Kohtulahend

1 (8)

kaks päeva, mis vastab rahalise karistuse kuuele päevamäärale. Ärakandmata karistus on rahaline karistus 244 päevamäära, s.o 780,80 eurot. KarS § 73 lg 1, 3 alusel jätta Urmas Pihtile mõistetud rahalise karistuse ärakandmata osa täitmisele pööramata, kui Urmas Piht ei pane 3-aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Vastavalt KarS § 78 p-le 1 hakkab katseaeg kulgema kohtuotsuse kuulutamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2 (8)

Kohus luges tõendatuks, et U. Piht, omamata lõhkematerjali käitlemise luba, omandas ebaseaduslikult kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata ajal, kuid mitte varem kui 1980-ndatel aastatel ja täpselt tuvastamata viisil ühe ED tüüpi elektridetonaatori, mis sisaldas 1,3-1,6 g initsieerivat ja brisantlõhkeainet, ning samuti kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata ajal, kuid mitte varem kui 2012. a kaks Vene päritolu kaliiber 20 mm trasseerivate kildsüütemürskudega OZT ja paiskelaenguteta unitaarlasukomplekti, milliste koosseisu kuuluvad mürsud sisaldasid igaüks 4,13 g brisantlõhkeaine pentriidi ja alumiiniumpulbri segu, seega sisaldasid LõhkmS § 3 lg 1 p 2 mõistes lõhkeainet. Nimetatud esemeid hoidis ta oma elukohas kuni 09.05.2013, kust need kaitsepolitseiametnike poolt toimetud läbiotsimisel leiti ja ära võeti. Kohus ei nõustunud aga süüdistusega selles, et Urmas Pihti tegevus tuleks kvalifitseerida KarS § 415 lg 1 järgi lõhkeseadeldise oluliste osade ebaseadusliku käitlemisena. Oma seisukohta põhjendas maakohus sellega, et tõendamist pole leidnud, et Urmas Piht oleks tahtnud neid esemeid kasutada lõhkeseadeldise valmistamiseks või et ta oleks need esemed soetanud eesmärgiga kasutada neid lõhkeseadeldise valmistamisel. Kohus leidis, et kuna nii elektridetonaator kui ka 2 kildsüütemürsku sisaldasid plahvatusvõimelist lõhkeainet, tuleb neid esemeid käsitada hoopis KarS §-s 414 ette nähtud koosseisu vahetu objektina ning nende käitlemine ei ole subsumeeritav KarS § 415 järgi.

3 (8)

Eksperdi hinnangul olidki need kaks osa, elektridetonaator ja kildsüütemürsk, osad, millistele oli lõhkeseadeldise käivitamiseks vajalik lisada ainult vooluallikas. Ka leiab prokurör, et Harju Maakohtu poolt karistuseks mõistetud tingimisi kohaldatav rahaline karistus ei taga süüdistatava hoidumist võimalike uute analoogsete kuritegude toimepanemisest, kuna kohtumaterjalidest nähtub, et ta kavatseb oma militaarse hobiga ka edaspidiselt tegelda. Seda aitaks mõjusamalt teha tingimisi karistusena vangistus.

