OÜ FjordFresh Holding riigigarantiiga laenu tagamiseks MES-i finantsjuhile A. N.-ile ettepaneku rakendada kalandusrahastu investeeringumeetmetele garantiipoliitikat, et taotlejal tekiks valikuvõimalus võtta välja toetus või garantii.
6.3.2.MES-i nõukogu 11. jaanuari 2008. a koosolekul tutvustas A. Oppar garantiipoliitikat ning teavitas nõukogu, et Põllumajandusministeerium läheb maaelu arengukava ja kalanduse arendusrahastuse muutmise ettepanekutega Euroopa Komisjonilt luba taotlema, et oleks võimalik põllumajandussektorisse abi anda laenuna ja garantiina. MES-i nõukogu koosolekul osalejad olid ühehäälselt A. Oppari ettepaneku poolt ja otsustati toetada maaelu arengukava I ja III telje ning kalanduse arendusrahastuse muutmise ettepanekut, et rakendada investeeringumeetmetele ka garantiipoliitikat ning edastada nõukogu sellekohane seisukoht põllumajandusministrile.
6.3.3.MES-i nõukogu 8. mai 2008. a koosolekul tegi A. Oppar ettepaneku suhelda Põllumajandusministeeriumiga muutmaks EKF-s ja MAK-is intress abikõlblikuks kuluks. Ettepaneku tulemusena andis nõukogu juhatusele volituse ettepanekuga tegeleda.
6.3.4.Kalanduse investeeringumeetmetele garantiipoliitika kohaldamise eesmärk oli võimaldada OÜ-1 FjordFresh Holding saada riigigarantii abil võimalikult suures ulatuses laenu. Saadud vara ja varaliste soodustuste eest lubas A. Oppar jätkata tegutsemist T. G. Nielseni ja OÜ FjordFresh Holding huvides sihtasutuse tegevuse kavandamisel, tegevuskava kinnitamisel, sealhulgas tagatiste abikava kinnitamisel, samuti T. G. Nielseniga seotud ettevõtete toetus-, laenu- ja garantiitaotluste läbivaatamisel ning rahuldamisel ka pärast 14. aprillil 2008 põllumajandusministri nõuniku ametikohalt lahkumist, jäädes MES-i nõukogu liikmeks kuni tema tagasikutsumiseni 3. novembril 2008. Seega pani A. Oppar MES-i nõukogu liikmena (ametiisik KarS § 288 tähenduses) toime KarS § 293 lg-s 1 sätestatud kuriteo.
6.4.T. G. Nielsenit süüdistatakse KarS § 297 lg 1 järgi A. Opparile käesoleva otsuse p-s 6.1 kirjeldatud vara ja soodustuse andmises. 2007. a septembrist, sealjuures alates 29. oktoobrist 2007 OÜ FjordFresh Holding juhatuse liikmena (alates 8. maist 2008 AS FjordFresh Holding), kuni
2008. a novembrini pöördus T. G. Nielsen korduvalt MES-i nõukogu liikme A. Oppari poole, et A. Oppar aitaks MES-ist saada loodava kalakasvatuse ettevõtte OÜ FjordFresh Holding jaoks riigi garantiiga laenu kuni 40 miljonit eurot.
7.Harju Maakohtu 3. septembri 2013. a otsusega mõisteti A. Oppar süüdistuses KarS § 293 lg 1 järgi ja T. G. Nielsen süüdistuses KarS § 297 lg 1 järgi õigeks. Maakohus luges põhjendatuks ja vajalikuks A. Oppari valitud kaitsjale makstud tasu summas 4130,55 eurot (taotlusest 80%) ja T. G. Nielseni valitud kaitsjale makstud tasu summas 3304,44 eurot (80% A. Oppari kaitsja tasust), mis tuli KrMS § 181 lg 1 alusel riigieelarve vahenditest hüvitada süüdistatavate valitud kaitsjatele. Maakohtu seisukohad A. Oppari ja T. G. Nielseni õigeksmõistmisel olid järgmised.
7.1.Ministri nõuniku ülesanne ongi anda ministrile nõu, kui minister neid nõuandeid kuulda ei võtaks, muutuks nõuniku ametikoht mõttetuks. Samuti on üheselt mõistetav, et nõuniku ametikohale võetavalt isikult eeldatakse põhjalikke teadmisi konkreetses valdkonnas just seetõttu, et isik saaks ministeeriumis tehtavaid otsustusi riigi huve silmas pidades kõige paremal viisil kujundada ja sisuliselt ette valmistada. Seega oli A. Opparil tööülesannetest lähtudes võimalus kujundada ja sisuliselt suunata avaliku halduse ülesandeid täitva ametiisiku, s.o põllumajandusministri, otsustusi. Tunnistaja H.-V. S. on ka kinnitanud enda otsustuste ettevalmistamist ja kujundamist A. Oppari poolt, kuid kinnitanud, et „ta küll ei tundnud mõjutamist erahuvist lähtuvalt". Samas ei tähenda otsuste kujundamise mõjutamine ja sisuline suunamine otsuste tegemist kellegi teise eest. Kuigi A. Opparil puudus otsustuspädevus ja võimalus osaleda otsustamisprotsessis, sai ta ministri nõunikuna siiski otsuste tegemist ettepanekute tasandil suunata, s.o tal oli ametiseisund ja ta oli seega ametiisik KarS § 288 lg 1 mõistes.
7.2.Kuigi A. Oppar ei saanud üksinda mõjutada otsuste vastuvõtmist, sh teostada haldamis-, järelevalve- ja juhtimisülesandeid ning varaliste väärtuste liikumist, sai A. Oppar MES-i nõukogu liikmena hääletada ja seeläbi suunata eraõigusliku juriidilise isiku otsuseid, seega oli ta ametiisik KarS § 288 lg 2 mõistes.
7.3.Vaidlust ei ole selles, et A. Oppar küsis 6. veebruaril 2008 T. G. Nielsenilt e-kirjaga, mis oli saadetud ministeeriumist A. Oppari e-posti aadressilt, kuuks ajaks 400 000 eurot laenu ja T. G. Nielsen andis 8. veebruaril 2008 A. Opparile laenu küsitud summas. Ei ole kahtlust, et A. Oppari majanduslike huvide deklaratsioonid olid reaalselt A. Oppari poolt vastavatel kuupäevadel esitatud dokumendid, kuna nende dokumentide koopiad on saadud Põllumajandusministeeriumist läbiotsimise käigus. Seega on üheselt leidnud tõendamist, et T. G. Nielseni poolt A. Opparile antud 400 000 krooni näol oli tegemist laenuga. Ei ole ka eluliselt usutav, et pistise võtja maksaks pistisena saadud laenu/raha pistiseandjale ca kahe kuu möödudes tagasi, sest pistis peaks oma olemuselt olema tasu pistise võtjale tehtava õiguspärase teo eest. Tavainimeses võib tekitada kahtlust asjaolu, et T. G. Nielsen andis suulise lepinguga sularahas 400 000 krooni laenu inimesele, keda ta õieti ei tundnud, ilma selle eest midagi olulist vastu saamata. Kuid samas ei saa kohtu arvates eluliselt usutavaks pidada ka seda, et A. Oppar, saades T. G. Nielsenilt sularahas n-ö pistist, kannab selle kohe oma pangakontole, sest igale ametnikule on ju üheselt teada, et iga pangakontole kantud suurem
summa raha võib tekitada kahtlusi ametniku aususes. Samas ei ole tingimata kohustust laenu kohta kirjalikku lepingut teha, see on laenupoolte otsustada. T. G. Nielsen on kinnitanud 17. mai 2008. a telefonikõnes Jaanus Murakale, et ta andis A. Opparile veebruaris laenu mitte sellepärast, et tegemist on ministeeriumi ametnikuga, vaid sellepärast, et inimene oli rahahädas. T. G. Nielsen deklareeris 2008. a tuludeklaratsioonis A. Oppari poolt tasutud intressid summas 20 000 krooni. Kohtu arvates kinnitab see, et A. Oppar tõepoolest tasus T. G. Nielsenile laenuintressi, sest ei ole eluliselt usutav, et T. G. Nielseni taoline majanduslikult mõtlev ärimees deklareeriks intressina summa, mida ta tegelikult pole saanud, teades, et peab sellelt summalt tulumaksu tasuma. Seega on tõendatud, et T. G. Nielsenilt A. Opparile antud laen 400 000 krooni ei olnud intressivaba ja ei ole tõendamist leidnud süüdistuses esitatud väide, et A. Oppar sai T. G. Nielsenilt 8. veebruaril 2008 intressivaba laenu. Arvestades, et vähem kui kolmekuulise laenu eest tasus A. Oppar intressi 20 000 krooni, tuleks aasta intressimääraks 20% ja sellise aastaintressiga laen ei saa olla soodustingimustel laen.
7.4.A. Oppar asus aktiivselt AS-i FjordFresh Holding tegevuses osalema alles pärast Põllumajandusministeeriumist
lahkumist.
Kuigi
nähtuvalt
A.
Oppari
e-posti
aadressilt
[email protected] peetud kirjavahetusest on A. Oppar juba ka 21., 22., ja 23. märtsil 2008 saadetud kirjades rääkinud OÜ FjordFresh Holding kalakasvatuse projektiga tehtud tegudest, sh et on otsinud Tartus arhitekte ja võimalikke ehitajaid, kes oleksid võimelised projektiga tegelema, on korraldanud kohtumise 26. märtsil 2008, ei ole see käsitatav A. Oppari poolt põllumajandusministri nõuniku ametist tulenevalt ametiisiku mõjutamisena, mille eest oli talle pärast ametniku kohalt lahkumist lubatud varalisi soodustusi. T. G. Nielsen ei lubanud A. Opparile tööd OÜ-s FjordFresh Holding pärast ministeeriumist lahkumist, vaid A. Oppar pakkus ennast e-kirjast nähtuvalt ise T. G. Nielseni juurde tööle ning läbirääkimised töö ja tingimuste osas peeti enne A. Oppari poolt ministeeriumist lahkumist, kusjuures A. Oppar oli tingimuste esitaja. Kohus leiab, et töökohta vahetades peetaksegi tavapäraselt enne vanast kohast lahkumist uue tööandjaga läbirääkimisi ja lepitakse kokku tingimustes, nii et töötaja lahkub vanast kohast teadmisega ja uue tööandja lubadusega, et uus töökoht on teda ootamas. Arvestades asjaolu, et A. Opparist sai AS-i FjordFresh Holding juhatuse liige, on eluliselt usutav, et isik soovib äsja alustanud firmas oma juhatuse liikme riske vähendada ja soovib omandada ka osalust ettevõttes, mis tulevikuplaanide perspektiivis pidanuks omama käivet 650 miljonit eurot. A. Oppari ettevõte Visand OÜ omandas 2% aktsiatest alles 30. märtsil 2009, s.o oluliselt hiljem, kui süüdistatav OÜ-s FjordFresh Holding tööle asus. Seega ei saanud Visand OÜ kohe A. Oppari tööle asudes AS-i FjordFresh Holding aktsionäriks. Eeltoodust tulenevalt ei saanud A. Oppar mitte kunagi AS-i FjordFresh Holding 2% aktsiate omanikuks; nimetatud kokkulepe oli mõeldud Visand OÜ-le aktsiate omandamiseks. Juriidiline ja füüsiline isik on õiguslikult olemuselt kaks erinevat subjekti, s.t eristada tuleb juriidilist isikut Visand OÜ ja füüsilist isikut A. Opparit.
