Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised teistmismenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
3-1-2-1-14 30. mai 2014 Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Lea Kivi ja Saale Laos Kriminaalasi Alexey Vronchenko süüditunnistamises KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 ning § 121 järgi Harju Maakohtu 27. veebruari 2009. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuni 2009. a otsus kriminaalasjas nr 108-7281 Alexey Vronchenko kaitsja vandeadvokaat Sergei Politšev, teistmisavaldus Prokuratuur, esindaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Andra Sild 30. aprill 2014, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta Alexey Vronchenko kaitsja vandeadvokaat Sergei Politševi teistmisavaldus rahuldamata.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Alexey Vronchenko tunnistati Harju Maakohtu 27. veebruari 2009. a otsusega süüdi ja teda karistati karistusseadustiku (KarS) § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi 8 aasta 2 kuu pikkuse vangistusega ning § 121 järgi 6-kuulise vangistusega. Liitkaristuseks mõisteti A. Vronchenkole vangistus 8 aastat ja 3 kuud. Karistuse kandmise alguseks loeti 13. detsember 2007. 1.1 KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi tunnistati A. Vronchenko süüdi selles, et ta alates 2006. aasta suve täpselt tuvastamata kuupäevast kuni 9. detsembrini 2007 astus oma arusaamisvõimetu kasutütrega korduvalt vaginaalsesse ja oraalsesse suguühendusse. 1.2 KarS § 121 järgi tunnistati A. Vronchenko süüdi 2007. aasta sügisel ja talvel oma kasutütre kehalises väärkohtlemises. Süüdistuse kohaselt lõi A. Vronchenko teda kolmel korral rihmaga vastu erinevaid kehaosi ja ühel korral rusikaga vastu nina, põhjustades kannatanule füüsilist valu, hematoome ja verejooksu ninast. Süüdistus oli kvalifitseeritud KarS § 122 järgi piinamisena, ent maakohus leidis, et kehalise väärkohtlemise mitmeepisoodilisus ei moodustanud järjepidevat väärkohtlemist, ja kvalifitseeris süüdistatava käitumise ümber KarS § 121 järgi kannatanu kehalise väärkohtlemisena.
2.Maakohtu otsuse peale esitasid A. Vronchenko ja tema kaitsja vandeadvokaat Rein Kiviloo apellatsioonid
Tallinna
Ringkonnakohtule,
taotledes
otsuse
tühistamist
ja
süüdistatava
õigeksmõistmist.
3.Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuni 2009. a otsusega jäeti Harju Maakohtu 27. veebruari 2009. a otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.
4.Kaitsja esitas Riigikohtule kassatsiooni, milles taotles nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega mõista A. Vronchenko esitatud süüdistustes õigeks.
5.Riigikohtu kriminaalkolleegium jättis 9. septembri 2009. a määrusega kaitsja kassatsiooni menetlusse võtmata.
6.Süüdimõistetu A. Vronchenko esitas individuaalkaebuse Euroopa Inimõiguste Kohtule (EIK).
18.juulil 2013 tegi EIK otsuse, millega tuvastas Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 6 lõike 1 (õiglane kohtumenetlus) ja lõike 3 punkti d (küsitlemisõigus) rikkumise. EIK mõistis A. Vronchenkole mittevaralise kahju katteks välja hüvitise 5200 eurot. Otsus jõustus 18. oktoobril 2013. EIK-i otsuses väljendatud seisukohad olid kokkuvõtvalt järgmised. 6.1 Võistleva menetluse tagamiseks tuleb üldjuhul kõik tõendid esitada avalikul kohtuistungil süüdistatava juuresolekul. EIÕK artikli 6 lõiget 1 ja lõike 3 punkti d ei saa aga tõlgendada nii, et kõikidel juhtudel peab süüdistatav või tema kaitsja esitama küsimusi otse ristküsitluse käigus, vaid süüdistataval peab olema piisav ja nõuetekohane võimalus vaielda vastu ja esitada küsimusi tema vastu ütlusi andvale tunnistajale kas siis, kui tunnistaja annab ütlusi, või hiljem. Seega ei ole kohtueelses menetluses antud ütluste kasutamine tõendina konventsiooniga vastuolus, kui arvestatakse kaitseõigusega. Kuna seksuaalkuritegude menetluses tuleb kasutada kannatanute kaitseabinõusid
(eriti
alaealisi
puudutavates
kohtuasjades),
oli
kannatanu
mitteosalemine
A. Vronchenko süüasja arutamisel ja tema kohtueelses menetluses antud ütluste tõendina arvestamine põhjendatud. Kannatanu ütlused olid ka ainsaks otseseks süüdistatava süüd kinnitavaks tõendiks. 6.2 EIK tuvastas, et uurimisasutus oli juba A. Vronchenko kriminaalasja uurimise algetapis valmis selleks, et kannatanut kohtuistungil üle ei kuulata. Sellele vaatamata ei võimaldatud kaitsjal kannatanule küsimusi esitada. Ehkki kohtutele ei saa ette heita, et nad eksperdiarvamusele tuginedes keeldusid kannatanut kohtusse kutsumast, pidanuks sellisel juhul olema kaitsjale tagatud võimalus esitada kannatanule küsimusi kohtueelse uurimise ajal. Kohtuistungil kannatanu ülekuulamise videosalvestise vaatamine võimaldas hinnata tema ütluste usaldusväärsust üksnes teatud ulatuses. Arvestades kannatanu ütluste olulisust, ei olnud see süüdistatava kaitseõiguse tagamiseks piisav. A. Vronchenko süüasja arutamisel puudusid piisavad tasakaalustavad meetmed, mis oleks võimaldanud õiglaselt ja nõuetekohaselt hinnata kannatanu ütluste usaldusväärsust. Seega ei tagatud A. Vronchenkole õiglast kohtumenetlust.
TEISTMISMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
7.A. Vronchenko kaitsja esitas teistmisavalduse, milles taotleb Harju Maakohtu 27. veebruari 2009. a otsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuni 2009. a otsuse tühistamist ja kriminaalasja Harju Maakohtule uueks arutamiseks saatmist. Teistmise alusena tugineb kaitsja kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 366 p-le 7. EIK rahuldas A. Vronchenko individuaalkaebuse osas, milles
kaebaja leidis, et tema suhtes toimunud kriminaalmenetlus ei olnud õiglane, kuna ta ei saanud küsitleda alaealist, kelle ütluste alusel teda süüdi mõisteti. Sellise rikkumise kõrvaldamine on võimalik ainult kriminaalasja uueks arutamiseks saatmisega. Kuna kaebaja mõisteti süüdi üksnes alaealise kannatanu ütluste alusel, võis EIK-i poolt tuvastatud rikkumine mõjutada otsuse sisu. Kui A. Vronchenko suhtes on tehtud põhjendamatu kohtuotsus, on seda võimalik tühistada vaid teistmise kaudu.
8.Prokuratuur esitas teistmisavaldusele vastuse, milles leiab, et alus avalduse menetlusse võtmiseks puudub. Prokuratuur ei nõustu kaitsja seisukohaga, et A. Vronchenko suhtes läbi viidud kriminaalmenetlus ei olnud õiglane, sest tal ega kaitsjal ei võimaldatud kannatanut küsitleda, ja selline rikkumine tuleks kõrvaldada uue kohtuliku arutamise käigus. Lisaks kannatanu ütlustele kui otsesele tõendile oli asjas ka rida kaudseid tõendeid, mida istungil põhjalikult uuriti. Otsuse tegemisel hindas kohus põhjalikult kõiki tõendeid, sh ka süüdistatava ütlusi. Prokurör leiab, et kannatanu ülekuulamise protokolli tutvustamisega süüdistatavale ja tema kaitsjale, võimalusega esitada kannatanule menetleja vahendusel küsimusi, oli süüdistatava kaitseõigus tagatud. Kuna lisaks kannatanu ütlustele olid otsuse tegemisel aluseks mitmed kaudsed tõendid, ei mõjutanud EIK-i poolt välja toodud kaitseõiguse rikkumine süüdistatava süüküsimuse otsustamist tervikuna.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.KrMS § 366 p 7 kohaselt on teistmisaluseks teistetavas kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse või määruse peale EIK-ile esitatud individuaalkaebuse rahuldamine EIÕK või selle protokolli rikkumise tõttu, kui rikkumine võis mõjutada asja otsustamist ja seda ei ole võimalik kõrvaldada või sellega tekitatud kahju hüvitada muul viisil kui teistmise kaudu (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
26.jaanuari 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-2-2-08, 17. veebruari 2010. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-2-5-09 ja 11. aprilli 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-2-1-13). Kõigepealt tuleb seega otsustada, kas EIK-i tuvastatud rikkumine võis mõjutada kriminaalasja lahendamist.
