Kohtulahend

konfiskeerida kõigilt kolmelt solidaarselt kriminaaltulu ajavahemikul 01.12.2008 - 27.04.2009 toimepandud kuriteo eest 30 000 eurot ja ajavahemikul 06.08.2010 - 15.09.2010 toimepandud kuriteo eest 102 000 eurot. Lisaks määrati S. Borissovilt konfiskeerimisele järgmised esemed: püstol Glock 19 ja selle juurde kuuluvad padrunisalv ja helisummuti; püstol Glock 17 ja selle juurde kuuluv padrunisalv; käsitsi tehtud püstol ja selle juurde kuuluv padrunisalv; püstolkuulipilduja Kedr ja selle juurde kuuluvad padrunisalv ja helisummuti ning ebaseaduslikud padrunid kokku 223 tk. Lisaks on Espoo I astme kohtu poolt 07.07.2011 mõistetud Jelena Turaikevitš süüdi rahapesus ning teda on karistatud 1 aasta pikkuse vangistustega tingimisi. J. Turaikevitšilt kuulub kohtuotsuse kohaselt konfiskeerimisele rahapesu objektiks olev sõiduauto Mercedes Benz CLS 350, reg nr XXX XXX. Helsingi teise astme kohus on 25.01.2013 jätnud Espoo esimese astme kohtuotsuse nii karistuste kui konfiskeerimiste osas jõusse. Soome Riigikohus ei ole 09.08.2013 otsusega 1610 nr 2013/271 andnud menetlusluba ja seega on Espoo esimese astme kohtuotsus jõustunud. Soome Vabariigi Riigiprokuratuur ja Justiitsministeerium taotlevad Espoo I astme kohtu 07.07.2011 otsuse tunnustamist ja täitmist konfiskeerimise osas vastavalt Rahapesu avastamise, arestimise ja konfiskeerimise Euroopa konventsioonile. Maakohtu seisukoht

üks laskekõlblik käsitöönduslikult valmistatud püstol; üks laskekõlblik püstol Glock 17; üks laskekõlblik püstol Glock 19, mis oli kohandatud laskmiseks helisummutiga; üks laskekõlblik püstolkuulipilduja Kedr PP-91, mis oli kohandatud laskmiseks helisummutiga ning milline asub Maksu- ja Tolliametis; laskekõlblik laskemoon kokku 273 padrunit, millest 223 padrunit asuvad Maksu- ja Tolliametis; kaks helisummutit. Kohus määras jätta EKEI relvakollektsiooni eelpoolnimetatud 2 püstolit Glock ja isetehtud püstol. Kohtumääruse motiivides märkis maakohus, et Soome Vabariigi Riigiprokuratuur ja Justiitsministeerium taotlevad Espoo esimese astme kohtu 7.07.2011 otsuse tunnustamist ja täitmist konfiskeerimise osas vastavalt Rahapesu avastamise, arestimise ja konfiskeerimise Euroopa konventsioonile. Nii Eesti Vabariik kui Soome Vabariik on eelnimetatud konventsiooni osalisriigid ning see on mõlemale riigile rahvusvahelise koostöö ulatuse osas siduv. Konventsiooni artikkel 14 lõike 1 kohaselt reguleerivad artikkel 13 alusel konfiskeerimismääruse saamiseks ja täideviimiseks vajalikke toiminguid saanud osalisriigi, st antud juhul Eesti Vabariigi, seadused. Sama artikli lõike 2 kohaselt