7.5.OÜ FjordFresh Holding tasus 531 000 krooni Visand OÜ-le arve nr 2008/051 alusel. See on tõendatud pangakonto väljavõtte ja arvega. 25. märtsi 2008. a arvest nr 2008/051 nähtub selgelt, et arve on koostatud ettemaksuarvena, nimelt arve kauba kirjelduses välja toodud mai, juuni, juuli eest, mis näitavad, et arve on koostatud tulevikus osutatava teenuse eest. Kohus leiab, et A. Opparile
kolmekuulise ettemaksu tegemises kokkuleppimine on tõendatud nii süüdistavate kui ka J. Muraka ütlustega. Kaitsja on viidanud, et võlaõigusseaduse (VÕS) § 628 lg 4 järgi võib käsundisaaja enne käsundi täitmisele asumist nõuda käsundiandjalt mõistlikus ulatuses ettemakset tasu ja hüvitamisele kuuluvate kulude eest ja kohus nõustub nimetatud seisukohaga, et tegemist oli ettemaksuga teenuse osutamise lepingu eest. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et OÜ FjordFresh Holding tasus arve 31. märtsil 2008 Visand OÜ-le ettemaksuarvena arve nr 2008/051 alusel, mis oli mõeldud A. Oppari kolme kuu tasu ettemaksuna vastavalt poolte poolt kokkulepitule ja A. Oppar pole saanud varalist soodustust 531 000 krooni näol. Kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis lükkaksid ümber süüdistatavate ütlused selle kohta, et 531 000 krooni oli kolme kuu töötasu ettemaks A. Opparile. Nähtuvalt Visand OÜ konto väljavõttest on T. G. Nielsenile kuuluv äriühing OÜ Baltic Seafood teinud Visand OÜ-le 4. juunil 2008 ülekande summas 75 000 krooni ning AS FjordFresh Holding on teinud 11. juulil 2008 ülekande summas 25 000 krooni, 7. augustil 2008 ülekande summas 10 000 krooni, 12. augustil 2008 ülekande summas 15 000 krooni, 19. augustil 2008 ülekande summas 12 500 krooni, 29. augustil 2008 ülekande summas 14 500 krooni, 19. septembril 2008 ülekande summas 100 000 krooni, 6. oktoobril 2008 ülekande summas 30 000 krooni, kokku 282 000 krooni ning 30. märtsil 2009 ülekande summas 1 266 000 krooni, millest on samal kuupäeval 782 330 krooni tasutud AS-i FjordFresh Holding aktsia osaluse sissemakseks. Arvestades, et tõendamist on leidnud, et A. Oppar soovis tööle asudes töötasuks 10 000 eurot pluss käibemaks ja kolme kuu osa ettemaksuna, millega T. G. Nielsen nõustus ja Visand OÜ arvele kanti 531 000 krooni (s.o 450 000 pluss käibemaks 81 000 krooni). Ajavahemikul 4. juunist 2008 kuni 6. oktoobrini 2008 tasuti Visand OÜ arvelduskontole A. Oppari töötasuna veel 282 000 krooni, sh käibemaks. Vastavalt A. Oppari ja T. G. Nielseni vahelisele kokkuleppele tulnuks A. Oppari töötasuna tasuda mai-september, s.o 5 kuu eest 750 000 krooni pluss käibemaks, ja tasu aprillis töötatud päevade eest. Eeltoodu põhjal järeldub, et arvestades 31. märtsil 2008 Visand OÜ arvele kantud summat 531 000 krooni (sh käibemaks) ja edaspidi kuni 6. jaanuarini 2008 kantud summat 282 000 krooni (sh käibemaks), s.o kokku 813 000 krooni (sh käibemaks), on tegemist A. Opparile välja makstud kokkulepitud töötasuga ning ei ole põhjust käsitada 531 000 krooni suuruse summa maksmist A. Opparile varalise soodustuse andmisena.
7.6.A. Opparile on esitatud süüdistus KarS § 293 lg 1 järgi pistise võtmises põllumajandusministri nõunikuna ja MES-i nõukogu liikmena, kuid T. G. Nielsenile üksnes MES-i nõukogu liikmele pistise andmises KarS § 297 lg 1 järgi. Pistise võtmise ja andmise kuriteokoosseisude seisukohalt on keskseks tunnuseks ekvivalentsussuhte sisu ning koosseis eeldab eeskätt isikutevahelise ekvivalentsussuhte (kokkuleppe) esinemise kindlakstegemist. Süüdistuse järgi on A. Oppar põllumajandusministri nõunikuna nõustunud ametnikuna vara ja varalise soodustuse vastuvõtmisega selle eest, et ametiseisundit kasutades paneks toime seadusega lubatud teo, kuid T. G. Nielsenile pole samas pistise andmist süüks arvatud. Seega pole võimalik tuvastada ekvivalentsussuhte (kokkuleppe) olemasolu poolte vahel, st pole võimalik tuvastada sellist tegu isikute vahel, mille väljundiks oleks ametiisiku poolt pistise andja huvides toime pandud õiguspärane tegu.
7.7.MES-i meetmed olid suunatud väikeettevõtetele ja keskmise suurusega ettevõtetele, kuid T. G. Nielseni ettevõte oli suurettevõte, ületades kõiki kolme kriteeriumi, millega määratakse kindlaks suurettevõte ja millised nn klassifikaatorid on kehtestanud EL. AS FjordFresh Holding poleks saanud MES-i meetmeid taotleda oma suuruse tõttu ega ka tütarettevõtete kaudu. Tunnistaja Raul Rosenberg on selgitanud, et tütarettevõtete taotlused konsolideeritakse ja harva saab ühe ettevõtte mitu tütart garantiid. Lisaks oli maksimaalne väljaantud garantii 1,5 miljonit eurot ning sedagi siis, kui ettevõte vastas tingimustele, kuid AS FjordFresh Holding kui suurettevõte ei vastanud tingimustele. Seega poleks AS FjordFresh Holding kunagi kvalifitseerunud saama toetust MES-ist ja ta ei esitanud ka vastavasisulist taotlust. Veelgi enam, süüdistuses väidetud garantiipoliitika sai alguse juba MES-i eelkäija ajal ja A. Oppar võttis garantiipoliitika teemal MES-i nõukogus sõna mais 2007, mis on oluliselt enne seda kui ta T. G. Nielseniga tutvus. Oluliseks tuleb pidada ka asjaolu, et T. G. Nielsen polnud kuni mai-juunini 2008 teadlik A. Oppari MES-i nõukogu liikmeks olekust. Seda on kinnitanud nii A. Oppar ise kui ka T. G. Nielsen. Eeltoodust tulenevalt ei ole leidnud tõendamist süüdistuses toodu, et kalanduse investeeringumeetmete garantiipoliitika kohaldamise eesmärk oli võimaldada OÜ-l FjordFresh Holding riigigarantii abil saada võimalikult suures ulatuses laenu.
7.8.Nii A. Oppar kui ka T. G. Nielsen olid kursis MES-i meetmete rakendatavusega üksnes väikeettevõtetele ja keskmise suurusega ettevõtetele ning asjaoluga, et AS FjordFresh Holding oli suurettevõte ja MES-i maksimaalne garantii oli 1,5 miljonit eurot. Seega ei saanud A. Opparil ega T. G. Nielsenil olla ega olnudki ettekujutust, et MES-i garantiipoliitikat on võimalik muuta nii, et AS FjordFresh Holding saaks taotleda riigigarantiid summas 40 miljonit eurot. Süüdistuses A. Opparile etteheidetu, et Põllumajandusministeeriumi esindajana MES-i nõukokku kuulunud A. Oppar oli MES-i nõukogus ka pärast Põllumajandusministeeriumist lahkumist, ei ole asjakohane, kuna Põllumajandusministeeriumi täidetavale kohale MES-is sai liikme nimetada ja sealt tagasi kutsuda vaid põllumajandusminister ja sellekohane ministri käskkiri on tehtud 3. novembril 2008.
7.9.A A. Oppar pole saanud T. G. Nielsenilt vara ja varalisi soodustusi selleks, et A. Oppar MES-i nõukogu liikmena asuks ellu viima garantiipoliitikat selliselt, et sellega oleks võimalik AS-il FjordFresh Holding ja T. G. Nielsenil riigigarantii abil saada võimalikult suures ulatuses laenu. Laenu saamine AS-i FjordFresh Holding puhul MES-ist oli võimatu, kuna tegemist oli suurettevõttega, kellele MES-i meetmed ei kohaldu. Ametiisiku tegu peab kujutama endast vastutasu eest tehtut või tehtavat: see on pistiseandja jaoks sisuliselt ostetud või ostetav vastuteene, pistise võtja ehk ametiisiku jaoks tasustatud või tasustatav teene. A. Oppar ametiisikuna ei ole esiteks saanud pistisena käsitatavat tasu T. G. Nielsenilt ja T. G. Nielsen pole pistist ka andnud. Lisaks pole A. Oppar MES-i garantiipoliitikaga seoses osutanud teenet T. G. Nielsenile ega ka AS-ile FjordFresh Holding. Samuti pole T. G. Nielsen saanud A. Opparilt mingeid teeneid seoses MES-i garantiipoliitikaga AS-i FjordFresh Holding tarbeks. T. G. Nielsen pole lubanud A. Opparile vara ja muid soodustusi AS-ile FjordFresh Holding soodsate otsuste tegemise eest ning A. Oppar pole vastu võtnud vara ja varalisi soodustusi ja lubanud nende eest ametiisikuna tegusid toime panna.
7.10.Pole täidetud pistise võtmise ja pistise andmise objektiivne koosseis, sest puudub süüteo vahetu
objekt ehk pistise ese. Seega ei saanud A. Oppar pistist vastu võtta ega T. G. Nielsen pistist anda. AS FjordFresh Holding poleks kunagi saanud MES-i riigigarantii abil laenu võtta ega garantiid summas 40 miljonit eurot taotleda. Seega puudus ka ametiisiku poolt pistise andja huvides toime pandud õiguspärane tegu. T. G. Nielseni poolt A. Opparile üle antud rahaliste vahendite näol on tegemist intressiga 20 000 krooni tagastatud laenuga ning 3 kuu tasuga käsunduslepingu alusel. Kriminaalasja menetlemisel ei ole kogutud tõendeid ja ammendatud on ka võimalused leida tõendeid, mis kinnitaksid, et T. G. Nielseni poolt A. Opparile antud laenu, töökoha ja osaluse ning vara summas 531 000 krooni näol oli tegemist pistisega, mille eest oodati A. Opparilt Audru kalakasvatusele soodsate otsuste tegemist. Kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks.
8.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni riigiprokurör L. Vaik. Kaebuse esitaja taotles maakohtu otsuse tühistamist ja asjas uue otsuse tegemist, millega mõistetaks süüdistatavad nendele esitatud süüdistustes süüdi. Maakohus on arutanud kriminaalasja ühekülgselt ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust.
9.Tallinna Ringkonnakohtu 17. detsembri 2013. a otsusega tühistati maakohtu otsus ja A. Oppar tunnistati KarS § 293 lg 1 ning T. G. Nielsen KarS § 297 lg 1 järgi süüdi. A. Opparit karistati vangistusega 6 kuud ja T. G. Nielsenit vangistusega 3 kuud, mis jäeti KarS § 73 alusel täitmisele pööramata kolmeaastase katseajaga. Ringkonnakohtu otsuse põhistused olid kokkuvõtvalt järgmised.
9.1.Maakohus on õigesti tuvastanud, et A. Oppar oli nii põllumajandusministri nõunikuna kui ka MES-i nõukogu liikmena ametiisik KarS § 288 lg 1 mõttes. See asjaolu ei ole ka vaidluse esemeks.
9.2.Tuleb nõustuda prokuratuuriga, et T. G. Nielseni 8. veebruaril 2008 F. G. B.-le saadetud e-kirja sisu näitab üheselt, et ametiisik on oma ametiseisundit kasutades toime pannud või on alust arvata, et ta edaspidi paneb toime seadusega lubatud teo. Mis puudutab 20 000 krooni ulatuses intressi maksmist A. Oppari poolt, siis selle kohta siiski usaldusväärsed tõendid puuduvad. Ükski kohtus kontrollitud tõend peale süüdistatavate endi ütluste seda tõsikindlalt ei kinnita. Kuigi T. G. Nielsen deklareeris intressid oma 2008. a tuludeklaratsioonis, tuleb tähele panna, et deklaratsiooni esitas ta 2009. a, s.o ajal, mil ta oli juba teadlik talle esitatud kahtlustuse sisust. A. Oppar teadis väga hästi, kellelt laenu küsida ja T. G. Nielsen omakorda teadis, kellele ja miks seda andma peaks. Laen ületas kindlasti analoogsete tehingute tavapärased majandusriskid ning seda tuleb hinnata varalise soodustusena KarS § 293 lg 1 mõttes.
9.3.KarS § 293 lg-s 1 ettenähtud kuritegu on lõpule viidud juba pistise lubamisega nõustumisega, st nõustumisega, et ametiisikule antakse tulevikus üle vara või muu soodustus. Süüdistusest nähtuvalt lubas T. G. Nielsen 2008. a märtsis A. Opparile töö ning osaluse firmas, A. Oppar nõustus sellega ja võttis hiljem ka vastu. Kuritegu oli seega realiseerunud siis, kui A. Oppar nõustus pistise lubamisega. Oluline ei ole, millal soodustused üle anti või kas need hiljem üldse üle anti. Tähtsust ei ole, kas OÜ Fjord Fresh Holding oli pistise lubamise ajal ümber kujundatud või mitte. Tähendust ei ole ka sellel, kelle poolt tuli initsiatiiv pistise lubamiseks. Käesoleval juhul pole siis oluline, kas A. Oppar pakkus ise ennast tööle või tegi esimese pakkumise T. G. Nielsen. Tähtis on, et T. G. Nielsen lubas pistist ja A. Oppar nõustus sellega. Maakohus on tõendatuks lugenud selle, et T. G. Nielsen lubas A. Opparile
2% AS-i Fjord Fresh Holding aktsiatest ning A. Oppar nõustus sellega. A. Oppari süüküsimuse otsustamisel ei ole aga tähtsust, et hiljem omandas aktsiad A. Oppari ettevõte Visand OÜ, s.o ametiisikuga seotud kolmas isik.
9.4.Ka töö tegemise võimaldamine võib olla käsitatav varalise soodustusena. Praegusel juhul on 531 000 krooni ülekandmine käsunduslepingu alusel, millest väidetavalt on A. Opparile ettenähtud palgasumma 10 000 eurot ehk 156 000 krooni kuus varaline soodustus KarS § 293 mõttes. 531 000 krooni vastas ligikaudu A. Oppari kahe aasta sissetulekule (neto), 10 000 euro suurune kuupalk ületas A. Oppari Põllumajandusministeeriumist saadava kuupalga peaaegu seitsmekordselt.
