Eesistuja Pavel Gontšarov, liikmed Sten Lind ja Urmas Reinola Nikolai Tome süüdistuses KarS § 25 lg 1,2- § 113; § 114 p 2,4, § 121; § 418 lg 1 järgi. Pärnu Maakohtu 05. novembri 2013. a otsus üldmenetluses
Kriminaalasi Apelleeritud kohtuotsus
Kaitsja
Süüdistatava Nikolai Tome kaitsja vandeadvokaat Siim Roode Küllike Kask Nikolai Tome elukoht: Tallinna tn 2-34, Türi, Järvamaa isikukood: 37903084930 kodakondsus: EV emakeel: vene keel haridus: põhiharidus töökoht või õppeasutus: XXXXXXX Advokaat Siim Roode
Asja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus
Apellatsiooni esitaja Prokurör Süüdistatav
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 5. novembri 2013. a kohtuotsus Nikolai Tome suhtes jätta muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks 5. märtsil 2014. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30
päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Nikolai Tomele (Tome) on esitatud süüdistus selles, et tema viibides 27.08.2012 a kella 12 ajal Järvamaal Türi vallas Türi linnas XXXXX asuva AVEMET EESTI OÜ kontorihoone teisel korrusel asuvas kontoriruumis ja nähes läbi akna kontorihoonele selle ees olevas parklas lähenemas A M ut ja M P d, jooksis sama hoone esimesel korrusel asuvasse riietusruumi, kus võttis enda riietekapist ebaseaduslikult tema valduses oleva tulirelva, s o laskekõlbuliku 7,62x25 mm kaliibrilise poolautomaatpüstoli PW wz. 33 seeria nr H7577 ja jooksis tagasi sama hoone teisele korrusele. Seal sisenes Nikolai Tome ühte XXXXXX parkla poolsetest kontoriruumidest, kus avas ruumi akna ja M.P tapmise eesmärgil tulistas avatud aknast ilma eelneva suulise hoiatuseta ühel korral XXXXXX hoone välisukse ees, aknast vähemalt 6 m kaugusel seisva M P suunas, kuid ei tabanud teda. Pärast tulistamist jooksis M P Kalevi tn.11 hoone ees olevast parklast minema, mistõttu jäi Nikolai Tome poolt M P tapmine lõpule viimata tema tahtest mitteolenevatel põhjustel. Seega Nikolai Tome teise inimese tapmise katsega, s o tahtliku teoga, mis oli suunatud süüteo toimepanemisele, pani toime KarS § 25 lg 1, 2 ja § 113 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Samuti Nikolai Tome, olles 27.08.2012 a kella 12 ajal Järvamaal Türi vallas Türi linnas XXXXXX asuva AVEMET EESTI OÜ kontorihoone teisel korrusel asuvas kontoriruumis läbi avatud akna tulistanud tapmise eesmärgil M P d, pannes sellega toime KarS § 25 lg 1, 2 ja § 113 järgi kvalifitseeritava tapmise katse ja nähes et M.P ning A M jooksid kontorihoone eest minema, jooksis Nikolai Tome ebaseadusliku tulirelva s o laskekõlbuliku 7,62x25 mm kaliibrilise poolautomaatpüstoliga PW wz. 33 seeria nr. H7577 AVEMET EESTI OÜ hoonest välja A M ule järgi. Väljudes Kalevi t. 11 hoonest, jooksis Nikolai Tome XXXXXX ja Kalevi 9 C hoonete vahelisele alale, kuhu oli jooksnud A M . Olles XXXXXX ja XXXXX hoonete vahelisel alal ning nähes A M ut, tulistas Nikolai Tome ühel korral õhku, mille peale A M jooksis XXXXXX ja XXXXX hoonete vahelisel alal juhuslikult viibinud V C selja taha. Seejärel tulistas Nikolai Tome, käitudes avalikus kohas üldohtlikul viisil, enda valduses olevast tulirelvast ühel korral A M u suunas, kuid tabas V C t, kelle selja taga A M end peitis, rindkere piirkonda. Seejärel Nikolai Tome taganes tema suunas liikuva A M u eest ära XXXXXX tootmishoone avatud väravatest sisse ja tulistas tema suunas liikuvat A M ut korduvalt keha piirkonda kuni padrunid Nikolai Tome tulirelvas lõppesid ning A M XXXXXX tootmishoones kõhuli maha kukkus ning suri saadud vigastustesse kohapeal. Tulistamisega tekitas Nikolai Tome A M ule kaela läbiva laskevigastuse sisenemisavaga kaela tagumisel pinnal keskjoonel koos lülisamba IV ja V kaelalüli lülikeha vasakpoolse külgjätke killuliste murdudega, verevalumitega vasakul pool kaela pehmetes kudedes ja nahamarrastuste ning tahmaladestustega sisenemisava ümber ja väljumisavaga vasakul pool kaela eesmisel külgpinnal; 3 kehatüve läbivat laskevigastust sisenemisavadega (kokku 2) rindkere eespinnal ülaosas rinnaku kohal ja vasakul pool rindkerel vasaku rinnanäärme kohal ning väljumisavadega (kokku 3) paremal pool seljal tagumisel kaenlajoonel ja abaluujoonel ning paremal pool rindkerel keskmisel kaenlajoonel koos siseorganite (süda, südamepaun, aort, kopsud, maks, magu, soolekinnisti), rinnakelme, kõhukelme ja vahelihase vigastustega; parempoolse III-V roide, vasakpoolse V roide, lülisamba I nimmelüli vigastusega, verevalumitega pehmetes kudedes ning naharebendite, nahamarrastuste ja tahmaladestustega sisenemisavade ümber; paremat jalga läbiva laskevigastuse sisenemisavaga reie
2(14)
alaosas koos verevalumitega pehmetes kudedes ja väljumisavaga sääre ülemises osas välisküljel; parema õlavarre ülaosa laskevigastuse; nahamarrastused mõlemal alajäsemel ning nahamarrastused näol ja paremal pool kaelal. Pärast A M u tapmist lahkus Nikolai Tome XXXXX tootmishoone tsehhist, läks XXXX asuvasse OÜ AVEMET EESTI tootmistsehhi, kust jooksis läbi ja väljus tagumisest uksest ning jooksis edasi Mehaanika tänava suunas. XXXXXX asuva tootmishoone ja Mehaanika tn vahelisel tühermaal viskas N.Tome enda valduses olnud tulirelva, s o laskekõlbuliku 7,62x25 mm kaliibrilise poolautomaatpüstoli PW wz. 33 seeria nr. H7577 maha ja jooksis ise Mehaanika tänava suunas. Jõudes Türi linnas Mehaanika tn.4 maja juurde, istus Nikolai Tome maja juurde sõitnud J R poolt juhitavasse sõiduautosse BMW ning palus ennast viia Paide linna, LUKOILI tanklasse, mida J R ka tegi ning seal lahkus Nikolai Tome autost. Seega Nikolai Tome, tapmisega kui see on toime pandud üldohtlikul viisil ja vähemalt teist korda, pani toime KarS § 114 p 2 ja 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Samuti Nikolai Tome, olles kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata ajal, kuid ajavahemikus 24.08.2012 a kella 20.00 kuni 25.08.2012 a kella 02.06 Järvamaal Paide linnas Keskväljak 15 asuva Paide restorani teise korruse koridoris, pärast seda kui V K lõi kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata arvul korral, kuid vähemalt kahel korral rusikaga näo piirkonda M P d ning kui M P saadud löökide tagajärjel põrandale maha kukkus, lõi Nikolai Tome M P d kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata arvul korral, kuid vähemalt ühel korral jalaga pea piirkonda ja vähemalt ühel