tuleb konfiskeerimisotsuse täideviimisel taotluse saanud riigil, s.o Eesti Vabariigil, arvestada üksnes neid asjaolusid, mis on taotluse esitanud osalisriigi süüdimõistvas otsuses või muus kohtulahendis või mis on süüdimõistva või muu kohtulahendi alus. Samuti on sama artikli lõikes 5 sätestatud, et üksnes taotluse esitanud osalisriigil on õigus lahendada konfiskeerimismääruse muutmise avaldusi. Seega ei või Eesti kohus eeltoodud nõuet eirates asuda ise tuvastama välisriigi konfiskeerimisotsuse aluseks olevaid asjaolusid (RKL 3-1-1-130-12). Otsustamaks Espoo I astme kohtu 07.07.2011 otsuse tunnustamise ja täitmise küsimust varade konfiskeerimise osas tuleb vaadelda kuriteo toimepanemise ajal ja käesoleva kohtuistungi ajal kehtivat seadust, s.o kas K. Saprini, S. Borissovi, J. Rabotinski ja J. Turaikevitši poolt toimepandud kuriteod on kuritegudeks ka Eesti Vabariigis ning kas teo toimepanemise ajal kehtinud seadus ning käesoleval ajal kehtinud seadus võimaldab kriminaaltulu või kuriteo objekti konfiskeerimist. K. Saprin, S. Borissov ja J. Rabotinski on süüdi mõistetud selles, et nemad ajavahemikul 01.12.2008 kuni 27.04.2009 on omandanud, hoidnud enda valduses, toonud riiki sisse, lasknud vedada, müünud ja andnud üle 9847 grammi amfetamiini. Nimetatud amfetamiinipartii konfiskeeriti Soomes MV-lt 27.04.2009. Kohus on lugenud tõendatuks, et eelnimetatud kuriteost on saadud kriminaaltulu 30 000 eurot. Nimetatud kuritegu on kuriteoks ka Eesti Vabariigis ning kvalifitseeritav KarS § 184 lg 2 p 1 järgi, mille eest nähakse ette karistusena 3-15 aasta pikkune vangistus. K. Saprin, S. Borissov ja J. Rabotinski on süüdi mõistetud selles, et nemad on ajavahemikul 6.08.-15.09.2010 hankinud Hollandist ning vedanud ebaseaduslikult Eestisse sisse 34 kg amfetamiini, mis on toimetatud edasi Narva-Jõesuusse aadressile XXXX XX asuvasse autogaraaži, lahjendatud ning pakendatud ümber ja seejärel realiseeritud. Lisaks leiti garaažist läbiotsimisel 293 grammi hašišit. Espoo esimese astme kohus on lugenud tõendatuks, et eelnimetatud kuriteost on saadud kriminaaltulu 102 000 eurot. Nimetatud kuritegu on kvalifitseeritav KarS § 184 lg 2 1 p 1 järgi, mille eest nähakse ette kuni kahekümneaastane või eluaegne vangistus. Espoo esimese astme kohtu 07.07.2011 otsusega kuulub K. Saprinilt, S. Borissovilt ja J Rabotinskilt solidaarselt konfiskeerimisele kokku 132 000 eurot kriminaaltulu. KarS § 831 lõike üks kohaselt konfiskeerib kohus tahtliku süüteoga saadud vara, kui see kuulub otsuse või määruse tegemise ajal toimepanijale. Kuna K. Saprin, S. Borissov ja J. Rabotinski on

