Kohtulahend

Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Kohtuotsuse kesksed motiivid olid järgmised.

1.2.1 Maakohus tuvastas, et 26.05.2010 põhjustas R.R. kannatanu S.N. kuulunud sõiduautoga Volvo S40 liiklusõnnetuse, peale mida muutus auto sõidukõlbmatuks. Kannatanu ja R.R. i ütlused tõendavad, et kuigi S.N. oli palunud R.R. il sõiduki tuua perekond N. XXX tallu, viis R.R. selle M. Sõle hoovile. See toimus süüdistatava nõusolekul ja viimane osutas selleks abi treileri hankimise näol. S.N. ütluste kohaselt, mida on kinnitanud ka R.R. , palus ta viimasel sõiduki XXX tallu ära tuua, kuid R. R seda ei teinud. 1.2.2 Järgmiseks luges maakohus tõendatuks, et avariiline sõiduauto oli süüdistatava valduses alates selle paigutamisest M. Sõle elukoha territooriumile kuni selle sealt äraviimiseni 06.07.2011. M. Sõlg on kinnitanud, et sõiduki müümise ja äraviimise organiseeris tema. Asjaolu, et süüdistatav oli veel enne seda autolt detaile eemaldanud, need vanametallina ära müünud ja seda juba 2010. aasta sügisel, kinnitavad süüdistatav, tunnistajad J.A. ja T. N. ning AS Kuusakoski andmebaasi väljatrükk koos müügilepinguga. 1.2.3 Maakohus märkis, et KarS § 201 kohaselt saab omastamise objektiks olla üksnes selline vallasasi, mis on teo toimepanija jaoks võõras. Isikule on KarS § 201 mõttes võõras asi, mis ei ole tema omandis AÕS § 68 tähenduses (RKKKo nr 3-1-1-46-08). Kohus leidis, et R.R. i menetluse vältel antud ütlused selles, kellele ta arvas sõidukit selle detailide müümise ja vraki võõrandamise hetkel kuuluvat, on vastuolulised. Kohtuistungil ei osanud ta ütluste erinevust põhjendada ja kinnitas lõpuks, et arvas vraki äraviimise ajal, et auto on ikka S.N. oma ja selle müümiseks tal luba ei olnud. Asjas uuritud tõendid ei kinnita, et sõiduauto omand oleks süüdistatavale mingil ajal üle läinud. Kohus leidis seega, et kannatanule kuuluvalt autolt 2010 sügisel detailide müümise ja 06.07.2011 vraki tervikuna võõrandamise hetkel teadis ka süüdistatav ise, et tegemist on võõra asjaga ja tema tegevus on vaadeldav võõra asja enda kasuks pööramisena. Kuna M. Sõlel kannatanu vastavat luba ei olnud, on ta valduses olnud S.N. vara pööranud enda kasuks ebaseaduslikult. Kohtu hinnangul tegutses süüdistatav otsese tahtlusega.

