1-14-301/32 - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

3.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava Raili Polli kaitsja Leelo Viil. Kaitsja palub apellatsioonis tühistada Harju Maakohtu 26.veebruari 2014.a otsus kriminaalasjas nr 1-14-301 Raili Polli süüditunnistamise osas KarS § 113 järgi. Saata kriminaalasi uuesti arutamiseks esimese astme kohtule. 3.1 Kaitsja leiab, et Harju Maakohtu 26. veebruari 2014. a otsuse tegemisel on ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust ja oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust. Nõustuda ei saa Raili Polli süüditunnistamisega KarS § 113 järgi. Kriminaalmenetluse normide oluliseks rikkumiseks on tõendite hindamisel ja kohtuotsuse motiveerimisel seaduses ettenähtud kriteeriumite eiramine. Maakohus on otsuse tegemisel jätnud põhjendamatult süüdistatavat õigustavad asjaolud käsitlemata. Kohus on tõendeid hinnanud vääralt ja teinud neist ebaõigeid järeldusi, lähtudes seejuures oletustest ja tõlgendades kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kahjuks. Tõendite väära hindamise põhjal on Raili Polli alusetult süüdi tunnistatud KarS § 113 järgi. Kohus ei ole vaaginud igakülgselt tõendite pinnalt tõusetunud kahtlusi ja seetõttu pole ka veenvalt põhjendatud Raili Polli süüditunnistamist. Maakohus ei ole vaatamata ilmnenud vasturääkivustele ja kaheldavustele lähtunud in dubio pro reo põhimõttest 3.2 Kuigi käesolevas asjas ei taotletud Raili Polli poolt toimepandu kvalifitseerimist provotseeritud tapmisena, analüüsis maakohus siiski süüdistatava teo vastavust KarS § 115 koosseisule. Kaitsja leiab, et käesolevas asjas võib kannatanupoolset vägivallaakti (mis ei olnud esmakordne) lugeda tõendatuks ning sedavõrd tõsiseks isikuvastaseks ründeks ja provokatsiooniks, et see annab aluse süüdistatava teo kvalifitseerimiseks KarS § 115 järgi, kuna käesoleva asja tehiolusid arvestades on tuvastatav, et Raili Polli oli tugeva emotsionaalse erutuse seisundis. Tähelepanuta ei saa jätta, et üheks hingelise erutuse seisundi näitajaks võib olla just asjaolu, et isik ei taju või ei mäleta sündmusi detailselt. Raili Polli ei mäleta juhtunut, mis võib olla seletatav just tema tugeva emotsionaalse erutuse seisundiga.

Samas seotuna Raili Polli positsiooniga leiab kaitsja, et süüdistatava poolt toimepandu tuleks kvalifitseerida KarS § 117 lg 1 järgi, kuigi käesolevas asjas on tuvastatavad ka provotseeritud tapmise tunnused, s.o kannatanupoolne vägivald ja sellest tingitud Raili Polli tugeva emotsionaalse erutuse seisund. Kaitsja leiab, et käesolevas asjas ei ole kummutatud süüdistatava väited selle kohta, et ta ei tahtnud kannatanut tappa. KarS § 28 lg 1 kohaselt tegu ei ole õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri. Käesoleval juhul tekkis Raili Pollil R L käitumisest hädakaitseseisund ja hädakaitseõigus kannatanu objektiivselt õigusvastase ründe tõrjumiseks. Ümber lükatud ei ole süüdistatava väide, et kannatanu teda tapmisega ähvardas, olles varasemalt ka kasutanud vägivalda, mis üldise sotsiaalse arusaama järgi on hinnatav kallaletungina, ründena. Riigikohus on selgitanud, et kaitsetegevus seisneb ründaja õigushüve kahjustamises ründe tõrjumiseks. Kaitsetegevuseks valitud vahend peab olema sobiv ründe lõpetamiseks ehk ründe lõplikuks tõrjumiseks, kuid samas ka säästvaim vahend selle eesmärgi saavutamiseks. Seejuures peab kaitsetegevus olema kantud kaitsetahtest, mis tähendab, et kaitsja peab aru saama, et ta viibib ja tegutseb kaitseolukorras ning lähtuma sellest oma tegevuses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. juuni 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-34-08, nr 