lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/1-14-80/34

Kohtulahend

KriminaalasiJõustunudTallinna Ringkonnakohus · 09.06.2014

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Kohtuasja number
1-14-80/34
Asja liik
Kriminaalasi
Menetlusliik
Üldmenetlus
Kuulutamise aeg
09.06.2014
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
3751
Lahend PDF →Riigi Teatajas →
Salvesta kogumikku
Väljavõte Wordi

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

9. juuni 2014, Tallinn

Kriminaalasja number

1-14-80

Kohtukoosseis

Eesistuja Sten Lind, liikmed Ivi Kesküla ja Orvi Tali

Kohtuistungi sekretär

Liina Kaev

Tõlk

Svetlana Talli

Kohtuistungi aeg ja koht

03.06.2014. a

Vaidlustatud kohtuotsus

Harju Maakohtu 19.veebruari 2014 a otsus Petros Džaladjani süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 2 ja

Kriminaalasi

KarS § 185 lg 2 p 2 järgi Üldmenetluses

Apellant

Kaitsja

Süüdistatav

Petros Džaladjan isikukood: 34206110245; elukoht puudub, asub Tallinna Vanglas; kodakondsuseta; põhiharidusega; emakeel: armeenia keel, valdab vene keelt kõnes ja kirjas; pensionär; varem kriminaalkorras karistatud Harju Maakohtu 06.09.2011 otsusega mõistetud KarS § 183 lg 2 p 2 alusel rahaline karistus 760 eurot. Rahaline karistus tasutud. Tõkend: 12.09.2013.a vahistamine, kahtlustatavana kinni peetud 10.09.2013.

Prokurör

Vahur Verte

Kaitsja

Toomas Bekker

1 (9)

Resolutsioon

Tühistada Harju Maakohtu 19.02.2014. a otsus Petros Džaladjanile mõistetud karistuse osas ning Petros Džaladjanilt KarS § 831 lg 1 alusel 3572,63 euro konfiskeerimise osas. Muus osas jätta Harju Maakohtu otsus muutmata. Mõista Petros Džaladjanile KarS § 184 lg 2 p 2 ja § 185 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritud kuritegude eest KarS § 63 lg 1 alusel karistuseks 5 aastat vangistust. KarS § 73 lg 1, 2 ja 3 alusel määrata, et mõistetud vangistusest tuleb ära kanda 1 aasta vangistust ning 4 aasta osas ei pöörata vangistust täitmisele, kui Petros Džaladjan ei pane 5-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Konfiskeerida KarS § 831 lg 1 alusel Petros Džaladjanilt 124,96 eurot. Arestitud sularahast ülejäänud 3447,67 euro osas arestimine tühistada ning tagastada nimetatud rahasumma kohtuotsuse jõustumisel Petros Džaladjanile. Apellatsioonimenetluses kaitsjale makstud riigi õigusabi osutamise tasu 432 eurot jätta vastavalt KrMS § 185 lg-le 1 riigi kanda.

Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse teatavaks tegemisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.Harju Maakohtu 19.02.2014. a otsusega mõisteti P. Džaladjan süüdi KarS § 184 lg 2 p 2 ja § 185 lg 2 p 2 järgi ning teda karistati KarS § 63 lg-t 1 kohaldades 6-aastase vangistusega. Ühtlasi konfiskeeris kohus KarS § 831 alusel P. Džaladjanilt 3572,63 eurot. P. Džaladjan mõisteti KarS § 184 lg 2 p 2 järgi süüdi selles, et ta, KarS § 183 lg 2 p 2 järgi süüdi mõistetud isikuna, omandas uuesti ebaseaduslikult eeluurimisel täpselt tuvastamata isikult, kohas ja ajal, kuid enne 10.09.2013.a edasiandmise eesmärgil korduvalt suures koguses, kuid kokku mitte vähem kui 28,52 grammi narkootilist ainet marihuaanat. Üks osa narkootilisest ainest leiti P. Džaladjani kinnipidamisel tema juurest, üht osa hoidis ta enda elukohas xxxxxxxxxxx ning ühe osa andis ta ebaseaduslikult edasi eeluurimisel tuvastatud ja tuvastamata isikutele. KarS § 185 lg 2 p 2 järgi mõisteti P. Džaladjan süüdi selles, et ta, KarS § 183 lg 2 p 2 järgi järgi süüdi mõistetud täisealise isikuna, andis 2013. a suve lõpus Tallinnas Kärberi 42 asuva Säästumarketi juures ja Tallinnas Linnamäe tee 59 asuva Priisle kaupluse juures oleval tühermaal kokku umbes neljal korral igakordselt poole grammi kaupa ebaseaduslikult edasi narkootilist ainet marihuaanat toona 17-aastasele X X.
2.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni P. Džaladjani kaitsja, kes vaidlustab maakohtu otsust mõistetud karistuse osas ning konfiskeerimise kohaldamise osas. Kaitsja leiab, et mõistetud karistus on põhjendamatult range. P. Džaladjani süü ei ole selline, mis õigustaks tema karistamist 6-aastase vangistusega. Tuvastatud marihuaana kogusest piisab 35 inimesele narkojoobe tekitamiseks. Kaitsja hinnangul ei ole tegemist sellise 2 (9)

