M.M ik. XXX, elukoht: xxxxxx xxx-xx, xxxxxxx, varem kriminaalkorras karistamata
Kaitsja
Vandeadvokaat Leelo Viil
Asja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 12.märtsi 2014 aasta otsus kriminaalasjas 1-13-10454 M.M-i süüdistusasjas muutmata.
Apellatsioonid jätta rahuldamata.
3.KrMS § 185 lg 2 alusel välja mõista M.M-ilt Eesti Vabariigi kasuks 252,00 (kakssada viiskümmend kaks) eurot määratud kaitsjale makstud tasu katteks. Kaitsjatasu kuulub tasumisele Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas EE891010220034796011 või Swedpangas nr EE932200221023778606, Danske Bank AS Eesti filiaalis EE403300333416110002, Nordea Bank Finland PLC eesti filiaalis EE 701700017001577198, viitenumber 2800049748 (selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik) Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul.
SÜÜDISTUS:
1.M.M anti kohtu alla süüdistatuna selles, et olles teadlik enda alkoholijoobes olemisest, juhtis 06.04.2012.a kella 23.15 ajal Tallinnas Ehitajate teel suunaga Vilde tee poole mootorsõidukit Audi 80 registreerimismärgiga XXX XXX. Temal tuvastati joobeseisund 2.63 mg/g. Oma tegevusega pani M.M toime mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis s.o KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
HARJU MAAKOHTU OTSUS:
2.Maakohus tunnistas M.M-i süüdi KarS § 424 järgi ja mõistis karistuseks 1 aasta vangistust. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jättis kohus mõistetud karistuse tingimisi täitmisele pööramata, kui M.M ei pane 3- (kolme) aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja alguseks luges kohtuotsuse kuulutamise päeva. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võttis kohus M.M-ilt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õiguse kuueks kuuks.
APELLATSIOONID
3.Ringkonnaprokurör Rainer Amur esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, leides, et kohus ei ole lisakaristuse määra valikul arvestanud KarS § 56 lg 1 nõuetega, mistõttu süüdlasele mõistetud lisakaristus ei vasta toimepandud kuriteo raskusele ja süüdimõistetud isiku süüle ning maakohtu otsus lisakaristuse osas tuleb tühistada. Ringkonnaprokurör on seisukohal, et lisakaristus on mõistetud poole võrra väiksem kui seda oleks pidanud mõistma, lähtudes kohtu enda poolt tuvastatud M.M-i süü suurusest põhikaristuse mõistmisel. Prokuröri hinnangul ei saa olukorras, kus süüdimõistetu süü suurus on tuvastatud, rääkida lisakaristuse mõistmisel mingist muust süü suurusest. Sellest seisukohast lähtudes oleks pidanud maakohus mõistma M.M-ile lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 1 aastaks. Ringkonnaprokurör leiab, et kohus on rikkunud KrMS § 338 p 4 sätestatut ning mõistnud M.M-ile liiga leebe lisakaristuse.
4.Süüdistatava kaitsja Leelo Viil esitas samuti apellatsiooni paludes maakohtu otsus P. Kadalovi süüdimõistmises KarS § 424 järgi tühistada ning mõista ta nimetatud teo toimepanemises õigeks. Kaitsja leiab, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Kohus on tõendeid hinnanud ühekülgselt ja teinud neist ebaõigeid järeldusi, andmata hinnangut vastuoludele tõendite kogumis, lähtudes seejuures oletustest ja tõlgendades kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kahjuks. Kaitsja leiab, et kohtuotsuses märgitud tõenditest ei saa järeldada M.M-i süüd talle inkrimineeritava kuriteo toimepanemises.
