1.Maakohtu otsus E.A süüditunnistamises ja karistamises KarS § 424 järgi jätta muutmata.
2.Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Maakohtu 17. jaanuari 2014 otsusega tunnistati E.A süüdi KarS § 424 järgi ja mõisteti talle karistuseks rahaline karistus 100 päevamäära, s.o 10 225 eurot. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel kohaldati E.A suhtes lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist üheks aastaks. Süüdistatavalt mõisteti välja ka menetluskulud. E.A tunnistati süüdi selles, et ta juhtis alkoholijoobe seisundis olles 21.02.2012 kella 18.30 paiku Lääne-Virumaal Viru-Nigula vallas Tallinn-Narva maantee 116-ndal kilomeetril sõiduautot Range Rover registreerimismärgiga XXX. E.A tuvastati joobeseisundi tuvastamise uuringuga etanoolisisaldus veres 2,17+/- 0,06 mg/g. Seega E.A, juhtides mootorsõidukit joobeseisundis, pani toime KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Maakohtu otsuse peamised motiivid on seejuures järgmised. 1.1 Kohus ei pea usaldusväärseiks E.A ennastõigustavaid ütlusi selle kohta, et tema 21.02.2012 õhtul Tallinn –Narva maanteel autot ei juhtinud ja temale kuuluva autoga Land Rover Range Rover registreerimisnumbriga XXX sõitis Piiralt Pikaristile A.A.. Kohus leiab, et E.A ütlused on kummutatud tunnistajate, Tallinn-Narva maanteel liigelnud R.K. , K.L. ja O.B. ütlustega ning asitõendi vaatlusprotokolliga kohtus kuulatud helisalvestiste kohta millest nähtuvad K.L. ja O.B. telefonikõned politsei lühinumbrile 110. 1.2 Nimetatud tõenditest nähtub, et sõiduautoga liigelnud R.K. ja K.L. ja neile võõras, rekkat juhtinud O.B. nägid Tallinn-Narva maanteel endi ees sõitmas korduvalt avariiohtlikke olukordi tekitanud džiipi. O.B. helistas sõitvast autost politseisse kell 18.25 ja teatas „ebaadekvaatsest“ džiibist, nimetades auto mudeli Range Rover ja registreerimisnumbri XXX. R.K. ja K.L. fikseerisid samuti džiibi numbri, margi ja mudeli, nad otsustasid džiibist mööduda ja see kinni pidada, neil oli pidev silmside džiibiga kuni see peatus ja R.K. auto võtmed oma valdusse sai ja K.L. kell 18.30 juhtunust politseisse helistas. Silmside oli džiibiga ka O.B. l, kelle ütlustest nähtuvalt ta ei peatunud, kuid jõudis näha džiipi peatumas ja ka seda, et džiibi ees peatunud sõiduauto kõrvalistuja uksest tuli välja mees, kes džiibi juurde läks ja juhi ukseklaasile koputas. R.K. kinnitab, et tema istus K.L. juhitud sõiduauto kõrvalistmel ja peale peatumist läks ta džiibi juhiukse juurde, et juht avas akna ja lõhnas alkoholi järele, et juhiks oli E.A. Asjaolu, et O.B. on politseile teatanud valed registreerimisnumbri tähed on seletatav asjaoluga, et sõitvast autost eessõitva auto numbrit pole kerge täpselt näha, samuti sellega, et O.B. poolt teatatud tähed BPP on sarnased ja kergesti segiaetavad tegelike tähtedega BFF. 1.3 Kohtul pole põhjust kahelda tunnistajate R.K. , K.L. ja O.B. ütlustes, kuna neid kinnitavad fikseeritud aegadel tehtud telefonikõned politseisse. Puudub ka igasugune mõistlik alus arvata, et üksteisele ja E.A-le võõrad inimesed mõtleksid välja sellised sündmused ja annaksid valeütlusi eesmärgiga E.A süüdi lavastada. Pole ka võimalik, et tunnistajad eksiksid, sest nagu öeldud, olulises osas on nende ütlused riimuvad ja nad on tunnistanud, et nägid kuidas peatati auto, mida juhtis E.A. Kaitsja on toonud välja mitmeid erinevusi nende tunnistajate ütlustes, kuid need puudutavad vaid väheolulisi detaile ja on seletatavad äreva liiklussituatsiooni ja unustamisega. Oluline on see, et nende tunnistajate, samuti nende poolt politseisse tehtud kõnede salvestuste põhjal on usaldusväärselt tõendatud, et tol õhtul juhtis endale kuuluvat džiipi E.A ja tekitas sellega mitmeid avariiohtikke olukordi. 1.4 Joobeseisundi tuvastamise saatekirjast ja uuringuaktist nähtub, et E.A-lt võeti 21.02.2012 kell 19.55 vereproov, Eesti Kohtuekspertiisi Instituudis eksperdi poolt läbiviidud uuringuga tuvastati veres etanoolisisaldus 2.17 +/- 0,06 mg/g)
Süüdistatava kaitsja väitel ei ole joobeseisundi tuvastamise saatekirja näol tegemist tõendiga KrMS § 63 lg 1 tähenduses. Tulenevalt asjaolust, et joobeseisundi tuvastamine nõuab eriteadmiste rakendamist, peab kaitsja muid tõendeid lubamatuks ja väidab, et eriteadmistel põhinev teave tuleb esitada ekspertiisiaktina. Kaitsja toetub oma arvamuses muu hulgas ka Politsei ja piirivalve seaduse § 726 lg-le 7, mille kohaselt vereproovi uuringu tulemuse ekspertiisiakti vormi kehtestab justiitsminister määrusega. 1.5 Kohus ei nõustu kaitsjaga, nagu saaks antud kriminaalasja raames joobeseisundit tõendada üksnes ekspertiisiaktiga, eriteadmistel rajaneva teabe esitamine vaid ekspertiisiaktina ei tulene ühestki seadusest. KrMS § 105 sätestab, et ekspertiis korraldatakse tõendamisvajadusest lähtudes menetleja määruse alusel. Käesolevas asjas pole menetleja ekspertiisi määranud ja kohtu hinnangul polnud selleks ka vajadust kuna joobeseisund oli usaldusväärselt tõendatud riiklikus ekspertiisiasutuses eksperdi poolt koostatud uuringuaktis, mis oli vormistatud selleks ette nähtud korras joobeseisundi tuvastamise saatekirjal. Nimetatud dokument vastab igati KrMS § 63 ja § 123 sätestatud dokumendile kui tõendile esitatavatele nõuetele ja on alkoholijoobe tõendamisel loetud usaldusväärseks ja lubatud tõendiks kõigis kohtuastmeis pikema aja vältel. 1.6 Politsei ja piirivalve seaduse § 726 lg 5 kohaselt vereproovi võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu tegemise ning nende toimingute tasustamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. Politsei ja piirivalve seaduse § 726 lg 7 kohaselt vereproovi uuringu tulemuse ekspertiisiakti vormi kehtestab justiitsminister määrusega. Politsei ja piirivalve seaduse § 726 lg 5 nimetatud kord on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 17.12.2009.a määrusega nr 204 „Vere- ja bioloogilise vedeliku proovi võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu tegemise ning nende toimingute tasustamise ja uuringu tulemustest teavitamise kord“ (edaspidi Kord). 