Kohtulahend

EDASIKAEBAMISE KORD:

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

APELLATSIOON

eluliselt mitteusutavad ja vastuolus kannatanu E.R. ja tunnistaja R.H. ütlustega. A. Kangori väitel oli tal konfliktijärgselt vasakul käel väike haav ja paremal käel suurem, kust jooksis verd, mida aga ei kinnita tervisekaart. A. Kangori ütluste usaldusväärsust kahandab ka 21.06.2012 maamõõtja, XXX valla esindaja ja kaevetööde teostaja osavõtul koostatud protokoll, mis lükkab ümber tema väited katastriüksuste piiri rikkumise kohta E.R. poolt. 8.2 Kohus on tõendite hindamise asemel teinud oletusi kannatanu vigastuste tekkeviisi kohta. Kohtu arvates võis kannatanu silmanurga kriimustuse saada oma prilliraamiga. Apellant leiab, et isegi kui asuda seisukohale, et vigastus on tekkinud prilliraamist, ei tekita inimesel ees olevad prillid iseenesest vigastusi, vaid väline mõjutus, näiteks löök. Kannatanu E.R. on kogu aeg rääkinud, et A. Kangor surus talle sõrmedega silma. Kannatanu sõnul läksid tema prilliraamid kõveraks, mitte tükkideks, milliste teravad servad võinuks vigastusi tekitada. Meelevaldne ja süüdistatava ebausaldusväärsetel ütlustel põhinev on kohtu järeldus, et veri kannatanu põsel võis pärineda A. Kangori käehaavast. Selle kohta, et tema paremast käest jooksis verd, on ainult süüdistatava ütlused. Arst ei ole leidnud A. Kangori paremal käel ühtki vigastust. Fikseeritud on ainult väike haav vasakul pöidlal, mille kohta süüdistatav väitis, et sealt verd ei jooksnud ja ta ei pannud seda tähelegi. Ka ükski tunnistaja ei ole A. Kangori verist kätt märganud. Samas on kannatanul fikseeritud silmanurgas hüübinud verega kriimustus. Kui õhtuks oli veri hüübinud, siis enne seda pidi see ka veritsema. Kohus on tuginenud tunnistaja R.H. arvamusele, et verine võis olla kannatanu parem põsk, kuid ilmselgelt ei suuda tunnistaja kaks aastat pärast sündmust seda detailitäpselt meenutada. 