saanud narkokuritegevusest märkimisväärset tulu, kuulub see kui süüteoga saadud vara konfiskeerimisele. 18.10.2010 määrusega arestis Harju Maakohus konfiskeerimise tagamiseks S. Borissovi vara: 61200 krooni (3911,39 eurot) ja 4500 eurot. Harju Maakohtu 07.06.2011 määrusega arestiti konfiskeerimise tagamiseks S. Borissovi vara 144-grammine kullast lüliline kaelakett koos viie tumeda kiviga reljeefsete kaunistustega ristiga, mille tagaküljel kiri „Sposi i sohrani; 132 grammine 235 mm pikkune ja 19 mm laiune lüliline kullast käekett ning 68,4-grammine kullast käekell koos rihmaga. Harju Maakohtu 18.10.2010 määrusega arestiti konfiskeerimise tagamiseks K. Saprinilt sularaha 27 534 EEK, 74260 Vene rubla, 100 eurot ja 126 USD. Harju Maakohtu 07.06.2011 määrusega arestiti K. Saprinilt konfiskeerimise tagamiseks 102grammine kullast kahe erineva kujuga lülidega kaelakett koos reljeefsete kaunistustega ristiga, mille tagaküljel kiri „Spasi i sohrani“. Harju Maakohtu 18.10.2010 määrusega arestiti J. Rabotinski vara konfiskeerimise tagamiseks A kolmanda isiku osaühingu I, reg kood XXXXXXXXX, asukoht XXXXX, XXXXX X-XX, juhatuse liikme JJ nimel olev vara: A sõiduk BMW, registreerimismärgiga XXXXXX. Eeltoodust tulenevalt kuulub S. Borissovilt Harju Maakohtu 18.10.2010 määrusega arestitud 61200 krooni (3911,39 eurot) ja 4500 eurot konfiskeerimisele KarS § 831 lõike 1 korras. Samuti kuulub KarS § 831 lõike 1 korras konfiskeerimisele K. Saprinilt Harju Maakohtu 18.10.2010 määrusega arestitud sularaha 27 534 EEK, 74260 Vene rubla, 100 eurot ja 126 USD. KarS § 84 kohaselt võib kohus välja mõista summa, mis vastab konfiskeerimisele kuuluva vara väärtusele, kui süüteoga saadud vara on võõrandatud, ära tarvitatud või selle äravõtmine ei ole muul põhjusel võimalik või otstarbekas. Kuivõrd K. Saprinilt ja S. Borissovilt ära võetud rahalised vahendid ei ületa konfiskeerimisele kuuluvat summat ning arvesse võttes asjaolu, et Espoo esimese astme kohtuotsusega on tuvastatud nende kuuluvus K. Saprinile ja S. Borissovile, siis kuuluvad Harju Maakohtu 07.06.2011 määrusega K. Saprinilt arestitud 102-grammine kullast kahe erineva kujuga lülidega kaelakett koos reljeefsete kaunistustega ristiga, mille tagaküljel kiri „Spasi i sohrani“ ning S. Borissovilt arestitud 144-grammine kullast lüliline kaelakett koos viie tumeda kiviga reljeefsete kaunistustega ristiga, mille tagaküljel kiri „Sposi i sohrani; 132-grammine 235 mm pikkune ja 19 mm laiuse lüliline kullast käekett ning 68,4-grammine kullast käekell koos rihmaga konfiskeerimisele KarS § 831 lõike 1 ja § 84 alusel. Kuna Espoo esimese astme kohus ei tuvastanud, et OÜ I nimele registreeritud sõiduk BMW, registreerimismärgiga XXXXXX oleks saadud kuriteo tulemusena ning et see oleks olnud registreeritud äriühingu nimele konfiskeerimise vältimiseks ja seda ei ole Espoo I astme 07.07.2011 kohtuotsusega konfiskeeritud, kuulub sõiduk BMW, registreerimismärgiga XXXXXX aresti alt vabastamisele. Jelena Turaikevitš on süüdi mõistetud selles, et tema on registreerinud 10.02.2009 enda nimele sõiduauto Mercedes Benz CLS350, reg nr XXX XXX, mille S. Borissov on 06.02.2009 ostnud 399 000 EEK-i eest ning mis on jäänud pärast toimingut S. Borissovi kasutusse. Kohtuotsuse kohaselt on leidnud tõendamist, et sõiduk on ostetud S. Borissovi poolt narkokuritegudest saadud rahaga. Nimetatud kuritegu on kvalifitseeritav KarS § 394 lõike 1 kohaselt. Harju Maakohtu 01.12.2010 määrusega arestiti J. Turaikevitši nimele registreeritud sõiduauto Mercedes Benz CLS350, reg nr XXX XXX. Espoo esimese astme kohtu 07.07.2011 otsusega konfiskeeriti eelnimetatud sõiduk kui rahapesu objekt. KarS § 394 lõike 5 kohaselt võib kohus kohaldada käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo toimepanemise vahetuks objektiks olnud vara konfiskeerimist vastavalt KarS § 83 sätestatule. KarS § 83 lõike 2 kohaselt võib kohus konfiskeerida tahtliku süüteo toimepanemise vahetuks objektiks olnud aine või eseme või süüteo ettevalmistamiseks kasutatud aine või eseme, kui need