korral kõhtu. M P peksmisega põhjustati talle füüsilist valu ja kogumina järgmised kehavigastused: ninaluude murru, nahaaluse verevalumi ja nahamarrastused otsmikul, nahaaluse verevalumi koos nahamarrastuse ja pehmete kudede tursega ninal ning nahamarrastused kaela ja turja piirkonnas. Samuti Nikolai Tome 27.08.2012 a kella 12.10 paiku Järvamaal Türi vallas Türi linnas XXXXXX ja Kalevi 9 C hoonete vahelisel alal ja XXXXXX asuva tootmishoone ees, tulistas ebaseaduslikult tema valduses olevast tulirelvast, s o laskekõlbulikust 7,62x25 mm kaliibrilisest poolautomaatpüstolist PW wz. 33 seeria nr H7577 ühel korral V C selja taga ennast varjava A M u suunas, tabades V C t rindkere piirkonda. Tulistamisega tekitas Nikolai Tome V C le tervisekahjustused: peetuslasuvigastuse kuuliga sisenemisavaga vasaku õlavarre ülemises kolmandikus tagumisel pinnal ja võõrkeha (kuuli) peetumisega vasakul pool rindkere ülaosas II roidevahemiku kõrguse eesmisel kaenlajoonel koos õlavarreluu diafüüsi ülemise kolmandiku tagumise osa killulise murru; vasaku õlavarre kolmpealihase purustuse ja vasaku õlavarre kakspealihase lühikese pea vigastusega ning nahaaluse verevalumiga vasaku õlavarre alumises kolmandikus. Seega Nikolai Tome, peksmisega ja muu valu tekitanud kehalise väärkohtlemisega, milliste tegevustega kaasnes teise inimese tervise kahjustamine, pani toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Samuti Nikolai Tome omandas kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata ajal, kuid 2011 a novembrikuus Järvamaal Türi vallas Türi linnas A A i (A) käest ebaseadusliku tulirelva, s o laskekõlbuliku 7,62x25 mm kaliibrilise poolautomaatpüstoli PW wz. 33 seeria nr. H7577, koos kohtueelse menetlusega tuvastamata koguses laskemoonaga, kuid vähemalt 16 padruniga, mille sai enda valdusesse ja millist hoidis enda valduses kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata aja, kuid vähemalt ühe päeva. Samuti tema kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata ajal, kuid ajavahemikus 2012 a kevadest kuni 27.08.2012 a sai Järvamaal Türi vallas Türi linnas A A i (A) käest enda valdusesse ebaseadusliku tulirelva, s o laskekõlbuliku 7,62x25 mm kaliibrilise poolautomaatpüstoli PW wz. 33 seeria nr H7577 koos kohtueelse menetlusega tuvastamata koguses laskemoonaga, kuid vähemalt 16 padruniga, millist hoidis enda valduses kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata aja, kuid vähemalt ühe päeva rikkudes sellega Relvaseaduse § 32 lg 1 sätteid,
3(14)
mille kohaselt piiratud tsiviilkäibega relva soetamiseks on vajalik soetamisluba ja lg 2 sätteid, mille kohaselt soetamisluba annab selle omajale õiguse loal märgitud relvaliigi hulka kuuluva relva soetamiseks, selle järgnevaks hoidmiseks ja edasitoimetamiseks kuni relva registreerimiseni, samuti vastava laskemoona soetamiseks, Relvaseaduse § 34 lg 2 nõudeid, mille kohaselt füüsilise isiku relvaluba annab selle omajale õiguse relvaloale kantud relva ja selle laskemoona käitlemiseks. Samuti rikkus Nikolai Tome Relvaseaduse § 45 lg 1 nõudeid, mille kohaselt võib relva ja laskemoona hoida isik, kellel on relvaluba või tegevusluba relvade või laskemoona valmistamiseks, müügiks, parandamiseks, ümbertegemiseks või hoidmiseks teenusena. Seega Nikolai Tome, tulirelva ebaseadusliku käitlemisega pani toime KarS § 418 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
2.Pärnu Maakohtu 05.11.2013 otsusega Nikolai Tome tunnistati süüdi KarS § 114 p 2,3 järgi (KarS § 25 lg 1,2-§ 113 hõlmatud mõrva süüdistusega) ja mõisteti karistuseks kaheksa (8) aastat vangistust. Tunnistati Nikolai Tome süüdi KarS § 121 järgi ja mõisteti karistuseks üks (1) aasta vangistust. Tunnistati Nikolai Tome süüdi KarS § 418 lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks kuus (6) kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskema karistusega ja liitkaristuseks mõisteti Nikolai Tome’le kaheksa (8) aastat vangistust. Mõisteti Nikolai Tome’lt välja KrMS § 179 lg 1 p 1 alusel sundraha 800 eurot riigituludesse ning menetluskuludena 4206 eurot.
3.Maakohus leidis, et N. Tome süü talle inkrimineeritud tegevuses on täielikult tõendamist leidnud, kuid asus seisukohale, et M. P tapmiskatse ei moodusta lõpuleviidud A. M’u mõrvaga kogumit, vaid neeldub lõpuleviidud mõrvas, seega tuleb Nikolai Tome käitumine kvalifitseerida KarS § 114 p-de 2, 3 järgi. Maakohus asus seisukohale, et süüdistatav mõrva toimepanemisel ei viibinud hädakaitses ega äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis. Süüdistatava poolt V. G kehaline väärkohtlemine A. M pihta tulistamisel oli toime pandud kaudse tahtlusega.
ESITATUD APELLATSIOON
4.Apellant vaidlustab maakohtu otsuse osas, milles N. Tome mõisteti süüdi KarS § 114 lg p. 2 ja 3 järgi M. Mu mõrvas ja KarS § 121 järgi V. G kehalises väärkohtlemises menetlusõiguse olulise rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu, palub selle vaidlustatud ulatuses tühistada ja saata uueks arutamiseks maakohtule.
4.1.Süütegude kvalifitseerimise osas apellant märgib, et vaidlustava kohtuotsusega mõisteti N. Tome süüdi KarS § 114 p. 2 ja 3 ning § 121 järgi selles, et N. Tome pani sama tahtlusega hõlmatud ja ajaliselt seotud tegudega toime M. P tapmise katse, A. Mu tapmise üldohtlikul viisil ja V. G kehalise väärkohtlemise. V. G kehaline väärkohtlemine ja M. P tapmise katse on seejuures samaaegselt A. Mu suhtes toimepandud süüteo kvalifitseerivad tunnused. Kaitsja vaidles süüdistusele, milles N. Tome süütegu kvalifitseeriti Kars § 114 p. 2 ja 4 järgi, vastu ja leidis, et A. Mu tapmine tuleb kvalifitseerida KarS § 113 järgi. M. P tapmise katses ja V. G kehalises väärkohtlemises palus kaitsja N. Tome süüteokoosseisu puudumise tõttu õigeks mõista. Kaitsja leiab, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. M. P tapmise katse episoodis on kohus ebaõigesti tuvastanud, et objektiivsest küljest seisnes N. Tome tegu M. P suunas tulistamises. Kaitsja selle järeldusega ei nõustu. N. Tome ei tulistanud M. P suunas vaid temast mööda, hoone ees parkinud sõiduautode vahele maha. M. P ja tunnistaja J. Sa, samuti süüdistatava kohtus antud ütlustega on tõendatud, et M. P seisis hoone ees parkinud BMW ees (BMW ja trepi vahel), mitte BMW ja Volvo vahel, kuhu süüdistatav tulistas hoiatuslasu, tabades M. Pst kaugemal asunud Volvot.
