Riigiprokuratuuri 8. aprilli 2014 määrus kaebuse rahuldamata jätmises
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Ljubov Romašina esindaja advokaat Valeriy Gimaev, kaebus
RESOLUTSIOON
Riigiprokuratuuri 8. aprilli 2014 määrus jätta muutmata. Ljubov Romašina esindaja advokaat Valeriy Gimaevi kaebus jätta rahuldamata.
Edasikaebamise kord: KrMS § 385 p 11 kohaselt on määrus lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kriminaalasjas alustati menetlust 10.08.2012 Ida prefektuuri kriminaalbüroo Narva kriminaaltalituses Ljubov Romašina kuriteokaebuse alusel S.P. i suhtes KarS § 121 tunnustel selles, et 10.08.2012 kella 10.10 ajal Sillamäel XXX maja juures L. Romašina istus S.P. i kasutuses olevasse sõidukisse ning S.P. lükkas teda jõudu kasutades autost välja, mille tagajärjel L. Romašina kukkus ja sai tervisekahjustused põlve ja pea piirkonnas.
2.Viru Ringkonnaprokuratuuri 24.01.2014 lihtsustatud määrusega ja 18.02.2014 koostatud põhistuste kohaselt kriminaalmenetlus lõpetati KrMS § 199 lg 1 p 1, § 200 alusel kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. Määruse põhjendustes leiti, et L. Romašina tervisekahjustus saabus küll vahetult S.P. i teo tagajärjel, kuid ta tegutses seejuures hädakaitseseisundis, mis KarS § 28 kohaselt välistab S.P. i süü KarS § 121 alusel.
3.L. Romažina esindaja advokaat V. Gimaev esitas Riigiprokuratuurile kaebuse, milles taotles kaevatava määruse tühistamist ja menetluse jätkamist, kuna leidis, et asjas puuduvad S.P. i süüd välistavad asjaolud. Kaebaja hinnangul oli tegemist S.P. i poolt hädakaitse piiride ületamisega ja eksimusega õigusvastasust välistavas asjaolus.
RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUSE SISU
4.Riigiprokuratuur jättis advokaat V. Gimaevi kaebuse rahuldamata ja leidis, et Viru Ringkonnaprokuratuuri määruses toodud lõppjäreldus tõendite hindamisel on kooskõlas kogutud materjalidega ning kriminaalmenetluse lõpetamise osas on asutud õigele seisukohale. Tulenevalt kaebuse sisust märkis riigiprokuröri abi järgmist. 4.1 Esmalt hinnati määruses järgmisi tõendeid. Kannatanu L. Romašina on avaldanud, et kui tema lapselapse isa S.P. tuli õues jalutades tema juurde ning tahtis last endaga kaasa võtta, ei soovinud ta seda, kuna viimane oli lapsele eelmisel päeval tutvustanud võõrast naist, öeldes, et too on tema uus ema. Sel põhjusel jooksis ta S.P. ile ja lapsele järele ja istus auto tagaistmele. Seepeale viskas S.P. teda jõuga autost välja, mille tagajärjel ta kukkus ja lõi pea vastu suurt kivi. Tõustes ja nähes, et S.P. tahab lapselapse ära viia, jooksis ta uuesti auto juurde ja istus jälle autosse. S.P. viskas teda teistkordselt sellise jõuga autost välja, et ta kukkus ja vigastas vasakut põlve ja küünarnukki. Taas tõusis ta üles ja istus auto ukse lävele takistamaks lapselapse äraviimist. L. Romašina väitel lükkas S.P. teda vähemalt neli korda ja seetõttu kukkus ta sama palju kordi killustikule. S.P. on selgitanud, et kui L. Romašina püüdis last ära võtta ja ronis tema autosse, siis ta lükkas naist eemale, et too ei tuleks nutva lapse juurde autosse. L. Romašina aga hakkas jälle autosse ronima ja ta lükkas naist taas eemale. Seejuures hakkas S.P. ise autosse istuma, kuid L. Romašina ei rahunenud maha ja võttis tagantpoolt kätega S.P. il juustest ja näost kinni, mille tagajärjel kriimustas tema nägu ja pead, samuti lõi teda küünarnukiga. Kahtlustatav tunnistab, et lükkas L. Romašinat eemale, kuna viimane tungis tema autosse ja lapse juurde, kuid seejuures ei kavatsenud ta tekitada füüsilist valu või kehavigastusi. Ta ei arvanud, et L. Romašina kukub ja seejuures ennast ära lööb. Kuidas naine kukkus, ta ei näinud. 