3.2 Kaitsja palub apellatsioonis Harju Maakohtu 05.12.2013 otsus tühistada ning mõista Urmas Piht talle esitatud süüdistuses täielikult õigeks. Apellatsiooni kohaselt nähtub maakohtu otsusest, et kohus heitis U. Pihtile ette seda, et viimane ei olnud piisavalt hoolikas. Seega on maakohus ekslikult märkinud, et U. Piht pani kuriteo toime kaudse tahtlusega. U. Piht mitte ei möönnud, et ostetud ja leitud asjad sisaldavad lõhkeainet, vaid hooletusest lähtus eeldusest, et leitud ja turult omandatud asjad ei sisalda lõhkeainet. Seega kohaldas Harju Maakohus põhjendamatult KarS §-i 16 lg 4, kuigi asjakohane olnuks Kars § 18 lg 3 rakendamine.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5.1 Seoses küsimusega, kas lõhkeainet sisaldava detonaatori ebaseaduslikku käitlemist tuleb pidada lõhkeseadme olulise osa käitlemiseks KarS § 415 lg 1 tähenduses või lõhkeaine käitlemiseks KarS § 414 lg 1 tähenduses, nendib ringkonnakohus esiteks, et ekspertiisiakti kohaselt saab elektridetonaatorit kasutada ka iseseisva väikelaenguna (toim.l 67), mistõttu võiks püstitada küsimuse, kas tegemist ei ole tervikliku lõhkeseadeldisega KarS § 413 tähenduses (tõsi küll, ekspert avaldas ütlustes seisukohta, et tegemist ei ole lõhkeseadeldisega, samas on „lõhkeseadeldis“ õigusmõiste, mistõttu selle sisustamine on kohtu ülesanne). Samas ei ole U. Pihtile lõhkeseadme ebaseaduslikus käitlemises süüdistust esitatud ning ka apellatsioonis on prokurör seisukohal, et tegemist on lõhkeseadme olulise osaga, mistõttu analüüsib ringkonnakohus, kas tegemist on lõhkeseadme olulise osaga. 5.2 Prokurör on apellatsioonis viidanud Riigikohtu 14.04.2010. a otsusele kriminaalasjas nr 3-1-119-10 kui lahendile, milles on aktsepteeritud seisukohta, et detonaatori puhul on tegemist lõhkeseadme olulise osaga. Seoses sellega tuleb nentida, et Riigikohus ei ole oma otsuses esitanud mingeid seisukohti selle kohta, kas detonaatorite puhul on tegemist lõhkeseadme oluliste osadega. Riigikohus on nentinud üksnes, et ringkonnakohus on teod õigesti kvalifitseerinud, kuid ei ole esitatud põhjendusi, miks Riigikohus seda seisukohta õigeks peab. Ka ei ole otsuses kajastatud ringkonnakohtu põhjendusi kvalifikatsiooni osas. Veelgi enam, otsuse punktis 1 on märgitud üksnes: „Ühtlasi mõisteti EJ süüdi KarS § 415 lg 1 järgi lõhkeseadeldise olulise osa ebaseaduslikus käitlemises selle eest, et ta toimetas 2004. aastal täpselt tuvastamata kuupäeval Kaitseliidu Rapla maleva varustuselaost oma elukohta lõhkeseadeldiste olulisi osi.“ Otsuses ei mainita kordagi, milliseid esemeid selles kriminaalasjas lõhkeseadeldise olulisteks osadeks loeti. Seega ei aita viidatud Riigikohtu lahend tõlgendada lõhkeseadeldise olulise osa mõistet.

4 (8)