8.3 Arusaamatuks jääb kohtu seisukoht, et ajaliselt ei olnud A. Kangoril võimalik kannatanu käsi väänata, kuna konflikt kestis ainult mõne minuti. Teatavasti piisabki käte väänamiseks mõnest sekundist. Kannatanu ütluste kohaselt püüdis A. Kangor tal järjekindlalt kirvest käest võtta, tema omakorda hoidis kirvest kõvasti kinni. Selleks, et kirvest kätte saada, väänas A. Kangor E.R. käsi. Üldteadaolevalt põhjustab selline tegevus valuaistingu ning pole normaalsetes inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav. 8.4 Paljasõnaline on süüdistatava väide, et 1976. aastal saadud trauma tõttu on tema parema käe liikuvus piiratud, mistõttu sellega ei olegi võimalik lüüa. Nii süüdistatav ise kui tunnistaja M. L kinnitasid, et A. Kangor teeb kodus kõiki majapidamistöid. Tunnistaja M. L rõhutas kohtus, et A. Kangoril on jalaprotees, aga käed on tal terved. Kriminaalasjas nr 07286000047, milline lõpetati KrMS § 202 alusel avaliku huvi puudumise tõttu, süüdistati A. Kangorit samuti E.R. rusikaga näkku löömises. Kannatanu arvates lõi süüdistatav teda parema käega, aga kindel ta selles polnud, seega pole ka välistatud, et löömine toimus vasakuga. Kui isikule tungitakse kallale, hakkab ta reeglina ennast kaitsma, mitte jälgima, kuidas ründaja rünnet teostab. Tunnistaja R. H küll löömist ei mäletanud, kuid pole seda ka välistanud. Tema arvates A. Kangor tuli kiirel sammul ja tõukas kannatanut, kuid tunnistaja nägi konflikti traktori kabiinist ning kõik käis väga kiiresti, kohe läks rüseluseks. Kui kohtu hinnangul ei olnud tuvastatud löögi intensiivsus, siis on süüteokoosseis täidetud ka valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemisega. 8.5 Kohus on pidanud tõsiseltvõetavaks süüdistatava arvamust, et kannatanu võis oma hüppeliigest vigastada tema jalaproteesi vastu rüseluse käigus. Arusaamatuks jääb selle vigastuse tekkemehhanism, kui kannatanu kukkus süüdistatavale peale. Samas on prokurör seisukohal, et hüppeliigese vigastuse võis kannatanu tõepoolest saada rüseluse käigus või kukkumisel, samuti ka marrastused käsivartel. Kannatanu ei osanud öelda, kuidas ta need vigastused täpselt sai, kuid need olid tekkinud konflikti käigus. Tõendamist on leidnud, et süüdistatav ründas kannatanut ning rüselus ja kukkumine olid tingitud A. Kangori õigusvastasest tegevusest. Seega on kannatanu vigastused põhjuslikus seoses süüdistatava õigusvastase käitumisega. Ilma süüdistatava ründeta oleks kannatanu sel päeval teinud oma