4.1.Kaitsja märgib, et vaidlust ei ole selles, et M.M oli 06.04.2012.a kella 23,15 ajal alkoholijoobes, seda on tunnistanud ka süüdistatav ise, kuid talle inkrimineeritav kuritegu näeb süüteo objektiivses koosseisus teise tunnusena ette mootorsõiduki juhtimise isiku poolt, kes on joobeseisundis. Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et tõendatud on eelnimetatud ajal juhtis mootorsõidukit Audi, reg.nr XXX XXX just M.M . Süüdistatav eitas oma süüd kuriteo toimepanemises ning selgitas kohtumenetluses, et tema istus juhi kõrvalistmel. Sõiduki roolis oli tema ammune tuttav Svetlana. Kohus ei pidanud süüdistatava antud ütlusi usaldusväärseteks, kuna tema kohtus antud ütlused olid vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega. Kaitsja nimetatuga ei nõustu ning leiab, et peamistes asjaoludes on nende sisu muutumatu. Samas juhib kaitsja tähelepanu M.M-i selgitustele ütluste erinevuses seoses alkoholijoobe ja peavigastusega. Samuti tuleb arvestada, et asetleidnud teo asjaolusid uuriti kohtus kaks aastat hiljem ning on selge, et sellise aja möödudes võivad üksikasjad ununeda. Kaitsja leiab, et süüdistatava ütlused on eluliselt usutavad, ühetaolised ja ei ole umber lükatud teiste tõenditega.
4.2.Samuti leiab kaitsja, et M.M-i antud selgitused haakuvad ka käesolevas asjas ülekuulatud tunnistajate ütlustega. Kaitsja hinnangul riimuvad süüdistatava ütlused tunnistajate SK ja JN ütlustega selles osas, et süüdistataval oli peavigastus, mis võis tekkida otsmiku löömisel vastu sõiduki esiklaasi ning sellisele löögile vastav kumer vigastus oli nähtav sõiduki esiklaasil kõrvalistuja kohal. Nende ütlustega on tuvastatav, et avarii toimumise ja peatrauma saamise hetkel istus M.M sõiduki esiistmel juhi kõrval. Samuti on M.M-i ütlused kooskõlas teiste tõenditega selles, et avarii toimumise ajal oli sõidukis peale süüdistatava veel üks naine. Kaitsja märgib ka, et ükski tunnistaja ei ole kindlalt väitnud, et sõidukit Audi juhtis M.M. Kohus on osundanud vastuoludele süüdistatava ja tunnistajate ütlustes, jätnud aga täielikult tähelepanuta, et tunnistajate JN ja LM kohtus antud selgitused samuti ei riimu. Tunnistaja LM on väitnud, et ta oli šokis ja sellest tulenevalt paljudele küsimustele konkreetselt vastata ei osanud, kuid isegi tema poolt antud vähene teave ei langenud kokku teise tunnistaja JN poolt avaldatuga. Nii on tunnistaja LM näinud autos ühte, tunnistaja LM aga kolme isikut. Isegi kui vastuoludele vaatamata tunnistajate ütlusi tõendina arvestada, nähtub sündmuse erinevast kirjeldusest, et vähemalt üks tunnistaja ei tajunud seda täiesti adekvaatselt. Kaitsja leiab ka, et arvestada tuleb ka ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust“ ning eluliselt usutav ei oleks süüdistatava poolt pikema aja vältel sõiduki juhipoolse ukse juurde tegutsema jäämine, kui ta oleks eesmärgipäraselt püüdnud vältida kriminaalvastutust sõiduki joobes juhtimise eest.
4.3.Kuigi kohus võib oma järelduste tegemisel tugineda kõigile seadusega lubatavatele tõenditele ja ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu, peaks käesolevas asjas sõidukis 06.04.2012. a Audi 80 viibinud naisterahva ütluste puudumine oluliselt mõjutama tõendite hindamist. Kohtu poolt uuritud tõendikogumis ei sisaldu piisavalt teisi tõendeid, mis
võimaldaksid teha kindlaid järeldusi süüdistuse asjaolude kohta ja kõrvaldada tõendite uurimisel ja hindamisel tekkinud kahtlused. Kahtlustatavale ega süüdistatavale ei saa panna kohustust tõendada oma süü puudumist ning seega ei ole M.M-ile ega kaitsjale etteheidetav sõidukis viibinud naisterahva isikuandmete väljaselgitamata jätmine. Samas ei saa tähelepanuta jätta, et Svetlana küsitlemist on M.M ja kaitsja taotlenud juba kohtueelse menetluse lõpuleviimisel. Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et kohus ei ole vaatamata ilmnenud vasturääkivustele ja kaheldavustele, lähtunud põhimõttest.