5.3 Ringkonnakohus nõustub prokuröriga, et maakohus on ebaõigesti tõlgendanud KarS § 415 lg-s 1 sisalduvat lõhkeseadeldise olulise osa mõistet. Maakohtu otsusest nähtuvalt tugineb maakohus Karistusseadustiku kommenteeritud väljaande (3., täiend. Trk; 2009) § 415 kommentaaridele. Paragrahvi 415 kommentaaris 3.2 on kommentaari autor P. Pikamäe tõepoolest leidnud: „Silmas tuleb pidada sedagi, et kui lõhkeseadeldise oluline osa sisaldab ise lõhkeainet (nt detoneeriv süütenöör), on see käsitletav §-s 414 ette nähtud koosseisu vahetu objektina ega ole subsumeeritav käesoleva paragrahvi järgi.“ Seadustiku kommentaarides esitatud seisukoht kujutab endast kommentaari autori tõlgendust, mis ei ole kohtule siduv. Ringkonnakohus nõustub sellega, et kuivõrd seadusandja eristab lõhkeseadeldise või selle olulise osa ebaseaduslikku käitlemisest eraldi süüteokoosseisuna lõhkeaine ebaseaduslikku käitlemist, ei ole õige lugeda lõhkeseadme oluliseks osaks esemeid (anumad, pakendid vmt), milles lõhkeainet hoitakse. Vastasel juhul tuleks pakendatud lõhkeaine käitlemine alati kvalifitseerida lõhkeseadme olulise osa käitlemisena. Seevastu ei saa ringkonnakohtu hinnangul välistada see, et mingi ese sisaldab lõhkeainet, välistada igal juhul välistada selle eseme käsitamist lõhkeseadeldise olulise osana. Vastasel juhul tuleks lõhkeaine ebaseadusliku käitlemisena käsitada iga valmistatava lõhkeseadeldise käitlemist senikaua, kui tal mõni detail puudub – sellisel juhul peaks seda lugema lihtsalt lõhkeainet sisaldavaks esemeks. Vastavalt KarS § 413 loetakse lõhkeseadeldiseks karistusseadustiku mõistes lõhkeainet ning plahvatust esile kutsuvat mehhanismi sisaldavat seadeldist. Terminiga „detonaator“ tähistataksegi plahvatust esile kutsuvat mehhanismi. Kuivõrd tegemist on seega lõhkeseadeldise osaga, mis on KarS §-s 413 eraldi ära nimetatud, on detonaatori puhul ringkonnakohtu arusaama kohaselt igal juhul tegemist lõhkeseadme olulise osaga. Arvestada tuleb, et detonaatori puhul pole tegemist lihtsalt lõhkeainet sisaldava anumaga, vaid lõhkeainet sisaldab see lõhkeseadeldise käivitamiseks, s.o selles oleva suurema lõhkeainekoguse plahvatuse esilekutsumiseks. Seega sisaldabki detonaator lõhkeainet selleks, et täita oma ülesannet lõhkeseadme olulise osana. Ka ei välista detonaatori lugemist lõhkeseadeldise oluliseks osaks see, et kohtus ei leidnud tuvastamist, et U. Piht oleks tahtnud kasutada detonaatorit ja mürske lõhkeseadme valmistamiseks. Tõsi on jällegi see, et viidatud karistusseadustiku kommentaaris on leitud ühtlasi, et lõhkeseadeldiseks veel ühendamata eseme puhul on selle lugemine lõhkeseadeldise oluliseks osaks võimalik ainult tahtluse põhjal. Arvestada tuleb aga sellega, et kõnealuse kommentaari alguses rõhutatakse, et selle kindlakstegemine, kas tegemist on lõhkeseadme olulise osaga, on keeruline „[i]llegaalse lõhkeseadeldise (ringkonnakohtu arusaama kohaselt on selle all mõeldud eelkõige isevalmistatud lõhkeseadeldisi) puhul, kuna selle osised on reeglina eraldivõetult neutraalsed esemed, mis ei ole mõeldud plahvatuse tekitamiseks“ (§ 415 komm 3.2 esimene lause). Taolisi neutraalseid esemeid saab lõhkeseadme oluliseks osaks lugeda tõesti vaid isiku tahtlusele tuginedes. Ringkonnakohus leiab aga, et see ei kehti tööstuslikult lõhkeseadeldises kasutamiseks toodetud esemete puhul. Ekspertiisiaktist ja eksperdi ütlustest saab järeldada, et U. Pihti kodust leitud detonaator oli tööstuslikult toodetud detonaator – ekspert rääkis ED tüüpi elektridetonaatorist, ka kasutati sama tüüpi detonaatorit ekspertiisi käigus mürsu lõhkamiseks ning ütlustes on käsitletud selliste detonaatorite tootmise asjaolusid (toim.l 18). Eelöeldust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et detonaatori ebaseaduslik omandamine ja hoidmine tuleb kvalifitseerida KarS § 415 lg 1 järgi ja U. Piht on täitnud KarS § 415 lg 1 objektiivse koosseisu.

5 (8)