kogusega, mille tõttu peaks P. Džaladjani süüd pidama suureks. Pealegi on tegemist kergema toimega narkootikumiga, mis samuti vähendab süü astet. Teo väikest ühiskonnaohtlikkust näitab seegi, et ühiskonnas levib üha enam seisukoht, et marihuaana käive tuleks legaliseerida. Veel on põhjendamatult karmi karistuse mõistmine tingitud sellest, et kohus ei ole võtnud arvesse karistust kergendavaid asjaolusid. P. Džaladjan on nii kohtueelses menetluses kui kohtus oma süüd tunnistanud ja oma tegu kahetsenud. Tegemist on kergendava asjaoluga KarS § 57 lg 1 p 3 tähenduses. Maakohus jättis puhtsüdamliku kahetsuse arvestamata põhjusel, et P. Džaladjan on samalaadse teo eest karistatud, kuid jätkas kuritegude toime panemist. Kaitsja leiab, et isiku varasem karistamine samalaadse teo eest ei võta ära õigust arvestada süü tunnistamist ja puhtsüdamlikku kahetsust kergendava asjaoluna. Kaitsja osutab sellele, et ka süüdistusakti p-s 14.15 on toodud välja, et süüdistatav tunnistab oma süüd ja annab toimunu kohta üksikasjalikke ütlusi ning seetõttu esineb karistust kergendav asjaolu (süü puhtsüdamlik ülestunnistus). Seoses kohtuotsuses märgituga, et P. Džaladjan kinnipidamisel eitas oma süüd, leiab kaitsja, et kohus on põhjendamatult suure tähenduse omistanud 10.09.2013. a toimunud vestlusele süüdistatava ja politseitöötaja M. Allaku vahel P. Džaladjani kinnipidamisel. M. Allak täitis üksnes patrullpolitseiniku ülesandeid ega olnud kriminaalasja menetleja, mistõttu ei ole see, kas P. Džaladjan talle süüd tunnistas, oluline. Samuti on kaitsja seisukohal, et kohus on alusetult jätnud karistuse mõistmisel arvesse võtmata P. Džaladjani kõrge vanuse. KarS § 57 lg 1 p-st 7 ei tulene, et kõrge ea piiriks oleks 75 eluaastat, millest on lähtunud maakohus. Kui isikul esinevad kõrgele eale iseloomulikud tunnused, tuleks tema puhul kohaldada karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p-i 7. Kaitsja märgib, et süüdimõistetul esinevad maakohtu otsuses märgitud kõrge ea tunnused. Veel toob kaitsja välja, et Tallinna Vangla väljastatud haigusloost ja SA Põhja Eesti Regionaalhaigla tõendist nähtuvalt põeb P. Džaladjan epilepsiat. Kaitsja leiab, et kuna P. Džaladjanil esinevad langetõve tõttu sagedased teadvuse kaotused, on tema tervislik seisund selline, mis annab aluse arvestada ka seda karistust kergendava asjaoluna. Apellatsioonis leitakse veel, et P. Džaladjan pani kuriteo toime raske isikliku olukorra mõjul KarS § 57 lg 1 p 4 tähenduses. Nimelt oli P. Džaladjanil tema ütluste kohaselt rahaline puudus – tal ei olnud tööd ja pensionist ei piisanud üüri maksmiseks ega toiduainete ostmiseks. Vastuseks maakohtu seisukohale, et P. Džaladjan oleks võinud taotleda sotsiaaltoetusi, leiab kaitsja, et toimetulekutoetus ei ole piisav elamiskulude tasumiseks. Apellatsiooni kohaselt ei olnud alust ka konfiskeerimiseks KarS § 831 lg 1 alusel, kuna ei ole tõendatud, et läbiotsimise käigus ära võetud sularaha 3572,63 eurot on P. Džaladjan omandanud kuriteo toimepanemisega. Ka märkis kaitsja, et prokurör sel alusel konfiskeerimist ei taotlenud.