4.4.Kaitsja osundab apellatsioonis ka mõistliku menetlusaja ületamisele, leides, et käesolev kriminaalasi ei ole tõenduslikust ega ka õiguslikust küljest sellise keerukusega, et õigustatud oleks üle kahe aasta kestev kriminaalasja menetlemine.
PROKURÖRI VASTUVÄITED KAITSJA APELLATSIOONILE:
5.Ringkonnaprokurör leiab, et kaitsja apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Kohus on otsuses põhjendanud, mis asjaoludel M.M KarS § 424 kuriteos süüdi mõisteti ning prokuröri hinnangul on kohtuniku siseveendumuse kujunemine jälgitav ning kohtu põhjendused veenvad. Prokurör ei nõustunud kaitsja seisukohaga nagu oleks ületatud kriminaalasja mõistlik menetlusaeg. Antud kriminaalasja lahendus viibis, kuna politsei üritas tuvastada kahtlustatava poolt ülekuulamisel viidatud Svetlana isikut; samuti esitas kaitsja kohtueelses menetluses taotlusi ning kohtuistung viibis seoses tunnistaja viibimisega välisriigis. Prokuröri hinnangul esinevad mõistlikud põhjendused kriminaalasja lahenduse viibimise kohta. Prokuröri hinnangul ei ole Harju Maakohtu otsuses sisalduva väga põhjaliku tõendite analüüsi pinnalt võimalik leida ühtegi argumenti süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega õiguslike järelmite muutmiseks, mistõttu M.M-i kaitsja apellatsioon tuleb jätta rahuldamata
KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
6.Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsusega ja esitatud apellatsioonidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonide alusel tühistamisele ei kuulu. Esmalt vastab kolleegium kaitsja apellatsioonile ning seejärel võtab seisukoha ringkonnaprokuröri apellatsioonis esitatu kohta.
7.Süüdistatava kaitsja taotleb maakohtu poolt käsitatud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Apellatsioonis ei vaidlustata M.M-i joobes olemist, vaid KarS § 424 objektiivsesse koosseisu kuuluvat M.M-i poolt mootorsõiduki Audi juhtimise fakti. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite põhjaliku analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks ja M.M-i suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks.
7.1.Seoses kaitsja apellatsioonis tehtud etteheidetega maakohtule, süüdistatava antud ütluste usaldusväärsuse hindamisel, märgib kohtukolleegium järgmist.
Riigikohus on oma korduvates lahendites /nt otsus 3-1-1-75-11/ esitanud kohtuotsuse põhistatuse üldise tähendusena kohtu siseveendumuse kujunemise jälgitavuse, mis sisuliselt tähendab et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud luges kohus tõendatuks ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on kõikidele esitatud ja vahetult uuritud tõenditele hinnangu andnud ning kooskõlas KrMS § 312 p-s 2 sätestatuga ka põhjendanud, miks ei lugenud ta M.M-i antud ütlusi usaldusväärseteks. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga, et peamistes asjaoludes on M.M-i ütlused kohtueelses menetluses ja kohtuistungil antud ütlustega muutumatud. M.M andis kohtueelses menetluses ütlusi, et tarvitas alkoholi baaris „Kaktus“, kuid kohtuistungil väitis M.M, et baaris ta ei käinud, vaid jõi alkoholi autos. Samuti väitis M.M kohtueelses menetluses, et naistuttavaga (Svetaga) said nad kokku baari ees, kuhu M.M läks suitsu tegema ning koos läksid nad veel baari, kuid kohtuistungil väitis süüdistatav, et said Svetaga kokku, viimane tuli kohe tema autosse ning istus juhi istme peale. Samuti väitis süüdistatav kohtuistungil, et ta enne Svetaga kohtumist alkoholi ei tarvitanud, autos oli kinnine viin ja alkoholi hakkas ta tarvitama alles autos Svetaga istudes, kuid kohtueelses menetluses andis M.M ütlusi, et tarvitas enne Svetaga kohtumist alkoholi juba baaris. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on sellistest ütluste erinevusest jõudnud põhjendatult järeldusele, et need on ebausaldusväärsed nende diametraalse erinevuse tõttu kohtueelses menetluses antud ja kohtuistungil antud ütlustega ning seetõttu tuleb need tõendikogumist tervikuna välja jätta. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole ka süüdistatava poolt antud ütluste erinevuse põhjused usaldusväärsed ja usutavad. Kuigi kaitsja leiab, et asetleidnud teo asjaolusid uuriti kohtus kaks aastat hiljem ning sellise aja möödudes võivad üksikasjad ununeda ning M.M selgitas erinevusi ütlustes alkoholijoobe ja peavigastusega, ei ole need põhjendused kohtukolleegiumi hinnangul asjakohased. Asjaolu, et üksikasjad võivad aja jooksul ununeda võib teatud juhtudel olla tõene, kuid käesolevas asjas ei olnud M.M kahe aasta möödudes asjaolusid unustanud vaid mäletas neid kindla veendumusega, kuid erinevalt kahe aasta tagustest ütlustest (nt. kas tarvitas alkoholi baaris või autos või kas enne naistuttavaga kohtumist või ainult pärast). Samuti ei veena kohtukolleegiumi süüdistatava põhjendused seoses alkoholijoobe ja peatraumaga. Kohtueelses menetluses andis M.M ütlusi 14.05.2012.a sündmuse kohta, mis leidis aset 06.04.2012.a. Seega üle kuu aja hiljem ning alkoholijoove ega ka peatrauma ei saanud enam mõjutanud tema ütlusi. Materjalidest ei nähtu, et M.M-i peatrauma oleks olnud niivõrd tõsine, et kuu aega hiljem ei suutnud ta adekvaatselt anda hinnangut ja kirjeldada 06.04.2012. a asetleidnud sündmust. Ka Riigikohus on oma lahendites ( nt 3-1-1-26-13) toonitanud, et kohus ei saa isikulise tõendiallika ütlustele tugineda valikuliselt, vaid peab andma hinnangu tõendiallika usaldusväärsusele tervikuna. Olukorras, kus süüdistatav on ristküsitlusel ja kohtueelsel uurimisel andnud diametraalselt erinevaid ütlusi ja ta pole suutnud erinevuse põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, ei saa kohus tema ütlustele tugineda valikuliselt, vaid need tuleb tõendikogumist tervikuna kõrvale jätta.
7.2.Kaitsja etteheidete osas tunnistajate ütluste hindamisel märgib kolleegium, et kohus on kohtuotsuses esitanud, analüüsinud ja kõrvutanud tunnistajate ütlusi, ning ükski tunnistaja ei ole andnud ütlusi sellest, et nad nägid autoroolis naisterahvast või et nad oleksid pärast avariid näinud juhipoolsest uksest naisterahvast väljumas. Vastupidiselt sellele on tunnistaja L. M andnud ütlusi, et Audi roolis oli meesterahvas ning ka teise sõiduki juht JN nägi juhiukse kõrval kohmitsemas just meesterahvast ning naisterahvas väljus auto paremalt poolt uksest. Tunnistaja SK andis ütlusi, et sündmuskohal viidati koheselt avarii põhjustanud sõiduki roolis olnud
juhile, kelleks oli ennast puu taha peitev meesterahvas, kelle nad kinni pidasid. Kohtukolleegium ei tuvastanud tunnistajate ütlustes vastuolusid, mis annaksid aluse hinnata nende ütlusi ebausaldusväärseteks. Võttes aluseks tunnistajate ütlusi kogumis, on kohus jälgitavalt põhistanud miks loeb tõendatuks, et avarii põhjustanud Audit juhtis just meesterahvas, kelleks oli süüdistatav M.M . Kaitsja viide tunnistaja SK ütlustele, et kõrvalistuja poolsel klaasil võis olla kumer löögijälg ning see võis olla tekkinud avarii tagajärjel peaga vastu klaasi lüües, pole antud juhul aluseks sõiduki juhtinud isiku osas kahtluste tekkimiseks. Samamoodi võis pea vastu esiklaasi ära lüüa ka M.M-i naistuttav Sveta, keda nähti väljumas sõiduauto parema poolsest uksest, kuid kes sündmuskohalt lahkus ning mingil põhjusel ei ole olnud kättesaadav peale toimunud sündmust enam M.M-ile ega uurimisorganitele, et anda tunnistusi vaidlusaluse sündmuse osas.