4(14)
Seega on tuvastatud, et süüdistatav ei tulistanud otse M. P suunas vaid temast sündmuskoha vaatlusprotokolli skeemilt nr. 3 nähtuvate asjaolude (lasust tabatud Volvo ja BMW, mille ees seisis M. P, vaheline kaugus on vähemalt 1,26 meetrit) kohaselt 1,3 meetri kauguselt mööda. Kaitsja leiab, et süüdistatava tegevus ei vasta kuriteokoosseisu objektiivse külje tunnustele, milleks saab olla lask tulirelvast selliselt, et see saab kõiki asjaolusid, eelkõige laskekaugust, nähtavust ja tulistaja laskeoskust arvestades tõenäoliselt ohvrit tabada. M. Pst vähemalt 1,3 meetri kaugusel mööda tulistatud kuul ei tabanud ega saanud isegi tõenäoliselt teda tabada. Kaitsja leiab, et tuvastatud asjaolude pinnalt ei saa teha järeldust, et N. Tome tulistas M. P’st mööda ebapiisava laskmisoskuse tõttu. N. Tome on läbinud spetsiaalse laskesportlatse ettevalmistamiseks mõeldud koolituse, sh. praktilise laskmise testi (III kd tl. 31-32). Võttes arvesse, et lask toimus u. 6 meetri kauguselt, ei ole eluliselt usutav, et sõjaväeteenistuse ja spetsiaalse laskesportlaste koolituse läbinud isik nii lühikese vahemaa tagant küündimatuse tõttu mööda tulistab.
4.2.Järgnevalt põhjendab kaitsja, miks ei ole süüdistatava käitumine subjektiivsest küljest käsitletav tahtluse vaid ettevaatamatusena. Kaudse tahtluse ja ettevaatamatuse piiritlemisel tuleb esmalt tuvastada, kas isik kujutas endale üldjoontes ja tavalise elukogemuse tasemel ette põhjuslikku seost oma teo ja saabuva tagajärje vahel (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-28-01). Jaatava vastuse korral tuleb seejärel lahendada küsimus, kas ta kiitis tagajärje heaks (seda mööndes) või lootis seda vältida. Süüdistatava ütluste selles, et ta peab ennast heaks laskjaks ja asjaolu, et N. Tome on läbinud spetsiaalse laskesportlatse ettevalmistamiseks mõeldud koolituse, sh. praktilise laskmise testi (III kd tl. 31-32), pinnal saab teha järelduse, et süüdistava lootus kahjuliku tagajärje (M. P tabamise) mittesaabumisele oli tõsimeelne, see toetus konkreetsetele asjaoludele ega olnud sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest.
4.3.V. C kehalise väärkohtlemise osas kaitsja leiab, et N. Tome pani V. C kehalise väärkohtlemise toime subjektiivsest küljest ettevaatamatusega. Kohus on jätnud kõrvaldamata ületamatu loogilise vastuolu süüdistuses esitatud versiooni sündmuste kulgemisest ja tuvastatud asjaolude vahel. Ebaõige on süüdistuse väide, et süüdistatav tabas V. Ct ajal, kui A. M varjas end tema selja taga. Kaitsja juhtis asja arutamisel maakohtus tähelepanu tõenditest nähtuvale vigastuse tekkemehhanismile ja sellele, et vigastus ei saanud tekkida olukorras, kus V. C oli A. Mu ja süüdistatava vahel vaid vastupidi, A. M oli süüdistatava ja V. C vahel. Maakohus kaitsja väiteid tähelepanu väärivaks ei pidanud. Kohtuotsuses nimetatud ületamatut vastuolu kõrvaldatud ei ole, mis on menetlusõiguse oluline rikkumine. Kaitsja leiab, et tuvastatud asjaolude pinnal saab teha vaid ühe järelduse, et N. Tome tulistas A. Mut alles siis, kui V. C oli liikunud A. Mu taha, N.Tome lasketrajektoorilt välja. Seega ei saa asjas kogutud tõendite pinnal teha tõsikindlat järeldust selles, et süüdistatav tekitas vähemalt kaudse tahtlusega kannatanu V. Cle õlavarre vigastuse, mida saab käsitleda kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 tunnustel. Kaitsja leiab, et kogutud ja uuritud tõenditest nähtuvalt on tuvastatud, et kannatanu V. Ct tabanud kuul oli üks A. Mu keha läbiva laskevigastuse tekitanud kuulidest. Süüdistatav tabas esmalt õigusvastase ründe tõrjumiseks A. Mut ja viimast läbinud kuul omakorda V. Ct. Sellise järelduse saab teha järgmiste tuvastatud asjaolude põhjal. Isiku ekspertiisiaktist, II kd tl 38 nähtub, et kannatanu V. Cle tekitatud vigastuse põhjustas lask tulirelvast kuuli sisenemisavaga vasaku õlavarre tagumisel pinnal. Ekspert on välistanud selle vigastuse saamise kontaktlasu tagajärjel. Asjaolu, et vigastuse tekitanud kuuli sisenemisava paikneb vasaku õlavarre tagumisel pinnal kinnitab, et vigastus tekkis pärast seda, kui kannatanu V. C oli vabanenud A. M haardest, milles olles oli ta näoga süüdistatava poole, II kd tl 247. Kannatanu A. M ́u vigastuste, va kaela piirkonnas oleva, lasukanalite suund on eest taha.
5(14)
Poolautomaatne püstol PW wz 33, millest vigastuse tekitanud kuul tulistati on püstoli T 33 analoog, millel on 8 padruniga eraldatav salv. Seega sai süüdistatav ilma salve padruneid lisamata sooritada 8 lasku. Sündmuskohalt on leitud 2 laskekõlblikku 7,62 kaliibriga padrunit, mis kukkusid välja süüdistava kasutatud relvast, kui see kinni kiilus ja ta selle uuesti vinnastas, II kd tl 247. Seega sai süüdistatav kokku sooritada 6 lasku (8-2=6). Ühe lasu sooritas süüdistatav Tehnika 11 hoone aknast, tabades hoone ees seisvat sõiduautot Volvo S 80, sündmuskoha vaatlusprotokolli joonis 3, I kd tl. Pärast sõiduautot Volvo S 80 tabanud lasku sai süüdistatav sooritada 5 lasku (6-1=5). A.M ́u kohtuarstliku ekspertiisiga on tuvastatud temal 6 (kuus) kaela, kehatüve ja jalga läbivat ja parema õlavarre laskevigastust. Jättes kõrvale ületamatu loogilise vastuolu A. Mu vigastuste ja tema suunas sooritatud maksimaalse võimaliku laskude arvu erinevuse näol, on ilmne, et üks laskudest tabas mõlemat kannatanut. Ambulatoorse patsiendi meditsiinilise kaardi väljavõttest, II kd tl 15 nähtub, et kannatanu V. C rindkerest eemaldati võõrkeha, kuul. Ekspertiisimääruse, II kd tl 128 ja ekspertiisiaktiga, II kd tl 130, on tõendatud, et kannatanu V. G rindkerest väljaopereeritud kuul on tõenäoliselt tulistatud samast relvast, millega süüdistatav tulistas Türil 27.augustil 2012.a. toimunud sündmuste käigus A. Mut. Eeltoodust tulenevalt on ilmne, et kuul, mis tabas mõlemat kannatanut, tabas esmalt A. Mut ja seejärel Ct, kelle rindkere esiosast see hiljem välja opereeriti. Vastupidine on välistatud. Kaitsja leiab, et kolmanda isiku tervise ohtu seadmine ja kehaline väärkohtlemine ei olnud süüdistatava tahtlusega hõlmatud. Tuleb asuda seisukohale, et süüdistava lootus kahjuliku tagajärje (kannatanu C tabamise) mittesaabumisele oli tõsimeelne, see toetus konkreetsetele asjaoludele ega olnud sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Kannatanu V. C sai tabamuse küll süüdistatava lasu tagajärjel, kuid süüdistatav tegutses subjektiivsest küljest ettevaatamatusega.
4.4.A. Mu tapmise osas kaitsja leiab, et kohus rikkus materiaalõigust, kvalifitseerides N. Tome teo valesti KarS § 114 p. 2 ja 3 järgi. Kaitsja leiab, et N. Tome tegu tuleb kvalifitseerida Kars § 113 järgi. Maakohtu otsuse kohaselt on M. P tapmise katse ja V. C kehaline väärkohtlemine N. Tomele inkrimineeritud süüdistusele vastava süüteokoosseisu kvalifitseerivad eritunnused. Mõistes N. Tome eelnimetatud tegudes süüteokoosseisu puudumise tõttu õigeks, langevad ära ka kvalifitseerivad eritunnused KarS § 114 p 2 ja 3 järgi ning tegu tuleb kvalifitseerida KarS § 113 järgi.
