Kohtulahend

MAAKOHTU OTSUS:

alusel arvestati Z.H-le määratud 3 aastase katseaja kulgemist alates kohtuotsuse kuulutamisest, so. 20.02.2014.a.

APELLATSIOON:

nr 3-1-1-72-13, p 14). Tulenevalt KrMS §-dest 7 ja 14 ei või kohus võtta endale süüdistaja rolli ja asuda täitma süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-10-11, p 26). Z.H poolt kannatanu allkirja võltsimine on jäänud kohtuotsuses vajalikul määral põhistamata ja kahtlused süüdistatava süüdiolekus kõrvaldamata. Tegemist on olulise kriminaalmenetlusõiguse rikkumisega, milline toob kaasa kohtuotsuse tühistamise ning Z.H õigeksmõistmise KarS § 344 lg 1 järgi. 3.2 Apellatsiooni aluseks olevad asjaolud Z.H süüdi tunnistamises KarS § 345 lg 1 järgi KarS § 345 lg 1 süüteokoosseisu täitmine eeldab eelkõige, et kasutatud on võltsitud dokumenti. Käesoleval juhul ei ole leidnud tõsikindlat tõendamist asjaolu, et 25.12.2012.a. dateeringuga müügileping on võltsitud, mistõttu on kohtuotsus Z.H süüditunnistamises võltsitud dokumendi kasutamise eest ebaseaduslik ning põhjendamatu. KarS § 345 lg 1 objektiivse süüteokoosseisu tuvastamata jätmisele, ei tulene kohtuotsusest, millistele tõenditele tuginedes on kohus lugenud tõendatuks, et Z.H on tahtlikult kasutanud võltsitud dokumenti, kuivõrd asjas kogutud tõendite ning Z.H enda käitumisega on tõendatud vastupidine. Z.H ei kahelnud lapingu õigsuses, mistõttu ei ole tõendamist leidnud ka KarS § 345 lg 1 subjektiivse koosseisu täitmine Z.H poolt erinevalt kohtuotsuses paljasõnaliselt sedastatust, et tegemist oli „tahtliku tegevusega“. 3.3 Apellatsiooni aluseks olevad asjaolud Z.H süüdi tunnistamises KarS § 201 lg 1 järgi. Kohus on leidnud, et süüdistatava väide, et kannatanu andis sõiduki talle tasumata töötasu katteks, ei ole tõendamist leidnud. Kohtuotsusest ei selgu, millisel põhjusel on kohus usutavaks lugenud kannatanu ütlused selle kohta, et andis Z.H-le kui endisele töötajale, keda ta oli tundud vaid paar kuud, suulise kokkuleppe alusel 5500 eurot laenuna, millist väidet ei kinnita ükski käesolevas kriminaalmenetluses kogutud tõend. Pidades Z.H ütlusi, et tasu maksti nn töö ootamise aja eest, milliseid väiteid kinnitavad ka teised asjas kogutud tõendid, eluliselt ebausutavateks.Kohus on ilma igasuguste põhjendusteta lugenud kannatanu ütlused usaldusväärsemateks ja eluliselt usutavamateks kui Z.H ütlused, rikkused sellega tõendite hindamise ja kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Kokkuleppe olemasolu sõiduki omandiõiguse üleandmise kohta maksmata töötasude katteks, on tõendatud ka tunnistaja Kaire Kasenurme kohtus antud ütlustega, milliste kohaselt oli Z.H ja kannatanu vahel kokkulepe selle kohta, et kannatanu maksab Z.H ’le töö ootamise aja eest 2000 eurot kuus, kuid kannatanu ei pidanud sellest kokkuleppest kinni, jäädes juba novembris 2012.a. kokkulepitud tasu maksmisega võlgu. Tunnistaja Kaire Kasenurme ütlused kinnitavad kokkuleppe olemasolu Z.H ja H K H vahel sõiduki omandiõiguse üleandmiseks maksmata töötasude katteks. Kohtuotsuses on märgitud, et „tunnistaja Kaire Kasenurme ütluste kohaselt teab ta üksnes Z.H poolt öeldu põhjal, et H K H lubas Z.H sõiduki müüa. Tunnistaja ütlused tõendamiseseme asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, ei ole aga tõend.“ Kohus on eelviidatud seisukohale jõudes eiranud KrMS §-s 66 lg 21 p 2 sätestatut. Nimelt kinnitas tunnistaja Kaire Kasenurme, et ta nägi vahetult enne Z.H ja kannatanu vahel asetleidnud kokkusaamist, mil kannatanu allkirjastas sõiduki müügilepingu blanketi, kõnealust müügilepingu blanketti väljaprinditud kujul tema ning Z.H ühises kodus; tunnistaja oli Z.H poolt vahendatu kaudu teadlik, et Z.H sõidab Tallinna kannatanuga kohtuma sõiduki edasivõõrandamise eesmärgil kannatanult müügilepingu blanketile allkirja saamiseks; tunnistaja kuulis pealt ka kannatanu ja Z.H vahel enne kohtumist aset leidnud telefonikõnet; samuti suhtles tunnistaja Z.H ’ga vahetult pärast viimase naasmist Tallinnast, kinnitades kannatanu poolt allkirja kirjutamist ning sõiduki edasivõõrandamiseks nõusoleku saamist. Eelviidatud asjaolud on käsitletavad KrMS §-s 66 lg 21 p 2 sätestatud erandina, millisel juhul on tunnistaja ütlused teiselt isikult kuuldu osas käsitletavad tõendina. Kokkuleppe sõlmimist kannatanu ja Z.H vahel on kinnitanud