1.7 Korra § 17 lg 1 sätestab, et uuringu tegemisel kasutatakse riikliku ekspertiisiasutuse vastavat liiki kohtuekspertiisi meetodeid ja kinnitatud metoodikat. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt kinnitamata metoodika kasutamise korral protokollitakse analüüsi käik saatekirja või ekspertiisiakti lisas. Korra § 18 lg 2 sätestab, et uuringu tulemused vormistab uuringu tegija saatekirja vastavas osas. Ekspertiisi tegemise korral vormistatakse uuringu tulemused ekspertiisiaktiga. Kui Liiklusseadus nimetab kahte politsei ja piirivalve seaduse alusel kehtestatud korda (§ 69 lg 9 nimetatud joobeseisundi tuvastamiseks vereproovi võtmine, säilitamine, uuringuks edastamine, uuringu tegemine ja nende toimingute tasustamist puudutav kord ja § 69 lg 10 nimetatud vereproovi uuringu tulemuste vormistamist puudutav kord) siis tegelikkuses on Vabariigi Valitsuse 17.12.2009.a määrusega nr 204 kehtestatud üks kord, mis reguleerib kõiki ülalnimetatud küsimusi. 1.8 Nimetatud Korra § 18 sätestab ühemõtteliselt, et uuringu tulemusi võib vormistada nii saatekirjas kui ekspertiisiaktis, samale võimalusele viitab ka Korra § 17 lg 2. Asjaolu, et Politsei ja piirivalve seaduse § 726 lg 7 kohaselt vereproovi uuringu tulemuse ekspertiisiakti vormi kehtestab justiitsminister määrusega ning et Justiitsministri 27.05.2009.a. määrusega nr 18 ekspertiisiakti vorm ka kehtestati, ei tähenda ekspertiisiakti kohustuslikkust vereproovi uuringu vormistamisel. Justiitsministeerium lihtsalt töötas välja ekspertiisi akti vormi juhuks, kui Korra § 18 lg 2 alusel otsustatakse ekspertiisi määramine. 1.9 E.A tunnistas ka ise, et oli sel õhtul alkoholi tarvitanud, alkoholi tarvitamise tunnuste olemasolu E.A või tema poolt alkoholi tarvitamist kinnitavad ka tunnistajate R.K. , T.K. , A.T., T.K. ja A.A. ütlused. Seadusandja on sidunud alkoholijoobe definitsiooni arvulise näiduga ja alkoholisisalduse KarS § 424 süüteokoosseisule vastav alkoholi sisalduse määr
on kohtu jaoks usaldusväärselt tõendatud joobeseisundi tuvastamise saatekirja osaks oleva uuringuaktiga. Alkoholisisaldus E.A veres on seal selgelt numbriliselt väljendatud ja selle eksperdi arvamusel põhineva numbrikombinatsiooni esitamine mingis muus vormis mõnel teisel blanketil ei muuda vere uuringu tulemusi teistsuguseks ega ka usaldusväärsemaks. 1.10 Süüdistatav ja tema kaitsja on seisukohal, et menetleja on rikkunud PPVS § 724 sätestatud joobeseisundi tuvastamise korda sellega, et E.A-le ei selgitatud tema õigusi. Kaitsja leiab, et E.A puudus igasugune võimalus oma menetlusõigusi realiseerida ja tegemist on olulise rikkumisega, millest tulenevalt ei ole võimalik lugeda seaduspäraseks joobe kindlakstegemist vereanalüüsiga. 16.03.13 asitõendi vaatlusprotokollilt ja selle lisaks olevalt salvestiselt nähtub, et E.A-ga toimunud vestluses ei ole otsesõnu talle tema õigusi ette loetud ning ta ei ole allkirjastanud ka ühtegi dokumenti, kus oleks kirjas isiku õigused. Politseitöötaja T.K. ütlustest nähtub, et ta ei mäleta E.A-le õiguste tutvustamist. Kohus nõustub kaitsjaga selles osas, et menetleja on jätnud E.A-le tema õigused nõuetekohaselt selgitamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsuses nr 3-1-1-6-07 öelnud, et kuna menetlusalusele isikule tema õiguste selgitamine on ausa menetluse üks eeldusi, siis peab menetleja täitma seda ülesannet väga kohusetundlikult. Samas lahendis on Riigikohus märkinud aga ka seda, et mitte igasugune menetlusõiguse rikkumine tõendite kogumisel ei tähenda alati rikkumisega saadud tõendi lubamatust ja et üldjuhul tuleb menetlusõiguse rikkumisega saadud tõendi lubatavust hinnata rikkumise olulisuse ja süüteomenetlusliku avaliku huvi vahelise kaalumise tulemina. Riigikohus on oma lahendis 3-1-1-52-09 ka märkinud, et tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ning seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud. 1.11 Politseiseaduse asjassepuutuvatest sätetest järeldub, et isiku peamiseks õiguseks vaatluse all olevas olukorras on õigus teada temaga tehtava toimingu põhjust ja eesmärki ning õigus nõuda alkoholijoobe tuvastamist kõige töömahukamal, aga ka kõige täpsemal viisil, s.o vereproovi uuringuga. Vaatamata asjaolule, et politseitöötajad jätsid E.A-le tema õigused nõuetekohaselt tutvustamata, nähtub asitõendi vaatlusprotokollist (kohtuistungil vaadatud videosalvestus koos heliga 21.02.1012.a. sündmuskohal politseibussis), et politseitöötaja T.K. teatas E.A-le , et soovib kontrollida tema joovet seoses kahtlusega, et ta alkoholijoobes autot juhtis. Samast vaatlusprotokollist nähtub seegi, et E.A keeldub puhumast indikaatorvahendisse ja nõuab enda toimetamist haiglasse. Eksitav on kaitsja väide, et E.A nõudis enda toimetamist haiglasse temale tekitatud vigastuste fikseerimiseks. E.A kinnitas ka kohtuistungil, et ta keeldus puhumast indikaatorvahendisse ja nõudis enda viimist haiglasse ekspertiisi. Samuti on E.A kinnitanud, et haiglasse jõudes ta oma vigastustest meditsiinitöötajatele ei rääkinud. 1.12 Kohus leiab, et eeldused E.A toimetamiseks tervishoiuasutusse vereproovi võtmiseks olid täidetud tema keeldumisega muul viisil joobe tuvastamisest ning tema enda poolt avaldatud sooviga minna haiglasse ekspertiisi. Eeltoodust nähtub, et vaatamata politseitöötajate poolt õiguste selgitamata jätmisele oli E.A oma õigustes nende olulisemas osas teadlik ja ta ka realiseeris need - tema nõudmisel toimetati ta tervishoiuteenuse osutaja juurde vereproovi võtmiseks. 1.13 Hinnates politseitöötajate poolt toimepandud rikkumisi tuleb arvestada asjaolu, et E.A oli silmnähtavalt agressiivne, tal esinesid välised alkoholitarvitamise tunnused, ta väljendas ennast labaselt ja ebatsensuurselt, solvas politseitöötajaid (kasutades viimaste suhtes väljendeid „te olete perses omadega, ma kusen teile püksi“) ja süüdistas viimaseid alusetult enda peksmises. On
