Kohtulahend

Kaitsja

Alates 02.09.2013.a kohaldati tõkendina elukohast lahkumise keeldu. Merike Borunova

RESOLUTSIOON

Süüdi tunnistada O.L KarS § 199 lg. 2 p. 4 järgi ning karistada teda vangistusega 9 (üheksa) kuud. Vähendada KrMS § 238 lg. 2 kohaselt O.L-ile mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajalise vangistuse 6 (kuus) kuud. Kohaldades KarS § 68 lg. 1 sätteid lugeda karistusest ärakantuks kahtlustatavana kinnipidamise aeg 02.09.2013,a s.o 1 (üks) päev, lugedes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 5 (viis) kuud ja 29 (kakskümmend üheksa) päeva vangistust. KarS § 76 lg. 6 ja KarS § 65 lg. 2 sätteid kohaldades suurendada mõistetud karistust eelmise, s.o Harju Maakohtu 10.10.2012.a kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa (s.o vahemik 27.05.2014.a – 29.05.2014.a) ehk 3 (kolme) päeva vangistuse võrra ning mõista liitkaristuseks vangistus 6 (kuus) kuud ja 2 (kaks) päev. O.L suhtes valitud tõkend – elukohast lahkumise keeld – tühistada ning võtta O.L Harju Maakohtu 27.05.2014.a. otsusega 1 – 14 – 3996 mõistetud vangistuse täitmise tagamiseks vahi alla kohtusaalis, kohaldades tõkendina vahistamist. Kohtu hinnangul on O.L vahistamine kohtusaalis kohtuotsuse täitmise tagamiseks põhjendatud asjaoluga, et arvestades O.L isikut, katseajal kuriteo toimepanemist ning tema senist käitumismustrit on kohtul põhjendatud kahtlus arvata, et O.L võib asuda kõrvale hoiduma temale Harju Maakohtu 27.05.2014.a. otsusega 1 – 14 – 3996 mõistetud vangistuse täitmisest. Tõkend vahistamine jätta muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni, seejärel tühistada või vastavalt KrMS § 313 lg. 1 p. 7 alusel kohtuotsuse mittejõustumisel karistuse ärakandmise tähtaja saabumisel kuulub tõkend vahistamine tühistamisele karistuse ärakandmisel. Karistuse kandmise alguseks lugeda kohtuotsuse kuulutamise päev, s.o 27.05.2014.a. Tsiviilhagi: VÕS § 1043 ja KrMS § 310 lg. 1 alusel välja mõista O.L-ilt Elektrilevi OÜ kasuks tsiviilhagi summas 679 (kuussada seitsekümmend üheksa) eurot ja 91 (üheksakümmend üks) eurosenti. Tsiviilhagi tasuda Elektrilevi OÜ arveldusarvele XXXXXXXXXXXX Swedbankis. Menetluskulud:

Välja mõista O.L-ilt KrMS §-de 173 lg. 1 p. 1 ja lg. 2; 175 lg. 1 p. 3; § 180 lg. 1, 3 alusel menetluskuluna tasu DNA-ekspertiiside eest (ekspertiisiakt 13E-GE0930 summas 228 eurot ja ekspertiisiakt 13E-GE1042 summas 57 eurot), s.o kokku summas 285 (kakssada kaheksakümmend viis) eurot, mis tuleb tasuda 12 kuu jooksul selliselt, et 11 kuud tasuda 23 (kakskümmend kolm) eurot kuus ja 12. kuul tasuda 32 (kolmkümmend kaks) eurot Rahandusministeeriumi arveldusarvele EE891010220034796011 SEB Pank, EE932200221023778606 Swedbank, EE403300333416110002 Danske Bank AS Eesti filiaal või EE701700017001577198 Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049777 ja selgitusena: “O.L , kriminaalasi 1 – 14-3996, ekspertiisitasu“. Välja mõista O.L-ilt KrMS § 173 lg. 1 p. 1 ja lg. 2; § 175 lg. 1 p. 4, 5, § 180 lg. 1, 3 alusel kriminaaltoimiku materjalidest koopia tegemise kulud summas 1 (üks) euro ning määratud kaitsjale makstud tasu kokku summas 150 (sada viiskümmend) eurot, seega kokku 151 (sada viiskümmend üks) eurot, mis tuleb tasuda 12 kuu jooksul selliselt, et 11 kuud tasuda 13 (kolmteist) eurot kuus ja 12. kuul tasuda 8 (kaheksa) eurot Rahandusministeeriumi arveldusarvele EE891010220034796011 SEB Pank, EE932200221023778606 Swedbank, EE403300333416110002 Danske Bank AS Eesti filiaal või EE701700017001577198 Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal, viitenumbriga 2800049777. Maksekorraldusele märkida selgitusena: “O.L, kriminaalasi 1 – 14-3996, õigusabikulud, koopiakulud.“ Välja mõista O.L `lt KrMS §-de 173 lg. 1 p. 1 ja lg. 2; § 175 lg. 1 p. 9; § 179 lg. 1 p. 2, § 180 lg. 1, 3 alusel sundraha 532 (viissada kolmkümmend kaks) eurot ja 50 (viiskümmend) eurosenti, mis tuleb tasuda 12 kuu jooksul selliselt, et 11 kuud tasuda 45 (nelikümmend viis) eurot kuus ja 12. kuul tasuda 37 (kolmkümmend seitse) eurot ja 50 (viiskümmend) eurosenti Rahandusministeeriumi arveldusarvele EE891010220034796011 SEB Pank, EE932200221023778606 Swedbank, EE403300333416110002 Danske Bank AS Eesti filiaal või EE701700017001577198 Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal, viitenumbriga 2800049777. Maksekorraldusele märkida selgitusena: “O.L, kriminaalasi 1 – 14 – 3996, sundraha“. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule, teatades kirjalikult apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 (seitsme) päeva jooksul alates kohtuotsuse või resolutsiooni kuulutamisest ning esitades apellatsiooni 15 (viieteistkümne) päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav 15 päeva möödumisel apellatsiooniteate esitamisest. Apellatsiooniteate esitamise korral on kohtuotsuse terviktekst kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav 19.06.2014.a. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15. peatüki kohaselt, see on määruskaebe korras 10 (kümne) päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale.

SÜÜDISTUSE SISU

O.L süüdistatakse selles, et tema, olles 10.10.2012.a karistatud Harju Maakohtu poolt KarS § 199 lg. 2 p. 4 järgi, taas 12.05.2013.a ajavahemikul kella 07.43 kuni 14.00 viibides Tallinnas, XXX asuvas XXXkuuluvas korteris, ebaseadusliku omastamise eesmärgil võttis XXX kuuluva Swedbank deebetkaardi maksumuseta ning XXX kasutuses olnud ja OÜ Elektrilevi kuuluva sülearvuti HP ProBook maksumusega 580,74 eurot (ilma käibemaksuta) ning fotoaparaadi Sony Cyber-shot maksumusega 99,17 eurot (ilma käibemaksuta), põhjustades Elektrilevi OÜ-le varalise kahju summas 679,91 eurot (ilma käibemaksuta). Seega O.L isikuna, kes on varem toime pannud varguse, pani toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, s.o KarS § 199 lg. 2 p.4 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

KOHTUS TUVASTATUD ASJAOLUD JA KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED 27.05.2014.a toimunud kohtuistungil avaldas süüdistatav O.L, et süüdistuse ja süüdistusakti sisu on talle arusaadav ning ta tunnistab end täielikult süüdi, kahetseb toimepandut ning on nõus kriminaalasja lahendamisega lühimenetluse korras. O.L avaldas, et ta kinnitab eeluurimisel antud ütlusi ja nende tõepärasust ning midagi juurde lisada ei soovi. Tsiviilhagi oli süüdistatav nõus hüvitama. O.L palus arvestada asjaoluga, et tal on 8-kuune poeg, peaaegu aasta on ta elanud normaalselt, ta on loobunud narkootikumide tarvitamisest, nüüd aga kahetseb juhtunut väga. Süüdistatav palus kohtult võimalust tõestada, et ta suudab elada seadusekuulekalt. Viimase sõna korras süüdistatav väljendas veelkord kahetsust ning palus temale mõistetud vangistus asendada üldkasuliku tööga või määrata tingimisi karistus. Menetluskulud palus süüdistatav määrata tasumisele 12 kuu jooksul. Prokurör jäi kohtuistungil esitatud süüdistuse juurde ning kohtulike vaidluste käigus leidis, et O.L süü on tõendatud kriminaalasja materjalide põhjal, isik ka ise tunnistab oma süüd. Prokurör palus arvestada asjaoluga, et O.L on karistatud 7-l korral, antud kuriteo pani toime pärast vabanemist 12. mail. Ka on isikul narkosõltuvus ning süüdistatava väide, et ta ei tarvita enam narkootikume, on paljasõnaline, kuivõrd isikut on kahel korral narkootiliste ainete tarvitamise eest väärteokorras karistatud. Kuriteo pani toime katseajal. Prokurör palus O.L süüdi tunnistada KarS § 199 lg. 2 p. 4 alusel ning karistada teda vangistusega 9 kuud, mida vähendada KrMS § 238 lg. 2 kohaselt 1/3 võrra, mõistes karistuseks 6 kuud vangistust. KarS § 68 lg. 1 alusel palus prokurör lugeda karistusest ärakantuks eelvangistuses viibitud aeg 1 päev, s.o 2. septembril 2013.a, lugedes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 5 kuud ja 29 päeva vangistust. KarS § 65 lg. 2 alusel palus prokurör suurendada mõistetud karistust eelmise, s.o. Harju Maakohtu 10.10.2012.a kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 3 päeva vangistuse võrra ning mõista liitkaristuseks 6 kuud ja 2 päeva vangistust. Samuti palus prokurör valida tõkendiks vahistamine kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Kaitsja leidis kohtuistungil, et O.L-ile esitatud süüdistus on tõendatud kriminaalasjas kogutud tõenditega. Kohtulike vaidluste käigus kaitsja teo toimepanemist ei vaidlustanud. Karistuse osas kaitsja prokuröriga ei nõustunud ning palus arvestada asjaoluga, et O.L on puhtsüdamlikult oma tegu kahetsenud, mis on kergendav asjaolu. Raskendavad asjaolud puuduvad. Kaitsja hinnangul kannatanu ise viis end seisundisse, kus ta midagi ei mäletanud ja tuli oma elukohta isikuga, kes ei suutnud kiusatusele vastu panna. Kaitsja leidis, et see on kuritegevust soodustav asjaolu ning kui ei