9.5.Asjas kogutud ja uuritud tõenditest (e-posti kontode väljavõtted, kõnede salajased pealtkuulamised jne) järeldub, et A. Oppar tegutses põllumajandusministri nõunikuna vaieldamatult suunal, et tootjal tekiks võimalus saada toetusena kas laenu või garantiid. Selleks on ta saatnud ministeeriumi esindajana ideed tutvustavaid kirju nii ministeeriumi sees kui ka väljapoole ministeeriumi, korraldanud nõupidamisi. Selline tegevus ministri nõuniku poolt, kelle ülesandeks ongi nõu andmine, soovituste jagamine ja seeläbi otsustusprotsessi suunamine, on kantud eesmärgist ministri ja teiste ametnike otsuseid vastavalt mõjutada. A. Oppari tegevusele õigusliku hinnangu andmise juures ei ole aga KarS § 293 mõttes tähtsust, kas ta pistise vastutasuna oma tegevusega ka reaalselt otsustusi mõjutas, sest KarS § 293 ettenähtud kuriteokoosseis on realiseerunud sellega, kui ametiisik on pistise andja suhtes näidanud üles valmisolekut panna toime seadusega lubatud tegu või selle toimepanemisest hoiduda. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsuses selles asjas samuti osutanud, et pole oluline, kas ametiisik kokkulepitud teo ka tegelikult toime pani või toime panemata jättis. See, kas A. Oppari tegevus otsuste kujundamisel oli kantud pistise lubamisest või saamisest või jätkas ta varem kokkulepitud poliitikate elluviimist, ei ole KarS § 293 lg 1 ja § 297 lg 1 objektiivse koosseisu tuvastamisel tähtsust.
9.6.Isiku tegevusele karistusõigusliku hinnangu andmine toimub üksnes temale esitatud süüdistust silmas pidades. Asjaolu, et T. G. Nielsenile ei ole A. Opparile kui põllumajandusministri nõunikule pistise andmises süüdistust esitatud, ei saa olla takistuseks faktiliste asjaolude tuvastamisel ja nende põhjal A. Oppari tegevusele õigusliku hinnangu andmisel. Pooltevahelise ekvivalentsussuhte olemasolu või selle puudumine teo toimepanemise ajal ei saa sõltuda sellest, kas T. G. Nielsenile on süüdistus esitatud või mitte, nagu ei ole kuriteost osavõtjale või kuritegeliku suhte teisele poolele süüdistuse esitamata jätmine isiku õigeksmõistmise aluseks. Tuleb märkida sedagi, et süüdistataval puudub õigus teistele sama teo toimepanemisega seotud isikutele süüdistuse esitamist nõuda. Põhjused, miks käesolevas asjas T. G. Nielsenile selles osas süüdistust ei esitatud, tuleneb sellest, et A. Opparile KarS § 2981 lg 1 (mõjuvõimuga kauplemine) järgi esitatud süüdistuse hindas süüdistaja samade faktiliste asjaolude põhjal ümber KarS § 293 lg 1 järgi. Mõjuvõimuga kauplemise puhul ei näe aga seadus ette vastutust mõjuvõimuga kauplevale isikule vara ja muu soodustuse andmise eest.
9.7.Pistise lubamisega nõustumine ei pea olema verbaalne, vaid võib väljenduda ka konkludentsetes tegudes. Seega on käesoleva kriminaalasja kontekstis oluline teada, et T. G. Nielsen oli teadlik A. Oppari kui ametiisiku tegevusalast, pädevusest ja võimalusest mõjutada otsustusprotsesse talle
vajalikus suunas. Kogutud tõendite alusel on kahtlusteta kindel, et T. G. Nielsen oli selgelt teadlik A.
Oppari
ametipositsioonist,
ülesannetest,
sellest,
et
A.
Opparil
on
võimalik
nii
põllumajandusministeeriumis kui ka MES-is otsustusprotsesse mõjutada tema ning OÜ FjordFresh Holding jaoks soovitud suunas seoses Audru valda rajatava kalakasvatuse projektiga. Ning samas oli ka A. Oppar teadlik T. G. Nielseni huvidest OÜ FjordFresh Holding nimel tegutsedes. See sai A. Opparile teatavaks juba siis, kui T. G. Nielsen esimest korda oma projekti 2007. a augustis ministeeriumis tutvustamas käis.
9.8.400 000-kroonise laenu andis T. G. Nielsen A. Opparile 8. veebruaril 2008, misjärel A. Oppar ametiisikuna jätkas selliste tegude toimepanemist, mis teenisid T. G. Nielseni ning OÜ FjordFresh Holding huve. Sellest hetkest ei saa enam rääkida ametiisiku objektiivsusest ning sõltumatusest oma otsuste tegemisel. Eluliselt ei ole usutav, et T. G. Nielsen andis laenu ministeeriumi ametnikule, kes võib suunata ja mõjutada tema kalakasvatusprojekti, kus on mängus kümnetesse miljonitesse eurodesse ulatuvad summad, lihtsalt heast südamest. Seda ei saa kuidagi väita ka asjas tuvastatud faktilisi asjaolusid silmas pidades. Kui tekib soov kedagi aidata laenu näol, siis ei ole raske valida selleks kedagi, kes ei ole otseselt ja vahetult ametiisikuna tegev valdkonnas, mis on T. G. Nielseni jaoks seotud väga suurte juba tehtud ja planeeritavate investeeringutega. T. G. Nielseni e-kiri F. G. B.-le ja 2. juuli 2008. a telefonivestluse P. M.-iga salajase pealtkuulamise protokoll kinnitavad seda seisukohta.
9.9.Pistise võtmine on lõpule viidud, kui ametiisik on pistise andja suhtes näidanud üles valmisolekut panna toime seadusega lubatud tegu või sellest hoiduda. Praegusel juhul on piisav, et A. Oppar ja T. G. Nielsen said aru, et hüved on ette nähtud vastutasuna tehtud või tulevikus tehtavate tegude eest. Seega ei ole kõne all oleva kuriteokoosseisu realiseerimise hindamisel tähtis, kas A. Opparil õnnestus garantiipoliitika läbisurumine soovitud viisil või EKF 2007-2013 rakendusmeetme vastuvõtmine sõnastuses, mille kohaselt ei oleks meetmetest projektidele toetuse saamiseks taotluste esitamise ajal vajalik ehitusloa ja detailplaneeringu olemasolu.
9.10.Süüdistust kinnitavad T. G. Nielseni e-kirjad A. Opparile 2007. a sügisest alates, samuti A. Oppari 6. augusti 2008 e-kiri T. G. Nielsenile ja F. G. B.-le, milles ta kinnitab kokkuleppe olemasolu juba veebruaris 2008. a. T. G. Nielseni ja D. L.-i vahelise 15. juuli 2008. a vestluse salajase pealtkuulamise protokoll tõendab, et T. G. Nielsen oli teadlik A. Oppari tegevusest ja ülesannetest MES-i nõukogu liikmena.
9.11.Pistise andmise ning võtmise koosseisu realiseerimisel ei ole oluline, kas ametiisik kavatseb hakata tegu toime panema, on selle toimepanemist juba alustanud, on selle juba toime pannud või ei kavatsegi ta seda tegelikult toime panna. Pistise andmise ja võtmise koosseis on realiseerunud ka juhul, kui vara või varaline soodustus antakse teo eest, mille ametiisik on juba toime pannud, juhul kui poolte vahel valitseb selles osas ühtne arusaam.
9.12.Maakohus on jätnud hindamata talle esitatud ja süüdistust toetavad ning objektiivsed tõendid ega ole põhjendanud, miks ta neid tõendeid süüdistatavate süüküsimuse lahendamisel ei arvestanud.
9.13.Mõlemad süüdistatavad tegutsesid kavatsetult. A. Oppari eesmärk oli vara või varaliste
soodustuste vastuvõtmine T. G. Nielsenilt tegude eest, mis ta ametiisikuna oma ametiseisundit kasutades on toime pannud ning toime paneb. T. G. Nielsen seadis endale eesmärgiks A. Opparile kui ametiisikule vara ning varaliste soodustuste andmise A. Oppari kui ametiisiku poolt toime pandud ja toime pandavate tegude eest. Märkimata ei saa jätta ka asjaolusid, mis olid süüdistatavatele n-ö liikumapanevaks jõuks. A. Oppar oli rahalistes raskustes, T. G. Nielsen pakkus neist vabanemiseks nii ajutist lahendust laenu näol kui ka püsivat lahendust väga hea sissetuleku näol. T. G. Nielsen vajas aga riigipoolset toetust selleks, et oma projekti teostada ning A. Oppar oli tema jaoks isikuks, kellel oli võimalus pääseda otsustamisprotsessidele lähemale ja neid juhtida või suunata.
9.14.Tuginedes KrMS § 180 lg-le 1 tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse ka osas, millega mõisteti kaitsjatele maakohtus osutatud õigusabi eest makstud tasu välja Eesti Vabariigilt. Apellatsioonimenetluses kaitsjatele makstud mõistlikud kulud mõistis ringkonnakohus KrMS § 185 lg 1 alusel riigilt välja A. Oppari kasuks summas 980 eurot ning T. G. Nielsenile summas 1580 eurot.
KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
10.Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid süüdistatavate kaitsjad.
10.1.T. G. Nielseni kaitsja vandeadvokaat J. Siim taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja alternatiivselt menetluse lõpetamist mõistliku menetlusaja möödumise tõttu, maakohtu õigeksmõistva otsuse jõustamist või ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmist. Kassatsiooni põhistused on järgmised.
10.1.1.Kohtuotsuses on põhjendamatult arvestatud üksnes süüdistust kinnitavate tõenditega ja jäetud kõrvale süüdistatavaid õigustavad tõendid, sh tunnistajate ja süüdistatavate ütlused.
10.1.2.Kohtu järeldus A. Oppari laenu saamise võimatuse kohta teistest allikatest on oletuslik ega põhine tõenditel. T. G. Nielseni antud laenu tingimused (intressimäär 33%) olid A. Oppari jaoks turutingimustest (intressimäär 22-28%) oluliselt ebasoodsamad.
10.1.3.Laenu saamine ja A. Oppari väidetavad teod pole loogilises ajalises järjestuses, kuna A. Oppar sai laenu alles pärast tema poolt MES-i finantsjuhile A. N.-ile ettepanekute tegemist
10.jaanuaril 2008 ning MES-i nõukogu koosolekutel ettepanekute tegemist 11. jaanuaril 2008 ja
8.mail 2008. A. Oppar küsis T. G. Nielsenilt viimase isiklikku e-posti aadressi alles 6. veebruaril 2008 saadetud e-kirjas (VI kd, tl 1-2) ja kriminaalasjas puuduvad igasugused tõendid, mis viitaksid kasvõi kaudselt süüdistatavate varasemale eraviisilisele läbikäimisele ning sellest tulenevalt võimalusele, et A. Oppar saanuks viidatud koosolekutel realiseerida T. G. Nielseni ja/või AS/OÜ FjordFresh Holding huve. Nende faktiliste asjaolude valguses jääb mõistetamatuks, millel põhineb ringkonnakohtu järeldus, et A. Oppar teadis väga hästi, kellelt laenu küsida ja T. G. Nielsen omakorda teadis, kellele ja miks seda andma peaks. T. G. Nielsen oli küll varem korduvalt e-posti teel A. Oppari jt Põllumajandusministeeriumi ametnike poole pöördunud, et viimased aitaksid tal saada planeeritava kalakasvatusprojekti jaoks toetusi, kuid A. Oppar kirjadele ei vastanud ja süüdistatavate vahel isiklikku laadi suhtlemist ei kujunenud. Seega puudub põhjuslik seos väidetava pistise andmise ja A. Oppari tegude vahel, mistõttu pole tuvastatav ka ekvivalentsussuhe.
10.1.4.Analoogselt A. Opparile antud laenuga ja sõlmitud käsunduslepingu alusel ülekantud ettemaksega puudus ka lubatud optsioonil igasugune seos A. Oppari tegevusega MES-i nõukogu liikmena. Puudub mõistlik ja loogiline põhjus, miks pidanuks T. G. Nielsen üldse maksma A. Opparile pistist või lubama talle varalisi soodustusi olukorras, kus talle oli enne selge, et kehtiv õiguslik regulatsioon välistab tema projekti rahastamise, sõltumata A. Oppari tegevusest. Kõnealuse küsimuse on teise astme kohus vastuseta jätnud.
