Kohtulahend

Juhindudes KrMS § 173 lg 1 p 1; 175 lg 1 p 4,9; 237; 238 lg 1 p 3; 238 lg 2 ; 256-4 2565; 311 ja 313 Tunnistada süüdi O.H KarS § 25 lg 2 - 199 lg 2 p 9 4 (neli) kuud vangistust.

järgi ja mõista karistuseks

Vähendada KrMS § 238 lg. 2 alusel O.H-le mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistuse 2 (kaks) kuud ja 20 (kakskümmend) päeva. Kohaldada O.H-na suhtes kuni kohtuotsuse jõust umiseni või karistusaja täitumiseni tõkendina vahistamist ning karistuse algust arvata alates 19.05.2014.a. Välja mõista O.H-lt riigituludesse sundraha 266,25 eurot. Sundraha tuleb tasuda KrMS § 180 lg 3 alusel ositi 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul, seejuures 11 kuu jooksul igakuiste maksetena summas 22,20 eurot ning 12. kuul maksena summas 22,05 eurot kohtuotsuse jõustumisest arvates Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr EE891010220034796011 AS-is SEB Pank või arvelduskontole nr EE932200221023778606 Swedbank AS-is või arvelduskontole nr EE403300333416110002 Danske Bank A/S Eesti filiaalis, viitenumber 2800049777. Maksekorraldusele märkida selgitus: „O.H , 1-14-4388, menetluskulud“. Menetluskulude tasumist tõendavad maksekorraldused esitada Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumaja kantseleile. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võivad KrMS § 318 lg 1, 2, 3 p 2 ja § 319 alusel süüdistatav, tema kaitsja ja kannatanu 15 päeva jooksul esitada apellatsiooni, mille kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon esitatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võivad esitada apellatsiooni süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast alates viieteistkümne päeva jooksul.

TUVASTATUD ASJAOLUD JA KOHTU SEISUKOHAD

O.H on kohtu alla antud süüdistatuna selles, et tema, olles kriminaalkorras 6-l korral karistatud varguste eest, viimati 25.02.2014 Harju Maakohtu poolt KarS § 25 lg 2 - 199 lg 2 p 9 järgi, taas viibides 19.05.2014 kella 10:09 paiku Tallinnas, Toompuiestee 37 asuvas Balti jaama Selver kaupluses, pani toime tahtliku teo, mis oli suunatud võõra vallasasja äravõtmisele selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, võttis müügisaalist Selver AS-ile kuuluvad 4 pakki külmsuitsu lõhefileed koguväärtusega 12,76 eurot, 2 pakki täissuitsuvorsti “Põdravorst” koguväärtusega 8,58 eurot, 4 konservi “ Metssealiha” koguväärtusega 13,16 eurot, 6 konservi “Marineeritud säga” koguväärtusega 31,74 eurot, kokku kaupa koguväärtusega 66,24 eurot, ja möödus kassadest kauba eest tasumata, kuid tema kuritegu jäi

lõpule viimata, kuna ta peeti turvatöötaja poolt kinni. Seega pani O.H toime KarS § 25 lg 2- 199 lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo, so võõra vallasasja äravõtmise katse selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, isikuna, kes on varem süstemaatiliselt toime pannud vargusi. Süüdistatav O.H tunnistas ennast esitatud süüdistuses süüdi, kahetses juhtunut ja selgitas, et 19.05.2014.a peitis Balti jaama hoones asuvas Selveri kaupluses oma kotti angerja- ja metssealihakonservid, suitsulõhe ja suitsuvorsti, möödus kassast ja jättis kauba eest tasumata, sest on pensionär ja raha ei jätku. Turvamees pidas ta kinni (tl 12-15). Kohus uuris järgmisi kriminaalasjas kogutud ja kohtuistungil avaldatud tõendeid: - Selver AS-i avaldusest nähtub, et 19.05.2014.a kella 10.09 paiku varastati kaupluses Balti jaama Selver toiduaineid (4 metssealiha konservi, 6 marineeritud säga konservi, 4 külmsuitsulõhefilee pakki, 2 pakki täissuitsuvorsti) kokku 66,24 euro väärtuses. Kaup tagastati kauplusele (tl 2); - Õigusvastase teo toimepanemise aktist nähtub, et 19.054.2014.a kella 10.09 paiku väljus kaupluse Balti jaama Selver müügisaalist meesterahvas, kes ei tasunud toiduainete (4 metssealiha konservi, 6 marineeritud säga konservi, 4 külmsuitsulõhefilee pakki, 2 pakki täissuitsuvorsti) eest, mille kogumaksumus on 66,24 eurot. Isik peeti kinni ja anti üle politseile (tl 3); - Tunnistaja XXX ütluste kohaselt nägi ta 19.05.2014.a kella 10 paiku, kuidas umbes 60-67 aastane meesterahvas võttis kaupluse Balti jaama Selver müügisaalis riiulitelt kaupa ja pani need kotti, seejärel möödus kassadest kauba eest tasumata. Mees peeti kinni, turvakontrolli käigus leiti tema kotist toiduaineid kokku 66,24 euro väärtuses, mis tagastati kauplusele (tl 45); - Karistusregistri teatise kohaselt on O.H 8 kehtivat kriminaalkaristust, sealhulgas 6 kriminaalkaristust varavastaste kuritegude eest ja 3 kehtivat väärteokaristust KarS § 218 järgi (tl 16-19); - Harju Maakohtu 25.02.2014.a otsusega mõisteti O.H süüdi KarS § 25 lg 2 – § 199 lg 2 p 9 järgi (tl 20-22). O.H-na poolt kahtlustatavana ülekuulamisel antud ütlused riimuvad tunnistaja ütluste ja kogutud kirjalike tõenditega. Kriminaalasjas kogutud tõenditest nähtuvalt on varguste toimepanemine kujunenud O.H-na elustiiliks. Riigikohus on asunud seisukohale, et KarS § 199 lg 2 p 9 kontekstis tuleb elustiili mõiste sisustamisel arvestada iga üksikjuhtumi asjaolusid. Püsiva sissetuleku hankimine on eluviisi kindel tunnus, kus isik on motiveeritud toime panema uusi vargusi. Eluviisi võimaliku tunnusena on vaadeldav ka olukord, kus isikul on lihtsalt harjumus varastada. Need isikud ei varasta selleks, et ära elada, vaid selleks, et neil on lihtsalt nii kombeks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-66-13). Kohus leiab, et on tõendatud, et O.H isikuna, kes on varem korduvalt toime panud võõra vara salajasi vargusi, püüdis ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära võtta võõrast vallasasja, tegutsedes kavatsetult. O.H-na tegevus on õigesti kvalifitseeritud süstemaatilise varguse katsena KarS § 199 lg 2 p 9 – 25 lg 2 järgi. Teo õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Karistuse mõistmisel arvestab kohus süüd, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi loobuma kuritegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