3.Kaitsja ei taotlenud kriminaalasja läbivaatamist kohtuistungil. Vastavalt KrMS § 331 lg 11 määras ringkonnakohus, et kriminaalasi vaadatakse läbi kirjalikus menetluses ning andis kohtumenetluse pooltele tähtaja seisukohtade esitamiseks. Kirjaliku seisukoha esitasid nii prokurör kui süüdistatav. Süüdistatav P. Džaladjan avaldas muuhulgas soovi osaleda kriminaalasja arutamisel, s.t taotles kriminaalasja arutamist kohtuistungil.

3 (9)

3.1 Süüdistatav leiab, et talle mõistetud karistus on liiga karm. Ta märgib, et sõlmitud kokkuleppe kohaselt pidi teda karistatama 4-aastase vangistusega. Maakohtus ei kinnitanud ta oma tahet kokkuleppe juurde jääda, sest ei saanud aru, mida tast tahetakse. P. Džaladjan kinnitab, et kahetseb oma tegu. Ta saab aru, et on pannud kuriteo toime teist korda. Eelmine kord, kui teda karistati rahalise karistusega, ei saanud oma teo raskusest aru. 6-aastane vangistus on tema eas väga raske karistus. 3.2 Prokuröri vastuse kohaselt on Harju Maakohtu otsus seaduslik ning P. Džaladjanile mõistetud karistus vastab süü suurusele. Prokurör leiab, et P. Džaladjan ei ole toimepandud kuritegu puhtsüdamlikult kahetsenud. Maakohus on üksikasjalikult analüüsinud kaitsja apellatsioonis esitatud argumenti, et karistust kergenda asjaoluna tuleks arvesse võtta ka P. Džaladjani vanust. Prokurör nõustub maakohtuga, et süüdistatava tervislik seisund ei ole midagi sellist, mis oleks käsitatav muu karistust kergendava asjaoluna või välistaks tema viibimise kinnipidamisasutuses. Vastuseks apellatsiooni väitele, et P. Džaladjani süü suuruse hindamisel tuleb arvesse võtta tema poolt käideldud narkootikumi liiki, märgib prokurör, et õigusaktid ei liigita narkootilisi aineid kergemateks ja raskemateks. Maakohus on üksikasjalikult analüüsinud ka kaitsja poolt kohtuistungil esitatud ning apellatsioonis korratud seisukohta, et P. Džaladjan pani kuriteo toime raske isikliku olukorra mõjul. Prokurör nõustub maakohtuga, et sellist rasket isiklikku olukorda tuvastatud ei ole.

