1-13-1705/74 - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

Harju Maakohus otsustas 4.märtsi 2014.a. otsusega süüdi tunnistada Argo Särav KarS § 209 lg 2 p 1,2 järgi ning mõista karistuseks (3 a) kolm aastat vangistust. KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel suurendada karistust Pärnu Maakohtu 07.11.2008 a. otsusega mõistetud karistuse (2 a) kahe aasta vangistuse võrra ning mõista liitkaristuseks (5 a) viis aastat vangistust. KarS § 65 lg 1 ja § 68 lg 1 alusel arvata Argo Säraval liitkaristusest maha eelmise, s.o. 07.11.2008 a. kohtuotsusega tema poolt 29.04.-30.04.2003 a. ärakantud karistus, s.o. 2 päeva. Lugeda Argo Säravale kohaldatavaks liitkaristuseks (4 a 11 k 28 p) neli aastat üksteist kuud ja 28 päeva vangistust. Argo Säravale mõistetud liitkaristusest lugeda kandmisele kuuluvaks karistuseks (2 a 11 k 28 p) kaks aastat üksteist kuud ja 28 päeva vangistust, s.o. karistuse osa, mis ületab 07.11.2008 a. kohtuotsusega mõistetud põhikaristust, milline aga jätta KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel täies ulatuses täitmisele pööramata, kui Argo Särav (3 a) kolme aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ning täidab KarS § 75 lg 1 ettenähtud käitumiskontrolli kontrollnõudeid ja kohustusi. Allutada Argo Särav katseajaks käitumiskontrollile ning panna ta Tallinna Vangla Kriminaalhooldusosakonna Pärnu talituse kriminaalhooldusametniku järelevalve alla. Süüdi tunnistada Argo Särav KarS § 424 järgi ning mõista karistuseks rahaline karistus summas (120) sada kakskümmend päevamäära suurusega 7.69 eurot, s.o. kogusummas (922.80) üheksasada kakskümmend kaks eurot ja 80 senti. KarS § 68 lg 1 alusel arvata Argo Säraval karistusest kantuks tema poolt 09.12.11.12.2013 a. eelvangistuses viibitud aeg, s.o. 3 päeva ehk KarS § 70 lg 2 kohaselt 9 päevamäära rahalist karistust. Lugeda temal kandmisele kuuluvaks rahaliseks karistuseks (111) sada üksteist päevamäära, suurusega 7.69 eurot, s.o. kogusummas (853.59) kaheksasada viiskümmend kolm eurot ja 59 senti, milline karistus viia KarS § 64 lg 2 kohaselt täide iseseisvalt. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel kohaldada Argo Säravale lisakaristust ning võtta temalt ära mootorsõiduki juhtimise õigus (1 a 3 k) üheks aastaks ja kolmeks kuuks. Tõkend elukohast lahkumise keeld tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Katseaja algust arvata alates 04.03.2014 a., s.o. kohtuotsuse kuulutamisest. Lisakaristuse kohaldamise algust arvata alates kohtuotsuse jõustumisest. Liiklusseaduse § 127 kohaselt on isik, kelle suhtes on jõustunud juhtimisõiguse äravõtmise otsus kohustatud (5) viie tööpäeva jooksul alates otsuse jõustumisest, loovutama oma juhiloa Maanteeametile. KarS prg. 209 lg 2 p.1,2 järgi mõisteti ARGO SÄRAV süüdi selles, et tema, olles ajavahemikus 02.09.2004 a. kuni 25.03.2010 a. OÜ Vestor (äriregistri kood 11060413) juhatuse ainuliige, kes vastutas osaühingu tegevuse eest ning kes omas

õiguspädevust teha juhtimisotsuseid ning võimalust suunata juriidilise isiku tahet, koostas aastatel 2006-2007 OÜ Vestor erinevate kindlustusjuhtumite raames – kokku 28-l korral - kindlustusseltsidele esitamiseks taastusremondi kalkulatsioone ning pärast kindlustusseltsi poolset garantiid, lasi ta ettevõtte juhina raamatupidamise eest vastutava isiku teadmatust ära kasutades esitada kindlustusseltsile tahtlikult valeandmeid OÜ Vestor poolt väljastatud arvetes, mille tulemusena kindlustusselts eksimuses olles tegi varakäsutused, mille tulemusena sai OÜ Vestor varalist kasu. Kindlustusseltsidele oli kelmustega tekitatud varalist kahju järgmistes summades: Swedbank P&C Insurance AS- ile summas 7389. 07 eurot ja Seesam Insurance ASile summas 32 954.22 eurot. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Apellatsioonis märgib apellant, et jääb maakohtus esitatud seisukoha juurde ning neid ei korda. Kaitsja on seisukohal, et Argo Särava süü ei ole kõrvaldamata kahtlusteta tõendatud ning temale on arusaamatu, milliseid tõendeid on maakohus kogumis hinnanud oma siseveendumuse kujundamisel. Veel märgib apellant, et maakohus on Argo Särava süüdimõistmisel kohaldanud seadust ebaõigesti. Vaidlust ei ole selles, et süüdistuses märgitud sõidukitega liiklusõnnetused ka juhtusid e. kahjujuhtumid esinesid. Kuidas igal konkreetsel juhul kahjuhüvitise suurust arvestati, seda uuriti ka kohtuistungil. Kõik tunnistajad kinnitasid, et peale kindlustusele esitatud remondikalkulatsioonide aktsepteerimist kindlustusandja poolt said ka kõik sõidukid korda tehtud ja ükski tunnistaja ei kinnitanud, et midagi oleks jäänud remontimata. Seda vastuolu ei ole maakohus tõendite hindamisel kõrvaldanud. Kaitsja ei nõustu ka sellega, et tsiviilhagid on tõendatud ja kuuluvad rahuldamisele. Eelnevat arvestades ei ole apellandile arusaadav ja jälgitav, kuidas kohus on jõudnud järeldusele, et süüdistatava süü temale esitatud süüdistustes on tõendamist leidnud. Maakohus on ilma kogumis tõendeid hindamata asunud neid valikuliselt hindama ja tõendanud neid meelevaldselt süüdistatava kahjuks. Selliselt järelduste refereerimise teel otsuse motiveerimisega rikub maakohus oluliselt menetlusõigust. Otseseid tõendeid, millised kinnitaksid ilma kõrvaldamata kahtlusteta Argo Särava süüd ei ole ja kuna kohtulik uurimine ei ole tekkinud kahtlusi kõrvaldanud, siis tuleb süüdistatav õigeks mõista, mida apellant ka apellatsioonikohtult taotleb. Tallinna Ringkonnakohtu 28.aprilli 2014.a. määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 13.maini 2014. Määratud tähtajaks esitas oma seisukohad prokurör. Prokurör seisukoht. Riiklik süüdistaja on seisukohal, et Pärnu Maakohtu 04.03.2014 otsus on seaduslik ning puuduvad alused selle tühistamiseks. Pärnu Maakohus on oma otsuses analüüsinud kõiki kriminaalasja kohtulikul arutamise uuritud tõendeid ning neid kogumis hinnates jõudnud süüdimõistva kohtuotsuseni. Samuti ei esine kohtuotsuses vastuolu nagu kaitsja väidab eksisteerivat.

Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning maakohtu otsuse tühistamiseks ja süüdistatava õigeksmõistmiseks puuduvad alused. Apellatsioonis ei ole käsitletud ühtegi maakohtu seisukohta selliselt, mis annaks alust väita, et apellant maakohtu otsusega ka sisuliselt ei nõustu. Apellatsioonist on väljaloetavad etteheited maakohtu otsusele, kuid kohtukolleegiumi hinnangul ei ole tegemist mitte ainult alusetute väidetega vaid absoluutselt ilma igasuguse juriidilise argumentatsioonita esitatud väidetega e. põhjendamata väidetega. Apellatsiooni lugedes tekivad kohtuotsuse läbilugenud isikul põhjendatult kahtlused, kas tegemist on ikka vaidlustatud kohtuotsusele esitatud apellatsiooniga. Ainult apellatsioonis kajastatud süüdistatava nimi ning kahel korral apellatsiooni kopeeritud maakohtu otsuse resolutiivosa lubavad siiski väita, et apellatsioon on esitatud just selles tsiteeritud kohtuotsusele. Ülejäänud osa apellatsioonist moodustavad üldsõnalised ning motiveerimata trafaretsed laused, millised nagu öeldud ei haaku vaidlustatud kohtuotsuses esitatud põhjendustega. Ka apellant ise ei eita apellatsioonis seda, et ta ei peagi vajalikuks oma seisukohti maakohtu otsusele esitada ja jääb kohtuvaidlustes esitatud seisukohtade juurde. Samas on maakohus oma otsuses juba käsitlenud kõiki süüdistatava ja tema kaitsja poolt maakohtu istungil esitatud kaitseväiteid ja need omapoolsete argumenteeritud põhjendustega ka ümber lükanud. Maakohtu otsuses on hinnatud kõiki kogutud ja maakohtu istungil vahetult uuritud tõendeid ning maakohus on otsuses ka detailselt, iga süüdistatavale etteheidetud valeandmete esitamise fakti osas, esitanud oma seisukoha, miks tegemist on pettusliku teoga ning millised tõendid ja kuidas seda tõendavad. Apellatsioonis korduvalt rõhutatud kõrvaldamata kahtlusi süüdistatava süüküsimuse lahendamisel mõlemas temale inkrimineeritud kuriteos kohtukolleegiumi hinnangul ei esine. Ka ei ole apellatsioonist väljaloetav kaitsja seisukoht, milles tema arvates kahtlus on. Apellatsioonist on väljaloetav, et kuna ükski tunnistajates ei väitnud, et sõiduki remont oleks jäänud tegemata, siis peaks see mõjutama süüdistatava süüd e.