kuuluvad otsuse tegemise ajal toimepanijale ja nende konfiskeerimine ei ole seaduse järgi kohustuslik. Eeltoodut tulenevalt leidis kohus, et J. Turaikevitši nimele registreeritud sõiduauto Mercedes Benz CLS 350, reg nr XXX XXX kuulub konfiskeerimisele KarS § 83 lõike 2 kohaselt. Rahapesu avastamise, arestimise ja konfiskeerimise Euroopa konventsiooni artikli 14 lõike 2 kohaselt tuleb konfiskeerimisotsuse täideviimisel taotluse saanud riigil arvestada üksnes neid asjaolusid, mis on taotluse esitanud osalisriigi süüdimõistvas otsuses või muus kohtulahendis või mis on süüdimõistva või muu kohtulahendi alus. Soome Vabariigi Espoo esimese astme 07.07.2011 kohtuotsusega on piisava põhjalikkusega analüüsitud, miks kohus on asunud seisukohale, et Mercedes Benz CLS 350, reg nr XXX XXX on ostetud S. Borissovi, mitte J. Turaikevitši poolt. Lisaks on S. Borissov süüdi mõistetud selles, et tema on ajavahemikul 01.01.-15.09.2010 Eestis XXXXX-XXXXXXX aadressil XXXXX XX asuvas paadikuuris oma valduses vastavat luba omamata hoidnud tulirelvi ja padruneid järgmiselt: püstol Glock 19 ja selle juurde kuuluvad padrunisalv ja helisummuti; püstol Glock 17 ja selle juurde kuuluv padrunisalv koos padrunitega; käsitsi tehtud püstol ja selle juurde kuuluv padrunisalv, milles oli kolm padrunit; püstolkuulipilduja Kedr ja selle juurde kuuluvad padrunisalv koos padrunitega ja helisummuti; 12 padrunikarpi 9-millimeetriste padrunitega kokku 223 tk. S. Borissovil ei ole relvaluba ning püstolkuulipilduja Kedr on automaatrelv, mis on tsiviilkäibes keelatud tulirelv. Nimetatud kuriteod on kvalifitseeritavad KarS § 418 lg 2 p 2, § 4181 lg 1, § 420 lg 1 järgi. KarS § 421 kohaselt võib kohus kohaldada nimetatud 5. jaos sätestatud süüteo toimepanemise vahetuks objektiks olnud eseme konfiskeerimist vastavalt KarS §-s 83 sätestatule. KarS § 83 lõike 4 kohaselt vahend, aine või ese konfiskeeritakse, kui selle omamiseks vajalik luba puudub. Seega kuuluvad püstol Glock 19 ja selle juurde kuuluv padrunisalv ja helisummuti; püstol Glock 17 ja selle juurde kuuluv padrunisalv koos padrunitega; käsitsi tehtud püstol ja selle juurde kuuluv padrunisalv koos kolme padruniga; püstolkuulipilduja Kedr ja selle juurde kuuluvad padrunisalv koos padrunitega ja helisummuti ning 12 padrunikarpi 9-millimeetriste padrunitega kokku 223 tk konfiskeerimisele KarS § 83 lõike 4 alusel. Kohtuistungil taotlesid süüdimõistetud ja nende kaitsjad Soome kohtus menetletud kriminaalasja uuesti arutamist, kuna nende arvates on Soome kohus rikkunud hulgaliselt menetlusnorme, sh ei olnud neile piisavalt tagatud nii kaitse- ega ka tõlkeõigus. Kui see aga ei ole võimalik, siis taotleti kohtuistungil jätta KrMS § 483 lg 1 p 2 alusel Espoo I astme kohtu 07.07.2011 otsuse täitmine tunnustamata kui lubamatu, kuna kohtuasja Soome kohtuistungitel ei olnud süüdimõistetutele tagatud Eesti Vabariigi poolt kaitset ning korduvat kutset kutsuda Eesti saatkonnast esindajat ei rahuldatud. Samuti oli neil keelebarjäär Soome advokaatidega suhtlemisel, protsessis osales küll tõlk, kuid see ei olnud piisav. Soome kohtutoimikus olid tõendid ümberkirjutatud, leheküljenumbrid olid muudetud ning asitõendid olid kadunud, samuti ei olnud arestitud raha allikad tõendatud. Rahapesu ja konfiskeerimise konventsiooni § 14 lg 2 kohaselt arvestab kohus vaid neid asjaolusid, mis on taotluses osalusriigi poolt esitatud. Konventsiooni kohaselt on kohtuotsuse tunnustamise aluseks vaid jõustunud kohtuotsus. Konventsiooni ja KrMS alusel ei ole Harju Maakohtul õigust hakata kriminaalasja uuesti Eestis läbi vaatama. Kõik tõendid pidid isikud esitama juba kriminaalmenetluse käigus Soome Vabariigi territooriumil. Ka on Eesti Vabariigi Riigikohus 21.01.2013 otsuses nr 3-1-1-130-12 asunud seisukohale, et konventsiooni art 14 lg 2 kohaselt arvestab taotluse saanud osalisriik üksnes neid asjaolusid, mis on taotluse esitanud osalisriigi süüdimõistvas otsuses või muus kohtulahendis või mis on süüdimõistva või muu kohtulahendi alus. Seega ei või Eesti kohus eeltoodud nõuet eirates asuda ise tuvastama välisriigi konfiskeerimisotsuse aluseks olevaid asjaolusid. Eesti kohtu pädevus piirdub vaid selle kontrollimisega, kas õigusabitaotlus on esitatud Eesti jaoks aktsepteeritaval rahvusvahelisõiguslikul alusel, kas sellele kohalduvad konventsiooni art-d 7 ja 13, kas taotlus vastab

