1-14-2188/2 - Tartu Ringkonnakohus - lahend.ee

5.Riigiprokuratuur leidis, et kriminaalmenetluse lõpetamise määruses toodud lõppjäreldus tõendite hindamisel on kooskõlas kogutud materjalidega ning kriminaalmenetluse lõpetamise osas on asutud õigele seisukohale. Kõnealuse kriminaalmenetluse lõpetamine menetlust välistava asjaolu ilmnemise tõttu on olnud seaduslik ja põhjendatud. Tulenevalt kaebuse sisust märkis prokuröri abi järgmist. 5.1 KrMS § 6 sätestatud kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõtte kohaselt kuriteo asjaolude ilmnemisel on uurimisasutus ja prokuratuur kohustatud toimetama kriminaalmenetlust, kui puuduvad kriminaalmenetlust välistavad asjaolud või puudub alus lõpetada kriminaalmenetlus seaduses sätestatud otstarbekuse kaalutlusel. Nimetatud seadussättes väljendatud legaliteediprintsiibi kohaselt tuleb kriminaalmenetluses selgitada välja kõik asjassepuutuvad asjaolud. Kui kohtueelses menetluses ilmneb KrMS § 199 nimetatud kriminaalmenetlust välistav asjaolu, lõpetatakse menetlus uurimisasutuse määruse alusel ja prokuratuuri loal või prokuratuuri määrusega. 5.2 Kaasaegse karistusõiguse ja kriminaalmenetluse üheks põhiprintsiibiks on riiklikkuse põhimõte, mis tähendab, et kuritegude osas toimetavad kriminaalmenetlust oma äranägemisel ja kehtivate seaduste järgi riigi poolt selleks määratud organid riigi nimel. See tähendab muuhulgas, et kannatanute ja muude isikute võimalus kriminaalmenetlust oma soovi järgi kujundada on piiratud ja eksisteerib vaid seadusega sätestatud ulatuses. Kannatanu osaleb kriminaalmenetluses läbi oma KrMS §-s 38 lg 1 sätestatud õiguste, mille realiseerimiseks talle takistusi pole tehtud ega neid rikutud. 5.3 Üldjuhul võib menetleja kriminaalmenetluses oma parima äranägemise järgi otsustada, millistele tõenditele tuginevalt püüab ta tuvastada menetletava kuriteo faktilisi asjaolusid. Vajadusel konsulteerib menetleja menetlust juhtiva prokuröriga. Kohtueelses kriminaalmenetluses on eeluurimismetoodika ja uurimistaktika valdkonda kuuluvate küsimuste kohta pädev õiguslikku hinnangut andma üksnes kohtueelne menetleja, kes oma kaalutlusõiguse alusel otsustab vajalike menetlustoimingute teostamise. Käesoleval juhul ka -2-

6.KarS § 28 lg 1 sätestab, et tegu ei ole õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri. Sama paragrahvi 2 lõike kohaselt ületab isik hädakaitse piiri, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitab. Hädakaitse jaguneb seega esmalt hädakaitseseisundiks (vahetu või vahetu eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või mõne teise isiku õigushüve vastu) ja teiseks hädakaitsetegevuseks (ründaja õigushüvede kahjustamine sobiva ja kaitsja käsutuses oleva säästvaima vahendiga, mis peab vastama ründe ohtlikkusele). Seejuures ei tohi kaitsetegevuse eesmärgiks olla ründajale liigse kahju tekitamine. Et oleks võimalik rääkida hädakaitsest ja/või selle piiride ületamisest, tuleb kõigepealt tuvastada hädakaitseseisundi olemasolu. Seejärel saab hinnata, kas kaitsetegevus jäi hädakaitse piiridesse või ületas neid. 6.1 Hädakaitseseisundi olemasoluks peab esinema õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüvedele. Seejuures peab rünne olema vahetu või seisma vahetult ees (peab olema oht ründeks). Ründest tuleneva ohu hindamiseks kasutatakse nn objektiivse kõrvalvaataja mõistet, mis tähendab, et olukorda püütakse hinnata selle informatsiooni järgi, mis oli kasutada konkreetses sündmuses osalejal (nn ex ante hindamine). Kui selline “objektiivne kõrvalseisja” leiab, et õigushüve kahjustamine oli tõenäoline, siis tuleb asuda seisukohale, et ründe oht oli olemas. 