Kohtulahend

(kakskümmend) senti, millest lugeda kantuks KrMS § 202 lg 6 alusel V.V poolt kriminaalmenetluse lõpetamisel riigi tuludesse tasutud 290 eurot ning mõista tasumisele kuuluvaks karistuseks 385 (kolmsada kaheksakümmend viis) eurot ja 20 (kakskümmend) senti, mis tuleb tasuda Tartu Maakohtu 16.04.2014 otsusega määratud tingimustel.

Kaitsja asus seisukohale, et KarS § 199 lg 1 ettenähtud koosseisu siin ei ole. Pigem on tegemist tsiviilõigusliku küsimusega, milles pooled on kokku leppinud ja kohustust ei täidetud. Süüdistus rajaneb suuremalt jaolt kannatanu ütlustel, mis on korduvalt muutunud. Vastastamisel oli põhiküsimuseks see kas raha lubatakse enne või pärast teenuse osutamist. Süüdistataval oli õigus see raha võtta. Ei täitnud lubadust, puudub varguse koosseis.

MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Kuulanud ära kohtu alla antud süüdistatava süü tunnistamise ja kontrollinud kriminaalasjas leiduvaid kirjalikke tõendeid, asub kohus seisukohale, et süüdistatava süü talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises on tõendamist leidnud. Sellisele seisukohale asumist põhjendab kohus järgmiselt. Nagu süüdistusest nähtub, inkrimineeritakse V.V-le varguse toimepanemist, mis seisnes XXX kuuluvate rahaliste vahendite, so 400 euro suuruses summas, varguses. KarS § 199 näeb ette vastutuse võõra vallasasja äravõtmise eest selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Märgitust tulenevalt tuleb KarS § 199 koosseisu sedastamiseks tuvastada nii võõras vallasasi, selle äravõtmine aga ka selle ebaseadusliku omastamise eesmärk. Hinnates kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendeid, nähtub kannatanu XXX ütlusest koos lisadega (tl 3-4, 6-12, 13-14) ja tema esitatud kuriteoavaldusest (tl 2), et 25.09.2013 tutvus ta internetiportaalis iha.ee naisterahvaga, kelle kasutajanimi oli Jane79 ja telefoninumbriks XXX. Tema sooviks oli naisterahvaga kokku saada, kutsudes ta endale hotelli külla. Ta peatus Meriton Grand Conference & Spa hotellis asukohaga Paldiski mnt 4 numbritoas nr 7071. 25.09.2013 kella 23 paiku tuli naisterahvas talle külla. Ta läks naisterahvale alla vastu ning koos suundusid nad numbrituppa. Naisterahvas ütles oma nimeks Jane ja rääkis ka, et ta pole Tallinna inimene vaid elab kusagil Lõuna-Eestis ning viibib Tallinnas tööasjus. Järgnevalt on andnud kannatanu ütlusi selle kohta, et hiljem tekkis neil soov külastada ööklubi, mistõttu võttis ta sel otstarbel oma arvutikotist 200 eurot ning pani selle endale taskusse. Enne väljaminekut otsustas ta kiiresti duši alt läbi minna. See võis toimuda umbes kella 00.30 paiku. Dušširuumis oli ta umbes 3-4 minutit, kuid dušši alt tagasi tulles naisterahvas enam toas ei olnud. Ta tundis halba, kontrollis üle oma isiklikud asjad ja avastas, et arvutikotist oli varastatud sularaha 2000 eurot, mis oli 50-eurostes kupüürides. Täiendaval ülekuulamisel on kannatanu täpsustanud, et kohvris olnud raha pärines klientidelt, kes tema ettevõtte arvele need igakuiselt sularahas saadavad ning mille kohta on olemas ka kviitungid, mille ta esitab politseile. Sularaha kannab ta kaasas koguaeg, kuni selle kuu lõpus ettevõtte arvele kannab. Kindlat kuupäev raha ülekandmiseks pole. Kannatanu lisas ka seda, et ümbrikust, kust 2000 eurot ära võeti, jäi alles veel 300 eurot, mis oli 20-eurostes kupüürides ning naisterahvas võttis ära vaid raha, mis oli 50-eurostes kupüürides. Alles jäänud rahalised vahendid kulusid hiljem ära ettevõtte majandustegevuseks. 