4.2 Riigiprokuratuuri hinnangul nähtub kriminaalasja materjalidest, et kahtlustatav ei eita konflikti toimumist, samuti füüsilise jõu kasutamist, kuid see oli ajendatud üksnes kaitsetahtest, s.o soovist kannatanu oma autost ja lapsest eemale saada, mitte eesmärgiga kannatanu tervist kahjustada. Kõnealusel juhul ei ole S.P. i tegevuses täidetud KarS § 121 kuriteo subjektiivne koosseis, kuna kogutud tõendite pinnalt ei ole leidnud tuvastamist tema tahtlus kannatanule valu ja tervisekahjustusi tekitada. Tahtlus koosneb kahest elemendist: intellektuaalsest küljest ehk koosseisuasjaolude teadmisest ning voluntatiivsest küljest ehk koosseisuasjaolude tahtmisest. Intellektuaalne element on küll tahtluse minimaalne eeldus, kuid pelgalt süüteokoosseisule vastava asjaolu võimalikuks pidamine ei võimalda KarS § 16 lg 4 kohaselt teha järeldust tahtluse olemasolust, kuivõrd selleks on nimetatud sätte kohaselt täiendavalt vajalik koosseisule vastava asjaolu saabumise möönmine, mida tuleb mõista kui isiku poolt võimaliku tagajärje heakskiitmist ja selle saabumisega soostumist, mida käesolevas kriminaalmenetluses ei ole võimalik tuvastada. 4.3 Lisaks peab kaebuse lahendaja vajalikuks osundada, et kuigi vigastused tekkisid kannatanul lükkamisest tingitud kukkumise tagajärjel, ei lõpetanud kannatanu kahtlustatava autosse tungimist ja sellega seoses tuleb asuda seisukohale, et tervisekahjustused tekkisid kannatanul valdavalt tema enda õigusvastase tegevuse tagajärjel ehk kahtlustatava valduse rikkumisel ennast teadvalt korduvalt sellisesse tervist kahjustada võivasse olukorda asetades. 4.4 Riigiprokuratuur leiab, et antud õiguslikus situatsioonis, kus lapse seaduslik esindaja soovis ise lapse eest hoolitseda ja temaga aega veeta ning oli viinud lapse oma autosse, ei saa rääkida vanaema puhul kaitsegarandi rollist ega õigustada mis tahes põhjusel tema soovi takistada lapse seaduslikul esindajal oma lapsega suhtlemist. Seadusest tulenevalt on lapse seaduslik esindaja tema hooldusõiguslik vanem. Puuduvad andmed selle kohta, et S.P. i puhul oleks tema vanema esindusõigust piiratud, mistõttu hooldusõigus lapse suhtes kuulub mõlemale vanemale, sh ka lapse -2-
isale ning L. Romašinal puudus igasugune õiguslik alus piirata S.P. i õigust enda lapsega koos viibida ning autoga ärasõitmist takistada. 4.5 AÕS § 41 lg 1 (asjaõiguslik omaabi) sätestab, et valdaja võib oma valdust omavoli vastu jõuga kaitsta, kui ta ei ületa seejuures hädakaitse piire. Seega omaabi kasutamise eelduseks on asjaolu, et valdaja suhtes tarvitatakse omavoli. Omavolina käsitletakse ühe isiku õigusvastast rünnet teise isiku vastu, kusjuures rünne seondub asja valduse rikkumise või selle äravõtmisega. Omavolilise ründe korral on valdajal lubatud osutada ründajale füüsilist vastupanu. Omaabist eristab hädakaitseseisundit asjaolu, et omaabi kasutamise õigus tekib valduse suhtes kas juba toimepandud või seda ähvardavast rünnakust. Omaabi kuulub oma olemuselt koos hädakaitsega teise isiku õigushüvede kahjustamist õigustavate asjaolude hulka, kusjuures omaabi tuleks käsitleda hädakaitse erijuhusena. KarS § 28 lg 2 järgi ületab isik hädakaitse piiri, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitab. Kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendite pinnalt tuleb asuda seisukohale, et füüsilise jõu kasutamine S.P. i poolt oma valduse kaitseks toimus viivituseta pärast omavoli rakendamisest teadasaamist ja vahetult selle toimumise ajal ehk teisisõnu oli tegemist õigustatud omaabiga. S.P. kasutas omaabina sõiduauto valduse enda kätte saamiseks füüsilist jõudu, mis seisnes L. Romašina autost eemale lükkamises ning nimetatud kaitsetegevusega ei kaasnenud hädakaitse piiride ületamist. Antud asjas on tõendite kogumise võimalused ammendunud ning tõendeid kogumis hinnates tuleb nõustuda, et S.P. teostas asja valdaja omaabi (AÕS § 41), mis välistab teo õigusvastasuse ja see omakorda välistab karistamise aluse KarS § 2 lg 2 mõistes.
RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUSE PEALE ESITATUD KAEBUS
5.Riigiprokuratuuri määruse vaidlustas L. Romašina esindaja advokaat V. Gimaev, kes taotleb Viru Ringkonnaprokuratuuri ja Riigiprokuratuuri määruste tühistamist. Kaebuse esitaja on jätkuvalt seisukohal, et tegemist S.P. i poolt hädakaitse piiride ületamisega ja eksimusega õigusvastasust välistavas asjaolus. Esindaja seisukohad on järgmised. 5.1 Kaebuse esitaja leiab, et L. Romašina tegevuse eesmärgiks ei olnud rünnata S.P. it ega tema autot, vaid kaitsta lapse ema poolt tema vastutuse alla antud last eeldatavast psüühilisest traumeerimisest. Aluseks oli eelnev S.P. i käitumine, millal viimane eeldatavasti sundis last kutsuma võõrast naist uueks emaks. Aktsepteeritav ei ole S.P. i toimimine ka selles, et ta ilma kokkuleppeta ja selgitusteta võttis lapse ja üritas teda viia teadmata suunas. S.P. i käitumine oli provokatiivse iseloomuga ja tekitas nii lapsele kui vanavanemale stressi. L. Romašinal kui lapse vanavanemal ja isikul, kelle vastutuse alla laps anti, oli objektiivne õigus S.P. ilt tema edasise plaanide ja last puudutava tegevuse kohta informatsiooni saamisele. L. Romašina emotsionaalne käitumine oli seega põhjendatud, kuid selles ei olnud S.P. i õigushüvedele mingit ähvardust ega rünnet, vaid oli soov kaitsta tütre last võimalikust stressist ning tagada lapse heaolu. Seega ei saa kannatanu käitumist pidada õigusvastaseks ründeks, mis oleks tinginud tema suhtes jõumeetmete rakendamist. S.P. i provokatiivne tegevus, k.a tema poolt jõu kasutamine, põhjustas L. Romašina kukkumise, mille tagajärjel ta sai tervisekahjustused põlve ja pea piirkonnas. S.P. i käitumise mitteaktsepteerimist kinnitab ka Riigikohus. Kui isik asub end kaitsma teo vastu, mis ei seisa vahetult ees, on tegemist ennakkaitsega ning hädakaitse on välistatud (RKKK 3-1-1-15-96). Kuna riigiprokuratuur leiab, et tegemist oli ründega L. Romašina poolt ja S.P. i hädakaitsega, tuleb arvestada, et hädakaitse on reeglina üldse välistatud, kui rünnatav on oma varasema käitumisega ründe provotseerinud. Kui isegi rünne on esile kutsutud õiguspärase, kuid eetiliselt taunitava käitumisega ning puudub ründe provotseerimise eesmärk, või ettevaatamatu (hoolsusvastase) teoga, on kaitseõigus piiratud ning tuleb kontrollida hädakaitsepiiride ületamist KarS § 28 lg 2 järgi (RKKK 3-1-1-111-04 p 12). Esindaja leiab, et oht „autosse istumine“ ei ole mingil määral tasakaalus S.P. i poolt osutatud vägivaldse tegevusega eaka naisterahva vastu. Seega S.P. i aktiivne jõu kasutamine ei olnud proportsionaalne ja asjakohane. S.P. il oli võimalus vägivaldsest tegevusest -3-
loobuda ja kutsuda politsei. Prokuröri abi väide, et S.P. il puudus tahtlus ja sellega on tingitud kuriteokooseisu puudus, ei ole aktsepteeritav, kuna S.P. lükkas L. Romašinat mitmekordselt ja nägi tema kukkumise tagajärgi (vigastused, veri pea piirkonnas), aga ikka ei lõpetanud ta eaka naise vastu jõu kasutamist. Samuti rikkus Riigiprokuratuur kriminaalmenetlusõigust, jättes tunnistajate Olga Jefimova ja Maksim Tsitterkopfi ütlused ebausaldusväärseks tunnistamata. Eeltoodut arvestades tuleb kriminaalmenetluse lõpetamise määruse tühistada. S.P. i süüd välistavad asjaolud puuduvad ja tema tegevus vastab täielikult KarS § 121 koosseisule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Tartu Ringkonnakohus leiab, et L. Romašina esindaja V. Gimaevi kaebus Riigiprokuratuuri 08.04.2014 määruse peale on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub Riigiprokuratuuri põhjendustega ning leiab, et kriminaalmenetluse lõpetamise määrus on seaduslik ja kaebuses toodud asjaolud ei anna alust selle tühistamiseks. Riigiprokuratuuri seisukohti ei pea ringkonnakohus vajalikuks tervikuna korrata, kuivõrd esitatud kaebus kattub täies ulatuses esindaja Riigiprokuratuurile esitatud kaebusega ning uusi argumente selles ei sisaldu.
7.KrMS § 208 lg 1 kohaselt, kui KrMS § 207 lg 1 või lg 2 nimetatud kaebus on Riigiprokuratuuri määrusega jäetud rahuldamata, võib kaebuse esitanud isik määruse advokaadi vahendusel vaidlustada ringkonnakohtus. Seega on ringkonnakohtul pädevus KrMS § 208 alusel esitatud kaebuse lahendamisel otsustada, kas kriminaalmenetluse jätkamine võiks olla vajalik selgitamaks välja võimalikud tähtsust omavad asjaolud. Samas peab ringkonnakohus arvestama, et vastavalt KrMS § 30 lg 1 juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse.
8.Viidates KrMS § 208 lg 2 p 5 lisab ringkonnakohtunik, et kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamisel peab kaebaja kaebuses märkima tema arvates alusetult tegemata jäetud menetlustoimingud. Antud juhul ei taotle esindaja V. Gimaev täiendavate menetlustoimingute tegemist, uute tõendite kogumist ega heida uurimisasutusele ette ka mõne toimingu tegemata jätmist. Vajadust lisatõendite kogumise järele ei tuvastanud ka Riigiprokuratuur. Seega tuleb asuda seisukohale, et välja on selgitatud kõik võimalikud asjas tähtsust omavad asjaolud. Kaebaja väited puudutavad üksnes olemasolevate tõendite hindamist.
9.Tõendite hindamisel on nii Viru Ringkonnaprokuratuur kui Riigiprokuratuur asunud põhjendatult veendumusele, mille kohaselt puudub vaidlus selles, et L. Romašina tervisekahjustused saabusid vahetult S.P. i teo tagajärjel. Kaebuse esitaja ei nõustu aga menetlejate seisukohaga selles, et S.P. i tegevuses puudus õigusvastasus ja samuti leiab esindaja, et S.P. tegutses kannatanut lükates ka tahtlikult. 9.1 Ringkonnakohtu hinnangul on Riigiprokuratuur igati üksikasjalikult põhjendanud, et kriminaalasjas kogutud tõendite pinnalt ei ole võimalik tuvastada S.P. i tahtlust põhjustada L. Romašinale valu ja tervisekahjustusi. Täiendavate tõendite kogumise võimalused on aga menetleja hinnangul ammendunud. S.P. i sooviks oli võtta oma laps, kelle suhtes tal kehtisid kõik vanemlikud õigused ning kellega tal L. Romašina eeluurimisel antud ütluste kohaselt olid head ja hoolivad suhted. Vanemlike õiguste teostamisel hakkas S.P. it takistama L. Romašina. Ringkonnakohus nõustub Viru Ringkonnaprokuratuuri ja Riigiprokuratuuri määrustes sedastatuga isa õiguste kohta oma lapsega suhtlemisel. Erinevalt esindaja V. Gimaevist ei näe ringkonnakohus isa poolt oma lapse äraviimises ja temaga oma vaba aja veetmise soovis mingitki provokatiivset käitumist, mis oleks võinud kahjustada L. Romašinat või last. Väidetud ei ole ka S.P. i muud väljakutsuvat, solvavat või ähvardavat tegevust. 9.2 Kriminaalasjas kogutud tõendid lubavad üheselt järeldada, et S.P. lükkas L. Romašinat viimase enda tegevuse tagajärjel, s.o kui mees asus last autosse panema, istus sinna ka -4-
naine, soovides sellega takistada isal lapsega lahkumist. S.P. i poolt kannatanu lükkamine leidiski aset just L. Romašina nimetatud teost tulenevalt. Puudub põhjus kahelda S.P. i väites, mille kohaselt oli lükkamise eesmärgiks soov takistada L. Romašinat autosse lapse juurde tulemisel. Tahet naist kuidagi vigastada või talle valu põhjustada, tal ei olnud. Tema vastavat soovi ei saa tuletada ka asjaolust, et lükkamine toimus mitmel korral ning sellega kaasnes kannatanu korduv kukkumine. L. Romašina ja S.P. i, aga ka tunnistajate G.F. , A.A-R. , O. J ning M. T ütlused tõendavad, et S.P. lükkas L. Romašinat mikrobussist eemale iga kord, kui naisterahvas püüdis sinna siseneda. Vaatamata S.P. i korduvalt väljendatud vastumeelsusele kannatanu sõidukisse tungimise vastu, jätkus L. Romašina püüd ikkagi kuidagi sõidukisse pääseda. Seega on põhjendatud Riigiprokuratuuri arutlus, mille kohaselt tekkisid L. Romašina tervisekahjustused valdavalt tema enda tegevuse tagajärjel. 9.3 Järgmiseks hindab ringkonnakohus õigustatuks Riigiprokuratuuri seisukoha ka selles, et L. Romašina enda tegevus, s.o kahtlustatava valduse rikkumine iga hinna eest ja vastu S.P. i selgelt väljendatud soovi mikrobussi tungimise näol, oli õigusvastane. AÕS § 40 lg 2 kohaselt loetakse valdaja nõusolekuta seadusvastaselt tema valduse rikkumist omavoliks. Vastavalt AÕS §-le 41 võib valdaja oma valdust omavoli vastu jõuga kaitsta, ületamata seejuures hädakaitsepiire. Riigiprokuratuuri määrusest nähtub teoreetiline käsitlus AÕS § 41 ja KarS § 28 normide tõlgendusele. Lõppjäreldusena leiab Riigiprokuratuur, et S.P. i poolt ründe tõrjumise eesmärgiks oli selle lõpetamine selleks sobiliku vahendiga. Samuti on menetleja oma lahendis hinnanud ka hädakaitsepiiride võimaliku ületamisega seonduvat ja tõenditele osundades seda eitanud, leides, et S.P. i tegevuse põhjuseks L. Romašina lükkamisel oli soov lõpetada naise poolt tema valduse rikkumine autosse istumise näol. Ringkonnakohus nõustub Riigiprokuratuuri määruses märgituga, et S.P. i kaitsetegevus ei ületanud hädakaitse piire ja toimus viivitamatult, s.o L. Romašina poolt S.P. i valduse rikkumise ajal. 9.4 Hädakaitsepiiride ületamise küsimus tekib kaitsetegevuse vajalikkuse hindamisel. See toimub ex ante, lähtudes tavainimese seisukohast ning arvestades mõistagi antud asjaolusid. Karistusseadustik on andnud kaitsjale suhteliselt suured võimalused kaitse valikul. KarS § 28 lg 2 kohaselt ületab isik hädakaitse piire, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitab. Kaitset teostatakse ründe ohtlikkusele mittevastavate vahenditega, kui on valitud kas ebasobiv vahend või kui vahend ei olnud olemasolevatest säästvaim. Subjektiivsest küljest - kavatsetuse korral (KarS § 16 lg 2) tegutseb isik eesmärgiga kasutada ebasobivat vahendit või tekitada liigset kahju; otsese tahtluse korral (§ 16 lg 3) teab ta täpselt, et tema käsutuses on veel teinegi, palju säästvam ja samuti sobiv vahend. Nimetatud tahtluse liigid ei puuduta tegu kui sellist, vaid nimelt hädakaitsepiiride ületamist, kusjuures tuleb näidata, et kaitsja teadis kindlalt või pidas silmas eesmärki kasutada ründe ohtlikkust ilmselt ületavat vahendit või et tekitatav kahju on ilmselt liigne (RKKK 3-1-1-38-04 p 8; 3-1-1-111-04 p 21). Kõikidel muudel juhtudel on kaitsja vastutus välistatud. Ta tegutses õiguspäraselt, kui: a) kaitsetegevus vastas ründe ohtlikkusele ega tekitanud ründajale liigset kahju; b) kaitsetegevus küll teatud piirini ületas ilmselt ründe ohtlikkuse ja tekitas ründajale ilmselt liigse kahju, kuid kaitsja tegutses kaudse tahtluse või ettevaatamatusega. Kui isik ei ole ületanud hädakaitsepiire ning tegu oli kantud kaitsetahtest, siis ei ole vaja kontrollida hädakaitsepiiride ületamise subjektiivset külge (RKKK 3-1-1-17-04 p 16). 