Kohtulahend

SÜÜDISTUS:

HARJU MAAKOHTU OTSUS:

APELLATSIOON:

tuleb KarS § 65 lg 1 järgi mõista Aleksei Kazmirtšuk’ile liitkaristus ja KarS § 64 lg 1 kohaselt peab prokurör põhjendatuks lugeda käesolevas kriminaalasjas mõistetav kergem karistus kaetuks Harju Maakohtu poolt 28.08.2013.a mõistetud raskeimaga (1 aasta, 7 kuud ja 13 päeva vangistust) ning mõista liitkaristuseks vangistus 1 aasta, 7 kuud ja 13 päeva vangistust, karistuse kandmise alguseks lugeda 24.04.2013. Harju Maakohtu 19.05.2014. a otsusega mõisteti Aleksei Kazmirtšuk õigeks. Kokkuvõtlikult asus kohus seisukohale, et kuigi kriminaalasjas kogutud tõendid on lubatavad ning puudub vaidlus faktilistes asjaoludes, ei ole Aleksei Kazmirtšuk oma tegevusega täitnud KarS § 1572 kuriteokoosseisu. Maakohtu hinnangul on KarS § 1572 koosseisuliseks tunnuseks eesmärk teise isikuna esinemise teel luua temast teadvalt ebaõige ettekujutus, kuid Aleksei Kazmirtšuki ainuke ütlustega tuvastatud eesmärk oli vältida väärteokaristust, millest tulenevalt ei ole Aleksei Kazmirtšuki tegevuses täidetud süüteokoosseisu subjektiivne külg. Prokurör maakohtu sellise seisukohaga ei nõustu. Maakohus on õigesti järeldanud, et faktilistes asjaoludes ja selles, et Aleksei Kazmirtšuk on kannatanut tuvastada võimaldavate isikuandmete ilma nõusolekuta kasutamisega tekitanud kannatanu seadusega kaitstud õigustele ja huvidele kahju, kriminaalasjas vaidlus puudub. Prokurör ei nõustu aga maakohtu seisukohaga, milles leitakse, et Aleksei Kazmirtšuk’i tegevuses puudus süüteokoosseisu subjektiivne külg. Esiteks on prokurör seisukohal, et maakohus on küll õigesti järeldanud, et KarS § 1572 järgi ette nähtud kuriteokoosseis nõuab subjektiivsest küljest kavatsetust, kuid maakohus on ebaõigesti jätnud tähelepanuta KarS § 16 lg 2 teise lause, mille kohaselt paneb isik teo toime kavatsetult ka siis, kui ta kujutab endale ette, et süüteokoosseisule vastav asjaolu on eesmärgi saavutamise hädavajalik tingimus. Käesoleval juhul ongi tegemist olukorraga, kus Aleksei Kazmirtšuk on oma tegevuse põhieesmärgiks seadnud küll väärteokaristuse vältimise, kuid Aleksei Kazmirtšuk pidi aru saama, et sellise tegevuse hädavajalikuks tingimuseks on ühtlasi ka see, et kannatanut karistatakse väärteokorras ning see karistus kantakse karistusregistrisse, mis kahjustab kannatanu mainet. Maakohus on ka oma otsuses nentinud, et „selle eesmärgi saavutamise tingimuseks venna nime nimetamisel on tema maine kahjustamine, vennast kui väärteo toimepanijast ettekujutuse loomisega“ (otsuse lk 4), kuid on teinud sellest ebaõige järelduse, justkui eesmärgi saavutamiseks hädavajaliku tingimuse puhul ei ole tegemist kavatsetusega toime pandud teoga. Õiguskirjanduses on leitud, et mittekongruentsete süüteokoosseisude puhul on oluline, et kõikides süüteokoosseisudes, mille puhul toimepanija eesmärk on õigushüve kahjustamine, tuleb subjektiivset tunnust „eesmärk“ tõlgendada laiendavalt, lugedes süüteokoosseisu täidetuks ka toimepanijal üksnes otsese või kaudse tahtluse olemasolu korral (P.Pikamäe. Kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus. Juridica 2001/VII). Lisaks – karistusseaduse muutmise eelnõu seletuskirjas 530 SE III on seadusandja selgitanud ka vaidlusaluse koosseisu subjektiivset külge, sedastades: „Mis puudutab kuriteo subjektiivset külge, siis siinkohal on oluline, et isikul on eesmärk kasutada andmeid teise isikuna esinemise eesmärgil, s.t isik tegutseb kavatsetult. Kui isik edastab teise isiku andmed kolmandale isikule või teeb need kolmandale isikule kättesaadavaks, piisab kaudsest tahtlusest, s.t isik möönab, et neid andmeid võidakse kasutada teisele isikule kahju tekitamiseks või kuriteo varjamiseks.“ Käesoleval juhul heidab riik Aleksei Kazmirtšuk’ile ette seda, et ta otsustas esitada politseile kontrollimisel oma venna nime ja sünniaja enda omadena, see on ka maakohtu poolt tuvastatud (otsuse lk 4). Seejuures sai ta aru, et ta venna andmeid kasutatakse selleks, et määrata vennale väärteokaristus teo eest, mida ta toime pannud ei ole, st kasutatakse neid andmeid teisele isikule kahju tekitamiseks. Sellest tulenevalt ei nõustu ka prokurör maakohtu seisukohaga osas, milles kohus on leidnud, et süüdistatava tegevus süüteokoosseisu ei täitnud. Teiseks peab prokurör käesolevas asjas ka oluliseks ka asjaolu, et isiku näol, kelle andmed Aleksei Kazmirtšuk esitas, on tegemist süüdistatava vennaga. Seega ei esitatud kellegi