planeeritud töid ning poleks vigastusi saanud. 8.6 Kohtu järeldused on vastuolulised. Kõigepealt on kohus leidnud, et kannatanu vigastused ei ole saadud süüdistatava tegevuse tulemusena, siis aga möönnud, et füüsiline kokkupuude nende vahel oli, mis põhjustas kannatanule valu, aga see ei olnud nii intensiivne, kuna ei tinginud kohest arsti poole pöördumist. Süüteokoosseis on täidetud ka lühiajalise valu põhjustamisega ning valu intensiivsus ei ole mõõdetav. Ükski kriimustus ei põhjusta sellist valu, mis halvaks inimese edasise tegutsemise ning vajaks kindlasti arstiabi. Kiirabisse pöördus kannatanu eelkõige oma vigastuste fikseerimiseks ning hüppeliigese võimaliku nihestuse või murru kontrollimiseks. 8.7 Põhjendamatu on kohtu seisukoht, et E.R. on antud asjas kannatanu, kuna pöördus esimesena avaldusega politseisse. Nii kohtueelses menetluses kui kohtus on kontrollitud A. Kangori versiooni, et E.R. tuli talle esimesena kirvega kallale, kuid see ei ole tõendamist leidnud. Kannatanu E.R. ning tunnistajate R.H. ja I. P ütlustega on tõendatud, et agressiivselt meelestatud oli A. Kangor, kes kõigepealt sõimas I. P ja ässitas talle koera kallale, seejärel ründas E.R. t. A. Kangori rünne E.R. vastu ei olnud millegagi õigustatud, sest kannatanu käitus õiguspäraselt. See, et kinnistute piir on valesti märgitud, on ainult süüdistatava subjektiivne arvamus. Kui A. Kangori arvates on tema õigusi rikutud, siis selliste vaidluste lahendamiseks on seadusega reguleeritud menetlused, kindlasti ei ole selleks vägivald.