3-1-1-107-12). Süüdistatav ei ole tahtlikult ületanud hädakaitse piire ega põhjustada liialt intensiivse kaitsetegevusega kannatanu surma. Käesolevas asjas peab Raili Pollile süüksarvatava teo kvalifitseerimisel tapmisena olema tuvastatav, et süüdistatav vähemalt pidas võimalikuks ja möönis (KarS § 16 lg 4) selliseid faktilisi asjaolusid, mille korral võib tema tegu olla objektiivselt käsitatav teise isiku surma põhjustamisena. Asjaolu, et Raili Polli ei alustanud rünnet, vaid tõrjus kannatanupoolset rünnet, iseloomustab tema tahtlust ning ettekujutust teost. Subjektiivse koosseisu tuvastamisel on oluline tähendus süüdistatava enda ütlustel. Raili Polli on kogu kriminaalasja menetlemise vältel rõhutanud, et ta ei tahtnud R L t tappa. Samas ei ole alust järeldada, et süüdistatav püüab anda ennastõigustavaid ütlusi, kuna ta ei ole püüdnud välja mõelda asjaolusid, mida ta täpselt ei mäleta ega sündmusi endale soodsal viisil kirjeldada. Maakohus on käesolevas asjas õigesti tuvastanud, et Raili Polli kutsus kannatanule peale tema haavamist kiirabi ja üritas teda selle saabumiseni elustada, mis näitab süüdistatava suhtumist oma teosse vahetult peale kuritegu. Kohtuotsusest ei nähtu veenvad põhjendused selle kohta, miks ei saanud kohus nõustuda süüdistatava ja kaitsja väitega, et kannatanul tuvastatud surmav vigastus -vasakusse rinnaõõnde ja kõhuõõnde tungiv torke-lõikehaav võis tekkisida kannatanu intensiivsel ja jõulisel liikumisel Raili Polli suunas ja raskest joobeseisundist tingitud koordinatsioonihäirete tõttu tasakaalu kaotamisel. Seejuures ei saa tähelepanuta jätta, et R L le oli omane joobnuna kukkumine ja enesevigastamine, mida kinnitas kohtus ka tunnistaja Toomas Laas. Arvestades R L l mitmete kergemate vigastuste olemasolu, samas aga enesekaitsele iseloomulike vigastuste puudumist, võib usutavaks pidada just Raili Polli korduvat ja agressiivset ründamist R L poolt vaatamata sellele, et süüdistataval oli enesekaitseks käes nuga. Samuti ei saa tähelepanuta jätta Raili Pollil tuvastatud vigastusi. Raili Polli poolt toimepandu on õiguslikult hinnatav KarS § 117 lg 1 järgi, kuna käesoleval juhul ei saa järeldada, et süüdistatav nägi ette ja soovis või möönis kannatanu surma saabumist. 3.3 Nõustuda ei saa Raili Pollile mõistetud karistusega, kuna see ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. KarS § 56 alusel tuleb karistuse mõistmisel arvestada süüdistatava süüd, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. KarS § 56 lg 1 teisest lausest tulenevalt tuleb lisaks isiku süüle võtta karistuse mõistmisel arvesse ka üld- ja eripreventiivseid kaalutlusi. Kuigi Riigikohtu praktika (vt RKKKo nr 3-1-1-99-06) kohaselt tuleb karistuse mõistmisel lähtuda eelkõige isiku teost, ei tohi lisaks süü suurusele jätta täiendavalt arvestamata ka teoga lahutamatult seotud isikulisi asjaolusid. Käesoleval juhul

4.Prokuröri hinnangul ei anna apellatsioonis esitatud argumendid alust kohtuotsuse tühistamiseks ning prokurör palub jätta apelleeritud Harju Maakohtu 26.veebruari 2014.a. kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-14-301 Raili Polli süüdistusasjas muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata. Apellatsioonis on kaitsja kujundlikult ennast asetanud olukorda „nagu kits kahe heinakuhja /ehk valiku/ vahel“. Ühelt poolt on kaitsjale olnud ahvatlev provotseeritud tapmine (KarS § 115), mida kaitsja on püüdnud kohendada antud juhtumile sobivaks, teiselt poolt on aga veelgi ahvatlevam surma ettevaatamatu põhjustamine (KarS § 117 lg 1) oma veelgi madalama sanktsiooniga. Prokuratuuri arvates tuleb tõdeda mitte apelleeritud otsuses, vaid apellatsioonis endas