mõistetav, et sellises olukorras on politseitöötajate tegevus raskendatud ja komplitseeritud. On selge seegi, et kui alkoholijoobes isiku käest sihikindla tegevuse tagajärjel kätte saada allkiri mingite asjaolude kinnitamiseks (õiguste tutvustamine) , siis on raske hiljem kummutada selle isiku väidet, et allkiri saadi temalt pettusega kasutades ära tema alkoholjoobest tingitud olukorda. Alusetu on kaitsja väide selle kohta, et E.A-le tehti takistusi advokaadiga suhtlemisel või selleks oma telefoni kasutamisel. Asitõendi (sündmuskohal politseiautos toimunu lindistuse) vaatlusprotokollist nähtub, et politseitöötaja ei lubanud küll E.A politseiautost väljuda, kuid viimane ei selgitanud ja ka salvestisest ei nähtu, et ta soovib väljuda selleks, et oma autost telefon tuua. Politseitöötaja T.K. soovitusele helistada advokaadile vastab E.A „ kuulge, minge perse“. 1.14 Kohtule jäävad arusaamatuks kaitsja etteheited E.A-lt haiglas vereproovi võtmise protseduuri kohta ja etteheited süüdistajale, et viimane pole esitanud tõendeid vereproovi võtmise, säilitamise edastamise jm kohta. Kaitsja pole nimetanud milliseid tõendeid oleks pidanud süüdistaja esitama, kaitsja ise pole täiendavate tõendite esitamist taotlenud. Alusetud on ka kaitsja etteheited, et asitõendi (politseitöötajate poolt haiglas tehtud videosalvestise) vaatlusprotokollist ei nähtu vereproovi võtmise üksikasjad. Politseitöötajate ütlustest nähtuvalt tehti salvestis E.A käitumise fikseerimiseks, see ei kajasta kõiki sel õhtul toimunud sündmusi ega ka kõike haiglas meditsiinitöötajate ja politseitöötajate poolt tehtut. Seega ei saa kohtu arvates salvestise alusel teha järeldusi mingite toimingute tegemise või mittetegemise ja sündmuste toimumise või mittetoimumise kohta. 1.15 Ülaltoodut arvestades loeb kohus alusetuks kaitsja väite selle kohta, et E.A puudus igasugune võimalus oma menetlusõigusi realiseerida. Vastupidi, E.A nõudis õigustatult alkoholijoobe tuvastamist vereproovi võtmisega ja see temale ka võimaldati. Õiguste nõuetekohane selgitamata jätmine oli olulisel määral tingitud E.A enda agressiivsest ja ebaadekvaatsest käitumisest ja kohtu arvates ei kujuta endast antud olukorras rikkumist, millest tulenevalt peaks kogutud tõendid lubamatuks tunnistama. Kaaludes tõendi lubatavust rikkumise olulisuse ja süüteomenetlusliku avaliku huvi aspektist ja hinnates rikutud normi eesmärki ning seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud, leiab kohus, et rikkumine ei mõjutanud tõendite kogumist ja kvaliteeti, alkoholijoove tuvastati seaduses ette nähtud täpseimal viisil.
2.Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooni korras süüdistatava kaitsja advokaat K. Namm, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning enda kaitsealuse suhtes õigeksmõistva otsuse tegemist. Apellatsioonis esitatud põhiväited on seejuures järgmised. 2.1 Kohus on eiranud põhimõtet, et kõik kahtlused tõlgendatakse süüdistatava kasuks. Politseiautos toimunud vestlusest on kasutatud vaid lõike, mis toetavad süüdistust; tõendi selline valikuline hindamine ei ole lubatav. Samuti ei selgitatud E.A-le tema õigusi, sh rikuti tema valikuõigust, millise meetodiga teha joove kindlaks. Kaitsja rõhutab, et menetlus on seaduspärane vaid siis, kui isik teab, miks ja millist menetlust läbi viiakse; seda E.A-le aga ei selgitatud. Kaebuses väidetakse, et E.A-le ei selgitatud ka tõendusliku alkomeetri kasutamise võimalust. 2.2 Joobe tuvastamine vereproovi võtmisega on lubatav ainult teatud eeldustel, sh siis, kui isik keeldub alkoholijoobe kontrollimisest indikaatorvahendi või tõendusliku alkomeetriga. E.A ei nõudnud enda ekspertiisi toimetamist, nagu seda väidab maakohus; tõendid näitavad üheselt, et E.A oli nõus ka puhuma tõenduslikku alkomeetrisse. Menetleja ei selgitanud E.A-le PPS § 724 lg-s 2 sätestatud õigusi, samuti ei võimaldatud tal võtta ühendust kaitsjaga. Apellant
märgib, et E.A-le ei selgitatud tema õigusi ka suuliselt ning asub edasiselt viitega RKKK otsusele nr 3-1-1-6-07 seisukohale, et isegi kui seda oleks tehtud, ei olnuks see piisav – selles lahendis on nimelt märgitud, et õiguste ja kohustuste selgitamise kohta tuleb isikul anda allkiri. Viitega KrMS kommentaarile märgib kaitsja, et menetlustoiming ja õiguste selgitamine peavad olema dokumenteeritud. Apellant viitab ka kriminaalasjadele nr 1-12-9878 ja 1-12-9872, kus isikud on õigeks mõistetud just argumendil, et neile jäi selgitamata nende menetluslikud õigused. 2.3 Kaitsja leiab veel, et joobeseisundi tuvastamise saatekiri ei ole kriminaalasjas lubatavaks tõendiks. PPS § 726 lg-test 5 ja 7 tuleneb, et vereproovi uuringu tegemine ja selle tulemuste fikseerimine on erinevad menetlustoimingud. Apellandi hinnangul on praegusel juhul tehtud küll uuring, kuid uuringu tulemus on jäänud seaduses sätestatud korras (s.o ekspertiisiaktis) fikseerimata. PPS § 726 lg 7 alusel on volitusnorm ekspertiisiakti vormi kehtestamiseks antud justiitsministrile ning ja viimane on seda ka teinud, ent justiitsministri määruses esitatud vormis ekspertiisiakti kohtule esitatud ei ole. Joobeseisundi tuvastamine eeldab seejuures ekspertiisi teostamist, s.o eriteadmiste rakendamist. Kohus on kaitsja hinnangul irdunud Kohtuekspertiisiseadusest ja otsustanud, et iga paberkandja, millel on fikseeritud numbriline näit, tõendab objektiivselt isiku alkoholijoovet. Apellant toonitab, et menetleja ei saa valida selle vahel, kas koostada saatekiri või määrata ekspertiis. 2.4 Viimasena leiab apellant, et kohus on vääralt hinnanud ka tõendeid ning põhjendamatult lugenud mitteusutavaks E.A esitatud versiooni sündmuste käigust, mida kinnitavad ka mitme teise isiku ütlused; süüdistatava versioon toimunust ei ole ühegi tõendiga ümber lükatud. Tunnistajate R.K. , K.L. ja O.B. ütlusi peab kaitsja seejuures vastuolulisteks ning need tulnuks vastavalt kohtupraktikale tõendikogumist kõrvale jätta.