KIRJALIKUD VASTUVÄITED

11.2 Arusaamatuks jääb apellandi väide, mille kohaselt kahandab A. Kangori ütluste usaldusväärsust 21.06.2012 koostatud protokoll, mis lükkab ümber tema väited katastriüksuste piiri rikkumise kohta E.R. poolt. Osundatud protokollis fikseeritakse A. Kangori seisukohad piirimärkide paiknemise osas ning protokoll ei lükka ümber ega kinnita nende seisukohtades õigsust või ekslikkust. Tegemist on olukorra fikseeringuga, mille sisuga on nõustunud ja alla kirjutanud nii maamõõtja, süüdistatav, kannatanu kui ka tunnistajad. Kellegi arvamuse valelikkust antud protokoll ei kinnita. 11.3 Apellatsiooni kohaselt on kohus tõendite hindamisel teinud oletusi kannatanu vigastuste kohta. Kaitsja sellega ei nõustu. Kannatanu ütlustest nähtub, et: „Mul olid prillid ees. Madina käigus kukkusid prillid eest ära ja läksid katki“ (protokoll lk 4). Prokuröri küsimusele: „Mis juhtus prillidega?“ vastas kannatanu: „Läksid raamid katki. Klaasid jäid terveks. Uusi raame sellisele klaasile ei saa...““ mul läksid raamid ja ma ei saanud selliseid raame, mis vastaksid klaasidele“ (protokoll lk 5). Seega on kohus õigesti järeldanud, et kriimustus kannatanu põsel võis olla tekkinud katkisest prilliraamist. 11.4 Kohtuotsuse kohaselt ei leidnud tõendamist süüdistuse väide, et A. Kangor väänas E.R. käsi, mida kohus on otsuse p-s 6.1 põhjalikult motiveerinud. Käte väänamist ei ole kirjeldanud ka kannatanu ise, tunnistaja R. H. ega süüdistatav, ent apellant leiab, et kohtu seisukoht on arusaamatu. 11.5 Nõustuda ei saa apellandi väitega, et süüdistatava väide, mille kohaselt oli tema käe liikuvus 1976. a trauma tõttu piiratud ja sellega oli võimatu lüüa, on paljasõnaline. Kohtu järeldus (otsuse p 6.2) põhineb läbivaatuse aktil, tõendil AS 109179, mis esitati kohtule ja millest nähtub, et A. Kangori põhidiagnoosiks on hulgitrauma järgne vasema sääre amputatsioon ü/3, parema küünarliigese osaline kontraktuur õlavarreluu murru tõttu, trauma 1976. aastast. Apellant on meelevaldselt refereerinud süüdistatava A. Kangori ja M. L. ütlusi, mis otsekui kinnitaksid, et A. Kangor teeb kodus kõiki majapidamistöid. Tegelikult nähtub A. Kangori ütlustest, et koduseid majapidamistöid teeb ta koos M. L. „Loomadele teeme heina. Selliseid majapidamistöid ikka teen koos abilisega“ (protokoll lk 5). Prokuröri küsimusele, kas A. Kangor parema käega saab majapidamistöid teha, vastas viimane järgmiselt: „saab ikka teha, saan lüpsta ja nipet näpet teha“. Küsimusele, kas A. Kangor saab tõsta kätt õla kõrgusele, vastas viimane eitavalt, samuti vastas ta eitavalt küsimusele, kas ta saab paremat kätt ette tõsta (protokoll lk 5).Sellest ilmneb kaitsja väitel, et A. Kangori parema käe liikuvus on piiratud ja ta teeb kodus ainult kergemaid töid, samas kui raskemate tööde puhul osaleb abiline. 11.6 Apellant on rõhutanud kannatanu E.R. ütluste usaldusväärsust ning heitnud kohtule ette, et kannatanu ütlustega ei ole piisavalt arvestatud. Kaitsja märgib, et kannatanu ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt, sest need on vastuolus tunnistaja R.H. ütlustega ega arvesta süüdistatava A. Kangori tervislikku seisundit. Kannatanu ütlustest nähtub: „siis ma nägin, et A. Kangor jooksis hirmsa hooga, aga mul oli kirves käes, ei taibanud kohe ära visata“ (protokoll lk 3). Tunnistaja R. H kirjeldas A. Kangori tulekut: „See ei olnud jalutamine, see oli ikka kiirem samm.“ Arvestades, et A. Kangori jalg oli ülaltpoolt põlve amputeeritud ja asendatud proteesiga, vahetatud on ka parema jala põlveliiges, ei ole ta võimeline jooksma ega tormama, vaid parimal juhul liikuma kiirema sammuga longates. Kaitsja arvates ei ole leidnud tuvastamist KarS § 121 objektiivne koosseis. Kannatanu ütlused kõnealuse konflikti kohta on ebaselged ja vastuolulised ning ei haaku olulistes punktides tunnistajate ning süüdistatava ütlustega. 11.7 Kaitsja ei nõustu apellandiga selles, et kannatanu käitus õiguspäraselt. Kannatanu asus kraavi kaevama ajal, kui piirinaabrit ei olnud kohal. Ta oli hästi teadlik oma tegevuse