6.2 Hädakaitsetegevuse eesmärgiks on ründe tõrjumine, kusjuures selle käigus võib kaitsja kahjustada ründaja õigushüve. Ründe tõrjumise õiguse all tuleb mõista selle täieliku lõpetamise õigust. Seejuures peavad kaitsja poolt kaitsetegevuseks kasutatavad vahendid olema sobivad. Need peavad vastama ründe ohtlikkusele ja ei tohi olla ründe ohtlikkusele ilmselt mittevastavad ründajale kahjulikus suunas. Kaitsevahend on sobilik, kui see tõrjub ründe lõplikult, lõpetab selle täielikult ja otsekohe, ilma et kaitsja õigushüved ohtu jääksid või satuksid edaspidi ohtu ründesituatsiooni kui tervikut silmas pidades. Sobivuse kaalumisel ei arvestata kaitstava ja rünnatava õigushüve väärtust ega nõuta nende võrdsust või kaitstava hüve ülekaalukust. Kuna rünne on õigusvastane, siis ei pea kaitsja enda (või teise isiku) õigushüve kaitseks üle võtma ebakindlast kaitsevahendist tulenevat riski, mis ei garanteeri ründe kohest ja lõplikku kõrvaldamist. Kui kaitsjal on kaitsetegevuseks valida mitme vahendi vahel, siis peab ta valima säästvaima, st vahendi, mis ründajat kõige vähem kahjustab. Säästvaima kaitsevahendi kasutamise nõue tuleneb sellest, et ka ründaja ei asetu oma teoga väljapoole õigust ehk ta ei muutu lindpriiks. Samas ei arvata nende vahendite hulka põgenemist, abi kutsumist ega ebakindlat vahendit. Kaitsja kohustus valida kaitsetegevuseks sobiv ja säästvaim vahend tuleneb ka KarS § 28 lg 2, mille kohaselt ületab isik hädakaitsepiiri, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitab. Teatud ulatuses võib kaitsetegevus ületada ründest lähtuvat ohtu ja tekitada ründaja õigushüvele suuremat kahju, kui ründe realiseerumise korral oleks tekkinud kaitsja või mõne teise isiku hüvele. See üldprintsiip – õigus ei tagane ebaõiguse ees – tuleneb KarS § 28 lg 3, mille kohaselt võimalus vältida rünnet või pöörduda abi saamiseks teise isiku poole ei välista õigust hädakaitsele. Ka hädakaitsetegevuse ründele vastavuse või mittevastavuse tuvastamisel on kohaldatavad ex ante hindamiskriteeriumid. Neist omakorda tuleneb, et hädakaitsetegevuse mittevastavus ründele peab objektiivsele kõrvalseisjale olema ilmne juba kaitsetegevuse ajal – seda ei saa tuletada hiljem saadud teadmiste pinnalt.

7.Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on menetluse käigus viidud läbi vajalikud menetlustoimingud ja kogutud tõendid, milleks on kannatanu ja tunnistajate ütlused. Kriminaalasjale on lisatud väljatrükk 26.08.2013 patrulllehest, E. Jõgi kuriteoteade koos lisadega, OÜ XXX äriregistri väljatrükk, koopia kinnistusregistri päringust, sündmuskoha vaatlusprotokoll ja koopiad kriminaalasja nr 13260103437 materjalidest. 7.1 Kannatanu E. Jõgi ütluste kohaselt ta viibis koos alaealise pojaga 26.08.2013 kella 21.00 paiku Võru vallas XXX i kandis ühe kruusakarjääri naabruses asuva tiigi juures, et püüda tiigist kalamaimu. Ta tegi ettevalmistusi maimumõrdade sisselaskmiseks, kui tiigi juurde sõitis kastiga džiip, millest väljusid A.P. ja J.K. . A.P. haaras kastist kaablijupi ja lõi sellega vastu kätt. Poeg R. jooksis enne rünnakut lähedalasuvasse metsa ja helistas politseisse. E. Jõgi ütluste järgi põhjustas talle vigastuse tema käes olnud rauasaeleht. LõunaEesti Haigla AS-i tervisekaardist nr A25417 nähtub, et E. Jõgil esines 26.08.2013 vasaku käe sõrmel 2 väikest haava, mis sutureeriti kohalikus tuimestuses üksikõmblustega ja seoti. 