4.Ringkonnakohtu istungil toetas P. Džaladjan kaitsja apellatsiooni. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu ja leidis, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb P. Džaladjanile mõistetud karistuse osas tühistada ja mõista P. Džaladjanile kergem karistus, kuid põhjendatud ei ole karistuse vähendamine kaitsja taotletud ulatuses.
5.1.Seoses kaitsja väidetega, et P. Džaladjani süü ei ole suur, märgib ringkonnakohus esiteks, et P. Džaladjanile mõisteti karistus KarS § 63 lg 1 alusel, s.o ta pani ühe teoga toime mitu kuritegu. Kuigi sellisel juhul mõistetakse KarS § 63 lg 1 kohaselt üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse, mõjutavad hinnangut süüdimõistetu süü suurusele kõik asjaolud, mis täidavad mõne ideaalkogumis oleva kuriteokoosseisu tunnuse. Seega tuleb arvestada mitte ainult seda, et ta käitles ebaseaduslikult narkootilist ainet, vaid ka seda, et ta andis narkootilist ainet edasi alla 18-aastasele isikule. Nii KarS § 184 lg 2 p 2 kui § 185 lg 2 p 2 näevad ette 3- kuni 15-aastase vangistuse. Seega on kaitsja taotlenud P. Džaladjani karistamist kummagi sätte alammäärale vastava karistusega. Tulenevalt sellest, et P. Džaladjan täitis oma teoga kahe kuriteokoosseisu tunnused, ei näe ringkonnakohus võimalust mõista sanktsiooni alammäärale vastavat karistust – see tähendaks, et karistuses ei kajastuks asjaolu, et isik oma teoga täitis mitu kuriteokoosseisu. Kaitsja väidet, et isiku süü väiksust kinnitab diskussioon marihuaana legaliseerimise üle, ei pea ringkonnakohus toimepandud kuriteo asjaolusid arvestades asjakohaseks. Nimelt tuleb 4 (9)

arvestada, et P. Džaladjan mõisteti süüdi ka KarS § 185 lg 2 p 2 järgi, s.o narkootilise aine edasiandmises nooremale kui 18-aastasele isikule. On üldteada, et noorukitele on marihuaana mõju ohtlikum ning ka kaitsja poolt viidatud seisukohad, mille kohaselt tuleks marihuaana legaliseerida, ei tähenda seda, et marihuaana võiks teha kättesaadavaks alaealistele. Maakohus on toonud otsuses välja need asjaolud, mida kohus pidas P. Džaladjani süü suuruse hindamisel oluliseks. Ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Seega ei ole maakohus P. Džaladjani süü suuruse hindamisel teinud vigu, mis annaks alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

5.2.Ringkonnakohus leiab, et enamikku kaitsja apellatsioonis nimetatud karistust kergendavatest asjaoludest ei esine.
5.3.Apellatsioonis on esimese karistust kergendava asjaoluna toodud välja puhtsüdamlik kahetsus. Seejuures on kaitsja väitnud, et P. Džaladjan avaldas kahetsust juba kohtueelses menetluses. Seoses sellega peab ringkonnakohus juhtima tähelepanu sellele, et kuna maakohus arutas kriminaalasja üldmenetluses ning P. Džaladjani kohtueelses menetluses antud ütlusi ei ole avaldatud, ei ole tema kahtlustatavana antud ütlusi kohtutoimikus, ringkonnakohtule ei ole nende sisu teada ja kohus neile tugineda ei saa. Apellatsioonis on viidatud ka süüdistusaktile, milles on märgitud P. Džaladjani kahtlustatavana antud ütluste kohta, et nendest nähtub karistust kergendav asjaolu – süü puhtsüdamlik ülestunnistus. Kohtukolleegium märgib, et esiteks ei ole prokuröri hinnang selle kohta, kas esineb karistust kergendav asjaolu, kohtule siduv. Pealegi ei tunne KarS § 57 lg 1 sellist karistust kergendavat asjaolu nagu süüdistusaktis märgitud „süü puhtsüdamlik ülestunnistus“. Kergendavaks asjaoluks saab KarS § 57 lg 1 p 3 kohaselt olla kas puhtsüdamlik kahetsus, süü ülestunnistamisele ilmumine või süüteo avastamisele aktiivne kaasaaitamine. Sellisest loetelust tulenevalt ei saa seda, et isik annab ütlusi, milles ta oma süüd tunnistab, lugeda karistust kergendavaks asjaoluks ka KarS § 57 lg 2 tähenduses – isiku ütlused, milles ta oma süüd tunnistab, omavad karistust kergendavat tähendust siis, kui isik on ise ilmunud süüd üles tunnistama (käesoleval juhul peeti P. Džaladjan kinni), kui ütlused on asja lahendamisel olulised (käesoleval juhul on maakohus märkinud, et P. Džaladjan tunnistas süüd alles siis, kui muud tõendid olid selgelt tema vastu) või kui ta ühtlasi avaldab siiralt kahetsust. Seevastu väärib tähelepanu kaitsja argument, mille kohaselt see, et isikut on varem karistatud samalaadse kuriteo eest, ei võta küll õigust arvestada puhtsüdamlikku kahetsust karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 tähenduses. Samasugust seisukohta väljendanud ka Riigikohus, märkides, et ka isik, kes on korduvalt pannud toime süütegusid, võib oma järjekordset süütegu siiralt kahetseda (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11.09.2007. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-33-07). Ringkonnakohus küll möönab, et see, kui isik paneb ikka ja jälle samalaadseid süütegusid toime, tekitab see kahtlusi, kas tema kahetsus on siiras, eriti kehtib see juhul, kui isik on ka varem kahetsust avaldanud. Kuna P. Džaladjani suhtes on eelmine otsus tehtud kokkuleppemenetluses, ei ole teada, kas ta on eelmisel korral kahetsust avaldanud. Samas peab viidatud Riigikohtu otsusest tulenevalt hinnang kahetsuse siirusele tuginema eelkõige isiku käitumisele pärast viimase süüteo toimepanemist, sh kohtumenetluse ajal.

