Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
3-1-1-35-14 30. juuni 2014 Eesistuja Lea Kivi, liikmed Eerik Kergandberg ja Saale Laos Tsiviilhagi esitamise tähtaegsuse vaidlustamine Tallinna Ringkonnakohtu 4. aprilli 2013. a määrus kriminaalasjas nr 1-14-1413 Mihkel Lossi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Peep Rajavere, määruskaebus Prokuratuur, esindaja Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Indrek Kalda 28. mai 2014, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 4. aprilli 2013. a määrus muutmata ja kaitsja määruskaebus rahuldamata.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Mihkel Lossi süüdistatakse karistusseadustiku (KarS) § 118 lg 1 p 2 järgi selles, et ta lõi 9. märtsil 2013. a Haapsalus Posti 41 asuvas Lemon Lounge baaris P. K.-le jalaga näkku, mille tagajärjel P. K. kukkus kuklaga vastu põrandat. Sellega põhjustati kannatanule füüsilist valu ja järgmised tervisekahjustused: peapõrutus, ninaluude murd koos põrutushaavaga ninaseljal ja põrutushaavad ülahuulel ning kukla piirkonnas. Peatrauma tagajärjel häirus kannatanu lõhna- ja maitsetundlikkus, mis on käsitatav raske kehalise haigusena.
2.P. K. esitas 14. juunil 2013 hagiavalduse õigusvastaselt tekitatud varalise kahju 280 euro 53 sendi hüvitamise nõudes ja 3. jaanuaril 2014 täiendava nõude mittevaralise kahju katteks süüdistatavalt 15 000 euro väljamõistmiseks. 18. novembril 2013 koostatud kohtuarstliku ekspertiisi aktiga on tuvastatud, et kannatanul on peatrauma tüsistusena tekkinud lõhna- ja maitsetundlikkuse häired kestusega üle nelja kuu. Ekspert ei saanud kindlaks teha, kas kannatanu maitse- ja haistmisvõime kadumine on püsiv. Kuna kannatanu vajab haistmismeelt ka tööalaselt, on tema toimetulek ja heaolu häiritud. Samuti märkis ekspert, et P. K.-le ninaluu murrust põhjustatud ninaselja deformatsiooni võib olla vajalik kirurgiliselt korrigeerida. Ehkki operatsioonikulud hüvitab Eesti Haigekassa, toob see kannatanule kaasa töölt puudumisest tingitud kulutused.
3.Pärnu Maakohtu 13. märtsi 2014. a määrusega anti M. Loss kohtu alla. Maakohus võttis menetlusse P. K. tsiviilhagi õigusvastaselt tekitatud varalise kahju 280 euro 53 sendi hüvitamise
nõudes. Mittevaralise kahju hüvitamise nõudes jättis aga kohus kannatanu tsiviilhagi läbi vaatamata. 3.1 Maakohus tuvastas, et P. K. tutvus kriminaaltoimiku materjalidega 19. detsembril 2013. Kriminaaltoimikuga tutvumise protokolli märkis P. K.: „Soovin esitada täiendavat tsiviilhagi kohtuekspertiisi tulemuste põhjal. Tsiviilhagi esitan hiljemalt 3. jaanuar 2014“. P. K. esitaski
3.jaanuaril 2014 prokuratuurile tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Kannatanul oli kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 38 lg 1 p 2 ja § 225 lg 1 kohaselt õigus esitada tsiviilhagi kümne päeva jooksul alates toimikuga tutvumisest. Seega saabus hagiavalduse esitamise tähtpäev
30.detsembril 2013 ja P. K. esitas hagi hilinenult. 3.2 KrMS § 225 lg 1 teise lause kohaselt võib prokuratuur kriminaalasja erilise keerukuse või mahukuse korral menetlusosalise kirjaliku taotluse alusel taotluse esitamise kümnepäevast tähtaega pikendada. Kohtu hinnangul ei saa kriminaaltoimiku kannatanule tutvumiseks esitamise protokolli kantud P. K. avaldust täiendava tsiviilhagi esitamise kohta käsitada tsiviilhagi esitamise tähtaja pikendamise kirjaliku taotlusena. Kannatanu ei täpsustanud, millisel KrMS § 225 lg-s 1 toodud alusel ta tähtaja pikendamist taotles. 3.3 Kuna tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitamise nõudes ei olnud esitatud KrMS § 225 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul, tulnuks prokuratuuril sama paragrahvi lõike 11 järgi see määrusega tagastada. Juhindudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 3401 lg-st 2 jättis kohus hagi läbi vaatamata, sest avalduses esinevat puudust ei olnud võimalik kõrvaldada.