sisalduvaid kahtlusi ja kõhklusi selles osas, kumba kaitseversiooni siis ikka eelistada ning kaitsja polegi seda lõpuks suutnud ära otsustada – kuidas muidu seletada põhjalikke motiive sisaldava kohtuotsuse kohta apellatsiooni lõpposa taotlust saata kr.asi „uuesti arutamiseks esimese astme kohtule“. Argumendina on kaitsja väitnud, et kohtuotsuses puudub põhjendus (KrMS § 339 lg 1 p 7). Sellise hinnanguga ei saa mitte kuidagi nõustuda, sest maakohtu otsus sisaldab küllaldaselt motiive, maakohus on nõustutud prokuröri süüdistuskõnes esitatud argumentidega ja õigusliku hinnanguga R.Polli käitumise kvalifitseerimiseks KarS § 113 järgi ning maakohtu otsuses on asutud motiveeritult eitavale seisukohale kaitsja poolt juba kohtuvaidlustes välja pakutud KarS §-de 115 ja 117 osas. Kaitsja poolt maakohtu otsuse motiividega mittenõustumine ei saa antud juhul kuidagi tähendada motiivide puudumist; R.L ise noa otsa kukkumine on surnu kohtuarstliku ekspertiisiaktiga täielikult välistatud; kohtuistungil uuritud tõenditega, sh tunnistajate ütlustega tuvastatud R.Polli käitumine ei anna kuidagi alust selle hindamiseks äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundina ning tegemist oli R.Polli poolse kättemaksu realiseerimisega temale sobiva võimaluse tekkimisel – kõike seda on maakohus juba käsitlenud ning vastavad argumendid on esitatud ka prokuröri kõnes maakohtu kohtuvaidlustes. Prokuratuuri hinnangul puudub alus Raili Polli ́le mõistetud karistuse kergendamiseks, kuna karistus on niigi mõistetud sanktsiooni alammääras ja kohus on seejuures oma otsuses juba arvestanud kõiki karistust mõjutavaid ja R.Polli ́le soodsaid asjaolusid. Süü omaks mittevõtmine, nagu seda R.Polli puhul tuleb kahtlemata nentida,

5.Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et apellandi apellatsioon on oma taotlusest ja sisust tulenevalt vastuoluline. Nii on apellant taotlenud maakohtu otsuse tühistamist ja selle saatmist uueks arutamiseks maakohtule tulenevalt KrMS § 339 lg 1 p 7; § 339 lg 2 sätetest. Samas on apellatsiooni sisus leidnud kaitsja, et süüdistatava teo võib kvalifitseerida KarS § 115 järgi, kuid seotuna Raili Polli positsioonist tuleb tegu kvalifitseerida KarS § 117 lg 1 järgi. Ka on apellatsiooni sisus vaidlustatud mõistetud karistust. Samas ei ole kaitsja alternatiivselt taotlenud süüdistatava teo kvalifitseerimist ei KarS § 115 ega KarS § 117 lg 1 järgi. Samuti kergema karistuse mõistmist. Riigikohus on varem leidnud, et juhul, kui apellandi taotlus on ebaselge või vastuoluline, tuleb taotluse sisu selgitamiseks lähtuda ka apellatsiooni motiividest (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. märtsi 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-5-08, p 13.1, 3-1-1-48-10). Esitatud apellatsioonis märgib kaitsja, et Raili Polli tegu võib olla kvalifitseeritav ka KarS § 115 järgi, kuid käesolevas kriminaalasjas saab kaitsja apellatsiooni motiividest ühemõtteliselt järeldada, et kaitsja taotleb Raili Polli teo kvalifitseerimist KarS § 117 lg 1 järgi. Lisaks apellatsioonis toodule on ka apellatsiooni põhjendusi kokkuvõtvas osas märgitud, et kaitsja arvates on Raili Polli poolt toimepandud kuritegu kvalifitseeritav KarS § 117 lg 1 järgi (tlk 197), mistõttu asub kolleegium seisukohale, et apellatsiooni põhistuste pinnalt on ilmne, et kaitsja alternatiivne nõue on Raili Polli teo kvalifitseerimine KarS § 117 lg 1 järgi ja karistuse kergendamine. 