4.5.Kaitsja leiab, et maakohtu otsus on nõuetekohaselt põhjendamata, mis on käsitletav kohtuotsuses motiivide puudumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. Kaitseversiooni keskne väide maakohtus oli, et N. Tome tegutses hädakaitses, so. esines teo õigusvastasust välistav asjaolu. Maakohus on enda poolt tõendatuks loetud tehiolude, mis üldjoontes ühtisid kaitse poolt välja toodutega, taustal põhjendanud, miks N. Tome teo õigusvastasust ei saa välistada KarS § 28 (hädakaitse) alusel. Kohtuotsuses ei leidu aga vähimaidki motiive, milles kohus oleks edasiselt lahendanud küsimused selle kohta, kas N. Tome käitumise hindamisel ei tule kohaldamisele KarS § 29 (hädaseisund) või KarS § 31 lg 1 (eksimus õigusvastasust välistavas asjaolus). Varasemas kohtupraktikas on ringkonnakohtud lugenud sellise minetuse kohtuotsuse põhistamiskohustuse (KrMS § 3051) rikkumiseks, mis KrMS § 339 lg 1 p 7 kohaselt on oluline menetlusõiguse rikkumine (selliselt ka RKKKo 3-1-1-40-12, p 13). Eelnimetatud minetuse tõttu tuleb vaidlustatav kohtuotsus igal juhul tühistada ja saata maakohtule uueks arutamiseks. Maakohutu otsusest nähtuvalt on täielikult tuvastatud, et M. P ja A. M N. Tomet tema töökohas 27.08.2012.a. ei rünnanud, millest tulenevalt puudus antud situatsioonis hädakaitseseisund. Maakohus on eiranud varasemas kohtupraktikas kinnistunud seisukohta, et hädakaitseseisund ei teki tingimata alles vahetu ründega vaid ka vahetult eesseisva ründe puhul. Isik ei pea hädakaitse teostamiseks enda vastu suunatud vahetu ründe algust või selle katse staadiumisse jõudmist ära ootama vaid võib seda ennetada. Seejuures on kohtud rõhutanud, et kannatanupoolne tegu, mis loob
6(14)
süüdistatavas veendumuse vahetult eesseisvas ründes võib olla nii ajas, kui ruumis konkreetsest sündmusest lahus. See, et M. P ja A. M ei asunud N. Tomet tema töökohas 27.08.2012 vahetult ründama ei tähenda, et N. Tome subjektiivse arusaama kohaselt ei olnud eelmiste päevade sündmuste valguses seda M. P ja A. M silmitsi sattudes vältimatult oodata. Kohus on analüüsinud ja põhjendanud, miks kohtu arvates ei olnud N. Tomel M. P ja A. Mu ees hirmu. Samas ei leidu kohtuotsuses selgelt jälgitavaid põhjendusi, miks kohus ei pidanud võimalikuks, et M. P ja A. M läksid, vastupidiselt M. P kohtuistungil antud ütlustes väidetule, N. Tome töökohta kavatsusega teda rünnata, talle füüsilist valu põhjustada ja teda alandada. Kohus ei ole kummutanud kaitse väidet, et N. Tome sattunuks ründajatega silmitsi seistes vältimatult õigusvastase ründe ohvriks. Kohus on leidnud, et objektiivse kõrvaltvaataja hinnangul ei olnud N. Tome õigushüve kahjustamine tõenäoline, kuid jätnud täielikult analüüsimata, kas süüdistatav võis eksida hädakaitseseisundi asjaoludes. Seejuures tuleb arvestada, et N. Tome oli kohtuistungil antud ütluste kohaselt veendumusel, et oht tema õigushüve kahjustamisele oli reaalne ning vahetult eesseisev rünne M. P ja A. Muga silmitsi sattudes vältimatu. Tartu Ringkonnakohus on 20.03.2012 kohtuotsuses kriminaalasjas 1-09-16644 selgitanud, et hindamaks, kas isik eksis vahetu või vahetult eesseisva ründe osas, tuleb esmalt vastata küsimusele, kas teo tehiolusid ja sündmustikku silmas pidades oli isiku eksimus nn adekvaatne. Ringkonnakohus leidis, et KarS § 31 lg 1 sätestatule ei ole põhjust tugineda juhul, kui isik põhjendamatult, ilma igasuguste tema arusaama toetavate asjaoludeta leiab, et teda rünnatakse ning mis seetõttu annaks talle aluse kahjustada teise isiku õigushüvesid. Kaitsja leiab, et käesoleval juhul on asja kohtuliku uurimise käigus tuvastatud rida asjaolusid, mis selgelt toetavad N. Tome arusaama, et M. P ja a. M tulid 27.08.2012 tema töökohta eesmärgiga teda rünnata. Viidatud lahendis pidas ringkonnakohus vajalikuks esmalt käsitleda konflikti tekkepõhjusi tervikuna. Kaitsja leiab, et ka käesoleval juhul omab N. Tome, M. P ja A. Mu vahelise konflikti objektiivne sündmustik ja selle kulg ajas asja lahendamisel olulist tähendust. Kummastav on kohtu sedastus, et A. Mu ja N. Tome vahelise konflikti algpõhjuse kohta ei andnud kohtus selgitusi süüdistatav ega ükski tunnistaja. Asjas on nii süüdistava enda kui tunnistajate V. G, J. K, A. K ja D. L ütlustega tõendatud, et A. M pressis N. Tomelt korduvalt raha välja. Nimetatu oligi konflikti algpõhjus. Väljapressimisel ei ole muud põhjust peale väljapressija õigusvastase soovi sundida ohvrit talle ähvarduse või vägivalla mõjul varalist hüve üle andma. Maakohus on leidnud, et N. Tome väide, et kartis M. P ja A.M on väheusutav ja ümber lükatud tema enda õigusvastase teoga, mis seisnes M. P kehalises väärkohtlemises (peksmises) kaks päeva enne kõnealust sündmust. Esmalt märgib kaitsja, et N. Tome käitumise hindamisel on hirmu olemasolu tuvastamise kõrval hoopis olulisem välja selgitada, kas süüdistav pidas võimalikuks enda vastu vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet. Hädakaitseseisundi olemasolu ja hädakaitse teostamise põhjendatuse hindamisel ei ole oluline mitte rünnatava hirmutunne vaid see, kas isiku hinnangu kohaselt seisab vahetult ees õigusvastane rünne, millega seatakse ohtu tema elu ja tervis. Enesekaitseks tegutseja ei pea tingimata hirmu tundma, küll aga peab enesekaitse olema adekvaatne vahetu või vahetult eesseisva ründe suhtes. Kohtu järeldused hirmu puudumisest ei vasta faktilistele asjaoludele. 25. vastu 26.08.2012 Paide restoranis toimunu osas on tuvastatud, et tekkinud konflikti initsiaator oli M. P, kes lõi V. K selja tagant pähe. Seejärel lõid V. K ja talle appi läinud N. Tome, olles arvulises ülekaalus, tõepoolest M. Pd ja tekitasid talle kergeid kehavigastusi, kuid sellest ei saa teha järeldust, et N. Tome ei tundnud üksi M. P ja A. Muga, kes olid 27.08.2012 aset leidnud sündmuse ajal relvastatud ja arvulises ülekaalus, silmitsi sattudes nende ees hirmu. Vastupidi, arvestades faktilisi asjaolusid oli mõistliku isiku arusaama kohaselt N. Tome hirm igati põhjendatud. A. M oli 190 cm pikk, alkoholi- ja narkojoobes, teadaolevalt vägivaldse käitumisega isik. Kohtuarstliku ekspertiisiga on tuvastatud A.
