Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2 (6)

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

3 (6)

andnud on. Prokuröri arusaama kohaselt luges maakohus HP ütlused ebausaldusväärseks, kaitsja hinnangul on aga kohus tuginenud õigeksmõistva otsuse tegemisel ka HP ütlustele. Taolise segaduse tingib see, et kohus deklareerib, et ta „ei saa tugineda HP poolt antud ütlustele“, mis tähendab ütluste kõrvale jätmist. Kohus põhjendab aga ütluste kõrvale jätmist sellega, et „ütluste kohaselt ta (s.t HP) isiklikult ei näinud autos ühtegi isikut, samuti kedagi sealt väljumas.“ Sellisest põhjendusest võiks hoopis järeldada, et kohtu hinnangul HP ütlused ei tõenda, et autot juhtis just K. Kivimägi. Seoses viidatud maakohtu põhjendusega tuleb märkida, et HP tõesti tunnistas kohtuistungil, et ei näinud sel ajal, kui autoga hangest välja püüti pääseda, kes seda juhtis. See on mõistetav, kuna HP nägi eemal (tunnistaja hinnangul 15-20 m kaugusel, toim.l 56) hanges olevat autot oma maja aknast ning tema tehtud fotost nähtub, et auto oli tema poole tagaküljega. Pealegi leidis kõnealune sündmus aset 30.12.2012 kell 21:45 paiku, s.o pimedal ajal. HP ütluste kohaselt jälgis ta hanges olnud autot ja sellest ei väljunud kuni kedagi kuni ajani, kui kohale jõudnud politseinikud autost noormehe välja võtsid. Maakohus on toonud välja, et HP ei osanud kohtuistungil kinnitada, kas noormees, kelle politseinikud autost välja võtsid, viibib saalis. Sellest võib järeldada, et maakohus seadis kahtluse alla sellegi, kas isik, kelle politseinikud autost välja võtsid, oli K. Kivimägi. Seejuures on kohus jätnud tähelepanuta eespool nimetatud K. Kivimäe kahtlustatavana kinnipidamise protokolli ja K. Kivimäe enda ütlused, mille kohaselt oli politseinike saabumisel tõesti tema see, kes istus autos juhikohal. Seega on igati alust lugeda tõendatuks see, et just K. Kivimägi autost juhikohalt välja võeti. Asjaolu, et HP kohtuistungil möönis, et ei ole kindel, kas süüdistatav on see noormees, kelle politseinikud kinni pidasid, ei sea ringkonnakohtu hinnangul tunnistaja ütlusi kahtluse alla, vaid vastupidi, näitab, et tunnistaja püüab ütlusi andes olla võimalikult objektiivne. Maakohus on HP ütlused seadnud HP ütlused kahtluse alla ka põhjendusega, et HP väitis Põhja Prefektuuri juhtimiskeskusesse tehtud kõne stenogrammi (kajastatud asitõendi vaatlusprotokollis toim.l 15) kohaselt politseisse helistades, et hange sõitnud auto juht on sellises joobes, et ei saa millestki aru. Maakohus leidis, et kuna K. Kivimägi joove ei ole tõendatud, ei saa HP kõnealust väidet „aktsepteerida“. Seejuures jättis maakohus tõenditena kõrvale indikaatorvahendi kasutamise protokolli ja AS Ida-Tallina Keskhaigla uuringutulemuse, mille kohaselt oli K. Kivimägi tarvitanud kokaiini. Ringkonnakohus märgib, et K. Kivimäele ei ole esitatud süüdistust selle kohta, et ta oleks juhtinud mootorsõidukit joobeseisundis olles, KarS § 329 koosseisu tunnuste hulka ei kuulu joobeseisund ja süüdistuses ei ole mainitud asjaolu, et K. kivimägi oleks olnud joobeseisundis. Ka ei näe ringkonnakohus, et võimalik joobeseisund mõjutaks isiku süü suurust KarS § 329 järgi kvalifitseeritava kuriteo puhul. Seega ei ole K. Kivimäe võimalik joobeseisund käesolevas kriminaalasjas tõendamiseseme asjaolu. KrMS § 2861 lg 1 kohaselt võtab kohus vastu vaid tõendid, millel on kriminaalasjas tähtsust. Kuna ringkonnakohtu hinnangul nimetatud tõendid kriminaalasjas tähtsust ei oma, ei pea ringkonnakohus vajalikuks hinnata seda, kas maakohtu põhjendused nende tõendite kõrvale jätmiseks on põhjendatud või mitte. Küll ei saa ringkonnakohus jätta mainimata, et peab ebaõigeks prokuröri seisukohta, et eristada tuleb joovet ja joobele viitavaid tunnuseid, kusjuures viimaste tõendamine on võimalik ka tõenditega, mis ei ole kõlbulikud joobeseisundi tõendamiseks. Prokurör on maakohtu istungil väitnud (toim.l 66), et K. Kivimägi ei olnud „adekvaatne“, kusjuures