5.1 Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, kaitsja apellatsiooni motiividega ja prokuröri seisukohaga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja tühistamisele ei kuulu. Kõigepealt võtab kolleegium seisukoha kaitsja apellatsioonis toodule kas käesoleval juhul on tegemist maakohtu poolt kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7; § 339 lg 2 tähenduses. Kolleegium leiab üksmeelselt, et maakohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning maakohtule ei ole alust ette heita järelduste meelevaldsust. Maakohus on järginud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet. Maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega kajastatud tõenditele antav hinnang ja kohtuniku siseveendumuse kujunemise tee. Ringkonnakohus loeb maakohtu otsuses toodud põhjendused piisavaks, mistõttu on välistatud maakohtu otsuse tühistamise kriminaalmenetluse normide olulise rikkumise tõttu KrMS § 339 lg 1 p 7; § 339 lg 2 mõttes. 5.2 Kohtukolleegium ei nõustu apellatsioonis toodud järeldustega, et kohus on hinnanud tõendeid valesti ja rikkunud KrMS § 61 lg 2 sätestatut. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Apellatsioonis ei ole kajastatud tõendeid mida maakohus oleks jätnud tähelepanuta. Asjaolu, et kaitsja ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud või kõiki asjaolusid arvestanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et KrMS § 61 lg 1 ei välista igasugust tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Vt RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-407).

Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet ning maakohtu otsusest nähtub, et kohtule esitatud tõendeid on kohus hinnanud kogumis, hinnanud esitatud tõendite usaldusväärsust ning otsuses toodud sellekohased põhjendused on piisavad. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003.a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium 26. septembri otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite põhjaliku analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu otsuse tühistamiseks ja Raili Polli suhtes teo ümber kvalifitseerimiseks KarS § 115 ega § 117 lg 1 järgi. 5.3 Maakohus on üksikasjalikult põhistanud miks ta leiab, et käesoleval juhul ei ole Raili Polli tegu kvalifitseeritav KarS § 115 järgi ning ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu argumentidega ja ei pea sellest tulenevalt vajalikuks neid korrata. Lisaks on apellatsiooni piirid seatud sellega, millises osas kohtuotsust vaidlustatakse, aga eelkõige siiski apellandi nõuete sisuga, mis käesolevas apellatsioonis on Raili Pollli teo kvalifitseerimine KarS § 117 lg 1 järgi. Seega KarS § 115 osas märgib kolleegium vaid järgmist. Arvestades kannatanu R L käitumist tervikuna antud kuriteo puhul ei saa jaatada, et see oleks kutsunud esile tugeva hingelise erutuse Raili Pollil. Maakohus on üksikasjalikult põhistanud miks ei ole võimalik kvalifitseerida Raili Polli käitumine KarS § 115 järgi (tlk 189-190). Maakohus on Raili Polli käitumist hinnates arvestanud nii süüdistatava enda ütlusi, tunnistajate V S, J K, T L ja A K ütlusi, samuti eksperdiarvamusi ning ringkonnakohus nõustub sarnaselt maakohtuga, et nende tõendite pinnalt ei ole võimalik kvalifitseerida Raili Polli poolt toimepandud kuritegu KarS § 115 järgi. Maakohtu poolt ei ole tuvastamist leidnud süüdistataval mingit erilist emotsionaalset seisundit (äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundit), teo toimepanemise ajal. Seda enam, et süüdistatav Raili Polli ei ole väitnud kordagi, et oleks olnud mingis erilises või tugevas hingelise erutuse seisundis. Ka ei ole süüdistatav kordagi väitnud, et oleks R L tapnud tulenevalt kannatanu poolsest vägivallast või solvamisest. Süüdistatav on eitanud kategooriliselt kannatanu tapmist ning ilmselgelt puuduvad antud asjas tõsikindlad tõendid, mis osutaksid just kannatanu