7(14)
M’ul tugev alkoholi- ja narkojoove, mis muudab käitumise ettearvamatuks, millest tulenevalt pidas süüdistatav õigustatult võimalikuks A. Mu poolt mistahes tagajärgi, sh tema surma, kaasa toovat rünnet. M. P, samuti N. Tomest kasvult pikem, oli külmrelvaga relvastatud. Ründajad olid arvulises ülekaalus. Lisaks oli M. Pl ilmne motiiv N. Tomele viimase poolt kaks päeva varem tekitatud kehavigastuste eest kätte maksta. Kaitsja leiab, et vastupidiselt kohtu järeldustele ei ole eluliselt usutav, et M. P ja A. M läksid kahekesi N. Tome töökohta temaga „rääkima“ tähenduses nagu seda tavakäibes kasutatakse. Seda, mida M. P ja A.M pidasid silmas „rääkimise“ all tuleb hinnata kontekstis muude asjaolude, eelkõige nende isikuomaduste ja kriminaalse taustaga. Tähelepanuväärne on seegi, et M. P ei pöördunud kaks päeva varem toimunud kakluse järgselt kannatanuna politseisse, mis on seaduskuuleka isiku arusaama kohaselt kannatanu ainuõige käitumine. Küll aga pidas ta kohtuistungil antud ütluste kohaselt vajalikuks koos A. Muga minna kaks päeva hiljem N. Tome töökohta, et seal toimunu asjaolusid selgitada, N. Tomega „rääkida“. Seejuures ei saa unustada, et A. M oli juba 25.08 kohtunud N. Tomega, teda ähvardanud ja kinnitanud kavatsust N. Tomet M. P löömise eest omakohtu korras karistada. Maakohus on süüdistava siseveendumuse hindamisel jätnud tähelepanuta A. Mu vahetud ähvardused 26.08.2012 aset leidnud kohtumisel Maksimarketis. Samuti selle, et kolmandad isikud edastasid talle 26.08.2012 päeva ja õhtu jooksul infot eesseisva „karistamise“ kohta. Objektiivsele kõrvaltvaatajale on nimetatud asjaolude valguses selge, et M. P ja A.M läksid N. Tome töökohta kavatsusega teda M. P löömise eest omakohtu korras karistada, so rünnata, talle vähemalt füüsilist valu põhjustavaid vigastusi tekitada ja teda alandada. See, et rünne ei realiseerunud, ei sõltunud M. Pst ja A. Must vaid jäi täide viimata N. Tome hädakaitse tulemusel. Tuleb möönda, et objektiivsele kõrvaltvaatajale, kellele ei olnud teada eelmistel päevadel toimunu ega ründajate isikuomadused, võis olukord tõepoolest tunduda ohutuna, kuid süüdistatav, kellele olid need asjaolud teada, hindas olukorda põhjendatult ohtlikuna. Tähelepanuväärne on seegi, et tema suhtes kohtupsühholoogiaekspertiisi läbiviinud ekspert leidis kohtuistungil, et N. Tome valis tema arusaamisvõimele kohase teguviisi. Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et süüdistatav tegutses hädakaitses ja isegi, kui kohus asub seisukohale, et kujunenud situatsioonis ei saa objektiivselt tuvastada vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet ja sellest tuleneva hädakaitseseisundi esinemist, oli süüdistatava eksimus vahetult eesseisva ründe ja sellega kaasneva hädakaitseseisundi osas adekvaatne ning sellisel juhul tuleb kohaldada KarS § 31 lõiget 1.
4.6.Süüdistatavale mõistetud karistuse osas kaitsja leiab, et juhul, kui kohus ei pea võimalikuks kaitsja seisukohti arvestades süüdistatavat KarS § 113 ja § 25 lg , 114 lg 2 p. 2 ja 4 ning § 121 järgi õigeks mõista või esitatud süüdistust ümber kvalifitseerida ja karistusaega vähendada KarS § 113 sätestatud sanktsiooni alammäärani, tuleb esitatud asjaolusid kogumis, mis samaaegselt on karistust kergendavad asjaolud KarS § 57 lg 1 p. 3 ja 8, lg 2 järgi, arvestada karistuse mõistmisel ja Kars § 61 järgi mõista süüdistatavale karistus alla alammäära. Kaitsja leiab, et karistuse eripreventiivne eesmärk – mõjutada isikut hoiduma edaspidi õigusvastasest käitumisest – on N. Tome puhul tema isikuomadusi arvestades saavutatav ka lühema vangistusega kui 8 aastat. N. Tome on täielikult aru saanud oma teo ebaõigusest, on seda puhtsüdamlikult kahetsenud. Karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamise kõrval tuleb arvestada ka seda, millised on isiku võimalused karistuse ärakandmisele järgnevalt naasta igapäevaellu. Pikaajalise vangistuse kestel kaotab isik paratamatult lähedase sideme perekonnaga, eelkõige lastega. See omakorda raskendab resotsialiseerumist. Ei saa unustada, et N. Tomel on kaks alaealist last, kes vajavad vanemlikku hoolitsust. N. Tome õigusvastase teo üks ajend oli sisemiselt tunnetatud vajadus kaitsta perekonda, eelkõige lapsi. Eeldades, et N. Tomel on hea käitumise korral võimalik vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabaneda, on tema karistusaja lühendamisel näiteks 6 aastale võimalik vangistusest vabaneda septembris 2015, so ligikaudu kahe aasta möödudes. Selline vangistuse
8(14)
tähtaeg on soovitud eesmärgi saavutamiseks sobiv ja kohane, säilitades samas isiku võimaluse jätkata vangistuse ärakandmisel täisväärtuslikku elu.
4.7.Apellant vaidlustab menetluskulu süüdistatavalt väljamõistmine täies ulatuses ja palub need jätta osaliselt riigi kanda. N. Tomelt mõisteti vaidlustatud kohtuotsusega riigi kasuks välja sundraha 800 eurot ja menetluskulud 4296 eurot. KrMs § 180 lg 3 järgi jätab kohus süüdistatava varalist seisu arvestades menetluskulu osaliselt riigi kanda. Apellant leiab, et lisaks sundrahale 4206 euro tasumine on talle ülejõu käiv kohustus ja palub jätta menetluskulud 3 000 euro ulatuses riigi kanda.
PROKURÖRI VASTUS ESITATUD APELLATSIOONILE
5.Prokuratuur ei nõustu kaitsja apellatsioonis esitatud etteheidetega, kuna otsuse tegemisel on Pärnu Maakohus tuginenud kõigile tõenditele, mis olid vahetult uuritud kohtuistungil. Täidetud on KrMS § 60 sätestatud nõue, et kohus tugineb kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks, seega on järgitud kriminaalasja tehiolude igakülgse, täieliku ja objektiivse uurimise nõuet ning KrMS § 61 sätestatut - tõendite hindamine, mille kohaselt ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ja kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Maakohtu otsus on igakülgselt motiveeritud. Kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav. Kohus on ära näidanud, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks ta seejuures tugines. Kohus on andnud hinnangu kohtus üle kuulatud kannatanu, tunnistajate ja süüdistatava ütlustele, on hinnanud kirjalikke tõendeid ning välja toonud vastuolud, mis kummutavad süüdistatava end õigustavad väited.