10.1.5.Maakohus on kogutud tõendite põhjal õigesti tuvastanud, et OÜ FjordFresh Holding ümberkujundamine ja A. Oppari määramine selle juhatuse liikmeks toimus alles pärast seda, kui A. Oppar oli Põllumajandusministeeriumist lahkunud. Aktsiad olid talle tasu selle eest, et A. Oppar oli nõus võtma äririske juhatuse liikmena, vastutades oma isikliku varaga juhatuse liikme tegevuse eest. Maakohus on asunud igati põhjendatult seisukohale, et tegemist on kolme kuu töötasu ettemaksuga A. Opparile, mistõttu ei ole põhjust käsitada talle 531 000 krooni suuruse summa maksmist varalise soodustuse andmisena. Ettemakse tasumises ei saa olla midagi õigusvastast ega tavapärase äripraktikaga vastuolus olevat, kuna VÕS § 628 lg 4 kohaselt võib käsundisaaja enne käsundi täitmisele asumist nõuda käsundiandjalt mõistlikus ulatuses ettemaksu. Kuivõrd A. Oppar koostas sõlmitud teenuse osutamise lepingu alusel pärast selle jõustumist OÜ-le FjordFresh Holding uue äriplaani, finantsprojektsioonid, kolme majandusaasta aruanded, viie detailplaneeringu dokumentatsiooni, Euroopa Liidu struktuurile esitatud abitaotlused, erinevaid lepingud jms, siis ei olnud tegemist üksnes näilike tehingutega, vaid reaalselt osutatud teenustega, mille eest tasu maksmine on igal juhul põhjendatud.
10.1.6.Ringkonnakohtu võrdlus A. Oppari ministeeriumis töötamise ajal saadud aastase netosissetuleku ja kuupalgaga on meelevaldne, kuna kohus on jätnud võrdluse tegemisel tähelepanuta tõsiasja, et Visand OÜ esitatud arve alusel tasutud summa sisse olid arvestatud muu hulgas kõik teenuse osutamisega kaasnevad transpordi-, side- ja kontorikulud, mille hüvitamist A. Opparile kui OÜ FjordFresh Holding juhatuse liikmele enam eraldi ette ei nähtud. Ministri nõunikuna töötamise ajal hüvitati A. Opparile transpordi-, side- ja lähetuskulud eraldi ning neid töötasu sisse ei arvestatud. Juhul kui palgakulu puhul võtta arvesse 33% sotsiaalmaksukohustus ja tööandja poolt tasutav 1% töötuskindlustusmakse, ei ulatu vahe Visand OÜ kaudu osutatud projektijuhtimise teenuse eest saadud tasu ja ministri nõunikuna saadud töötasu (brutopalga) vahel isegi kahe korrani.
10.1.7.Süüdistus ja selle põhjendatust kinnitav ringkonnakohtu otsus on kõiki tuvastatud asjaolusid ja kogutud tõendeid arvestades kõnealuse episoodi osas vastuoluline ja ebaloogiline, kuna süüdistusest ega vaidlustatud kohtulahendist ei selgu, miks käsitatakse pistisena teenuse osutamise lepingu alusel vaid esimese kolme kuu eest ette makstud tasu, mitte aga hiljem osutatud teenuste eest makstud tasu, ehkki A. Oppar tegutses MES-i nõukogu liikmena kuni 3. novembrini 2008.
10.1.8.Ringkonnakohus on vaidlustatud kohtulahendis seostanud A. Oppari algatust täiesti meelevaldselt T. G. Nielseni ja OÜ FjordFresh Holding huvides tegutsemisega, jättes täielikult tähelepanuta tõsiasja, et kui süüdistatav poleks koos MES-i juhatusega aktiivselt garantiipoliitika väljatöötamisega tegelenud, oleks see viinud pärast üleminekuaja tähtaja lõppemist MES-i tegevuse
lõpetamiseni. Sama probleemi ees oli ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi haldusalas tegutsev Sihtasutus KredEx. Riiklikku garantiipoliitikat puudutav oli MES-i nõukogu koosolekutel arutusel juba enne 2007. a septembrit, mil T. G. Nielsen pöördus süüdistuse kohaselt riigigarantiiga laenu saamisele kaasaaitamiseks väidetavalt A. Oppari kui MES-i nõukogu liikme poole.
10.1.9.Kaitsjad esitasid kohtule Euroopa Komisjoni poolt Eesti riigile 19. mail 2008. a väljastatud riigiabi loa nr 404/2007 (laenud hoiu-laenuühistute tegevuse arendamiseks) (VII kd, tl 8-12), 3. juunil 2008. a väljastatud riigiabi loa nr 606/2007 (laenud läbi krediidiasutuste) (VII kd, tl 13-16), samuti
28.mail 2008. a väljastatud riigiabi loa nr 48/2009 (meetod riigiabi elemendi arvutamiseks MES-i garantiide andmisel) (VII kd, tl 17-22), mis võimaldavad kohtul veenduda, milline oli A. Oppari poolt MES-i nõukogu liikmena 2007. a mais algatatud garantiipoliitika tulemus ja kas see saab olla seotud väidetava tegutsemisega T. G. Nielseni ja OÜ FjordFresh Holding huvides, nagu märgitakse ebaõigesti süüdistuses ja ringkonnakohtu otsuses.
10.1.10.Täiesti mõistetamatuks jääb, kuidas saab juba enne A. Oppari põllumajandusministri nõunikuna tööle asumist Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatud rakenduskava sisu refereerimine kolmandale isikule (Martin Vallimäele, BNS-i uudisteagentuur) tõendada A. Oppari tegutsemist T. G. Nielseni ja OÜ FjordFresh Holding huvides. Seda eriti veel olukorras, kus kohtu poolt osutatud e-kirja lõpus on A. Oppar märkinud: "Rohkemat kui huvi väljendus ja informatsiooni jagamine, ei saa me aga selle heaks teha".
10.1.11.Tunnistaja T. K. on 22. novembril 2011 ütlusi andes möönnud, et kogu asjaajamine kalandusvolinik J. B. kabinetiülema W. S.-iga toimus tema initsiatiivil. Vastuseks prokuröri küsimusele selgitas T. K., et Euroopa Komisjonist erinevate toetuste saamise võimaluste kohta uuris ta omal algatusel. Ringkonnakohtu osutatud e-kirjas edastas A. Oppar ministeeriumis väljakujunenud praktika kohaselt T. K.-le tema valdusesse sattunud materjali, kuna viimane sõitis teadaolevalt kohtuma kalandusvoliniku kabinetiülema W. S.-iga. Nimetatud kohtumine toimus T. K. initsiatiivil ning A. Opparil puudus selle korraldamisel ja koordineerimisel igasugune roll.
10.1.12.A. Opparil ei olnud põhjust küsida T. G. Nielsenilt süüdistuses loetletud vara ja varalisi soodustusi tegude eest, mille toimepanemine ei olnud kehtinud õiguslikku raamistikku arvestades tema võimuses ega objektiivselt võimalik, kuivõrd suurettevõtted ei kvalifitseerunud riigi abiks. OÜ-l FjordFresh Holding olnuks võimalik saada riigigarantiiga laenu üksnes eeldusel, et ta vastab kirjeldatud tingimustele ning lisaks sellele esitab õigusaktides ettenähtud vormis taotluse. OÜ FjordFresh Holding ei ole aga kunagi esitanud asjaomastele Eesti asutustele ega isikutele ühtegi taotlust laenu, garantii või muu finantstoetuse saamiseks. Seega ei olnud täidetud eeldused, mille puhul võiks eeldada vastava taotluse menetlemist ja otsuse kujundamist OÜ FjordFresh Holding huvides. Siinkohal jääb süüdistuse kontekstis arusaamatuks, mille eest ja nimel oleks T. G. Nielsen pidanud vastavas olukorras maksma või lubama pistist A. Opparile. Kuna taotlust ei esitatud, ei olnud MES-is võimalik OÜ FjordFresh Holding arendusprojekti üldse sisuliselt menetlema asuda.
10.1.13.Põllumajandusministeeriumi esindajad, sh ministri nõunik A. Oppar, pole andnud kordagi T. G. Nielsenile informatsiooni, mis oleks olnud ebaadekvaatne või vastuolus eelviidatud meetmete
või EL riigiabi suunistega. Kriminaalmenetluse käigus ei ole kogutud ühtegi tõendit, mis võimaldaks väita, et A. Oppar andis ministri nõunikuna töötades T. G. Nielsenile lubaduse või sõlmis kokkuleppe
15.novembril 2007. a Põllumajandusministeeriumis toimunud kohtumisel teatavaks tehtud toetusvõimaluste
muutmiseks
viimasele
soodsamas
suunas.
A.
Oppari
garantiipoliitika
väljatöötamisele ja rakendamisele suunatud tegevuse seostamine T. G. Nielseni soovide ja huvidega Audru kalakasvatuse projekti elluviimisel on meelevaldne ning vastuolus objektiivsete asjaolude ja neid kinnitavate tõenditega, mis on ringkonnakohtu poolt põhjendusi esitamata pea täielikult kõrvale jäetud.
10.1.14.Olukorras, kus ühele süüdistatavale heidetakse ette tema kui ametiisiku poolt talle vara ja varalise soodustuse lubamisega nõustumist ning vastuvõtmist vastutasuna selle eest, et ta ametiseisundit kasutades paneks toime seadusega lubatud teo, kuid teisele samas asjas kohtu alla antud isikule ei ole vastavas osas inkrimineeritud pistise andmist, ei saa väita, et võimalik oleks tuvastada selline tegu isikute vahel, mille puhul andja saab või on saanud vastuteenusena üleantu eest ametiisikult mingi tema jaoks kasuliku teo. Eelkirjeldatud põhjusel on süüdistus pärast muutmist selgelt vastuoluline ja ebaselge, rikkudes seetõttu ühtlasi süüdistatavate õigust efektiivsele kaitsele.
10.1.15.Kriminaalasjas kogutud tõendite põhjal pole võimalik tuvastada ühegi lubaduse või kokkuleppe olemasolu, mille kohaselt oleks T. G. Nielseni poolt A. Opparile laenu andmine, töötasu ettemakse tegemine või 2% osaluse lubamine olnud vastutasuks viimase poolt tehtavate tegude või nende tegude tegemise kohta lubaduse andmise eest. Pole alust kahelda A. Oppari ja T. G. Nielseni väidetes, et nimetatud rahalised vahendid on õiguspäraste tehingute alusel üle antud ning et tegemist ei ole pistisega.
10.1.16.Kogutud tõendusteabe põhjal tuleb asuda seisukohale, et kriminaalmenetluse käigus ei ole tuvastatud asjaolusid, mis viitaksid vähimalgi määral T. G. Nielseni tahtlusele (eesmärgipärasele tegevusele) panna toime süüdistuses inkrimineeritud süütegu. Eelviidatud objektiivsed asjaolud koos neid kinnitavate tõenditega viitavad ühemõtteliselt sellele, et A. Opparil ei saanud eksisteerida motiivi ja seeläbi mistahes vormis tahtlust T. G. Nielsenilt pistist võtta ja viimasel omakorda tahtlust seda anda.
10.1.17.Ringkonnakohus ei ole mõistetavalt selgitanud, kuidas oleks tõendeid kogumis hinnates võimalik jõuda maakohtuga võrreldes teistsugusele järeldusele isikute käitumises süüteokoosseisu esinemise kohta, võttes arvesse süüdistuses toodud teokirjeldust. Viidates küll Riigiprokuratuuri apellatsioonis märgitud tõenditele, mis süüdistaja hinnangul tõendavad süüdistatavate poolt süüdistuses kirjeldatud tegude toimepanemist, ei ole teise astme kohus seadnud kahtluse alla ühegi õigustava tõendi usaldusväärsust ega maakohtu poolt neile antud hinnangut. Selle asemel on nimetatud tõendid põhjendust esitamata sootuks hindamata jäetud.
10.1.18.Ringkonnakohtu otsuse tegemise aluseks olevad süüstavad tõendid on omakorda kontekstist väljarebitud ega kajasta vestlusi ega kirjavahetust seoses Audru kalakasvatuse ega A. Oppari tegevusega. Enne 2008. a veebruari pole A. Oppar T. G. Nielseni kirjadele ega taotlustele vastanud.
10.1.19.T. G. Nielseni suhtes süüdimõistva kohtulahendi teinud ringkonnakohus ei ole viidanud
mitte ühelegi asjakohasele tõendile, mis tõendite kogumis hindamise tulemusena annaks alust asuda võrreldes vaidlustatud kohtuotsuses sisalduvaga vastupidisele järeldusele süüdistuses märgitud süüdistatava käitumises süüteokoosseisu objektiivse külje tunnuste esinemise kohta. Teisisõnu ei anna ringkonnakohtu poolt viidatud tõendid alust muuta maakohtu otsuses põhjalikult analüüsitud tõenditele antud hinnangut ja nende põhjal kohtu poolt tehtud järeldusi.