kinnitama tema n.ö. süütust. Milline seos on aga sellel faktil süüdistatava süüküsimusega ja tema käitumisele antud juriidilise hinnanguga, seda apellatsiooni sisust ei selgu. Süüdistatavat ei süüdistata selles, et ta võttis remondi teostamise eest raha ning jättis remondi tegemata või oli remont ebakvaliteetne. Süüdistatavale esitatud kelmuse sisu on selgelt süüdistuses kirjeldatud ning kannatanuteks e. kahju saajateks ei olnud mitte sõidukite omanikud vaid kindlustusseltsid. Süüdistatavale etteheidetava süüdistuse sisu arvestades on nende sõidukite puhul, millistega kahjujuhtumi reaalselt ka toimusid reaalselt esinenud vigastuste likvideerimine e. remont, pigem süüdistatavale etteheidetava kelmusliku käitumise puhul tema enda huvides, sest vastupidisel juhul ei oleks ta saanud oma kuritegelikku käitumist realiseerida sedavõrd pika ajavahemiku kestel ja süstemaatiliselt. Peale ühte-kahte sellist juhtumist oleks esitatud kaebused tema tegevuse katkestanud. Apellant väidab, et vaidlust ei ole selles, et süüdistuses märgitud sõidukitega liiklusõnnetused ka juhtusid e. kahjujuhtumid esinesid. See apellatsiooni väide on ebaõige ja on ümber lükatud maakohtu otsuses esitatud põhjendustega. Nimelt on maakohus oma otsuses tõendanud, et osadel juhtudel olid esitatud andmed fiktiivsed ka selles osas, et üldse mingi kahjujuhtum toimus ja süüdistatav kasutas selliste fiktiivsete dokumentide esitamiseks oma tuttavaid ja seda korduvalt. Apellant väidab ka, et kohus on kohaldanud A.Särava süüdimõistmisel ebaõigesti seadust, kuid seda jällegi ilma igasuguse argumentatsioonita. Kohtukolleegium ei ole tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis oleks süüdimõistva kohtuotsuse tühistamise aluseks. Maakohtu otsuses on esitatud põhjendused, miks süüdistatava käitumine on kvalifitseeritav KarS prg. 209 lg 2 p.1,2 ja 424 järgi. Kohtukolleegium leiab, et süüdistatava käitumisele on antud õige karistusõiguslik hinnang. Küll aga peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et maakohtu otsuses esineb kelmuse kvalifitseeritud koosseisu ja nimelt korduvuse põhjendamisel vastuolu. Nimelt on maakohus kohtuotsuses ühelt poolt leidnud, et kõik 28 üksiktegu, millised on süüdistatavale inkrimineeritud moodustavad ühe e. jätkuva teo ja ka süüdistus on seda selliselt käsitlenud kuna kahjusumma e. suur ulatus on saadud n.ö. üksikjuhtumite kahjude liitmise teel. Samas on aga maakohus oma otsuses (lk. 34) leidnud, et kuna A.Särav on toime pannud korduvaid kelmuseepisoode, on tema puhul tegemist isikuga, kes on KarS prg. 209 lg 2 p.1 mõttes isikuks, kes on ka varem kelmuse toime pannud. Kohtukolleegium on seisukohal, et A.Särava süüdimõistmine korduvas kelmuse toimepanemises on küll õige, kuid mitte seetõttu, et nimetatud korduvus esineb vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud üksikjuhtumite süstemaatilise toimepanemise alusel. Vaidlustatud kohtuotsusega on tuvastatud üks jätkuv kelmuse tegu, mida maakohus on ka otsuses põhjendanud. Kuna aga A.Särav on 2008.a. mõistetud süüdi KrK prg. 143 järgi ja temale selle kohtuotsusega inkrimineeritud teod on toime pandud enne vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kelmust, siis on põhjendatud ka tema süüdimõistmine KarS prg. 209 lg 2 p.1 alusel. Kuna kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega nii süüdistatava süü, tema käitumisele antud juriidilise hinnangu, mõistetud karistuse, tsiviilhagi rahuldamise aga ka maakohtu poolse tõendite hinnanguga, siis ei pea kohtukolleegium vajalikuks hakata neid oma otsuses üle kordama. Selliseid asjaolusid, millised annaks aluse tulla maakohtu otsuses tehtud järeldustest