7.2 J.K. ütluste kohaselt tuli tiigi juures vastu E. Jõgi, kellel oli käes rauasaeleht. Nad tegid sündmuskohal kõvasti lärmi ja teine isik jooksis koheselt metsa. A.P. i ütluste kohaselt oli ta endast väljas, sest varastamas oli käidud regulaarselt. Kohale jõudes nägi ta kahte inimest, kellest üks jooksis metsa. Tiigi äärest tuli talle vastu E. Jõgi, kellel oli käes mingi pikk asi. Enne autost väljumist pani ta kätte kindad ja haaras kätte mingi voolikujupi. A.P. haaras E. Jõgi käest selle asja ja kätt ei puutunud. Selgus, et tegemist oli rauasaelehega, mille ta viskas autosse. Sellel hetkel, kui A.P. läks asja haarama, ei teadnud ta, mis on Ervini käes. Õige otsus tundus see asi käest võtta. A.P. kannatanut kaablijupiga ei löönud, vaid võttis käest ära selle asja. Kuna Ervin tuli tema poole saeleht püsti, siis A.P. i hinnangul oli parem see käest võtta. Eelnevalt käskis A. P. Ervinil ka see asi käest maha visata. A.P. tegutses selle nimel, et oma vara kaitsta ja varas kinni püüda ja ta ei näinud ette, et selle saelehe käest võtmisel võib isik haiget saada. 7.3 L.K. ütluste kohaselt oli ta 26.08.2013 tööl Võru politseijaoskonna patrullteenistuses ja ta sai kella 21.10 paiku juhtimiskeskuse kaudu väljakutse AS XXX lähedale karjääri, kus 2 meest on teataja isale kallale tulnud ja teataja ise on jooksnud metsa. L.K. ütluste kohaselt tunneb ta E. Jõgi, kellega koos on ta töötanud ja ka A.P. it, kes on koolivend. L.K. toimunud sündmust ei näinud, kuid A.P. oli talle tunnistanud, et ta oli tiigi juures ühte tegutsevat meest löönud, aga seda ta ei öelnud, et millega või kuhu. E. Jõgi ütles talle, et tema oli tulnud pojaga kalale ja varsti olid sinna sõitnud kaks meest, kellest üks oli teda mingi kaabliga löönud. L.K. ütluste põhjal nägi ta E. Jõgi parema käe sõrmel mingit väikest vigastust. 7.4 Kannatanu ja tunnistaja A.P. i ütlused on omavahel vastuolus kaablijupiga vastu kätt löömise osas ja sündmuse objektiivsed, sõltumatud pealtnägijad puuduvad. Tunnistajate ütlused kattuvad seoses kannatanupoolse neile vastu tulemisega rauasaeleht käes ning seda kinnitab ka kannatanu ise.

8.Hädakaitseseisundi olemasoluks peab esinema õigusvastane rünne kaitsja õigushüvedele. Õigusvastaseks loetakse rünnet, mille kohta ei ole lubavat normi. Territooriumile omavolilise sissetungimise ja tiigist kalamaimude varguse katse järgselt E. Jõgi lähenes kohale saabunud omanikele rauasealeht käes. Antud olukorras tundis A.P. põhjendatult ohtu. Seega tekkis A.P. il õigus hädakaitsele ning kaitstavaks õigushüveks oli lisaks omandi puutumatusele ka isikute kehaline puutumatus ja tervis. 8.1 Järgnevalt tuleb analüüsida A.P. i hädakaitsetegevust. Nagu eespool märgitud, on ründe tõrjumise eesmärgiks ründe täielik lõpetamine selleks sobiliku vahendiga. A.P. kinnitab, et nähes lähenevat isikut käes pikk asi, pani ta kätte kindad ja haaras kätte voolikujupi. A.P. eitab vastu kätt löömist ning kinnitab, et soovimata kannatanule kahju tekitada, haaras käest ära rauasaelehe. Antud juhul, isegi kui oleks tõendatud kannatanu väited, et talle löödi kaablijupiga vastu kätt, siis vastati vahetult ründajale ja ei kahjustatud ründaja tervist liigselt. Seega ei langetanud A.P. kaitsevahendi valikul valet otsust ega eksinud kaitsevahendi sobilikkuse ja säästlikkuse nõude vastu. 