poolsele intensiivsele või väga vägivaldsele või solvavale teole, mis vahetult oleks vallandanud süüdistataval emotsionaalse reaktsiooni. Kolleegium asub seisukohale, et hingelise erutuse seisundile on iseloomulik, et see tekib äkki ja kaob suhteliselt kiiresti, kuid ilmselgelt ei kao taoline seisund koheselt peale teo toimepanemist. Mitte üksi ristküsitletud tunnistaja, kes suhtles või nägi süüdistatavat vahetult peale teo toimepanemist ei viita sellele, et süüdistatav oleks olnud šokis või mingis erilises seisundis. Arvestades süüdistatava tegutsemist koheselt peale toimunut ja erinevate versioonide esitamist juhtunust, ei saa ilmselgelt jaatada, et tegemist oleks olnud isikuga, kelle käitumine oleks väljendanud erutusseisundit või kes oleks viibinud mingis erilises psüühilises seisundis. 5.4 Kaitsja taotlusele süüdistatava teo ümber kvalifitseerimiseks KarS § 117 lg 1 järgi märgib kolleegium järgmist.

Kohtukolleegium viitab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsuses nr 3-1-119-05 ja 26. septembri 2005. a otsuses 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. Maakohus on põhjendanud miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta riimuvate tunnistajate ütlused, samuti eksperdiarvamuse usaldusväärsemateks süüdistatava poolt antud ütlustest. Maakohus on esitanud põhjalikud motiivid miks ei ole võimalik kvalifitseerida süüdistatava Raili Polli käitumine KarS § 117 lg 1 järgi (tlk 189) ning ringkonnakohus nõustub maakohtu argumentidega. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kuivõrd süüdistatav on eitanud kategooriliselt kannatanu tapmist (üldse noaga löömist), siis jääb arusaamatuks kaitsja seisukoht, et süüdistatav põhjustas kannatanu surma ettevaatamatusest. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt selgitanud oma lahendites, et olukorras, kus toimepanijal puudub eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamise suhtes minimaalselt kaudne tahtlus ehk ta ei pidanud sellist tervisekahjustust võimalikuks ega möönnud seda, tuleb tema tegevust vaadelda ainuüksi surma põhjustamisena ettevaatamatusest KarS § 117 tähenduses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. oktoobri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-57-10, p 7.3). Märgitud paragrahvi järgi tuleb senise kohtupraktika kohaselt süüdlase tegevus kvalifitseerida ka juhul, kui tõendamist pole leidnud tema tahtlus tekitada juba löögiga kannatanule eluohtlik tervisekahjustus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. juuni 2002. a otsus asjas nr 3-1-180-02, p 6.3). Kui aga toimepanija nägi noalööki tehes kannatanu surma saabumise võimalikkust ette ja möönis seda (nt suhtudes sellesse ükskõikselt), ja surm tegelikult tema teo tagajärjel saabuski, tuleb tema käitumine kvalifitseerida kaudse tahtlusega toimepandud tapmisena (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. oktoobri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-5710, p 7.3). Eksperdiarvamuse kohaselt kannatanul R L surnukehal esinev tervisekahjustus vasakusse rinnaõõnde ja kõhuõõnde tungiv torke-lõikehaav rindkere eespinnal vasakul pool südame ja maksa vigastusega on eluohtlik (tlk 35). Riigikohtu kriminaalkolleegium on rõhutanud oma lahendites nr 3-1-1-40-13; 3-1-1-46-11, et rääkimaks eluohtliku haava tekitamise korral käitumisest mitte tahtlikult, vaid kergemeelsusega, peab olema tuvastatav toimepanija üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne lootus, et oht elule ei realiseeru, s.t kannatanu ei sure. Seejuures lootus tagajärje mittesaabumisele peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Juhul kui loetletud tingimused ei ole