5.1.Süütegude kvalifitseerimise osas prokuratuur ei nõustu apellandi väitega, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Kaitsja esitab apellatsioonis oma seisukoha sündmuste kulu ja vigastuste võimaliku tekkemehhanismi kohta N.Tomele esitatud süüdistuses KarS § 121 järgi, s o V. Cle kehavigastuste tekitamises. Samuti märgib, et kohus on jätnud kõrvaldamata ületamatu loogilise vastuolu süüdistuses esitatud versiooni sündmuste kulgemisest ja tuvastatud asjaolude vahel. Kuna kohtuotsuses seda ületamatut vastuolu kõrvaldatud ei ole, on tegemist menetlusõiguse olulise rikkumisega. Prokurör leiab, et maakohus on piisava põhjalikkusega analüüsinud tõendeid, mille alusel mõistis N.Tome süüdi selles kuriteos ja on põhjalikult motiveerinud oma järeldusi. Maakohus märgib otsuses /lk 8/ Kohtu hinnangul peab kohus nimetatud kuriteo episoodi analüüsimisel ja kohtu käsutuses olevate tõendite hindamisel nende kogumis asetama erinevatest tõenditest tulenevad andmed omavahelisse konteksti, mille analüüsimise tulemusel saadud järeldustest tekib kohtu siseveendumus, mille alusel omistab kohus antud asjaoludel ühele tõendile suurema kaalu kui teisele või leiab, et uuritud tõendite pinnalt pole võimalik isiku süüd tuvastada. Samuti on kohus põhjalikult analüüsinud kaudset tahtlust ja ettevaatamatust kergemeelsuse vormis ning jõudis põhjendatult järeldusele, et ..on ilmselge, et arvestades isiku üldist elukogemust, teospetsiifikat ning kasutades tulirelva, tulistades kannatanuid lähilasuga ei ole selline käitumine adekvaatne ega põhjendatud. Seega süüdistatav pidas võimalikuks tagajärje saabumist ning nõustus koosseisupärase asjaolu saabumisega, ehk soostus sellega. Kohus leidis, et on olemas põhjuslik seos süüdistatava teo ja kannatanu tervise kahjustamise vahel. Kohtu siseveendumuse kujunemine on tõendite analüüsi pinnalt selgelt jälgitav ja arusaadav, seega ei ole kohus tuvastanud vastuolu süüdistuses esitatu ja kohtus välja selgitatud asjaolude vahel.
9(14)
Eeltoodust tulenevalt ei ole maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, mõistes N.Tome süüdi KarS § 114 p 2, 3 järgi. Lisaks ei nõustunud maakohus kaitsja seisukohaga, et puudub üldohtlik viis ja märgib otsuses /lk 21/ ...üldohtliku viisiga ongi tegemist siis, kui tapmisteoga seatakse reaalsesse ohtu ka kolmanda isiku elu või tervis.....Tulistamise käigus sai kannatada kolmas isik V C , kelle selja taha oli varjunud A M , ja kelle suunas Nikolai Tome tulistas. Maakohtu selline seisukoht on kooskõlas ka riigikohtu praktikaga (III-1/1-22/94), mille kohaselt on tapmisega üldohtlikul viisil tegemist juhul, kui tuli- või muud laskerelva rakendatakse kohas, kus see võib tabada ohvri asemel või temale lisaks kolmandat isikut. Käesolevas kaasuses ongi olemas selline olukord.
5.2.Apellant leiab, et maakohtu otsus on nõuetekohaselt põhjendamata, mis on käsitletav kohtuotsuses motiivide puudumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. Prokuratuur ei nõustu nimetatud väitega. Kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-85-00; 3-1-1-47-04). Otsuses nr 3-1-1-4305 on riigikohtu kriminaalkolleegium sedastanud, et eelnev tähendab sisuliselt seda, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks ta seejuures tugines. Pärnu Maakohus ei ole KrMS §-s 339 lg 1 p 7 sätestatut rikkunud. Kohtuotsusest tuleneb, et maakohus on kohtuistungil kontrollitud tõendeid analüüsinud, usaldusväärsust hinnanud, neid omavahel kaalunud ja kogumis hinnanud, oma järeldusi põhistanud ning kohtu siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohtuotsuses toodud põhistustega mittenõustumine ei ole samastatav põhistuse puudumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Motiivide puudumisena tuleb käsitleda olukorda, kus mõnes olulises küsimuses motiive üldse ei esitata, mitte aga seda, kui motiivid tunduvad menetlusosalisele ebapiisavatena (3-1-1-1-03; 3-1-1-139-05). Apellant märgib, et kohus on küll põhjendanud, miks N. Tome teo õigusvastasust ei saa välistada KarS § 28 (hädakaitse) alusel, kuid kohtuotsuses ei leidu vähimadki motiive, milles kohus oleks edasiselt lahendanud küsimused selle kohta, kas N.Tome käitumise hindamisel ei tule kohaldamisele KarS § 29 (hädaseisund) või KarS § 31 lg 1 (eksimus õigusvastasust välistavas asjaolus). Seega on tegemist menetlusõiguse olulise rikkumisega, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise. Prokurör leiab, et selline etteheide kohtule on kohatu. Nimelt ei ole kaitsja kordagi tõstatanud probleemi sellest, kas N.Tome käitumises võivad esineda ka KarS § 29 või § 31 lg 1 õigusvastasust välistavad asjaolud. N.Tome on kohtuliku uurimise käigus rõhutanud, et tema tegutses hädakaitseseisundis. Kogu kaitsetaktika kohtuliku arutamise käigus oli kaitsja poolt üles ehitatud N. Tome poolt hädakaitse seisundis tegutsemisele. Sellele viitavad lisaks kohtuistungi protokollide ka maakohtule esitatud kaitseteeside p 1.4 ning taotlus mõista N.Tome õigeks episoodis, milles N.Tome süüdistatakse M.P tapmise katses KarS § 113 ja § 25 lg 1, 2 järgi ning A.Mu mõrvas KarS § 114 lg 2 p 2 ja 4 järgi, KarS § 28 lg 1 sätestatud teo õigusvastasust välistava asjaolu, kahtlustatava hädakaitses tegutsemise, esinemise tõttu. Kaitsja on analüüsinud N.Tome käitumist ja leidis, et ta tegutses hädakaitseseisundis. Samuti on kaitsja analüüsinud ka seda: kas kaitsetegevuseks valitud vahend oli sobiv ja ründaja jaoks säästvaim. Teeside p 1.5 on kaitsja samuti osutanud võimalusele, et N.Tomele esitatud süüdistus tuleks ümber kvalifitseerida KarS § 115 järgi (s o provotseeritud tapmiseks). Maakohus on väga põhjalikult analüüsinud: kas teo toimepanemise ajal oli süüdistatav N.Tome hädakaitseseisundis. Kohus leidis tõendite hindamisel, et kannatanu ja tunnistajate ütlustele tuleb anda suurem kaal kui süüdistatava omadele ning asja tehioludest nähtub, et N.Tomel ei esinenud hädakaitseseisundit.
10(14)
Kõigile kaitsja poolt kohtumenetluse käigus ja kaitseteesides esitatud väidetele on maakohus otsuses ammendava vastuse andnud. Maakohtu põhjendused on selged, vastuoludeta ja arutluskäik ning kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav. Apellatsioonis esitatud edasine arutluskäik KarS § 31 lg 1, s o õigusvastasust välistava asjaolu esinemisest, on ainetu, sest maakohtule on ebaõige ette heita menetlusõiguse olulist rikkumist olukorras, kus kaitsja ise ei ole kohtuliku uurimise käigus välja toonud kõiki argumente oma kaitsealuse kaitsmiseks. Seevastu, kui kohus oleks jätnud kaitsja esitatud argumendid hindamata ja oma seisukoha põhistamata, saaks rääkida menetlusõiguse olulisest rikkumisest. Seega ei ole tegemist menetlusõiguse olulise rikkumisega, mis toob kaasa maakohtu otsuse tühistamise ja kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks.
5.3.Karistuse mõistmise osas prokuratuur märgib, et Pärnu Maakohus on põhistanud N.Tomele mõistetud karistust ja märkinud, et talle tuleb mõista vangistus sanktsiooni alammääras. KarS § 114 näeb ette karistuse vangistuse 8 kuni 20 aastat või eluaegne vangistus. Maakohus on karistuse mõistmisel arvestanud KarS § 56 sätestatud põhimõtetega, s h karistust kergendavate ja raskendavate asjaoludega.
5.4.Prokuratuur leiab, et süüdistatavalt väljamõistetud menetluskulud on põhjendatud ja kuuluvad väljamõistmisele süüdimõistetult.