5 (9)

Eelnevast hoolimata on ringkonnakohus seisukohal, et P. Džaladjani avaldatud kahetsust ei saa pidada puhtsüdamlikuks. Esiteks tuleb märkida, et maakohtu istungi protokollist ei nähtu ringkonnakohtu hinnangul üldse, et P. Džaladjan oleks selgesõnaliselt kahetsust avaldanud (ta on küll tunnistanud, et käitus nagu poisike). Samas on P. Džaladjan pigem õigustanud oma käitumist, põhjendades seda kord sooviga normaalselt elada, kord aga sooviga raha koguda. Küll avaldas P. Džaladjan kahetsust ringkonnakohtu istungil. Samas näitab tema selgitus, et rahaline karistuse järel ei saanud ta oma teost aru, kuid vanglas on väga ebameeldiv ja ta ei taha vanglas olla, seda, et pigem kahetseb P. Džaladjan toimepandud kuriteo tagajärgi kui tegu. Sellist kahetsust ei saa pidada puhtsüdamlikuks (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 09.05.2014. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-18-14).

5.4.Mis puutub kaitsja väitesse, et P. Džaladjan pani kuriteo toime raske isikliku olukorra mõjul, kuna tal ei olnud tööd ja pensionist ei piisanud üüri maksmiseks ega toiduainete ostmiseks, siis ringkonnakohus leiab, et see ei ole tõendatud. P. Džaladjani ütlused selle kohta, miks ta raha vajas, ei kinnita seda, et ta oleks olnud sellises tema hinnangul väljapääsmatus olukorras, mis oleks sundinud teda kuritegu toime panema. Ta küll väitis maakohtu istungil ütlusi andes, et kuritegu sundisid toime panema rahalised raskused (toim.l 90), kuid selgitas samas, et tahtis „normaalselt ära elada“. Hiljem väitis P. Džaladjan hoopis, et soovis raha kõrvale panna (toim.l 92). Seega ei veena P. Džaladjani ütlused selles, et tal olid toimetulekuraskused. Maakohus leidis otsuses, et kui P. Džaladjani sissetulek ei olnud toimetulekuks piisav, oleks ta saanud taotleda sotsiaaltoetusi. Kaitsja on apellatsioonis küll väitnud, et toimetulekutoetus ei oleks piisav elamiskulude tasumiseks, kuid ei ole seda väidet kuidagi põhjendanud. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et tõendatud ei ole, et P. Džaladjan oleks pannud kuriteo toime raske isikliku olukorra mõjul.
5.5.Ebaõige on maakohtu seisukoht, et P. Džaladjani puhul ei olnud kuriteo toimepanemise ajal tegemist kõrges eas isikuga KarS § 57 lg 1 p 7 tähenduses. Nimelt on maakohus leidnud, et KarS § 57 lg 1 p 7 mõttes on kõrges eas isik rauk, s.o isik, kes on vanem kui 75 aastat. Sellist seisukohta on küll väljendatud ka nt karistusseadustiku kommenteeritud väljaandes (KarS. KommVA. 3., täiendatud ja ümber töötatud väljaanne. Tallinn 2009, § 57 komm 11), kuid Riigikohus on sellest hilisemas kohtulahendis asunud teistsugusele seisukohale. Nimelt on Riigikohus kriminaalasjas nr 3-1-1-93-12 05.11.2012. a tehtud otsuse punktis 9.2 leidnud, et karistusseadustikus kasutatav mõiste „kõrges eas isik“ ei tähenda rauka, vaid vanaduspensioniealist inimest. Kuigi Riigikohtu otsuse puhul oli küsimus, kes on kõrges eas isik KarS § 58 p 3 tähenduses, on selge, et sama õigusakti raames tuleb sama mõistet sisustada ühetaoliselt. Eelnevast tuleneb, et P. Džaladjani, kes pani kuriteo toime 71-aastaselt, tuleb pidada kõrges eas isikuks KarS § 57 lg 1 p 7 tähenduses ja maakohus on ebaõigesti jätnud kõnealuse karistust kergendava asjaolu arvestamata. Ringkonnakohus leiab, et ka P. Džaladjani tervist puudutavaid argumente tuleb hinnata tema ea kontekstis, kuna isiku tervislik seisund on asjaolu, mis mõjutab seda, kui raskena isik kantavat karistust tunnetab. 5.6 Kuna maakohus on jätnud ebaõigesti karistust kergendava asjaolu arvestamata, tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse karistuse mõistmise osas ja mõistab P. Džaladjanile maakohtu otsusega mõistetust kergema karistuse, milleks on 5 aastat vangistust. Mis puutub kaitsja taotletud 3-aastasse vangistusse, siis sellise karistuse mõistmiseks ei ole alust, kuna 6 (9)