4.Kannatanu esitas maakohtu määruse peale kaebuse, vaidlustades mittevaralise kahju hüvitamise nõude läbivaatamata jätmist. 4.1 Maakohus leidis ekslikult, et tegemist oli kahe eraldi hagiga. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul oli KrMS § 2631 lg 1 mõttes tegemist tsiviilhagi täiendusega. Seega ei kohaldunud mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamisele KrMS § 225 lg-s 1 sätestatud tähtaeg. KrMS § 2631 lg 1 ei võimalda tsiviilhagi osalist läbivaatamata jätmist. 4.2 Kannatanu esitas avalduse mittevaralise kahju hüvitamiseks kohtueelses menetluses, mida juhib prokuratuur. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise kuupäeva, s.o 3. jaanuari 2014, märkis kannatanu avaldusse prokuröri abi juhistel. Seega ei oleks ka tähtaja rikkumise korral tegemist mitte P. K., vaid prokuratuuri veaga.
5.Tallinna Ringkonnakohtu 4. aprilli 2014. a määrusega tühistati maakohtu määrus osas, millega kohus jättis P. K. hagi mittevaralise kahju 15 000 euro hüvitamise nõudes läbi vaatamata. Ringkonnakohus saatis kriminaalasja maakohtule tsiviilhagi menetlusse võtmise otsustamiseks. 5.1 Prokuratuuril on KrMS § 225 lg-s 1 sätestatud tähtaja pikendamiseks kaalutlusõigus. Praeguses asjas teatas P. K., et esitab mittevaralise kahju hüvitamise nõude 3. jaanuaril 2014. Prokuratuur käsitas seda tsiviilhagi esitamise tähtaja pikendamise kirjaliku taotlusena, mille ka rahuldas. Taotluse rahuldamiseks ei pea KrMS § 225 lg 1 kohaselt koostama määrust. Kannatanul puudus kohustus täpsustada, millisel seaduses nimetatud alusel ta pikendamist taotles. Võimalike aluste olemasolu hindamise kohustus lasub prokuratuuril. Kuna prokuratuur kannatanu taotluse rahuldas, on ta
sedastanud sellise aluse olemasolu. 5.2 Tulenevalt KrMS § 225 lg-st 11 on tsiviilhagi tähtaegsuse kontrollimine prokuratuuri pädevuses. Kui kohtueelses menetluses on hagi esitatud hilinenult, tagastab prokuratuur selle määrusega. Kui hagi on esitatud tähtajaks, saadab prokuratuur selle koos süüdistusaktiga kohtusse. Praegusel juhul on prokuratuur saatnud kannatanu tsiviilhagi varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõudes koos süüdistusaktiga kohtusse. 5.3 Maakohtul puudus tsiviilhagi läbi vaatamata jätmiseks õiguslik alus. Viidates TsMS § 3401 lg-le 2 jättis kohus tähelepanuta, et selle alusel saab hagiavalduse jätta menetlusse võtmata või läbi vaatamata vaid juhul, kui avalduses on kõrvaldatav puudus, mis on jäetud tähtajaks kõrvaldamata. Tsiviilhagi tähtajaks esitamata jätmist ei ole võimalik kohtu määratud tähtaja jooksul kõrvaldada.
MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
6.Tallinna Ringkonnakohtu 4. aprilli 2014. a määruse peale esitas M. Lossi kaitsja määruskaebuse, milles taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja P. K. kaebuse rahuldamata jätmist. Määruskaebuse esitaja seisukohad on järgmised. 6.1 Kriminaaltoimikuga tutvumise protokolli 19. detsembril 2013 kantud kannatanu avaldus ei ole käsitatav KrMS § 225 lg 1 kohase tsiviilhagi esitamise tähtaja pikendamise kirjaliku taotlusena. Selles ei sisaldu taotlust võimaldada esitada hagi pärast seaduses sätestatud tähtaja möödumist ega põhjendusi, miks kannatanul ei olnud võimalik tähtaega järgida. Taotluse faktiline ja õiguslik põhistamine on vajalikud kaalumaks taotluse rahuldamist ja kontrollimaks hiljem selle otsustuse õiguspärasust ning põhjendatust. Taotluse põhistamine on eriti oluline seetõttu, et prokuratuur ei pea taotluse rahuldamist vormistama määrusega. Tähtaja pikendamine ei ole prokuratuuri suvaotsustus, vaid on KrMS § 225 lg 1 kohaselt lubatav üksnes kriminaalasja mahukuse või keerukuse korral. 6.2 Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud KrMS § 225 lg-s 1 sätestatut ja asunud ekslikult seisukohale, nagu oleks P. K. hagi esitamise tähtaja pikendamist taotlenud ja prokuratuur selle taotluse ka rahuldanud. Nõustuda ei saa ringkonnakohtu seisukohaga TsMS § 3401 lg 2 kohaldamatusest selles asjas. Põhjendamatu on olukorra loomine, kus prokuratuuri poolt tähtaja rikkumisele reageerimata jätmisega kaasneks kohtu kohustus rikkumisele vaatamata tsiviilhagi menetleda. 6.3 Kannatanu 3. jaanuaril 2014 esitatud avaldust ei saa käsitada varasema hagiavalduse täiendusena. Kui hiljem esitatud nõudel on algul esitatud nõudega võrreldes erinev ese ja õiguslik alus, siis on tegemist uue iseseisva nõudega, mitte hagi täpsustusega. P. K. 13. juunil 2013 esitatud tsiviilhagi esemeks oli võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 130 sätestatud varaline kahju ravikulu ja ajutise töövõimetuse tõttu saamata jäänud töötasu näol. 3. jaanuaril 2014 esitatud avalduse esemeks oli aga mittevaraline kahju, mille hüvitamise materiaalõiguslik alus sisaldub VÕS § 134 lg-s 2. Tegemist on küll samast kahju tekitamise sündmusest tulenevate, kuid samas siiski teineteisest sõltumatute nõuetega. Nõudeid saab menetleda eraldi menetlustest ja ühe lahendamine ei sõltu teisest.
6.4 TsMS § 376 lg 1 näeb ette, et pärast hagi menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist võib hageja muuta hagi eset või alust üksnes kostja või kohtu nõusolekul. Samas täpsustab TsMS § 376 lg 4, et hagi muutmiseks ei loeta esitatud faktiliste või õiguslike väidete täiendamist või parandamist, ilma et muudetaks hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid, hageja põhinõude või kõrvalnõuete suurendamist, vähendamist, laiendamist või kitsendamist ega esialgu nõutud eseme asemel asjaolude muutumise tõttu teise eseme või muu hüve nõudmist. Neid kriteeriume võiks kohaldada ka kriminaalmenetluses, et määrata kannatanu hagi täpsustamise lubatud ulatust pärast KrMS § 225 lgs 1 toodud tähtaja möödumist. Varalisele kahjule lisaks mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamine ilmselgelt neile kriteeriumitele ei vasta. Seega ei saa seda lugeda varem esitatud hagi osaks.
7.Määruskaebuse vastuses leiab prokuratuur, et ringkonnakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. 7.1 Prokuratuur käsitas kannatanu poolt kriminaaltoimikuga tutvumise protokollis märgitud soovi esitada täiendav tsiviilhagi hiljemalt 3. jaanuaril 2014 taotlusena pikendada taotluste esitamise tähtaega. KrMS § 225 lg 1 kohaselt ei pea prokuratuur tähtaja pikendamise taotluse rahuldamist määrusega vormistama. Kannatanu esitas taotluse prokuröri abile 19. detsembril 2013 kriminaaltoimikuga tutvumise protokollis. Prokuratuur rahuldas taotluse viisil, et võttis kannatanu poolt taotletud tähtajaks esitatud täiendava tsiviilhagi vastu ja saatis selle koos süüdistusaktiga kohtusse. Kui prokuratuur ei oleks kannatanu taotlust rahuldanud, oleks KrMS § 225 lg 1 kohaselt koostatud vastav määrus. Seda aga ei tehtud. 