1.2.4 Seoses kaitsja seisukohaga, et avariilise sõiduauto näol oli tegemist peremehetu asjaga, kuna kannatanu oli sellest loobunud, märkis kohus järgmist. S.N. on kinnitanud, et tasus tasulise parkla arve, et sõiduki saaks koju tuua. Kui selgus, et R.R. viis auto M. Sõle poole, nõudis ta R.R. ilt, et viimane tooks auto sealt ära. Sellise kannatanu väite luges maakohus tõendatuks R.R. i ütlustega, mille kohaselt kannatanu korduvalt palus tal sõiduauto tuua endale kuuluva talu hoovile, ning tunnistajate T. K. ja A. O. ütlustega. Kinnitust ei leidnud süüdistatava väide, et mingil hetkel kannatanu avaldas temale, et pole autost huvitatud. Seega on kannatanu korduvalt üles näidanud huvi auto vastu ka pärast seda, kui see liiklusõnnetuse tagajärjel oli muutunud sõidukõlbmatuks ning ka tema käitumisest ei saa teha järeldust, et ta oleks sõiduauto omandist loobunud. Kohus möönis, et mõneti on arusaamatu kannatanu käitumine, kus ta umbes aasta jooksul isiklikult midagi ette ei võtnud, et oma sõidukit võõralt territooriumilt ära tuua. Samas selgitas S.N. , et on hõivatud inimene ja ei pidanud isiklikult M. Sõlega suhtlemist auto teemal vajalikuks, kuna seda pidi korraldama R.R. . Asjaolu, et kannatanu ise aktiivsemalt auto tagasisaamiseks ei tegutsenud, ei anna alust asuda seisukohale, nagu ta oleks omandist loobunud. S.N. tundis auto vastu R.R. i kaudu korduvalt huvi ja ka süüdistatav ise ei ole autot pidanud peremeheta asjaks, sest on ta kohtuistungil kinnitanud, et tegemist oli kannatanu autoga. 1.3 Maakohus, juhindudes VÕS §-dest 127 lg 6, 1043 ja 1045 lg 1 p 5, rahuldas S.N. taotluse tsiviilhagi väljamõistmiseks summas 4000 eurot osaliselt, s.o mõistis süüdistatavalt varalise kahju katteks välja 1200 eurot. Süüdistatav luges põhjendatud summaks 76,69 eurot. Kohus möönis, et puuduvad tõendid, mis näitaksid sõiduki väärtust selle tervikuna varuosadeks müümisel ja seda pole kindlaks tehtud ka peale avarii toimumist. Kahju suuruse kindlaksmääramisel ei pidanud maakohus mõistlikuks lähtuda ei varuosade maksumusest, nagu seda on teinud kannatanu, ega üksnes vanametalli kokkuostuhindadest, nagu seda tegi M. Sõlg. Süüdistatava seisukohta ei pidanud kohus õigeks, kuna liiklusõnnetuse järgselt oli sõiduk seisundis, millisena olnuks mõistlik seda müüa mõnele autolammutusega tegelevale ettevõtjale, mitte aga vanametalli kokkuostjale. Maakohus leidis, et müües kannatanule kuuluvat avariilist sõiduautot, on süüdistatav valinud kõige lihtsama ja odavama võimaluse - müümise vanarauana. Sõiduki seisukorda arvestades ei olnud see kõige mõistlikum. On eluliselt usutav, et sõiduauto tervikuna varuosadeks müümise korral on müügihind ilmselt romusõidukite vanametallina kokkuostuhinnast suurem (kuivõrd ostjal on võimalik teatud detaile hiljem edasi müüa), kuid see hind ei saa olla ka ülemäära kõrge.

2.4 Apellatsioonis märgitud järgmise etteheite kohaselt ei ole kohus tuvastanud, et M. Sõlel oleks olnud mingigi tahtlus omastada võõrast vara hetkel, kui kannatanu auto tema õuele toodi. Kannatanu ei käinud kordagi M. Sõle hoovil autot vaatamas ega tundnud huvi, kas tema vara on säilinud või mitte. M. Sõlel ei olnud kohustust kannatanu vara hoida või säilitada. Kannatanu oli näidanud oma käitumisega, et on omandist loobunud. Kannatanu oleks pidanud kõik oma nõuded esitama avarii (tegeliku kahju) tekitaja vastu. 2.5 Apellant ei nõustu ka kohtu käsitlusega tsiviilhagi rahuldamise nõudes summas 1200 eurot ning leiab, et kannatanu tsiviilhagi on tõendamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