oleks seda soodustavat asjaolu olnud, poleks O.L vargust toime pannud. Kaitsja märkis, et võitlus narkootikumidega on väga raske ja inimene on sõltuvuse meelevallas, vähestel õnnestub sellega toime tulla. Episood, milline praegu on kohtus arutamisel, toimus aasta tagasi. See näitab kaitsja arvates, et inimene püüab elada seadusekuulekat elu ning aasta jooksul ei ole ta uusi kuritegusid toime pannud, seda saab pidada saavutuseks. Kaitsja palus arvestada ka sellega, et süüdistataval on sündinud poeg, mistõttu on tal rohkem püüdlust ja lootust normaalse elu poole ning milline asjaolu võiks karistust kergendada. Ühtlasi viitas kaitsja, et õiglase kohtumõistmise tähtsamaid elemente on mõistlik aeg. Asjas oli üks episood ning kaitsja ei leia põhjuseid, miks see oleks pidanud niikaua venima. Kaitsja leidis, et antud asjas on näha mõistliku ja õiglase kriminaalasja menetluse rikkumist, viidates ka Riigikohtu seisukohale, mille kohaselt saab sellist olukorda kompenseerida karistuse kergendamisega. Kaitsja palus süüdistatavale O.L-ile kergemat karistust. Kohus kontrollis ning avaldas kriminaalasjas järgnevad prokuröri poolt taotletud kirjalikud materjalid ning tõendid: •

Kannatanu XXXütlused koos isikusamasuse tuvastamise protokolliga, konto väljavõttega ning e-kirjaga. Ülekuulamise protokolli kohaselt annab kannatanu ütlusi, et 12.05.2013.a umbes kella 00:55 ajal lahkus ta kodust aadressilt Tallinn, XXX, majal valvekaamerad puuduvad. Kui ta korterist 12.05.2013.a kella 00:55 ajal lahkus, lukustas ta enda järel metallist välimise korteri ukse. Sisemine uks ei ole lukustatav. Ütluste kohaselt kannatanu Swedbanki konto nr XXXXXXXXXXXX väljavõttest selgub, et 12.05.2013.a kell 01:00 võttis ta Tallinnas, Kopli 69B hoone (kus asub Olympic Casino) küljes asuvast Swedbank sularahaautomaadist välja sularaha 10 eurot, seejärel läks ta taksoga linna. Tagasi koju sõitis ta trammiga. Kannatanu mäletab, et kui ta trammi pealt Maleva peatuses maha tuli, läks ta Kopli 69B Pelguranna tänavapoolsel küljel asuvasse kioskisse ning ostis endale burgeri. Ütluste kohaselt oli ta tarbinud alkoholi, kuid mäletab, et kioski juures oli kolm temale võõrast meesterahvast. Meesterahvad olid rõõmsas tujus, mingit vaidlust ega muud sõimlemist ei olnud. Kannatanu mäletab, et üks kolmest meesterahvast soovis midagi kioskist osta ja rääkis temale, et tal ei ole sularaha. Meesterahvas küsis, et kas temal (kannatanul) on võimalik raha anda. Kannatanu vastas, et võib sularahaautomaadist sularaha välja võtta. Seejärel läks ta koos meesterahvaga, kes sularaha soovis, Swedbanga sularahaautomaadi juurde, mis asub aadressil Kopli 69B, Tallinn. Sel hetkel, kui ta sularaha välja võttis, seisis meesterahvas temast paremal pool ca 1 meetri kaugusel. Kannatanu ei oska ütluste kohaselt öelda, kas meesterahvas jälgis teda või mitte. Olles sularahaautomaadist 10 eurot välja võtnud, andis kannatanu selle meesterahvale. Raha andis ta vabast tahtest. Seejärel ajas ta meesterahvaga juttu, tehti koos suitsu, joodi viina. Järgmisena mäletab kannatanu, et oldi korteris, kannatanu võttis riidest lahti ja heitis pikali. Kannatanu ei mäleta, kas ta tuli koju üksinda või kellegagi koos. Pühapäeval, 12.05.2013.a umbes kella 14:00 ajal kuulis ta läbi une, et keegi toimetab trepikojas. Seejärel tõusis ta püsti ning läks korteri välisukse juurde ning avastas, et korteri sisemine uks oli poolenisti avatud, kuid välimine uks oli suletud ja lukustamata. Kannatanu lukustas ukse ja heitis uuesti magama. Pühapäeva õhtul märkas, et elutoa laua peal ei ole enam tööandja sülearvutit, alles on ainult sülearvuti kott. Kannatanu sel hetkel mõtles, et sülearvuti on sülearvutikotis ning rohkem ta tööandja arvutile ei mõelnud. Esmaspäeval, 13.05.2013.a umbes kella 07:30 ajal, kui ta hakkas tööle minema, avastas, et tema korteris aadressil XXX ei ole tööandjale kuuluvat sülearvutit ega fotoaparaati. Seejärel kontrollis kannatanu ka oma isiklikke asju ning selgus, et tema teksapükste taskust on kadunud ka Swedbanki deebetkaart. Kannatanu sai aru, et tegemist on vargusega ning teavitas juhtunust koheselt politseid ja oma tööandjat. Kannatanu XXX lisab antud ütluses, et tema toas on kaks lauda: väiksem laud asub diivan-voodi kõrval ning suurem laud on akna all. Tööandjale kuuluv sülearvuti oli suurema laua peal, fotoaparaat sama laua kõrval olevas riiulis ning temale