KarS § 199 lg 2 näeb sanktsioonina ette rahalise karistuse või kuni 5-aastase vangistuse. Kohus leiab, et rahaline karistus ei oleks O.H-na poolt täidetav, sest ta ei tööta ja tal puuduvad võimalused rahalise karistuse tasumiseks. Selline karistus ei vastaks tema süü suurusele ega oleks ka piisavaks vahendiks tema mõjutamisel mitte enam toime panema uusi süütegusid. O.H on varguste eest korduvalt karistatud kriminaalkorras. Viimati karistati O.H 25.02.2014 Harju Maakohtu poolt KarS § 25 lg 2-199 lg 2 p 9 järgi vangistusega. O.H vabanes 13.05.2014 pärast karistuse kandmist ning juba 19.05.2014.a jätkas varguste toimepanemist. On ilmne, et O.H ei ole enda jaoks karistusest mingeid järeldusi teinud, ka varasemad karistused ei ole mõjutanud teda loobuma süütegude toimepanemisest. Kohus leiab, et karistuse eesmärkide saavutamiseks tuleb süüdistatavat karistada vangistusega. Kohtul ei ole kujunenud veendumust, et O.H-le mõistetava vangistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmisel või asendamisel üldkasuliku tööga on võimalik tagada karistuse eesmärkide saavutamist. Riigikohus on asunud seisukohale, et isiku karistusest tingimisi vabastamine kui ka vangistuse asendamine üldkasuliku tööga on võimalik üksnes väikese raskusastmega kuritegude puhul, kui teo toimepanemise tehiolud ja süüdlase isik on märkimisväärsete erisustega (nt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-79-03). Käesolevas asjas selliseid märkimisväärseid erisusi ei esine. Riigikohus on asunud seisukohale, et selleks, et hakata üldse vaagima, kas kohaldada isiku suhtes üldkasulikku tööd kui reaalse vangistuse vältimise viimast võimalust, peab kohtul olema esmalt kujunenud sisemine veendumus, et vabaduses viibides ei pane isik, kes on varem mitmeid kordi analoogsete kuritegude toimepanemise eest karistatud, toime uusi õigusrikkumisi ning suudab elada õiguskuulekat elu. KarS § 69 kohaldamiseks peavad esinema formaalsete eelduste kõrval obligatoorselt ka materiaalsed eeldused (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06). Kohus leiab, et ei esine asjaolusid, mis oleksid käesoleval hetkel KarS § 69 kohaldamise eelduseks. Kuigi süüdlase puhul esinevad üldkasuliku töö kohaldamise formaalsed eeldused (talle on mõistetud vangistus alla kahe aasta), puuduvad aga üldkasuliku töö kohaldamise materiaalsed eeldused, mida tuleb alati arvestada. O.H on kriminaalkorras korduvalt karistatud, kuid karistused ei ole saavutanud oma eesmärki. O.H jätkas süütegude toimepanemist. Arvestades O.H-na isikut ning asjaolu, et ta on oma käitumisega näidanud, et ei ole suuteline vabaduses õiguskuulekalt elama, tuleb teda karistada reaalse vangistusega. Kohtupraktika kohaselt tuleb lähtuda sanktsiooni keskmisest määrast ja seejärel arvestada kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24.10.2011.a otsus asjas nr 3-1-77-11, p 11). O.H kahetseb puhtsüdamlikult tehtut, karistust raskendavad asjaolud puuduvad, kuritegu jäi katse staadiumisse. Kohus leiab, et teda võib karistada sanktsiooni keskmisest määrast oluliselt lühema vangistusega. Süüdimõistva kohtuotsuse korral tuleb süüdimõistetul KrMS § 180 lg 1 alusel hüvitada menetluskulud. Menetluskuludeks antud asjas on KrMS § 175 lg 1 p 4 ja 9 kohaselt määratud kaitsjale makstav tasu ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. Kaitsja taotles jätta menetluskulud osaliselt riigi kanda ja menetluskulude tasumine ülejäänud osas ajatada. Süüdistatav O.H on 70 aastane pensionär, ta ei tööta. Kohus peab põhjendatuks kohaldada menetluskulude osas KrMS § 180 lg 3 sätteid, so arvestades süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid jätta osa menetluskuludest – KrMS 175 lg 1 p 4 alusel tasumisele kuuluv kaitsjatasu summas 252 eurot - riigi kanda. KrMS § 175 lg 1 p 9 ja § 2565 lg 2 alusel tasumisele kuuluv sundraha summas 266,25 eurot tuleb süüdistataval tasuda ositi 12 kuu jooksul. Eha Popova Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.