Kohtulahend

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohus otsustas 13.veebruari 2014.a. otsusega süüdi tunnistada Harles Luik KarS § 184 lg 1 järgi ja KarS § 392 lg 1 - § 25 lg 2 järgi. KarS § 63 lg 1 alusel mõista karistuseks vangistus 1 aastat. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendada karistust ühe kolmandiku võrra ja mõista lõplikuks karistuseks 8 kuud vangistust. KarS § 65 lg 1 ja 65 lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust osaliselt 29.10.2013 Tartu Maakohtu kohtuotsusega mõistetud liitkaristusega 1 aasta 6 kuud ja 26 päeva vangistust ja mõista liitkaristuseks 2 aastat vangistust, millest arvata maha eelmise kohtuotsuse järgi ärakantud karistus s.o 50 päeva ja lõplik ärakandmisele kuuluv karistus on 1 aasta 10 kuud ja 10 päeva vangistust Karistusaja alguseks lugeda reaalselt karistuse kandmisele asumise kuupäev. Tõkend elukohast lahkumise keeld tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Harles Luik mõisteti KarS prg. 184 lg 1 järgi süüdi selles, et tema ebaseaduslikult omandas oma ema R V ́i elukaaslaselt eeluurimisel täpselt tuvastamata kohas ja ajal, kuid enne 03.07.2013 a suures koguses psühhotroopset ainet alprasolaami kokku massiga 0,040 grammi, s.o kokku rohkem kui kümnele inimesele psühhotroopse toime tekitamiseks mõeldud mõjudoosi. Harles Luik hoidis nimetatud psühhotroopset ainet ebaseaduslikult enda valduses kuni 03.07.2013 a kellani 19.00, mil Tallinna Reisisadama D- terminalis Soome Vabariiki suunduva sõiduauto Audi A6 Avant, reg nr XXXXX, kontrolli käigus võeti Maksu- ja Tolliameti ametnike poolt tema valdusest ära 40 (nelikümmend) originaalpakendis XANAX 1 mg tabletid, alprasolaam tabletti kokku massiga 5,22 grammi, mis sisaldasid kokku 0,040 grammi psühhotroopset ainet alprasolaami. KarS prg. 392 lg 1 ja 25 lg 2 järgi mõisteti Harles Luik süüdi selles, et tema 03.07.2013 a kella 19.00 ajal üritas üle Eesti Vabariigi riigipiiri Soome Vabariiki toimetada suures koguses eriluba nõudvat psühhotroopset ainet (alprasolaami) kokku massiga 0,040 grammi, s.o kokku rohkem kui kümnele inimesele