7.2 Tsiviilhagi menetlusse võtmine ei riku süüdistatava õigusi, kuna tal ja kaitsjal on võimalik esitada sellele vastuväiteid ja taotleda omapoolsete tõendite esitamist nii eelistungil kui ka kohtulikul arutamisel. TsMS § 3401 lg 2 ei saanud olla tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise aluseks. Kannatanu oli juba tähtajaks esitanud tsiviilhagi varalise kahju hüvitamise nõudes. 3. jaanuaril 2014 esitatud avaldus mittevaralise kahju hüvitamise nõudes on käsitatav varasema hagiavalduse täienduse, mitte eraldiseisva tsiviilhagina. Seega tulnuks tsiviilhagi tervikuna menetlusse võtta. 7.3 Riigikohtu 22. veebruari 2013. a otsuse nr 3-1-1-106-12 kohaselt on tsiviilhagi täpsustamine erinevalt tsiviilhagi esitamisest võimalik ka pärast KrMS § 225 lg-s 1 nimetatud tähtaja möödumist, sh kohtumenetluses. TsMS § 376 lg-d 1 ja 4 ei välista kannatanu hagiavalduse täiendamist, kuna hagi aluseks olevad faktilised asjaolud, s.o kahju tekitanud kuriteosündmus on sama. TsMS § 376 lg 4 pde 1 ja 2 alusel on võimalik kannatanu täiendavat hagiavaldust käsitada faktiliste ja õiguslike asjaolude täiendamisena, millega suurendati ja laiendati hageja põhinõuet.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Määruskaebemenetluse kesksed õiguslikud küsimused on, kas 19. detsembril 2013 kriminaaltoimikuga tutvumise protokolli kantud kannatanu avaldust saab käsitada KrMS § 225 lg 1 kohase tähtaja pikendamise kirjaliku taotlusena ja kas prokuratuur oli pädev taotlust rahuldama ilma sellekohast määrust koostamata. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on vastus mõlemale küsimusele jaatav.
9.Küsimus taotluse esitamise kohta aktualiseerub kriminaalmenetluses siis, kui isik tunnetab mingi sellise menetlusliku sammu astumise vajadust, milleks tal enesel puudub vahetu menetluslik pädevus. Taotluse esitamise kui menetlustoimingu sisuks on kas menetlusosalise pöördumine menetleja poole selleks, et menetleja teeks menetlusosalise huvides menetlustoimingu või tagaks tema mõne subjektiivse õiguse kasutamise, või siis ühe menetleja pöördumine teise menetleja poole (kohtueelse menetleja pöördumine prokuratuuri poole ja prokuratuuri pöördumine kohtu poole), saamaks seaduses sätestatud juhtudel luba põhiõigusi riivavate toimingute tegemiseks.
10.Seadusandja on taotlustega seotud üldregulatsiooni sätestamisel kriminaalmenetluse seadustikus olnud napisõnaline. Kolleegiumi arvates tuleb käsitada taotluse esitamise üldreeglina seda, mis on sätestatud KrMS § 225 lg 1 esimeses lauses, ja taotluse läbivaatamise (rahuldamise või rahuldamata jätmise) üldreeglina KrMS § 225 lg-s 3 sätestatut.
11.Taotluse esitamise üldreegli kohaselt võib taotlus olla ka suuline, kui taotluse kirjalikkuse nõue ei tulene otse seaduse sättest (nt KrMS § 225 lg 1 lause 2) või mõttest. Nii tuleneb taotluse kirjalikkuse nõue näiteks KrMS § 1264 lg 1 lause 2, § 137 lg 1 või § 1371 lg 1 mõttest. Suulise taotluse esitamine on põhjendatud protokollitava menetlustoimingu tegemisel, sest siis on võimalik ka suulisele taotlusele anda protokolli kandmisega tajutav vorm (vt ka KrMS § 152 lg 2). Seega on suulised taotlused aktsepteeritavad ka kriminaaltoimiku tutvustamisel kannatanule ja tsiviilkostjale, sest vastavalt KrMS § 224 lg-le 2 ja §-le 146 peab see toiming olema protokollitud. Praeguses asjas on kriminaaltoimiku materjalide kannatanule tutvustamise protokolliga tuvastatav, et kannatanu ei ole
19.detsembril 2013 pidanud taotluse esitamiseks KrMS § 225 lg-s 1 ettenähtud kümnepäevast tähtaega piisavaks ja on taotlenud selle pikendamist 3. jaanuarini 2014. Kuigi selle tähtaja pikendamist ei pea eelnimetatud sätte kohaselt eraldi põhjendama (võrdle näiteks KrMS § 227 lg-s 1 sätestatud kaitseakti esitamise tähtaja pikendamisega), on P. K. taotlust sisuliselt ka põhjendanud. Nimelt ekspertiisiaktiga tutvumise vajadusega.