suvalise isiku andmeid, vaid Aleksei Kazmirtšuk oli väga hästi teadlik, kes tema asemel süüteo eest karistada saab ning et esinedes vennana, tekitab ta sellega kahju venna seadusega kaitstud õigusele mitte olla vääralt karistusregistrisse kantud. Maakohtu põhjendused selle kohta, et politsei kohuseks on isiku tuvastamine, on kahtlemata õiged, kuid pole antud juhul asjassepuutuvad, kuivõrd maakohtu seisukohast ning õigeksmõistvast otsusest saab järeldada, et ka olukorras, kus politsei oleks tuvastanud, et tegemist on hoopis Aleksei Kazmirtšuk’i, mitte tema vennaga, ei saaks süüdistatavale ikkagi tema käitumist ning vennana esinemist ette heita. KarS § 1572 kriminaliseerib teise isiku identiteedi ebaseadusliku kasutamise, seega on normi eesmärgiks kaitsta isikuid nende identiteedi väärkasutamise eest teise isiku poolt. Väärteoprotokolli vormistamisel kellegi teise andmete esitamine on prokuröri arvates ehe näide isikute identiteedi väärkasutamisest. Leides, et KarS § 1572 tuleb kohaldamisele ainult juhtudel, mil kahtlustatav/süüdistatav sõnaselgelt tunnistab, et soovis luua teisest isikust ebaõige ettekujutuse, annab riik signaali, et karistushirmus teise isikuna esineda on õige ning selles pole midagi väära. Selline seisukoht looks olukorra, kus norm enam ei täidaks oma eesmärki – isikute kaitsmist nende identiteedi väärkasutamise eest –, kuivõrd karistada ei taha saada keegi ning isikute käitumist võib alati tõlgendada kui tegutsemist karistushirmus. Maakohus on oma otsuses viidanud ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 08.06.2009.a otsusele asjas nr 3-1-1-48-09, kus Riigikohus on analüüsinud KarS § 280 lg 1 koosseisu ja järeldanud, et see koosseis ei hõlma valeandmete esitamist õigusemõistmise takistamise eesmärgil. Selline viide on asjakohatu, sest esiteks on käesolevas kriminaalasjas Aleksei Kazmirtšukile esitatud süüdistus KarS § 1572 järgi, mille koosseisulised tunnused on erinevad KarS §-s 280 sätestatust ning teiseks on maakohus jätnud tähelepanuta ka asjaolu, et Riigikohtu otsus nr 31-1-48-09 on tehtud 8. juunil 2009, kuid KarS § 1572 koosseisu karistusseadustikku lisav seadusemuudatus jõustus alles 15. oktoobril 2009. aastal, seega ei olnud Riigikohtul võimalik hinnata, kuidas suhestuks lahendis analüüsitud olukorraga KarS § 1572 koosseis. Küll aga on see võimalus käesoleval juhul ringkonnakohtul. Prokurörile jääb arusaamatuks ka maakohtu otsuse lõpposas (otsuse lk 4) toodud kohtu seisukoht liitkaristuse mõistmise osas, milles kohus jõuab järeldusele, et eelmine, s.o Harju Maakohtu 28.08.2013.a otsus ja karistus jäävad täitmisele iseseisvalt, kuivõrd kohus on justkui mõistnud liitkaristust, ent tegemist on ju õigeksmõistva otsusega, mis mingisugust alust liitkaristuse mõistmiseks ei anna.

