Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Orvi Tali Reinola Kea Lemming
Kohtuistungi sekretär
ja Urmas
Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
16. aprill 2014, Tallinn
Kriminaalasi
Ants Heinmäe süüdistuses KarS § 120, § 121 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 18. veebruari 2014 otsus üldmenetluses
Apellatsiooni esitaja
Kannatanute lepinguline esindaja
Prokurör
Ringkonnaprokurör Ülle Jaanhold
Süüdistatav
Ants Heinmäe, ik: 35405120222, varem kriminaalkorras karistamata, eelvangistuses ei viibinud.
Kaitsja
Peeter Malve
Kannatanute esindaja
Vandeadvokaat Meelis Masso
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 18. veebruari 2014 otsus kriminaalasjas nr 1-13-10830 Ants Heinmäe õigeksmõistmises KarS § 120 ja § 121 järgi muutmata.
2.Kannatanute lepingulise esindaja apellatsioon jätta rahuldamata.
3.
Mõista Eesti Vabariigilt välja apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise eest makstud tasu hüvitamiseks Ants Heinmäe (ik: 35405120222) kasuks 115, 20( ükssada viisteist eurot 20 senti).
4.Kannatanute lepingulise esindaja tasu jätta KrMS § 185 lg 2 alusel kannatanute kanda.
Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul.
SÜÜDISTUS:
1.Ants Heinmäe ́d süüdistatakse selles, et ta 11.01.2012 kella 21.30 ajal xxxxxxxxxxxxxx talu hoovis lükkas oma abikaasat X X’d kätega kehapiirkonnast, põhjustades kannatanule füüsilist valu. Selles, et ta 13.05.2012 kella 11.50 ajal samas Paali talu hoovis lõi kohvitassiga oma abikaasa isale X X’ile lõuapiirkonda, põhjustades kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustuse – alalõua 2cm pikkuse lahtise haava. Selline Ants Heinmäe tegevus on kvalifitseeritud teise inimese tervise kahjustamisena, samuti löömisena või valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemisena ehk KarS § 121 järgi. Samuti süüdistatakse Ants Heinmäe ́d selles, et ta 12.05.2012 kella 17.30 ajal helistas oma abikaasale X X ja ähvardas kannatanut tapmisega, seejuures oli kannatanul alust karta ähvarduse täideviimist, sest eelnevalt oli süüdistatav 11.01.2012 kasutanud tema suhtes vägivalda ning kannatanu kartis, et olles purjus, võib Ants Heinmäe kallale tulla või maha lüüa. Selline Ants Heinmäe tegevus on kvalifitseeritud tapmisega ähvardamisena, kui oli alust karta ähvarduse täideviimist, s.o KarS § 120 järgi.
HARJU MAAKOHTU OTSUS:
2.Maakohus mõistis Ants Heinmäe KarS § 120 ja KarS § 121 järgi esitatud süüdistustes kuriteokoosseisu puudumise tõttu õigeks. Tõkendi – elukohast lahkumise keeld – tühistas viivitamatult. Menetluskulud jättis riigi kanda. Kannatanute õigusabikulud jättis kannatanute kanda. Mõistis Eesti Vabariigilt Ants Heinmäe kasuks välja õigusabikulud summas 4130 eurot ja 40 senti. Asitõendid – sülearvuti – tagastas OÜ-le Paali (juhatuse liige Ants Heinmäe), salvestised CDdel jättis kriminaalasja juurde.
APELLATSIOON:
3.Kannatanu esindaja leiab, et maakohtu otsus ei ole seaduslik ega põhjendatud (KrMS § 3051 lg 1). Maakohus on otsust tehes oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust (KrMS § 339 lg 1 p-d 7, 8 ja 12 ning § 339 lg 2), hinnanud tõendeid valikuliselt ja osaliselt. Lisaks on kohtuliku uurimine olnud osaliselt ühekülgne ning puudulik (KrMS 338 p 1).
Taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega mõista Ants Heinmäe süüdi kõigis kuriteoepisoodides ning mõista temalt välja kannatanute õigusabikulud. Asitõendina asja juurde võetud sülearvuti X X kui seaduslikule valdajale tagastamist.