vorminõuetele või kas esineb mõni konventsiooni art 18 sätetest või KrMS §-de 436 või 477 lg 1 sätetest tulenev koostööst keeldumise alus. Käesoleval juhul leidis kohus, et Soome Vabariigi taotlus Espoo esimese astme kohtu 07.07.2011 otsuse täitmiseks on esitatud vastavalt nõuetele. Kohtuotsusest nähtub, et nii K. Saprinile, S. Borissovile, J. Rabotinskile kui J. Turaikevitšile oli kohtuistungil tagatud kaitsja ning tõlk. Seega oli isikutele tagatud kaitsja ning kriminaalmenetlus neile arusaadavas keeles. Määruskaebused

kaelaketi valmis. Kuna Soome kohtuotsuses ei ole tuvastatud vastupidist (nt kaelakett oleks saadud selle raha arvel, mis on saadud kuriteo tulemusena), siis tuginedes KrMS § 7 lg-le 3 tuleb lugeda, et kaelakett ei ole saadud kuriteo tulemusena. Samasuguselt tuleb suhtuda ka sularaha osas, mis on leitud K. Saprini juurest. Ka nimetatud raha suhtes ei ole vastavalt KarS § 831 lg-le 1 üheselt ja veenvalt tõendatud, et raha on saadud kuriteo toimepanemise tulemusena. K. Saprin on selgitanud, et tegemist on tema õe rahaga, mille eest tema pidi ostma õele Venemaalt asju. Soome kohtuotsuses ei ole tuvastatud, et K. Saprinilt ära võetud asjad (kaelakett ja sularaha) on saadud kuriteo toimepanemise tulemusena. Seega nimetatud vara päritolu vastavalt KrMS § 7 lg 3 tuleb lugeda legaalseks. Soome kohtuotsuses on põhjalikult uuritud ja tuvastatud, et K. Saprinilt kuulub solidaarselt konfiskeerimisele kriminaaltulu kogusummas 132 000 eurot. Nimetatud otsuse osas puudub alus jätta Soome Vabariigi Espoo I astme kohtu 07.07.2011 kohtuotsus tunnustamata, kuna Eesti karistusseadustik näeb ette mõjutusvahendida konfiskeerimist, kui on tuvastatud, et vara on saadud kuriteo tulemusena. Soome Vabariigi Espoo I astme kohus on tuvastanud, et K. Saprin on saanud kuriteo tulemusena tulu 132 000 eurot, ehk vara, mis kuulub KarS § 831lg 1 alusel konfiskeerimisele. Soome Vabariigi Espoo I astme kohus aga ei ole tuvastanud, et K. Saprinilt ära võetud sularaha ja kaelakett on saadud kuriteo toimepanemise tulemusena. Seega nimetatud vara on legaalse päritoluga. Eesti karistusseadustik ei näe ette vara konfiskeerimist, mis on saadud legaalsel teel. KrMS § 477 lg 1 p 5 alusel ei tohi selles osas Soome Vabariigi Espoo I astme kohtu 07.07.2011 otsuse täitmist lubatavaks tunnistada. K. Saprinilt kaelaketi konfiskeerimisel on Harju Maakohus ebaõigesti kohaldanud ka KarS §-i 84, mille kohaselt kui süüteoga saadud vara on võõrandatud, ära tarvitatud või selle äravõtmine pole muul põhjusel võimalik või otstarbekas, võib kohus välja mõista summa, mis vastab konfiskeerimisele kuuluva vara väärtusele. Nimetatud sätte kohaldamisel on oluline, et oleks tuvastatud, et vara on omandatud kuriteo toimepanemise tulemusena. Eelpool käsitletu kohaselt Soome Vabariigi Espoo I astme kohus ei ole tuvastanud, et kaelakett on omandatud K. Saprini poolt toimepandud süüteoga. Samuti kaelaketi konfiskeerimisel ei kuulu kohaldamisele KarS § 84, kuna nimetatud säte näeb ette konfiskeerimise asendamist teatud suuruses raha väljamõistmisega, kui kuriteoga saadud vara oleks võõrandatud, ära tarvitatud või selle äravõtmine pole muul põhjusel võimalik või otstarbekas. Soome Vabariigi Espoo I astme kohus on tuvastanud, et K. Saprin on koos teiste süüdimõistetutega saanud kuriteo tulemusena tulu 132 000 eurot, ehk vara. Nimetatud vara on Soome kohtuotsusest tulenevalt ära tarvitatud. Seega nimetatud tulu konfiskeerimine ei ole võimalik ning konfiskeerimist tuleb asendada K. Saprinilt raha väljamõistmisega vastavalt KarS §-le 84. Eesti karistusseadustik ei näe mõjutusvahendina ette, et kuriteoga saadud vara, mis on võõrandatud, ära tarvitatud või selle äravõtmine pole muul põhjusel võimalik või otstarbekas, konfiskeerimist on võimalik asendada muu vara konfiskeerimisega. Seega tuginedes KrMS § 477 lg 1 p-le 5 ei saa abistada Soome Vabariiki Soome Vabariigi Espoo I astme kohtu kohtuotsuse tunnustamisel, kuna Eesti karistusseadustiku kohaselt ei saa kuriteo tulemusena saadud tulu 132 000 eurot, ehk vara asendada mõne teise vara konfiskeerimisega. Eesti karistusseadustik näeb ette, et asendada on võimalik ainult raha väljamõistmisega.