3.Ringkonnakohtu istungil jäi kaitsja enda apellatsiooni juurde, paludes see rahuldada ning langetada E.A suhtes õigeksmõistev otsus. Enda kaitsja seisukohta toetas ka süüdistatav E.A. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu, paludes jätta see rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ning põhjendatud ja E.A huvides esitatud apellatsioon jääb täielikult edutuks. Enda seisukohta põhistab ringkonnakohus järgmiselt. I
4.Esimese keskse väitena märgib kaitsja apellatsioonis, et maakohus on jätnud tähelepanuta menetlusõiguses kehtiva in dubio pro reo põhimõtte ning lubamatult tõlgendanud vastuolulistest tõenditest tuleneva teabe süüdistatava kahjuks. Kriminaalkolleegium sellise käsitlusega kindlasti ei nõustu. 4.1 Kohtukolleegiumi hinnangul on apellandi viited kahtlustele, mis väidetavalt käesolevas kriminaalasjas esinevad ning mis tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks, täielikult alusetud. Seejuures peab kriminaalkolleegium vajalikuks in dubio pro reo põhimõtte osas kõigepealt selgitada, et selle printsiibi poole on alust pöörduda alles tõendamisprotsessi lõppetapil, s.o siis, kui tõendikogumile antava tervikhinnangu tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava või menetlusaluse isiku süüs (vt RKKKo 3-1-1-12-07, p 8). Kohtupraktikas on seejuures omaks
võetud arusaam, et süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav (RKKKo 3-1-1-8-10, p 8); midagi sellist ringkonnakohus vaatluse all olevas kriminaalasjas ilmselgelt ei näe. Täiendavalt märgib ringkonnakohus veel, et praktikas maksvusele pääsenud arusaama kohaselt ei ole in dubio pro reo põhimõte sedavõrd tõendamis-, kuivõrd otsustusreegel; kui kohus ei ole tõenditele üldhinnangu andmise tulemil täielikult veendunud süüdistatava süüs, tuleb isik õigeks mõista, mitte aga langetada otsust isiku kahjuks. Sellekohast kahtlust kriminaalkolleegiumil käesolevas kriminaalasjas aga vähimalgi määral ei tekkinud. Sarnaselt maakohtule leiab ringkonnakohus, et apellatsioonis esitatud kaitseversioon on ühemõtteliselt tegelikkusele mittevastav ning kohtus uuritud tõendite alusel tõsikindlalt kummutatud.
5.Kohtukolleegium on seega seisukohal, et igasuguseid tõsiseltvõetavaid kahtlusi välistavalt on tõendatud süüdistuses näidatud ajal sõiduauto juhtimine E.A poolt; kohtumenetluses uuritud tõendid kinnitavad seda ühemõtteliselt ning ka kohtukolleegium ei näe mingit alust neis kahelda. Seoses apellatsioonis sisalduvate vastuargumentidega peab kohtukolleegium vajalikuks märkida vaid järgmist. 5.1 Nagu öeldud, kinnitavad kohtumenetluses uuritud tõendid ühemõtteliselt süüdistuses esitatud väidet selle kohta, et E.A juhtis 21.02.2012 kella 18.30 paiku sõiduautot ja peeti selle käigus kinni. Tõendamist on leidnud, et mitmete kaasliiklejate tähelepanu köitis maanteel ohtlikke manöövreid teinud ning ebakindla juhtimisstiiliga maastur (vt R. K ütlused kd 2, tlk 29 pöördel; K. L. ütlused kd 2, tlk 37; O. B. ütlused kd 2, tlk 45) ning kes võtsid ühendust ka politsei juhtimiskeskusega. 5.2 Neist esimesena helistas politsei numbril tunnistaja O.B. ; seda kõnet on uuritud kohtumenetluses ka tõendina. Selles kõnes kirjeldab O.B. politseitöötajale, kuidas maanteel sõidab džiip Range Rover, mis kaldub vastassuunda, vänderdab teel paremale-vasakule ning sõidab ka keset teed. Kõne käigus edastab tunnistaja ka sõiduauto numbri, milleks on XXX (kd 1, tlk 4). See tunnistaja edastatud number seostub seejuures üheselt E.A sõiduauto numbriga, milleks on XXX. Erinevalt kaitsjast ei näe ringkonnakohus selles erisuses kindlasti mitte sellist eksimust, mille tõttu tuleks O.B. tunnistada tõendiallikana ning ka tema poolt edastatud teave kõlbmatuks. Sarnaselt maakohtule tuleb tõdeda, et tunnistaja poolt edastatud number ja E.A sõiduauto tegelik number on visuaalselt vägagi sarnased ning sellises detailis eksimine oli ka täiesti arusaadav; tunnistaja nägi enda ees sõitvat autot distantsilt, tegemist oli õhtuse ajaga talvel ning ka autojuhi poolt viljeletud juhtimisstiil (mida tunnistaja kirjeldab) ei soodustanud kindlasti numbri fikseerimist. See detail ei murenda tunnistaja O.B. i usaldusväärsust ringkonnakohtu hinnangul seetõttu vähimalgi määral. 5.3 Samas ei ole see küsimus üldse ka ülemäära oluline. Nimelt sõitsid selles autokolonnis ka tunnistajad K. L ja R. L, kes samuti nägid ebakindlalt liikuvat ning ohtlikke manöövreid sooritavat sõidukit. Seejuures otsustasid nad selle sõiduki kinni pidada, mida nad ka tegid. Tunnistaja R. L on kirjeldanud, kuidas nad sõitsid selle maasturi kõrvale, tema avas akna ning käega antud märguande peale see maastur ka peatus. Tema läks kohe selle sõiduki juurde ning selle roolis oli süüdistatav E.A (kd 2, tlk 30). Sisult sarnaseid ütlusi annab ka tunnistaja K. L (kd 2, tlk 37 pöördel). Seejuures on tunnistaja vastavasisulisele küsimusele vastates kategooriliselt eitanud võimalust, et nad lähenesid ekslikult valele autole ning ohtliku juhtimisstiiliga sõiduk n.ö pääses minema; tunnistaja kinnitas, et neil oli selle sõidukiga kogu aeg visuaalne kontakt ning igasugune eksimus on välistatud (kd 2, tlk 41 pöördel). Seda kinnitab täiendavalt ka tunnistaja O.B. i ütlustest nähtuv, kes nägi selle ohtlikult
sõitnud sõiduauto peatamist tunnistajate K. L. ja R. K poolt ning ka seda, kuidas üks noormeestest (s.o R. K) läks kohe sõiduauto juurde (kd 2, tlk 45 pöördel). Samal ajal, kui R. K läks peatunud sõiduki juurde, tegi K. L kõne politseisse, kus andis teada purjus juhi kinnipidamisest ning andis teada sõidukite asukoha (kd 2, tlk 2). Sündmuskohale saabunud politsei tuvastas sõiduki roolis olnud isikuna E.A.