psühhotroopse toime tekitamiseks mõeldud mõjudoosi. 03.07.2013 a kella 19.00 ajal viibis Harles Luik kaasreisijana Tallinna Reisisadama D- terminalis Eesti Vabariigist Soome Vabariiki suunduvale laevale Star suunduvas sõiduautos Audi A6 Avant, reg nr XXXXX, mil nimetatud sõiduauto Maksu- ja Tolliameti ametnike poolt kontrolliks kinni peeti ja mille käigus võeti Maksu- ja Tolliameti ametnike poolt Harles Luige valdusest ära 40 (nelikümmend) originaalpakendis XANAX 1 mg tabletid, alprasolaam tabletti kokku massiga 5,22 grammi, mis sisaldasid kokku 0,040 grammi psühhotroopset ainet alprasolaami ning mille üle piiri toimetamiseks puudus Harles Luigel nõutav Ravimiameti poolt väljastatud tunnistus.Kuna Harles Luige valduses olnud psühhotroopse aine alprasolaam peeti Maksu- ja Tolliameti ametnike poolt kinni, jäi Harles Luige tegu temast olenematutel põhjustel lõpule viimata. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava kaitsja adv. Riine Lumiste vaidlustab maakohtu otsust mõistetud karistuse reaalselt ärakandmise osas ja taotleb uue otsusega mõistetud vangistuse asendamist üldkasuliku tööga. H. Luige ülalpidamisel on kolm alaealist last vanuses 7 a, 3 a ja 11-kuune ning elukaaslane, kes ei tööta seoses lapsehooldusega. H. Luigel on maksta ka autoliising. On mõistetav, et H. Luik, kes elab ainuüksi Tallinnast ca 200 km kaugusel maakohas talus ning kes olude sunnil on tööd leidnud Soome Vabariigis, elades-töötades režiimil kaks kuud Soomes ja üks kuu Eestis, mil teeb talle mõistetud üldkasuliku töö tunde, on pideva ja ilmse ülekoormuse tõttu muutunud närviliseks ja leidnud sellele leevendust rahusti tarvitamise abil. Kaitsja leiab, et H. Luige ütlused tema teadmatusest rahustava toimega raviainete ilma Ravimiameti loata üle riigipiiri toimetamise lubamatuse kohta on eluliselt usutavad ja pole paljasõnalised, ennast õigustavad ning ajendatud soovist vabaneda karistusest, mille kohane väide sisaldub kohtuotsuses. Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 3 kohaselt on täitmiseks kohustuslikud üksnes avaldatud seadused, kuid on küsitav, kas ja kuidas tavaline põhiharidusega kodanik on ka tegelikus igapäevases elus võimeline kursis olema Riigi Teatajas jm. avaldatud seadusandlusega, kas ta on võimeline selles orienteeruma ja kas tal selleks teises vabariigis endale ja perele elatise hankimise kõrvalt üldse aega jääb. Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 29 sätestab, Eesti Vabariigi kodanikul on õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta . Tulenevalt sellest peaks Eesti kodanikul olema võimalus eelkõige Eestis leida töökoht, kust saadava töötasuga suudaks ta ennast kui ka oma peret ära elatada. Leian, et Eestis kestva pikemaajalise tööpuudusega on suuresti seotud ka H. Luik ja paljud temaga seonduvad probleemid. Lähtuvalt kohtulikul uurimisel tuvastatust ei ole vaidlust selles, et H. Luik on toime pannud KarS § 184 lg 1 ja § 392 lg 1 - §25 lg 2 ettenähtud kuriteod. KarS § 56 lg 1 järgi on karistamise aluseks isiku süü. H. Luik on oma süüd tunnistanud ja toimepandu suhtes avaldanud puhtsüdamlikku kahetsust. Ühtki karistust raskendavat asjaolu tuvastatud pole. Sellest tulenevalt karistas Harju Maakohus H. Luike võimaliku kergema karistusega, s. o. vangistusega 1 aasta, mida

vähendas lühimenetluse sätteid kohaldades 1/3 võrra, liites sellele Tartu Maakohtu

Harles Luik täitis Tartu Maakohtu 29. oktoobri 2013. a. kohtuotsust, millega talle mõistetud 1 aasta 6 kuu 26 päevane vangistus oli asendatud 1132 tunni ühiskondlikult kasuliku tööga 2 aasta jooksul nõuetekohaselt. Soome Vabariigis töötamise kõrval oli ta Harju Maakohtu 13. veebruari 2014. a. kohtuistungiks teinud ära 100 ÜKT tundi. KarS § 69 lg 7 sätestab: „Kui süüdimõistetu paneb üldkasuliku töö tegemise ajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, asendatakse talle mõistetud üldkasuliku töö tegemata osa käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud vahekorras. Liitkaristus mõistetakse vastavalt käesoleva seadustiku § 65 lõikes 2 sätestatule.“ H. Luik ei ole üldkasuliku töö tegemise ajal toime pannud uut kuritegu, vaid see toimus 3. juulil 2013. a. , s. o. enne Tartu Maakohtu 29. oktoobri 2013. a. kohtuotsuse kuulutamist ja seetõttu talle liitkaristuse mõistmine KarS § 65 lg 2 järgi on ebaõige. Põhimõttelist tuleb isik kõigis enne kohtuotsuse tegemist toimepandud kuritegudes süüdi tunnistada ühe kohtuotsusega ja viimase kohtulahendiga tuleb taastada olukord, mis olnuks juhul, kui kõiki mitme kohtuotsusega tuvastatud kuritegusid oleks koos arutatud. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelvalve kohtukolleegiumi 3. aprilli 2002. a. kohtuotsusest (RKPJK 3-4-1-2-02) järeldub, et ei tohi olukord, kus kuritegusid, mida võinuks arutada ühel kohtuistungil ja mõista karistus ühe kohtuotsusega, arutatakse eraldi ja mõistetakse eraldi karistused, raskendada süüdistatava olukorda. Harju Maakohtu 13. veebruari 2014.a. kohtuotsusega on aga oluliselt raskendatud Harles Luige olukorda, mis väljendub selles, et hiljem moodustatud liitkaristust 1 aasta 10 kuud 10 päeva vangistust ei pidanud kohus, vaatamata H. Luige nõusolekule, asendada üldkasuliku tööga, viidates seejuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. oktoobri 2012. a. kohtuotsusele (3-1-1-83-12 p 10). KarS § 56 lg 2 kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kergema karistuse kohaldamata jätmisega on Harju Maakohus rikkunud KrMS § 338 p 2, mis on apellatsiooni korras kohtuotsuse tühistamise aluseks. Tallinna Ringkonnakohtu 2.aprilli 2014.a. määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 14.aprillini 2014. Apellatsioonimenetluse pooled ei esitanud täiendavalt oma seisukohti määratud kuupäevaks.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud esitatud apellatsiooni väidetega ja kriminaaltoimiku materjalidega leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Resolutiivosas tuleb teha vaid täpsustused, millised ei raskenda süüdistatava olukorda. Harles Luik pani vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud teod toime enne Tartu Maakohtu 29.oktoobri 2013.a. süüdimõistvat kohtuotsust, millega ta mõisteti süüdi KarS prg. 424 järgi ja karistati nimetatud paragrahvi järgi 3 kuulise vangistusega. Kuna nimetatud kohtuotsusega tuvastatud kuritegu oli toime pandud 15.veebruari 2011.a. Tartu Maakohtu otsusega määratud 3 aastase katseaja kestel, siis mõisteti temale 29.oktoobri 2013.a. kohtuotsusega liitkaristus KarS prg. 65 lg 2 järgi e. liideti mõistetud 3 kuulisele vangistusele 15.veebruari 2011.a. kohtuotsusega ärakandmata vangistus, mis oli 1 aasta 3 kuud ja 28 päeva ning liitkaristuseks mõisteti 1 aasta 6 kuud ja 28 päeva. Saadud liitkaristus asendati 1132 (ühe tuhande ühesaja kolmekümne kahe) tunni üldkasuliku tööga tähtajaga 2 aastat. Kriminaalasi lahendati kokkuleppemenetluses. Ka vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kahe karistusseadustiku eriosa paragrahvi järgi kvalifitseeritud kuriteo pani süüdistatav toime 15.02.2011.a. kohtuotsusega määratud katseaja kestel. Kuna aga 15.02.2011.a. kohtuotsusega ärakandmata karistus oli juba liidetud KarS prg. 65 lg 2 alusel Tartu Maakohtu 29.oktoobri 2013.a. kohtuotsusega mõistetud karistusele, siis vaidlustatud 13.veebruari 2014.a. kohtuotsusega seda ärakandmata osa enam teist korda kohus liita ei saa ja seda olenemata faktist, et selle kohtuotsusega tuvastatud kuritegu on toimepandud katseaja kestel. Sellisel juhul ei saa olla kohtuotsuse resolutiivosas ka viidet KarS prg. 65 lg 2-le nagu seda vaidlustatud kohtuotsuse maakohus on teinud. Viide nimetatud paragrahvile on vajalik vaid siis, kui toimub reaalne karistuste liitmine korras, mis on ettenähtud KarS prg.-s 65 lg 2. Selline viide on ilmselgelt ka apellanti eksitanud, kui ta väidab, et maakohus on ka sisuliselt liitnud karistused KarS prg. 65 lg 2 alusel. Tegelikult seda maakohus aga teinud ei ole ja seda kinnitab kindlalt fakt, et maakohus on üksikkaristused liitnud osaliselt, mitte täielikult nagu seda näeb ette KarS prg. 65 lg 2. Kohtukolleegium saab maakohtu poolt kohtuotsuse resolutiivosas tehtud vea kõrvaldada kohtuotsuse täpsustamise korras, sest tegemist on ilmselgelt ebaselgusega ja üleliigse viitega. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et käesoleval juhul on järjekordselt tuvastatav, et ühe ja sama isiku kohta oli menetluses üheaegselt kaks kriminaalasja. Üheaegset kohtueelse menetluse läbiviimist kahes erinevas kriminaalasjas kinnitab fakt, et käesolevas kriminaalasjas oli menetlust alustatud 2.08.2013.a. ja kuritegu, milles süüdistatav oli 29.10.2013.a. mõistetud süüdi KarS prg. 424 järgi oli pandud toime sama aasta septembris. Seega on tuvastatav üheaegne erinevate kriminaalasjade menetlemine ühe isiku suhtes. Eeltoodud asjaolu on seaduse järgi kriminaalasjade ühiseks menetluseks liitmise aluseks (KrMS prg.216 lg 1 p.2). See ei ole küll seaduse järgi kohustuslik, kuid olukorras, kus ainukeseks põhjuseks on see, et kriminaalasjad on erinevate uurijate menetluses või erinevate prokuröride järelevalve all, kelle töö tulemuslikkust tõstavad menetletud kriminaalasjade ja

lihtmenetluste kohaldamiste arv, ei saa kriminaalasjade eraldi menetlemist õigustada. Siinjuures rõhutab kohtukolleegium veelkord, et mõlemal juhul on Harles Luik ainukeseks süüdistatavaks. Paratamatult näitab kohtupraktika, et mitte alati ei taga sellised põhjendamatud kriminaalasjade eraldi menetlemised süüdistatavale sama olukorda, mis olnuks sellisel juhul, kui kõik tema poolt toimepandud kuriteod oleks menetletud ühise kriminaalasjana ja karistus mõistetud ühe kohtuotsusega. Käesoleva ajani tekitab raskusi ka hiljem tuvastatud kuritegude kogumi eest karistuse mõistmine kohtute poolt. Ka Riigikohus on seda seisukohta põhimõtteliselt toetanud oma otsuses 3-1-1-18-11. Käesoleval juhul on tegemist veel olukorraga, kus eelmine kriminaalasi oli lahendatud kokkuleppemenetluses, kus ärakandmisele mõistetakse kogu mõistetud karistus e. 1/1 karistusest ja arutatav kriminaalasi on lahendatud lühimenetluses, kus uue kohtuotsusega tuvastatud kuriteo eest mõistetud karistustest kuulub ärakandmisele 2/3 mõistetud karistusest. Ehk siis liidetavad on mõistetud karistuste erinevad osad – üks liidetav on kogu mõistetud karistus ja teine liidetav on 2/3 mõistetud karistusest. Tuleb tõdeda, et sellist olukorda ei saa tekkida olukorras, kus kahe erineva kohtuotsusega tuvastatud kuriteod oleksid olnud menetletud ühise kriminaalasjana ja nende eest oleks mõistetud karistus ühe kohtuotsusega. Arutataval juhul on tegemist olukorraga, kus karistuste liitmisel tuleb kohaldada KarS prg. 65 lg 1 sätteid e. hiljem tuvastatud kuritegude konkurentsiga. Maakohtu otsuses esitatud arutlused teemal, et KarS prg. 65 lg 2 alusel, kus kohtuotsuste kogumisse kuuluvad 15.02.2011.a. kohtuotsus ja vaidlustatud maakohtu otsus, ei ole asjakohased. Nagu kohtukolleegium juba eelpool märkis ei saa enam liita karistust, mis on liidetud juba eelmise e. 29.10.2013.as. otsusega. Ka KarS prg. 65 lg 1 ja 65 lg 2 räägivad kahe kohtuotsuse kogumist, kuhu kuulub n.ö. uus kohtuotsus ja eelmine kohtuotsus – mitte üleeelmine. Ehk siis käesoleval juhul on kõne all 29.10.2013.a. ja 13.02.2014.a. kohtuotsustega mõistetud karistuste liitmine KarS prg. 65 lg 1 korras. Väär on aga apellandi arusaam sellest, et uue kohtuotsusega ei ole võimalik raskendada süüdistatava olukorda. Apellant on vääralt tõlgendanud nii KarS 65 lg 1 sätteid kui ka Riigikohtu otsust. KarS prg. 65 lg 1 näeb ette sisuliselt olukorra, kus viimase kohtuotsusega mõistetakse karistus ning lahendatakse ka muud süüdimõistva kohtuotsusega kaasnevad küsimused (nt. sundraha, karistuse aja algus jne.), milline see olnuks olukorras, kui kahe kohtuotsusega tuvastatud kuriteod oleks tuvastatud ühe kohtuotsusega ning ka karistus oleks mõistetud ühe otsusega. Oluline on siinjuures rõhutada, et KarS prg. 65 lg 1 lubab karistuste kogumi eest mõista karistusi analoogselt KarS prg. 64 lg 1 sätestatuga e. üksikkaristusi võib liita täielikult (liitkaristus on üksikkaristuste summa), võib seda teha osaliselt või ka karistuste katmise teel. Seega ei ole välistatud olukord, mis võrreldes eelmise kohtuotsusega süüdistatava olukorda raskendab. Näiteks oleks olukorras, kus H.Luige poolt toimepandud kuritegusid KarS prg. 424 ja 184 lg 1 ning 392 lg 1 ja 25 lg 2 järgi oleks arutatud ühes menetluses ning oleks mõistetud ka ühe kohtuotsusega karistus ja üksikkaristused oleks olnud just sellised nagu nad seda käesolevaks ajaks on e. 3 kuud vangistust ja 8 kuud vangistust (või 1 aasta olenevalt menetlusliigist), oleks KarS prg. 64 lg 1 alusel olnud minimaalseim liitkaristus 8 kuud (või 1 aasta olenevalt

jälle menetlusliigist) ning maksimaalseim, mida kohus saanuks selliste üksikkaristuste puhul mõista 11 kuud , millele oleks täielikult liidetud KarS prg. 65 lg 2 alusel 15.02.2011.a. karistuse ärakandmata karistus e. 1 aasta 3 kuud ja 28 päeva ning lõplik liitkaristus KarS prg. 65 lg 2 alusel olnuks siis minimaalselt 1 aasta 11 kuud ja 28 päeva ning maksimaalseim 2 aastat 2 kuud ja 28 päeva. Käesoleval juhul on vaidlustatud kohtuotsusega mõistetud liitkaristus 2 aastat , mis tähendab, et sisuliselt on tegemist minimaalseima karistusega, mis olnuks võimalik süüdistatavale mõista olukorras, kus tema poolt toimepandud käesoleval ajal kahe otsusega tuvastatud kuriteod oleks olnud tuvastatud ühe otsusega. Võib julgelt väita, et ühe kohtuotsusega tuvastatud kuritegude eest mõistetud karistuste liitmisel KarS prg. 64 lg 1 järgi ja seejuures karistuste osalisel liitmisel oleks olnud liitkaristus kindlasti üle kahe aasta, sest kohtupraktikas ei tunnista suurema üksikkaristuse suurendamist vaid paari päeva võrra. Seega ei saa rääkida süüdistatava olukorra raskendamisest väljakujunenud olukorras. Kohtukolleegium aga rõhutab, et selline minimaalseim karistus oleks liitmise teel saadud vaid siis, kui ühe kohtuotsusega tuvastatud kuritegude kogumi eest e. KarS prg. 64 lg 1 alusel oleks mõistetud karistus karistuste katmise põhimõtet kohaldades. Arvestades seda, et üksikkaristustena oluliselt erinevate kuritegude eest on süüdistatavale mõistetud sanktsiooni alammääradele ligilähedased karistused, ei pea kohtukolleegium põhjendatuks aga karistuste katmise põhimõtte kohaldamist. Seega on õigus maakohtul, et sisuliselt on tegemist olukorraga, kus puuduks võimalus üldse arutleda vangistuse üldkasuliku tööga asendamise üle. Ka käesoleval ajal puudub alus kergendada maakohtu poolt liitkaristuse mõistmisel kohaldatud karistuste liitmise põhimõtet veel e. mõista liitkaristus karistuste katmise põhimõtet kohaldades. Olukorras, mis on tekkinud käesolevaks ajaks pidigi kohus uue otsusega eelkõige otsustama, millist karistuste liitmise põhimõtet KarS prg. 65 lg 1 alusel on alus kohaldada ning maakohus on kohaldanud n.ö. karistuste osalist liitmist e. suurendanud suuremat liidetavat e. eelmise kohtuotsusega mõistetud 1 aasta 6 kuu ja 26 päeva pikkust karistust 5 kuu ja 4 päeva võrra ja saanud liitkaristuse 2 aastat. Apellatsioonimenetluses, milline toimub vaid süüdistatava poolt esitatud apellatsiooni alusel ei ole ka apellatsioonikohtul õigust sellest raskema põhimõtte kohaldamiseks e. kohaldada karistuste täielikku liitmist. Nii nagu ühe kohtuotsusega tuvastatud kuritegude korral KarS prg. 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmisel, mõistetakse ka KarS prg. 65 lg 1 alusel liitkaristus, kus liidetavateks on seaduses ettenähtud karistusliigina mõistetud karistus e. antud juhul vangistus. Asjaolu, et peale vangistuse mõistmist on maakohus pidanud 29.10.2013.a. kohtuotsusega asendada mõistetud karistus üldkasuliku tööga, saab olla arvestatav vaid niivõrd kuivõrd see mõjutab liitkaristusest ärakandmisele kuuluvat karistust e. üldkasuliku töö tunnid arvestatakse vangistuseks ümber ja loetakse ärakantuks lõplikust karistusest. Põhimõtteliselt analoogselt toimub ka KarS prg. 65 lg 1 alusel karistuste liitmine, kui isik mõistetakse näiteks süüdi kuritegudes, millised on toime pandud enne eelmise kohtuotsuse tegemist ja kui n.ö. uue kohtuotsuse tegemise ajaks on isik eelmise vangistuse kandmiselt tingimisi vabastatud (Riigikohtu otsus 3-1-1-18-11). Välistatud ei ole olukord, kus uue kohtuotsusega mõistetakse süüdistatav süüdi näiteks sedavõrd raskes kuriteos, mille sanktsiooni alammäär juba