täidetud, puudub alus rääkida kergemeelsusest KarS § 18 lg 2 mõttes (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. aprilli 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-128-06, p 10). Kolleegium leiab üksmeelselt ja nõustub maakohtuga, et süüdistatava Raili Polli käitumisest ei nähtu midagi sellist, mille põhjal võib asuda seisukohale, et süüdistatav lootis tagajärje kujunemist vältida. Lüües kannatanut noaga vasakusse rinnaõõnde südame piirkonda, ei kontrollinud Raili Polli ilmselgelt sündmuste edasist käiku ja sellest tulenevalt möönis süüdistatav noaga löömise mistahes tagajärgi, sh ka surma saabumist, põhjustades seetõttu kannatanu surma kaudse tahtlusega. Kolleegium nõustub maakohtuga, et ei ole vähetähtis, et kannatanul R L l esinevate vigastuste lokalisatsioon ja hulk viitavad ilmselgelt ründele. Kolleegium nõustub, et süüdistatava Raili Pollil tapmistahtluse olemasolu on kinnitust leidnud ka seetõttu, et süüdistatav lõi kannatanut noaga mitu korda (väike torkehaav keskkõhul paremal pool, vasakul reie eespinnal, nahakriimustus kaela eespinnal), s.h ühel

korral elutähtsate organite (südame ja maksa vigastus) piirkonda. Kolleegium leiab, et teo objektiivse pildi alusel puudub alus rääkida kannatanut südamepiirkonda tabanud noalöögi juhuslikkusest. 5.5 Kolleegium leiab, et apellant ei ole oma seisukohtades järjekindel, vaid on heitlik. Apellatsioonis on apellant viidanud KarS § 28 lg 1 sättele ning leidnud, et süüdistataval tekkis kannatanu käitumisest hädakaitseseisund ning süüdistatav ei ole tahtlikult ületanud hädakaitse piire ega põhjustanud liialt intensiivse kaitsetegevusega kannatanu surma. Kolleegiumile jääb täielikult arusaamatuks apellandi seisukoht, et kui apellandi arvates on tegemist hädakaitsega, mille piire ei ületatud, siis miks taotletakse apellatsioonis süüdistatava teo ümberkvalifitseerimist KarS § 117 lg 1 järgi ja süüdistatava süüdi mõistmist selles. Selline apellandi seisukoht on vastuoluline ega ole ringkonnakohtule mõistetav. Kolleegium nõustub maakohtuga, et mingit konkreetset ründetegevust kannatanu poolt süüdistatava suhtes pole kinnitanud süüdistatav ka ise. Süüdistatav on ristküsitlusel andnud ütlusi (tlk 156), et kannatanu sõi, vaatas imeliku näoga otsa ja ütles „on aeg tappa“. Edasi tuli kannatanu tema poole, süüdistatav lükkas väikese laua, mis oli nende vahel eemale ja oligi kõik. Ainus mida kannatanu ütles oli „no loll“ ja istus voodile. Kolleegium nõustub maakohtuga, et süüdistatav on andnud enda tegevust väidetavalt mittemäletavaid ütlusi ja seda just osas, mis puudutab kannatanule vigastuste tekitamist, mille tagajärjel saabus kannatanu surm. Maakohus on õigustatult asunud seisukohale, et arvestades kannatanule tekitatud vigastusi ja nende arvu, viitab see üheselt sellele, et surmava vigastuse tekitas süüdistatav sellise omavahelise füüsilise kontakti käigus, kus noaga ründavaks pooleks oli süüdistatav. Ei ole vähetähtis, et süüdistataval endal noavigastusi ei tuvastatud ning ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et nuga ei käinud rüseluse kestel mitte käest kätte ja seda ei ole püütud ka teineteiselt ära võtta, kuivõrd kannatanul ega süüdistataval ei ole lõikehaavu kätel, mis sellise tegevuse puhul üldjuhul kaasnevad. Maakohus on asjakohaselt põhistanud, et ettevaatamatuse ja nn kogemata tapmise välistab ka see, et süüdistatav Raili Polli on kannatanu tapmist tunnistanud nii tunnistajatele V S kui ka J K. Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et Raili Polli käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 113 järgi ja käesolevas asjas õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad.