Kohtulahend

KarS § 74 lg.2 p.2 alusel panna P.Z-ile lisakohustuseks mitte tarvitada katseajal alkoholi ja narkootikume. Tõkend- elukohast lahkumise keeld tühistada kohtuotsuse jõustumisel ja karistuse kandmisele asumisel. Mõista P.Z-ilt välja KrMS § 179 lg.1 p.2, § 175 lg.1 p.4,9 ja § 180 lg.1alusel sund-raha II astme kuriteo toimepanemise eest 532.50 € (viissada kolmkümmend kaks eurot, 50 senti), advokaadi õigusabikulud summas 576 € ( viissada seitsekümmend kuus eurot ) , toimiku koopia tegemise kulu 0.45 € (45 eurosenti). KrMS § 180 lg.3 alusel menetluskulud tasuda ositi võrdsetes osades 1(ühe) aasta jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates Rahandusministeeriumi arveldusarvele EE891010220034796011 SEB pangas või nr EE93 2200 221023778606 Swedbanki pangas, viitenumbriga 2800049777 ning selgitus: „P.Z 1-14-3021 menetluskulud“. Kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks .

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale on õigus apellatsioonikorras edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 15 /viisteist/ päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda kohtuotsusega , teatades apellatsiooniõiguse kasutamise soovist 7/seitse/ päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale. Kohtuotsuse resolutsioon kuulutatakse 26. mail 2014.a. Apellatsioonkaebuse teatise saamisel on motiveeritud kohtuotsus kohtukantselei kaudu kättesaadav 16. juunil 2014.a. alates kella 15.00. Süüdistus: P.Z-i süüdistatakse selles, et tema 01.08.2013 kella 01.00 ajal juhtis tahtlikult Tallinnas Tedre tänaval mootorsõidukit Jaguar S-type registreerimismärgiga XXX, olles joobeseisundis (1.12 mg/l). P.Z rikkus liiklusseaduse § 69 lg 1 /Juht ei või olla joobeseisundis. Joobeseisund on alkoholi, narkootilise, psühhotroopse või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides/ ja § 69 lg 4 p 1 /juht loetakse alkoholijoobes olevaks, kui tema ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või ühes liitris väljahingatavas õhus on vähemalt 0,75 milligrammi alkoholi/ nõudeid. P.Z pani toime mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise s.o KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

KOHTULIKUL UURIMISEL KÄSITLETUD TÕENDID

Tunnistaja ja süüdistatava kohtuistungil antud ja kohtuistungil avaldatud eeluurimisel antud ütlused Süüdistatav P.Z; tunnistaja XXX Kohtule esitatud ja istungil vastu võetud kirjalikud tõendid ja muud asja lahendamisel tähtsust omavad dokumendid

Kohtuliku uurimise käigus esitati prokuröri ja kaitsja poolt kirjalikud tõendid, millised avaldati ja lisati kriminaalasja materjalidele. Kaitsja ja prokurör pidasid tõendeid lubatavateks. Kohtu poolt avaldatud tõenditeks olid: Isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokoll (toimiku lk 7-10); Indikaatorvahendi kasutamise protokoll (toimiku lk 11); Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll (toimiku lk 13); Mõõtevahendi taatlustunnistus (toimiku lk 14); Kohtuotsus nr 1-13-5893 (toimiku lk 15-16); Kohtuotsus nr 1-13-1743 (toimiku lk 17-18); Mootorsõiduki ja juhiloa andmed (toimiku lk 19); Ettekanne kriminaalhoolduse lõpetamise kohta (toimiku lk 20-22); Tööleping (toimiku lk 3-4); Tõend perearstikeskuselt XXXsuhtes (toimiku lk 29).