realiseeris need AS Kuusakoski vanametalli kokkuostus ja 06.07.2011 müüs nimetatud sõiduki kuulutuse peale kohale tulnud seni kindlaks tegemata isikule. Vaidlus seisneb üksnes selles, kas kannatanu, jättes sõiduauto M. Sõle hoovile aastapikkuseks perioodiks, loobus sellega oma omandist autole ja väljendas seeläbi ühtlasi nõusolekut omandi üleminekuks kellelegi teisele, s.o süüdistatavale. Märgitud seisukohta toetavad M. Sõlg ja tema kaitsja, kes leiavad, et S.N. , jättes autovraki süüdistatava õuele, lõpetas valduse omandist loobumise tahtega, s.o tegemist oli peremehetu asjaga AÕS § 96 lg 3 mõttes. 8.1 Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole põhjendatud apellatsiooni väide, et sõiduauto Volvo S40 näol oli tegemist peremehetu varaga. 8.2 Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium märgib, et KarS § 201 kohaselt saab omastamise objektiks olla üksnes selline vallasasi, mis on teo toimepanija jaoks võõras. Isikule on KarS § 201 mõttes võõras asi, mis ei ole tema omandis AÕS §-i 68 tähenduses. Asi ei ole aga isikule võõras, kui see on peremehetu. AÕS § 96 lg 3 teise alternatiivi kohaselt on asi peremehetu, kui senine omanik on valduse lõpetanud ja väljendanud ühtlasi tahet omandist loobumiseks. Vastav tahteavaldus peab olema seega suunatud omandist loobumisele. 8.3 Käesolevas kriminaalasjas on paljasõnaliseks jäänud M. Sõle kinnitused, mille kohaselt olevat S.N. sõnades väljendanud oma soovi sõiduauto omandist loobumiseks. Peale süüdistatava enda ütluste ei kinnita seda ükski tõend, mis annab aluse järelduseks, et tegemist on isiku kaitseväitega, antuna soovist saavutada kriminaalasjas enda õigeksmõistmine. Kõrvalargumendina leitakse apellatsioonis, et kannatanu omandist loobumise tahet väljendas tema ükskõiksus oma vara vastu, s.o sõiduki jätmine M. Sõle õuele terveks aastaks. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on siinkohal piisava põhjalikkusega hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis, kohtuotsus on selgesti jälgitav ja vastuoludeta. Kaitsja seisukohta S.N. ja R.R. i tunnistuste vastuolulisusest kohtukolleegium põhjendatuks ei pea, kuna nende isikute ütlused on omavahel kooskõlas ja kohtuotsuses ka vajaliku käsitluse leidnud. Kuivõrd ka kaitsja ise ei viita ühelegi vastukäivusele, ringkonnakohus seda kaitseväidet lähemalt ei analüüsi. Seejuures selgitab ringkonnakohus, et juhul kui kaitsepoole hinnangul on esimese kohtuastme poolt tõendite hindamisel tehtud viga, peab ta sellele ka konkreetselt viitama. Käesolevalt ei ole teisel kohtuastmel võimalik sellist üksnes abstraktselt nimetatud etteheidet kontrollida. 8.4 Ringkonnakohus tõendite hindamisel mingeid minetusi ei näe. Maakohus on asjakohaselt ja õigesti tunnistanud usaldusväärseteks nii S.N. ja R.R. i kui ka teiste tunnistajate ütlused. Selliselt nähtub nii kannatanu (kd 1 lk 145 pöördel jj) kui R.R. i (kd 1 lk 148 pöördel jj) ütlustest, et S.N. tahtis oma autot süüdistatava valdusest kätte saada, pidas selle äratoomiseks kohustatud isikuks R.R. i ja andis talle mitmeid vastavaid korraldusi. Ka tunnistajad T. N (kd 1 lk 147 pöördel, 148), T. K (kd 1 lk 152) ja A. O (kd 1 lk 152 pöördel – 153) kinnitavad teadmist, et kannatanul oli soov auto tagasi saada ja toojaks pidi olema avarii tekitanud R.R. . Seega on maakohus õigustatult lugenud kannatanult ja tunnistajatelt saadud teabe kokkulangevaks ning usaldusväärseks. R.R. i tunnistusest nähtub veel, et kuigi tal oli kannatanuga kokkulepe, et ta peab liiklusõnnetuse järgselt auto turuväärtuse ise kinni maksma, teenides selle tasa tööga, jäi see teostamata. M. Sõlele ta aga mingit luba varuosade ega autoromu mahamüümiseks ei andnud ja sõidukit enda omaks ei nimetanud. Tunnistaja R.R. i ütlused tõendavad ka, et ta oli M. Sõlge informeerinud S.N. korraldusest tuua avariiline sõiduauto endale kuuluvasse XXX tallu. Eeltoodud asjaoludel, olles tõendeid ja apellatsiooni väiteid lähemalt hinnanud, peab ringkonnakohus õigeks esimese kohtuastme tuvastatut, et S.N. soovis sõiduki toimetamist enda talu õuele ning oli vastavat tahet korduvalt avaldanud nii selle äratoomiseks kohustatud R.R. ile kui ka asjasse tegelikult puutumatutele kõrvalistele isikutele, s.o mainitud tunnistajatele. Seega ei saa kuidagi asuda seisukohale, nagu oleks kannatanu sõiduauto süüdistatava elukoha territooriumile jätmisega väljendanud tahet omand lõpetada, soovides vastava õigusliku tagajärje (omandi lõppemine) saabumist.