provokatiivsusest ja varasemast konfliktist A. Kangoriga samas kohas ja samadel asjaoludel. Seega tekitas ta konflikti teadlikult ning rüselemise. Tuues põhjenduseks purunenud prilliraami ja 55 mm pikkuse kriimustuse põsel soovib ta piirinaabri kriminaalkorras karistamist.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA JÄRELDUSED

(E.R. ) tegi tokke. Naaber tuli kiirel sammul, tahtis kirvest ära võtta. Löömist ei näinud, kuid E.R. oli näopiirkonnas paremal põsepoolel veri väljas. Nägi neid maas püherdamas, kui nad maas püherdasid kukkus kirves tellijal (E.R. ) käest. Tunnistaja hüppas traktorist välja ja võttis kirve ära (kohtuistungiprotokoll, lk 37-38). Tunnistaja I. P (E.R. abitööline) samuti füüsilist kontakti kannatanu ja süüdistatava vahel ei näinud. Tunnistaja M. L (A. Kangori hooldaja) selgitas, et Arve tuli kraavi kaevamise juurde ja käskis tuua fotoaparaadi. Kui tunnistaja läks maja juurde fotoaparaadi järele ja tagasi vaatas, oli Arve maas ja R. tema peal. Kutsus kohale politsei (kohtuistungiprotokoll, lk 3435). Tunnistaja ütlustest nähtub, et ta löömist ei näinud. Kohale kutsutud politseitöötaja A. K ütluste kohaselt tema füüsilist konflikti ei näinud, oli vaid kisa. Kangor oli väga ärritatud ja väga valjuhäälne, R. oli rahulik, kuid räsitud (särk lõhki) (kohtuistungiprotokoll, lk 38p-39). Eeltoodud tõendikogum ei võimaldanud maakohtu hinnangul asuda süüdistuse seisukohale kannatanu käte väänamise osas süüdistatava poolt. Nagu märgitud, ringkonnakohus nõustub sellega. Kannatanu ise ei ole maakohtus midagi rääkinud käte väänamisest A. Kangori poolt, liiatigi siis ka sellest, et see oleks talle mingil viisil valu põhjustanud. E.R. tervisekaardist nähtub, et tal tuvastati muuhulgas küünarvarre pindmised hulgivigastused (mõlemal käsivarrel painutusküljel marrastused). Maakohus asus seisukohale, et kogutud tõendid ei võimalda järeldada, et need oleksid saadud käte väänamisest. Ringkonnakohus nõustub ka sellise maakohtu järeldusega. Samas ei loe ringkonnakohus asjakohaseks kohtu järeldust selle kohta, nagu ei oleks 2-3 minutit kestnud rüseluse käigus ajaliselt võimalik A. Kangoril käsi väänata. Selgusetuks jääb, millel põhineb kohtu selline järeldus ning milline on siis kohtu arvates aeg, mille jooksul üldse oleks inimese käsi võimalik väänata. Samas, nimetatud järeldusega mittenõustumine ei väära aga ringkonnakohtu seisukohta selles, et eelkäsitletud ning ka maakohtu poolt asjakohaselt hinnatud tõendid ei võimalda järeldada kannatanu käte valu põhjustanud väänamist A. Kangori poolt. 13.4 E.R. rusikaga näkku löömine ja sõrmede surumine vasaku silma piirkonda A. Kangori poolt. Kannatanu ütluste kohaselt tuli esmalt pauk näkku, sai kõrvale tõmmata ja löök tabas silmadesse. A. Kangor lõi teda parem käega vasaku põse pihta. Süüdistatav A. Kangori ütluste kohaselt tema kannatanut ei löönud ja paremat kätt ette ega õlast kõrgemale ta tõsta ei saa vana trauma tõttu. Nagu eelnevalt märgitud teised isikud kannatanu löömist süüdistatava poolt ei näinud (vt. käesoleva otsuse p 13.3). Maakohtule esitati väljavõte läbivaatuse aktist A. Kangori kohta (lk 50-51). Nimetatud tõendist nähtub, et A. Kangori põhidiagnoosiks on hulgitrauma järgne vasema sääre amputatsioon sääre ü/3, parema küünarliigese osaline kontraktuur õlavarreluu murru tõttu, trauma 1976.a. Nimetatud tõendi andmete alusel järeldas maakohus, et E.R. löömine parema käega näo piirkonda ei leidnud kohtumenetluse käigus tõendamist. Viidates A. Kangoril haiglas tuvastatud vasaku pöidla lõpplüli lõikehaavale, järeldas maakohus, et kannatanu põsele võis veri sattuda süüdistatavalt A. Kangorilt, mitte aga näkku löömisest. Kannatanul vasakus silmanurgas 0,5 cm hüübinud verega kaetud kriimustuse tekkepõhjuseks on kohus pidanud kannatanu prilliraame, mis, viidates kannatanu ütlustele, olevat katki läinud. Arvestades kannatanu ja süüdistatava asendit pärast maha kukkumist (A. Kangor all ja E.R. tema peal, A. Kangori parem käsi jäi E.R. külje alla), ei saanud süüdistatav maas lamades suruda sõrmi E.R. silma (maakohtu otsuse lk 7, p-d 6.2,6.3). Ringkonnakohus maakohtu eeltoodud järeldustega ei nõustu ning leiab, et need on oletuslikud.