07.03.2014 toimunud kannatanu täiendaval ülekuulamisel on kannatanu selgitanud, et 200 eurot võttis ta ümbrikust, kus oli kokku 2300 eurot, välja intiimteenuste osutamise eest ning pani selle öökapi peale. Seega võeti ümbrikust ära 1800 eurot ja kapi pealt 200 eurot ning ta jääb selle juurde, et talt varastati kokku 2000 eurot (tl 13-14). Hinnates eelosutatud kannatanu ütlusi, asub kohus seiskohale, et kannatanu ütlustega on võimalik arvestada üksnes osaliselt (vt RKKKo nr 3-1-1-131-13 p 12), so osas, milles kannatanu on selgitanud, et ta viibis 25.09.2013 Meriton Grand Conference & Spa hotellis asukohaga Paldiski mnt 4 numbritoas nr 7071, et sinna suundus kella 23 paiku ka süüdistatav ning et süüdistatav kõnealusest toast kannatanu dušši all viibimise ajal lahkus. Muus osas, so osas mis puudutab raha kohvrist väljavõtmise asjaolusid, kohvrist väljavõetud rahasumma suurust ning suures summas raha kannatanu käes olemise asjaolusid, pole võimalik kohtu hinnangul kannatanu ütlustega arvestada, kuna kannatanu ütlused on ebajärjepidevad ja ei haaku muude kriminaalmenetluse käigus kogutud tõenditega. Peatuses esmalt kannatanu selgitustel, mis puudutavad ettevõtte raha tema käes olekut, siis tuleb osutada, et kannatanu on selgitanud, et ettevõtte rahalisi vahendeid oli tema käes varguse toimepanemise kogusummas 2300 eurot ja need rahalised vahendid pärinesid

klientidelt, kes ettevõttele need sularahas igakuiselt edastasid (tl 6). Toimikust nähtub, et kannatanu poolt on edastatud dokumendid, mis peaksid kinnitama just 2300 euro suuruses summas rahaliste vahendite olemasolu kannatanu valduses varguse toimepanemise ajal (tl 711). Esitatud dokumentatsiooniga tutvumise järgselt tuleb asuda seisukohale, et vastav dokumentatsioon kinnitab vaid osaliselt kannatanul olnud rahaliste vahendite summa suurust ja teiseks pole võimalik vähimalgi määral lugeda kõnealusest dokumentatsioonist välja seda, et tegemist on kannatanu äriettevõttele suunatud rahaliste vahenditega. Lisatud dokumendid kannavad pealkirja „Pensionite ja toetuste väljamaksu teatis“ ning on suunatud konkreetsetele isikutele Männiku pansionaadis (vt tl 7-11). Seega jääb kohtule arusaamatuks kohtueelsel menetlusel kannatanu antud selgitus selle kohta, et rahalised vahendid olid edastatud tema ettevõttele erinevatele klientide poolt. Järgnevalt tuleb viidata sellele, et kui kuriteoavalduses ja kannatanu esmakordsel ülekuulamisel 27.09.2013, on kannatanu märkinud, et arvutikotis olnud ümbrikust võttis ta välja 200 eurot põhjusel, et soovis selle rahasumma kulutada ööklubis ja pani selle endale taskusse, siis 07.03.2014 on kannatanu andnud selgitusi selle kohta, et kõnealune rahasumma oli mõeldud intiimteenuste eest tasumiseks ja kõnealuse rahasumma pani ta hoopis kapi peale. Lisaks sellele tuleneb kannatanu ja süüdistatava nende kohtumisele eelnenud kirjavahetusest (tl 22-29), et kannatanu pakkumine süüdistatavale on olnud kokkusaamine tema juures hotellis ja hommikune spa-külastus ehk kannatanu on eelnevalt juba