8.2 Eeltoodust tulenevalt leiab prokuröri abi, et A.P. tegutses E. Jõgi suhtes objektiivsest küljest hädakaitseseisundis ja tema kaitsetegevus ei väljunud hädakaitse piiridest, sest ta kaitses vara ja ennast õigusvastase ründe eest, kasutas selleks kohaseid vahendeid ega tekitanud ründajale ilmselt liigset kahju. Tuleb ka märkida, et vastavalt KarS § 28 lg-le 2 on hädakaitsepiiride ületamine karistatav ainult siis, kui ta pannakse toime kavatsetult või otsese tahtlusega. See tähendab, et lisaks objektiivsele küljele tuleb hädakaitse ja selle piiride küsimuse otsustamiseks tuvastada hädakaitse subjektiivsed tunnused. Siinjuures tuleb osundada tõenditele, mis kinnitavad, et E. Jõgi grupis koos pojaga oli tunginud võõrale territooriumile varguse eesmärgil ja ta hoidis käes endast ohtu kujutavat rauasaelehte ning A.P. i tegevuse põhjuseks oli soov vastavalt kaitsta oma äriühingu vara ja kinni pidada vargad, ühtlasi samas kaitstes ka ennast. Seega leiab prokuröri abi, et A.P. i käitumine E. Jõgile tervisekahjustuste tekitamisel oli kantud kaitsetahtest ning kriminaalasjas puuduvad tõendid, et A.P. oleks kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitanud.

11.Kaebuse esitaja taotleb tühistada Riigiprokuratuuri kaebuse rahuldamata jätmise määrus ja jätkata kriminaalasja menetlust. Kaebuse esitaja väited on kokkuvõtlikult järgmised. 11.1 Selleks, et rääkida hädakaitsest, peab olema tuvastatud rünnak, mille eest kaitstakse. Rünnakut, mille kaitsmiseks oli põhjendatud E. Jõgile füüsilise valu tekitamine, ei toimunud. Riigiprokuratuuri määruse kohaselt tuleb välja selgitada kaitsja tegevuse subjektiivne külg. Kaitsetegevus peab olema kantud kaitsetahtest. Ei kannatanu E. Jõgi ega OÜ XXX juhatuse liikmete J.K. ja A.P. i ütlustest nähtu E. Jõgi poolset rünnakut. Tõendatud ei ole ei rünne ega ka ohustamine. Tunnistaja A.P. i ütlustest nähtub, et ta nägi tiigi ääres E. Jõgi ning ilma ühegi viiteta E. Jõgi poolsele rünnakule räägib A.P. , et läks ja haaras E. Jõgi käest asja, tuvastamata millega on tegu või millisel eesmärgil see on E. Jõgi käes. Tunnistaja ise on kinnitanud, et mingit ohtu ei eksisteerinud ning tema ise, kuivõrd tegemist on firma territooriumiga, otsustas ilma konkreetse põhjuseta rünnata E. Jõgi, tekitades talle füüsilist valu. 11.2 Toimiku materjalide põhjal ei ole tuvastatav, kas kõnealuses veekogus üldse on kalu, mille varguse katses on E. Jõgi süüdistatud. Kuivõrd tuvastatud ei ole kalamaimude olemasolu, puudus ka hädakaitseseisund, põhjusel, et puudus objekt, mida kaitsta. A.P. ja J.K. on kriminaalasjas nr 13260103437 öelnud, et ei tea, kui palju kala tiigis on, sest tiiki pandud võrkudes kala ei olnud. 11.3 Isegi kui eeldada võimaliku ründe olemasolu, võib A.P. i tegevust käsitleda hädakaitsepiiride ületamisena. A.P. on andnud ütlusi, et ilma E. Jõgi poolse tegevuseta asus ta viimase käest mingit asja haarama, kuigi selleks puudus objektiivne vajadus. Seega on A.P. tegutsenud ilmselgelt kavatsetult või otsese tahtlusega tekitada E. Jõgile kahju. 11.4 Menetleja on jätnud olulise menetlustoiminguna üle kuulamata tunnistajana R.J. , samuti on jäetud kriminaalasja materjalide juurde lisamata R.J. kõnesalvestis, mis kinnitab A.P. i poolset rünnet. Tunnistaja L.K. on andnud ütlusi selle kohta, et 26.08.2013 kella 21:10 paiku tuli juhtimiskeskusele väljakutse, et AS XXX lähedal karjääris on kaks meest tulnud helistaja isale kallale ja et teataja ise jooksis metsa. Seda salvestust ei ole välja nõutud. Tegemata toimingud omavad kriminaalasja lahendamise seisukohast tähtsust hindamaks A.P. i tegutsemist hädakaitseseisundis. 