3.1.Ants Heinmäe poolt X X lükkamise puhul ei olnud tegemist pelgalt vähesel määral tema füüsilist puutumatust riivava käitumisega. Nõuetekohaselt on jäetud tuvastamata Ants Heinmäe poolt sooritatud tegu 11.01.2012.a süüdistuses. X X poolt kohtuistungil ütlustest nähtub selgelt, et tegemist ei olnud pelgalt kerge lükkamisega, vaid pigem vastupidi intensiivse tõukamisega. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et kannatanu ei ole just väike ning õbluke naisterahvas. Samuti on jätnud maakohus nõuetekohaselt tuvastamata, kas sellise tõukamise või lükkamise korral on valu tundmine objektiivselt võimalik ja usutav. Maakohus on alusetult jätnud tähelepanuta, et Ants Heinmäe poolt tõukamise või siis ka lükkamise tagajärjel jäi kannatanul lisaks valu tundmisele ka hing kinni. Kuna KarS § 121 kohaselt ei oma tervisekahjustuse kui tagajärje saabumine tähtsust, siis tulnuks maakohtul tuvastada, kas Ants Heinmäe poolt sooritatud tegu oli oma iseloomult selline, mis suudab tekitada kehalise tervisekahjustuse. Apellant on arvamusel, et kui inimesele tekitatakse lükkamise või tõukamisega lisaks valule veel ka hinge kinnijäämine, siis ilmselgelt on isikule tekitatud ka mingi koe või elundi toime häire, sest muudmoodi ju hing kinni jääda ei saa. Ants Heinmäe poolt oli lükkamine intensiivne ja selle tagajärjel tundis X Heinmäe valu ning tema hing jäi kinni, siis on Ants Heinmäe käitumises tuvastatav KarS § 121 kuriteokoosseisu objektiivne koosseis. Kannatanu poolt tuntud lükkamise või siis ka tõukamise intensiivsust kinnitab ka politsei hädanumbrile tehtud kõnesalvestis, kus X X nutab hüsteeriliselt ja teatab ühemõtteliselt, et mees tuli kallale ja kasutab otsesõnu ka väljendit vägivald (vt helifail kõnest politseile 11.01.2012 kell 21:38). Kuna apellandi arvates on Maakohus teinud ebaõiged järeldused nii X X kohtuistungil antud ütlustest kui ka CD plaadil olevast kõnede salvestusest, siis taotleb apellant nende tõendite vahetut uurimist ka Ringkonnakohtu poolt. See helisalvestis on kõige ilmekam ja otsesem tõend selle vägivallateo kohta. Apellant ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kohtu poolt viidatud põhjustel tuleb tunnistaja X-X X ütlustesse suhtuda äärmiselt kriitiliselt. Tunnistaja X-X X on tänaseks saanud 16aastaseks ja sündmuste ajal oli ta 14-aastane. Vaatamata sellele ei ole X-X X oma ütlusest loobunud ega neid kordagi muutnud. Tema ütlused on olnud kogu aeg ühetaolised ja väga konkreetsed nii kohtueelses menetluse kui ka kohtumenetluses. Toob ära X-X X kohtuistungil ja kohtueelses menetluse antud ütlused. Apellandi arvates ei saa teha järeldust, et tunnistaja ei räägi 11.01.2012.a sündmuse kohta täit tõtt. Lisaks rõhutab apellant, et kuna tunnistaja X-X X ütlustes ei esinenud kohtulikul ristküsitlusel ühtegi vastuolu, siis ei tõusetunud ka vajadust tema ütluste usaldusväärsuse kontrolliks ning kohtueelses menetluses antud ütlusi ei uuritud. Lõppkokkuvõttes on apellant seisukohal, et tunnistaja X-X X ei ole kallutatud tunnistaja ja seda nii objektiivselt kui ka subjektiivselt võttes. Tunnistaja on rääkinud konkreetselt seda, mida ta pealt on näinud, andmata seejuures sündmustele omapoolselt hinnangut.
3.2.Apellant ei nõustu otsusega, millega Ants Heinmäe mõisteti õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu X X puudutavas süüdistuses KarS § 121 järgi. Tõendatud on, et Ants Heinmäe tekitas kannatanule tervisekahjustuse, mis seisnes lahtises haavas alalõua piirkonnas.
Apellant ei nõustu maakohtu järeldustega selle kohta, et Ants Heinmäe pani tema löömise toime kergemeelsusest. Oluline on kas kohvikruus jäi Ants Heinmäele peale viskamist kätte või ei, kuna just selle kaudu on võimalik hinnata kui intensiivselt suhtus Ants Heinmäe tagajärje saabumisse või siis teisisõnu, mida ta oma tegevusega tahtis saavutada. Apellant leiab, et maakohus on põhjendamatult tõlgendanud tekkinud kahtlused subjektiivsete kuriteotunnuste osas süüdistatava kasuks ja jätnud asjas tähtsust omava asjaolu nõuetekohaselt tuvastamata. Apellant on seisukohal, et selliselt kindlakäeliselt kohvitassiga lüües pidi Ants Heinmäe pidama võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönma. Olukord, kus kannatanu seisis vahetult Ants Heinmäe ees, ei olnud Ants Heinmäe võimalik loota, et selliselt käitudes ta ei taba kannatanu lõuga ega tekita talle kehavigastusi. Ei ole eluliselt usutav, et isik, kes tahab vaid teisele isikule kohvi või muud vedelikku näkku visata, laseks seejuures tassi või muu anuma käest lahti ja seda selliselt, et see teisele isikule pihta satub ja niivõrd olulise kehavigastuse tekitab (tegemist ei olnud lihtsa kriimuga). Maakohus on ilmselt siin segi ajanud kaks erinevat käitumisakti: üks on kohvi kui vedelikuga isikule näkku viskamine ja teine on kohvikruusiga kui anumaga vastu isiku nägu löömine, mis on tahtlik tegevus. Käesolevas kriminaalasjas on kolm isikut kinnitanud üheselt, et kohvikruusiga löödi kannatanut näo piirkonda. Sellest tulenevalt on ka maakohus asunud õigele seisukohale, et X X V. X ja X.-X X ütlused kinnitavad, et tass jäi Ants Heinmäe kätte. 05.02.2014.a kohtuistungil vastas Ants Heinmäe oma kaitsja küsimusele, et kogemata lendas tass käest ära ja kukkus maha, ma astusin talle lähemale ja võtsin selle maast ülesse..... Apellant on seisukohal, et kui süüdistatav oleks tahtnud kannatanule vaid kohviga näkku visata, siis poleks ta selliseid ennastõigustavaid ütlusi tassi mahakukkumise ja käest libisemise kohta andnud. Lisaks on maakohus jätnud kuriteokoosseisu subjektiivsete tunnuste hindamisel tähelepanuta, et löömise tagajärjel sai kannatanu alalõua lahtise haava pikkusega 2 cm. Selline kehavigastus kinnitab, et „tass ei libisenud käest“ ja ka kohvi ei visatud lihtsalt näkku, vaid tegutseti otsese tahtlusega kannatanut vigastada. Ka on apellatsioonkaebus esitaja seisukohal, et Ants Heinmäe käitumise motiivid ei ole seejuures olulised, sest need on koosseisuvälised asjaolud ega anna ka alust otsimaks Ants Heinmäe käitumises õigusvastasust välistavaid asjaolusid.