POOLTE SEISUKOHAD

Prokurör leidis, et puudub vaidlus teo asjaolude üle. Kaks korda on juba P.Z-ile miinimummäära lähedale samaliigilise kuriteo eest karistus mõistetud, see ei ole oma mõju avaldanud. Karistuse eesmärk on avaldada siiski isikule mõju, et ta tulevikus samaliigilisi või üldse kuritegusid toime ei paneks. Prokuröri hinnangul on käesolevat olukorda ja seda süü suurust arvestades põhjendatud kohaldada P.Z-ile n.n šokivangistust. Tegemist on veel noore inimesega, kui lihtsamaliigilised karistused ei ole teda mõjutanud, siis on võimalik mõjutada lühiajalise šokiga reaalse vangistuse näol. Et P.Z-i hindamist sellistesse juhtumitesse muuta. Prokurör teeb kohtule ettepaneku karistada P.Z-i kokku 10 kuulise vangistusega, millest kohesele ärakandmisele kuulub 3 kuud vangistust, ülejäänud vangistus 7 kuud jääb katseajaga, katseaja pikkuseks palub määrata KarS § 74 lg 3 tulenevalt maksimaalne katseaja pikkus, mis on 3 aastat. Seda palub kohaldada koos KarS § 75 lg 1 p 1 ja 6 sätestatud kontrollnõuetega. Samuti leiab, et kuna varasemalt on juba kohaldatud P.Z-ile ka lisakohustust, mitte tarvitada alkoholi, ilmselgelt on alkohol üks suur probleem, siis palub kohaldada § 75 lg 2 p 2, katseajal mitte tarvitada alkoholi ja narkootikume. Prokurör leiab, et šokivangistus käesoleva juhtumi puhul on kõige õigem ja õiglasem karistus, et suunata P.Z õigusekuulekale elule. Süüdistatav P.Z tunnistas ennast süüdi. Kaitsja Kadi Mägi selgitab, et on korduvalt taotlenud lühimenetlust prokuratuuris, taotlust ei võetud isegi vastu. P.Z ütluste andmisel tunnistab ennast süüdi, ei ole selles osas vastuväiteid, see tegu on toime pandud. Karistusõiguslikult ei jõudnud prokuratuuris kokkuleppele. Palub siiski kohtul anda süüdistatavale see enesetõestamise võimalus sellisel kujul, et teda reaalselt isegi mitte šokivangistuseks ühiskonnast isoleerida. P.Z ei vaidle ka sellele vastu, et karistusaeg, mis jääks ootama juhul kui midagi kriminaalset peaks tema elus veel juhtuma, võiks olla pikem. Kuid kindlasti mitte ei peaks see olema praegu enam seotud reaalse vangistusega.

KOHTU SEISUKOHT

P.Z-i poolt toimepandud kuritegu on täielikku tõendamist leidnud ja õigesti kvalifitseeritud.

P.Z-ile inkrimineeritav kuritegu näeb süüteo objektiivse koosseisuna ette esmalt mootorsõiduki juhtimist. Käesolevas kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et P.Z juhtis 01.08.2013 kella 01.00 ajal Tallinnas Tedre tänaval mootorsõidukit Jaguar S-type registreerimismärgiga XXX. Antud fakt on tuvastatud P.Z-i enda poolt kohtus antud ütlustega, mille kohaselt 01.08.2013.a olles veel katseajal tarvitas sõbranna juures päeva jooksul alkoholi ning kell 01:00 ajal läks autot ümber parkima. Läks välja värsket õhku hingama ning otsustas, et toob selle auto ka ära. Samuti on mootorsõiduki juhtimise fakt leidnud kinnitust tunnistaja XXX poolt kohtus antud ütlustega, mille kohaselt 01. august 2013.a olles tööl koos abipolitseinik Marten X said väljakutse Tedre tänavale liiklusõnnetusele, kus üks osapool lahkus sündmuskohalt ehk siis Jaguar. Sealt ära sõites kell 01:02 sõitis neile vastu sõiduauto Jaguar registreerimismärgiga XXX, mille nad peatasid, roolis oli alkoholijoobes meesterahvas, rohkem isikuid autos ei viibinud. Ka nähtub isiku kinnipidamise protokollist, et 01.08.2013.a kell 01:04 peeti Tallinnas Tedre 27 juures kahtlustatavana kinni P. Z. P.Z-ile inkrimineeritav kuritegu näeb süüteo objektiivses koosseisus teise tunnusena ette mootorsõiduki juhtimise isiku poolt, kes on joobeseisundis. Käesolevas asjas ei ole vaidlust ka asjaolus, et P. Z , eelpool märgitud kuupäeval s.o 01.08.2013 kella 01.00 ajal juhtis Tallinnas Tedre tänaval mootorsõidukit Jaguar S-type registreerimismärgiga XXX, olles joobeseisundis. Antud fakt on tuvastatud P. Z-i enda poolt kohtus antud ütlustega, mille kohaselt olles tarbinud päeva jooksul alkoholi läks õhtul autot maja ette tooma. Teadis, et oli joobes, tol hetkel ei mõelnud selle peale. Samuti riimuvad süüdistatav P.Z-i ütlustega tunnistaja Jelena X ütlused, mille kohaselt peatades Jaguari tundis koheselt juhi suust alkoholilõhna. Samuti oli joobeseisund näha isiku kõnnakust ning ka isiku jutt ei olnud kõige arusaadavam. Liiklusseaduse § 69 lg 1 kohaselt määratletakse joobeseisundit kui alkoholi, narkootilise, psühhotroopse või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisundit, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. Vastavalt LS § 69 lg 4 p-le 1 loetakse juht alkoholijoobes olevaks, kui tema ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või ühes liitris väljahingatavas õhus on vähemalt 0,75 milligrammi alkoholi. Seega on KarS § 424 järgi karistatav mootorsõiduki või trammi juhtimine, mil isikul tuvastatud alkoholijoove ületab LS § 69 lg 4 p-s 1 sätestatud alkoholijoobe määra. Asjaolu, et P.Z oli 01.08.2013 kella 01.00 ajal sõidukit juhtides alkoholijoobe seisundis kinnitavad ka antud kriminaalasjas kogutud kirjalikud tõendid. Indikaatorvahendi kasutamise protokollist nähtub, et 01.08.2013.a kell 01:04 kasutades indikaatorvahendit AlcoQuant 6020 nr 17L oli kontrollile allutatud isikul P.Z-i indikaatorvahendi näit positiivne. Nähtuvalt tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist tuvastas Põhja Prefektuuri Lõuna politseijaoskonna välijuhi abi Ants Aasalaid P.Z ühes liitris väljahingatavas õhus 1,12 milligrammi alkoholi. Protokolli on allkirjastanud ka kontrollile allutatud isik s.o P.Z . P. Z nõustus, et alkoholi sisaldumist kontrollitakse tal tõendusliku alkomeetriga ning kinnitas seda ka oma allkirjaga. Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollis märgitud andmete õigsust kinnitab tõendusliku alkomeetri kasutamise väljatrükk, millest nähtub, et 01.08.2013.a ajavahemikul kell 01:55-02:00 mõõtja Ants Aasalaid kasutades tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110 EST seeria nr ARAF4

0031, tuvastas P.Z alkoholijoobe, kus alkoholi sisaldus tema poolt välja hingatud õhus oli 1,24 mg/l kohta, laiendmääramatus 0,12 mg/l, lõplik mõõtetulemus 1,12 mg/l kohta. Asjaolu, et tõenduslik alkomeeter Dräger Alcotest 7110 EST seeria nr ARAF-0031, oli taadeldud tõendab mõõtevahendi taatlustunnistus nr TTRC-13/00080, mille kohaselt nimetatud tõenduslik alkomeeter on taadeldud 31.05.2013.a. Menetlustoimingu läbiviimist ehk alkoholijoobe tuvastamist tõendusliku alkomeetriga reguleerib PPVS, mille § 724 lg 1 sätestab, et politsei kontrollib indikaatorvahendiga alkoholi sisaldumist isiku väljahingatavas õhus või tuvastab alkoholijoobe kohapeal tõendusliku alkomeetriga. Kui isikut kontrollitakse indikaatorvahendiga, siis selle positiivse näidu korral alkoholijoobe tuvastamise vajaduse esinemisel tuvastatakse alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga või toimetatakse isik tema nõudmisel tervishoiuteenuse osutaja juurde alkoholisisalduse määramiseks veres. Käesoleval juhul toimetati P.Z joobe tuvastamiseks Tallinnas Rahumäe teel asuvatesse politseijaoskonna ametiruumidesse. Kirjeldatud tegevus on kooskõlas PPVS § 725 lg 1, mille järgi juhul, kui kohapeal ei ole joobeseisundi tuvastamine võimalik, võib isiku toimetada politsei ametiruumi alkoholijoobe tuvastamiseks tõendusliku alkomeetriga. Tulenevalt eeltoodust leiab kohus tõendeid kogumis hinnates, et süüdistuses märgitud ajal ja kohas juhtis P.Z mootorsõidukit Jaguar S-type registreerimismärgiga XXX, olles joobeseisundis, mis on KarS § 424 objektiivse koosseisu tunnuseks. P.Z-ile inkrimineeritava süüteo subjektiivne koosseis näeb koosseisuelemendina ette tahtluse kõigi objektiivse koosseisu tunnuste suhtes. See tähendab, et süüdlane peab teadma või vähemalt pidama võimalikuks, et ta juhib sõidukit joobeseisundis. Kohtu hinnangul on P.Z-i käitumises tuvastatud kavatsetus, sest tarbides alkoholi ja juhtides sõidukit, teadis P. Z , et sääraselt tegutsedes juhib ta sõidukit joobeseisundis, mis on keelatud. Et ta seda teadis, nähtub otsesõnu tema poolt kohtus antud ütlustest, mille kohaselt tarbis päeva jooksul alkoholi, autot juhtima asudes teadis, et oli joobes, tol hetkel ei mõelnud selle peale. Seega oli süüdistatav kohtu hinnangul teadlik oma seisundist - alkoholijoobest ning asudes sellises seisundis juhtima mootorsõidukit, näitab see, et P.Z pani kuriteo toime kavatsetult. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et on täielikult tõendatud P.Z-i poolt KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine ning P. Z tuleb süüdi mõista KarS § 424 järgi. KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. KarS § 27 kohaselt on õigusvastane tegu, mis vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja mille õigusvastasus ei ole välistatud käesoleva seadustiku, muu seaduse, rahvusvahelise konventsiooni või rahvusvahelise tavaga. Seega on õigusvastasus süüteokoosseisus kirjeldatud teos sisalduv ebaõigus – tegu rikub õiguskorda ja on vastuolus inimeste kooselu reguleerivate õigusnormidega. Õiguskord on objektiivne suurus, mis kehtib kõigi ühiskonnaliikmete jaoks võrdselt. Kuivõrd süüteokoosseisudes on esitatud süütegu, tuleb eeldada, et selline süütegu on ka õigusvastane. Tegu tuleb lugeda õiguspäraseks üksnes siis, kui õiguskorras esineb õigusvastasust välistav asjaolu.

Õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus kohtumenetluse käigus ei tuvastanud. Seega tuleb süüdistatava poolt karistusseadustiku tunnustele vastava koosseisupärase teo toimepanemine lugeda õigusvastaseks. KarS § 32 lg 1 kohaselt saab isikut õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub käesolevas jaos sätestatud süüd välistav asjaolu. Süüdistatav P.Z on täisealine ja teo toimepanemise ajal oli võimeline aru saama oma teo keelatusest. Karistus Karistuse mõistmisel KarS § 56 lg 1 alusel arvestab kohus kohtualuse süüd, tema isikut ning karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus märgib, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06). Teades, et ta ei tohi sõidukit juhtida, võttis P.Z teadlikult riski. Teatavasti on risk võimalik oht. Igapäevaelu sündmused toimuvad alati mingi ohu foonil ning seetõttu on alati ka võimalik, et see oht realiseerub. Alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimine kujutab endast liikluses ohu loomist ja on seega objektiivselt ühiskonnas soovimatu. Isik, kes kavatsetult asub alkoholi tarbinuna mootorsõidukit juhtima, on liikluses ohtlik nii iseendale kui ka teistele liiklejatele ja peab saama karistusega mõjutatud vältimaks edaspidiste õigusrikkumiste toimepanemist. Arvestades sõidukijuhtide hoolimatut suhtumist kaasliiklejatesse ning liikluskorda tervikuna ning vajadust kaitsta teiste liikluses osalejate õigusi ja vabadusi ning kuna alkoholijoobes sõiduki juhtimine kujutab endast ohtu nii juhi enda elule ja tervisele, kui ka teistele kaaskodanikele, siis tuleb kohtul ka sellisesse rikkumisse suhtuda täie tõsidusega. Süüdistatavale inkrimineeritud s.o KarS § 424 järgi kvalifitseeritud kuriteo s.o mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise toimepanemise eest näeb seadusandja karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Vastavalt toimepandule tuleb süüdistatavat karistada. Karistuse mõistmisel P.Z-ile peab arvestama ka kohaldatava karistuse nii üld- kui ka eripreventiivset mõju. KarS § 56 mõtte kohaselt peab isik ennekõike vastutama toimepandud teo eest. P.Z-i näol ei ole tegemist isikuga, kes oma vanuse või vaimse tervise tõttu ei oleks tajunud toimepandud teo ohtlikkust, õigusvastasust ning tema poolt toimepandu ei olnud juhuslik. Kohtuliku uurimisega ei ole tuvastatud süüdistatava karistust raskendavaid asjaolusid. Süüdistatav on väljendanud kahetsust, mida kohus arvestab kergendava asjaoluna. P.Z-i on varem kriminaalkorras karistatud kahel korral KarS § 424 järgi, milline asjaolu on kohtule iseloomustavaks asjaoluks. Kohus leiab, et P. Z-i ei ole võimalik karistada rahalise karistusega, kuna sellisel viisil ei ole võimalik saavutada karistuse eesmärke. Varasemad karistused ei ole mõjutanud P.Z-i kuritegude toimepanemisest loobuma. P.Z-i iseloomustab ka asjaolu, et antud kuriteo pani