10.1.20.Kriminaalmenetluse kestust arvestades on praeguseks ajaks möödunud menetluse mõistlik aeg, mistõttu tuleb süüdistatava karistust kergendada või menetlus tema suhtes lõpetada. Kohtuasja esemeks on kuritegu, mille T. G. Nielsen pani süüdistusakti kohaselt toime 2008. a veebruaris ja märtsis ehk praeguseks ligikaudu kuus aastat tagasi. Süüdistatavale esitati kahtlustus pistise andmises KarS § 297 lg 1 järgi 10. septembril 2008. a. Praeguseks ajaks on kriminaalasja kohtueelne ja kohtumenetlus süüdistatava suhtes väldanud seega kokku ligemale 5,5 aastat. Mõistetavalt pikeneks menetlusaeg veelgi, kui kriminaalasi veel kord alama astme kohtule uueks arutamiseks saata. Uue täiemahulise esimese astme kohtu menetluse korral oleks kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel vältimatu. Kriminaalmenetluse senine pikaajaline kestus ei ole tingitud T. G. Nielseni käitumisest. Kriminaalasja toimiku materjalidest ei nähtu, nagu oleks süüdistatav kriminaalmenetlusest kõrvale hoidunud või mingilgi viisil takistanud menetluse läbiviimist. Samas on ta pidanud märkimisväärselt pika aja jooksul taluma kriminaalmenetlusega kaasnevaid piiranguid, eeskätt kohustust osa võtta menetlustoimingutest ja arvukatest kohtuistungitest. Sellise kohustuse täitmine pikema aja vältel pärsib süüdistatava tavapärast elukorraldust ja vaba eneseteostust. Enne ringkonnakohtu 17. detsembri 2013. a otsust mõistis Harju Maakohus kahel korral ja Tallinna Ringkonnakohus ühel korral T. G. Nielseni talle esitatud süüdistuses õigeks, samas kui Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. märtsi 2013. a otsusega kriminaalasjas nr 3-1-1-95-12 saadeti asi uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus. Seetõttu tuleb kohtul kassatsioonimenetluses lahendada küsimus asja lõpetamise või süüdistatava karistuse kergendamise kohta KrMS § 2742 lg 1 või § 306 lg 1 p 61 kohaselt.
10.1.21.Kassatsiooni esitamise aja seisuga ei ole T. G. Nielsenile vaidlustatud kohtuotsuse tõlget ei taani- ega ingliskeelsena edastatud. Tegemist on olulise kaitseõiguse rikkumisega.
10.2.A. Oppari kaitsja vandeadvokaat A. Pilve kassatsiooni taotlused ja nende põhjendused on sisult ning ülesehituselt analoogilised T. G. Nielseni kaitsja kassatsioonis esitatuga.
11.Kassatsioonidele esitatud vastuses taotleb riigiprokurör L. Vaik ringkonnakohtu põhjendatud ja seadusliku otsuse muutmata jätmist.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12.Esmalt annab kolleegium hinnangu A. Oppari ja T. G. Nielseni süüditunnistamise põhjendatusele vastavalt KarS § 293 lg 1 ja § 297 lg 1 järgi (I), seejärel analüüsib mõistliku menetlusajaga seonduvat (II), võtab seisukoha kaitseõiguse väidetava rikkumise kohta seoses süüdistuse ebaselguse ja kohtuotsuse tõlke viibimisega (III) ning lõpuks lahendab menetluskulude hüvitamise taotlused ja
võtab kokku kassatsioonimenetluse tulemused (IV). I
13.Isiku karistamine KarS § 293 lg 1 järgi eeldab seda, et pistise saaja on ametiisik. Nii maa- kui ka ringkonnakohus on tuvastanud, et A. Oppar oli ametiisik. Kuivõrd põllumajandusministri nõunik sai ministeeriumis tehtavaid otsuseid sisuliselt suunata, oli süüdistatav ametiisik KarS § 288 lg 1 tähenduses. Et MES-i nõukogu liige sai hääletamise teel mõjutada eraõigusliku juriidilise isiku tegevust, oli A. Oppar ametiisik ka KarS § 288 lg 2 mõttes.
14.Kriminaalasjas on vaieldud selle üle, kas süüdistuses välja toodud T. G. Nielseni poolt A. Opparile tehtud sooritusi ja antud lubadusi saab pidada pistise esemeks. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus vastanud sellele küsimusele õigesti jaatavalt.
14.1.KarS § 293 lg 1 kohaselt on pistis vara või muu soodustus. Seega on seadusandja pidanud pistise üldmõisteks "soodustust", mille alla kuulub muu hulgas "vara". Soodustusena tuleb mõista pistiseandja sellist sooritust ametiisikule või kolmandale isikule, mis asetab soorituse saaja varasemaga võrreldes paremasse olukorda. Kui soorituse tagajärjel paraneb isiku varaline positsioon, kujutab sooritus endast "vara", kui paraneb tema muu olukord, siis „muud soodustust“ (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asja nr 3-1-1-14-14, p 904).
14.2.Kolleegium leiab, et T. G. Nielseni poolt A. Opparile antud 400 000 krooni suurust laenu tuleb pidada varaks sõltumata sellest, kas A. Oppar pidi sellelt summalt intresse maksma või mitte. Kui ta pidi intressi tasuma, ei ole oluline, kas intressimäär oli madal või kõrge. Laenu saamine asetab laenusaaja varalises mõttes laenamisele eelnevast paremasse varalisse olukorda, sest isikul tekib võimalus laenatud summat käsutada. Selline võimalus tekib tal nii juhul, kui ta laenult intresse maksma ei pea, kui ka siis, kui laenusaajal tekib kohustus intressid tasuda.
14.3.Kuivõrd osaühingu osakapital on rahas mõõdetav (vt äriseadustiku § 136), on lubatud osalus OÜ-s FjordFresh Holding vara KarS § 293 lg 1 mõttes.
14.4.Vara on ka kalakasvatuse projektijuhi töökoha pakkumine, kuivõrd selle pakkumisega asetas T. G. Nielsen A. Oppari positsioonile, kus ta sai hakata endisega võrreldes rohkem raha teenima. Oluline ei ole, kas see algatus tuli T. G. Nielsenilt või A. Opparilt. Samuti pole tähtis, kas töökoha saanud ametiisik hiljem ka tegelikult tööle asub ja oma tasu välja teenib või mitte. Oluline on silmas pidada, et töökoha pakkumine sisaldas ka lubadust tasuda A. Opparile ettemaksuna 531 000 krooni.
15.Vara või muu soodustuse lubamisega nõustumine või soodustuse vastuvõtmine ametiisiku poolt ei kujuta endast iseenesest veel KarS § 293 lg 1 järgi karistatavat tegu. Kolleegium on käesolevat kriminaalasja esmakordselt menetledes korranud varasemat seisukohta, et pistise võtmisest ja andmisest kõnelemine eeldab ekvivalentsussuhte olemasolu pistise andja ja pistise võtja vahel. Ekvivalentsussuhe tähendab sellist pooltevahelist sidet, mille raames on pistise võtja pistise andjaga ühel meelel, et tasu on vastuteene tehtud või tulevikus tehtava ametialase teo eest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. märtsi 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-95-12, p 14.3). Teisisõnu saab öelda, et ekvivalentsussuhtest ilmnebki ebaõiguskokkulepe pistise võtja ja pistise andja vahel.
15.1.Eelöeldu tähendab, et pistise koosseisu puhul, mis koosneb kahest alternatiivist - soodustuse lubamisega nõustumine ja soodustuse vastuvõtmine -, on määrav juba esimene ehk soodustuse lubamisega nõustumine. Kui isikute vahel eelnevat kokkulepet ei ole ja ebaõiguskokkulepe sõlmitakse sisuliselt samal momendil, mil ametiisik soodustuse vastu võtab (nt annab sõidukiga kiiruseületamiselt tabatud autojuht politseiametnikule isikut tõendava dokumendi asemel rahatähe, mille politseinik vastu võtab), kujutab soodustuse vastuvõtmine endast ühtlasi seda, et ametiisik nõustub soodustuse lubamisega. Kui aga kokkuleppe kohaselt peab isik ametiisikule soodustuse üle andma kunagi tulevikus, on mõõtuandev just ebaõiguskokkuleppe sõlmimine - tegu on juriidilises mõttes lõpule viidud juba sellise kokkuleppe sõlmimisega. Soodustuse tegelik hilisem vastuvõtmine ei loo juurde uut ebaõigust, mistõttu kujutab see vastuvõtmine endast varem toime pandud teo (ebaõiguskokkuleppe sõlmimine) faktilist lõpetamist. (Vt ka otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 1016).
15.2.Koosseisu realiseerimise seisukohalt ei ole tähtsust ka ametialase teo toimepanemise ajal. Kui soodustus on ette nähtud mõne teo eest, mille ametiisik on juba toime pannud, ei saa ametiisikule ette heita mitte sellise teo toimepanemist, vaid alles soodustuse lubamisega nõustumist või soodustuse vastuvõtmist. Kui aga soodustus kujutab endast tasu mõne tulevase teo eest, ei ole oluline, millal ametiisik kokkuleppekohase teo toime panema peab, ja isegi mitte see, kas ametiisik selle üldse toime paneb (vt otsus asjas nr 3-1-1-95-12, p 14.3).
16.Eelöeldu tähendab, et praeguses asjas saab pistise võtmist jaatada juhul, kui A. Oppar ja T. G. Nielsen sõlmisid kokkuleppe, mille kohaselt sai A. Oppar ülalnimetatud vara mõne oma ametiseisundit kasutades toime pandud seadusega lubatud teo eest või selle eest, et ta paneks mõne sellise teo toime tulevikus. Seega tuleb analüüsida, kas kohtud on tuvastanud sellise kokkuleppe olemasolu A. Oppari ja T. G. Nielseni vahel.
17.Korruptsioonikuriteod on ühed kõige raskemini avastatavad kuriteod, sest ebaõiguskokkulepe sõlmitakse üldjuhul salaja. Samuti ei saa selle kuritegevusliigi puhul kõneleda klassikalises mõttes ohvritest, mistõttu ei ole tavaliselt inimesi, kes riigivõime teavitaksid. Seetõttu tuleb korruptsioonikuritegusid menetledes piirduda sageli kaudsete tõenditega. Ebaõiguskokkuleppe olemasolu võib ilmneda näiteks asjaoludest, et ametiisik on saanud mõne soodustuse ja ta on pannud toime tegusid, mis on soodustuse andja huvides. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus viidanud mitmele ebaõiguskokkuleppe olemasolu kinnitavale asjaolule ja neid koostoimes hinnates jõudnud veenvalt järeldusele A. Oppari ja T. G. Nielseni vahelise ebaõiguskokkuleppe olemasolus.
18.Ringkonnakohtuga saab nõustuda selles, et T. G. Nielseni poolt A. Opparile antud soodustused olid A. Oppari jaoks tulusad.
18.1.Kõigepealt märgib ringkonnakohus, et intressi maksmist A. Oppari poolt temale antud laenult kinnitavad vaid süüdistatava enda sõnad. Kui A. Oppar saadud rahalt intressi tasuski, oli laen süüdistatava jaoks väga soodne, sest tulutult kiirlaenutaotlusi esitanud ja 2008. aastal napilt 270 000 krooni teeninud inimene ei oleks 400 000-kroonist tagatiseta laenu muidu saanud. Nõustuda saab ka ringkonnakohtu seisukohaga, et eluliselt ei ole usutav T. G. Nielseni väide, et ta andis laenu rahahädas olnud A. Opparile lihtsalt heast südamest.
18.2.Samuti on ringkonnakohus õigesti märkinud, et T. G. Nielseni poolt A. Opparile kalakasvatuses lubatud 10 000-eurone kuupalk oli väga kõrge. Kassaatorite väited, et sellist palka ei saa pidada kuigi kõrgeks, ei ole veenvad. Kassaatorite arvestuste paikapidavuses võib kahelda juba seetõttu, et projektijuhi töötasu puhul lähtub kaitsja süüdistatava väidetavast netosissetulekust, A. Oppari teenistustasu puhul viitab aga brutopalgale. Lisaks on kassaatorid väitnud, et kokkulepitud töötasust pidi A. Oppar kandma ka transpordi-, side- ja kontorikulud. Kui see nii oligi, ei ole kassaator ära näidanud, et need kulud oleksid olnud kuigivõrd suured. Lähtuda tuleb sellest, et nimetatud kulud ei moodusta eriti suurt osa 10 000-eurosest kuutasust. Kui arvestada kokkulepitud tasust maha 33% sotsiaalmaks ja 1% töötuskindlustusmakse, pidi A. Oppar ikkagi teenima mitu korda rohkem, kui ta seni teeninud oli, ja saama palka, mis oli 2008. aasta Eesti oludes ülikõrge. Kaitseväide, et T. G. Nielsen pidi A. Opparile antud tasult sotsiaalmaksu maksma, on paljasõnaline. Ringkonnakohtu otsusega tuvastatu kohaselt tasus T. G. Nielsen väidetava teenuse eest OÜ-le Visand, kelle kontolt A. Oppar summad R. O. vahendusel sularahas välja võttis.