Määruskaebuse motiivides märgitakse, et Harju Maakohtule esitati taotlus Soome Vabariigi Espoo I astme kohtu 07.07.2011 kohtuotsuse tunnustamiseks ja täitmiseks varade konfiskeerimise osas. Harju Maakohus ei käsitlenud nimetatud Soome Vabariigi kohtuotsuse tunnustamisel süüdimõistetule määratud karistusi ega karistuste kandmisega seonduvat. Siiski on maakohus oma määruses tunnistatud lubatavaks J. Rabotinski, S. Borissovi ja J. Turaikevitši suhtes tehtud Soome Vabariigi Espoo I astme kohtu 07.07.2011 otsuse täitmise Eesti Vabariigis. Määruse resolutsioonist (p 1) tulenevalt tunnistas maakohus Soome Vabariigi Espoo I astme kohtu 07.07.2011 kohtuotsuse täitmise Eesti Vabariigis lubatavaks terviklikult. Väljudes kohtule esitatud taotluse piiridest, on maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 399 mõttes. Kuivõrd Eesti Vabariigis ei ole tunnustatud kaitsealuste suhtes välisriikide kohtuotsust karistuse kandmise osas, viibivad kaitsealused J. Rabotinski ja S. Borissov Viru Vanglas alusetult. Juhul, kui kohus tunnistab välisriigi kohtuotsuse täitmise lubatavaks, peab kohus määrama kindlaks Eestis täidetava karistuse. Maakohtu määrusest ei nähtu kaitsealuste karistus ega selle määr. Riigikohus on oma lahendi 3-1-1-138-05 p-s 11 selgitanud, et kriminaalmenetluse seadustik on selles osas konventsiooni konkretiseeriv ja määrab, et välisriigi kohtuotsuse lubatavaks tunnistamisel tuleb alati ette võtta mõistetud karistuse täpsustamine. Selle tegemata jätmine kinnitab üheselt, et kriminaalasja lahendamise eesmärk ei olnud mitte kaitsealuste vangistamine ning karistuse määramine, vaid eesmärgiks oli tunnistada välisriigi kohtuotsuse täitmine lubatavaks konfiskeerimise osas. Kaitsealuste hinnangul on välisriigi õigusabitaotluse lahendamisse suhtutud pealiskaudselt ja ei püütagi välja selgitada taotluse aluseks olevate asjaolude paikapidavust, mistõttu menetlus on pelgalt formaalne. Kaitsealused ja kaitsja tõid kohtuistungil välja ilmekad vastuolud välisriigi kohtuotsuses ning selle menetluslikud puudujäägid. Kaitsealuste kaitseõigus ei olnud Soome Vabariigis toimunud menetluses tagatud. Kaitsealused pöördusid kohtumenetluses ka Eesti Vabariigi poole Eesti saatkonna kaudu. Paraku jäeti vastavasisulised pöördumised tähelepanuta ning hoolimata tõlgi osalemisest tekkis keelebarjäär kaitsealuste ning advokaatide vahel. Põhiseaduse § 13 sätestab, et igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele. Eesti riik kaitseb oma kodanikku ka välisriikides. On ilmne, et käesoleval juhul jäeti Eesti Vabariigi kodanikud ilma neile Põhiseadusega tagatud õigusest. Kaitsja juhtis kohtuistungil kohtu ning prokuröri tähelepanu asjaolule, et Soome kohtutoimikutes on tõendid ümberkirjutatud, toimiku leheküljenumbrid on muudetud ning asitõendid on kadunud. Märkimisväärne on ka asjaolu, et Soome kohtus katkestati kaitsekõne ning tunnistajana kaasati isik, kes viibis koguaeg kohtusaalis. Maakohus oma määruses kaitsja väidetele tähelepanu ei pööranud, märkides napisõnaliselt, et kohtul puudub võimalus tuvastada välisriigi kohtuotsuse aluseks olevaid asjaolusid. Kohus toetus oma määruses Rahapesu avastamise, arestimise ja konfiskeerimise konventsioonile. Määruse resolutsiooniga vastuoluliselt laiendas kohus konventsiooni välisriigi kohtuotsuse osale, mida konventsioon ei reguleeri (resolutsiooni p 1). KrMS § 482 lg 2 annab kohtule võimaluse taotleda välisriigilt Justiitsministeeriumi kaudu lisateavet. Kuigi kaitsja soovis sellise võimaluse kasutamist, on selgusetud kohtu motiivid selle kasutamata jätmise osas. Kaitsja märgib, et välisriigi kohtuotsuse tunnustamisel KrMS § 483 lg 1 p 1 järgi ei saa kohus piirduda pelgalt taotluse formaalse kontrollimisega. Isegi juhul kui taotlus vastab esitatud nõuetele, on seadusandja KrMS § 483 lg 1 p-s 2 ette näinud võimaluse välisriigi kohtuotsuse mittetunnustamiseks. Üheks mittetunnustamise aluseks on ilmsed rikkumised välisriigi kohtumenetluses. Ilmsete menetlusnormide rikkumise alusel tehtud välisriigi kohtuotsuse tuvastamine on vastuolus Eestis kehtivate õiguspõhimõtetega. EIÕK artikkel 6 lg 2 sätestab samuti, et igaüht, keda