12.Taotluse läbivaatamise üldreegli kohaselt tuleb juhul, mil seaduses ei ole taotluse läbivaatamiseks kehtestatud muud reeglit, vormistada taotluse rahuldamata jätmine määrusega, kuid taotluse rahuldamisel puudub vajadus koostada selle kohta eraldi määrus. Sarnaselt KrMS § 2741 lg-s 3 märgituga on kolleegiumi arvates mutatis mutandis alust väita, et põhistatud määrusega tuleb taotluse läbivaatamise tulem vormistada ka siis, kui taotlus rahuldatakse, kuid taotletavaga võrreldes mingil muul viisil või ulatuses. Praeguse kohtuasja kontekstis on oluline märkida, et ülalkäsitletud reeglit on korratud KrMS § 225 lg 1 kolmandas lauses. See tähendab, et seadusest ei tulene, et prokuratuur oleks pidanud P. K. esitatud taotluse esitamise tähtaja pikendamise taotluse rahuldamise vormistama määrusega.
13.Hinnates prokuratuuri pädevust KrMS § 225 lg 1 alusel taotluste esitamise tähtaja pikendamiseks, tuleb silmas pidada selle sätte 2011. aastal uuenenud redaktsiooni eesmärki. Kuni 1. septembrini 2011 võimaldas KrMS § 38 lg 1 p 2 kannatanul esitada tsiviilhagi kuni kohtuliku uurimise lõpetamiseni maakohtus. Kehtiva regulatsiooni järgi võib kannatanu uurimisasutuse või prokuratuuri kaudu esitada hagi hiljemalt KrMS § 225 lg-s 1 sätestatud tähtajaks so 10 päeva jooksul alates kriminaaltoimikuga
tutvumisest. Kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (599 SE II) seletuskirja kohaselt kandis KrMS § 38 lg 1 p 2 ja § 225 lg 1 ümbersõnastamine eesmärki tagada tsiviilhagi esitamine piisavalt varakult, et anda vaidluse pooltele tõhus võimalus vastuväidete ja tõendite esitamiseks ning kohtule võimalus õiglaselt menetlust juhtida. Seadusandja pidas vajalikuks, et tsiviilhagi jõuaks kohtuni enne kohtuistungit. Sellisel juhul saaks kohus kontrollida tsiviilhagi nõuetele vastavust, anda vajadusel tähtaeg tsiviilhagis puuduste kõrvaldamiseks ja valmistada ette tsiviilhagi arutamine kohtuistungil. Tsiviilhagi esitamine prokuratuuri või uurimisasutuse kaudu peab tagama, et tsiviilhagi saadetakse maakohtusse koos süüdistusaktiga ja nende menetlemist on võimalik koos ette valmistada. Et seaduses sätestatud taotluste esitamise tähtaeg ei takistaks kirjeldatud eesmärgi saavutamist, on prokuratuurile KrMS § 225 lg-s 1 jäetud võimalus menetlusosalise taotlusel tähtaega pikendada.
14.Kriminaalkolleegium nõustub kaitsjaga, et KrMS § 225 lg 1 alusel taotluste esitamise tähtaja pikendamine ei ole prokuratuuri suvaotsustus. Ehkki viidatud sätte kohaselt vormistatakse määrusega üksnes tähtaja pikendamata jätmine ja taotluse rahuldamise kohta prokuratuur määrust koostama ei pea, tuleb selle küsimuse otsustamisel toimida kaalutlusõiguse teostamise nõuete kohaselt. Muu hulgas ei tohi tähtaja pikendamine kaasa tuua kriminaalmenetluse ebamõistlikku venimist. Selleks sätestab KrMS § 225 lg 1, et taotluse rahuldamine on võimalik vaid juhul, kui tegemist on mahuka või keerulise kriminaalasjaga. Samu kriteeriume kohaldatakse KrMS § 2052 järgi menetlusaja mõistlikkuse hindamisel. Seega peab prokuratuur taotluse esitamise tähtaja pikendamisel lähtuma sellest, millist mõju avaldab see menetlusajale ning kas kriminaalasja asjaolud menetluse pikenemist õigustavad. Siinkohal on oluline rõhutada, et enne tsiviilhagi prokuratuurile esitamise tähtaja möödumist ei saa prokuratuur saata süüdistusakti kohtusse, sest vastavalt KrMS § 226 lg-le 7 edastab prokuratuur tsiviilhagi kohtusse koos süüdistusaktiga. Seega peab prokuratuur tsiviilhagi esitamise tähtaega pikendades jälgima, et sellega ei kaasneks kriminaalmenetluse ebamõistlikku venimist ja tsiviilhagi esitamine ei hakkaks takistama süüdistusakti kohtusse saatmist.