ka kolmas isik M M , kes kinnitas kohtuistungil, et müügilepingu sõlmimise eelselt Z.H „selgitas, et ta olevat käinud Hannu juures tööl ja saanud selle sõiduki töötasuna ja esitas selle kohta ka ostu-müügilepingu nende vahel.“ Kannatanu ja Z.H vahelise kokkuleppe olemasolu on tõendatud ka kolmanda isiku M M kohtuistungil antud ütlustega. Ka kannatanu endapoolne tegevus ja käitumine tõendab sõiduki omandiõiguse üleandmist Z.H ’le – nimelt andis kannatanu vabatahtlikult sõiduki ja selle registreerimistunnistuse Z.H ’le üle juba 2012.a. septembris, esialgu küll töösõitude tegemise eesmärgil, kuid pärast töösuhete lõppemist 2012.a. oktoobris ei küsinud kannatanu sõidukit Z.H ’lt tagasi. Kannatanu ei tundnud sõiduki vastu kordagi huvi (v.a üks sõnum 14.06.2013.a.) enne 2013.a. augustit, s.o enne kuriteokaebuse esitamist, mil kannatanu otsustas varasematest kokkulepetest taganeda ning asus esitama ebaõigeid süüdistusi Z.H kohta. Apellant on seisukohal, et kannatanu käitumine tõendab üheselt Z.H väiteid selle kohta, et kannatanu oli oma sõiduki Z.H-le võõrandanud. Asjaõigusseaduse § 92 lg 1 kohaselt tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et kui vallasasi on juba omandaja valduses, piisab omandi tekkimiseks võõrandaja ja omandaja vahelisest kokkuleppest omandi ülemineku kohta. Siinjuures tuleb rõhutada, et eelnimetatud kokkuleppel puudub vorminõue, seega saab sõiduki omandiõigus üle minna ka suulise kokkuleppe alusel. Sõiduki omandiõiguse üleminek on tõendamist leidnud nii Z.H kui ka tunnistajate Kaire Kasenurme ja M M ütlustega. Lähtudes eeltoodust on käesoleval täitmata KarS § 201 lg 1 objektiivne koosseis, kuivõrd Z.H oli saanud sõiduki omanikuks ning tegemist ei olnud enam „võõra vallasasjaga“. Kriminaalasja menetlemisel ei ole kogutud piisavalt tõendeid, mis kõrvaldaksid kahtluse selles, et sõiduk oli Z.H suhtes võõras vallasasi KarS § 201 tähenduses. Kõrvaldamata kahtlused peab tulenevalt KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttest tõlgendama süüdistatava kasuks. Lisaks tuleb rõhutada, et tõendamata on ka KarS § 201 lg 1 subjektiivne koosseis – Z.H tahtlus koosseisu asjaolude suhtes. Kuivõrd Z.H on kinnitanud, et tema teadmisel olid pooled (H K H ja Z.H ) saavutanud kokkuleppe sõiduki omandiõiguse üleandmises, siis ei saanud ta tegutseda omastamise tahtlusega, kuivõrd tema teadmisel oli ta saanud sõiduki õiguspäraseks omanikuks. Kuivõrd käesolevas kriminaalasjas on täielikult tõendamata KarS § 201 lg 1 süüteokoosseisu täitmine Z.H poolt – puudub nii objektiivne kui ka subjektiivne koosseis, rääkimata õigusvastasuse ja süü tuvastamisest, tuleb kohtuotsus Z.H KarS § 201 lg 1 järgi süüditunnistamises tühistada ning teha uus otsus, millisega Z.H KarS § 201 lg 1 järgi õigeks mõista kuriteokoosseisu puudumise tõttu. 3.4 Apellant on leiab kokkuvõtvalt, et Z.H suhtes on tehtud süüdimõistev kohtuotsus üksnes kannatanu H K H ütlustele tuginedes, kuid kelle ütlused tuleb jätta kõrvale, kui ebausaldusväärsed. Kohtuotsuse rajamine ebausaldusväärse kannatanu ütlustele ning Z.H süüditunnistamine KarS §-des 201 lg 1, 344 lg 1 ja 345 lg 1 nimetatud kuritegude toimepanemises, kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise. Samuti on apellant seisukohal, et süüdistatava ütlused ei ole ebausaldusväärsed, kuivõrd tekkinud vastuolud on Z.H kohtus antud selgitustega kõrvaldatud. Arvestades siiski, et Z.H ütlused erinesid vaid üksikute detailide osas, ning asjaolu, et ta suutis vastuolude esinemist igati loogiliselt ning arusaadavalt selgitada, ei saa Z.H ütlusi käsitleda ebausaldusväärsetena. 3.5 Apellant viitab apellatsioonis ka kohtuotsuse tegemise korra rikkumisele. Käesolevas kriminaalasjas oli kohtu süüdimõistev otsus menetlusosalistele teada juba pärast kohtuliku uurimise lõpetamist enne kohtuvaidlusi ning kohtu nõupidamistuppa lahkumist. Nimelt nähtub 19.02.2014.a. kohtuistungi protokollist, et istung algas menetluskulude hüvitamise

taotluste esitamisega. Esmalt esitas vastava taotluse süüdistatava kaitsja, millise taotluse osas kohus ühtki küsimust ei esitanud. Seejärel esitas vastava taotluse kannatanu esindaja, milliste kulude osas soovis kohus eraldi tõendamist, et esitatud kulud on ka tegelikkuses kannatanu poolt tasutud. Vaatamata asjaolule, et vastavalt Riigikohtu praktikale ei pea menetluskulude väljamõistmiseks vastavad kulud olema reaalselt kantud, piisab tasumise kohustuse olemasolust, mida tõendab osutatud õigusabi eest koostatud arve, nõudis kohus kulude tasumise tõendamist ning seda tähelepanuväärselt üksnes kannatanult, kuigi ka süüdistatava kaitsja oli vastavasisulise taotluse esitanud, lisades samuti üksnes õigusabi eest koostatud arved ning mitte arvete tasumist tõendavaid maksekorraldusi sarnaselt kannatanuga, kuna vastavat kohustust ei tulene ei KrMS-ist ega ka Riigikohtu lahenditest. Seejärel tegi kohus vaheaja, et kannatanu esindaja saaks tõendada esitatud arvete tasumisi. Eelviidatud kohtupoolne tegevus, kantud kulude tasumise tõendamise nõudmine üksnes kannatanult ning mitte süüdistatavalt, viitas üheselt sellele, et juba järgmisel hommikul, s.o 20.02.2014.a., kuulutatav kohtuotsuse resolutsioon saab olema süüdimõistev, kuivõrd süüdimõistva otsuse puhul ei mõisteta välja süüdistatava menetluskulusid ja seetõttu ei pidanudki kohus vajalikuks, et süüdistatav peaks oma menetluskulude tasumist tõendama erinevalt kannatanust. Apellant on seisukohal, et tegemist on olulise kriminaalmenetlusõiguse rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses, milline toob kaasa kohtuotsuse tühistamise.

PROKURÖRI SEISUKOHT:

müüdud Soomes ja siis jälle tagasi võetud“. Toodud väide on niivõrd ebamäärane, et prokurörile jääb arusaamatuks, kuidas peaks see väide süüdistust kummutama. Kannatanu usaldusväärsust säärane konkretiseerimata kuuldus kõigutada küll ei saa. Sellest, et müügilepingusse kannatanu nimelt pandud allkiri ei oma midagi ühist kannatanu tegeliku allkirjaga ja on sarnane registreerimistunnistusel oleva Maanteeameti ametniku allkirjaga, teeb kaitsja järelduse, et süüdistatav ei saanud olla kannatanu allkirja võltsija. Seejuures märgib kaitsja, et „arvestades, et internetist on väga lihtsalt leitavad erinevad kannatanu allkirja võrdlusmaterjalid (kannatanu on olnud seotud erinevate äriühingutega ning eäriregistris, milline on avalik register, on avaldatud mitmeid kannatanu poolt allkirjastatud põhikirju ja majandusaasta aruandeid), oleks potentsiaalne võltsija saanud vastavaid võrdlusmaterjale kasutades märkida müügilepingule võimalikult sarnase allkirja, mida (...) ei tehtud“ (apellatsiooni p 2.1.5). Kaitsja väide kannatanu allkirja kättesaadavusest avalikes veebiallikates ei tugine kohtumenetluses uuritud tõenditele ja seetõttu meelevaldne. Samuti ei nähtu tõenditest, et süüdistatav oli teadlik sellest, millised dokumendid on kättesaadavad eäriregistris. Arvestades süüdistatava haridust (keskharidus) ja elukutset (ehitustööline) ei ole sugugi ilmne, et säärased teadmised olid süüdistataval olemas, olgugi et kaitsjale tundub see elemetaarne olevat. Kaitsja toob esile seda, et sõduki müümisel andis süüdistatav M M ile üle 25.12.2012.a dateeringuga müügilepingu originaaleksemplari ja andis kannatanu õige telefoninumbri, milline tegevus ei ole kooskõlas potentsiaalse võltsija käitumisega (apellatsiooni p-d 2.1.6, 2.2.2). Prokurör leiab, et lepingu originaali üleandmine ja kannatanu telefoni teatamine ei kinnita kuidagi seda, et müügilepingut süüdistatav ei võltsinud ning tal oli luba sõiduki müümiseks. Siinkohal ei tohi unustada, et süüdistatav oli kannatanu juures töötanud nii-öelda mustalt ehk töölepingut vormistamata ning makse maksmata. See andis süüdistatavale kindluse, et sõiduki omastamise ilmsiks tulemisel ei pöördu kannatanu politseisse, kartes võimalikku vastutust ümbrikupalga maksmise eest. Kuid süüdistatav eksis – kannatanu esitas politseile avalduse. Saanud sellest teada üritas süüdistatav kannatanut mõjutada, ähvardades teatada „mustalt makstud palkadest sinna, kuhu peab“ ehk Maksu- ja Tolliametisse (vt 11.02.2014. kohtuistungi protokoll, lk 12). Sellest hoolimata jäi kannatanu endale kindlaks ning andis kohtulikul uurimisel selgeid, järjekindlaid ja eluliselt usutavaid ütlusi süüdistatava poolt toimepandud kuritegude kohta. Küsitlemisel kohtus rääkis kannatanu avameelselt mitte ainult talle kasulike asjaoludest, vaid ka nendest seikadest, mis on tema huvidega vastuolus. See näitab kannatanu ütluste erilist usaldusväärsust. 4.2 Z.H süüditunnistamine KarS § 201 lg 1 järgi. Kaitsja püüab esitada usaldusväärsena süüdistatava üks põhilisi kaitseväiteid, mille kohaselt lubas kannatanu peale töö lõppemist viimasel objektil maksta talle tasu töö ootamise eest summas 2000 kuus (apellatsiooni 2.3.1., 2.3.2). Prokurör jääb selles osas selle juurde, mida ta ütles maakohtu istungil oma lõpukõnes. Säärane süüdistatava väide on väljaspool igasugust elulist usutavust. Piisab üldisest elukogemusest väitmaks, et tööle asumise valmisoleku eest ei maksta tänapäeval ehitustöölistele selliseid summasid. Seevastu kannatanu seletus, et ta üritas süüdistatavat aidata ning andis talle laenu, on igati mõistlik ja loogiline. Selles, et laenu andmist ei vormistanud kannatanu kirjalikult, ei ole midagi kummalist. Suuliste kokkulepete praktika oli kannatanu ja süüdistatava vahelistes suhetes tavapärane. Süüdistatav töötas kannatanu juures mitu kuud ning seda suulise lepingu alusel. Kuivõrd eelnev suuline kokkulepe ilusasti toimis, oli kannatanul küll alust arvata, et ka laenulepingut ei pea ta kirjalikult vormistama. Tõenditena, mis peaksid nagu kinnitama töö ootamise tasu kokkuleppe olemasolu, toob kaitsja välja ka M M i, M S ja K K ütlusi (apellatsiooni p-d 2.3.3-2.3.6, 2.4.4.). Tegemist on aga vahendlike tunnistajatega, kelle teadmised väidetavast tasust töö ootamise eest pärinevad süüdistatavalt. Vastavalt KrMS § 66 lõikele 21 ei ole vahendlike tunnistajate ütlused

tõendiks. Kaire Kasenurme osas on prokurör seisukohal, et isegi siis, kui ta oleks ise, vahetult tajunud midagi tähtsat, tuleks tema ütlusi ikkagi jätta tõendite kogumist välja ja seda põhjusel, et tema ei ole tõendi allikana usaldusväärne. Sellist seisukohta põhjendas prokurör juba maakohtu istungil oma lõpukõnes (vt 19.02.2014.a kohtuistungi protokoll, lk 6) ning kaitsja apellatsioonis ei sisaldu selles osas uusi argumente. 4.3 Kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise alused, mis on viidatud kaitsja poolt. Apellatsioonis on väidetud, et ringkonnakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 ja lg 2 tähenduses (apellatsiooni p 3). Vastuseks kaitsja väitele KrMS § 339 lg 2 p-s 7 ettenähtud rikkumise, s.o kohtuotsuses põhjenduse puudumise kohta märgib prokurör järgmist. Riigikohtu praktikas on korduvalt selgitatud, et kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Sisuliselt tähendab see, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines. Prokurör leiab, et käesoleval juhul maakohtu järelduste kujunemine on jälgitav. Apellatsioonist nähtub küll, et kaitsja ei nõustu maakohtu põhjendustega, esitades asjast oma nägemuse, kuid kaitsja mittenõustumine kohtuotsuses esitatud põhjendustega ei ole võrdsustatav kohuotsuses põhjenduse puudumisega. Seega, maakohus ei ole prokuröri hinnangul rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. KrMS § 339 lg-s 2 ettenähtud rikkumisena toob kaitsja esile KrMS §-s 7 sätestatud süütuse presumpstiooni ja nimelt selle sätte lõike 3, s.o in dubio pro reo põhimõtte rikkumist. Prokurör leiab, et kuritegude toimepanemine süüdistatava poolt on üheselt tuvastatud ning kriminaalasjas kogutud tõendite pinnalt ei tõusetu põhjendatud kahtlust tema süüdiolekus, mistõttu ei esine ka kriminaalmenetluse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 tähenduses.

KANNATANU SEISUKOHT:

kogu käsikirjalise teksti ja ostja allkirja vaidlusaluses müügilepingus on kirjutanud süüdistatav. Kuigi ekspertiis ei saanud tuvastada üheselt, kas kannatanu allkiri on kirjutatud müügilepingusse Z.H poolt, siis on kõiki tõendeid kogumis uurides (kannatanu ütlused, Z.H vastuolulised ütlused, käekirjaekspertiis, mis näitab et müügileping on täidetud Z.H poolt) kohus jõudnud õigele veendumusele, et allkiri on võltsitud just Z.H poolt. Võltsitud lepingu koostamine oli üksnes süüdistatava huvides, sest võimaldas süüdistataval esineda sõiduauto omanikuna ning seda müüa. Seega on kohus õigesti süüdi tunnistanud Z.H KarS § 344 lg 1 järgi. Samuti on kohus õigesti tunnistanud Z.H süüdi KarS § 345 lg 1 järgi. Tõendatud on, et Z.H esitas müügilepingu kolmandale isikule M M ile, eesmärgiga tõendada, et tema on isik, kellel on õigus sõiduautot müüa. Sõiduauto võõrandamisest sai Z.H varalist kasu. Ka Z.H tahtlus antud asjas on tõendatud. Z.H kasutas teadlikult võltsitud dokumenti, ta oli teadlik sõiduautol lasuvast keelumärkest ja asjaolust, et osja ei saa sõidukit enda nimele registreerida. Antud asjaolud ei takistanud teda sõidukit müümast ning tasu vastu võtmast, millist ta ei ole edastanud kannatanule, H K H le. Süüdistus KarS § 201 lg 1 järgi on samuti tõendamist leidnud. Õige on kohtu seisukoht, et süüdistatava ütlused, et neil oli kannatanuga kokkulepe, et viimane maksab talle edasi töötasu ka nn. ooteaja eest ja seda 2000 eurot kuus, ajal millal reaalselt tööd ei tehta, ei ole eluliselt usutavad. Süüdistatava väide, et kannatanu andis talle sõiduauto tasumata töötasu katteks, ei ole tõendamist leidnud. Tunnistaja Kaire Kasenurme oskas ütlusi anda vaid asjaolude kohta, millest ta oli saanud teadlikuks teise isiku vahendusel. Pealegi on tegemist süüdistatava elukaaslasega. Kohus on õigesti leidnud, et kannatanu ütlused, et ta oli sõiduauto andnud Z.H-le vaid kasutamiseks tööalaselt, ei ole andnud luba sõiduautot müüa ega pole kunagi jätnud töötasu tasumata, on usaldusväärsed. Kannatanu on andnud üheseid ütlusi nii kohtueelses menetluses kui kohtus. Apellandi viited kannatanu ütluste vastuolulisusele on otsitud. Tegemist ei ole selliste vastuoludega, mis mõjutaksid ütluste usaldusväärsust. Samas on süüdistatava ütlustes säärased vastuolud, mis ilmselgelt mõjutavad kogumis ja ütluste võrdlemisel kohtueelses menetluses ja kohtus, süüdistatava ütluste usaldusväärsust üldiselt. Vastuolud ilmnevad nt. müügilepingu sõlmimise asjaoludes, mis on oluliselt erinevad. Seega leiab kannatanu, et kohus on oma otsust tehes igati põhjalikult analüüsinud asjas esitatud tõendeid ja süüdistatava ning kannatanu ütlusi ning jõudnud tõendeid kogumis hinnates oma siseveendumuse põhjal õigele otsusele, et süüdistatav Z.H on toimepannud süüteod, milles teda süüdistatakse. Kannatanu seisukohalt on ka määratud karistus vastavuses isiku süü suurusega.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

tühistamine kriminaalmenetluse normide olulise rikkumise tõttu KrMS § 339 lg 1 p 7; § 339 mõttes. 6.1 Kohtukolleegium ei nõustu apellatsiooni järeldusega, et kohus on hinnanud tõendeid kallutatult ja rikkunud KrMS § 61 lg 2 sätestatut. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Kaitsja taotleb maakohtu poolt hinnatud tõendite ümberhindamist ning õigeksmõistva otsuse tegemist. Asjaolu, et kaitsja ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-4-07). Maakohus on põhjendanud miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta riimuva kannatanu H K H ütlused usaldusväärsemateks süüdistatava poolt antud erinevatest ütlustest. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks uuesti tõendite analüüsi korrata ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003. a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium 26. septembri otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis toodud väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks ja Z.H suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks KarS §-de 201 lg 1, 344 lg 1 ja 345 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuritegude toimepanemises. 6.2 Apellatsioonis toodud etteheidetele, et kohus ei ole võtnud kannatanu H K H ütluste hindamisel arvesse, et need on omavahel vastuolus kohtueelsel uurimisel ja kohtuistungil ristküsitlusel antud ütlustest, märgib kohtukolleegium järgmist. Süüdistatava kaitsja on kannatanu H K H maakohtu istungil antud ütlused kahtluse alla seadnud osas, et kannatanu ei ole kohtulikul uurimisel nimetanud samaseid raha laenamiseks antud kuupäevi kui kohtueelsel uurimisel (kd 1 tlk 133). Kannatanu ütluste erinevus ebaoluliste asjaolude suhtes ei muuda nende ütluste sisu vastuoluliseks ega ole ütluste usaldusväärsuse hindamisel asjakohane. Seda enam olukorras kus tegemist oli kuupäevadega, mis ei pruugi teatava aja möödumisel enam selgelt meeles olla. Kannatanu H K H ütlustes ei esine vastuolusid ning asjaolu, et ristküsitlusel on kannatanu eksinud kuupäevades/ühe kuu lõikes, ei muuda tema ütlusi ebausaldusväärseks. Kannatanu ei ole kohtumenetluses andnud diametraalselt lahknevaid ütlusi võrreldes kohtueelse menetlusega. Kannatanu H K H erineval ajaperioodil antud ütluste hindamisel, tuleb arvestada sellega, et aspektid millele keskendutakse, on paratamatult erinevad. Seda enam, et kannatanu on loogiliselt ja arusaadavalt põhjendanud kuude erinevust, et esimest korda politseis käies ei olnud temal tõendeid täpselt selle kohta, millal ja kui palju on laenu andnud. Oskas öelda üldsumma (kd 1 tlk 133). Kolleegium leiab ühiselt, et samas ei oma kannatanu ütlused süüdistatavale raha andmise kohta süüdistuse

seisukohalt olulist tähtsust, kuna kannatanu on kohtueelsel uurimisel mälu järgi oletanud, millisel kuul on esmakordselt raha süüdistatavale andnud. Kohtukolleegium leiab, et kannatanu H K H ütlustes ei esine vastuolusid, neis sisalduv informatsiooni maht ja täpsus on erinev, mis aga ei sea kahtluse alla nende ütluste usaldusväärsust. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et apellatsioonis välja toodud asjaolud ei osuta kannatanu H K H ütluste vastuolulisusele ega kujuta endast alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist. Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et kohus on süüdistatava Z.H ütlused põhjendamatult kõrvale jätnud ja arvestanud vaid kannatanu H K H ütlustega, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja

Maakohus on õigustatult jätnud tähelepanuta süüdistatava ütluse selle kohta, et süüdistatav on saanud infot kelleltki E R ilt, kes on väitnud, et kannatanu on ka Soomes varasemalt sarnast skeemi kasutanud ning korduvalt sõidukeid võõrandanud ja hiljem tehingu vaidlustanud. Kolleegium märgib kõigepealt, et maakohus jättis süüdistatava Z.H vastuolulised ütlused tervikuna tõendikogumist välja, mistõttu ei saanudki maakohus nendele ütlustele tugineda. Lisaks lasub tõendite esitamise kohustus süüdistajal ja kaitsjal ning kohus peab üldjuhul tegema otsuse talle esitatud tõendite pinnalt. Selline seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusega nr 3-1-1-67-06. Isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel. Maakohtu protokollidest ega kaitseaktist ei nähtu, et kaitsja või süüdistatav oleks taotlenud isiku nimega E R i kutsumist kohtuistungile, kes oleks kinnitanud esitatud kaitseversiooni. Maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogumile. Antud põhimõtete kohaselt ei ole asjakohased apellandi etteheited kohtule, et otsuse tegemisel ei võetud arvesse just süüdistatava ütlusi ja esitatud versiooni. Käekirja ekspertiisiaktis toodud eksperdiarvamuse kohaselt on käsikirjaline tekst, kuupäev, koht, müüja, ostja ja sõiduki andmed ja ostja allkiri 25.12.2012.a müügilepingul H K H ja Z.H vahel sõiduki Mercedes-Benz C220 reg.nr XXXXXXX kohta kirjutatud Z.H poolt. Ka ei ole vähetähtis, et maakohtus on müügilepingu täitmise osas avaldatud süüdistatava kohtueelsel uurimisel antud ütlused usaldusvääruses kontrollimiseks (kd 2 tlk157), seega on süüdistatav selles osas jälle oma ütlusi muutnud, millest võib teha järelduse, et süüdistatav on kohandanud oma ütlusi vastavalt menetluse käigule. Tuleb nõustuda kaitsja apellatsioonis tooduga, et keegi ei ole otseselt näinud süüdistatava poolt müügilepingu allkirjastamist kannatanu nimelt, kuid ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et võltsitud müügilepingu koostamine oli üksnes süüdistatava huvides, sest võimaldas süüdistataval kannatanu autot müüa. Maakohus on hinnanud Z.H süüd kinnitavaid tõendeid nende kogumis ning ringkonnakohus ei näe siis õiguslikke minetusi ning rohkemate otseste tõendite (kannatanu ütlus) puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu motiividega süüdistatava Z.H süüdi tunnistamise osas KarS § 345 lg 1 järgi ning ei pea vajalikuks tõendite analüüsi korrata. Vastupidiselt apellatsioonis toodule leiab kolleegium, et eelrefereeritud põhjendustel on tõendamist leidnud, et 25.12.2012.a dateeringuga müügileping on võltsitud. KarS § 344 ja § 345 järgi süüteokoosseisudega kaitstav õigushüve on dokumendi puutumatus, selle kaudu aga dokumendiga seotud õiguskäibe valdkond. KarS § 344 objektiivne süüteokoosseis seisneb dokumendi, pitsati või plangi võltsimises, kusjuures võltsitud dokument peab olema kohane õiguse omandamiseks või kohustusest vabastamiseks. KarS § 345 objektiivne koosseis seisneb võltsitud dokumendi, pitsati või stambi kasutamises. Süüdistatav Z.H esitas võltsitud müügilepingu M M ile, mille eesmärgiks oli tõestada, et süüdistatav Z.H ise on sõiduauto Mercedes-Benz C220 reg.nr XXXXXXX omanik ning omades seega õigust sõiduauto Mercedes-Benz C220 reg.nr XXXXXXX võõrandada M M ile. KarS § 344 järgi subjektiivsest küljest eeldab tahtlust kõigi objektiivse koosseisu asjaolude suhtes. Süüteokoosseis on täidetud kui isik paneb teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Koosseis ei eelda toimepanijalt üldse eesmärgi olemasolu, piisab sellest kui isik teab või vähemalt peab võimalikuks, et võltsitav dokument on kohane õiguse omandamiseks. KarS § 345 järgi subjektiivne külg eeldab tahtlust kõigi objektiivsete koosseisu asjaolude suhtes. Lisaks sellele peab isik kasutama dokumenti eesmärgiga omandada õigusi, seega tegutsema kavatsetult. Kolleegium leiab, et subjektiivne külg on realiseeritud kuna müügilepingu kasutamisega omandas süüdistatav Z.H õigusi ning võltsitud müügilepingu Mercedes-Benz C220 reg.nr XXXXXXX väidetava omanikuna esitades tekkis tal õigus saada auto võõrandamisest tasu, mis antigi M M i poolt süüdistatavale.