ta toime kaks kuud peale eelmist kohtuotsust, millega talle määrati KarS § 424 järgi karistuseks 290 tundi ÜKT-d, mille tegemise tähtajaks 1 aasta. Samuti puudub P.Z juhtimisõigus. P. Z-i näol on tegemist liikluses ohtliku isikuga. Katseajal toime pandud uus joobes juhtimine annab signaali, et P. Z ei ole eelnevast karistusest teinud enda jaoks ühtegi järeldust. Kohus märgib, et mootorsõiduki juhtimine joobes, on üks raskemaid liiklusalaseid süütegusid ning tegemist on enamohtliku kuriteoga – selles seisundis seab juht reaalsesse ohtu nii enda kui ka teiste kaasliiklejate elu ja tervise. P.Z-i käitumises väljendub kohtu hinnangul ilmselge ning teadlik vastandumine õiguskorrale ning see näitab üheselt, et P. Z ei ole aru saanud talle varasemalt mõistetud karistuste tähendusest. Senised karistused ei ole ilmselgelt omanud kasvatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses. Süüdistatava P. Z-i puhul on tegemist inimesega, kes pani kuriteo toime täisealisena, s.t isikuna, kes peaks aru saama, et liiklusnõuded on kehtestatud kõikide liiklejate sh tema enda huvides. Kohtu hinnangul on P. Z-i suhtes käesolevaks ajaks kõik muud karistusõiguslikud mõjutusvahendid ammendatud ning tema suhtes tuleb kohaldada isiku vabadust piiravat karistust. P.Z pani uue kuriteo toime katseajal. Uue samalaadse kuriteo toimepanemine kinnitab kohtu veendumust, et süüdistatav P.Z on vabaduses viibides jätkuvalt ohuks õiguskorrale. Eeltoodust tulenevalt tuleb P.Z süüdi tunnistada KarS § 424 järgi ja mõista temale karistuseks tähtajaline vangistus 10 kuud. KarS § 68 lg 1 alusel eelvangistuses viibitud aeg 01.august 2013.a. s.o. 1(üks) päev lugeda karistusaja hulka ja kandmisele kuulub 9 (üheksa) kuu ja 29 (kahekümne üheksa) päevane vangistus. Antud kriminaalasjas ongi põhiliseks vaidlusteemaks, kas P.Z peab temale määratud karistuse reaalselt ära kandma. Asjaolu, et süüdistatav peab hooldama oma vanavanemaid kuna tema ema viibib Inglismaal ning vend on hõivatud õppimise ja tööga ning seetõttu pole kedagi kes vanavanemaid hooldaks oli süüdistataval teada ka juba antud teo toimepanemisel. Siinkohal peab kohus vajalikuks märkida, et süüdistatav viis end teadlikult ja tahtlikult seisundisse, millises on sõiduki juhtimine keelatud ning sellega otsustas ta ise juba selle üle, mis sellega kaasneb. Kohus on andnud eelnevalt kahel korral süüdistatavale võimaluse ning ei ole teda karistanud reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistusega. P. Z-ile oli 25. juuni 2013.a otsusega määratud kohustus mitte tarvitada alkoholi ja narkootikume, kuid ka seda ei pidanud ta millekski. Nähtuvalt karistusregistrist ning kohtuotsustest on P. Z-i varasemalt karistatud kahel korral: 22.02.2013.a Harju Maakohtu otsusega, mille kohaselt karistati teda KarS § 424 alusel ning mõisteti tingimisi vangistus 1 kuu 27 päeva, katseaeg 3 aastat; 25.06.2013 Harju Maakohtu otsusega, mille kohaselt karistati teda KarS § 424 alusel ning mõisteti vangistus 2 kuud 28 päeva, millele lisati varem kandmata karistus 1 kuu 27 päeva, mis asendati üldkasuliku tööga 290 tundi 12 kuulise tähtajaga ning määrati kohustus mitte tarvitada alkoholi ja narkootikume. P.Z ei ole pidanud kohtuotsuseid millekski ning juba kahe kuu möödudes tarvitas alkoholi ning asus ka sõidukit juhtima, omamata selleks ka juhtimisõigust. Kohtuotsustest nähtuvalt P.Z reaalset vanglakaristust kandnud ei ole. Karistuse esmane eesmärk on isiku mõjutamine ja suunamine õiguskuulekale elule, ning seetõttu leiab kohus, et isiku puhul, kes jätkab süstemaatiliselt alkoholijoobes sõiduki juhtimist, tuleb karistuse eripreventiivseid eesmärke eriti hoolikalt kaaluda. Antud teod iseloomustavad isikut ning võimaldab teha prognoose tema tulevase õiguskuulekuse kohta. Kohtu hinnangul ei kanna karistuse tervikuna tingimuslik kohaldamata jätmine P.Z-i puhul eripreventiivseid eesmärke ning tema suhtes tuleb kohaldada lühiajalist šokivangistust. Osaline