•

• •

kuuluv sülearvuti oli väiksema laua peal. Mõlemad sülearvutid olid ühendatud vooluvõrku, tema sülearvuti oli ühendatud lisaks netivõrku. Tööandja sülearvuti varastati ilma toitejuhtmeta ehk toitejuhe ühendati sülearvuti küljest lahti ning jäeti alles. Samuti jäeti alles juhtmeta hiir ja sülearvutikott. Kannatanu lisab antud ütlustes, et tema tööandja on Elektrilevi OÜ ning tööandja sülearvuti on halli värvi korpusega HP Pro Book 6470B, seerianumbriga XXX ning MAC1: XXX ja XXX. Tööandjale kuuluva fotoaparaadi ehk kompaktkaamera Sony osas märgib kannatanu, et see on hõbedat värvi korpusega, mille sees on 4GB mälukaart. Fotoaparaadil eritunnuseid ei ole. Mälukaardil on nii isiklikud kui tööalased pildid. Kannatanu on antud ütlustes kindel, et koos fotoaparaadiga ja sülearvutiga varastati teksapükste parempoolsest esitaskust ka tema nimele väljastatud Swedbanki pangakaart. Swedbanki kontot nr XXXXXXXXXXXX kontrollides selgus, et 12.05.2013.a on kannatanu ühest ja samast Swedbanki sularaha automaadist välja võtnud kokku kuuel korral sularaha. Esimesel korral kell 01:00 võttis kui läks linna. Viiest järgmisest sularaha väljavõtmisest mäletab kannatanu ainult ühte korda, kui võttis välja 10 eurot. Ülejäänud nelja tehingut ta ei mäleta. Lisaks on konto nr XXXXXXXXXXXX väljavõttest näha, et 12.05.2013.a kell 07:43 on kannatanu sularahaautomaadist HAN00127 välja võtnud 20 eurot, 12.05.2013.a kell 09:16 - 10 eurot, 12.05.2013.a kell 09:19 - 5 eurot, 12.05.2013.a kell 09:55 - 10 eurot, 12.05.2013.a kell 09:56 40 eurot. Kannatanu esimese tehingu järgi arvab, et 12.05.2013.a kella 07:43 ajal oli ta juba Kopli 69B juures. Teine tehing on tehtud teadlikult siis, kui ta andis ühele kolmest meesterahvast 10 eurot. Viimaseid kolme tehingut ta ei mäleta, samuti ei mäleta, et ta oleks sularahaautomaadi juures käinud. XXX peab võimalikuks, et andis sularaha kogusummas 50 eurot meestele või see varastati teksapükste taskust. Lisaks kirjeldab kannatanu antud ütlustes kolme meesterahva välimust, samuti asjaolu, et ka naaber nägi teda pühapäeva hommikul kellegagi koos koju tulemas ning naabri väitel on tegu mehega, keda ta on nende piirkonnas mitmel korral näinud. Kannatanu teavitab antud ütlustes, et esialgsetel andmetel on kahju tekkinud rohkem kui 850 eurot (t. lk. 2-7); Sündmuskoha vaatlusprotokoll koos fototabeliga, milles vaadeldud sündmuskohana korterit aadressil Tallinn, XXX. Vaatlusega tuvastati, et Tallinnas XXX on viilkatusega nelja-kordne korterelamu. Korteri 12 trepikoda on maja esifassaadis esimene trepikoda vasakult. Trepikoja uks on metallist, keskelt kitsa jääklaasiga. Ukse sulgemiseks kasutatakse sissetapitavat ukselukku, mis on ühendatud fonoluku süsteemiga. Korter 12 asub hoone kolmandal korrusel, trepist tõustes vasakut kätt. Korteriukseks on tumedat värvi metallist uks, mille lukustamiseks kasutatakse ühte sissetapitavat lamemuuk lukku. Protokolli kohaselt korteriukse ukselehe trepikoja poolsel küljel ukselukkude katteplekke kokku kolm ja nendele lisaks vaheukseluku käepide. Ukselehe trepikoja poolsele küljele kantakse tahma. Tahmaga töötlemise tulemusena ilmub ukselehe uksesilma piirkonda naha papilaarkurrustiku jäljed. Jälgedest valmistatakse daktoteipi kasutades tõmmis. Saadud tõmmis kleebitakse „Sündmuskohajälgede kaardile" (aluskaart). Aluskaart pakitakse ümbrikku. Pakend suletakse ja varustatakse selgitavate kirjetega. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt uksest sisenedes saabutakse ühetoalise korteri esikusse. Esikust otse läbi liikudes saabutakse elutuppa. Elutoa parempoolses seinas on televiisoriga sektsioonkapp. Üle põranda otse ees seinas, akna all, kirjutuslaud, mille ees põrandal toiteadapter koos pistikuga. Toitepistikult valmistatakse puuteproov. Saadud proov pakitakse karpi. Pakend suletakse ja varustatakse selgitavate kirjetega. Vasakul pool akna all on lahtikäiv diivan-voodi, mille ees polüester kattega diivanilaud. Toa põrandat kogu ulatuses katab vaip. Protokolli kohaselt vaadeldud sündmuskohta valge ajal (t. lk. 9-24); Ekspertiisiakt nr 13E-GE1042 koos õiendiga, mille kohaselt elutoa põrandal, kirjutuslaua ees olevalt toiteadapteri pistikult võetud proovist saadud tulemus ei ole usaldusväärselt seostatav O.L profiiliga (t. lk. 41-47); Elektrilevi OÜ avaldus, mille kohaselt 13.05.2013.a kell 7:30 avastas Elektrilevi OÜ töötaja XXXoma kodust aadressil XXX, Tallinn, toime pandud varguse. Varguse tõenäoline toimumise aeg oli 12.05.2013.a. Avalduse kohaselt varastati töötajalt isiklik vara: mp3 mängija kõrvaklappidega, pangakaart ja väike summa sularaha ning tööandjale kuuluv vara: sülearvuti

•

•

•

•

HP 6470B, värv hõbe, seeria nr: XXX soetusmaksumusega 580,74 eur + km. Arvuti soetamiskuupäev 15.01.2013.a; fotoaparaat Sony Cyber-shot DSC-W690, värv hele-hõbe P80806250-B S01-7614486-M soetusmaksumusega 90 eur +km. Avalduse kohaselt on vargusega tekitatud Elektrilevi OÜ-le kahju summas ligikaudu 670 eur (t. lk. 56-57); Kahtlustatava XXX ütlused. Ülekuulamise protokolli kohaselt on R. Polištšuk ́ile esitatud kahtlustus KarS § 199 lg. 2 p. 8 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, mis seisnes selles, et tema 12.05.2013.a ajavahemikul kella 07.43 kuni 14.00 tungis lukustamata korterisse, aadressil Tallinn, XXX, kust varastas XXX kuuluva Swedbank deebetkaardi (1,92 €) ning XXX kasutuses olnud ja OÜ Elektrilevile kuuluva sülearvuti H.P ProBook maksumusega 580,74 eurot (ilma käibemaksuta) ning fotoaparaadi Sony Cyber-shot maksumusega 90 eurot (ilma käibemaksuta), põhjustades Elektrilevi OÜ-le varalise kahju summas 670 eurot (ilma käibemaksuta). Ütluste kohaselt XXXkuritegu toime pannud ei ole, kuid soovib selgitada temale teadaolevaid sündmuse asjaolusid. Nimelt 2013.a aasta maikuus seisis ta XXX kinoteater Rahu juures, s.o hommikul peale kella 09.00. Koos joodi, mingil hetkel tuli nende juurde XXX, keda ta nägi esimest korda. Oli näha, et ta oli joonud (tarvitanud alkoholi) ja ta tahtis nendega suhelda. XXX palus, et nad aitaksid tal pohmelli ravida. Seejärel läks XXX kauplusesse viina järgi, tuli nende juurde tagasi ning koos aeti juttu ja joodi. Seejärel läks XXX pangaautomaadi juurde ning XXXnägi, et XXX võttis välja 20 eurot ja tuli nende juurde tagasi, sellest rahast 5 eurot andis neile (XXX ja Aleksandrile). Ütluste kohaselt oli XXX küllaltki purjus ja helde. Siis läks neist mööda Sergei, keda kutsutakse O.L-iks. O.L kutsus XXX ́it, mille põhjal XXX sai aru, et nad on omavahel tuttavad. XXX jooksis kohe tema juurde ja koos hakati omavahel rääkima. Seejärel läksid nad mere poole. XXX hüüdis neile järele, mille peale O.L teatas, et teab, kus XXX elab ja viib ta ära koju. Ütluste kohaselt näeb XXX O.L pea-aegu iga päev Sirbi peatuses. XXX kinnitab antud ütlustes, et ta nägi, kuidas XXX võttis ise 20 eurot välja ja läks sellega kioski juurde ning vahetas raha lahti, et neile 5 eurot anda (t. lk. 65-67). Prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise määrus, mille kohaselt on XXXsuhtes kriminaalasjas nr 13230105859 menetlus lõpetatud seoses kuriteokoosseisu puudumisega (t. lk. 68); Tunnistaja XXX ütlused, milles tunnistaja märgib, et O.L-i elab temaga ühes majas, aadressil XXX, kolmandal korrusel ning tunnistaja teab teda nii nägu – kui nimepidi. Tunnistaja mäletab, et 2013.a maikuus hommikupoolikul (s.o enne lõunat) oli ta Balti jaama turul. Sergei tuli tema juurde ja ütles, et tal on pakkuda laptopi. Tunnistajal ei olnud seda ütluste kohaselt vaja. Sergei kinnitas temale, et sülearvuti ei ole varastatud ning et ta müüb selle talle 60 euroga. Sergei ́ga oli kaasas ka üks noormees, kes kinnitas, et sülearvuti on tema oma. Tunnistaja sai nende jutust aru, et neil on hädasti raha vaja. Kuna tegemist oli HP arvutiga, vaatas tunnistaja seda lähemalt. Väljanägemiselt oli näha, et tegemist oli kasutuses olnud arvutiga, kaane avamisel nõudis arvuti salasõna. Sergei ja temaga kaasasolnud noormees hakkasid mõlemad proovima arvutisse sisselogimist, aga see ei õnnestunud. Noormees väitis, et see oli nii lihtne parool olnud ning tal ei tule see enam meelde. Seejärel lasti hind alla 40 euroni, mispeale mõtles tunnistaja, et võtab arvuti 40 euroga. Raha andis ta Sergei ́ga kaasasolnud noormehele. Samal päeval läks tunnistaja turul telefonipoes oleva müüja juurde, et arvuti lukust lahti teha, kuid telefonimüüjat ei olnud ning tunnistaja läks arvutiga koju. Kodus üritas XXX ise arvutisse sisse logida, kuid ka see ei õnnestunud. Paar päeva hiljem soovitas telefonipoe müüja tal pöörduda kollasesse IT-bussi, kuhu tunnistaja ütluste kohaselt ka läks. IT- mees juhtis tema tähelepanu aga sellele, et HP sülearvutil oli klaviatuuri ülemises osas mingid numbrid ning arvuti lahtisaamisel võib sellel peal olla signaal. IT-mees arvas, et kuna arvuti müüja ei teadnud parooli, võidi XXX müüa varastatud arvuti. Ütluste kohaselt pani tunnistaja XXX Kristiine Keskuse juures sülearvuti prügikasti, kuna tal ei olnud vaja varastatud asja. Pärast seda, kui ta oli sülearvuti ära visanud, nägi ta Sergei ́d, kes oli nõus arvuti tagasi ostma, kuid tunnistaja ei soovinud enam Sergei ́ga suhelda (t. lk. 7173); Karistusregistri väljatrükk, millest nähtuvalt on O.L korduvalt nii väärteo- kui kriminaalkorras karistatud, viimati 10.10.2012.a Harju Maakohtu poolt kriminaalasjas nr 1-127