välistanud igasuguse klubi(de) külastuse(d), mistõttu tema poolt kuriteoavalduses ja tunnistaja ütlustes tehtud viide võimalikule väljaminekule/klubikülastusele tõstatab ka selles kontekstis kahtlusi tema ütluste usaldusväärsuses. Kokkuvõtteks leiab kohus, et kannatanu ütlused pole eelosutatud osas usaldusväärsed, nendega ei ole võimalik arvestada ja need tuleb selles osas tõendikogumist välja jätta. Mis puudutab süüdistatava ütlusi, siis on andnud V.V kohtueelsel menetlusel ütlusi selle kohta, et tal on internetiportaalis iha.ee kasutajakonto kasutajanimega jane79 ning enda tutvustuses on tal kirjas, et otsib sponsorit. 25.09.2013 kirjutas talle meesterahvas nimega Aksel78 ja soovis temaga kokku saada. Samuti kirjutas meesterahvas, et soovib saada seksteenust, millele tema vastas, et öö maksab 200 eurot. Meesterahvas oli sellega nõus ja kutsus ta samaks õhtuks hotelli, mille nime ta ei tea, kuid see on nende kirjavahetuses olemas. Kirja teel lepiti kokku ka selles, et tema läheb kella 23ks hotelli juurde, meesterahvas tuleb talle hotelli peasissepääsu juurde vastu ja tasub ka tema takso eest. Tema läkski kella 23ks hotelli juurde, meesterahvas, kelle nime ta ei mäleta, tuli talle vastu, maksis tema takso eest ja seejärel läksid nad koos tema numbrituppa. Üles sõitsid nad liftiga, korrust ega toanumbrit ta ei mäleta. Meesterahvas oli tugevas joobes ja toas nägi ta laua peal 2-3 kasutatud klaasi. Tema võttis endale vannitoast klaasi ja ta jõi seal ühe klaasi rummi Coca-Colaga. Peale isiklikel teemadel vestlust lükkas meesterahvas ta voodisse pikali. Ta oli väga jõuline ja ütles, et talle meeldib jõuline seks. Tema tõusis püsti ja istus voodi kõrval olnud laua juures asetsenud toolile. Meesterahvas istus talle vastu ja tema selgitas meesterahvale, et neil oli kokkulepe, et ta soovib raha kohe saada. Sellepeale küsis meesterahvas, kas ta jääb sinna siis ööseks. Tema vastas, et 200 euro eest pole ta nõus ööseks jääma. Siis küsis meesterahvas talt, et kui palju ta tahab selle eest, et ta jääks hotelli senikauaks, kui tema hotellis viibib. Tema vastas, et 400500 eurot. Seejärel võttis meesterahvas taskust rahakoti, keeras talle selja, siis luges raha ja pani talle 400 eurot 50-eurostes kupüürides tema juurde laua peale. Samuti küsis ta, kas see sobib, millele tema vastas jaatavalt. Seejärel pani ta rahakoti voodi kõrval asetsenud öökapi peale, tõmbas teda voodisse ja hakkas painutama. Tema palus selline tegevus lõpetada ja tegi ettepaneku minna alla istuma, sest neil kusagile kiiret polnud, kuna ta pidi meesterahvaga kuni järgmise päevani koos olema. Ta kutsus meesterahvast ka klubisse, kuid meesterahvas selgitas, et ta ei jõua, kuna ta on terve päeva joonud ja tal on hotellis ka teised tüdruksõbrad. Seejärel läks meesterahvas dušši alla. Tema aga ei soovinud seal hotellis enam olla, kuna meesterahvas oli väga jõuline. Ta võttis laua pealt 400 eurot ja läks kiirel sammul toast välja, väljus ka hotellist ja võttis nurga pealt takso. Ta tahtis klubisse minna. Umbes poole tunni pärast, kui ta oli taksoga juba linna jõudnud, helistas talle meesterahvas ja küsis, kuhu ta läks. Ta vastas, et läheb klubisse ja et ta kutsus teda ka, kuid ta ei soovinud tulla. Siis ütles ta, et ta tagasi läheks. Ta vastas, et käib klubis ära ja tuleb siis tagasi. Ta käis klubides Amigo ja