P. Džaladjan pani toime kaks ideaalkonkurentsis olevat kuritegu, mille mõlema sanktsiooni alammääraks on 3 aastat vangistust. 5.7 Apellatsioonis taotleti vangistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmist. Ringkonnakohus leiab, et karistus on võimalik jätta KarS § 73 lg 1, 2 ja 3 alusel osaliselt tingimisi täitmisele pööramata, kui süüdistatav ei pane 5-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Koheselt peab P. Džaladjan kandma ära 1 aasta vangistust ning 4 aastat vangistust jäävad tingimisi täitmisele pööramata. P. Džaladjan selgitas kohtus, et rahalise karistuse puhul ei mõistnud ta oma teo tagajärgi piisavalt, kuid vahi all viibides on talle saanud selgeks, kui hirmus on vangistus. Vangistuse osalise tingimisi täitmisele pööramata jätmise puhul räägitaksegi nn šokivangistusest, millega antakse isikule tõsine hoiatus. Arvestades P. Džaladjani vanust, peab ringkonnakohus võimalikuks, et vanglas viibimise kogemus hoiab P. Džaladjani tagasi uute kuritegude toimepanemiselt, kuna katseajal uue samalaadse kuriteo toimepanemisel riskib ta pikaajalise (uue otsusega mõistetavale vangistusele lisandub käesoleva otsusega tingimisi täitmisele pööramata jäetud 4 aastat) reaalse vangistusega. Ringkonnakohus möönab, et šokivangistus tähendab Riigikohtu praktika kohaselt lühiajalist, reeglina paarikuulist vangistust, kuid karistuse kogupikkust arvestades peab kohtukolleegium ka 1-aastast vangistust lühiajaliseks. Kohtukolleegium peab oluliseks, et KarS § 76 järgi tekiks ennetähtaegse vabanemise võimalus tunduvalt hiljem.