10.Kaitsja arvates võis EIK-i otsusega tuvastatud õiglase kohtumenetluse rikkumine mõjutada A. Vronchenko kriminaalasja lahendamist, kuna kannatanu ütlused olid ainsaks süüdistatavat otseselt süüstavaks tõendiks. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Ehkki kannatanu ütlused olid tõepoolest ainsaks otseseks tõendiks, on maa- ja ringkonnakohtu otsustes põhjalikult kirjeldatud ja analüüsitud ka muid tõendeid, mis võimaldasid kogumis lugeda A. Vronchenko poolt süüdistuses kirjeldatud tegude toimepanemise tõendatuks. Riigikohtu praktika järgi ei ole välistatud isiku süüditunnistamine
ka
üksnes
kaudsetele
tõenditele
tuginevalt
(vt
lähemalt
Riigikohtu
kriminaalkolleegiumi 9. märtsi 2010. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-8-10, p-d 9-10). Seega, isegi kui kohus oleks kannatanu ütlused tõendikogumist välja jätnud, ei anna see veel alust väita, et sellega oleks kaasnenud süüdistatava õigeksmõistmine.
11.Praeguses asjas nõustus EIK riigisiseste kohtute seisukohaga, et kannatanu mitteosalemine kohtuistungil oli põhjendatud. Seega jagas EIK kohtute arvamust, mille kohaselt esines asjas KrMS § 291 p-s 5 sätestatud alus kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamiseks
kohtumenetluses, kuivõrd ta ei saanud kõrvaldamatu takistuse tõttu kohtusse ilmuda. Sellest tulenevalt oli kohus otsuse tegemisel õigustatud tuginema ka nende tunnistajate ütlustele, kelle ütluste sisuks oli teiselt isikult kuuldu. Menetluse ajal kehtinud KrMS § 68 lg 5 sätestas, et tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta oli saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, oli arvestatav tõendina, kui vahetut tõendiallikat ei saanud üle kuulata. Kriminaalasja arutamisel andis kohtus ütlusi mitu tunnistajat, kes olid kannatanu kaudu või teiste isikute vahendusel saanud teadlikuks tõendamiseseme asjaoludest.
12.Kõige täpsemaid ütlusi kannatanu vägistamise ja kehalise väärkohtlemise asjaolude kohta andis tema sõbranna V, kellele kannatanu rääkis üksikasjalikult kodus aset leidnud sündmustest: rihmaga peksmisest, isaga suudlemisest, temaga koos pornograafiliste filmide vaatamisest, isa sunnil lahtiriietumisest ja tema peale istumisest. Tunnistaja andis ütlusi, et kannatanuga hakkasid nad sõbrustama teises klassis, s.o 2006/2007. õppeaastal. Oma isast ja kodus toimuvast hakkas kannatanu V-ile rääkima pärast oma sünnipäeva 24. mail. Tunnistaja sõnul nuttis kannatanu igal esmaspäeval kooli naastes, sest isa lõi teda, kui ema kodus ei olnud. V nägi tihti kannatanu kehal sinikaid. Seega olid tunnistaja V ütluste põhjal tuvastatavad nii A. Vronchenkole etteheidetavate kuritegude toimepanemise aeg, koht kui ka viis. Asjaolu, et süüdistuses kirjeldatud sündmused toimusid just siis, kui kannatanu ema kodus ei olnud, kinnitas kaudselt ka J töölepingu ja -graafiku analüüs. Lepingu kohaselt alustas J OÜ-s F tööd 12. oktoobril 2006 ja töötas sageli ka nädalavahetustel. Seega oli süüdistataval piisavalt võimalusi kannatanuga kahekesi jäämiseks ja süüdistuses kirjeldatud tegude toimepanemiseks.
13.Kohtus kuulati üle koolipsühholoog A. K., kes esitas kuriteoteate. Tunnistaja kuulis õpetaja M. K.-lt, et V oli talle kannatanuga toimunust rääkinud. Kannatanu A. K.-le ise midagi ei rääkinud, ent oli õpetaja küsimustele vastates pinges, mis tekitas õpetajas piisava kahtluse kuriteoteate esitamiseks. Tunnistaja ütluste kohaselt oli kannatanu pärast nädalavahetusi kooli naastes ärritunud. Samuti ei olnud tema hinnangul võimalik, et kannatanu oleks juhtunu välja mõelnud. Pedagoog G. I. ütlustega oli ümber lükatud süüdistatava kaitseväide, mille kohaselt võis kannatanu olla seksuaalvahekorras mõne erikooli kasvandikuga. Kasvataja selgitas, et lapsed olid pideva jälgimise all, sh ka öösel. Kohtus andis ütlusi ka tunnistaja T. S., kes oli laste turvakeskuse psühholoog ja kellele kannatanu rääkis, et saab kodus karistada ja vanemad annavad talle rihma. Veel kuulati üle õpetaja M. K., kellele V rääkis kannatanult kuuldut seksuaalsest väärkohtlemisest. M. K. andis ütlusi ka selle kohta, et kannatanu tegi tööõpetuse tunnis plastiliinist meessuguelundi ja võttis selle suhu. Seega andsid tunnistajad ütlusi nii kuriteosündmuste kui ka kannatanu käitumise kohta üldisemalt, tuues esile asjaolusid, mis on iseloomulikud seksuaalse väärkohtlemise ohvriks langenud lastele.