5.5.Prokuratuur leiab, et Pärnu Maakohtu 05.11.2013.a otsus Nikolai Tome süüdimõistmises ja karistamises on seaduslik ja põhjendatud. Kohus ei ole oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust ega ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Kohtu siseveendumuse kujunemine on lugejale jälgitav ja tõendeid on hinnatud nende kogumis. KrMS § 337 lg 1 p 1 alusel palub prokurör jätta Pärnu Maakohtu 05.11.2013 a otsus N.Tome süüdimõistmises ja karistamises muutmata ning kaitsja S.Roode apellatsioon rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, kaitsja poolt apellatsioonis esitatud väidetega ning prokuröri vastuväidetega apellatsioonile, leiab, et Pärnu Maakohtu otsus Nikolai Tome süüditunnistamises ning temale karistuse mõistmises KarS § 114 p 2,3; § 121; § 418 lg 1 järgi tuleb jätta muutmata. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning kaitsja apellatsioonis toodud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
7.Apellant vaidlustab maakohtu järeldust, et M. P suunas tulistamist tuleb käsitleda viimase tapmiskatsena ning vastuargumendina toob välja, et N. Tome ei tulistanud M. P suunas vaid temast mööda - hoone ees parkinud sõiduautode vahele maha, seega tema objektiivne tegevus ja tahtlus olid suunatud mitte kannatanu tapmisele, vaid hoiatuslasu tegemisele. Kohtukolleegium kaitsja sellise seisukohaga ei nõustu ning märgib, et kannatanu M. P ütlustega on tuvastatud, et püstolitoru oli suunatud tema peale. Sündmuskohal fikseeritud olukord – visuaalselt tuvastatav sõiduautode Volvo ja BMW kaugus üksteisest ja BMW kaugus trepist (T I lk 133), mis ei ole sündmuskoha vaatluse käigus eraldi mõõdetud, lubavad järeldada, et kaitsja argument, et N. Tome ei tulistanud M. P suunas, vaid sõiduautode vahele, on ainetu. Kohtukolleegium on seisukohal, et sõiduautod Volvo, BMW ja trepiastmed asuvad üksteisele väga lähedal ning lask oli tehtud vaieldamatult kannatanu suunas. Kohtukolleegium lisaks osundab ka varasemalt kujunenud kohtupraktikale, et tahtluse tuvastamisel ei tule arvestada ainuüksi võimalike koosseisupäraste tegudega – tahtluse tuvastamisel saab ja tuleb arvesse võtta ka isiku teoeelne käitumine, aga samuti teojärgne käitumine. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seega leidnud, et tahtluse tuvastamisel tuleb arvesse võtta kõik in concreto
11(14)
esinenud asjaolud, mis mõjuvad enda olemuselt tagajärje saavutamise riski tõstvatena või iseloomustavad selles tähenduses isiku käitumist. Rääkides elu ohustava teo sooritamisest ning ka teoeelsest- ning järgsest käitumisest, on Riigikohtu kriminaalkolleegium asunud tahtluse tuvastamisel toetama seisukohta, mida õiguskirjanduses tuntakse nn mosaiigiteooria nime all – kõiki asjaolusid kogumis hinnates saab selle alusel tuvastada isikul (tapmis)tahtluse esinemise või siis selle puudumise. Käesolevas kaasuses on üheselt tuvastatav, et saanud varakult teada kannatanute lähenemisest, N. Tome otsis riietusruumist välja tulirelva, jooksis sobiva akna juurde, millest oli näha kannatanute asukoht, tegi akna lahti ning hoiatamata tulistas M. P suunas, mille järel relv kiilus kinni. Seejärel, saanud relva töökorda ning näinud kannatanute põgenemist, jooksis süüdistatav A M ’u järgi ning mitme lasuga tappis ta ära, haavates seejuures XXXXXX ja Kalevi 9 C hoonete vahelisel alal juhuslikult viibinud kannatanu V. C’t. Kohtukolleegium leiab, et lisaks maakohtu poolt põhjalikult analüüsitud N. Tome toimepandud süüteokoosseisu objektiivsetele tunnustele, tuginedes viidatud mosaiigiteooriale ehk süüdistatava käitumisele in concerto M. P elu ohustava teoeelselt ja -järgselt, ei saa jääda vähimatki kahtlust, et N. Tome on süüdi M. P tapmise katses.
8.Alusetu on kaitsja seisukoht ning apellatsioonis toodud argumentatsioon, et süüdistatav A. M’ut tulistades sai kannatanu V. C pihta ettevaatamatusest põhjendusel, et V. C tabanud kuul läbis esmalt A. M’u keha, järelikult V. C oli A. M’u taga. Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et A. M haaras V. C’t eesmärgiga end tema taha peita ehk sisuliselt kasutas V. Ct eluskilbina. See asjaolu on tõendatud süüdistatava enda ja tunnistaja I. R ütlustega. Kohtuliku uurimise käigus süüdistatav seletas, et A. M liikus selle Läti kodaniku V. C taha. Ta võttis tal (V. Cl) õlgadest tagant ja hakkas minu poole lükkama teda. Kui me olime omavahel kuskil meeter või poolteist, siis hakkas A. M lätlase tagant välja tulema, et mind lüüa aga ma juba siis astusin ühe sammu tagasi. See käis nii kiiresti, lätlane sai kõrvale ja siis ma lasin Aurise pihta. Ma ei tahtnud lätlase pihta saada. (T III lk 79). Kohtukolleegium on seisukohal, et V. C vigastamise selliste faktiliste asjaolude pinnal on põhjendamatu rääkida süüdistataval ettevaatamatuse esinemisest, kuna tulistades A. Mut kavatsetusega, möönis süüdistatav igasuguse tagajärje saabumist süüdistatavaga sisuliselt lahutamatult koos olnud kannatanu V. C jaoks. Kohtukolleegium möönab, et süüdistatav ei soovinud V. C pihta saada, kuid kindlasti möönis, et A. Mu tulistamisel, kes oli pidevas liikumises ning üritas end varjata V. C taha, võib tabada süüdistatavaga koos olnud V. C’t. KarS § 16 lg 2 kohaselt isik paneb teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Kohtukolleegium leiab, et süüdistatav pani toime V. C kehalise väärkohtlemise episoodi kaudse tahtlusega.