9.5 Ringkonnakohus nõustub Riigiprokuratuuri määruses märgituga, mille kohaselt ei ületanud S.P. hädakaitse piire. Tema poolt valitud kaitseviis, s.o L. Romašina tõukamine tuleb ka objektiivse kõrvaltvaataja seisukohalt lugeda sobivaks vahendiks takistamaks kannatanut sõidukisse sisenemisel. Asjaolu, et L. Romašina lükkamise tagajärjel kukkus ja ennast vigastas, ei olnud hõlmatud S.P. i tahtest. Peale esimest lükkamist pöördus ta kohe tagasi auto juurde ja jätkas lapse autosse istuma sättimist. Kuna naine trügis uuesti autosse, tõukas mees teda jälle jne. Mingisugust muud vägivalda, mis näitaks tema soovi L. Romašinat kuidagi vigastada või talle valu tekitada, S.P. -5-
ei kasutanud. Seega leiab ringkonnakohus, et S.P. ei ületanud hädakaitsepiire ning tema tegu oli kantud kaitsetahtest. 9.6 Ühe kaitseväite kohaselt ei olnud L. Romašina eesmärgiks S.P. i ründamine, vaid ta soovis lapselast kaitsta eeldatavast psüühilisest traumeerimisest. Ringkonnakohus leiab, et igasugune kaitsetegevuse vajadus L. Romašinal puudus. Ainuüksi asjaolu, et S.P. oli lapsele eelmisel päeval tutvustanud oma (võimalikku) uut elukaaslast, ei anna põhjust eeldada tema last kahjustavat käitumist. Sellele vaatamata tungis L. Romašina korduvalt sõidukisse ning S.P. i ja sündmust pealt näinud tunnistajate O.J. ning M.T. i ütluste kohaselt lõi ta last autosse istuma panevat S.P. it korduvalt vastu pead, kaela ja õlgu. Kaebuse esitaja heidab Riigiprokuratuurile ette nimetatud tunnistajate tõendiallikana usaldusväärseiks tunnistamist, piirdudes aga vaid paljasõnalise lausungiga ning jättes oma vastava seisukoha täielikult põhjendamata. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd S.P. il on SA Kirde Kohaliku Haigla tõendi kohaselt 10.08.2012 kella 11.30 paiku (s.o kohe sündmuse järgselt) diagnoositud vasaku silma põrutus, parema küünarliigese piirkonna põrutus ja pea juustega kaetud osa marrastus, siis puudub tunnistajate ütluste mitte uskumiseks igasugune põhjus. Oluline on täheldada, et vaatamata L. Romašina vägivallale piirdus S.P. oma kaitsetegevuses ikkagi vaid naise endast ja autost eemale tõukamisega.
7.Kokkuvõtvalt märgib ringkonnakohus, et kriminaalmenetluse alustamise otsus on diskretsiooniotsus ning sisaldab endas seetõttu kaalumist, kas esineb küllaldaselt andmeid, mis viitavad kuriteo tunnustele ja kas kuriteo toimepanemist on võimalik tõendada. KrMS § 193 lubab kriminaalmenetluse alustamist vaid juhul, kui selleks on alus ja ajend ning puuduvad kriminaalmenetluse seadustiku § 199 lg 1 sätestatud asjaolud. Kriminaalmenetluse aluse puudumisega on tegu ka siis, kui mõnele kuriteokoosseisule vastav tegu osutub õiguspäraseks (nt hädakaitse). Kriminaalmenetlus on isikute põhiõigusi intensiivselt riivav menetlus ja selle alustamine ei saa toimuda kergekäeliselt. Seetõttu ei ole kriminaalmenetluse ülesandeks mitte ainult kuriteo asjaolude selgitamine, vaid kahtlustatavate põhiõigusi tagav kohtlemine ning isiku alusetu kahtlustamise välistamine.
8.Eeltoodut arvestades ja juhindudes KrMS § 208 lg 5, jätab ringkonnakohus vaidlustatud Riigiprokuratuuri määruse muutmata ja L. Romašina esindaja advokaat V. Gimaevi kaebuse rahuldamata.
Paavo Randma kohtunik
-6-
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.