8.5 Ringkonnakohus leiab, et S.N. ei olnud omandist loobunud ja selle kuuluvusest kannatanule oli teadlik ka M. Sõlg. Nii nähtub süüdistatava maakohtu istungil antud ütlustest, et auto võõrandamise ajal teadis ta selle kuuluvat S.N. (kd 1 lk 154 pöördel). Süüdistatava vastavat tunnistust on maakohus oma otsuse lehekülgedel 5-6 (toimikuleheküljel kd 1 lk 181) piisava põhjalikkusega käsitlenud. Ringkonnakohus peab M. Sõle käitumise hindamisel oluliseks ka asjaolu, et kuigi autovraki tervikuna müüs ta maha 2011 juulis, asus ta selle üksikuid detaile eemaldama ja realiseerima juba üsna peatselt peale sõiduki oma elukohta toimetamist, s.o maakohtu poolt tuvastatu kohaselt juba 2010 sügisel. Esimese kohtuastme vastav järeldus on loogiline, põhineb süüdistatava enda ütlustel ja AS Kuusakoskist väljastatud dokumentatsioonil ning sellele ei vaidle kaebuses vastu ka apellant. Asjaolu, et M. Sõlg asus varuosi müüma aga juba vaid paar kuud pärast auto oma valdusesse saamist, muudab paljasõnaliseks apellatsioonis toodud kaitseväite, mille kohaselt järeldas süüdistatav omaniku tahet oma varast loobumiseks just seetõttu, et auto jäi M. Sõle hoovile terveks aastaks. Ringkonnakohus leiab, et süüdistatava kirjeldatud käitumine viitab tema tahtlusele omastada kannatanule kuulunud autoosi. Apellatsioonikohus lisab siinkohal veel, et olukorras, kus M. Sõlg oli ise aktiivse tegevusega väljendanud valmidust ja osutanud füüsilist kaasabi avariilise sõiduki toimetamisele oma elukoha territooriumile ning see ei olnud toimunud kannatanu teadmisel (veel vähem heakskiidul), ei saa süüdistatav tugineda väitele, et kannatanu on oma omandist loobunud ja vaid paari kuu möödudes hakata autoosi realiseerima. Pigem viitavad kogutud ja kohtute poolt hinnatud tõendid sellele, et kuivõrd süüdistatav hakkas varuosi maha müüma juba 2010 sügisel, siis oli see põhjuseks, mis välistas sõiduki S.N. tagasiviimise.

Paavo Randma

Tiit Lõhmus

Mati Kartau

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.