15.Kolleegium märgib, et ainuüksi tsiviilhagi esitamise tähtaja pikendamine ei riku süüdistatava õigusi, kui sellega ei kaasne kohtueelse menetluse ebamõistlikku venimist. Seejuures tuleb tähele panna, et kriminaalmenetluse seadustik ei kehtesta süüdistusakti koostamisele ja kohtusse saatmisele tähtaega. Vastava otsustuse tegemine on KrMS § 226 lg-st 1 tulenevalt prokuratuuri pädevuses. Seega ei pruugi tsiviilhagi esitamise tähtaja pikendamine süüdistusakti kohtusse jõudmise aega üldse mõjutada. Peaks see siiski nii olema, on süüdistataval ja tema kaitsjal kogu menetluse vältel võimalik tõstatada küsimus mõistlikust menetlusajast, tuginedes seejuures põhjendamatule tsiviilhagi esitamise tähtaja pikendamisele. Praeguses asjas pikendas prokuratuur tsiviilhagi esitamise tähtaega üksnes nelja päeva võrra; süüdistusakti saatis prokuratuur kohtusse aga 13. veebruaril 2014, s.o ligi poolteist kuud hiljem. Seetõttu küsimust menetluse venimisest tsiviilhagi esitamise tähtaja pikendamise tõttu tõusetuda ei saa.
16.Eelkirjeldatud lähenemist tsiviilhagi esitamise tähtaja pikendamisele toetab ka tõdemus, et hagiavalduse esitamist ei saa iseenesest käsitada süüdistatava õiguste rikkumisena. Nimelt säilib
kannatanul tsiviilhagi kriminaalmenetluse raames lahendamata jäämise korral õigus esitada oma nõuded tsiviilkohtupidamise korras. Paralleelselt kahe menetluse (süüteo- ja tsiviilkohtumenetluse) läbimine ei ole aga kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega. Tähtaja pikendamine ei mõjuta süüdistatava õigust ega võimalusi esitada tsiviilhagile vastuväiteid. Sõltumata sellest, kas tsiviilhagi esitamise tähtaega on pikendatud või mitte, edastab prokuratuur KrMS § 226 lg 7 kohaselt tsiviilhagi koopia süüdistatavale ja tema kaitsjale pärast süüdistusakti koostamist. Seejärel on süüdistataval ja kaitsjal võimalus hagi osas seisukoht kujundada ja seda kohtumenetluses avaldada.
17.Kolleegium nõustub määruskaebuse esitajaga selles, et kannatanu 3. jaanuaril 2014 esitatud avaldust ei saa käsitada varasema hagiavalduse täiendusena. Sellise seisukoha õigsust kinnitavas Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendis kohtuasjas nr 3-2-1-113-11 on märgitud järgmist: „Viivisenõude hilisema esitamise näol ei ole tegemist hagi muutmisega TsMS § 376 tähenduses. See säte ei reguleeri olukorda, mis puudutab uue nõude esitamist kõrvuti algsega, vaid üksnes olemasolevate nõuete muutmist või asendamist. Viivisenõude esitamisega ei muudeta olemasolevaid haginõudeid (hagi eset) ega suurendata ega laiendata nõudeid TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes. Tegemist on eraldi haginõude esitamisega ja taotlusega menetleda seda TsMS § 374 alusel koos põhinõudega.“ Kuna mittevaralise kahju hüvitamise nõue ei muutnud mingil moel kannatanu varem esitatud varalise kahju hüvitamise nõuet (hagi alus ja ese jäid samaks), tuleb neid vaadelda iseseisvate nõuetena. See omakorda tähendab, et KrMS § 225 lg-s 1 sätestatud tähtaeg laienes mõlema nõude esitamisele. Kuna aga kolleegium tõdes eelnevalt, et teine hagi oli esitatud pikendatud tähtaja jooksul, ei muuda see lõpphinnangut.
18.Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ning § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 4. aprilli 2013. a määruse muutmata ja M. Lossi kaitsja määruskaebuse rahuldamata. Lea Kivi, Eerik Kergandberg, Saale Laos
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.