19.Kolleegiumi hinnangul tõendavad nii süüdistuses kui ka kohtuotsustes kirjeldatud mitmed A. Oppari poolt toime pandud teod A. Oppari ja T. G. Nielseni vahelise ebaõiguskokkuleppe sõlmimist. A. Oppar astus nii põllumajandusministri nõuniku kui ka MES-i nõukogu liikmena samme selleks,
et
Põllumajandusministeeriumi
ametnikud
muudaksid
investeeringumeetmete
garantiipoliitikat sel moel, et taotlejal oleks võimalik võtta välja toetus või garantii. Samuti töötas A. Oppar selle nimel, et EKF-i 2007-2013 rakenduskava meetmest 2.1 „Vesiviljeluse investeeringutoetus" võetaks välja ehitusloa ja detailplaneeringu olemasolu nõue taotluse esitamisel. Ringkonnakohus on näidanud, et nimetatud A. Oppari teod olid T. G. Nielseni ja OÜ FjordFresh Holding jaoks soodsad.
19.1.Ringkonnakohus on viidanud mitmele tõendile, millest ilmneb, et T. G. Nielsen oli väga huvitatud, et A. Oppar tegutseks selle nimel, et investeeringumeetmete garantiipoliitikat puudutavat määrust muudetaks viisil, et taotlejal oleks võimalik võtta välja toetus või garantii. Samuti soovis T. G. Nielsen, et vesiviljeluse investeeringutoetuse puhul kaotataks ehitusloa ja detailplaneeringu nõue. 15. novembril 2007. a saatis T. G. Nielsen A. Opparile e-kirja, milles räägib raha leidmise vajadusest ja sellest, et "on vaja ka riigigarantiiga laenu vähemalt 40 miljonit eurot". 29. aprillil ja
5.mail 2008. a kõnelesid A. Oppar ja T. G. Nielsen telefonitsi korduvalt sellest, kuidas A. Oppar töötab selle nimel, et muudetaks ära regulatsioon, mis nõuab taotluse esitamise korral ehitusluba ja detailplaneeringut. 2. juulil 2008. a kõneles T. G. Nielsen telefonivestluses P. M.-ile, et „mõjukas" A. Oppar muudab määrust, tuleb seejärel T. G. Nielseni juurde tööle ja T. G. Nielsen hakkab siis raha "välja võtma".
19.2.Lisaks on ringkonnakohus tuginenud veel mitmele muule tõendile. 17. novembril 2007. a saadetud elektronkirjas annab T. G. Nielsen A. Opparile korralduse kohtuda J. B.-ga, et arutada T. G. Nielseni projekti rahastamist. 21. novembri 2007. a meilis ütleb T. G. Nielsen A. Opparile, et viimane peab saama nädalavahetusel kokku T. R.-iga Taani-Eesti Kaubandustööstuskojast.
8.veebruaril 2008. a saatis T. G. Nielsen F. G. B.-le meili, kus kõneleb A. Opparist ja talle laenu
andmisest ning lisab: "kui sa allpool olevat meili näed, saad aru, mispärast, ta on ministri nõunik, ära sellele meilile vasta, see on rangelt konfidentsiaalne". Ka osutab ringkonnakohus T. G. Nielseni ja D. L. 15. juuli 2008. a vestlusele, mille käigus T. G. Nielsen ütleb, et MES-i nõukogu liiget A. Opparit ei "näidata" AS-i FjordFresh Holding aktsionärina. 6. augustil 2008. a saatis A. Oppar T. G. Nielsenile ja F. G. B.-le e-kirja: "2008 veebruaris leppisime Thorbeniga kokku, et aitan Thorbenil asutada FjordFreshi. Leppisime kokku, et pean järgmise viie aasta jooksul FjordFreshi jaoks välja petma 2030 miljonit eurot (vähemalt) ning andma oma parima, et FjordFresh saaks detailplaneeringu ja kõik vajalikud load kinnitatud septembriks 2008 ... minu nõue oli, et vähemalt 10% selles äris peab kuuluma eestlastele: 2% mulle ja 8% minu heale sõbrale Jaanus Murakale."
20.Ülaltoodud tõendite valguses tuleb pidada loogiliseks ja arusaadavaks ringkonnakohtu seisukohta, et A. Oppar ja T. G. Nielsen olid sõlminud ebaõiguskokkuleppe, mille kohaselt pidi A. Oppar tegutsema ametiisikuna T. G. Nielseni ja OÜ FjordFresh Holding huvides. Korrektne on ringkonnakohtu väide, et ebaõiguskokkuleppe võivad pooled sõlmida ka konkludentselt. Nii ei saa välistada, et sõnaselget kokkulepet A. Oppari ja T. G. Nielseni vahel ei olnudki. On mõeldav, et nad jõudsid kokkuleppele üksnes vihjamisi suheldes ja teineteise jaoks soodsaid samme astudes. Hetkel, mil pooled olid oma soovid teineteisele piisavalt selgeks teinud ja kumbki oli teise poolt soovitavaga vaikimisi nõustunud, saab kõneleda ebaõiguskokkuleppe olemasolust. Ringkonnakohus on tuvastanud, et selline kokkulepe saavutati A. Oppari ja T. G. Nielseni vahel hiljemalt 2008. aasta veebruaris.
21.Kuivõrd ringkonnakohus on kokkuleppe olemasolu tuvastanud kaudsetele tõenditele tuginedes ja kokkuleppe täpset sisu ei ole kindlaks tehtud, tuleb järgnevalt hinnata, kas poolte kokkulepe oli piisavalt kindlaks määratud.
21.1.Nimelt saab kokkuleppimisest "seadusega lubatud teo" puhul KarS § 293 lg 1 tähenduses kõneleda vaid siis, kui kokkulepe kirjeldab ametiisiku poolt toime pandud või temalt tulevikus oodatavat käitumist piisavalt konkreetsel määral. Nõutavat konkreetsust teo osas ei ole näiteks juhul, kui soodustus antakse selle eest, et ametiisik on lihtsalt oma ametiülesandeid täitnud, või selle eest, et ta täidaks neid tulevikus. Selline ametiülesannete täitmise eest soodustamine võib kõne alla tulla näiteks olukorras, kus soodustuse andja aimab ette, et ta võib tulevikus ametniku heasoovlikkust vajada ja soovib seetõttu luua endast ametniku silmis head kuvandit. Kuivõrd niisuguses olukorras ei ole pooltevahelises kokkuleppes mingilgi moel ametiisiku tegu kindlaks määratud, ei saa lugeda soodustust antuks mõne teo eest. Samas ei pea ametiisiku tegu olema kindlaks määratud viimase kui detailini. Kriminaalkoodeksi kehtimise ajal leidis kolleegium altkäemaksu võtmise koosseisus ametiisiku teo mõistet sisustades, et silmas ei peeta tingimata ühekordset käitumisakti, vaid tegu võib seisneda ka näiteks soodsama seisundi loomises altkäemaksuandjale, tema soosimises või mahitamises (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. juuni 1997. a otsus asjas nr 3-1-1-70-97). Samasugusest põhimõttest saab lähtuda ka KarS § 293 lg 1 tõlgendamisel. Seetõttu saab teost kõneleda ka siis, kui ebaõiguskokkulepe ei kajasta üksikasjalikult, milliste juba astutud sammude eest ametiisikut premeeritakse või milliseid konkreetseid samme ametiisik tulevikus astuma peab.
Piisavalt konkretiseeritud ametiisikult oodatav tegu on tuvastatav ka juhul, kui pooled lepivad vähemalt üldjoontes kokku, kuidas ja millise eesmärgi nimel ametiisik oma ametiseisundit kasutades peab tegutsema hakkama.
21.2.Kolleegium tõdeb, et ringkonnakohtu otsuses on A. Oppari ja T. G. Nielseni kokkulepe tuvastatud piisavas ulatuses kindlaks määratud tegude suhtes. Esiteks viitavad mitmed ringkonnakohtu otsuses analüüsitud tõendid sellele, et A. Oppar rääkis T. G. Nielsenile küllaltki täpselt, milliseid tegusid ta tema huvides toime panema hakkab: nii teadis T. G. Nielsen, et A. Oppar tegutseb teatud määruste muutmise nimel. Samuti kinnitab T. G. Nielseni küllaltki täpset teadmist A. Oppari sammudest asjaolu, et T. G. Nielsen ise jagas A. Opparile korraldusi selle kohta, kuidas tegutseda. Isegi kui T. G. Nielsenil ei olnud A. Oppari ametialasest käitumisest üksikasjalikku ettekujutust, on tuvastatud, et T. G. Nielsen jõudis A. Oppariga kokkuleppele selles, mille nimel A. Oppar tegutsema peab (vt otsuse p 19). Sellist kokkuleppimist saab pidada ühiseks arusaamaks piisavalt konkreetse käitumise suhtes, mistõttu on õigesti tuvastatud, et A. Oppari ja T. G. Nielseni vahelise ebaõiguskokkuleppe sisuks oli "seadusega lubatud tegu" KarS § 293 lg 1 mõttes.
21.3.Eeltoodust tulenevalt ei väära ebaõiguskokkuleppe tõendatust ka asjaolu, et ei ole võimalik kindlaks teha, millise soodustuse A. Oppar millise konkreetse teo eest sai. Kuivõrd kokkuleppe kohaselt pidi A. Oppar tegutsema investeeringumeetmete garantiipoliitika ja vesiviljeluse investeeringutoetuse meetme muutmise nimel, lubaski T. G. Nielsen A. Opparile vara selle eest, et ta nimetatud eesmärkide suunas tegutseks; T. G. Nielsen ei sidunud oma lubadusi sellega, millised konkreetsed teod A. Oppar eesmärgi saavutamiseks ette võtab.
22.Tuleb nõustuda ringkonnakohtuga, et pistise võtmist ei välista kaitseväide, et OÜ FjordFresh Holding oli suurettevõte ega oleks seetõttu riigilt toetust taotleda saanud.
22.1.Esiteks ei ole see argument veenev T. G. Nielseni huvi ja aktiivsuse tõttu. Ei ole eluliselt usutav, et äriga tegelev isik suhtleb kuude viisi aktiivselt ühe ametnikuga teemal, mis talle mingilgi moel korda ei lähe või millel puudub igasugune perspektiiv, ja lisaks palkab ta hiljem tööle.
22.2.Teiseks ei pea paika väide, nagu ei oleks toetuse taotlemine suurettevõtte poolt mingil juhul kõne alla tulnud. Kaitsjad on viidanud sellele, et meetme 2.1 „Vesiviljeluse investeeringutoetus" kohta kehtestatud põllumajandusministri määrus baseerub EL-i õigusel ja viimane välistab igasuguse toetuse suurettevõtetele. Tunnistaja T. K. sõnul on aga näiteks Taanis toetatud T. G. Nielseni kavandatuga sarnaseid projekte umbes pooles ulatuses nende maksumusest (II kd, tl 90 pöördel). See tähendab, et EL-i õigus ei sea absoluutset keeldu selliseid projekte toetada. Ka tuleb juhtida tähelepanu nõukogu määruse (EÜ) nr 1198/2006 Euroopa Kalandusfondi kohta art 29 lg 2 p-le b, mille kohaselt on abi investeerimiseks vesiviljelusse lubatud mikro-, väikeettevõtjate ja keskmise suurusega ettevõtjate kõrval ka ettevõtjatele, kellel on vähem kui 750 töötajat või kelle käive on väiksem kui 200 miljonit eurot. Sama artikli kolmas lõige sätestab, et erandina lõikest 2 võib abi anda kõikidele ettevõtetele ühenduse äärepoolsemates piirkondades ja Kreeka saartel. Eeltoodust nähtub, et liikmesriik võib kehtestada EL-ilt finantseeringu saamiseks riigisisese regulatsiooni, mille kohaselt kvalifitseerub toetuse saamiseks ka keskmisest suurem ettevõte.
22.3.Samuti osutab kolleegium T. K. ütlustele, et Põllumajandusministeerium on üritanud vältida seda, et toetust saaks mõni selline ettevõte, kes on lahutatud mõnest suuremast ettevõttest toetuse saamise eesmärgil (II kd, tl 57). Seega ei saa välistada, et ettevõtteid kujundatakse toetuse saamiseks ümber. Ka tuleb sellega seoses tähelepanu juhtida Euroopa Komisjoni 6. mai 2003. a soovitusele nr 2003/361, mille lisa art-st 3 ilmneb, et ettevõtete liigitamine mikro- ja väikeettevõteteks ning keskmise suurusega ettevõteteks ei pruugi alati olla nii selge ja üheselt kvantifitseeritavatel näitajatel baseeruv, nagu eelnevalt art-s 2 defineeritud.
23.Kolleegium ei nõustu kassaatoritega selles, et pistisest ei saa rääkida seetõttu, et A. Oppar oli juba varem töötanud suundades, mis langesid kokku T. G. Nielseni huvidega. Käesolevat asja esimest korda arutades märkis Riigikohus, et kui on tuvastatud ebaõiguskokkulepe (ekvivalentsussuhe) ja muud pistise võtmise objektiivse koosseisu tunnused, kuid ametiisiku varem väljakujunenud seisukohad ja huvid langevad kokku pistise andja eesmärkidega, ei välista selline kokkulangevus süüdistatava karistamist (vt otsus asjas nr 3-1-1-95-12, p 14.3). Kuivõrd A. Oppar ja T. G. Nielsen sõlmisid ebaõiguskokkuleppe (vt p-d 19-21), ei väära A. Oppari süüditunnistamist asjaolu, et ta pidas T. G. Nielseni huvidega kokkulangevas suunas tegutsemist ka põhimõtteliselt õigeks. Samuti ei ole ebaõiguskokkuleppe puhul määrav, kas kokkulepitu on objektiivselt põhjendatud või vajalik. Nii ei ole asjasse puutuvad kaitseväited, et A. Oppari teod olid sisuliselt korrektsed. Kui kokkulepe oleks puudutanud ebaseaduslikke tegusid, tulnuks analüüsida A. Oppari vastutust altkäemaksu võtmise eest KarS § 294 lg 1 järgi. Eelmärgitu tähendab ka seda, et tähtsust ei ole sellel, kas mõni ametiisik sai aru, et A. Oppar lähtub erahuvidest või mitte.