14.Lisaks tunnistajate ütlustele uuriti kohtus ka dokumentaalseid tõendeid, mis kinnitasid samuti kaudselt süüdistatava süüd. Kannatanu suhtes tehtud kohtuarstliku günekoloogilise ekspertiisi käigus tuvastati tema suguelunditel punetus, mis võis olla tingitud uriini ärritavast toimest, kuid ekspert ei välistanud lokaalse punetuse teket ka mehaanilise mõjutuse tulemusel. Lapse suguelunditel oli võõras, ebapuhas lõhn. Kohtus selgitas ekspert, et lastel on kindel mikrofloora, mille häirimisel tekib
võõras lõhn (see püsib kuni mikrofloora taastumiseni ka pärast pesemist). Häirida võivad seda võõrained ja -kehad (nagu näiteks suguühenduse käigus). Samuti väitis ekspert, et suuremal osal seksuaalselt väärkoheldud lastest ei tuvastata vigastusi. Pindmised neitsinaha marrastused paranevad paari päevaga. Ekspert tuvastas kannatanu kehal ka sinikaid. Spermat ega libestusaine jälgi ekspert ei leidnud. Kuna ekspertiis teostati mitu päeva pärast väidetavat kuriteosündmust ja kannatanu oli korduvalt käinud pesemas, ei saanud viimasest teha järeldusi süüdistuse alusetusest. Veel läbis kannatanu ambulatoorse kompleksse kohtupsühhiaatrilise ja -psühholoogilise ekspertiisi, mille käigus ei tuvastatud tal kõrgenenud fantaseerimiskalduvust. Ekspert selgitas, et huvi poiste vastu, millest kannatanu ema rääkis, esineb seksuaalselt ärakasutatud tüdrukutel. Kannatanu oli ebakindel ja tal esines agressiivseid reaktsioone, mis võis eksperdi hinnangul olla psüühilise ja füüsilise vägivalla tagajärg.
Süüdistatavale
tehti
ambulatoorne
kohtupsühhiaatrilis-kohtuseksuoloogiline
kompleksekspertiis. Ekspertiisiakti kohaselt tuvastati süüdistataval seksuaalsuunitluse häire, mida nimetatakse pedofiiliaks. Süüdistatav oli eksperdi küsimustele vastuste andmisel kohati põiklev ja varjas ilmseid fakte (nt varem uurimisel kinnitust leidnud vägivaldsust laste suhtes). Kannatanu aluspükstele tehti DNA-ekspertiis. Ehkki aluspükstelt ei tuvastatud seemnevedelikku, leiti võetud proovidest mehe bioloogilist materjali. Eksperdil ei õnnestunud küll teha järeldusi selle konkreetsele mehele kuulumisest, ent kaudselt kinnitas ka see tõend süüdistust. A. Vronchenko elukoha läbiotsimisel leiti ja võeti ära DVD-plaadid, kuhu oli salvestatud hulgaliselt pornograafilise sisuga video- ja pildifaile. Süüdistatava vägivaldsust kannatanu suhtes tõendas Tallinna Laste Turvakeskuse iseloomustus. Sellest nähtub, et kannatanu viibis koduse vägivalla tõttu turvakeskuses juba varem, s.o 2005. aasta veebruaris. Turvakeskuses rääkis kannatanu kodusest vägivallast ja sellest, et vanemate riiu korral magas isa tema juures. Isast rääkides oli kannatanu kidakeelne.
15.Seetõttu leiab kolleegium, et A. Vronchenko kriminaalasja arutamisel maa- ja ringkonnakohtus uuriti piisavalt kaudseid tõendeid, mis võimaldasid kogumis järeldada tema süü tõendatust. Seetõttu ei tingi EIK-i poolt tuvastatud õiglase kohtumenetluse rikkumine kriminaalmenetluse uuendamist. Kuna rikkumine ei saanud mõjutada asja otsustamist, puudub kriminaalasjas teistmisalus KrMS § 366 p 7 mõttes.
16.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 373 lg-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium A. Vronchenko kaitsja teistmisavalduse rahuldamata. Jüri Ilvest, Lea Kivi, Saale Laos
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.