6.4 Kaitsja apellatsiooni osas KarS § 201 lg 1 järgi märgib kolleegium järgmist. Kolleegium märkis juba oma otsuse p 5.1, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet ning oma otsuse p 5.2 andis ringkonnakohus ka hinnangu kannatanu ütluste usaldusväärusele ning süüdistatava ütluste usaldusvääruse, mistõttu ei korda kolleegium selles osas enam oma seisukohti. KarS § 201 kohaselt saab omastamise objektiks olla üksnes selline vallasasi, mis on teo toimepanija jaoks võõras. Isikule on KarS § 201 mõttes võõras asi, mis ei ole tema omandis asjaõigusseaduse § 68 tähenduses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-46-08, p 19). Vaidlust ei ole selles, et kannatanu on andnud sõiduauto Mercedes-Benz C220 reg.nr XXXXXXX kasutada Z.H-le . Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et sõiduauto Mercedes-Benz C220 reg.nr XXXXXXX oli Z.H-le võõras vara. Kannatanu H K H on kinnitanud, et andis sõiduki üksnes kasutada süüdistatavale Z.H-le , kuid ei ole andnud luba sõidukit müüa. Samuti kinnitas kannatanu, et pole kunagi lubanud sõiduautot süüdistatavale tasumata jäänud töötasude katteks, kuna töötasud pole jäänud tasumata. Apellant leiab, et tunnistaja Kaire Kasenurme ütlused, kolmanda isiku M M ütlused kinnitavad kokkuleppe, s.o sõiduki omandiõiguse üleandmiseks maksmata töötasude katteks olemasolu kannatanu ja süüdistatava vahel. Kolleegium sellise käsitlusega ei nõustu, kuna sellise kokkuleppe olemasolust on nii tunnistaja Kasenurme kui ka kolmas isik M saanud teadlikuks teise isiku, s.o. süüdistatava vahendusel. KrMS § 66 lg 21sätestab üheselt, et tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, ei ole tõend. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et maakohus on eiranud KrMS §-s 66 lg 21 p 2 sätestatut. Asjaolu, et tunnistaja nägi müügilepingu blanketti väljaprinditud kujul tema ning süüdistatava Z.H ühises kodus, ei tõenda käesoleval juhul seda, et kannatanu ja süüdistatava vahel oli kokkulepe sõiduauto omandiõiguse üleminekuks, samuti ei tõenda see seda, et kannatanu oli nõus sõiduauto müügiga. Ka apellant ise on märkinud, et tunnistaja Kasenurme oli Z.H poolt vahendatu kaudu teadlik, et Z.H sõidab kannatanuga kohtuma sõiduki võõrandamise eesmärgi. Ka kolmas isik M M on kinnitanud, vaid seda mida süüdistatav on temale rääkinud. Ei tunnistaja Kaire Kasenurm ega kolmas isik M M ei ole vahetult viibinud juures kui toimus väidetav müügilepingu allkirjastamine kannatanu poolt või kuulnud vahetult kannatanu poolt nõusoleku andmist sõiduauto müümiseks või sõiduauto andmist süüdistatavale saamata jäänud töötasu katteks. Kolleegium ei nõustu prokuröriga osas, mis puudutab väidet, et tunnistaja Kasenurme ütlus on ebausaldusväärne kuna tegemist on süüdistatava elukaaslasega. Kolleegium leiab, et süüdistatava ja tunnistaja suhe ei muuda tunnistaja ütluste sisu ebausaldusväärseks. Ekslik on prokuröri seisukoht, nagu tuleks tunnistaja Kasenurme ütlused tõttu lugeda aprioorselt ebausaldusväärseks, kuna tegemist on süüdistatava elukaaslasega. Taoline prokuröri käsitlus on otseses vastuolus KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Tunnistaja ütluste hindamisel, kes on süüdistatava elukaaslane ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, neid hinnatakse üldises korras võrdselt teiste tõenditega. Kolleegium leiab, et tunnistaja Kasenurme ütlused ei ole usaldusväärsed, kuid seda põhjusel, et tegemist ei ole usaldusväärse tunnistajaga, kuivõrd tunnistaja ei ole rääkinud seda mida ise vahetult tajus või kuulis, vaid on ristküsitlusel kinnitanud, et tutvus kaitsja vahendusel kriminaaltoimikuga, mistõttu tunnistaja ütlus põhineb kriminaaltoimikus sisaldava teabe kordamises ja ettekandmises. Kohtuistungi protokollist nähtub üheselt (kd1 tlk 163), et tunnistaja Kasenurm on tutvunud kogu materjalidega, kus olid nimed H K ja Z.H, s.h sõnumitega. Samuti on kohtuistungil tunnistaja kaitsjale kinnitanud, et nägi nii Z.H ja tema enda tunnistusi (kd 1 tlk 167), mistõttu on ainetu kaitsja apellatsioonis toodus väide, et tunnistajale näidati vaid tema enda ütlusi.

Kolleegium ei nõustu apellandiga, et kannatanu endapoolne tegevus ja käitumine tõendab omandiõiguse üleandmist süüdistatavale Z.H-le. See, et kannatanu ei küsi ja ei tunne huvi igapäev sõiduauto olemasolu kohta, ei näita seda, et kannatanu oleks oma omandiõigusest loobunud ja leppinud mingil moel kokku süüdistatavaga, et omand läheb üle omandajale. KarS § 201 lg 1 järgi on koosseisupärane tegu „enda või kolmanda isiku kasuks pööramine". Riigikohtu järjepideva praktika kohaselt sisustatakse seda tegu nn manifesteerimisteooria alusel (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. novembri 1997. a otsus asjas nr 3-1-1-11797, 12. detsembri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-46-08, p 21 ja 23. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-109-12, p 9). Teise isiku kasuks pööramisena tuleb vaadelda tegu, mis annab alust järeldada, et teo toimepanija soovib edaspidi kas ise võõra objekti, s.o asja või vara omanikuna käituda või soovib lasta seda teha kolmandal isikul. See tähendab, et isik peab mingil objektiivselt avalduval viisil omastamistahte manifesteerima. Müües Mercedes-Benz C220 reg.nr XXXXXXX edasi kolmandale isikule M M ile, manifesteeris Z.H sellega enda omastamistahtlust ja realiseeris KarS § 201 lg 1 koosseisu. KarS § 201 lg 1 objektiivne koosseis eeldab seda, et võõra vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramine on ebaseaduslik. Kolleegium leiab üheselt, et süüdistataval Z.H puudus õigus sõiduauto Mercedes-Benz C220 reg.nr XXXXXXX müümiseks, mistõttu oli sõiduauto müümine ebaseaduslik.

ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks ning süüdlasele uue karistuse mõistmiseks.

Orvi Tali

Ivi Kesküla

Urmas Reinola

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.