11.5 A.P. i ja tunnistaja L.K. ütlustes on vastuolu E. Jõgi löömise faktis. Riigiprokuratuur on leidnud, et kannatanu ja tunnistaja A.P. i ütlused on vastuolus kaablijupiga vastu kätt löömises ja sündmusel puuduvad objektiivsed, sõltumatud pealtnägijad. Riigiprokuratuur on viidanud tunnistajana L.K. ütlustele. L.K. ei ole küll sündmuste pealtnägija, kuid tegemist on objektiivse tunnistajaga, kes on andnud ütlusi selle kohta, mida talle on vahetult ühelt või teiselt isikult edastatud. A.P. on L.K. le tunnistanud E. Jõgi löömist ning tema ütlused on objektiivsemad ja usutad, sest menetluse vastu tal isiklik huvi puudub. 11.6 E. Jõgi poolt varguse katse ja võõrale territooriumile sisenemine ei ole tõendatud, nagu Riigiprokuratuur ebaõigesti leidis. Kriminaalasjas nr 13260103437 on menetlus lõpetatud, E. Jõgi ei ole end süüdi tunnistanud ning teda ei ole süüdi tunnistatud ega karistatud.

11.7 Kriminaalmenetluse käigus ei ole sisuliselt uuritud E. Jõgi avalduses toodud väiteid A.P. i poolt Facebooki kaudu E. Jõgi ja tema poega laimavate ja häbistava info levitamisega ja raha väljapressimisega seoses. Kriminaalmenetluse lõpetamise määruses on menetlus lõpetatud KarS § 121 alusel. KrMS § 198 lg 1 kohaselt on uurimisasutus või prokuratuur kohustatud kuriteoteate saamisest alates 10 päeva jooksul teatama kuriteoteate esitajale kriminaalmenetluse alustamata jätmisest käesoleva seadustiku § 199 lg 1 või 2 kohaselt. Seaduses nimetatud tähtaja jooksul ei ole E. Jõgi teavitatud kuriteoteates esitatud asjaolude suhtes. Menetleja pidanuks lisaks tervise kahjustamisele käsitlema ka kõiki teisi avalduses märgitud asjaolusid. Kannatanu möönab, et isiku kohta laimava ja häbistava info levitamine ei ole kriminaalkorras karistatav, ent sellisel juhul pidanuks menetleja sellest 10 päeva jooksul teatama. 11.8 Väljapressimise süüdistuses on Riigiprokuratuur esitanud omapoolse hinnangu, ent viidatud ei ole ühelegi tõendile. Kuriteoteates esitatud episoodi osas ei ole kohtueelset menetlust läbi viidud ning tõendeid kogutud, mistõttu ei saa ka Riigiprokuratuur väita, et esitatud asjaolude põhjal ei ole täidetud KarS § 214 sätestatud koosseisu tunnused. Riigiprokuratuur on jätnud tähelepanuta, et A.P. ja J.K. on avaldanud E. Jõgi kohta häbistavaid andmeid, mille eesmärgiks oli rahalise kasu saamine. E. Jõgi on oma avalduses politseile märkinud, et 27.08.2013 toimunud kokkusaamisel on A.P. ja J.K. selgelt öelnud, et E. Jõgi peab neile kompenseerima 4000 eurot, muidu läheb asi avalikuks ning nad pöörduvad politseisse. Kuivõrd E. Jõgi ei olnud nõus temale esitatava väidetava kahjunõudega ja ei vastanud temale saadetud SMS-ile, siis sai 16.09.2013 E. Jõgi oma tuttavate ja töökaaslaste kaudu teada, et suhtlusportaalis Facebook levib A.P. i poolt kirjutatud tekst selle kohta, et E. Jõgi ja tema poeg on käinud vargil ja teinud sellest tulutoova äri, lisatud oli E. Jõgi nimi ja töökoht ning poja nimi. Määruskaebuse esitaja hinnangul oli tegemist väljapressimisega, mida aga menetleja ei pidanud vajalikuks uurida. Kahetsusväärselt on Riigiprokuratuur antud väljapressivat olukorda kirjeldanud taotluselt, et /---/ objektiivselt taunitavaks ei saa pidada faktiliselt toimunud kuriteo avalikustamist /--/. Kaebuse esitaja leiab, et Eesti Vabariigis maksva süütuse presumptsiooni põhimõtte kohaselt ei saa kedagi pidada süüdiolevaks, kui selle kohta ei ole jõustunud kohtuotsust. Kriminaalasjas nr 13260103437 on menetlus algatatud KarS § 199 lg 1 tunnustel 13.09.3013. E. Jõgi sai tuttavate kaudu teadlikuks enda kohta avaldatud häbistavate andmete avaldamisest 16.09.2013. Seega nimetatud kuupäeval või ka varem avaldatud andmed faktiliselt toime pandud kuriteo kohta, tuues välja kuriteo toime pannud isiku nime ja temale etteheidetava teo sisu, on lubamatu ja vastab KarS § 214 tunnustele.