Venus. Mõne aja pärast helistas meesterahvas uuesti ja küsis, kus ta on. Tema vastas, et on kesklinnas. Meesterahvas palus, et ta tooks tagasi raha, mille oli talle andnud. Tema ei vastanud sellele midagi, vaid pani toru ära. Meesterahvas helistas talle veel paar korda, kuid neid kõnesid ta ei kuulnud ja tagasi ta ka ei helistanud. Rohkem nad suhelnud pole. Kahtlustatavana antud ütlustes selgitas V.V sedagi, et ta pole toast 2000 eurot võtnud ning samuti pole ta seal näinud arvutikotti, küll nägi ta seal sülearvutit, mis asetses laua peal. Samas ei oska ta öelda, miks ta võttis toast 400 eurot. Ta kahetseb seda ja on nõus selle summa isikule osade kaupa tagasi maksma. Isik muutus talle vastikuks, kui ta hakkas temaga jõuliselt käituma ja teda voodisse pikali lükkama. Kui isik oleks temaga normaalsemalt käitunud, oleks ta ehk tagasigi tema juurde läinud (tl 34-36). Osutatud isikuliste tõendiallikate ütlusi hinnates järeldub, et vaidlusi pole selles, et 25.09.2013 V.V viibis kannatanu hotellitoas Meriton Grand Conference & Spa hotellis asukohaga Paldiski mnt 4 numbritoas nr 7071 intiimteenuste osutamise eesmärgil. Lisaks isikuliste tõendiallikate ütlustele, mille juurde on kohtueelsel menetlusel kannatanu ja kahtlustatav jäänud ka vastastamisel (vt 07.03.2014 koostatud vastastamisprotokoll tl 39-44), kinnitab seda fakti täiendavalt ka 06.03.2014 koostatud asitõendi vaatlusprotokoll koos lisadega, millest nähtub, et vaadeldavaks oli CDplaat, millel oli peal turvakaamera salvestused aadressil Paldiski mnt 4 asuvast Meriton Grand Conference & Spa hotellist ning mille faililt 1 – vaatest liftile – nähtub, et kell 23.09 väljuvad kannatanu XXXja kahtlustatav V.V liftist ja suunduvad turvakaamera vaateväljast minema. Faililt 2 - vaatest koridorile – nähtub, et kell 23.09 kõnnivad kannatanu ja kahtlustatav mööda koridori ja sisenevad seejärel ühte numbrituppa. Faililt 3 – vaatest koridorile – nähtub, et kella 00.18 väljub hotelli numbritoast kahtlustatav V.V ja kõnnib kiirustades sinna suunas, kust nad enne koos kannatanu Indrek Saluveega tulid. Seejärel kaob ta kaamera vaateväljast. Faililt 4 – vaatest liftile – nähtub, et kell 00.19 siseneb kahtlustatav V.V lifti. Faililt 5 – vaatelt esimese korruse liftidele - nähtub, et kahtlustatav V.V väljub liftist ning suundub turvakaamera vaateväljast minema. Faililt 6 – vaatelt fuajeesse – nähtub, et kahtlustatav V.V suundub väljapääsu poole, väljub hotellist ja kaob turvakaamera vaateväljast (tl 3233). Samuti tõendab kõnealust fakti ka OÜ Abi24 järelpäringu vastus, millest nähtub, kasutajakontoga Jane79, mida V.V suhtluses kannatanuga kasutas, on 25.09.2013 kell 22.59.36 ja 23.03.39 sisse logitud Meritoni hotelli võrgust (tl 19-21) ning kannatanu ja kahtlustatava omavahelisest vestlusest nähtuvalt on 25.09.2013 kell 23.00.03 kasutajakontolt Jane79 edastatud Akesel78le sõnum sisuga „Kohal. Kus sa oled?