Kannatanu ütlusi löömise kohta süüdistatava poolt kinnitab kaudselt ka tunnistaja R. H, kes löömist küll ei näinud, kuid nägi, et kannatanu parempoolne põsk oli verine. Ringkonnakohus leiab, et kannatanu löömine leidis kinnitust ka tervisekaardil märgitud andmetega. Nimelt nähtub E.R. tervisekaardilt anamnees- vasakus silmanurgas ca 0,5 cm hüübinud verega kaetud kriimustus. Põhidiagnoos- silmalau ja silmaümbruse pindmised vigastused (lk 49). Maakohtu seisukoht selles, et süüdistatava lõikehaavaga sõrmest sattus veri kannatanu põsele, ei põhine tõenditel. A. Kangori tervisekaardilt nähtub vasaku pöidla lahtine haav. Anamnees haav väga sügav ei ole, nahast napilt läbi läinud, haava servad küllalt hästi koos, haava pikkus u 2 cm (lk 42). Ringkonnakohus leiab, et anamneesis kirjeldatud vasaku pöidla haav ei saanud olla verine, kuna see oli nahast napilt läbi läinud, samuti puuduvad anamneesis viited võimalikule hüübinud verele. Seega kohtu väide, et süüdistatava veri võis sattuda kannatanu põsele, on oletuslik ning põhjendamata. Põhjendamatu on kohtu järeldus ka selle kohta, et kannatanul tuvastatud vasaku silmanurga kriimustus võis olla tekkinud tema enda prilliraamist. Kannatanu ütluste kohaselt tuli esimene pauk näkku, ta keeras pead ning näpud sattusid silma, näost jooksis verd. Prillid olid kannatanul ees, madina käigus kukkusid prillid eest ja raamid läksid katki, klaasid jäid terveks. Küsimusele prillide purunemise põhjuse kohta vastas kannatanu, et ei tea kuidas need purunesid, äkki astusid peale, ei oska öelda mis hetkel kukkusid eest (kohtuistungiprotokoll lk 33). Seega on meelevaldne kohtu järeldus, nagu saanuks kannatanu silmanurga kriimustuse prilliraamidest. Kannatanu ütlustest tuleneb selgelt, et prilliraamid võisid puruneda alles pärast nende eest kukkumist, võimalik et peale astumise tõttu. Seoses kohtu põhjendusega selle kohta, et 1976 aastal saadud trauma tõttu ei saanud süüdistatav paremat kätt tõsta ning kannatanut rusikaga näkku lüüa, märgib ringkonnakohus järgmist. Kannatanu E.R. kinnitas, et süüdistatav lähenes kiiresti ning kohe lõi, arvas, et lõi parema käega. A. Kangori läbivaatuse akti väljavõtte kohaselt diagnoositi tal muuhulgas parema küünarliigese osaline kontraktuur õlavarreluu murru tõttu, trauma 1976.a. Ringkonnakohtu hinnangul on süüdistatava väide selle kohta, et 1976 a trauma tõttu on tema parema käe liikuvus niivõrd piiratud, et sellega ei ole võimalik lüüa, paljasõnaline ning kinnitamata väide. A. Kangor ja tunnistaja M. L ütluste kohaselt teeb A. Kangor igasuguseid majapidamistöid. Asjaolu, et 1976 a oli süüdistataval õlavarreluu murd, ei anna alust väita, et käe liikuvus on niivõrd pärsitud, et oleks võimatu sellega löömine. Oluline on siinkohal viidata sellele, et aastal 2007 toimus A. Kangori ja E.R. vahel analoogne intsident – A. Kangor lõi E.R. rusikaga näkku. Selles kriminaalasjas lõpetati prokuratuuri määrusega menetlus KrMS § 202 järgi avaliku menetlushuvi puudumise ning vähese süü tõttu (lk 55). Seega nimetatud asjaolud kogumis annavad aluse järeldada, et A. Kangor lähenes E.R. ning koheselt lõi parema käe rusikaga viimasele näkku, mille tagajärjel kukkusid kannatanul ees olnud prillid maha. Iga kõrvaltvaataja jaoks on rusikaga näkku löömine valu tekitav, seda enam, et löögi tagajärjel kukkusid kannatanu eest ka prillid. Kannatanu pööras pea kõrvale ning süüdistatav surus sõrme talle silma, põhjustades viimasele valu ning tervisekaardil kirjeldatud kehavigastusi (silmalau ja silmaümbruse pindmised vigastused). Süüdistuses toodud kirjelduse kohaselt olevat kannatanu näkku löömine ning sõrmega silma surumine leidnud aset pärast kannatanu ja süüdistatava maha kukkumist. Ringkonnakohus leiab, et maakohtus uuritud ning ringkonnakohtu poolt veelkord kontrollitud tõendid sellist sündmuste käiku ei kinnita. Eelnevalt kajastatud tõenditest toodu võimaldab asuda seisukohale, et kannatanu E.R. näkku löömine vasaku põse pihta toimus koheselt süüdistatava liginemisel kannatanule, löögi tagajärjel kukkusid kannatanul eest prillid. Kuna E.R. tõmbas pea kõrvale, süüdistatav surus sõrme (kannatanu täpsustus kohtuistungil, lk 33)