KAITSJA SEISUKOHT:

täidetud. Venna andmete esitamisel sai ta aru, et vennale määratakse väärteokaristus ja seega tekitatakse temale kahju. Kaitsja nõustub kohtu seisukohtadega ja leiab, et kuriteo subjektiivne külg ei ole kaitsealuse käitumises tõendatud. Kohtu seisukohad on kooskõlas ka meie riigi viimase aja põhimõtetega dekriminaliseerida vähemohtlikud süüteod. Prokurör märgib apellatsioonis ka seda, et kohtuotsuse resolutsiooni p. 3 tähendab liitkaristuse mõistmist. Seda see kindlasti ei tähenda, kuid samas peab kaitsja selle punkti sisustamist mittevajalikuks. A.Kazmirtšuk peab varem mõistetud karistuse tulenevalt seadusest niikuinii ära kandma. Kaitsjatasu palub jätta riigi kanda.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

ka karistusseadustiku muutmise eelnõu seletuskiri 530 SE III, milles seadusandja on üheselt selgitanud, et käesolevas eelnõus peetakse kuriteo varjamise kui koosseisulise eesmärgitunnuse all silmas olukordi, kus kuriteo toimepannud isik ise esineb teise isikuna, s.t. olukordi, kus kuriteo toimepannud isiku eesmärk on varjata enda tõelist identiteeti. Ka nähtub viidatud seletuskirjast, et eelnõu ettevalmistamise staadiumis oli töös kaks erinevat versiooni, kuid kuna esines oht erinevate tegevuste ülekriminaliseerimiseks, siis otsustati nii laiast regulatsioonist loobuda. Seadusandja on üheselt selgitanud, et isik vastutab kuriteo toimepanemise eest üksnes juhul, kui ta tegutseb eesmärgiga esineda teise isikuna, s.t. toimepanemise eesmärk on identiteedi õige omaniku maine kahjustamine ning tekitada sellega teisele isikule kahju või kui ta kasutab teise isiku identiteeti kuriteo varjamiseks. Süüdistatava Aleksei Kazmirtšuk ütlustest tuleneb üheselt, et õigusrikkumise kohta protokolli koostamisel venna isikuandmeid nimetades tahtis vältida karistust õigusrikkumise eest. Trahvi summas 20 eurot maksis ära ning arvestas, et vend ei saa sellest teada. Kartis, et saab auto juhtimise eest ilma juhtimisõigust tõendava dokumendita karmima karistuse kui sõiduki juhtimise eest, mis ei ole läbinud tehnoülevaatust (tlk 44). Seadusandja ei ole otsesõnu väljendanud oma tahet, kriminaliseerida teise isiku identiteedi ebaseaduslik kasutamine olukorras kus väärteo toimepannud isik ise esineb teise isikuna, s.t. olukord kus väärteo toimepannud isiku eesmärk oli varjata oma tõelist identiteeti. Sellist seisukohta ega tahet ei ole väljendatud ka seletuskirjas sellekohase seadusetäienduse juurde. Kolleegium leiab kokkuvõtvalt ja nõustub maakohtu järeldusega, et süüdistatava eesmärk ei olnud mitte identiteedi õige omaniku, s.o. kannatanu maine kahjustamine, vaid väärteo toimepanija tõelise identiteedi varjamine, mistõttu ei ole süüdistatav Aleksei Kazmirtšuk oma tegevusega täitnud KarS § 1572 kuriteokoosseisu. Siinjuures ei ole oluline ja ei oma tähtsust apellatsioonis toodu kelle konkreetse isiku andmeid süüdistatav edastas, kuivõrd seadus ei tee vahet kas kasutatakse lähedase isiku või võõra isiku andmeid. 