süüdistatakse kuriteos, peetakse süütuks seni, kuni tema süü ei ole seaduse kohaselt tõendatud. Välisriigi otsuse tunnustamine, kus süü ei ole seaduse kohaselt tõendatud, rikub otseselt kaitsealuste õigusi õiglasele kohtulikule arutamisele. Maakohus oleks pidanud hindama seda, kas kaitsealuste süü on ka Eesti seaduste kohaselt tõendatud. Antud kaasuse korral seda väita ei saa, kuivõrd kaitsja poolt esile toodud asjaolud välistaksid kaitsealuste süüdimõistmise Eesti Vabariigis. Riik peab reageerima olukorras, kus tema kodanikud on süüdi mõistetud kaitseõiguse rikkumise tulemusena. Vaid selle kaudu saab kõrvaldada ning ära hoida edasised rikkumised. Üheks võimaluseks ongi kohtul taotleda lisainformatsiooni. Lisainformatsiooni kaudu on kohtul võimalik saada parem ülevaade asjaoludest. Vastuolud tuleb tõlgendada kaitsealuste kasuks, kuid maakohus ei süvenenud esiletoodud vastuoludesse. Teise variandina on võimalik keelduda välisriigi kohtuotsust tunnustamast. Ülaltoodust tulenevalt puudub alus konfiskeerimise kohaldamiseks. Maakohtu määrusega otsustati konfiskeerida S. Borissovilt varem aresitud rahalised vahendid 61 200 krooni (3 911,39 eurot) ja 4 500 eurot ning 144-grammine kullast kaelakett. Kaitsja hinnangul on alusetu ka Jelena Turaikevitši nimele registreeritud sõiduauto Mercedes Benz CLS 350 konfiskeerimine. Sõiduauto ostis omanik enda rahalistest vahendidest ning ei ole tõendatud väidetava kriminaalsel teel saadud rahaliste vahendite kasutamine sõiduki soetamisel. Kaitsealused selgitavad, et eelnimetatud konfiskeeritud esemete seotus kriminaalasjaga ei ole seaduslikul teel tõendatud. Kaitsealuste vastuväited nende esemete saamise osas on jäetud tähelepanuta. Eelnevast järeldub, et Soomes toimunud kaitsealuste õiguste rikkumine jätkub Soome kohtuotsuse tunnustamisega ka Eestis. Hoolimata põhiseadusest ja EIÕK-s sätestatud riigi kohustustest ning isiku õigustest ei ole kohtud järginud elementaarseid kriminaalmenetluse põhimõtteid. Seeläbi on alusetult tunnustatud välisriigi kohtuotsust ning kestab J. Rabotinski, S. Borissovi ja J. Turaikevitši õiguste riive. Kaitsja hinnangul ei ole meie õigusriigile omane lubada isikutel karistust kanda kaitseõiguse rikkumise tulemusel tehtud kohtuotsuse alusel. Kusjuures Soome meedias on kõnealune välisriigi kohtuotsus kajastatud kümne kõige “häbiväärsema” otsuse seas, kus esile tõusevad raskete vigadega tehtud kohtulahendid. Kaitsja palub kohtul kaitsealuste õiguste rikkumise lõpetamiseks ning õigusriigile omaste põhimõtete järgimise kinnistamiseks tunnistada Soome Vabariigi Espoo I astme kohtu 07.07.2011 otsuse täitmine lubamatuks.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