7.3.Kaitsja arvates on kohtu järeldus, mille kohaselt on tuvastatud, et M.M juhtis 06.04.2012.a sõiduautot Audi, oletuslik ning kohus ei ole lähtunud põhimõttest vaatamata olemasolevatele vasturääkivustele. Kohtukolleegium kaitsja etteheidetega ei nõustu. Nimetatud asjaolu tuvastamisel tugines kohus tunnistajate L. M ja JN ütlustele. Kohtuotsusest nähtuvalt, ei näinud tunnistaja JN, et roolis istus just M.M , kuid ta oli täiesti kindel, et kõnealust autot juhtis meesterahvas, kes esialgu kohmitses juhi ukse kõrval, seejärel lahkus sealt metsa suunas ja hiljem politseiametnike poolt sealt välja toodi. Kuna tunnistaja ei näinud ka liikumist ühe ukse juurest teise juurde, siis on välistatud, et juhi ukse juures kohmitsenud isik sattus sinna ka muul moel kui juhi uksest väljudes. Ka kohtuistungil tundis JN süüdistatavas M.M ära mehe, kes kohmitses Audi ukse juures. Tunnistaja L. M väitis kohtus, et nägi teise sõiduki roolis meesterahvast. Tunnistajate ütlustele tuginedes veendus kohus, et mootorsõidukit Audi juhtis 06.04.2012.a kella 23.15 ajal Tallinnas just meesterahvas ja selleks sai olla ainult M.M ja mitte keegi teine. Nimetatud tõenditele antud hinnangu raames on üheselt selge, millele tugineb maakohtu järeldus, et mootorsõidukit eelnimetatud ajal juhtis just M.M . Nimetatu tähendab aga seda, et M.M-i puhul ei esine mootorsõiduki juhtimise tuvastamisel kõrvaldamata kahtlust, vaid kohus on selgelt ja arusaadavalt selle tuvastanud. Kohtukolleegium leiab, et meelevaldsed on kaitsja selgitused, et M.M on taotlenud Svetlana ülekuulamist ning sellega loonud võimaluse koguda tema väidete õigsust kinnitavad tõendid. Kohtukolleegium möönab, et M.M on materjalidest nähtuvalt nimetanud oma naistuttava nime (eesnime, kuna perekonnanime väidetavalt ei teadnud täpselt), kuid sellega ei loonud ta võimalust koguda tema väidete õigsust kinnitavaid tõendeid. Kohtukolleegiumile tundub pigem, et M.M ei soovi toimepandus süüdi jääda ning sellest ajendatuna süüdistab naistuttavat, kuid samas ei tee ka midagi selleks, et väidetav süüdlane saaks ütlusi anda. Samuti ei tundu eluliselt usutav, et isikud kes tunnevad üksteist 10 aastat, ei tea kus teine elab ning ei tea ka õiget perekonnanime. Kummastav on ka asjaolu, et kohe peale juhtunut ei käi väidetav naistuttav enam baaris, kus ta varem käis ning keegi nende ühistest tuttavatest ei tea tema telefoninumbrit, asukohta ega elukohta. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-85-07 märkinud, et juhul, mil süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks.
Antud juhul pole M.M loonud vähimatki võimalust oma väidete kontrollimiseks. Seega on põhjendamatu heita menetlejale ette seda, et tõde on jäänud välja selgitamata ja kaitseversioon kontrollimata.