5.1 Apellant on apellatsioonis märkinud, et leides KarS § 1572 tuleb kohaldamisele ainult juhtudel, mil kahtlustatav/süüdistatav sõnaselgelt tunnistab, et soovis luua teisest isikust ebaõige ettekujutuse, annab riik signaali, et karistushirmus teise isikuna esineda on õige ning selles pole midagi väära. Selline seisukoht looks olukorra, kus norm enam ei täidaks oma eesmärki – isikute kaitsmist nende identiteedi väärkasutamise eest –, kuivõrd karistada ei taha saada keegi ning isikute käitumist võib alati tõlgendada kui tegutsemist karistushirmus. Kolleegium viitas juba eelnevalt seletuskirjale, kus üheselt märgitud, et isik vastutab kuriteo toimepanemise eest üksnes juhul, kui ta tegutseb eesmärgiga esineda teise isikuna, s.t. toimepanemise eesmärk on identiteedi õige omaniku maine kahjustamine ning tekitada sellega teisele isikule kahju või kui ta kasutab teise isiku identiteeti kuriteo varjamiseks. Identiteedi väärkasutamine karistushirmus saab toimuda kahel juhul, s.t kui väärteo või kuriteo toimepannud isiku eesmärk on varjata oma tõelist identiteeti. Seadusandja on kriminaliseerinud teise isiku identiteedi ebaseadusliku kasutamise juhul kui kuriteo toimepannud isik ise esineb teise isikuna, seega apellandi nii kitsas käsitlus ei tulene KarS § 1572 sättest. Lisaks peab kolleegium vajalikuks viidata Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile nr 3-11-23-13, milles üheselt märgitud, et karistusõiguse kui repressiivse õigusharu eripära seab karistusõigusnormi tõlgendamisele kindlad piirid. Karistusõigusnormi sisu avamine ei tohi viia normi piiridest väljumiseni ega nende juhtumite hõlmamiseni karistusnormiga, mida seadusandja pole soovinud karistatavaks kuulutada. Karistusseadustiku § 2 lg 4 keelab otsesõnu teo tunnistamise süüteoks seaduse analoogia põhjal, millest tuleneb keeld arendada karistusseaduse regulatsiooni edasi väljapoole seaduses endas ette antud karistatavuspiire. Viimane kujutaks endast ühtlasi ka KarS § 2 lg-s 1 ja PS § 23 lg-s 1 sätestatud karistusseaduse määratletuspõhimõtte (nullum crimen nulla poena sine lege certa) rikkumist.

Määratletuspõhimõtte kohaselt peab nii tegu, mille eest seadus karistuse ette näeb, kui ka karistus olema selgelt määratletud, et igaühel oleks võimalik ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline karistus selle eest ähvardab, et ta saaks oma käitumist vastavalt kujundada (vt ka Riigikohtu üldkogu 21. juuni 2011 otsus asjas nr 3-4-1-16-10 p-d 48 jj). Nimetatud põhjustel tuleb iseäranis karistusõigusnormi sisu selgitamisel esmajoones tugineda selle grammatilisele tõlgendamisele.

Orvi Tali

Meelika Aava

Ivi Kesküla

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.