3.3.Puutuvalt tapmisega ähvardamise süüdistusse, ei nõustu apellant järeldusega, et isegi kui oleks tuvastatud, et Ants Heinmäe on tapmisega ähvardava telefonikõne kannatanule teinud, ei ole kohtu arvates leidnud piisavalt tõendamist, et X Heinmäel oleks olnud alust karta selle ähvarduse täideviimist. Maakohus on siinjuures jätnud piisava põhjalikkusega tähelepanuta 11.01.2012.a sündmused ja asjaolu, et Ants Heinmäe lõhkus X X kasutuses oleva arvuti. Asitõendi vaatlusel oli kohtul võimalik tuvastada, et see on lõhutud brutaalselt ja näitab ilmekalt süüdistava käitumise agressiivsust. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et sellesama kooselu ajal on kannatanu pidanud hirmu tundma oma elu ja tervise pärast ning seda just seetõttu, et Ants Heinmäe oli relvaluba ja relv. Lisaks on maakohus teinud ebaõiged järeldused ka sellest, et 13.05.2012.a läks kannatanu Paali talusse oma asjade järgi, s.h mööbli järgi ning võttis kaasa hulgaliselt kõrvalisi isikuid ning see näitab, et kannatanu ei kartnud oma elu pärast. Vastupidi, oma asju ei julgenud ta üksi minna tooma ning võttis kaasa abilised ja oma lähedased, v.a 25.11.2003.a sündinud noorema poja, kellele oli kannatanu eelnevalt oma ütlustes viidanud. Apellant on seisukohal, et sõna-sõna vastu situatsioonides tuleb eriti hoolikalt hinnata ka teisi, mitte otseseid tõendeid. Arvestades asjaolusid, et 11.01.2012.a purustas X. X X. X arvuti,
lüües selle vastu voodi puidust otsa puruks ning tõugates teda samal õhtul kähe käega jõuliselt rindkeresse ja lubades korduvalt “maha lüüa”, oli kannatanul 12.05.2012.a telefonikõne ajal ja 13.05.2012.a asjade järgi minnes piisavalt alust karta ähvarduste täideviimist. Eeltoodu alusel on apellant seisukohal, et Maakohus on Ants Heinmäe selles süüdistuses ebaõigesti õigeks mõistnud.
3.4.Apellant ei ole nõus maakohtu otsusega, et sülearvuti tuleb tagastada omanikule OÜ-le Paali kuna omandiõiguse osas vaidlus puudub. Maakohus on jätnud aga tähelepanuta, et kohtuistungil tegi apellant X X taotluse esindaja vahendusel, et sülearvuti tuleb tagastada just X X. Taotlust põhjendati asjaoluga, et kuna arvuti oli X X seaduslikus valduses ja kasutuses, siis on selles säilinud X X isikuandmed ja muu konfidentsiaalne info ning X X ei soovi, et see satuks Ants Heinmäe kätte. X X oli ka isikuks, kes sülearvuti ülekuulamisel politseile kohtueelses menetlus vabatahtlikult üle andis. KrMS § 126 lg 3 p 2 kohaselt tagastatakse asitõend, mille kuuluvust ei ole vaidlustatud, omanikule või seaduslikule valdajale. Seega oli Maakohtul kaks võimalust. Esiteks, kas tagastada arvuti X X või OÜ-le Paali. Apellatsioonkaebuse esitaja on seisukohal, et kuna sülearvuti oli X X seaduslikus valduses ja kasutuses ning seda valdust ei vaidlustanud ka süüdistatav, siis tulnuks arvuti isikuandmete kaitsmise vajaduse tõttu tagastada just X X
3.5.Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 318 lg-st 1, § 319 lg-st 1 ja lg-st 3, §-st 321, § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 1, 3 ja 4, § 339 lg 1 p-dest 7, 12 ja lg-st 2 ning § 340 lg-st 1 palub esindaja tühistada Harju Maakohtu 18.02.2014.a otsus täielikult ja mõista Ants Heinmäe süüdi kõigis talle esitatud kuriteoepisoodides. Uurida ringkonnakohtu istungil vahetult sülearvutit kui asitõendit ja CD plaadil olevaid helisalvestisi politsei hädaabinumbrile. Apellatsioonimenetluses ühe KrMS § 337 lg 1 p 2–4 või lg-s 2 märgitud lahendi tegemisel panna menetluskulud riigi kanda. Kooskõlas KrMS § 321 lg 2 punktidega 51 ja 6 taotleb suulist menetlust ning kannatanud soovivad osaleda kriminaalasja arutamisel Tallinna Ringkonnakohtus esindaja vahendusel.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:
4.Apellant, kannatanute esindaja, loobub taotlusest tühistada maakohtu otsus KrMS § 339 lg 1 p 12 ettenähtud rikkumise alusel. Ülejäänud osas jääb esitatud apellatsiooni juurde ja palub õigeksmõistva otsuse tühistamist ja uue otsusega A.Heinmäe süüdi tunnistamist. Süüdistatav ja kaitsja leiavad, et otsus on seaduslik ja paluvad jätta otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Prokurör toetab apellatsiooni osaliselt. Leiab, et KrMS § 339 lg 1 p 8 rikkumine pole tuvastatav. Samuti leiab, et maakohus on asitõendina vaadeldud sülearvuti seaduslikult tagastanud selle omanikule ehk OÜ-le Paali. Palub teha süüdimõistev otsus.
KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
5.Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, otsusega ja apellatsiooni põhjenduste ja taotlustega, ära kuulanud menetlusosalised, märgib järgmist.
6.Apellatsioonis on leitud, et maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõigust ja nimelt KrMS § 339 lg 1 p 7, 8, 12 mõttes ehk siis kohtuotsuses puuduvad põhjendused, kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele ja kohtulikul arutamisel on rikutud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet. Samuti on tehtud viide KrMS § 339 lg 2. Apellatsiooni taotluseks on uue, süüdimõistva otsuse tegemine.
6.1.Ringkonnakohtu istungil apellant loobus väitest, et maakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlust KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes. Sisuliselt ei ole ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte rikkumise osas apellatsioonis põhistust ka esitatud ja kontrollimisel ringkonnakohus nimetatud rikkumist ka ei tuvastanud.
6.2.Kolleegium osutab, et vastavalt Riigikohtu lahendites ( nt 3-1-1-46-07, 3-1-1-27-08) korduvalt sedastatule ja kriminaalmenetluse seadustikus ettenähtule, pole KrMS § 339 lg 1 p 7,8 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumiste tuvastamisel võimalik ega seaduslik ringkonnakohtu poolt sisulise otsuse tegemine. Nimelt kehtestab KrMS § 341 lg 2 üheselt, et kui ringkonnakohus tuvastab KrMS § 339 lg 1 p 7,8 järgsed rikkumised, tühistab ringkonnakohus kohtuotsuse ja saadab kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus. Seega on apellandi poolt süüdimõistva otsuse tegemise taotlus vastuolus apellatsiooni sisuga ja seda osas, milles on esitatud seisukoht KrMS § 339 lg 1 p 7,8 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse olulisest rikkumisest. Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-75-11 on märgitud, et kui maakohtu otsus on nõuetekohaselt põhjendamata ja ringkonnakohus jätab selle kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tähelepanuta ning võtab osa maakohtu otsuse ebaselged, mitteammendavad ja vastuolulised järeldused omakorda aluseks oma otsuse tegemisel, siis ka ringkonnakohus rikub kohtuotsuse põhistamise nõudeid. Seetõttu kohtukolleegium osutab, et juhul kui ringkonnakohus kannatanu esindaja poolt viidatud KrMS § 339 lg 1 p 7,8 ettenähtud rikkumised tuvastab, on ringkonnakohus kohustatud maakohtu otsuse tühistama ja süüdistatava süü ja karistamise küsimuse osas otsust tegemata, saatma kriminaalasja uueks arutamiseks maakohtule. KrMS § 341 lg 3 kehtestab, et tuvastades rikkumise, mille ringkonnakohus tunnistab KrMS § 339 lg 2 alusel kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, mida ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada, tühistab ringkonnakohus otsuse ja saadab kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks samas või teises koosseisus. Seega viimase olulise rikkumise tuvastamisel on ringkonnakohtul uue otsuse tegemise võimalus vaid juhul, kui rikkumine on apellatsioonikohtu poolt kõrvaldatav.
6.3.Ringkonnakohtu istungil leidis apellant, et maakohus ei ole põhjendanud, miks ei ole usaldusväärsed tunnistaja X-x Heinmäe ütlused ning miks pole jõudnud apellandiga ühele järeldusele, et tegemist oli kannatanu X Heinmäe aktiivse tõukamisega. Nimetatu on apellandi arvamuse kohaselt käsitatav KrMS § 339 lg 1 p 7 ettenähtud rikkumisena. Vastavalt Riigikohtu lahendites sedastatud ( nt 3-1-1-75-11) põhimõttele tähendab kohtuotsuse põhistatus, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav ehk et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud luges kohus tõendatuks ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines. Lahendis nr 3-1-1-92-11 on Riigikohus üksikasjalikult rõhutanud, et KrMS § 61 lg 1 keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite
kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on eeltoodud juhiseid järginud. On KrMS § 312 p-d 1-3 kohaselt esitanud otsuses asjaolud, mida ta loeb kohtuliku uurimise tulemina tõendatuks ja näidanud ära tõendid, millele kohtu vastavad järeldused põhinevad. Samuti on kohus andnud hinnangu ja põhjenduse tõendite usaldusväärsuse osas ja seejuures ka tunnistaja X-X X ütlustele. Kui apellant ei nõustu maakohtu poolse tõendite hindamisega ja tõendite analüüsist ning nende hindamisest tehtud järeldustega, ei tähenda, et maakohus oleks tõendeid hinnanud ebapiisavalt ja rikkunud sellega menetlusõiguse norme. Antud juhul apellatsiooni väidete pinnalt nähtub, et apellant ei nõustu maakohtu poolt tõenditele antava hinnanguga või tehtud järeldustega. Kolleegiumi veendumuse kohaselt pole antud juhul tuvastatav maakohtu otsuses põhjenduste puudumine, mis oleks käsitatav KrMS § 339 lg 1 p 7 nimetatud rikkumisena ja annaks aluse maakohtu otsuse tühistamiseks.