välistab absoluutselt liitkaristuse mõistmise kuni 2 aastani ning sellega kaob igasugune võimalus üldse üldkasuliku töö kohaldamiseks ja puudub vajadus, et kohus seda võimalust üldse vaagima peaks. Samamoodi võib aga KarS prg. 65 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmisel tulla kohus järeldusele, et kahe erineva kohtuotsusega tuvastatud kuriteod annavad aluse rääkida süüdistatavast kui isikust, kes ei sobi kriminaalhooldusele ning kelle suhtes ei täida üldkasulik töö karistusena selle eesmärke. Kahe kohtuotsusega tuvastatud asjaolud võivad olla erinevad nendest, millised olid kohtul eelmist kohtuotsust tehes ja süüdistatavale karistust mõistes. Käesolevaks ajaks on ka tuvastatud, et Harles Luik pani 15.02.2011.a. kohtuotsusega määratud katseajal toime veel ka vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteo e. eelmise kohtuotsusega tuvastatud KarS prg. 424 järgi kvalifitseeritav kuritegu ei olnud ainuke ega seega juhuslik katseaja tingimuste rikkumine. Tahtliku kuriteo toimepanemine katseajal on kõige raskem katseaja tingimuste rikkumine ning kui seda tehakse mitmeid kordi, on ka rikkumine mitmekordne. Arutatava kuriteo osas oli kriminaalmenetlust alustatud 2.08.2013..a ning Harles Luigele oli kohaldatud tõkendiks elukohast lahkumise keeld. Ajal, mil tema suhtes toimus juba kriminaalmenetlus ning oli kohaldatud ka tõkend, pani H.Luik toime 29.10.2013.a. otsusega tuvastatud kuriteo e. juhtis mootorsõidukit joobeseisundis. Eeltoodu iseloomustab H.Luige suhtumist õiguskorda ning seda, et tema suhtes juba kohaldatud piirangud ei ole piisavad mõjutamaks teda kuritegude toimepanemisest loobuma. Eeltoodud asjaolusid arvestades leiab kohtukolleegium sarnaselt maakohtuga, et Harles Luik peab temale mõistetud vangistuse ka reaalselt ära kandma ning tema kuritegelikku käitumist kohtu poolt määratud katseajal arvestades ei ole kohus ka veendunud, et tegemist on kriminaalhooldusele sobiva isikuga. Küll peab kohtukolleegium aga täpsustama maakohtu otsuse ka Harles Luigele mõistetud liitkaristusest kantuks loetud karistusmäära osas Kohtukolleegium sedastab, et maakohtule ei saa ette heita ebaseadusliku või põhjendamata otsuse tegemist selles osas kuna tegemist on ajas muutuva suurusega ja seetõttu on kohtukolleegiumi arvates ka õiglane lahendada see just kohtuotsuse täpsustamise vormis. Vaidlust ei ole selles, et maakohtu otsuse tegemise ajal oli süüdistataval tegemata maakohtu otsuses näidatud eelmise kohtuotsusega määratud üldkasuliku töö tundide arv. Samas tuleb nõustuda aga Riigikohtu määruses 3-1-1-6-13 väljendatud seisukohaga analoogilises vaidluses. Viidatud määruses on Riigikohus märkinud, et olukorras, kui üks liidetavatest muutub või üldse ära langeb kaebemenetluse ajal, siis tuleb selles osas alamaastme kohtuotsus tühistada. Sellisel juhul ei saa küsimust liitkaristuse osas jätta täitemenetluses lahendamiseks. Kohtukolleegiumil on kohtuotsuse tegemise ajaks n.ö. viimase hetke seisuga e. 17.aprillil 2014.a. kell 16.07 saadud e-meiliga informatsioon kriminaalhooldajalt, et nimetatud ajaks oli Harles Luik ära teinud 180 üldkasuliku töö tundi e. võrreldes maakohtu otsuse tegemise ajaga on see suurenenud 80 tunni võrra. Seega on Harles Luik käesolevaks ajaks ära kandnud eelmise kohtuotsusega mõistetud

vangistusest 90 päeva vangistust ning see karistus (3 kuud vangistust) lõplikust KarS prg. 65 lg 1 alusel mõistetud karistusest kantuks lugeda.

tuleb

Süüdistatava kaitsja adv. Riine Lumiste on esitanud taotluse hüvitada õigusabi kulud summas 144 eurot. Kohtukolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud. Kuna kohtukolleegium täpsustab maakohtu otsuse resolutiivosa ja tühistab maakohtu otsuse ka kantuks loetud ning seega ka ärakandmisele kuuluva karistuse osas, siis KrMS prg. 185 lg 2 alusel jätab kohtukolleegium apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda. Eeltoodu alusel ja juhindudes 337 lg 1 p.2;; 342; 343; 344; 345 lg 1,2 jätab kohtukolleegium sisuliselt maakohtu otsuse muutmata, kuid teeb selle resolutiivosas täpsustused, millised ei raskenda süüdistatava olukorda.

Julia Katškovskaja

Ivi Kesküla

Orvi Tali

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.