6.Need tõendid ei jäta mitte mingisugust kahtlust selles, et just E.A oli selle ebakindla ning ohtliku juhtimisstiiliga sõiduauto juhiks, mis sellel ajal maanteel liikles. Viidatud kolme tunnistaja ütlustes väidetavalt sisalduvad vastuolud, millele apellant viitab, on enam kui marginaalselt laadi ning ei õõnesta nende usaldusväärsust vähimalgi määral. Süüdistatava esitatud keerukas selgitus sündmuste väidetava tegeliku käigu kohta ning sellest, kuidas ta rahulikult istus autos, kui teda (tema hinnangul auto röövimise eesmärgil) ründasid tundmatud noormehed, on lihtsakoeline vale, mis on mõeldud välja süü välistamise eesmärgil; see ei evi kohtukolleegiumi hinnangul absoluutselt mitte mingisugust tõeväärsust. Täiendavalt viitab ringkonnakohus üksnes sellele lindistusele, kuhu on politseisõiduki pardakaameraga jäädvustatud vestlus politseiametniku ning E.A vahel. Vestluse alguses keskendub politseiametnik küsimusele, et kuidas ohtlikus kohas paiknevat süüdistatava sõidukit saaks sealt eemaldada ning sellele vastab E.A järgmiselt: „need, kes selle kinni pidasid, need vastutavad selle eest“ (vt kd 1, tlk 6; lindistus kd 1, pakend nr 1, tlk 15; selle lause ütleb E.A lindistuse ca 4. minutil). See enda kinnipidamist tunnistav ütlus riimub täielikult teiste kriminaalasjas uuritud tõenditega ning kinnitab täiendavalt süüdistuse paikapidavust. Kriminaalkolleegium ei nõustu apellatsioonis esitatud väitega, et tegemist on lubamatult kontekstist väljarebitud lausekatkega; millises n.ö tegelikus kontekstis see lause siis öeldud on ning kuidas selle sisu tuleks mõista, apellant seejuures aga ei selgita.
7.Samas tuleb aga ka tõdeda, et maakohtu poolt tuvastatult on E.A tervikuna ebausaldusväärne tõendiallikas ning tema ütlused tuleb seetõttu tõendikogumist kõrvaldada. Eeskätt viitab ringkonnakohus siinkohal taaskord sellele politseimasinas toimunud vestlusele politseiametniku ning E.A vahel (see lindistatud vestlus on ca 20 minutit pikk; seda ning ka teisi lindistusi käsitledes viitab ringkonnakohus edasiselt lindistuse orienteeruvale ajale). Jättes kõrvale erinevad matslikkused ning labast laadi ähvardused, mida ilmselgelt joobes E.A politseiametnike aadressil korduvalt avaldab (vt nt politseiautos tehtud lindistuse 5.50; 8.30; 10.00; 12.00; 14.30; 15.50), tuleb tunnistada sedagi, et neis lindistatud vestluses esitab süüdistatav erinevaid väiteid, mis on kohtumenetluses leidnud täielikult kummutamist. 7.1 Esmalt on tähelepanuväärne, et kui eelnevalt p-s 6 viidatud lause välja jätta, siis E.A iseenesest tõesti sõiduauto juhtimist ei tunnista; samas ei esita ta aga ka mitte ühtegi konkreetsemat selgitust selle kohta, et kuidas see sõiduk sinna siis sai ning kui kaua ta seal väidetavalt seisnud on (selle küsimuse kohta, mis ka esitatakse, teatab E.A, et seda ei ole politseiametnikel õigus tema käest küsida; vt lindistuse 9. minut). Kui see asjaolu ka lugeda asjasse mittepuutuvaks, siis edasiselt on E.A asunud juba konkreetselt süüdistama politseiametnikke enda peksmises. E.A väidab, et kõigepealt peksid teda tunnistajad R. K ja K. L, keda kohale saabunud politseinikud ässitasid veel edasi peksma (vt lindistuse 17.00), samuti esitab ta väiteid selle kohta, kuidas sündmuskohale saabunud politseinik teda ka ise koos ühe teda kinni pidanud noormehega peksma asus (lindistuse 7.40; 17.50). Et tegemist on ilmselge valeväitega, on käesolevaks ajahetkeks väljaspool igasugust vaidlust; et see ei vastanud tegelikkusele, on tunnistanud E.A kohtuistungil ka ise (kd 2, tlk 64). Midagi mõistlikku ning loogilist selle kohta, miks ta selliseid süüdistusi politseiniku aadressil edastas, E.A seejuures aga öelnud ei ole. Politseivägivallale viitab E.A sellel õhtul veelgi. Haiglas tehtud lindistuses kirjeldab E.A telefonikõnet tehes häälekalt, kuidas teda peksti ning sündmuskohale saabunud politsei
„tal käed raudu lõi“ ning traumapunkti toimetas (kd 1, pakend nr 2 tlk 19, lindistus 0002, 0.10 min). Et mingeid erivahendeid E.A suhtes ei tarvitatud, on seejuures näha nii vaadeldud lindistustelt ning sellistes väidetest on kohtumenetluse ajaks taandunud ka E.A ise. Miks ta on aga käigult esitanud selliseid tegelikkusele mittevastavaid väiteid ehk teisisõnu valetanud, E.A taaskord veenvalt selgitanud ei ole. Samuti on E.A selle õhtu jooksul erinevalt kirjeldanud, kuidas siis toimus see tema suhtes väidetavalt toimepandud kallaletung – esmalt kirjeldab ta, et rünne algas siis, kui ta autos istus ning alkoholi pruukis, teisalt väidab E.A, et kallaletungi hetkel seisis ta tee ääres ning urineeris (lindistuse 19.10; tõsi, E.A kasutab mõnevõrra teistsugust sõnavara). 7.2 Juba need asjaolud näitavad, et E.A on algusest peale valinud süü eitamise taktika, esitades selle käigus ka ohtralt valesüüdistusi politseiametnike aadressil. Arvestades siinjuures käesoleva otsuse p-des 5-6 kajastatud tõendeid on ringkonnakohus seetõttu veendunud, et E.A annab tegelikkusele mittevastavaid ütlusi, ta on tõendiallikana täielikult ebausaldusväärne ning tema esitatud kaitseversioon ei vääri seetõttu täiendavat tähelepanu, mistõttu pikemalt kohtukolleegium sellel küsimusel ei peatu. II
8.Teise keskse väitena leiab kaitsja, et E.A-le on jäetud korrakohaselt selgitamata tema õigused, mistõttu on kõik tema suhtes kogutud tõendid õigustühised. Konkreetselt viitab apellant PPS § 724 lg-s 2 sätestatud õigustele – õigus teada toimingu põhjust ja eesmärki; õigus keelduda tõenduslikku alkomeetrisse puhumisest; õigus tutvuda järelevalve meetme protokolliga ja teha selle kohta avaldusi; õigus esitada vaie. Kaitsja leiab apellatsioonis ning rõhutas ka apellatsioonikohtu istungil, et käesolevas kaasuses on rikutud just neist kahte esimest. Apellant märkis veel, et kui E.A-le oleks antud võimalus kontakteeruda kaitsjaga, oleks kõik need minetused koheselt kõrvaldatud. Kohtukolleegium ei nõustu ka selle etteheitega.
9.Maakohus on asunud tõesti seisukohale, et õiguste tutvustamise osas oli politseiametnike töö teatavate minetustega, asudes aga ühtlasi seisukohale, et need eksimused ei too kaasa tõendite lubamatust (vt otsuse p 1.10). Selles küsimuses on ringkonnakohus järgmisel seisukohal. 9.1 Kohtukolleegium leiab, et iseenesest tuleb maakohtu otsuses sisalduva õiguskäsitlusega kindlasti nõustuda. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et vaatamata kriminaalmenetlusnormide rikkumisele tõendite kogumisel ei ole siiski välistatud nende tõendite edasine kohtulik hindamine ning ka kohtuotsuse tegemisel aluseks võtmine. Riigikohtu kriminaalkolleegium on asunud otsusega nr 3-1-1-137-03 toetama Strasbourg'i Kohtu poolt 12. juulil 1988. a kohtuasjas Schenk v Šveits tehtud lahendist tulenevat seisukohta, et EÕIK art 6 garanteerib õiguse ausale õigusemõistmisele, kuid ei sätesta tõendite lubatavuse tingimusi, sest see kuulub siseriikliku õiguse pädevusse. Seega ei pidanud Kohus - ja osundatud kriminaalasjas ka Riigikohtu kriminaalkolleegium - võimalikuks ei põhimõtteliselt ega teoreetiliselt välistada, et menetlusõiguse normide rikkumisega saadud tõendid võivad siiski olla vastuvõetavad. Kohus pidas oluliseks, et isiku süüditunnistamisel ei tuginetaks üksnes ebaseaduslikult saadud tõendile, ning rõhutas, et tema pädevusse kuulub selle hindamine, kas kohtumenetlus kohtuasjas oli tervikuna aus ja kas süüdistatavale oli tagatud kaitseõigus. Otsuses nr 3-1-1-114-04 on Riigikohtu kriminaalkolleegium korranud, et tõendite kogumist sätestava siseriikliku menetlusõiguse rikkumine ei pruugi tähendada EIÕK rikkumist ja et seega võib sellise rikkumisega saadud teave avalikust menetlushuvist lähtuvalt olla käsitletav lubatava tõendina; selle küsimuse lahendamisel tuleb aga kaaluda kõnealuse rikkumise olulisust ja avalikku menetlushuvi (otsuse p 12).
9.2 Selliste argumentide esitamisel on Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu arusaama kohaselt asunud toetama seisukohta, mida õiguskirjanduses tuntakse nn „kaalutlusõpetuse“ nime all (viitega RKKK otsusele 3-1-1-52-09 selliselt ka maakohus; vt ka RKKKo 3-1-1-33-06, p 6.2). Sellisel juhul vaetakse proportsionaalsuspõhimõtte alusel ühest küljest nii avalikkuse kui ka riigi menetlushuvi kuriteo avastamise suhtes võrrelduna süüdistatava individuaalhuvidega teiselt poolt. Lähtepunktiks on seejuures, et mõlemad huvid omavad põhiseaduslikku väärtust. Kaalutlemisel, kas tegemist on lubatava tõendiga vaatamata menetlusveale, tuleb arvesse võtta menetlusvea raskus, menetlusvea toime tõendi tõendusväärtusele, rikutud normi kaitse-eesmärki, süüdistatavale etteheidetava teo raskust, aga samuti kannatanu huvide kaitsmisväärsus- ja ulatus. Selle arusaama kohaselt tekib konkreetse tõendi hindamiskeeld nn üldhuvide ja individuaalhuvide pingeväljas. Tõendi hindamiskeeld ei ole seega absoluutne väärtus, vaid lahendatav igal üksikjuhtumil eraldi. (Seda lähenemist kinnitab seda ringkonnakohtu hinnangul ka KrMS § 1261 lg 4 regulatsioon, mis loob selge erandi üksnes jälitustoiminguga saadud teabe hindamisele, kui selle saamisel on eiratud seaduse nõudeid.) Tõendi hindamiskeelust räägitakse sellistel puhkudel siis, kui menetlusviga mõjutab õigusriikliku kohtupidamise põhialuseid ja süüdistatava õigust ausale kohtupidamisele. Teisisõnu – hindamiskeeld rakendub, kui on rikutud kriminaalmenetluse aluspõhimõtteid, aga ka siis, kui rikutakse vahetult süüdistatava (või mõne muu asjassepuutuva isiku) põhiõigusi tõendi saamisel või kui toimingu eesmärgiks oligi algusest peale puudutatud isiku õigustest mööda minna ja rikkuda ausa kohtupidamise põhimõtet. 9.3 Sellest arusaamast lähtuvalt on maakohus seda küsimust ka käsitlenud ning järeldanud, et tõendite hindamiskeeldu see tuvastatud minetus kaasa ei too; iseenesest tuleb selle arusaamaga ka nõustuda, ringkonnakohus ei näe siin mingeid minetusi. Erinevalt maakohtust ning apellandist on ringkonnakohus aga seisukohal, et praegusel juhul ei ole üldse kohane rääkida kaitsja poolt viidatud (menetlus)õiguse rikkumisest.
10.Kaitsja leiab viitega RKKK otsusele 3-1-1-6-07, et õiguste tutvustamise kohta pidanuks E.A andma allkirja, mida aga ei ole tehtud; laiemalt on kaitsja etteheide selles, et kirjalikult ei ole üldse midagi vormistatud. Kriminaalkolleegium seda arusaama ei jaga. 10.1 Nimelt tuleb ikkagi tähele panna, mida on selles osundatud Riigikohtu lahendis öeldud. Selles otsuses sedastatakse järgmist: „üldjuhul tuleb õiguste- ja kohustuste selgitamine kui faktiline asjaolu lõppkokkuvõttes lugeda tuvastatuks menetlusaluse isiku allkirjaga“ (vt RKKKo 3-1-1-6-07, p 9). Ehk siis – küsimus ei ole niipalju selles, kas isik on kuhugi andnud enda allkirja või mitte, vaid ikka selles, kas tegelikult/faktiliselt on talle selgitatud tema õigusi, s.o toimingu eesmärki ning erinevaid käitumisalternatiive selle taustal. Ka apellant ise viitab KrMS-i kommentaarile ning märgib, et õiguste selgitamine peab olema dokumenteeritud. Need refereeritud seisukohad ei tähenda aga, et see tõendamisprotsess saaks toimuda üksnes allkirja võtmise näol ja kaudu. Allkirja andmisel õiguste tutvustamise kohta on menetlejal üksnes võimalik hõlpsamalt tõendada, et ta on vastava seadusest tuleneva kohustuse ka täitnud. Kriminaalkolleegium peab aga selle faktilise asjaolu tõendamiseks ning (apellandi sõnastuses) õiguste selgitamise dokumenteerimiseks täiesti kohaseks ka politseiauto pardakaamera lindistust, kus on talletatud E.A vestlus politseiametnikega ning edasine lindistus haiglas; ringkonnakohtu hinnangul on see isegi oluliselt parema tõendusliku kvaliteediga kui tavaline allkiri mõnel paberil, mille kohta võib alati väita, et isik ei saanud aru, millele ta alla kirjutas või peteti see allkiri temalt välja või sootuks sunniti teda seda kirjutama. Mingeid selliseid kõhklusi lindistuse olemasolul aga ei teki – ning selline on olukord ka käesoleval juhul.