6.4.KrMS § 339 lg 1 p 8 ettenähtud rikkumise osas esitas apellant ringkonnakohtu istungil sügavalt eksliku tõlgenduse. Nimelt leidis vandeadvokaat, et maakohus on rikkunud KrMS § 339 lg 1 p 8 sellega, et otsuse resolutiivosa on vastuolus tema apellatsiooni põhjendustega. Apellandi poolt viidatud KrMS § 339 lg 1 p 8 rikkumise osas on Riigikohus oma lahendites selgitanud ( nt 3-1-1-13-12, 3-1-1-15-13), et kohtuotsuse resolutiivosa järelduste mittevastavusega tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Kolleegium sellist vastuolu ei tuvastanud. Maakohus on tõendite analüüsi pinnal kohtuotsuse põhiosas jõudnud järeldusele, et A.Heinmäe tuleb tema käitumises kuriteotunnuste tuvastamatuse tõttu esitatud süüdistuse kogumahus õigeks mõista ning kohtuotsuse resolutiivosa ka sellist järeldust kajastab, kuna A.Heinmäe on õigeks mõistetud. Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas apellant kohtu järeldustega nõustub või mitte. Kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et apellandi poolt viidatud kriminaalmenetlusõiguse olulised rikkumised, mis kohustuslikus korras toovad kaasa maakohtu otsuse tühistamise ja kriminaalasja saatmise maakohtule uueks arutamiseks, ei ole tuvastatavad.
7.Apellant on leidnud, et maakohus on 11.01.2012 toimunud episoodis ebaõigesti jätnud tähelepanuta X Heinmäe ütlused sellest, et tema tõukamisega kaasnes hinge kinni jäämine, mida apellant tõlgendab kehalise tervisekahjustuse tekitamisena. Kolleegium osutab, et vastavalt KrMS § 268 lg 1 ja 6 esitatud põhimõttele saavad isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. Antud juhul on Ants Heinmäele esitatud süüdistuses kirjeldatud teoks X Heinmäe ühel korral kätega lükkamine, mis tekitas kannatanule füüsilist valu. Tervisekahjustuse tekitamist ehk tervise kahjustamist, mis moodustab eraldi kuriteo objektiivse koosseisu ja on süüdistusest erinev, süüdistatava olukorda raskendav tunnus, pole selles episoodis inkrimineeritud, mistõttu sellise tunnuse tuvastamata jätmine pole ka kohtule etteheidetav.
8.Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsustes nr 3-1-1-77-05, 3-1-1-61-12 märkinud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi pinnalt maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega.
8.1.Süüdistatava ja kannatanu X Heinmäe ütlustele hinnangu andmisel on kohus leidnud, et need on tõendina käsitatavad, kuid nende arvestamisel peab silmas pidama asjaolu, et nende omavahelised suhted on konfliktsed, et mõlemad püüavad sündmusi näidata endale soodsamas suunas. Maakohtu sellist järeldust ei ole vaidlustatud. Apellant on teinud etteheiteid tunnistaja Karl- Eduard Heinmäe ütlustesse kriitiliselt suhtumise pärast. Kolleegium sellise etteheitega ei nõustu. Karl- Eduard Heinmäe on kohtuistungil kinnitanud, et isa Ants Heinmäega on suhted halvad ja et ta kannab süüdistatava vastu vimma. Selliseid ütlusi ja suhtumist süüdistatavasse ei saanud kohus jätta tõendiallika objektiivsuse hindamisel tähelepanuta. Samas kolleegium märgib, et apellandi poolt viidatud tunnistaja ütlustega, on maakohus arvestanud. Nimelt on maakohus, võttes aluseks nii süüdistatava, kannatanu kui tunnistaja ütlused, lugenud tõendatuks, et eelnevalt majas toimunud tüli tõttu, olid nii kannatanu kui süüdistatav ärritunud. Majast väljununa püüdis kannatanu takistada Ants Heinmäe tegevust auto sõidukõlbmatuks muutmisel. Süüdistatav aga omakorda lükkas teda segama tulnud kannatanut eemale. Süüdistuse kohaselt ja kohtu poolt tõendatuks loetud tegevuseks oli ühel korral kannatanu rindkerest lükkamine. Kannatanu ei kukkunud. Kohtuistungil antud ütluste kohaselt vaid koperdas ( t.lk. 28). Analoogset sündmuste käiku on oma ütlustes kinnitanud ka tunnistaja Karl- Eduard Heinmäe. Samuti on tunnistaja andnud ütlusi, et ema ei öelnud, et tal oleks valus olnud ( t.lk. 39). Apellant on kinnitanud, et valu tundmisest ei saagi keegi teine peale kannatanu ütlusi anda. Kolleegium leiab, et selline järeldus ei ole täpne kuna valu tundmist võib isik nii verbaalselt väljendada, mida siis on võimalik juuresviibijatel kuulda või sellise valu tundmist võib väljendada ka kehakeel, mida siis tunnistaja saab kirjeldada. Midagi sellist käesoleval juhul tunnistaja ei kuulnud ega näinud. Antud juhul tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude suhtes X-X X poolt antud ütlusi on kohus arvestanud ja just nimelt selles osas mida ta pealt nägi, mistõttu on apellandi etteheited tunnistaja ütlustele hinnangu andmise osas ainetud. Tõendiks on ka asitõendina vaadeldud, vaatlusprotokollis kajastatud ja kohtuistungil vahetult uuritud kõnesalvestised. Apellatsioonikohtu istungil apellant kinnitas, et vaatlusprotokollis kajastatud kõnede sisu osas vaidlus puudub, need on audentsed. Nii on vaatlusprotokolli andmete kohaselt nuuksuv kannatanu helistades prefektuuri juhtimiskeskusesse ütelnud ...kas ma tohin teha vägivalla ilmutuse...mees tuli kallale...( t.lk. 58-59). Analoogsed viited on tehtud ka apellatsioonis. Kohus ongi teiste hulgas ka eeltoodud tõendi alusel lugenud tuvastatuks süüdistatava poolt kannatanu lükkamise ning apellatsiooni väited ei anna alust seda hinnangut muuta. Maakohus on asjakohaselt viidates Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-50-13 sedastatule leidnud, et Riigikohtu juhiste alusel tuleb piirsituatsioonis alati tuvastada kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt.