4 (6)

põhjusena nägi prokurör seda, et K. Kivimägi oli tarvitanud kokaiini. Seega väitis prokurör, et isik oli tarvitanud narkootilist ainet ja sellest tulenevalt olid tuvastatavad muutused tema terviseseisundis. Selliste asjaolude esinemise puhul on tegemist joobeseisundiga LS § 69 lg 1 tähenduses; joobeseisundi kõrval ei tunne liiklusseadus eraldi seisundina narkootilise aine tarvitamisest tingitud „joobe tunnuseid“. Käesoleval juhul on küsimus üksnes selles, kas HP väide, et autoga lumevalli sõitnud isik on joobes, seab kahtluse alla tema tunnistajana antud ütlused. Ringkonnakohus märgib, et kõne stenogrammi kohaselt väitis HP: „Ja ta auto on /arusaamatu sõna/, ta üritab sealt välja saada, aga ta on nii joobes, et ta ei saa aru, et see ei ole võimalik“ (toim.l 15). Seega on HP juba politseisse helistades selgitanud, millele tema hinnang, et auto juht on joobes, tugineb. Maakohtu istungil selgitas ta täiendavalt, et ta pidas imelikuks seda, et „auto pöörded olid nii kõrged, tavaliselt auto pöörded ei ole nii kõrged, isegi siis, kui üritatakse kohapealt ära minna“ (toim.l 59). Sisuliselt tähendab ka selline kirjeldus seda, et juht püüdis lootusetus olukorras autoga hangest välja pääseda. Seega on tunnistaja nii politseile helistades kui kohtus ütlusi andes sarnaselt selgitanud seda, miks ta arvas, et auto juht on joobes ning mingit põhjust selle väite alusel tema ütlusi ebausaldusväärseks pidada pole. Eelnevast tulenevalt ei näe ringkonnakohus HP ütlustes selliseid vastuolusid, mis seaks tema ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla. HP ütlustega on selges vastuolus süüdistatava K. Kivimäe ja OP ütlused osas, milles nad väidavad, et autot juhtis OP, kes läks aga enne politseinike saabumist abi kutsuma. Erinevalt tunnistaja HP ütlustest ei ole maakohus nende ütluste usaldusväärsust hinnanud, vaid on tuginenud neile kui aprioorselt tõestele. Maakohus ei ole üldse pööranud tähelepanu sellele, et tunnistaja OP on kohtueelses menetluses andnud kohtus antud ütlustele risti vastupidiseid ütlusi, väites, et tema seda autot ei juhtinud. Ringkonnakohus leiab, et OP selgitus vastuolu kohta on selline, mis muudab tema ütlused ebausaldusväärseks - ta ise kinnitas, et valetas ütlusi andes. Kuigi OP enda väitel olid valed eeluurimisel antud ütlused, saab sellisest ütluste muutmisest ja esitatud põhjendusest järeldada vaid seda, et hoolimata kriminaalvastutuse ähvardusest on isik valmis andma valeütlusi. Seega ei saa kohtul olla veendumust, et need ütlused, mis isik kohtus andis, ei ole valeütlused. Seetõttu tuleb OP ütlused tervikuna ebausaldusväärsetena kõrvale jätta. Samuti peab ringkonnakohus ebausaldusväärseks ka K. Kivimäe ütlusi osas, milles ta väidab, et autot juhtis OP. Nimetatud kahtluseks annab põhjust see, et K. Kivimägi tuli kõnealuse väitega välja alles sama kriminaalasja eelmisel kohtulikul arutamisel mitte aga kohtueelses menetluses. Märkida tuleb seda, et K. Kivimäe ja OP esitatud versiooni puhul esineb mitmeid asjaolusid, mille tõttu ei saa pidada neid eluliselt usutavaks. Tavaliselt, kui kinni jäänud autos ollakse mitmekesi, püütakse autot ka lükates lahti päästa, kuna käesoleval juhul selle kohta anded puuduvad, et keegi oleks püüdnud autot lükata, seab see väite, et autos oli algselt ka OP, kahtluse alla. Lisaks väärib tähelepanu, et K. kivimäe sõnul ei saanud tema abi kutsuda, sest ta telefoni aku oli tühjaks saanud. Seega tekib küsimus, miks ei võinud abi kutsuda OP telefoniga. Eelnevast tulenevalt tuleb ebausaldusväärsetena jätta kõrvale OP ütlused tervikuna ja K. Kivimäe ütlused osas, milles ta väidab, et autot juhtis OP. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on andnud tõenditele ebaõige hinnangu ja mõistnud K. Kivimäe põhjendamatult õigeks. Tunnistaja HP ütluste kohaselt jälgis ta kogu aeg autot ega näinud sealt politsei saabumiseni kedagi väljumas. Kahtlustatava kinnipidamise protokolli kohaselt peeti kinni K. Kivimägi, kes ka ise on tunnistanud, et oli sel hetkel autos üksi ja istus juhikohal. Sellest, et autos oli politsei saabudes juhikohal K. Kivimägi, kedagi teist autos ega selle juures ei olnud ja kedagi ei olnud ka auto juurest lahkunud, saab järeldada, et just K. Kivimägi oli see, kes eelnevalt autot juhtis. 5 (6)

Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 3 ja § 340 lg 4 p-le 2 tühistab ringkonnakohus maakohtu õigeksmõistva otsuse ja teeb uue otsuse, millega mõistab K. Kivimäe KarS § 329 järgi süüdi. Ringkonnakohus nõustub prokuröri seisukohaga, et K. Kivimäe süüle vastav karistus on 6 kuud vangistust. Tegemist on ühekordse rikkumisega, mis aga on toime pandud vähem kui kuu aega peale karistuse kehtima hakkamist. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. KarS § 68 lg 1 alusel loeb kohus karistuse hulka K. Kivimäe eelvangistuses viibitud aja 2 päeva. KrMS § 180 lg 1 ja 3 alusel mõista K. Kivimäelt riigieelarvesse välja sundraha 532,5 eurot, määratud kaitsjale makstud tasu 396 eurot ja toimiku koopia kulud 1,45 eurot. Ringkonnakohus leiab, et menetluskulude suuruse tõttu tuleb anda süüdimõistetule võimalus tasuda menetluskulusid igakuiste maksetena 10 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest (makse suurus 92,9 eurot, v.a viimane makse, mille suurus on 93,85 eurot)

Sten Lind

Meelika Aava

Pavel Gontšarov

6 (6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.