vastupidistele järeldustele ja millised mingilgi määral mõjutaks süüdistatava suhtes tehtava kohtuotsuse liiki, kohtukolleegium tuvastanud ei ole. Mis aga puutub kohtu siseveendumuse kujunemisesse, millele kaitsja samuti oma apellatsioonis viitab, siis märkimata ei saa jätta süüdistatavale omast käitumismustrit, mis kõrvuti tema süüd kinnitavate tõenditega veenab samuti kohut süüdistatava süü olemasolu suunas ning kõrvaldaks ka kõik kahtlused, kui need esineks. Süüdistatav on vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud tehiolusid arvestades pannud toime 28 tehioludelt sarnast üksiktegu. 1.07.11.2008 a. Pärnu Maakohtu poolt mõisteti süüdistatav süüdi kokkuleppemenetluses ja seda arutatavate kelmustegude tehioludelt kattuvates tegudes KrK § 143 lg 2 p 1,2 järgi. Ka osundab kohtukolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt RKKKo 3-1-1-77-05). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad. Maakohus on hinnanud kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid kogumis, neid omavaheliselt kõrvutanud ning usaldusväärselt lükanud ümber poolt esitatud kaitseväited. Kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks ja taotluse kohaselt on kaitsja kulutanud kokku 5 tundi e. 10 pooltundi, mille eest taotleb hüvitist koos käibemaksuga 360 eurot. Nimetatud aja on kaitsja kulutanud maakohtu otsusega tutvumiseks ja apellatsiooni koostamiseks. Kohtukolleegium leiab, et taotlus tuleb rahuldada osaliselt ja kohtukolleegiumi arvates maksimaalne ajakulu, mida saab pidada mõistlikuks on 1 tund e. 2 pooltundi ja see on apellatsiooni koostamise eest. Apellatsioon on tõesti mahutatud 4 lehele, kuid sellest enamuse võtab enda alla kahel korral pika kohtuotsuse resolutiivosa kopeeritud tekst – üks kord, kui apellant räägib, millist kohtuotsust ta vaidlustab ja teine kord, millise kohtuotsuse tühistamist ta taotleb. Apellandi seisukohad on esitatud 1 leheküljel ning nagu kohtukolleegium märkis on tegemist absoluutselt argumenteerimata trafaretsete lausetega. Mis aga puutub väitesse, et kaitsja on ka kohtuotsusega tutvumiseks aega kulutanud apellatsioonimenetluseks ettevalmistamise raames, siis kohtukolleegium on seisukohal, et kohtuotsusega peab kaitsja tutvuma maakohtus tehtava kaitsetegevuse käigus olenemata sellest, kas esitatakse apellatsioon või mitte. See toiming on hõlmatud tema kaitsetegevusega maakohtus. Olukorras, kus peale kohtuotsusega tutvumist apellatsiooni ei esitata, ei saa ka tasu nõuda kohtuotsusega tutvumise eest ning seega ei ole tegemist toiminguga, mis kuuluks ka eraldi tasustamisele apellatsioonimenetluses. Kuna kohtukolleegium jätab maakohtu otsuse muutmata, siis KrMS prg. 185 lg 1 alusel kannab apellatsioonimenetluse kulud süüdistatav. Eeltoodu alusel ja arvestades seda, et kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg.-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1,2 jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse Argo