Kolleegium leiab, et ülaltoodud lahendile tuginevalt on maakohus jõudnud õigele järeldusele, et antud juhul kannatanu lükkamine pole hinnatav sellise vägivallana, mis annaks aluse lugeda KarS § 121 ettenähtud objektiivse koosseisu täidetuks. Kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et üleriietes (tegemist oli talvise ajaga ja kannatanu valmistus kodust lahkuma) inimese ühekordsel lükkamisel nii, nagu kannatanu väitis, et ta sellest lihtsalt koperdas, ei saa valuaistingut hinnata tüüpilise tagajärjena, mistõttu tuleb antud situatsioonis tõdeda, et süüdistatava tegevus, kannatanu lükkamine ja selle tagajärg, ei anna alust ja seda koosmõjus KrMS § 7 lg-ga 3, rääkida vägivallast KarS § 121 koosseisu kontekstis. Samuti on kohus nentinud, et sündmuste pinnal pole võimalik tuvastada ka kaudset tahtlust lükkamisel valu tekitamiseks, mistõttu pole täidetud ka subjektiivne koosseis.
8.2.Kannatanu X X episoodis on Ants Heinmäele esitatud süüdistus kannatanu löömises, füüsilise valu ja tervisekahjustuse, alalõua 2 cm pikkuse lahtise haava, tekitamises. Kohus on tõendite kogumile tuginevalt tuvastanud süüdistatava poolt kannatanu X X tervisekahjustuse tekitamise ja leidnud, et kuriteo objektiivne koosseis on täidetud. Nimetatud asjaolu osas vaidlus puudub, mistõttu ei pea kolleegium vajalikuks selles osas põhistust esitada. Apellant on leidnud, et maakohus on põhjendamatult tõlgendanud tekkinud kahtlused subjektiivsete kuriteotunnuste osas süüdistatava kasuks. Apellant märgib, et kindlakäeliselt kohvitassiga lüües pidi Ants Heinmäe pidama võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönma. Selline seisukoht näitab, et apellandi arvamuse kohaselt on A.Heinmäe inkrimineeritud teo toime pannud kaudse tahtlusega. Edasi on aga apellant väitnud, et kannatanule tekitatud kehavigastus kinnitab, et „tass ei libisenud käest“ ja ka kohvi ei visatud lihtsalt näkku, vaid tegutseti otsese tahtlusega kannatanut vigastada. Seega apellandil puudub selgus millise tahtluse liiki ta tuvastatuks peab. Maakohus on vahetult uuritud tõendite pinnal tuvastanud, et kuigi kannatanu ja süüdistatava vahel pole varem konflikte olnud, siis 13.05.2012 aastal solvasid kannatanu sõnad süüdistatavat. A.Heinmäe on andnud ütlusi, et samal ajal oli tal käes kruus kohviga ja solvatuna soovis ta kruusi sisu visata kannatanule näkku. Apellant on esmalt leidnud, et pole eluliselt usutav, et vaid kohvi viskamise soovil laseks inimene lahti ka tassist nii et see satub teise pihta. Kolleegium sellise väitega nõustuda ei saa, kuna isegi lihtsalt käest tassi maha kukkumine on eluliselt usutav, rääkimata veel juhul, kui solvatuna soovitakse selle sisu teisele näkku visata. Samas on aga apellant aga leidnud, et süüdistatav ei lasknud tassist lahti, vaid tahtlikult lõi kannatanut kruusiga näkku. Sellist järeldust põhistab apellant 2 cm haava tekitamisega. Kohtukolleegium leiab, et haava teke ei anna iseenesest alust tuvastada tahtlikku löömist, kuna ka ettevaatamatu käitumine võib kaasa tuua sama tagajärje. Kohus on antud episoodis tõenditena käsitanud süüdistatava ja kannatanu ütluste kõrval ka asitõendina vaadeldud kõneeristusi, X X ja X-X X ütlusi ning on esitanud oma põhjendused miks antud episoodis pole võimalik nimetatud tõenditele subjektiivse külje tuvastamisel tugineda. Kohus on andnud hinnangu ka asitõendina vaadeldud ja vahetult uuritud helifailidele kus Ants Heinmäe on korduvalt helistanud politseisse ning on väljendanud nördimust abikaasa ja
temaga koos olnud isikute käitumisele ning ka tunnistanud, et viskas külma kohvi äiale näkku ( t.lk. 60-68). Kolleegium leiab, et otsese tahtlusega kuriteo toimepanemise väide on jäänud apellatsioonis paljasõnaliseks. Apellant ei ole lisanud põhjendust selle kohta, mille alusel saab järeldada et Ants Heinmäe, visates kohviga kannatanut, kindlalt teadis, et tass läheb vastu kannatanu nägu või et tass tal käest lahti pääseb ja kannatanu nägu vigastab ehk siis kindlat teadmist selle kohta, et ta KarS § 121 objektiivse koosseisu asjaolu realiseerib. Samuti ei sisalda apellatsioon piisavaid maakohtu järeldust kummutavaid põhjendusi, millele tuginedes saab jõuda järeldusele, et Ants Heinmäe täitis KarS § 121 koosseisu vähemalt kaudse tahtlusega. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on kõikidele kohtulikul uurimisel vahetult uuritud tõenditele hinnangu andmisel jõudnud õigele järeldusele, et Ants Heinmäe tuleb selles episoodis subjektiivse koosseisu puudumise tõttu KarS § 121 järgi õigeks mõista.