“ Seega tuleneb tõendikogumist üheselt, 25.09.2013 kannatanu ja kahtlustatav hotelli numbritoas kohtusid. Süüdistuse teksti kohaselt on V.V-le esitatud süüdistus 400 euro varguses. Hinnates teo objektiivselt avaldunud tehiolusid ja seda, et sularaha on hinnatav õiguslikus mõttes vallasasjana ja et hotellitoa öökapi peal asetsenud sularaha oli V.V-le võõras, kuna sularaha valdus polnud V.V-le raha öökapi peale panemisega üle läinud ja selle valdus kuulus jätkuvalt kannatanule, samuti seda, et V.V tunnistas täielikult 400 euro suuruses summas sularaha öökapipealt äravõtmist, koos sellega hotellitoast ja hotellist lahkumist, siis on neist asjaoludest sedastatav nii võõra vallasasja olemasolu, selle äravõtmine, mis seisnes kannatanu valduse lõpetamises ja uue valduse ehk V.V valduse kehtestamises, mis toimus kannatanu tahte vastaselt ja nõusolekuta, siis leiab kohus käesoleval juhul on tuvastamist leidnud varguse objektiivse koosseisu realiseerimine V.V poolt. Kohtuistungil antud lühikeses selgituses süüdistatav oma süüd ei tunnistanud, leides, et see raha loeti talle välja ja küsiti kas sellest piisab. See raha oli temale lubatud ja tema seda ei varastanud. Kohus leiab, et selline raha lubamine ja nö välja lugemine näitavad seda, et kannatanu oli süüdistatavaga maksmises ja summas kokku leppinud ning raha öökapile pannes näitas kannatanu oma maksevalmidust ja maksevõimet, st võimet teenuse eest tasuda ning see raha öökapile asetamine peab olema süüdistatava jaoks garantiiks, et teenuse osutamise eest talle tasutakse kokkulepitud summa ja süüdistatav veendub raha olemasolus ja kannatanu maksevõimes. Seega rahasumma äravõtmise õigustatud aluseks saab olla teenuse osutamine, so valdus saab üle minna vaid teenuse osutamise järgselt. Kriminaalasjas kogutud tõenditest saab tulla ühesele järeldusele, et süüdistatav kannatanule teenust ei osutanud, mistõttu puudus ka õigustav eeltingimus raha üle

valduse kehtestamiseks. Kogutud ja kontrollitud tõenditest, samuti süüdistatava ütlustest ei nähtu seda, et kannatanu oleks kutsunud süüdistatavat hotelli raha järele, so et kannatanul oleks süüdistatavaga olnud kokkulepe, et süüdistatav tuleb hotelli selleks, et kannatanu saaks talle raha anda sellepärast, et süüdistataval on raha lihtsalt vaja. Kohtu hinnangul tuleb tõendikogumi pinnalt jaatada sedagi, et raha äravõtmine V.V poolt toimus selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Nimelt tuleneb V.V ütlustest, et peale hotellist lahkumist helistas XXXtalle ning palus temalt äravõetud rahasumma tagastamist, millele V.V vastas telefonikõne katkestamisega. Kannatanu hilisemaid kõnesid V.V ei kuulnud, kuid ei helistanud ka tagasi. Kõnealust objektiivselt avaldunud V.V käitumist hinnates asub kohus seisukohale, et V.V keeldus konkludentselt kannatanule temalt ära võetud ja temale kuulunud rahasumma tagastamisest ning kuna kriminaalmenetluse käigus pole kogutud ka muid tõendeid, mis tõendaksid, et V.V soovis või oleks soovinud kannatanule temalt äravõetud rahasumma tagastamist, siis järeldub selles, et V.V sooviks oli kannatanu talle kuuluvatest rahalistest vahenditest kestvalt ilma jätta ehk õiguslikus mõttes on sedastatav, et V.V võttis rahalised vahendid kannatanult ära ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Kokkuvõtvalt leiab kohus V.V käitumist hinnates, et süüdistatav realiseeris oma tegevusega KarS § 199 lg 1 koosseisutunnused ning arvestades V.V antud selgitusi varguse toimepanemise asjaolude kohta, tuleb möönda, et tegemist on hetkeajendist, ent kavatsetusega toimepandud süüteoga.