11.Rääkides nüüd nendest kriminaalasjas sisalduvatest salvestistest, näib kohati, et kaitsja ning kohtukolleegium on vaadanud erinevaid teabekandjaid. Selliseid asjaolusid, nagu on kaitsja esitanud apellatsioonis ning nagu ta esitas ka ringkonnakohtu istungil, ringkonnakohus neis tuvastada lihtsalt ei suutnud. Konkreetselt osundab kohtukolleegium neis lindistustes järgnevale. 11.1 Nõustuda ei saa kaitsja seisukohaga, et mitte kordagi ei selgitatud E.A-le , miks ta sinna autosse toodi ning miks soovitakse kontrollida tema joovet. Kohe alguses, kui E.A autosse istub, teeb politseitöötaja talle vestluse käigus selgeks, et nad on kutsutud sündmuskohale mitte süüdistatava, vaid kaasliiklejate initsiatiivil ning on kahtlus, et tema, s.o E.A, on juhtinud joobeseisundis mootorsõidukit (vt lindistuse 3. minut). See kaitseväide on iseäranis arusaamatu olukorras, kus terve selle 20 minuti jooksul, mis lindistus kestab, avaldab E.A korduvalt ja korduvalt, et tema ainult istus autos ning seda ei juhtinud. See näitab täiesti ühemõtteliselt, et E.A-le oli täiesti selge, mis kahtluse alusel on ta sinna sõidukisse kutsutud. 11.2 Täiesti arusaamatu on ka apellandi seisukoht, et E.A-le ei pakutud kordagi tõenduslikku alkomeetrisse puhumist ning ta ka ei keeldunud sellest kordagi; vaadeldud lindistus räägib selgesõnaliselt teist keelt – seda võimalust pakutakse talle mitmel korral ning alati vastab E.A sellele eitavalt (vt nt lindistuse 4.50; 5.50). Samuti selgitatakse E.A-le konkreetselt – valikud on, kas puhuda tõenduslikku alkomeetrisse või sõita haiglasse ekspertiisi (vt lindistuse 15.00) ning nagu lindistuselt ilmneb, langetab E.A otsustuse selle teise variandi kasuks (vt lindistuse min 5-7, kus E.A nõuab ise haiglasse minemist). Kogu seda olukorda ilmestab seejuures E.A katkematu, defektselt artikuleeritud kõne, mis on suures mahus ka politseiametnike suhtes ähvardava/solvava sisuga, ka tema kehakeel on ilmselgelt agressiivne, mingil ajahetkel üritab ta saavutada eesistuva politseitöötajaga ka füüsilist kontakti. Sellises olukorras täitsid politseiametnikud seaduses nõutava selgituskohustuse, et mida ning miks järgnevate menetlustoimingutega soovitakse saavutada, täiesti nõutaval tasemel. 11.3 Alusetud on viited ka sellele, nagu oleks politsei teinud süüdistatavale takistusi enda kaitsjaga suhtlemisel; et tal on õigus võtta ühendust enda kaitsjaga, selgitatakse E.A-le korduvalt (vt nt lindistuse 11.00). Lindistusest ei ilmne kordagi, et E.A avaldaks, et tal ei ole telefoni ning ta sooviks minna seda enda autost ära tooma; millel selline väide uuritud tõendi valguses rajaneb, on taaskord arusaamatu. Salvestisel on talletatud vaid see, kuidas E.A lihtsalt püüab ühel ajahetkel politseiautost väljuda ning seda tõesti keelatakse (vt 7 minut); seostada seda sooviga minna telefoni järgi on täiesti meelevaldne ning ei haaku salvestise sisuga. Ning isegi kui see nii oleks, ei muuda see iseenesest mitte midagi – sest nagu ilmneb järgmiselt lindistuselt, telefoni kasutamine E.A-le enne vereproovi andmist ka võimaldatakse. Haiglas tehtud salvestisel suhtleb E.A enda kaitsjaga (seda väitis süüdistatav nii maa- kui ka ringkonnakohtus), ta küsib mitmel korral, millised on tema õigused (vt kd 1, pakend nr 2, tlk 19, salvestis nr 0002) ning ringkonnakohtus väidetu pinnalt need talle kaitsja poolt ka selgitati.
12.Seega tuleb apellandi viiteid kaitseõiguse rikkumisele, mis seisnesid väidetavalt selles, et E.A-le ei selgitatud tema joobeseisundi tuvastamise eesmärki ning talle ei antud võimalust tuvastada joove tõendusliku alkomeetriga, lugeda täielikult paljasõnalisteks. Menetlustoimingu eesmärk ning võimalikud alternatiivid tehti E.A-le täiesti selgeks, nende õiguste faktiline selgitamine on lindistuste kaudu leidnud täielikult tõendamist ning süüdistatavale võimaldati ka kontakt kaitsjaga. Mingit menetlusõiguslikku minetust, mille tulemil tuleks seada kahtluse alla tõendite lubatavus, ringkonnakohtu hinnangul käesolevas kriminaalasjas ei esine. Viited kriminaalasjadele nr 1-12-9878 ja 1-12-9872 on seejuures asjassepuutumatud. Nimetatud kriminaalasjades langetati isikute suhtes õigeksmõistev otsus süüdistustes KarS § 424 järgi seetõttu, et piirduti üksnes tõendusliku alkomeetri kasutamisega ning isikutele ei selgitatud täiendavalt õigust
tuvastada alkoholisisaldus vereanalüüsiga. Sellised asjaolud käesolevat kriminaalasja aga ei iseloomusta. III
13.Põhjendatuks ei pea kohtukolleegium ka viimast apellandi seisukohta, et kohasel viisil ei ole tõendatud/fikseeritud E.A joobeseisund, märkides selles osas järgmist.
14.Vastavalt PPS § 726 lg-le 5 kehtestab vereproovi võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu tegemise ning nende toimingute tasustamise korra Vabariigi Valitsus määrusega. Sama sätte lg 7 määrab, et vereproovi uuringu tulemuse ekspertiisiakti vormi kehtestab justiitsminister määrusega. Apellandi väiteks ongi, et teostatud uuringu tulemus on jäetud seaduses sätestatud korras fikseerimata.
15.Kriminaalkolleegium möönab, et teatavat segadust tekitab mõistete uuring ning ekspertiis paralleelne kasutamine õigusaktides. Kui aga vaadata lähemalt, siis mingit olemuslikku erisust nende vahel teha ei saa ning see, kuidas mingi dokument on pealkirjastatud, ei ole määrava tähendusega; oluline on seal kajastatu sisuline tähendus ning kontrollitavus. Ning selles osas ei teki kriminaalkolleegiumil kahtlusi, et E.A joove on tuvastatud usaldusväärselt. 15.1 PPS § 726 lg 5 alusel kehtestatud vere- ja bioloogilise vedeliku proovi võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu tegemise ning nende toimingute tasustamise ja uuringu tulemustest teavitamise korra (edasiselt: Kord) § 1 lg 3 määratleb, et uuring on proovimaterjali analüüsimine isiku organismis leiduda võiva alkoholi või narkootilise, psühhotroopse või muu sarnase toimega aine liigi ja vajaduse korral koguse kindlakstegemiseks. Korra § 1 lg 2 defineerib ka saatekirja mõiste, sedastades, et see on määruse lisas esitatud vormi kohaselt koostatud dokument, kuhu märgitakse andmed vere- või uriiniproovi võtmise ja selle analüüsimiseks edastamise ning riiklikus ekspertiisiasutuses tehtud analüüsi tulemuste kohta. Korra § 17 lg 1 esitab seejärel konkreetse nõude, et uuringu tegemisel tuleb kasutada riikliku ekspertiisiasutuse vastavat liiki kohtuekspertiisi meetodeid ja kinnitatud metoodikat. Korra § 18 lg 2 määrab, et uuringu tulemused vormistab uuringu tegija saatekirja vastavas osas. 15.2 Ehk siis – uuringu tegemisel tuleb isikult võtta proovimaterjal ning saata see analüüsimiseks riiklikkusse ekspertiisiasutusse, kes kasutab selle läbiviimisel vastavat liiki kohtuekspertiisi meetodeid. Selle uuringu tulemuse võib fikseerida sama saatekirja lisas. 15.3 Kui nüüd vaadata, kas sellest erineks mingil sisulisel viisil ekspertiisi tegemine, siis tuleb sellele vastata eitavalt. Kohtuekspertiisiseaduse § 2 määratleb, et kohtuekspertiis on menetlusasjas eksperdiks määratud isiku erialane tegevus, mille eesmärk on uurida esitatud materjali ja anda ekspertiisiülesandest lähtudes teaduslikult põhjendatud eksperdiarvamus; see on aga sisult sama, mida tehakse uuringu läbiviimisel. Selle ekspertiisiakti vormi kehtestamisele on siis omakorda viidatud PPS § 726 lg-s 7. 15.4 Seega ei ole uuringu ning ekspertiisi vahel mingit olemuslikku erisust, midagi sellist ei väida ka apellant. See vormistuslik küsimus, millele kaitsja viitab, ei ole aga mingi sisulise tähendusega. Seejuures tuleb tähele panna, et justiitsminister on tõesti kehtestanud joobeseisundi tuvastamisel vere ja uriiniproovi uuringu tulemuse ekspertiisiakti vormi (vt: https://www.riigiteataja.ee/akt/13255934). Kui nüüd aga võrrelda, milliseid andmeid on kajastatud kohtule esitatud dokumendis (vt kd 1, tlk 1) ning milliseid nõudeid esitatakse selles viidatud ekspertiisiakti vormis, siis tuleb tõdeda, et needki on
identsed. Kõik vajalikud andmed teostatud uuringu kohta on kohtule esitatud ning nende sisulist õigsust ei ole seadnud kahtluse alla ka kaitsja. 15.5 Ehk siis – nii see PPS § 726 lg-s 7 viidatud ekspertiisiakti vorm kui ka vaatluse all olev joobeseisundi tuvastamise saatekiri on sisult sarnased dokumendid, millel erineb vaid pealkiri; enda sisus kannab see täpselt sama teavet, mis oleks kohtule saanud teatavaks ka siis, kui oleks kasutatud apellandi viidatud ekspertiisiakti vormi. Lisaks uuringu tellijale, isikuandmetele, analüüsiks võetud ning esitatud proovimaterjali fikseerimisele on see seejärel esitatud Kohtuekspertiisi Instituudile uuringu tegemiseks, nimetatud on konkreetne rakendatud metoodika, fikseeritud uuringu tulemused ning nimetatud ka uuringu teostanud eksperdi nimi, kes on selle ka allkirjastanud. Et see dokument oleks enda sisult vale, ei väida, nagu öeldud, seejuures ka apellant. Seejuures on ka Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitanud, et kui kaitsja ei taotle kriminaalmenetluse käigus eksperdi ülekuulamist tema poolt esitatud järelduste sisu selgitamiseks ega ole ka omapoolselt esitanud tõendis sisalduvat eksperdi hinnangut ümberlükkavaid andmeid, ei ole keelatud sellisele tõendile tuginemine (vt RKKKo 3-1-1-96-11, p 7.5). Ning kriminaalkolleegium kordab veelkord – mingeid sisulisi etteheiteid apellant eksperdi järelduste (s.o E.A tuvastatud joobe) kohta ei tee, mistõttu pikemalt kriminaalkolleegium sellel küsimusel ei peatu. IV
16.Täiendavalt peab kriminaalkolleegium vajalikuks peatuda aga veel järgneval. Esmalt tuleb maakohtuga täielikult nõustuda selles, et E.A huvides on maakohtu menetluses andnud valeütlusi tunnistajad A. A., T. K ja P.K. , kelle suhtes tuleb seetõttu prokuratuuril toimetada menetlust KarS § 320 tunnustel. Kuid praegusel juhul ei saa piirduda üksnes sellega. 16.1 Kohtukolleegium osundab, et vastuvaidlematult tõendamist leidnud asjaoludel on hakanud E.A täiesti alusetult süüstama tunnistajaid R. K ning K. L endavastases vägivallas; nii maakui ka ringkonnakohus on tuvastanud, et tegemist oli selge valega. Kui selline käitumine oleks piirdunud üksnes kohtumenetluses antud ütlustega, võiks sellest ehk isegi aru saada; E.A on läinud sellest paraku aga kaugemale. Nagu ta avaldas maakohtus ning nagu see on nähtav ka kriminaalasjale lisatud tõenditest (vt kd 1, tlk 44), on E.A asunud täiendavalt aktiivselt tegutsema selle nimel, et osundatud tunnistajate suhtes algatataks kriminaalmenetlus KarS § 121 tunnustel – seda siis seoses tema ootamatu ning põhjendamatu ründamisega olukorras, kus ta rahulikult enda autos istudes alkoholi pruukis. Olukorras, kus vastutustundlike kaasliiklejate aktiivne käitumine ei päästnud raskematest tagajärgedest mitte üksnes kolmandaid asjassepuutumatuid isikuid, vaid suure tõenäosusega säästis halvemast ka E.A ennast, peab kohtukolleegium sellist käitumist iseäranis taunitavaks ning täielikult ebaeetiliseks. Seetõttu juhib kriminaalkolleegium riikliku süüdistaja tähelepanu asjaolule, et KarS § 319 kohaselt on karistatav ka valekaebuse teadlik esitamine, millega tuvastatud asjaoludel on vaieldamatult ka tegemist. Vastavalt KrMS §-s 6 sätestatud kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõttele peab prokuratuur seetõttu toimetama kriminaalmenetlust E.A suhtes ka selle sätte alusel.
17.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ning esitatud apellatsiooni rahuldamata.
Paavo Randma
Maarika Kuusk
Tiit Lõhmus
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.