• •

•

•

5158 (KarS § 199 lg. 2 p. 4 järgi) (t. lk. 76-79; t. lk. 119-122); 10.10.2012.a Harju Maakohtu otsus nr 1-12-5158, mille kohaselt on O.L süüdi tunnistatud KarS § 199 lg. 2 p. 4 järgi ning KrMS § 238 lg. 2, KarS § 65 lg. 2 sätteid kohaldades on karistuseks mõistetud 9 kuud ja 9 päeva vangistust (t. lk. 80-81); Kahtlustatava O.L ütlused, mille kohaselt kohtus ta kannatanuga 12. mail 2013.a Rahu peatuses, Olympic Casino juures hommikul kella 08.00 ajal. XXX ́it tunneb ta umbes aasta, on kohanud teda harva, ühel korral trammis, teisel korral baaris koos olles. 12. mai hommikul said nad kokku juhuslikult, kui ta (O.L) istus koos kodututega ja jõi nendega kölni vett. XXX oli purjus, oli kusagil komistanud, jalg oli paiste läinud ning ta ei olnud võimeline seetõttu kõndima. Ütluste kohaselt viis O.L XXX ́i koduni ja aitas ukse lahti keerata. O.L teab ütluste kohaselt XXX ́i elukohta visuaalselt, kuna on tema juures varasemalt ühel korral käinud, kui koos napsitati ja tuttavaks saadi. Toas jäi XXX kohe magama, kuna oli väga purjus. Toas olles nägi O.L laua peal sülearvutit HP, pruuni värvi kaanega, samas olid ka kõrvaklapid ning halli värvi fotoaparaat. Arvuti kaane vahel oli XXXi pangakaart, mida O.L avastas alles kodus olles. XXX ́ilt võetud asjad müüs O.L ütluste kohaselt maha, kõrvaklapid viskas minema. Fotoaparaadi müüs maha Balti jaamas samal päeval, XXX ́i pangakaardi viskas ära. Ütluste kohaselt tunnistab O.L ennast kahtlustuses märgitud kuriteos täielikult süüdi ning kahetseb siiralt toimepandud tegu. Põhjus, miks ta nii käitus, O.L selgitada ei oska, kuid on aru saanud, et pani varguse toime enda rumalusest. 30.09.2013.a täiendava ülekuulamise käigus lisab süüdistatav O.L, et fotoaparaadi müüs ta maha samal päeval Balti jaama turul. Ostjaks oli võõras meesterahvas. Sülearvuti müüs XXX ́ile 40 euro eest, keda ta ka isiklikult tunneb. Ütluste kohaselt arvas O.L , et tal õnnestub sülearvuti tagasi osta, kuid kahjuks seda XXX ́il enam alles ei olnud. Süüdistatav lisab, et Balti jaamas kohtas ta ühte isikut, kellega otsustati koos juua ning O.L tegi ettepaneku temaga kaasasolnud sülearvuti maha müüa. Nägupidi on isik tuttav, sõber ta temale ei ole. Turul kohati XXX ́i, kellele sülearvutit pakuti ning kes alguses arvuti ostmises kõhkles (t. lk. 88-91; t. lk. 92-94; t. lk. 96-99); Elektrilevi OÜ hagiavaldus koos lisadega, millest nähtub, et Elektrilevi OÜ-le on vargusega (s.o 12.05.2013.a vahemikul kella 07:43 – 14:00) tekitatud varaline kahju kokku summas 679,91 eurot. Hagiavaldusele on lisatud ka arved nr 304028, 13300930 ja varade üleandmisevastuvõtmise akt hagi aluseks olevate faktiliste asjaolude tõendamiseks (t. lk. 102-106); 26.03.2014.a Harju Maakohtu määrus nr 1-12-5158, mille kohaselt on Harju Maakohtu kohtunik Tatjana Bogdanova määranud KarS § 76 lg. 5 alusel pöörata täitmisele O.L-ile Harju Maakohtu 10.10.2012.a kohtuotsusega mõistetud ja tingimisi ennetähtaegse vabastamise seisuga ärakandmata karistus – 2 kuud ja 3 päeva vangistust, algusega 26.03.2014.a (t. lk. 125-126).

KOHTU SEISUKOHT:

Kohus kuulanud kohtuistungil ära süüdistatava O.L seisukoha, samuti prokuröri ja kaitsja seisukohad, uurinud toimiku materjale, analüüsinud ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et on tõendamist leidnud alljärgnev: O.L on toime pannud võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Nimelt on leidnud tõendamist, et O.L , olles 10.10.2012.a karistatud Harju Maakohtu poolt KarS § 199 lg. 2 p. 4 järgi, taas 12.05.2013.a ajavahemikul kella 07.43 kuni 14.00 viibides Tallinnas, XXX asuvas XXX kuuluvas korteris, ebaseadusliku omastamise eesmärgil võttis XXX kuuluva Swedbank deebetkaardi maksumuseta ning XXX kasutuses olnud ja OÜ Elektrilevi kuuluva sülearvuti HP ProBook maksumusega 580,74 eurot (ilma käibemaksuta) ning fotoaparaadi Sony Cyber-shot maksumusega 99,17 eurot (ilma käibemaksuta), põhjustades Elektrilevi OÜ-le