silma, näost jooksis verd. Teise käega püüdis süüdistatav A. Kangor kannatanu käest ära võtta kirvest. Prillid olid kannatanul ees, löögi tagajärjel kukkusid kannatanul eest prillid, mille raamid purunesid tõenäoliselt peale astudes (kannatanu selgitus). Rüseluse käigus kukkusid mõlemad maha. Rusikaga näkku löömise ning sõrmega silma surumisega tekitas süüdistatav A. Kangor kannatanule E.R. valu ning silmalau ja silmaümbruse pindmised vigastused. Ringkonnakohtu hinnangul kuigi eeltoodud tõenditest tulenev sündmuste käik erineb mõningal määral süüdistuses toodud sündmuste käigu kirjeldusest, ei riku see süüdistatava kaitseõigust. Süüdistatavale etteheidetavad teod, s.o kannatanule rusikaga näkku löömine ning sõrme vasakusse silma piirkonda surumine, on kajastatud ka esitatud süüdistuses ning tegudele antav õiguslik hinnang jääb samuti samaks. 13.5 Tervisekaardilt nähtuvalt tuvastati kannatanul E.R. lisaks eelkäsitletud vigastustele ka parema hüppeliigese hematoom ja mõõdukas turse. Süüdistusest nähtuvalt on nimetatud vigastused seostatud süüdistatava A. Kangori poolt kannatanu suhtes kasutatud vägivallaga. Maakohus asus seisukohale, et kannatanu võis hüppeliigese vigastuse saada rüseluse käigus süüdistatava jalaproteesist. Kohtu hinnangul selline vigastus ei tekitanud kannatanule valu, kuna kannatanu kiirabisse koheselt ei pöördunud, vaid jätkati alustatud kaevetöödega maja juures, kus E.R. paigaldas tokke, mille järgi kaevetöid teha. Prokurör sellise järeldusega ei nõustu ning leiab, et ka nimetatud jalavigastuse, samuti ka käsivarre marrastuste tekkimine, on põhjuslikus seoses A. Kangori õigusvastase käitumisega. Ringkonnakohus peab siinkohal õigeks maakohtu põhjendusi ning leiab, et kannatanul tuvastatud hüppeliigese hematoomi tekkimise asjaolud ei ole üheselt selged. Tuvastatud on, et vastastikuse rüseluse käigus süüdistatav ja kannatanu kukkusid ning kuna süüdistataval A. Kangoril on jalal protees, siis ei ole välistatud E.R. hüppeliigese hematoomi tekkimine kokkupuutest süüdistatava jalaproteesiga. Ka kannatanu ise ei ole osanud tuua välja ühtegi selget põhjust, mille tõttu eelnimetatud vigastus või tekkida. Ringkonnakohus nõustub seega maakohtuga, et puuduvad tõendid, mis kinnitaksid kannatanu jalavigastuse, samuti küünarvarre marrastuste tekkimist süüdistatava tahtliku tegevuse tõttu. Samas aga peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et maakohtu otsuses toodud väide selle kohta, et ainuüksi asjaolu, et E.R. pöördus toimunud konflikti järgselt esimesena avaldusega politseisse, ei saa olla aluseks A. Kangori vastutusele võtmiseks, ei ole kohane. Ringkonnakohus tuvastas, et A. Kangor ründas tahtlikult kannatanut E.R. t, lüües teda rusikaga näkku ning surus sõrme silma. Süüdistatava agressiivne käitumine on tõendatud nii kannatanu kui ka tunnistajate R.H. ja I. P, samuti politseitöötaja A. K ütlustega. Süüdistatava seisukoht kinnistute piiride küsimuses on pelgalt tema subjektiivne arvamus ning kriminaalasjas puuduvad tõendid E.R. õigusvastase tegevuse kohta oma kinnistu piiridega seoses. Seega ei ole E.R. käesolevas kriminaalasjas kannatanu mitte seetõttu, et ta pöördus konflikti järgselt esimesena politseisse, vaid A. Kangori õigusvastase ründe tõttu.