5.4 Ringkonnakohus leiab, et U. Piht on elektridetonaatorit omastades ja hoides tegutsenud kaudse tahtlusega. U. Piht ise on väitnud, et ta ei olnud üldse teadlik, millega tegemist on. Ta arvas, et tegemist on mingisuguse elektroonikaosaga ja see jäi tal pärast leidmist sahtlisse seisma. Seda näitas U. Pihti sõnul see, et kõnealune detonaator leiti esikukapi sahtlist. Seega ei olnud see koos teiste tema militaarhuviga seotud esemetega. Seoses sellega nendib ringkonnakohus, et läbiotsimisprotokolli kohaselt leiti U. Pihti kodust nn militaartaustaga esemeid nii köögist, elutoast kui ka esikust (toim.l. 36). Samast kapist, kust leiti näiteks suurel hulgal padruneid, samuti leiti sealt veel kaks eset, mida läbiotsijad pidasid kapseldetonaatoriteks, mis osutusid küll õppeotstarbelisteks (toim.l. 67). Elektridetonaator, mille käitlemise eest esitati U. Pihtile süüdistus, on fotografeeritud koos nimetatud õppesüütlitega (läbiotsimisprotokollile lisatud fototabeli foto nr 26, toim.l. 51 ). Tegemist on sarnaste silindrikujuliste esemetega. Seega ei pea paika U. Pihti väide, et elektridetonaator oli teistest tema militaarkollektsiooni esemetest eraldi. Ka ei ole U. pihti väide, et ta lihtsalt hoidis pikema aja jooksul alles talle teadmata otstarbega elektroonikaseadme osa, seda isegi pärast ühest korterist teise kolimist. Asjaolu, et U. Pilti kollektsiooni kuulus veel kaks õppeotstarbelist detonaatorit, mis sarnanesid kõnealuse elektridetonaatoriga, näitab, et U. Piht oli – hoolimata detonaatorite väheütlevast välimusest – teadlik, millega tegemist on, ning hoidis detonaatorit just põhjusel, et tegemist on militaartaustaga esemega. See tähendab ühtlasi, et ta vähemalt pidas võimalikuks, et tegemist on just detonaatoritega. Järelikult pani U. Piht teo toime kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 tähenduses. 6.1 Süüdistuse kohaselt kujutasid ka kaks U. Pihti korterist leitud mürsku endast lõhkeseadme olulisi osasid. Süüdistuses selgitatakse, et tegemist on metallkestas lõhkelaengutega, millest saab lõhkeseadme sellele plahvatust esilekutsuva mehhanismi lisamisel. Ses osas tugineb süüdistus ilmselgelt ekspertiisiaktile, kuna ekspert on samal moel põhjendanud seda, miks ta leiab, et mürskude puhul on tegemist lõhkeseadme oluliste osadega. Kuna mürske on kirjeldatud kui metallkestas lõhkelaenguid ning mürsu osade (kesta, sütiku) puhul pole toodud välja seda, mis võiks (lisaks kestana lõhkeaine säilitamise) olla nende funktsioon lõhkeseadmes, leiab ringkonnakohus, et mürske ei saa käsitada lõhkeseadme oluliste osadena süüdistuses toodud tähenduses. Vastasel juhul tuleks igasugust anumat või pakendit, milles lõhkeainet hoitakse, pidada igal juhul lõhkeseadme oluliseks osaks, kuna need on võimalik muuta lõhkeseadeldiseks neile detonaatori lisamisega (nagu eespool märgitud, määratleb ka KarS § 413 lõhkeseadet kui lõhkeainet ja plahvatust esile kutsuvat mehhanismi sisaldavat seadeldist). Nagu ka käesoleva otsuse punktis 5.3 märgitud, ei ole ringkonnakohtu arusaama kohaselt seadusandja eesmärk olnud lugeda lõhkeaine pakend või anum, mis on vajalik lõhkeaine hoidmiseks, lõhkeseadme oluliseks osaks. Seega ei saa mürske lugeda lõhkeseadme olulisteks osadeks KarS § 415 lg 1 tähenduses. Küll on tõendatud see, et need sisaldasid lõhkeainet, seega vastab nende omandamine ja hoidmine KarS § 414 lg 1 koosseisule. 6.2 Samas nendib ringkonnakohus, et tuvastatud ei ole, et U. Piht oleks omandanud ja hoidnud mürskudes sisalduvat lõhkeainet tahtlikult. Tema enda ütluste kohaselt oli ta arvamusel, et tegemist on õppeotstarbeliste mürskudega. Seejuures tugines ta nende isikute väidetele, kellelt ta mürsud sai – nende väitel olid mürsud leitud õppepolügoonilt ja tegemist on õppeotstarbeliste mürskudega.

6 (8)

Sellekohaseid U. Pihti väiteid ümber lükatud ei ole. U. Pihti väiteid pigem kinnitab see, et läbiotsimise käigus leiti tema kodust veel sarnaseid esemeid, mis aga ekspertiisiakti kohaselt osutusid ohututeks. Seega tugines U. Pihti väide, et ta ei pidanud mürske lõhkeainet sisaldavateks, konkreetsetel asjaoludel, mistõttu ei saa rääkida sellest, et ta oleks pannud teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Karistusseadustik ei näe ette vastutust lõhkeaine ebaseadusliku käitlemise eest ettevaatamatusest, mistõttu pole alust käsitleda kohtuotsuses küsimust, kas U. Piht oleks pidanud olema hoolikam. Kuivõrd eelnevast tulenevalt ei ole täidetud KarS § 414 lg 1 subjektiivne koosseis, tuleb U. Piht mürskude ebaseaduslikus käitlemises õigeks mõista.

7 (8)

tasu saamiseks. Ringkonnakohus pidas kaitsja taotlust põhjendatuks osaliselt, s.o 192 euro ulatuses. Kuna ringkonnakohus tegi KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, jääb apellatsioonimenetluse kulu KrMS § 185 lg 1 kohaselt riigi kanda.

Sten Lind

Pavel Gontšarov

Orvi Tali

8 (8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.