varalise kahju summas 679,91 eurot (ilma käibemaksuta). O.L on ennast kohtueelsel uurimisel ja kohtus nimetatud kuriteos süüdi tunnistanud ning avaldanud kohtuistungil, et jääb nende ütluste juurde, mis andis eeluurimisel (t. lk. 88-91; t. lk. 92-94; t. lk. 96-99). Kahtlustatavana ülekuulamise protokollist nähtuvalt annab O.L ütlusi, mille kohaselt kohtuti XXX ́iga 12. mail 2013.a Rahu peatuses, Olympic Casino juures hommikul kella 08.00 ajal. Kannatanut tunneb ta umbes aasta, on kohanud teda harva, ühel korral trammis, teisel korral baaris koos olles. 12. mai hommikul said nad kokku juhuslikult, kui ta (O.L ) istus koos kodututega ja jõi nendega kölni vett. XXX oli purjus, oli kusagil komistanud, jalg oli paiste läinud ning ta ei olnud võimeline seetõttu kõndima. Ütluste kohaselt viis O.L XXX ́i koduni ja aitas ukse lahti keerata. O.L teab ütluste kohaselt XXX ́i elukohta visuaalselt, kuna on tema juures varasemalt ühel korral käinud, kui koos napsitati ja tuttavaks saadi. Toas jäi XXX kohe magama, kuna oli väga purjus. Toas olles nägi O.L laua peal sülearvutit HP, pruuni värvi kaanega, samas olid ka kõrvaklapid ning halli värvi fotoaparaat. Arvuti kaane vahel oli XXXi pangakaart, mida O.L avastas alles kodus olles. XXX ́ilt võetud asjad müüs O.L ütluste kohaselt maha, kõrvaklapid viskas minema. Fotoaparaadi müüs maha Balti jaamas samal päeval, XXX ́i pangakaardi viskas ära. Ütluste kohaselt tunnistab O.L ennast kahtlustuses märgitud kuriteos täielikult süüdi ning kahetseb siiralt toimepandud tegu. Põhjus, miks ta nii käitus, O.L selgitada ei oska, kuid on aru saanud, et pani varguse toime enda rumalusest. 30.09.2013.a täiendava ülekuulamise käigus lisab süüdistatav O.L, et fotoaparaadi müüs ta maha samal päeval Balti jaama turul. Ostjaks oli võõras meesterahvas. Sülearvuti müüs XXX ́ile 40 euro eest, keda ta ka isiklikult tunneb. Ütluste kohaselt arvas O.L, et tal õnnestub sülearvuti tagasi osta, kuid kahjuks seda XXX ́il enam alles ei olnud. Süüdistatav lisab, et Balti jaamas kohtas ta ühte isikut, kellega otsustati koos juua ning O.L tegi ettepaneku temaga kaasasolnud sülearvuti maha müüa. Nägupidi on isik tuttav, sõber ta temale ei ole. Seejärel kohati turul XXX ́i, kellele sülearvutit pakuti ning kes alguses arvuti ostmises kõhkles. O.L-i poolt eeluurimisel antud ütlused on omavahel riimuvad ka muude menetluse käigus kogutud tõenditega ning kohtu hinnangul on O.L-i süü tõendamist leidnud lisaks O.L poolt eeluurimisel antud ütlustele (t. lk. 88-91; t. lk. 92-94; t. lk. 96-99) ning süü omaksvõtule ka kannatanu XXX ütlustega (koos isikusamasuse tuvastamise protokolliga, konto väljavõttega ning e-kirjaga) (t. lk. 2-7); sündmuskoha vaatlusprotokolliga koos fototabeliga (t. lk. 9-24); Elektrilevi OÜ avaldusega (t. lk. 56-57); kahtlustatava XXX ütlustega (t. lk. 65-67) ning tunnistaja XXX ütlustega (t. lk. 71-73). Prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest nähtuvalt (s.o t. lk. 68) on XXX suhtes kriminaalasjas nr 13230105859 menetlus lõpetatud seoses kuriteokoosseisu puudumisega. Asjaolu, et O.L on isikuks, keda on varasemalt kriminaalkorras korduvalt karistatud ning keda on viimati karistatud varguse toimepanemises, nähtub karistusregistri väljatrükist (t. lk. 76-79; t. lk. 119-122) ning 10.10.2012.a Harju Maakohtu otsusest nr 1-12-5158, mille kohaselt on O.L süüdi tunnistatud KarS § 199 lg. 2 p. 4 järgi ning KrMS § 238 lg. 2, KarS § 65 lg. 2 sätteid kohaldades on karistuseks mõistetud 9 kuud ja 9 päeva vangistust (t. lk. 80-81) ning millest mõistetud ja tingimisi ennetähtaegse vabastamise seisuga ärakandmata karistus (2 kuud ja 3 päeva vangistust, algusega 26.03.2014.a) on 26.03.2014.a Harju Maakohtu määrusega nr 1-125158 pööratud täitmisele KarS § 76 lg. 5 alusel (t. lk. 125-126). Kuriteoga tekitatud kahju laadi ja suurust tõendab Elektrilevi OÜ hagiavaldus koos lisadega (t. lk. 102-106). Kohus märgib, et prokurör taotles kohtuistungil avaldada O.L süüdistust kinnitava tõendina ka ekspertiisiakti nr 13E-GE1042 (s.o t. lk. 41-47). Kohus ei nõustu, et eelnimetatud tõend on süüdistust kinnitav. Tulenevalt ekspertiisiakti lisas toodud mõistete ja sõnastuse (t. lk. 45 p. 19) kohaselt ei saa isiku DNA profiili usaldusväärselt seostada sündmuskohaga seotud proovist saadud DNA profiiliga – kui sündmuskohaga seotud proovist saadud profiilis ei ole tulemusi andnud lookustes ilmsiks tulnud enam kui kaks võrdlusisikul esinevat alleeli, või DNA profiili

geomeetria arvestamisel ei ole võrdlusisiku DNA sisaldumine selles proovis tõenäoline, või profiilis ilmsiks tulnud alleelide arv on DNA jälje individualiseerimiseks liiga suur, või DNA profiili kvaliteet ei ole selline, mis võimaldaks DNA jälge individualiseerida. Punkti 20 kohaselt ei ole DNA profiil kasutatav usaldusväärseks isiku kindlakstegemiseks, kui segaprofiilis ilmsiks tulnud alleelide arv on DNA jälje individualiseerimiseks liiga suur ning alleelide geomeetria ei võimalda isiku(te) DNA profiile eristada, või saadud DNA profiili kvaliteet ei ole selline, mis võimaldaks DNA jälge individualiseerida. See võib olla tingitud inimpäritolu DNA puudumisest või selle sisaldumises väga väikeses koguses ja/või DNA analüüsi takistavate ainete sisaldumisest analüüsitavas proovis. Eksperdiarvamuses on sõnaselgelt välja toodud, et elutoa põrandal, kirjutuslaua ees olevalt toiteadapteri pistikult võetud proovist saadud tulemus ei ole usaldusväärselt seostatav O.L profiiliga (t. lk. 42). Seega kohus eelnimetatud ekspertiisakti süüdistust kinnitava tõendina ei arvesta. Küll aga peab kohus seisukoha võtma kriminaalmenetluses tekkinud menetluskulude põhjendatuse ning nende hüvitamise osas. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et prokuratuuril ja uurimisasutustel on kuriteo asjaolude väljaselgitamisel muu hulgas õigus otsustada, kas nad teostavad tõendite kogumiseks ekspertiise või mitte (RK 3-1-1-120-12). Kohus on seisukohal, et antud ekspertiis on teostatud KrMS § 105 lg. 1 sätestatud tõendamisvajadusest lähtuvalt. Tekkinud ekspertiisikulu antud akti kohaselt ning selle süüdistatavalt väljamõistmise põhjendatust analüüsib kohus hiljem kohtuotsuse alajaotuses „menetluskulud“. Kõike eeltoodut arvesse võttes on kohtu hinnangul tõendamist leidnud, et O.L isikuna, kes on varem toime pannud varguse, pani toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, s.o KarS § 199 lg. 2 p. 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kohus leiab, et O.L süü KarS § 199 lg. 2 p. 4 järgi kvalifitseeritavas kuriteos on tõendamist leidnud ning süüdistatava tegevus on õigesti kvalifitseeritud. Kohtu hinnangul on O.L süüvõimeline ning kriminaalasjas õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine. Subjektiivsest küljest eeldab vargus tahtlust koosseisu asjaolude suhtes. Koosseis on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega. Kohus leiab, et O.L pani KarS § 199 lg. 2 p. 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime otsese tahtlusega. O.L teadis, et teostab süüteokooseisule vastavat asjaolu, ta tahtis või vähemalt möönis seda.

KARISTUS:

Karistuse mõistmisel arvestab kohus süüdistatava isikut, süü suurust, toimepandud kuriteo laadi ja ohtlikkust, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalusega mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Riigikohus on sedastanud, et karistamise alus sisaldub KarS §-s 56, kuid mõistetavalt tuleb karistuse kohaldamisel järgida karistusseadustiku IV peatüki esimese jao kõigis paragrahvides sätestatut. Karistusseadustiku §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb sellise hinnangu andmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks (RK 3-1-1-99-06). Kohus märgib, et tulenevalt KrMS § 14 on kohtumenetlus võistlev ning mille kohaselt täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Erinevalt uurimispõhimõttele rajanevast kriminaalmenetlusest vastutab võistlevas menetluses süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Kohus on aga erapooletu

õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende pinnalt otsuse tegemises. Samuti ei ole kohus karistuse küsimuse otsustamisel seotud ei prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt (RK 3-1-1-91-07). Süüdistatavat O.L on varasemalt korduvalt nii kriminaal- kui väärteokorras karistatud (t. lk. 76-79; t. lk. 119-122). O.L on toime pannud teise astme kuriteo – võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Vastutust kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus, mida O.L avaldas ka kohtuistungil. Vastutust raskendavad asjaolud puuduvad. Kohus märgib, et KarS § 56 lg. 1 mõtte kohaselt on karistamise aluseks ja seega ka põhiliseks kriteeriumiks isiku süü. Loomulikult peab karistuse mõistmisel arvestama ka teiste asjaoludega, nimelt võimalusega mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvidega. Igasugune mõjustamine toimub läbi isiksuse, tema hoiakute muutmise kaudu. Seetõttu peab karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks prognoosimaks, milline karistus on efektiivseim, mõjustamaks süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma, arvestama ka süüdlase isikut. Antud seisukohta toetab ka Riigikohus oma lahendis nr 3-1-1-40-04. Kuivõrd O.L on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, tuleb karistuse mõistmisel arvestada eelkõige tema süüga, karistust kergendavate ja raskendavate asjaoludega, õiguskorra kaitsmise huvidega ning samuti arvestama võimalusega mõjutada teda edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Kohus arvestab siinkohal ka asjaoluga, et O.L näol on tegemist isikuga, kes on korduvalt õiguskorda rikkunud ning kes ei ole senini mõistnud oma tegude tagajärgi ja tõsidust. Ka saab süüdistatava süüd antud kriminaalasjas pidada suureks. Vastavat asjaolu ilmestab tõsiasi, et O.L pani kuriteo toime tahtlikult, kasutades ära hetke, mil XXX magama heitis ning nähes kannatanu elukohas sülearvutit ja fotoaparaati, otsustas need koheselt varastada. O.L karistamine rahalise karistusega on kohtu hinnangul välistatud ega kanna karistuse eesmärke. Süüdistatav ei oma toimiku materjalidest nähtuvalt töökohta, mis teeb rahalise karistuse kandmise raskeks, lisaks kuuluvad temalt väljamõistmisele ka menetluskulud. Asjaolu, et süüdistatav ei oma töökohta, selgus ka kohtuistungi käigus. Nimelt väitis süüdistatav, et ta töötas mitteametlikult, õppis mööblitisleriks ning soovib hakata tööl käima. Seega ei oma O.L ametlikku sissetulekut. Kohus märgib, et O.L ei ole teinud eelnevatest karistustest vastavaid järeldusi ning on jätkanud uute kuritegude toimepanemisega, mistõttu on kohus seisukohal, et O.L tuleb karistada antud kuriteo toimepanemise eest vangistusega. Karistuse mõistmisel O.L-ile peab arvestama ka kohaldatava karistuse üld- ja eripreventiivset mõju. Kohus märgib, et kaaludes asenduskaristusena üldkasuliku töö kohaldamist, peab kohus lisaks obligatoorsetele eeldustele selgitama välja, kas isik on asenduskaristuseks üleüldse sobiv (RK 3-1-1-87-08 p. 13). Kohus leiab, et O.L näol on tegemist isikuga, kes on korduvalt õiguskorda rikkunud ning millele annab kinnitust ka karistusregistris kajastatu. Süüdistatava käitumist ilmestab selgelt asjaolu, et olles karistatud 10.10.2012.a kohtuotsuse alusel vangistusega ning vabastatud 23.04.2013.a tingimisi enne tähtaega katseajaga 1 aasta, ei järginud temale määratud kontrollnõudeid KarS § 75 alusel ning mistõttu oli vaja O.L-ile mõistetud ning tingimisi ennetähtaegse vabastamise seisuga ärakandmata karistus täitmisele pöörata KarS § 76 lg. 5 kohaselt. 26.03.2014.a kohtumäärusest nähtuvalt O.L, kes vabastati tingimisi ennetähtaegselt vangistusest ning kes oli teadlik talle määratud kontrollnõuetest ja kohustustest, pani katseaja jooksul toime kaks väärtegu NPALS-i rikkumisega – s.o 03.10.2013.a ja 17.12.2013.a. On ilmne, et üldkasuliku töö kohaldamisega kaasneb ka kriminaalhooldus KarS § 75 sätete kohaselt, s.t isik jäetakse vabadusse eeldusel, et ta suudab asuda seaduskuulekale teele. Kohtul puudub igasugune usaldus, et O.L suudab vabaduses viibides õiguskuulekalt käituda. Kohus viitab ka Riigikohtus väljendatud seisukohale, mille põhiselt üldkasulik töö on vangistuse alternatiiviks, milline paigutub oma võrdlevalt raskuselt sanktsioonisüsteemis vangistuse ja tingimisi käitumiskontrolliga vangistusest vabastamise vahele. Seega on vangistuse asendamisel

üldkasuliku tööga tegemist ultima ratio (viimase) abinõuga isiku ühiskonnast isoleerimise vältimiseks (RK 3-1-1-84-03 p.7). Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas ei saa kaaluda O.L-ile asenduskaristusena üldkasuliku töö kohaldamist, kuna vastav eripreventiivne eesmärk igal juhul puuduks. Tema suhtes ei esine eeldusi üldkasuliku töö edukaks läbiviimiseks. Lisaks ei oleks O.L asenduskaristuseks sobiv, kuivõrd kriminaalhoolduse nõudeid rikkus isik põhjusel, et tarvitas katseajal narkootikume. Süüdistatav aga kohtuistungil väitis, et ta ei ole üle aasta narkootilisi aineid tarvitanud. Kohus nõustub prokuröri poolt kohtuistungil väljendatud seisukohaga ning peab sellekohast väidet paljasõnaliseks. KarS § 199 lg. 2 p. 4 ettenähtud sanktsiooni keskmise määrana on seaduseandja määratlenud 2,5 aastase vangistuse. Kohtupraktikas väljakujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt RK 3-1-1-77-11, p 11; RK 3-1-1-58-13 p. 7). Kohus leiab, et O.L on võimalik karistada vangistusega alla sanktsiooni keskmise määra ning seda põhjusel, et ta puhtsüdamlikult kahetseb toimepandut, mida kohus arvestab kergendava asjaoluna. Lisaks on O.L aidanud menetlusele ja tõe tuvastamisele kaasa, andes menetluse käigus üksikasjalikke ja põhjalikke ütlusi. Küll aga ei saa isikut karistada minimaalse määra lähedase karistusega. O.L käitumist iseloomustab asjaolu, et temale varasemalt mõistetud karistused ei ole avaldanud mingit preventiivset mõju ning isik on jätkanud uute kuritegude toimepanemisega. Oluline on märkida, et antud kuriteo pani O.L toime katseajal, olles tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastatud. Seega on tema näol tegemist isikuga, kes on oma käitumisega ühiskonnale ohtlik ning selline isik tuleb jätkuvate kuritegude toimepanemise vältimiseks ühiskonnast isoleerida. Ühtlasi tuleb silmas pidada, et karistusõiguslik hinnang peab olema sellise isiku nagu O.L puhul range ja täitma karistuse üld- ja eripreventiivseid eesmärke. Mõistetud karistuse puhul peab arvestama ka süüdistatava poolt toime pandud tegude iseloomu, sagedust ja ohtlikkust. O.L on isikuks, kes on varguse toime pannud korduvalt, mistõttu ühiskonna õiglustunde tagamiseks peab temale mõistetav karistus ning teole antav hinnang mõjutama teda õiguskuulekalt käituma ning panema ümber hindama oma senise käitumise ja mõtlemise. Seejuures isikule mõistetav karistus ei saa ega tohigi olla meelepärane. Kõike eelpool toodut arvesse võttes asub kohus seisukohale, et süüdistatavale tuleb karistuseks mõista KarS § 199 lg. 2 p. 4 järgi vangistus 9 kuud, mida tuleb KrMS § 238 lg. 2 kohaselt vähendada ühe kolmandiku võrra, mõistes lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajalise vangistuse 6 kuud. Kohus juhib tähelepanu, et toimik lk. 82 kohaselt on uurija O.L suhtes tema tabamisel määranud kohaldada sundtoomist ning toimetada isik Kesklinna politseijaoskonda. 02.09.2013.a. koostatud kahtlustavana kinnipidamise protokollist (t. lk. 83-85) nähtuvalt on O.L kinni peetud 02.09.2013.a KrMS § 217 lg. 2 p. 2, 3 ning lg. 3 p. 3, 4 alusel. Riigikohtu seisukoha põhiselt ei seondu sundtoomine vahetult kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga, vaid menetlusosalise hilisema õigusvastase käitumisega menetluse ajal. Seega kui vabaduses viibiv kahtlustatav on oma õigusvastase käitumisega menetluse ajal andnud aluse sundtoomiseks, ei saa selle alusel arestimajas viibitud aega lugeda eelvangistuseks ega arvestada karistuse kandmise aja hulka (vt. RK 3-1-1-88-08). Kohus leiab, et antud kriminaalasjas tuleb siiski kohaldada KarS § 68 lg. 1 sätteid. Kohus põhjendab oma seisukohta sellega, et kinnipidamise protokollis ei nähtu ühtegi viidet selle kohta, et süüdistatav oleks kinni peetud sundtoomise kohaldamiseks, s.o KrMS § 139 lg. 5 alusel. Küll aga on isik kinni peetud KrMS § 217 lg. 2 p. 2, 3 ning lg. 3 p. 3, 4 põhiselt, millised sundtoomise kohaldamise aluseid ei sätesta. Kuigi Riigikohus on väljendanud seisukohta, et kui vabaduses viibib kahtlustatav on oma õigusvastase käitumisega menetluse ajal andnud alust sundtoomiseks, ei saa selle alusel arestimajas viibitud aega lugeda eelvangistuseks ega arvestada karistuse kandmise aja hulka, leiab kohus, et antud kriminaalasja lahendamise valguses O.L kahtlustavavana kinnipidamise aeg tuleb siiski karistusest maha arvata. Kohus märgib lisaks, et toimiku materjalidest ei nähtu ühtegi asjaolu, mille põhjal saaks tõsikindlalt väita, et kahtlustatav on oma käitumisega andnud aluse sundtoomise kohaldamiseks.