reaalne vangistus aitab süüdistataval tajuda enda õigusvastase käitumise tagajärgi ning aitab hoiduda saadud kogemuse põhjal edaspidi kuritegude toimepanemisest. Kohus leiab, et lühiajaline vangistus annab P.Z-ile selge signaali, mis järgneb kui ta jätkab oma kuritegelikku käitumist. Samuti leiab kohus, et P.Z tuleb peale lühiajalise karistuse ärakandmist allutada käitumiskontrollile, et kriminaalhooldajad saaksid aidata süüdistataval oma käitumist edaspidi suunata. Lisakohustusena peab kohus vajalikuks P.Z-ile määrata kohustuse katseajal mitte tarvitada alkoholi ega narkootikume. Menetluskulu KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 180 lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda või määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Käesoleva kriminaaltoimiku materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et P. Z esineksid takistused kriminaalmenetlusega riigile põhjustatud kulude hüvitamiseks või käiks nende kulude hüvitamine talle ilmselt üle jõu. Ka seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja osaliselt riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Käesolevas süüdistusasjas selliseid asjaolusid tuvastatud ei ole. Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et P.Z-ilt tuleb menetluskulud seadusele tuginedes välja mõista. Seega tuleb süüdistatavalt välja mõista KrMS § 179 lg 1 p 2, § 175 lg 1 p 4, 9 ja § 180 lg 1 alusel sundraha II astme kuriteo toimepanemise eest 532.50 € (viissada kolmkümmend kaks eurot, 50 senti), advokaadi õigusabikulud summas 576 € (viissada seitsekümmend kuus eurot), toimiku koopia tegemise kulu 0.45 € (45 eurosenti). Kaitsja esitas taotluse menetluskulude ajatamiseks 12 kuule, kuivõrd nende tasumine ühe kuu jooksul ei ole võimalik. Kohus asub seisukohale, et esitatud taotlus kuulub rahuldamisele. Arvestades menetluskulude suurust ei ole võimalik nende tasumine ühe kuu jooksul. Oluline on, et menetluskulud saaksid mõistliku aja jooksul tasutud. Kuna süüdistataval ei ole reaalselt võimalik menetluskulusid ühe kuu jooksul tasuda, kaasneksid summa tasumata jätmisega täitemenetluse kulud. Nimetatu ei kiirendaks riigile menetluskulude hüvitamist, küll aga halvendaks see süüdistatava majanduslikku olukorda. KrMS § 180 lg 3 alusel menetluskulud tasuda ositi võrdsetes osades 1 (ühe) aasta jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates Rahandusministeeriumi arveldusarvele EE891010220034796011 SEB pangas või nr EE932200221023778606 Swedbanki pangas, viitenumbriga 2800049777 ning selgitus: „P.Z 1-14-3021 menetluskulud“.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.