tähendada nii seda, et puudub tegu karistusõiguse mõttes, kui ka seda, et tegu ei vasta ühelegi kuriteokoosseisule. Kriminaalmenetluse aluse puudumisega on tegu ka siis, kui mõnele kuriteokoosseisule vastav tegu osutub õiguspäraseks (nt hädakaitse). Käesoleval juhul ongi menetleja ja Riigiprokuratuur sedastanud E.P. tegutsemises hädakaitseseisundis. 13.3 Kuriteomõistet tuleb sisustada kolmeastmelise deliktistruktuuri valguses, mida käesoleval juhul on ka tehtud. Riigiprokurör on hinnanud teo objektiivset koosseisu ja leidnud, et kannatanu ja tunnistaja ütlused on vastuolus kaabliga vastu kätt löömise osas ja sündmuse objektiivsed, sõltumatud pealtnägijad puuduvad. Kaebuse esitaja ei ole riigiprokuröriga nõus ja leiab, et olulise menetlustoiminguna on jäetud teostamata R.J. tunnistajana ülekuulamine, samuti on materjalide juurde jäetud lisamata R.J. poolt tehtud kõne salvestis, mis tõendab A.P. i poolset rünnet. 13.4 Apellatsioonikohus märgib, et vastavalt KrMS § 30 lg-le 1 ei juhi kohtueelset menetlust mitte kohus, vaid prokuratuur, kes esindab riiklikku süüdistust kohtus, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. Seega on kohtueelses menetluses erinevate menetlusotsustuste vastuvõtmine või vastuvõetud menetlusotsustuste põhjendatuse hindamine eeskätt prokuratuuri pädevuses ja kohtul puudub üldjuhul pädevus ette kirjutada edasise menetluse detailset käiku koos kohustuslike toimingutega. Küll aga saab kohus juhtida tähelepanu elementaarsetele puudustele kriminaalmenetluse läbiviimises või vajadusele mõnd asjaolu täiendavalt selgitada. 13.5 Ringkonnakohus leiab, et kaebuse esitaja taotlused ei oma tõendamiseseme asjaolude väljaselgitamise seisukohast olulist tähtsust, mistõttu tuleb taotlus täiendavate tõendite uurimiseks ja kriminaalasja juurde lisamiseks jätta rahuldamata. Apellatsioonikohtu hinnangul ei saanud arvestades olemasolevaid tõendeid R.J. näha A.P. i poolset rünnet, kuna ta põgenes sündmuskohalt enne väidetava vägivallaakti toimepanemist. E. Jõgi ütlustest nähtub, et poeg R. oli sündmuse toimumise hetkel temast 30 m kaugusel ja jooksis kohe minema, kui nägi, et E. Jõgi rünnatakse (tlk 11). Ka J.K. ütlustest selgub, et E. Jõgiga kaasas olnud inimene „pani meid nähes kohe metsa“ (tlk 22). Sama on oma tunnistustes kinnitanud A.P. (tlk 30). Arvestades ka sündmuse toimumise aega 26. augustil peale kella 21 (tlk 4), s.o tegemist oli õhtuse ajaga, ei pea ringkonnakohus tõenäoliseks, et R.J. sai distantsilt ja põgenedes sündmusi näha.