8.3.KarS § 120 süüdistuse osas on maakohus oma põhjendused Ants Heinmäe õigeksmõistmise aluste osas esitanud. Kannatanu ütluste kohaselt helistas Ants Heinmäe 12.05. 2012 kahel korral. Esimesel korral kui helistas siis röökis ja ähvardas tapmisega. Teisel korral samuti röökis ja käskis asjad ja koerad tema majast ära viia, siis enam tapmisega ei ähvardanud ( t.lk. 29). Maakohtus on tunnistajatena ristküsitletud X .X , X.X ja X.X. Kõik on andnud ühetaolisi ütlusi sellest, et olles Ants Heinmäe sünnipäeva õhtupoolikul viimasel külas, rääkis Ants Heinmäe X X telefonis juttu, paludes kas siis ise koju tulla või vähemalt lapsed tuua sünnipäevale. Kogu sündmus, kaasa arvatud vestlus X Heinmäega, toimus rahulikus õhkkonnas , juttu aeti vaikselt. Ants Heinmäe ei olnud ärritunud ja mingeid ähvardusi vestluse käigus nad ei kuulnud. Seega on tunnistajate ütlustega vastuolus kannatanu väited sellest, et mõlemal korral süüdistatav röökis ja kas siis ähvardas tapmisega või käskis asjad ära viia. Maakohus on nentinud, et süüdistatav võis teha kõne ka tunnistajatest eemal olles, kuid koosseisuks vajaliku ähvarduse täideviimise kartus pole ka sellisel juhul tuvastatav. Apellant pole sellise järeldusega nõustunud, viidates 11.01.2012 aasta sündmustele ja sülearvuti lõhkumisele ning on väitnud, et kannatanu on pidanud kooselu ajal hirmu tundma oma elu ja tervise pärast kuna Ants Heinmäel on relvaluba ja relv. Kohtukolleegium leiab, et kõik apellandi seisukohad olid kohtule teada ning kohus on nimetatud asjaolude osas oma põhistuse juba esitanud. Ametliku relvaloa alusel omanud relvaga ähvardamist pole süüdistatavale inkrimineeritud ja juba maakohus on leidnud, et kriminaalasjas puuduvad igasugused viited sellele, et X X oleks alust arvata, et Ants Heinmäe kasutab tema vastu tulirelva. X X ütluste kohaselt oli ta juba jaanuaris 2012 relva kodust ära viinud ja konstaablile üle andnud. Andmata hinnangut kannatanu sellekohasele käitumisele, muudab selline fakt ainetuks apellandi väited relva olemasolu tõttu karta 2012 aasta mais oma elu ja tervise pärast. Kohus on tuginenud kannatanu poolt kohtuistungil antud ütlustele, et 2012 aasta jaanuari sündmuste järgselt abieluline kooselu jätkus, mis samuti ei anna alust tuvastada pidevat hirmu oma elu ja tervise pärast nagu väidab apellant. Kohus on leidnud, et kuna kannatanu läks koos oma poja, isaga ja veel mõne tuttavaga ähvardamisele järgnenud päeval süüdistatava juurde, pole alust rääkida hirmust oma elu ja tervise pärast. Apellant on vastupidiselt väitnud, et just hirmust süüdistatava ees ei läinud kannatanu Paali tallu üksi.
Kolleegium osutab kannatanu ütlustele, et tema eesmärgiks oli rahulikult oma asjad majast ära viia, ei arvanud et seab kedagi ohtu. Tema vajas oma asju, ei arvanud sellel ajal midagi. Tema palus teistel tallu kaasa tulla vaid abiks kolimisel ( t.lk. 25-26). Seega läks kannatanu majja oma asjade järele, paludes teised endale appi, et kolimine mööduks kiiresti, mitte ei olnud tegemist isikute kutsumisega seetõttu, et ta kartis oma elu pärast. Kolleegium leiab, et maakohus on õigustatult ähvarduse veenvuse hindamisel lähtunud asjaolust, et kannatanu enda ütluste kohaselt pika kooselu vältel pole süüdistatav tema suhtes vägivalda tarvitanud. Süüdistatava vägivaldsuse tunnistajateks pole olnud ka ülekuulatud isikud, kelle objektiivsuses ei olnud kohtul alust kahelda. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et antud juhul puudub alus heita Ants Heinmäele ette KarS § 120 objektiivse koosseisu realiseerimist, mistõttu pole alust tema süüdimõistmiseks.