6.Seoses konfiskeerimise kohaldamisega märgib ringkonnakohus järgmist. Asjaolu, et prokurör taotles konfiskeerimist KarS § 832 lg 1 alusel, ei tähenda, et kohus ei tohtinud kohaldada konfiskeerimist KarS § 831 lg 1 alusel. Nii KarS § 831 kui § 832 alusel konfiskeeritakse kuriteo tulemusel saadud vara. Erinevus seisneb selles, et KarS § 832 lg 1 järgi piisab üksnes sellest, et on alust eeldada, et tegemist on varaga, mis on saadud kuriteo toimepanemise tulemusel, KarS § 831 lg 1 puhul peab olema tõendatud, et tegemist on kuriteo tulemusel saadud varaga. Kohtukolleegium leiab aga, et maakohus on ebaõigesti konfiskeerinud KarS § 831 lg 1 alusel P. Džaladjanilt 3572,63 eurot. KarS § 831 näeb ette tahtliku süüteoga saadud vara konfiskeerimise. Järelikult tuleb tõendada, et vara on saadud konkreetse tahtliku kuriteo toimepanemise tulemusel. Kaitsjaga tuleb nõustuda selles, et maakohus seda teinud ei ole – kohus ei ole ära näidanud, et konfiskeeritav rahasumma on saadud just süüdistuses kirjeldatud kuriteo toimepanemisel. Kohtuotsuste põhjenduste kohaselt ei ole süüdistatav kohtu hinnangul suutnud tõendada seda, et tegemist on legaalselt saadud varaga, millest maakohus tegi järelduse, et tegemist peab olema kõnealuse kuriteo tulemusel saadud varaga. Nii on maakohus märkinud otsuses: „[S]elliste legaalsete sissetulekute juures ei ole usutav, et süüdistatav aastast 2003 suutis säilitada sularaha 3000 eurot, mis pärineb ainult legaalsetest vahenditest“; „Kohtukoosseis peab eluliseks usutavamaks, et olukorras, kus süüdistatava põhiline sissetulek tuli marihuaana müügist võis ta tõesti raha koguda, kuid koguda sai ta seda ainult marihuaanamüügist saadud rahast.“; „Kohtukoosseis märgib veelkord, et olukorras, kus ei ole vaidluse all see, et süüdistatav sai kunagi suurema summa raha, ei ole ta tõendanud selle säilimist enda elatustaseme juures ja ebaseadusliku tegevuse tulemusena saadud sissetuleku juures. Kohtukoosseis leiab, et 7 (9)

käesolevas asjas on eluliselt usutav, et kogu P. Džaladjalnilt äravõetud sularaha pärines marihuaana müügist.“ Ringkonnakohtu hinnangul näitavad toodud tsitaadid, et maakohtu järeldused selle kohta, et konfiskeeritav rahasumma on saadud marihuaana müügist, on oletuslikud. Maakohus ei ole lugenud seda, et tegemist on kuriteoga saadud varaga, mitte tõendatuks, vaid „eluliselt usutavaks“. Kohtukolleegium nendib, et kohtupraktikas kasutatakse tihti elulise usutavuse argumenti, kuid seda mitte tõendamisesemesse kuuluva asjaolu tuvastamisel, vaid tõendi (isiku ütluste) usaldusväärsuse hindamisel (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18.12.2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-85-07 p 9.3). Maakohtu otsuses esitatud konfiskeerimise põhjendused oleksid kohased konfiskeerimise kohaldamisel KarS § 832 (kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimine) alusel. Sellisel juhul on konfiskeerimiseks piisav see, kui kuriteo olemuse, isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevuse või muu põhjuse tõttu on alust eeldada, et isik on saanud vara kuriteo toimepanemise tulemusena. Mainitud juhul piisab selle välistamisest, et vara on saadud legaalsel teel ning selle seost konkreetse kuriteoga tuvastada ei ole vaja. Samas tuleb tõdeda, et maakohus on teinud vigu ka süüdistatava väidete ümberlükkamisel, et tegemist on legaalsel teel saadud rahaga. Süüdistatav väite kohaselt on tegemist sugulastelt saadud rahaga. Maakohus luges tõendatuks, et P. Džaladjan sai 2003. a sugulastelt suurema hulga raha. Kohus pidas aga eluliselt ebausutavaks, et süüdistatav suutis oma elatustaseme juures säilitada 2003. aastal saadud 25 000 dollarist siiani 3000 eurot. Kohus on aga võtnud ebaõigesti lähtekohaks 2003. aasta. Nimelt nähtub toimikus olevast tšekist, millele on oma otsuses viidanud ka maakohus, et 20.07.2007. on P. Džaladjani Hansapanga kontol konventeeritud 24 980 USD Eesti kroonideks. Seega oli P. Džaladjanil maakohtu otsuses märgitust veel 4 aastat hiljem alles ligi 25 000 USD. Kuna maakohtu seisukoht, et sugulastelt saadud rahasumma on P. Džaladjan praeguseks ära kasutanud, tugineb argumendile, et 25 000 USD oli P. Džaladjanil olemas 2003. aastal, millest on möödunud pikk aeg, seab tõsiasi, et ligi 25 000 USD oli P. Džaladjanil endiselt olemas 2007. aastal, maakohtu argumendi kahtluse alla. Veel üheks maakohtu argumendiks, miks ei saa äravõetud sularaha puhul olla tegemist P. Džaladjani sugulastelt saadud rahaga, on see, et sugulastelt saadud raha oli USA dollarites, leitud rahasumma aga eurodes. Seegi argument ei arvesta eespool nimetatud tõendiga selle kohta, et P. Džaladjan lasi talle saadetud dollarid kroonideks vahetada. Kuna eurole üleminekul vahetati kroonid omakorda eurodeks, ei anna see, et P. Džaladjani kodust leitud sularaha oli eurodes, alust väita, et need pärinevad rahast, mille P. Džaladjan oli saanud sugulastelt. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus on olemas tõendid selle kohta, et isik on legaalselt teel saanud suurema summa raha, kuid puuduvad tõendid (nt pangakonto väljavõte, mis kinnitab raha kasutamist, lepingud, millest nähtuks mingite suuremate rahakulutuste tegemine vmt) selle rahasumma kasutamise kohta, ei ole võimalik kohaldada konfiskeerimist väitega, et legaalsel teel saadud suurem rahasumma on ära kulutatud. Käesoleval juhul ei ole kriminaalasjas mingeid tõendeid selle kohta, kuidas on P. Džaladjan kasutanud eespool nimetatud rahasummat, ega isegi selle kohta, kui palju oli P. Džaladjanil kuriteo toimepanemise ajal pangakontol raha. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et süüdistatava väiteid selle kohta, et tema kodust leitud 3447,67 eurot on saadud legaalsel teel, ei ole ümber lükatud. Küll leiab 8 (9)