KrMS § 139 mõtte kohaselt võib sundtoomist rakendada juhul, kui kutse saanud isik ei ole menetleja juurde ilmunud mõjuva põhjuseta ja tema asukoht on teada. Antud juhul ei olnud O.L asukoht küll menetlejale teada, kuid kohtu hinnangul ei ole süüdistatav oma käitumisega eeltoodud Riigikohtu lahendi valguses andnud põhjust sundtoomise kohaldamiseks. Ka kinnipidamise protokollist vastavat asjaolu ei nähtu. Eeltoodut arvestades ning tuginedes kinnipidamise protokollis sätestatud alustele, leiab kohus, et karistusest tuleb lugeda ärakantuks kahtlustatavana kinnipidamise aeg 02.09.2013.a s.o 1 päev, lugedes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 5 kuud ja 29 päeva vangistust. Kuna antud kuriteo pani O.L toime katseajal, tuleb kohaldada KarS § 76 lg. 6 ja KarS § 65 lg. 2 sätteid ning suurendada mõistetud karistust eelmise, s.o Harju Maakohtu 10.10.2012.a kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa (s.o vahemik 27.05.2014.a – 29.05.2014.a) ehk 3 päeva vangistuse võrra ning mõista liitkaristuseks vangistus 6 kuud ja 2 päeva. Kuna antud kriminaalasjas oli tõkendiks valitud elukohast lahkumise keeld, tuleb see tühistada ning kohaldada tõkendina vahistamist Harju Maakohtu 27.05.2014.a. otsusega 1 – 14 – 3996 mõistetud vangistuse täitmise tagamiseks. Kohus on seisukohal, et O.L suhtes vahistamise kohaldamine on põhjendatud asjaoluga, et O.L on isikuks, kes katseajal jätkas uute kuritegude toimepanemisega ning tema senist käitumismustrit arvestades on kohtul põhjendatud kahtlus arvata, et O.L võib asuda kõrvale hoiduma temale Harju Maakohtu 27.05.2014.a otsusega nr 1 – 14 – 3996 mõistetud vangistuse täitmisest. Tõkend vahistamine tuleb jätta muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni, seejärel tühistada või vastavalt KrMS § 313 lg. 1 p. 7 alusel kohtuotsuse mittejõustumisel karistuse ärakandmise tähtaja saabumisel kuulub tõkend vahistamine tühistamisele karistuse ärakandmisel. Karistuse kandmise alguseks tuleb lugeda kohtuotsuse kuulutamise päev, s.o 27.05.2014.a. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikas korduvalt toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks. Vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära (RK otsus nr 3-1-1-99-06). Karistusest tingimisi vabastamine on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerib isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Kohus on seisukohal, et O.L suhtes ei ole võimalik kohaldada KarS § 74, KarS § 75 sätteid, s.t. ei osalist ega täielikku karistusest vabastamist, kuna taotletav eripreventiivne eesmärk puudub täielikult. Samuti oleks mõistetud vangistusest süüdistatava tingimisi vabastamine vastuolus kohtupraktikaga. Tema näol ei ole tegemist isikuga, kelle poolt toime pandud kuriteod oleks esmakordsed. O.L puhul on tegemist isikuga, keda on varasemalt korduvalt kriminaalkorras karistatud, sealhulgas reaalse vanglakaristusega. Kohus leiab, et kriminaalhooldus ei ole piisavalt mõjus vahend, suunamaks teda seaduskuulekale käitumisele. Lisaks jääks kriminaalhooldusega O.L vabadusse ning on piisav alus kahelda, et isik jätkab uute kuritegude toimepanemisega, olles sellise käitumisega ohtlik ka ühiskonnale. Vastavasisulist kahtlust on põhjustanud O.L oma varasema käitumisega, näidates oma suhtumist õigusemõistmisse üldiselt. Nagu kohus eespool märkis, tuleb jätkuvate kuritegude toimepanemise vältimiseks O.L ühiskonnast isoleerida. Riigikohtu praktikas on väljendatud seisukohta, et vangistuse osalise täitmisele pööramise mõte seisneb šokiefektis, mis tekitatakse süüdimõistetule tema lühiajalise paigutamisega vangistusasutusse ja millega antakse isikule tõsine hoiatus tema edasise käitumise suhtes. Riigikohus on sedastanud, et nimetatud efekti pole võimalik saavutada pikemaajalise (enam kui

mõnekuulise) vangistusega, sest selle aja jooksul isik kohandub vangistusega. Šokivangistusega taotletakse nn eripreventiivset eesmärki isiku suhtes, kelle täielik karistuse kandmisest vabastamine pole tema teost lähtuva süü suuruse ja isikuomaduste tõttu põhjendatud (RK 3-1-1-21-05 p. 5). Kohus leiab, et O.L puhul ei ole šokivangistuse kohaldamine põhjendatud, eelkõige tema isikuomadusi arvesse võttes. Ka on isik varasemalt reaalses vangistuses viibinud, mistõttu kohtu hinnangul ei kaasneks antud Riigikohtu lahendi valguses O.L-ile šokiefekti. KarS § 56 mõtte kohaselt peab isik ennekõike vastutama toimepandud teo eest. O.L pani kuriteo toime temale väljakujunenud ja läbimõeldud käitumis- ja tegevusmallide kohaselt ning tema näol ei ole tegemist isikuga, kes oma vanuse või vaimse tervise tõttu ei oleks tajunud toimepandud tegude õigusvastasust. Kohus leiab, et O.L suhtes on võimalik saavutada karistuse eesmärk mõistes temale vaid reaalse vangistuse. Antud motiividel pole õigustatud ka O.L ootus, et uue kuriteo toimepanemisega võib kaasneda varasemast leebem või samalaadne karistusõiguslik kohtlemine. Kohus soovib peatuda ka kaitsja poolt väljendatud seisukohal, mille kohaselt kaitsja leidis, et antud asjas on näha mõistliku ja õiglase kriminaalasja menetluse rikkumist, mistõttu tuleks sellist olukorda kompenseerida karistuse kergendamisega. Kohus märgib seonduvalt kaitsja seisukohaga järgmist. KrMS § 2 p. 2 kohaselt on kriminaalmenetlusõiguse allikad rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid ning Eestile siduvad välislepingud. Tulenevalt sellest on siduv ka Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (EIÕK) ning selle artikkel 6 lg. 1, mille kohaselt on igaühel oma tsiviilõiguste ja - kohustuste või temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamise korral õigus õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus, seaduse alusel moodustatud õigusemõistmise volitustega institutsioonis. Toimiku materjalidest nähtuvalt on menetlust alustatud 13.05.2013.a. Samal päeval on üle kuulatud kannatanu XXX . Teostatud on ka sündmuskoha vaatlust. Ligi 3 kuud hiljem, s.o 09.08.2013.a, on asjas määratud teostada sõrmejäljeekspertiis ning DNA-ekspertiis, 04.09.2013.a on koostatud täiendav ekspertiis ning edastatud eksperdile ka kahtlustatava O.L sõrmejälje kaart, samuti määratud teostada DNA-ekspertiis. Eksperdilt on saabunud vastused 05.09.2013.a , s.o akt nr 13E-GE0930 ning 23.09.2013.a., s.o akt 13E-GE1042. Samuti nähtuvalt toimiku materjalidest on maikuus 2013.a teostatud päring Swedbankile, millele on saadud vastus juunikuus 2013.a. Niisamuti on t. lk. 54 ettekande kohaselt teostatud pandimajade kontrolli, samuti küsitletud kod. XXX ́i. Juunis 2013.a on saabunud ka Elektrilevi OÜ avaldus tekkinud kahju osas. 05.08.2013.a, 14.08.2013.a on tulenevalt KrMS § -dest 81, 82, 146 läbi viidud äratundmiseks esitamine kannatanule V. ́le. 12.08.2013.a on võimaliku kahtlustatavana kinni peetud XXX ning kes on üle kuulatud samal päeval. 25.09.2013.a on tunnistajana üle kuulatud XXX. 02.09.2013.a on kahtlustatavana kinni peetud O.L ning kuulatud üle samal päeval, samuti on O.L täiendavalt üle kuulatud 30.09.2013.a. Antud asjas tsiviilhagi Elektrilevi OÜ poolt on esitatud 01.10.2013.a. Toimiku materjalidest on näha, et järgmine menetlustoiming on teostatud 08.04.2014.a riigi õigusabi andmise määruse koostamise näol. Kohus nõustub kaitsjaga ning leiab, et tõepoolest on taunitav, et menetlus on vahemikus 01.10.2013.a. – 08.04.2014.a sisuliselt seisnud ning mil ei ole teostatud ühtegi menetlustoimingut. Kohus viitab, et menetluse pikkuse mõistlikkust tuleb hinnata iga üksiku kaasuse ja selle asjaolude põhjal, seejuures tuleb arvestada ka kohtuasja keerukust ning süüdistatava ja riigivõimu käitumist (RK 3-1-1-100-09 p. 17; vt ka RK 3-1-1-3-04 p. 19). Riigikohtu praktikas on asutud seisukohale, et 5 aastat ja 9 kuud kestnud kriminaalmenetluse puhul on kohaseks meetmeks süüdistatavale määratava karistuse vähendamine (RK 3-1-1-57-11, p. 16). Samuti on Riigikohus leidnud antud lahendis, et mõistliku menetlusaja nõude rikkumine ei ole olnud väga intensiivne, sest nimetatud ajaperioodi vältel oli süüdistatava süüküsimust arutatud kõigis kolmes kohtuastmes. Antud kriminaalasjas on menetlus kestnud mõned päevad üle aasta (s.h maakohtus 20 päeva). Võttes arvesse üldist kohtupraktikat, s.h Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat tervikuna, leiab kohus, et antud kriminaalasjas ei ole tegemist mõistliku menetlusaja rikkumisega ning puuduvad alused

KrMS § 2742 , KrMS § 306 lg. 1 p. 61 kohaldamiseks. Ka ei ole antud süüdistusasjas tegemist avalikku huvi nõudva kriminaalmenetlusega, millega oleks O.L talunud avalikkuse kriitikat või sellega kaasnevat negatiivset tähelepanu.

MENETLUSKULUD:

KrMS § 175 lg. 1 p. 3, 4, 5 ja 9 kohaselt on ekspertiisikulud, määratud kaitsjale makstud tasu, kriminaaltoimiku materjalidest koopia tegemise kulud ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha käsitletavad menetluskuludena. KrMS § 180 lg. 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 180 lg. 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda. Käesolevas asjas on menetluskuludeks ekspertiisikulud kokku summas 285 eurot, kriminaaltoimiku materjalidest koopia tegemise kulud summas 1 euro, määratud kaitsjale makstud tasud kokku summas 150 eurot ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha summas 532,50 eurot. Riigikohus on märkinud, et kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb silmas pidada nii kaitsja ühe tööühiku hinda (nt õigusabi tunnihind) kui ka osutatud õigusteenuse vajalikkust (RK 31-1-39-13 p. 9; RK 3-1-1-99-11, p. 9). Võttes arvesse antud kriminaalasja tehiolusid, selle menetlemisele kulunud aega ja mahtu, samuti kaitsja Merike Borunova poolt tagatud kaitset, õigusnõustamise mahtu ja ulatust, leiab kohus, et esitatud taotlus kaitsjakulu hüvitamiseks on põhjendatud ja esitatud mõistlikus suuruses. Kohus on seisukohal, et taotluses esitatud õigusabikulu summa suurus seondub põhjendatud kaitsetoimingutega. Sundraha osas osundab kohus Riigikohtus väljendatud seisukohale, mille põhjal kriminaalmenetluse üldiste kulude sissenõudmine toimub süüdimõistetutelt sundraha instituudi kaudu, mille eesmärk on see, et just menetluse põhjustanud isik kompenseeriks osa kulutustest, mida riik kannab seoses oma üldise avalik-õigusliku ülesandega tagada kriminaalmenetluse toimimine ja kuriteo tagajärgede heastamine. Sundraha instituut kannab oma olemuselt seega mitte karistuslikku, vaid kompensatoorset eesmärki (RK 3-1-1-63-05). Kohus leiab, et sundraha tuleb O.L-ilt seadusele tuginedes välja mõista. Kohus eelnevalt kohtuotsuses kajastas, et prokuratuuril ja uurimisasutustel on kuriteo asjaolude väljaselgitamisel muu hulgas õigus otsustada, kas nad teostavad tõendite kogumiseks ekspertiise või mitte. Vaid teatud erandjuhtudel võib ekspertiisikulud jätta süüdistatavalt väljamõistmata. Näiteks kui määratud ekspertiis ei saa ilmselgelt aidata kaasa kriminaalasja lahendamisele, ei ole ekspertiis teostatud tõendamisvajadusest lähtudes, nagu näeb ette KrMS § 105 lg. 1 ja sellise ekspertiisi tegemise kulude väljamõistmine süüdistatavalt ei ole põhjendatud (RK 3-1-1-120-12). Kuigi toimiku materjalides nähtuvast taotlusest (t. lk. 29) on juhtivuurija Aleksandra Gagen palunud määratud ekspertiisid tagasi võtta, soovib kohus siiski korrata kohtuotsuses eeltoodud seisukohta ning leiab, et käesolevas kriminaalasjas teostatud ekspertiisid (s.o 13E-GE0930 ning 13E-GE1042) on teostatud KrMS § 105 lg. 1 sätestatud tõendamisvajadusest lähtuvalt. Tõendamisvajadus omakorda eeldab, et järelduste tegemiseks on olnud vaja eriteadmistele tuginevaid uuringuid. Tekkinud ekspertiisikulud antud aktide kohaselt on põhjendatud seega O.L-ilt välja mõista ning kohtu hinnangul on kulud tinginud kriminaalasja tõendamisvajadus ekspertiiside teostamise näol (vt ka RK 3-1-1-121-13). Kohus märgib, et kriminaaltoimiku materjalidele tuginedes ei oma süüdistatav küll töökohta, kuid toimiku materjalidest ei nähtu ka selliseid erandlikke asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et O.L esineksid takistused kriminaalmenetlusega riigile põhjustatud kulude hüvitamiseks või käiks nende kulude hüvitamine temale ilmselt üle jõu. Seadusandja on määranud, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud reeglina süüdimõistetu. Menetluskulusid määrates võtab kohus arvesse nii süüdistatava varalise seisundi kui ka tema taasühiskonnastamise väljavaateid.

Seejuures isikule mõistetud karistuse liik ja määr ei ole iseenesest otsustava tähendusega, arvesse tuleb võtta süüdistatava sissetulekut ja varalist seisundit tervikuna (RK 3-1-1-105-12 p. 7). Kohtu hinnangul tuleb O.L-ilt menetluskulud seadusele tuginedes välja mõista, kuivõrd need on riigile põhjustatud tema õigusvastase käitumisega. Kuigi O.L ei ole kohtule esitanud tõendeid, mis tema varalist olukorda kinnitaksid, leiab kohus, et süüdistatava puhul puuduvad alused menetluskulude täielikult või osaliselt riigi kanda jätmiseks. Samas peab kohus põhjendatuks menetluskulude osas kohaldada KrMS § 180 lg. 3 sätteid ning määrata süüdistatavalt väljamõistetud menetluskulud hüvitamisele 12 kuu jooksul. Kohus arvestab siinkohal asjaoludega, et kinnipidamisasutuses on kohtuotsuse täitmine menetluskulusid puudutavas osas O.L raskendatud, kuna kinnipidamisasutuses viibiva süüdimõistetu töötamise võimalus on piiratud. Kuigi tööhõive vanglas ei pruugi olla kindlustatud, ei saa kohus a priori välistada, et süüdistatavatel osutub võimalikuks teenida tulu ka vanglas viibimise ajal (RKKK 3-11-105-12 p. 7). Taotluse menetluskulude ositi kandmise määramiseks esitas süüdistatav ka kohtuistungil. Kohus möönab, et kinnipeetavale ei ole vangistuse ajal igakord tagatud võimalust töötada, sellegi poolest ei saa menetluskulude hüvitamise otsustust tehes juba ette lähtuda sellest, et süüdimõistetu karistuse kandmise ajal kindlasti ei tööta. Juhul kui isik menetluskulusid õigeaegselt ei tasu, lähtutakse täitemenetluse seadustiku regulatsioonist. Antud seisukohta toetab ka Riigikohus oma lahendis nr 3-1-1-120-12. Kohus lisab, et tulenevalt VangS §-st 37 on kinnipeetav kohustatud töötama. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt ei ole kohustatud töötama: 1) üle kuuekümne kolme aasta vanune kinnipeetav; 2) üldharidust või kutseharidust omandav või tööalasel koolitusel osalev kinnipeetav; 3) kinnipeetav, kes ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama ning 4) kuni kolmeaastast last kasvatav kinnipeetav. Seega on vangistuses viibides O.L võimalus asuda tööle ning seeläbi hakata ka kriminaalasjas tekkinud menetluskulusid hüvitama. Kohus VangS § 37 lg. 2 sätestatud asjaolusid antud asjas ei tuvastanud.

TSIVIILHAGI:

Käesolevas kriminaalajas on esitanud tsiviilhagi Elektrilevi OÜ summas 679,91 eurot. Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 25 sätestab igaühe õiguse talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. KrMS § 310 lg. 1 kohaselt juhul, kui kohus teeb süüdimõistva otsuse, rahuldab ta tsiviilhagi täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata või läbi vaatamata. VÕS § 127 lg. 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lg. 4 kohaselt isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). VÕS § 128 lg. 3 kohaselt hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. VÕS § 1043 järgi peab teisele isikule (kannatanule) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest

vastavalt seadusele. Seega vastutab isik teisele isikule kahju tekitamise eest juhul, kui kahju on tekkinud tema tegevuse (tegevusetuse) tagajärjel, selline tegevus oli õigusvastane ning isik on kahju tekitamises süüdi. Käesoleval juhul on tõendamist leidnud, et kannatanule Elektrilevi OÜ-le on kahju põhjustanud O.L oma tegevusega. Kohus leiab, et esitatud tsiviilhagi on põhjendatud ja esitatud mõistlikus suuruses ning milline on kannatanule tekitatud süüdistatava õigusvastase käitumisega, mistõttu kuulub esitatud hagi täies mahus O.L-ilt väljamõistmisele. Kohus juhindub KrMS §-dest 173 lg. 1 p. 1 ja lg. 2; § 175 lg. 1 p. 3, 4, 5, 9; § 180 lg. 1, 3; § 238 lg. 1 p. 4 ja lg. 2; § 310 lg. 1; § 311; § 312; § 313, samuti § 2742 ning § 306 lg. 1 p. 61 sätetest.

Kohtunik:/allkiri/ Koopia õige Kohtunik:

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.