24.Ringkonnakohtu poolt tuvastatut ei sea kahtluse alla kaitsjate viide sellele, et A. Oppar ei vastanud 2007. aastal T. G. Nielseni saadetud e-kirjadele. Kui A. Oppar esialgu tõepoolest T. G. Nielseniga (meilitsi) suhelda ei soovinud, tähendab see üksnes sedaet ebaõiguskokkulepet ei olnud pooled tõenäoliselt sõlminud kuigivõrd kaua enne 2008. a veebruari, mida ringkonnakohus pidas kokkuleppe sõlmimise (hiliseimaks) ajaks.
25.Kuna ringkonnakohus on tuvastanud, et ebaõiguskokkuleppest pistise koosseisude mõttes saab A. Oppari ja T. G. Nielseni vahel kõneleda hiljemalt 2008. a veebruarist, ei ole tähendust asjaolul, et A. Oppar teavitas 3. aprilli 2008. a e-kirjas valitsuskabineti liikmeid sellest, et asub alates 14. aprillist 2008. a tööle OÜ-s FjordFresh Holding. See asjaolu võib KarS § 293 lg 1 tähenduses olla relevantne üksnes A. Oppari süü hindamise tasandil. Kui eeldada, et oma tihedad sidemed OÜ-ga FjordFresh Holding avalikuks teinud A. Oppar ei teadnud, et tema kokkulepe T. G. Nielseniga on karistatav, oleks ta tegutsenud keelueksimuses KarS § 39 lg 1 mõttes. Esiteks märgib kolleegium, et A. Oppar tegi 3. aprillil 2008. a teatavaks asjaolu, mis kümmekond päeva hiljem tema seniselt tööpostilt lahkumise ja uuele tööle asumisega niikuinii avalikuks tulnud oleks. Teiseks ei saa mööda vaadata sellest, et A. Oppar informeeris adressaate üksnes oma tööleasumisest OÜ-s FjordFresh Holding, mitte aga lubadusest tegutseda töökoha saamise eest ametiisikuna osaühingu huvides. Keelueksimus on KarS § 39 lg 1 kohaselt süüd välistav vaid juhul, kui see on eksimuses olija jaoks vältimatu. Kui A. Oppar tõepoolest uskus, et ta tohib T. G. Nielsenilt soodustusi vastu võtta ja viimase huvides
tegutseda, ei välista selline eksimus A. Oppari süüd. Ametiisikuna oleks ta pidanud ise või mõne kolleegi või õigusteadmistega isiku abil aru saama, et ametnik ei tohi kolmandalt isikult võtta vastu vara selle eest, et ta oma ametikohustusi täidaks.
26.Nõustuda tuleb ringkonnakohtu seisukohaga, et isiku süüditunnistamine pistise võtmise eest ei eelda seda, et süüdi tunnistatakse ka pistise andja. Kui kuriteo panevad toime mitu isikut, ei välista ühe isiku süüditunnistamist asjaolu, et mõnda teist isikut süüdi ei mõisteta. Nii on kohtupraktikas aktsepteeritud võimalust tunnistada süüdistatav süüdi kuriteo kaastäideviimises koos mõne tundmatuks jäänud isikuga või narkootikumide ostmises mõnelt tundmatuks jäänud isikult (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. aprilli 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-108-06, 18. märtsi 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-5-08 ja 18. veebruari 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-89-12). Et mõni kuriteoosaline jääb menetlusõiguslikul põhjusel süüdi tunnistamata, ei saa takistada selle isiku süüditunnistamist, kelle süü on tõendatud.
27.Pistise andmise koosseis on sisuliselt pistise võtmist sanktsioneeriva normi peegelpilt: kui KarS § 293 lg 1 järgi karistatakse ebaõiguskokkuleppe sõlmimise eest ametiisikut, rakendatakse KarS § 297 lõiget 1 kokkuleppe teise poole vastutusele võtmiseks. Seetõttu kehtib ülal A. Oppari kohta öeldu vastavas osas (MES-i nõukogu liikmena alates veebruarist 2008) ka T. G. Nielseni suhtes. Eeltoodud põhjustel asub kolleegium seisukohale, et ka T. G. Nielsen on õigesti KarS § 297 lg 1 järgi süüdi tunnistatud Üksnes T. G. Nielseni osas on tähendus maakohtu otsuses tuvastatud, kuid ringkonnakohtu otsuses pealiskaudselt käsitletud asjaolul, et T. G. Nielsen sai alles 2008. a mais teada, et A. Oppar oli MES-i nõukogu liige. Siiski ei välista see T. G. Nielseni süüditunnistamist.
27.1.KarS § 293 lg 1 ja § 297 lg 1 objektiivse koosseisu juures ei ole tähendust asjaolul, et soodustuse andja ei tea, et isik, kellega ta saavutab mingi teo osas kokkuleppe, on ametiisik: kui keegi annab ametiisikule soodustuse, et ametiisik teeks mingi teo, on mõlema sätte objektiivne koosseis täidetud. Ka ei oma soodustuse andja mitteteadmine soodustuse saaja ametiisiku-staatusest tähendust pistist võtva ametiisiku vastutuse seisukohalt: kui ametiisiku tahtlus katab kõik objektiivse koosseisu asjaolud, on KarS § 293 lg 1 subjektiivne koosseis täidetud. Seega ei ole sellel väitel tähtsust A. Oppari vastutuse seisukohalt. Küll aga ei saaks KarS § 297 lg 1 järgi subjektiivse koosseisu mittetäidetuse tõttu karistada soodustuse andjat, sest tal puudub tahtlus koosseisutunnuse "ametiisik" osas.
27.2.Praegusel juhul T. G. Nielseni vastutus p-s 27.1. märgitud põhjusel ära ei lange. Ringkonnakohus on maakohtule ette heitnud küll üksnes seda, et sedastades T. G. Nielseni väidetavat teadmatust A. Oppari töötamise kohta MES-is, on jäetud kõrvale süüdistust toetavad objektiivsed tõendid. Samas ei ole ringkonnakohus ise täpselt ära näidanud, milliste tõendite põhjal on ta järeldanud, et T. G. Nielsen oli A. Oppari ametipostist MES-is teadlik juba enne 2008. a maid või juunit. Kolleegiumi hinnangul ei tingi selline minetus siiski ringkonnakohtu otsuse tühistamist, kuivõrd kohtuotsusega tuvastatud asjaoludest ilmneb selgelt, et T. G. Nielsen oli A. Oppari ametiisiku-staatusest teadlik. Nimelt ei eelda (vähemalt) kaudsest tahtlusest kõnelemine koosseisuelemendi "ametiisik" suhtes seda, et pistise lubaja teab lubadusega nõustuja täpset
ametipositsiooni. Piisav on, kui soodustuse lubaja saab aru, et teine isik tegutseb mingis valdkonnas mõnes institutsioonis teatud positsioonil ja võib seda positsiooni ära kasutades panna toime kokkulepitud teo. Maa- ja ringkonnakohus on tuvastanud, et T. G. Nielsen teadis selgelt, et A. Opparil oli pädevus mõjutada otsustamist või võtta vastu otsuseid nende projektide osas, mis T. G. Nielsenile huvi pakkusid. Ei ole oluline, kui täpselt sai T. G. Nielsen aru, millised on A. Oppari ametikohustused või kui palju teadis T. G. Nielsen ministeeriumi haldusala toimimise kohta, sh kas ta oli teadlik sellest, et ministeerium võib oma valdkonda jäävaid ülesandeid täita ka eraõiguslike juriidiliste isikute kaudu. Nii on MES-i riigi poolt asutatud sihtasutus, kelle asutajaõiguste teostaja on Põllumajandusministeerium ja kelle nõukogu liikmed määrab ja kutsub tagasi põllumajandusminister (vt 17. augustist 2005. a kuni 9. septembrini 2009 kehtinud MES põhikirja p-d 1.5 ja 5.3). Piisab sellest, et T. G. Nielsen sai aru, et A. Oppar võib oma positsioonist tulenevalt mingil moel ministeeriumi hallatavas valdkonnas tehtavaid otsuseid mõjutada. Seega on ringkonnakohus märkinud õigesti, et T. G. Nielsen oli teadlik A. Oppari tegevusalast, pädevusest ja võimalusest mõjutada otsustusprotsesse T. G. Nielsenile vajalikus suunas.
28.Kassatsioonides leitakse, et ringkonnakohus on A. Oppari ja T. G. Nielseni süüditunnistamisel hinnanud tõendeid ühekülgselt. Kolleegiumi hinnangul ei ole ringkonnakohus otsuse tegemisel kriminaalmenetlusõigust oluliselt rikkunud. Ringkonnakohus on otsuses käsitlenud kaitsjate esitatud olulisemaid väiteid ja esitanud põhistused, miks kohus nendega ei nõustu.
28.1.Ringkonnakohus on märkinud, et intressi maksmise kohta A. Oppari poolt puuduvad usaldusväärsed tõendid. See kaitseväide põhineb üksnes süüdistatavate endi ütlustel, mis on kohtu hinnangul ebausaldusväärsed. Seega on kohtuotsusest jälgitav ringkonnakohtu seisukoht, et süüdistatavate ütlusi ta usaldusväärseks ei pidanud. Seejuures on kohus selgitanud, miks ta süüdistatavate kaitseväitega laenuintressi tasumise kohta ei nõustu.
28.2.Ringkonnakohus jättis analüüsimata suurema osa maakohtus uuritud tunnistajate ütlustest ja kaitsjate esitatud teistest tõenditest. Samas puudutasid tunnistajate ütlused eelkõige EL-i õiguse riigiabi põhimõtteid, Põllumajandusministeeriumi ja MES-i tegevust. Nii näiteks rääkis tunnistaja A. N. 20. mai 2013 ristküsitlusel peamiselt sellest, milliseid ülesandeid täitis MES ning kuidas toimus suhtlus Põllumajandusministeeriumi ja EL institutsioonidega (kd I, tl 78-84). Samuti andis T. K. sarnase sisuga ütlusi põllumajandusvaldkonna finantseerimispõhimõtete ja ministeeriumi ning selle haldusala sisesuhete kohta (kd I, tl 89-93). Seega on tunnistajad rääkinud eelkõige taustainfost (vt ka otsuse p-d 22-23). Need tõendid ei andnud olulist teavet KarS § 293 lg 1 ja § 297 lg 1 tõendamiseseme asjaolude, s.o selle kohta, kas A. Oppar sai T. G. Nielsenilt vara või muid soodustusi ja kas ta avaldas valmisolekut teha selle eest ametiisikuna tegusid. Kohus on analüüsinud ka tunnistaja H.-V. S.-i ütlusi (kd I, tl 84-89) ja leidnud, et A. Oppar toetas MAK-i muudatusi seoses võimalusega võtta rahalise toetuse asemel välja riigi garantii. Lisaks andis tunnistaja ütlusi selle kohta, et tema hinnangul ei teeninud A. Oppar vastavat ettepanekut tehes erahuvi. Selline subjektiivne hinnang ei ole aga käsitatavad otsese tõendina.
II
29.Kaitsjad on kassatsioonides tõstatanud mh menetluse mõistliku aja ammendumise küsimuse.
30.Kolleegium on menetluse mõistlikku aega käsitlenud ka vaidlusaluse kriminaalasja esmakordsel arutamisel ja leidnud, et toonase Riigikohtu otsuse tegemise ajal 20. märtsil 2013. a polnud mõistlik menetlusaeg veel möödunud. Siiski märgiti otsuses, et kui kriminaalasja edasisel menetlemisel tekivad kohtutel kahtlused menetlusaja mõistlikkuses, on võimalik kasutada alates 1. septembrist 2011 kehtivaid KrMS §-s 2742 ning § 306 lg 1 p-s 61 nimetatud õiguskaitsevahendeid.
31.Kriminaalasjas pole vaidlust kriminaalmenetluse kestuse alguse ja pikkuse kindlaksmääramise üle. Küll vajab lahendamist küsimus menetluse kestuse mõistlikkuse kohta. Euroopa Inimõiguste Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb menetlusaja mõistlikkust hinnata konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes seejuures eeskätt järgmistest kriteeriumidest: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul (vt nt König vs. Saksamaa 28. juuni 1978. a otsus, pd 99 ja 111; Kudla vs. Poola, p 124; Konashevskaya jt vs. Venemaa 3. juuni 2010.a otsus, p 42). Samade põhimõtete alusel on kriminaalasja menetlemise mõistliku aja piiri üle otsustanud ka Riigikohus (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-34-10, p 30).