TSIVIILHAGI

Kohtueelsel menetlusel on kannatanu XXXesitanud tsiviilhagi 400 euro nõudes, mis sisaldab endas varastatud sularaha summat. Kohus asub seisukohale, et kriminaalasja materjalidega on tõendatud, et kannatanule kuulunud sularaha varastas V.V . Seega tuleb asuda seisukohale, et esitatud tsiviilhagi on põhjendatud, kuulub rahuldamisele täies ulatuses ning süüdistatavalt kannatanu kasuks väljamõistmisele. KrMS § 37 lg 1 kohaselt on kannatanu füüsiline või juriidiline isik, kellele on kuriteo või süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtuvalt on tsiviilhagi aluseks oleva varalise kahju tekkimine otseselt seotud süüdistatava poolt kavatsetult toime pandud vargusega. Kriminaalasjas kontrollitud tõenditega on tuvastatud, et süüdistatava süülise käitumise tagajärjel on tekitatud varaline kahju esitatud tsiviilhagi ulatuses ning kohtul ei ole tekkinud kahtlusi kahjunõude vastavuses tegelikule kahju suurusele. Kohtu hinnangul on varaline kahju tekkinud süüdistatava õigusvastase käitumise tõttu, kuivõrd see on tekitatud kannatanu omandi rikkumisega VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes ning VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama kui ta on kahju tekitamises süüdi. Kuna kriminaalasja kohtuliku uurimisega on täies ulatuses tõendatud süüdistatava süü kahju tekkimises, siis tuleb kohaldada VÕS § 1043 sätteid ning varaline kahju tuleb hüvitada kahju kannatanud isikule süüliselt kahju tekitanud isikule kuuluvate varaliste vahendite arvelt täies ulatuses, st varaline kahju tuleb täies ulatuses välja mõista V.V-lt kannatanu kasuks.