9.Põhjendamatu on kaitsja apellatsioonis toodud etteheide, et maakohus on rikkunud põhjendamiskohustust sellega, et jättis vaagimata süüdistatava käitumist hädaseisundis (KarS § 29) või õigusvastasust välistavas asjaolus eksimuses (KarS § 31) viibimise seisukohalt. Kohtukolleegium esmalt märgib, et kohtuliku arutamise jooksul kaitsja pole kordagi püstitanud küsimust süüdistatava tegevusest hädaseisundis või eksimuses õigusvastasust välistavas asjaolus. KrMS § 268 lg 6 paneb küll kohtule aktiivse rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel, võimaldades tal lähtuvalt kohtulikul uurimisel tuvastatud asjaoludest õigusvastasuse välistavate asjaolude tuvastamist. Seejuures oluline on, et pooltele oleks tagatud ärakuulamisõigus. Kohtukolleegium leiab, et käesoleva kaasuse puhul maakohtule ei ole etteheidetav, et maakohus pole kõiki materiaalõiguslikke asjaolusid välja selgitanud. Kohtukolleegium põhjendab oma seisukohta järgnevalt. Maakohtu menetluse jooksul kaitse taktika seisnes selles, et süüdistatav tõrjus kannatanute vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda vastu ehk oli hädakaitses. Maakohus on ammendavalt põhjendanud, miks ta ei nõustu, et süüdistatav tõrjus vahetult eesseisvat rünnet. Kaitsja
12(14)
mittenõustumine kohtupoolsete põhjendustega ei tähenda, et maakohtu otsuses vajalikud põhjendused puuduvad. Muid materiaalõiguslikke aspekte (hädaseisund, eksimus õigusvastasust välistavas asjaolus) kaitsja maakohtu menetluse jooksul välja ei toonud ning kohtukolleegium leiab, et maakohtul lähtuvalt kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest puudus igasugune alus muude materiaalõiguslike aspektide vaagimiseks. Sellest tulenevalt ei ole maakohtule etteheidetav põhjenduste puudumine süüdistataval hädaseisundi esinemise või õigusvastasust välistavas asjaolus eksimuses viibimise kohta. Lisaks kohtu kolleegium märgib, et kohtuotsuse põhjendamiskohustuse ulatus sõltub otsuse iseloomust ja tuleb kindlaks määrata kohtuasja asjaoludest lähtudes. Põhjendamiskohustus ei nõua üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (RKKK 3-1-1-48-12), seda enam, kui argumenti pole üldse esitatud. Ka esitatud apellatsioonis on kaitsja jätkuvalt seisukohal, et süüdistatav tõrjus vahetult eesseisvat rünnet, seega viibis hädakaitses. Kaitsja mitte kuidagi ei põhjenda, miks võis süüdistatav viibida ka hädaseisundis või eksimuses õigusvastasust välistavas asjaolus. Seejuures esitatud apellatsioonis kaitsja möönab ise, et objektiivsele kõrvaltvaatajale, kellele ei olnud teada eelmistel päevadel toimunu ega ründajate isikuomadused, võis olukord tunduda ohutuna, kuid süüdistatav, kellele olid need asjaolud teada, hindas olukorda põhjendatult ohtlikuna. Kohtukolleegium, sarnaselt maakohtuga kaitsja argumentidega ei nõustu ning märgib, et 27.08.2012 eelnenud sündmuste käigus ehk 24.08.2012 vastu 25.08.2012 Paides restoranis „Paide“ toimunud konfliktis oli süüdistatav ise ründaja rollis ning peksis koos V. K kannatanu M. P’t. Puudub igasugune alus väita, et süüdistatav oleks kartnud M. Pt või temaga kaasas olnud A. M’ut. Vastasel juhul tema ei oleks osalenud mõned päevad enne seda M. P peksmises. Asjaolu, et M. P tuli A. Muga tööpäeval paljude tunnistajate juuresolekul süüdistatavaga rääkima viimase töökohta on tunnistuseks sellele, et hoopis M. P kartis süüdistatavat. Kohtukolleegium on kindlal veendumusel, et lähtudes käeolevas kriminaalasjas tuvastatud faktilistest asjaoludest, süüdistatav avas tule kannatanute pihta mitte enesekaitse, vaid hoopis kannatanute ees enesekehtestamise eesmärgist. Maakohus on asjakohaselt märkinud, et hädakaitse tuvastamisel tuleb määratleda hädakaitse ajalised piirid. Juhul, kui isik paneb kaitseteo toime väljaspool neid piire, siis pole tegemist hädakaitse seisundis oleva teoga. Kui isegi möönda, et esimene lask M. P suunas oli tehtud hädakaitses, siis kannatanute põgenemisega väidetav hädakaitse seisund oli lõppenud. Sellele vaatamata järgnes süüdistatav A. M’ule - jooksis Tehnika 11, OÜ Avemet Eesti administratiivhoonest mitmekümne meetri kaugusel olevasse teise ettevõtte territooriumile - Tehnika 9c, OÜ-le Metre kuuluvasse tsehhi (Kd I lk 143), kus mitme lasuga tappis A. M’ut, haavates seejuures kolmandat isikut – sündmuskohal juhuslikult olnud V. C’t. Süüdistatava käitumine, kus järgnetakse väidetavale ründajale eesmärgiga viimast rünnata, ei saa olla kuidagi käsitletav ründe või vahetult eesseisva ründe tõrjumisena. Kohtuliku uurimise käigus pole tuvastatud, et A. Mul oleks käes mingi ese süüdistatava ründamiseks. Maakohus on asjakohaselt märkinud, et selliselt tekkis olukord, kus A. M sattus ise hädakaitseseisundisse olles teadlik, teda aetakse relvaga taga ning üritades end varjata ründaja eest juhusliku isiku taha. Kõnealuste faktiliste asjaolude pinnal puudub kohtul igasugune alus hinnata süüdistatava käitumist hädaseisundis (KarS § 29) või õigusvastasust välistavas asjaolus eksimuses (KarS § 31) viibimise seisukohalt.
10.Kohtukolleegium, arvestades eeltoodud leiab, et maakohus on süüdistatava käitumisele andnud ka õige juriidilise hinnangu, kvalifitseerides süüdistatava tegevuse KarS § 114 p 2,3 järgi ehk mõrvana, mis on toime pandud üldohtlikul viisil, kuna tapmisteoga olid reaalsesse ohtu seatud kolmanda isiku (V. C) elu ja tervis ja, mis on toime pandud kahe inimese suhtes. Maakohus asus õigele seisukohale, et M. P tapmiskatse on hõlmatud KarS § 114 p 2,3 koosseisuga, kuna analüüsitavad teod on oluliselt sarnased ja juhitud samast ühtsest tahtlusest. Süüdistatava tegevuse kvalifitseerimise õigsus KarS § 121 ja § 418 lg 1 järgi ei ole apellandi poolt eraldi vaidlustatud (välja arvatud V. C kehalise väärkohtlemise osas, millele kohtukolleegium andis hinnangu p-s 9).
13(14)
11.Süüdistatavale mõistetud karistuse osas kohtukolleegium leiab, et maakohus pole eksinud materiaalõiguse normide kohaldamisel ka süüdistatavale karistuse mõistmisel. Vastavalt kohtupraktikas omaksvõetud arusaamale tuleb karistuse mõistmisel võtta esmaselt aluseks sanktsiooni keskmine määr, mida siis edasiselt, vastavalt kergendavate või raskendavate asjaolude esinemisele, nihutada kas üles- või allapoole. Käesoleval juhul on süüdistatavale raskeima kuriteo toimepanemise eest KarS § 114 p 2,3 järgi kuriteo toimepanemise eest mõistetud 8 aastat vangistust ehk minimaalne võimalik karistus. Maakohtu otsusest nähtuvalt karistuse mõistmisel arvestas kohus karistust kergendava asjaoluna süüdistatava poolt puhtsüdamlikku kahetsust ning raskendavate asjaolude puudumist, samuti kannatanute endi tegevust enne kuriteo toimepanemist. Ringkonnakohus ei tuvastanud ühtegi erandlikku asjaolu, mis lubaks süüdistatava suhtes KarS § 61 kohaldamist ehk karistuse mõistmist alla alammäära.
12.N. Tomelt mõisteti vaidlustatud kohtuotsusega riigi kasuks välja sundraha 800 eurot ja menetluskulud 4296 eurot. Apellant leiab, et lisaks sundrahale 4206 euro tasumine on süüdistatavale ülejõu käiv kohustus ja palub jätta menetluskulud 3 000 euro ulatuses riigi kanda. Kohtukolleegium märgib, et seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja osaliselt riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Niisuguse alusena ei ole käsitletav apellandi tõenditele mittetuginev väide, et menetluskulude väljamõistmine sellises ulatuses oleks süüdistatavale ülejõu käiv kohustus. Kohtukolleegium möönab, et ehkki vangistusseaduse § 37 lg 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama, kui vangistusseadus ei sätesta teisiti, on tegelikkuses kinnipidamisasutuses töötamise võimalus vähene ning kinnipeetavale ei ole töö garanteeritud. Samas aga märgib ringkonnakohus, et menetluskulude tasumise võimalikkuse hindamisel tuleb arvesse võtta mitte üksnes kohustatud isiku sissetulekut, vaid isikule kuuluvat vara tervikuna, s.t võimalust tasuda menetluskulud isiku kogu vara arvelt. Apellant ei ole maakohtule ega ka ringkonnakohtule esitanud tõendeid, mis annaks alust veendumuseks, et N. Tome varaline seisund ei võimalda tal kohtuotsusega välja mõistetud menetluskulusid tasuda kogu oma vara arvelt.
13.Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtegi apellandi poolt nimetatud ja KrMS §-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 2, § 344-345 lg-st 1 ja 2, jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu 5. novembri 2013 otsuse Nikolai Tome suhtes muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata.
Pavel Gontšarov
Sten Lind
Urmas Reinola
14(14)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.