Maakohtu istungil kannatanu täpsustas haginõuet, mille kohasel seisneb tema nõue kopa seiskamises ja prilliraamide purunemises, kokku 300 eurot. Moraalse kahju nõue on kannatanu arvates 200 eurot, kuna süüdistatav rikkus tema jaanipäeva Soome reisi, kuna „ma ei saanud ju sellise näoga sinna minna“ (kohtuistungiprotokoll, lk 31p-32). Vastavalt VÕS §-le 1043 teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi. 14.2 Käesoleva kohtuotsusega tuvastas ringkonnakohus, et süüdistatav A. Kangor pani toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Seega tuleb tuvastada, et kannatanu poolt esitatud kahjunõuded on seotud süüdistatava poolt toime pandud õigusvastase teoga. Kannatanu E.R. taotleb AS-le Aigen kopa rentimise eest makstud tasu hüvitamist. Ringkonnakohus leiab, et selles osas on haginõue põhjendamatu, kuna kannatanu poolt kopa rentimise kulu ei ole seotud A. Kangori õigusvastase teoga tema suhtes. Kriminaalasja materjalide kohaselt teostas kopajuht tellija, s.o E.R. soovil kinnistu piirikraavi kaevetöid ning pärast süüdistatava ja kannatanu vahel aset leidnud konflikti kaevetöid jätkati. Seega ei ole kannatanu poolt AS Aigen kopa tellimise kulud seotud A. Kangori õigusvastase teoga. Kirjalikus hagiavalduses esitatud nõuet maamõõtjale makstud tasu osas kannatanu kohtuistungiprotokolli kohaselt enam eraldi välja ei toonud, mistõttu siinkohal ringkonnakohus seda ka ei käsitle. Samas tuleb märkida, et ka see kannatanu kulu ei ole põhjuslikus seoses süüdistatava õigusvastase teoga. 14.3 Hagiavalduse kohaselt taotleb kannatanu rikutud prilliraamide hüvitamist 100 euro ulatuses. Kohtuistungil E.R. täpsustas selles osas oma nõuet, märkides, et kuna raamid läksid katki, aga uusi raame sellisele klaasile ei saa, kulus tal uute prillide soetamiseks suurem summa, s.o 422.99 eurot (PRO OPTIKA tõend, lk 57). Kuna leidis tuvastamist, et A. Kangori rusikaga näkku löögi tagajärjel kukkusid kannatanul eest prillid ning raamid purunesid, on süüdistatav süüdi eeltoodud varalise kahju tekkimises, s.t õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos. Maakohtule esitatud tõendist nähtub, et kannatanu kandis purunenud prilliraamidega seoses kahju 422.99 eurot, kuna pidi tellima uued prillid. Ringkonnakohus leiab, et kannatanu kahjunõue eeltoodud suuruses on põhjendatud ning tuleb VÕS § 1043, 1045 lg 1 p 5 alusel süüdistataval hüvitada. 14.4 Kannatanu E.R. taotleb ka moraalse kahju hüvitamist. Ringkonnakohus ei pea kannatanu selgitusi moraalse kahju nõude põhjendatuse kohta sisukohasteks. Tervisekaardilt nähtuvalt oli kannatanul näos 0,5 cm pikkune kriimustus. Nimetatud tervisekahjustus ei ole ringkonnakohtu hinnangul sellise iseloomuga, mis oleks tinginud kannatanu elukvaliteedi olulise languse, mistõttu moraalse kahju nõue jääb põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

Varem on A. Kangorit kriminaalkorras karistatud viiel korral, viimati 04.11.2004 KarS § 199 lg 2 p 4 järgi 6- kuulise vangistusega 3-aastase katseajaga. Lisaks on ta sama kannatanu suhtes ka varem toime pannud analoogilise süüteo, mille suhtes menetlus lõpetati KrMS § 202 alusel avaliku menetlushuvi puudumise tõttu. Eeltoodud asjaolud kogumis annavad põhjuse karistada A. Kangorit KarS § 121 sanktsioonis ettenähtud kergemaliigilise karistusega, mõistes talle rahalise karistuse. KarS § 44 lg 1 kohaselt võib kuriteo eest mõista rahalise karistuse kolmkümmend kuni viissada päevamäära. Ringkonnakohus peab põhjendatuks mõista A. Kangorile rahalise karistuse alla keskmise määra, s.o 60 päevamäära ulatuses ning kuna tema keskmine päevasissetulek on 2.68 eurot, on A. Kangorile mõistetav rahaline karistus 160.80 eurot.

Maarika Kuusk

Tiit Lõhmus

Mati Kartau

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.