32.Kolleegium on seisukohal, et käesolev kriminaalasi on õiguslike küsimuste poolest keskmisest keerukam. Nii on erinevad kohtuastmed sisustanud KarS §-de 293, 297 ja 2981 (algse süüdistuse järgi) koosseise erinevalt ning teinud sellest lähtuvalt diametraalselt lahknevad otsused. Samuti muutis prokuratuur kohtupraktikast tulenevalt A. Opparile esitatud süüdistust kriminaalasja uuel arutamisel maakohtus. Kuigi kriminaalasjas on ainult kaks süüdistatavat, on maakohtu menetluses üle kuulatud hulgaliselt tunnistajaid. Samuti on kohtud erinevatele seisukohtadele asunud ka menetlusõiguslikes küsimustes (nt süüdistuse konkretiseeritus). Need asjaolud mõjutasid olulisel määral kriminaalmenetluse kestust.
33.Kolleegium ei tuvastanud süüdistatavate ja nende kaitsjate tegevuses obstruktsiooni või muud tegevust, mis oleks takistanud kriminaalasja kiiremat menetlemist kohtutes.
34.Kolleegium on andnud hinnangu kriminaalmenetlusele ajavahemikul 10. september 2008 kuni 20. märts 2013 ja jääb selle seisukoha juurde. Edasise menetluse käik on olnud järgmine. Pärast Riigikohtu esimest otsust pidas Harju Maakohus asjas korraldava istungi 10. aprillil 2013. a. Seejärel peeti kohtuistungid 13., 20., ja 28. mail 2013. a. Maakohtu otsus kuulutati 3. septembril 2013. a. Tallinna Ringkonnakohus tegi sama aasta 29. oktoobril korraldava määruse, millega määras prokuröri apellatsiooni arutamiseks kirjalikus menetluses ja andis pooltele seisukohtade esitamiseks aega
20.novembrini 2013. Tallinna Ringkonnakohus tegi otsuse 17. detsembril 2013. Kaitsjad esitasid kassatsioonid 16. jaanuaril 2014. Kriminaalkolleegiumi 4. aprilli 2014. a määrusega võeti kassatsioonid menetlusse ja määrati poolte seisukohtade esitamise tähtajaks 14. mai k.a. Seega on kohtu- ja kaebemenetlused selles kriminaalasjas korraldatud ilma põhjendamatute viivitusteta.
35.Kuigi süüdistatavatele esitatud karistusõiguslikud etteheited pistise andmises ja võtmises on avaliku menetlushuvi seisukohalt tõsised, on prokuröri taotletud ning ringkonnakohtu mõistetud
karistused sanktsiooni alampiiri lähedal. Süüdistatavad ei viibi vahi all ja nende suhtes pole rakendatud teisi tõkendeid, mis piiraks arvestatavalt nende põhiõigusi.
36.Kriminaalmenetluse kogupikkus kokku üle viie aasta on tingitud eelkõige kriminaalasja tagasisaatmisest uueks arutamiseks maakohtusse. Tagasisaatmise põhjustasid suuresti Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. märtsi 2013. a otsuses asjas nr 3-1-1-95-12 ja käesolevas otsuses eelnevalt kirjeldatud õiguslikud probleemid. Ka kaitsjate kassatsioonidest ei nähtu konkreetseid etteheiteid õigussüsteemi tegevusele või tegevusetusele kriminaalasja menetlemisel, v.a menetlusaja kogukestus. Kuna
süüdistatavatele
kriminaalmenetlusega
kaasnevad
piirangud
pole
tavapäraselt
kriminaalmenetlusega kaasnevast intensiivsemad ning kohtud on kriminaalasja uuel arutamisel menetlenud kohusetundlikult ning kiiresti ja Riigikohtu kriminaalkolleegium teeb asjas lõpliku otsuse, puudub alus sedastada mõistliku menetlusaja möödumist. III
37.Kolleegium peab vajalikuks märkida, et praeguses asjas ei ole süüdistuses selliseid puudujääke, mis muutnuksid kaitseõiguse teostamise ja asja menetlemise võimatuks või ebamõistlikult raskeks. Siiski leiab kolleegium, et süüdistuse tekst sisaldab põhjendamatuid kordusi ja kuriteo koosseisu tuvastamiseks ebaolulist teavet. Pistise võtmises esitatud süüdistuste tekstis on tervikuna uuesti esitatud ka vastava pistise andmise teokirjeldus (v.a. selles osas, milles A. Oppari mõjuvõimuga kauplemise süüdistuse muutmise tõttu pole T. G. Nielsenile süüdistust esitatud). Samuti on süüdistuse struktuur kohati ebaloogiline, seostamata mõnesid faktilisi asjaolusid koosseisu kindlate tunnustega. Ka süüdistatavate tegude ajaline kokkulangevus ja järgnevus pole süüdistusaktis alati selgelt välja toodud. Süüdistuses kasutatakse ebajärjekindlalt mõisteid "vara" ja "varaline soodustus", ehkki karistusseadustik viimati nimetatud terminit ei kasuta ja sisuliselt on varaline soodustus samastatav varaga (vt ka eespool p 14.1.).
38.T. G. Nielseni kaitsja märkis, et kaitseõiguse teostamine kassatsioonimenetluses oli takistatud ringkonnakohtu otsuse tõlke hilinemise tõttu. 38.1 Kriminaalasja materjalidest nähtub, et T. G. Nielsenile saadeti ringkonnakohtu otsuse taanikeelne tõlge 10. veebruaril 2014, seega pärast kassatsioonitähtaja möödumist. Kahtlustatava ja süüdistatava õigus tõlkele tagab nende tegeliku osavõtu kriminaalmenetlusest. See õigus tuleneb KrMS § 34 lg 1 p-st 21 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg 3 p-st e. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. oktoobri 2010 direktiivi 2010/64/EL art 3 lg 1 kohaselt võimaldavad liikmesriigid süüdistatavale, kes ei mõista kriminaalmenetluses kasutatavat keelt, mõistliku ajavahemiku jooksul kõikide oluliste dokumentide kirjaliku tõlke, et kindlustada talle võimalus kasutada õigust kaitsele ja tagada menetluse õiglus. Sama artikli teise lõike järgi kuulub kohtuotsus oluliste dokumentide hulka.
38.2.Kuigi T. G. Nielsenile kohtuotsuse emakeelse tõlke tagamisega on eelnimetatud nõuded formaalselt täidetud, jääb üles küsimus, kas kohtuotsuse tõlge saadeti talle mõistliku aja jooksul. Kohtuotsuse tõlke viibimine võib olla käsitatav mõjuva põhjusena kaebetähtaja ennistamisel KrMS §
172 lg 1 ja lg 2 p 2 kohaselt. Kassatsiooni esitamise õigus on KrMS § 344 lg 3 p 2 alusel advokaadist kaitsjal ja T. G. Nielseni kaitsja on kassatsiooni ka õigeaegselt esitanud. Kasseeritava otsuse tõlke puudumine võis tõenäoliselt raskendada, kuid ei välistanud kaitsja võimalust otsuse sisu süüdistatavale selgitada. Seega ei rikkunud kohtuotsuse tõlke viibimine kaitseõigust sedavõrd, et oleks muutnud menetluse ebaausaks KrMS § 339 lg 1 p 12 mõistes. IV
39.Kassaatorid taotlevad kassatsioonides kõigis kohtuastmetes tekkinud menetluskulude riigi kanda jätmist, kui Riigikohus teeb ühe KrMS § 361 lg 1 p-des 2-7 nimetatud lahenditest. Sama korratakse kaitsjate 14. mail 2014 esitatud taotlustes õigusabi osutamisega seotud menetluskulude hüvitamiseks, tuginedes varem maa-, ringkonna- ja Riigikohtule esitatud kuludokumentidele.
40.Kriminaalmenetluse seadustiku järgi sõltub isiku kohustus hüvitada menetluskulud eeskätt kriminaalmenetluse tulemist - maakohtus üldjuhul otsustusest süüdistatava süüküsimuses ning ringkonna- ja Riigikohtus ka hinnangust eelnenud menetluse seaduslikkusele (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. novembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-91-11, p 14.2.). Isikul on õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus. Süüdistatava kanda ei saa jätta menetluskulusid, mis on tingitud asja lahendamisel maakohtu poolt tehtud veast, mis tõi kaasa ka apellatsioonimenetluse korraldamise. Apellatsioonimenetluse kulude väljamõistmine süüdistatavalt on põhjendatud üksnes juhul, kui apellatsioonimenetlus (s.t ka sellega seotud kriminaalmenetluse kulud) on tingitud süüdistatava või tema kaitsja põhjendamatust apellatsioonist. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-94-06, p 10.2.).
41.Käesolevat kriminaalasja on arutatud kõigis kohtuastmetes kahel korral. Asja esimest korda kassatsioonimenetluses arutades tühistas Riigikohus maa- ja ringkonnakohtu otsused süüdistatavate õigeksmõistmises, kuid jättis muus osas otsused muutmata (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
20.märtsi 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-95-12, resolutsiooni p 1 teine lause). Muutmata jäänud osa otsusest puudutas just menetluskulude kohta tehtud otsustusi.
41.1.Ringkonnakohtu 2. aprilli 2012. a otsusega jäeti rahuldamata kaitsjate apellatsioonid, milles vaidlustati kaitsekulude taotletud ulatuses hüvitamata jätmine. Seega jõustus maakohtu esimene otsus osas, millega mõlema süüdistatava põhjendatud kaitsekuludeks kohtueelses ja maakohtu menetluses loeti 35 000 krooni. Riigikohtu 20. märtsi 2013. a otsusega jäeti riigi kanda süüdistatavate õigusabikulud kohtueelses ja kohtumenetluses, lähtudes käesoleva otsuse p-s 40 kirjeldatud põhimõttest, et isikul on õigus eeldada tema kriminaalasja lõplikult õigesti lahendamist esimese astme kohtus.
41.2.Samuti jõustus ringkonnakohtu esimene otsus osas, millega loeti põhjendatuks A. Oppari ja T. G. Nielseni kaitsjatele makstud mõistliku suurusega tasu suurused apellatsioonimenetluses vastavalt 4517,10 eurot (taotletust 75%) ja 3058,69 eurot (taotletust 50%). Apellatsioonimenetluse kulud mõisteti riigilt süüdistatavate kasuks välja KrMS § 185 lg 2 teise lause alusel, kuna
apellatsiooni esitas prokuratuur.
42.Järgnevalt tuleb lahendada nende menetluskulude hüvitamine, mis kaasnesid kohtutes kriminaalasja teistkordse arutamisega.
43.Tulenevalt KrMS § 180 lg 1 esimesest lausest hüvitab süüdimõistva otsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Kuna kolleegium ei muuda ringkonnakohtu 17. detsembri 2013. a süüdimõistvat kohtuotsust, jäävad maakohtu 3. septembri 2013. a otsuses kindlaks määratud valitud kaitsjatele õigusabi eest makstud summad täies ulatuses süüdistatavate kanda.
44.Kui apellatsiooni esitab prokuratuur, jäävad apellatsioonimenetluse kulud KrMS § 185 kohaselt riigi kanda sõltumata sellest, milline KrMS § 337 lg-s 1 nimetatud lahend tehakse. Ringkonnakohtu
17.detsembri 2013. a otsusega mõisteti süüdistatavatel tekkinud mõistlikud apellatsioonimenetluse kulud KrMS § 185 lg 1 alusel riigilt välja. A. Oppari kasuks mõisteti 980 eurot ja T. G. Nielseni kasuks 1580 eurot. Kassaatorid ei ole ringkonnakohtu otsust mõistliku kaitsjatasu suuruse osas vaidlustanud. Ringkonnakohtu otsus apellatsioonimenetluse kulude osas jääb muutmata.
45.Lõpuks tuleb lahendada kaitsjate taotlus kassatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks.
45.1.A. Oppari kaitsja A. Pilv ja T. G. Nielseni kaitsja J. Siim esitasid Riigikohtule taotlused mõista kassatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest välja vastavalt 5944,40 eurot (koos käibemaksuga) ja 4527,60 (koos käibemaksuga) eurot. Taotluste ja nende lisade kohaselt kulus kaitsjatel kassatsiooni koostamiseks ja sellega seotud õigusteenuse osutamiseks vastavalt 35 t 23 min (sh 2 t ulatuses T. G. Nielseni kaitsja osalemine kohtumisel A. Oppariga) ja 26 t 57 min.
45.2.KrMS § 186 lg 2 sätestab, et kui kassatsioonimenetluses tehakse KrMS § 361 lg p-s 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Üksnes juhul, kui kassatsiooni esitab prokuratuur, kannab menetluskulud riik. Käesolevas asjas esitasid kassatsioonid kaitsjad. Kassatsioonimenetluse kulud jäävad süüdistatavate kanda.
46.Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 17. detsembri 2013. a otsuse muutmata ja kaitsjate kassatsioonid rahuldamata. Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg, Saale Laos
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.