9.Kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et sama tõendikogumi pinnalt maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse tegemiseks apellatsiooni väited seaduslikku alust ei anna. Kolleegium ei tuvastanud vigu tõendite hindamisel ning kohtu järeldused on vastavuses faktiliste asjaoludega. Eeltoodust lähtuvalt kolleegium leiab, et maakohtu poolt tehtud õigeksmõistva otsuse tühistamiseks ning Ants Heinmäe süüdimõistmiseks seaduslikud alused puuduvad.
10.Kannatanute esindaja on vaidlustanud ka asitõendina vaadeldud sülearvuti tagastamise selle omanikule, OÜ-le Paali. Apellant on leidnud, et kuna sülearvuti oli X X seaduslikus valduses tuleb see ka talle tagastada. Apellatsioonikohtu istungil toetas apellant ka kaebuses esitatud seisukohta sellest, et kuna sülearvuti andis menetlejale üle just X X siis tuleb see talle ka tagastada. Kohtukolleegium sellist seisukohta ei jaga. Kannatanu enda poolt maakohtu istungil antud ütluste kohaselt kuulus sülearvuti OÜ-le Paali ja oli äriühingu varana arvel. 2013 aasta jaanuarist kannatanu ja süüdistatava abielu lahutati ning OÜ-ga Paali tal enam mingit kokkupuudet ei ole. ( t.lk. 26). Ka süüdistatav on kohtuistungil kinnitanud, et sülearvuti kuulus ja kuulub osaühingule Paali ja tema kui OÜ Paali esindaja taotleb arvuti tagastamist omanikule. Asjaolu, et sülearvuti on osaühingu vara ei ole vaidlustanud ka apellant. Saab tõdeda, et 2012 aastal oli sülearvuti kannatanu X X seaduslikus valduses kuna vastupidiseid tõendeid pole kohtule esitatud. Samas on vastuvaidlematult tõendatud, et kohtuotsuse kuulutamise ajal kannatanul enam osaühinguga mingit kokkupuudet ei olnud, mistõttu ei saa enam rääkida X X seaduslikust valdusest. X X poolt sülearvuti valdus oli lõppenud AÕS § 39 lg 1 mõttes. Ka kohtule esitatud äriregistri andmete väljatrükk kinnitab, et OÜ Paali juhatuse liikmeks on ainukesena Ants Heinmäe ning teisi osanikke ei ole. KrMS § 126 lg 3 p 2 kohaselt tagastatakse asitõend, mille kuuluvust ei ole vaidlustatud, omanikule või seaduslikule valdajale. Antud juhul on vaidlusteta tõendatud, et sülearvuti kuulub OÜ-le Paali . Vastavalt AÕS § 68 on omalikul õigus asja vallata, kasutada ja käsutada. Kolleegium leiab, et maakohtu poolt asitõendina käsitatud sülearvuti tagastamine selle omanikule ehk osaühingule Paali on ainuõige, kuna X X seaduslik valdus esemele oli otsuse kuulutamise ajaks lõppenud ning tegelik omanik soovis asja tagastamist. Apellandi väitele, et arvutis võib-olla X X isikuandmed ja konfidentsiaalne info, mida ta ei taha Ants Heinmäele näidata, märgib kolleegium, et arvuti oli X X valduses kuni ta selle ise menetlejale üle andis, seega oli tal piisavalt võimalusi eeltoodud andmed arvutist kustutada.
11.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 18. veebruari 2014 aasta otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.
12.KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu menetluskulu. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata ( KrMS § 337 lg 1 p 1 ), siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Apellatsiooni esitas vaid kannatanute lepinguline esindaja. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata, seega jääb esindajatasu kannatanute endi kanda. Apellatsioonikohtus esitas õigusabiga seotud kulutuste hüvitamise taotluse ka süüdistatava lepinguline kaitsja. Kaitsja taotleb 2 tunni eest kulutuste hüvitamist. Toiminguteks on märgitud kaebuse analüüs ja ringkonnakohtu istungil osalemine. Kolleegium leiab, et taotlus kuulub rahuldamisele osaliselt. Õigusabiga seotud kulutuste hüvitamisel apellatsioonikohtuistungil osalemise eest kehtib põhimõte, et tasu arvestatakse kohtuistungi protokollis märgitud istungi alguse ja lõpu kellaaegade järgi. Vastavalt kohtuistungi protokollile kestis istung pool tundi, mitte aga tund nagu on taotluses märkinud kaitsja. Seega kuulub väljamõistmisele, võttes aluseks taotluses äratoodud tunni hinna, mitte 64,00 eurot vaid 32,00 eurot. Seega on mõistliku suurusega ja KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaseks tasuks 64,00+32,00= 96,00 eurot, millele lisandub käibemaks ja kokku kuulub hüvitamisele 115,20 eurot. Kolleegium leiab, et eeltoodud KrMS § 185 lg 2 mõte ei ole see, et kui alusetu apellatsiooni tõttu kannavad kulutusi muud kohtumenetluse pooled, peavad nad ka kulud ise kandma. Tulenevalt asjaolust, et süüdistatav on kandnud õigusabi osutamisega seotud kulusid seonduvalt kannatanu esindaja poolt maakohtu otsuse apelleerimisega, tuleb süüdistatava kaitsekulud jätta riigi kanda ehk siis antud juhul lepingulise kaitsja tasu tuleb süüdistatavale riigi poolt hüvitada.
Ivi Kesküla
Urmas Reinola
Orvi Tali
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.