KARISTUSE MÕISTMINE JA MENETLUSKULUD

Karistuse mõistmisel arvestab kohus süüdistatava süü suurust, toimepandud kuriteo laadi ja ohtlikkust, süüdistatava isikut ning karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Seadusandja on KarS § 199 lg 1 järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest ette näinud karistusena rahalise karistuse või vangistuse kuni 3 aastat. Kuivõrd tegemist on alternatiivselt sätestatud karistusliikidega, kujundab kohus enne süüdistatava süü suuruse hindamist seisukoha selle kohta, kas süüdistatava suhtes on võimalik kohaldada kergemaliigilist karistust rahalise karistuse näol. Hinnates kriminaalmenetluse käigus kogutud andmeid süüdistatava isiku kohta, tuleb nentida, et süüdistatava ankeetandmete kohaselt tal töökoht puudub ning teatisest kahtlustatava keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme kohta on süüdistataval puudunud sissetulek ka 2013 aastal. Samal ajal nähtub, et eelmise kriminaalasja raames on V.V tasunud

kriminaalmenetluse lõpetamisel riigi tuludesse 290 eurot. Kui ka arvestada seda, et vaatlusaluse teo toimepanemise ajal V.V kehtivad karistused puudusid, siis leiab kohus osutatud asjaolusid kaaludes, et süüdistatava suhtes on võimalik kohaldada karistusena rahalist karistust. Hinnates süüdistatava süü suurust kuriteo toimepanemisel, leiab kohus kuriteoga tekitatud kahju suurust ning teo tehiolusid arvestades, et süü ei ole kuigi suur. Süü suurust mõjutab ka see, et süüteo toimepanemine oli tingitud hetkeajendist ning nagu kannatanu märkis, põhjustas tema sellise käitumise ka kannatanu enda jõuline tegevus tema suhtes. Eelnevast lähtudes leiab kohus, et V.V-le on võimalik mõista karistus KarS § 199 lg-s 1 ettenähtud sanktsiooni keskmisest madalamas määras ja suhteliselt alammäära lähedasena. Kuna süüdistatav avaldas kohtueelsel menetlusel puhtsüdamlikku kahetsust, kuid kohtuistungil eitas kuriteo toimepanemist, siis seda hinnates leiab kohus, et kohtueelsel menetlusel oli tuvastatud karisust kergendav asjaolu KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes. Muid karistust kergendavate või raskendavate asjaolude esinemist kohus menetluse käigus ei tuvastanud. Kuna V.V-le käesoleval juhul etteheidetav süütegu on toime pandud enne tema suhtes tehtud viimast kohtuotsust, siis tuleb kohaldada liitkaristuse mõistmisel KarS § 65 lg 1 sätteid. Seejuures peab kohus lähtuvalt teo tehioludest võimalikuks kohaldada süüdistatava suhtes kergeimat karistuse liitmise viisi, mis tähendab, et tulenevalt KarS § 64 lg-st 1 moodustab kohus liitkaristuse, millega loeb käesoleva otsusega mõistetud kergema karistuse kaetuks eelmise kohtuotsusega mõistetud raskeima karistusega. KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Menetletavas kriminaalasjas on süüdistatava menetluskuluks määratud kaitsja tasu. Käesoleval juhul ei kuulu süüdistatavalt välja mõistmisele II astme kuriteo toimepanemises süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, kuna V.V on karistatud Tartu Maakohtu 16.04.2014 otsusega, temalt on kõnealuse otsusega välja mõistetud ka sundraha ja tulenevalt arusaamast, et osutatud ja käesoleval juhul vaatluse all olevat kriminaalasja oleks tulnud menetleda ühises menetluses, siis puuduvad alused sundraha teistkordseks väljamõistmiseks. Mis puudutab kaitsjatasu väljamõistmist, siis kohus möönab, et ankeetandmete kohaselt süüdistataval puudub töökoht või muu legaalne sissetulek, mis tagaksid talle igakuised legaalsed elatusvahendid, kuid siinkohal ei saa jätta märkimata, et esmalt on süüdistatava näol tegemist täisealise ja töövõimelise isikuga, kelle puhul kohus eeldab tööle asumist. Teiseks puuduvad kriminaalasjas tõendid selle kohta, et kohtuotsusega väljamõistetud summade tasumine käiks süüdistatavale ilmselt üle jõu ning märkimata ei saa jätta ka sedagi, et kuriteo toimepanek on olnud süüdistatava enda vaba ja teadlik valik. Seega tuleb kriminaalmenetluse käigus tekkinud menetluskulu kaitsjatasu näol süüdistatavalt välja mõista. Samas leiab kohus, et töökoha ning sissetuleku puudumine, konkureeriva kohustuse olemasolu tsiviilhagi hüvitamise näol annavad aluse võimaldada menetluskulude hüvitamist KrMS § 180 lg 3 ja KrMS § 313 lg 1 p-des 7 ja 12 alusel kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul.

Märt Toming kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.