kohus ei ole tunnustanud tema kaitsealuste suhtes välisriigi kohtuotsust karistuse kandmise osas, siis viibivad J. Rabotinski ja S. Borissov Viru Vanglas alusetult. Ringkonnakohus kaitsja eeltoodud seisukohaga ei nõustu. Toimiku materjalidest nähtuvalt on Soome Vabariigi Lääne-Uusimaa prokuratuur ja Soome Vabariigi Justiitsministeerium taotlenud Espoo esimese astme kohtu 07.07.2011 otsuse täitmist ja tunnustamist rahapesu avastamise, arestimise ja konfiskeerimise Euroopa konventsiooni kohaselt konfiskeerimisotsuste täitmiseks. Harju Maakohtu 31.03.2014 määruse resolutsiooni p 1 kohaselt on maakohus tunnistanud lubatavaks Soome Vabariigi kohtuotsuse tunnustamise ja täitmise, mis aga ei tähenda seda, et kohus ei oleks tunnistanud selle kohtuotsuse tunnustamist ja täitmist lubatavaks üksnes taotluse piirides, s.o varade konfiskeerimise osas. Kohus saabki otsuse tunnustamisel lähtuda vaid kohtule esitatud taotlusest. See, et maakohus on tunnistanud Soome Vabariigi kohtuotsuse tunnustamise ja täitmise lubatavaks vastavalt esitatud taotlusele üksnes varade konfiskeerimise osas, nähtub ka maakohtu määruse sisust. Nimelt on kohus märkinud, et otsustamaks Espoo I astme kohtu 07.07.2011 otsuse tunnustamise ja täitmise küsimust varade konfiskeerimise osas tuleb vaadelda, kas K. Saprini, S. Borissovi, J. Rabotinski ja J. Turaikevitši poolt toimepandud kuriteod on kuritegudeks ka Eesti Vabariigis ning kas teo toimepanemise ajal kehtinud seadus ning käesoleval ajal kehtinud seadus võimaldab kriminaaltulu või kuriteo objekti konfiskeerimist. Neid tingimusi on maakohus ka kontrollinud ning leidnud, et nimetatud tingimused välisriigi kohtuotsuse tunnustamise ja täitmise lubatavaks tunnistamiseks varade konfiskeerimise osas on käesoleval juhul täidetud. Maakohus on oma niisugust seisukohta ka põhjendanud ning ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ka nõustub. Seega ei ole Harju Maakohus väljunud taotluse raamidest. Seoses asjaoluga, et J. Rabotinski ja S. Borissovi suhtes ei ole täpsustatud nende karistusi, tuleb märkida, et S. Borissov on loovutatud Soome Vabariigile Harju Maakohtu 22.09.2010 määrusega nr 1-1-11903 ning J. Rabotinski on loovutatud Soome Vabariigile Harju Maakohtu 22.09.2010 määruse nr 1-1-11901 alusel. Kuna mõlema isiku puhul on tegemist Eesti Vabariigi kodanikega, siis KrMS § 492 lõike 3 kohaselt loovutatakse Eesti Vabariigi kodanik, kellel on Eestis alaline elukoht, tingimusel, et isikule liikmesriigis mõistetud karistus tuleb täita Eesti Vabariigis. Pärast välisriigi kohtuotsuse jõustumist tuuakse välisriigile loovutatud ja vangistusega karistatud Eesti Vabariigi kodanikud tagasi karistust kandma ilma välisriigi kohtuotsust tunnustamata ja nad asuvad otse oma karistust kandma. Seega kannavad J. Rabotinski ja S. Borissov seaduslikult neile Soome Vabariigis mõistetud karistust Eesti Vabariigis ning Harju Maakohus ei pidanudki kohtumääruses täpsustama J. Rabotinski ja S. Borissovi karistust.

Urmas Reinola

Meelika Aava

Ivi Kesküla

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 18.03.2015 määrusega

RESOLUTSIOON

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.