7.4.Kaitsja hinnangul on käesoleva asja lahendamisel ületatud ka mõistlik menetlusaeg. Ringkonnakohus kaitsja seisukohta ei jaga ning leiab, et antud juhtumi asjaolude väljaselgitamiseks ja kohtulikuks menetluseks kokku kulunud kahte aastat, ei ole põhjendatud pidada mõistliku menetlusaja ületamiseks. Kohtukolleegium nõustub kaitsjaga selles, et õiguslikust küljest ei ole asi küll keerukas, kuid tõenduslikust küljest on asjas võtnud aega eelkõige tunnistaja tuvastamine. Kriminaalmaterjalide toimikust nähtuvalt, on kuulatud üle mitmeid isikuid ning läbi viidud ka toksikoloogiaekspertiis. Prokuröri kinnitusel on asi viibinud just seetõttu, et politsei üritas tuvastada kahtlustatava poolt ülekuulamisel viidatud Svetlana isikut. Menetlustoiminguid on tehtud aktiivselt ning tõstatatud küsimuse pinnalt on ainetud kaitsja etteheited, et käesolevas asjas oleks võinud läbi viia veel aeganõudvamaid menetlustoiminguid. Kohtukolleegiumi hinnangul esinevad mõistlikud põhjendused kriminaalasja lahendamise viibimise kohta ning menetluse kestus – 2 aastat - ei ole kohtukolleegiumi hinnangul ebaproportsionaalne võrreldes isiku karistamisega avalikes huvides.
8.Ringkonnaprokurör on seisukohal, et maakohus ei arvestanud lisakaristuse mõistmisel KarS § 56 lg 1 nõuetega so süüdistatava süü suurusega, mille kohus oli põhikaristuse mõistmisel juba tuvastanud. Ringkonnakohus nõustub prokuröriga, et lisakaristus nagu ka põhikaristus tuleb mõista KarS § 56 alusel ning selline seisukoht tuleneb ka prokuröri poolt viidatud Riigikohtu lahenditest. Samas ei nõustu ringkonnakohus prokuröri seisukohaga, et maakohus seda teinud ei ole. Kohtukolleegium selgitab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades nii karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Samas on ka ringkonnaprokuröri poolt viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-122-13 märgitud, et lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale ohtlik. Lisakaristuse määramine ei ole automaatselt kohaldatav ning seda tuleb alati eraldi kaaluda ja põhistada. Samuti on Riigikohus märkinud, et ehkki lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus piisava põhjalikkusega selgitanud süüdistatavale lisakaristuse määramise vajalikkust. Samuti on kohus selgitanud miks on võimalik ja õige kohaldada lisakaristust alla sanktsiooni keskmist määra. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga selles, et kuna M.M ei ole varem väärteo- ja kriminaalkorras karistatud ning toimepandud kuritegu oli pigem juhuslik, siis on lisakaristuse määramine alla sanktsiooni keskmist määra igati põhjendatud. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka sellele, et maakohus mõistis küll põhikaristusena M.M-ile 1 aasta pikkuse vangistuse, kuid just eripreventiivsetest seisukohtadest lähtuvalt pidas kohus võimalikuks vabastada M.M vangistuse kandmisest tingimisi. Seda samuti seetõttu, et varasemalt ei ole M.M kohtulikult karistatud.
9.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 339 lg 1 p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 12.03.2014. aasta otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata.
10.RÕS alusel määratud kaitsja on taotlenud ringkonnakohtult õigusabi tasu suuruse ja õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramist. Taotluse kohaselt on apellatsioonimenetlusega seonduvateks toiminguteks kohtuotsuse ja protokollide analüüs 1 tund ja apellatsiooni koostamine 2,5 tundi. Kolleegium leiab, et nimetatud taotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele täies ulatuses. Lähtuvalt riigi õigusabi seaduse § 23 lg-le 1 ja § 21 lg-st 3 ja Eesti Advokatuuri juhatuse 17. märtsi 2014. a otsusega muudetud korra p-dele 21 tuleb taotlus rahuldada ning määrata riigi õigusabi tasu suuruseks koos käibemaksuga on 252 eurot. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Ringkonnakohus jättis esimese astme kohtuotsuse muutmata (KrMS § 337 lg 1 p 1), millest tulenevalt jääb määratud kaitsja tasu M.M-i kanda.
Ivi Kesküla
Meelika Aava
Pavel Gontšarov
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.