ringkonnakohus, et KarS § 831 lg 1 tähenduses kuriteo tulemusel saadud varaks saab pidada P. Džaladjani kinnipidamisel tema juurest leitud sularaha – 14 viieeurost ja 4 kümneeurost kupüüri ning 3 üheeurost, 5 kaheeurost münti ning sente 1,96 euro väärtuses, s.o kokku 124,96 eurot. Nimelt peeti P. Džaladjan kinni väljaspool oma kodu ning lisaks suhteliselt suurele hulgale sularahale oli tal kaasas 45 minigrip kilekotti marihuaanaga ning lisaks veel sigaretipakk, milles oli marihuaana. Seetõttu on alust arvata, et ta tegeles enne kinnipidamist marihuaana müügiga. Seda, et tegemist on just kuriteo tulemusel saadud varaga, näitab ka 5ja 10-euroste suur osakaal äravõetud sularaha hulgas. Nimelt oli P. Džaladjani maakohtus antud ütluste kohaselt ühe tema müüdud doosi hind 10 eurot. Harju Maakohtu 12.11.2013. a määrusest, millega arestiti P. Džaladjanile kuuluv 3572,63 eurot, nähtub, et vara arestimisel on P. Džaladjan ise tunnistanud, et 124,96 eurot oli saadud narkootikumide müügist. Seega on KarS § 831 lg 1 alusel konfiskeerimine põhjendatud 124,96 euro ulatuses. Kuna ülejäänud osas ringkonnakohus konfiskeerimist ei kohalda ning kõnealune rahasumma on arestitud konfiskeerimise tagamiseks, tuleb 3447,67 eurot vabastada aresti alt ja tagastada P. Džaladjanile kohtuotsuse jõustumisel.

7.Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p 4, KrMS § 338 p 2 ja § 340 lg 1 ja lg 2 p 4 ja 6 tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse P. Džaladjanile mõistetud karistuse osas ning talt vara konfiskeerimise osas, tehes nimetatud osas uue otsuse. Kuna ringkonnakohus tegi KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, jäävad apellatsioonimenetluse kulud vastavalt KrMS § 185 lg-le 1 riigi kanda. Apellatsioonimenetluse kuluks on riigi õigusabi osutanud kaitsjale makstav tasu 432 eurot.

Sten Lind

Ivi Kesküla

Orvi Tali

9 (9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.