Eesistuja Pavel Gontšarov, Lmed Urmas Reinola ja Orvi Tali
Kohtuistungi sekretär Kriminaalasi
Kea Lemming Z.F süüdistuses KarS § 121; § 120 ja § 266 lg 2 p 1 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 5. novembri 2013. a otsus üldmenetluses
APtsiooni esitajad Prokurör Kohtuistungi aeg ja koht
Süüdistatav Z.F Ülle Jaanhold 04.02.2014, Tallinn
Süüdistatav
Z.F Elukoht: Laiaküla tee 30, Laiaküla küla, Viimsi vald, Harjumaa; Isikukood: XXX; Kodakondsus: Eesti; keskeri haridus; Emakeel: eesti keel; XXXXX. Karistatus: kriminaalkorras karistatud 2-l korral: 02.02.2005 Tallinna Linnakohtu poolt KarS § 323 järgi järgi vangistusega 1 aasta ja 6 kuud, millest arvati ärakantuks eelvangistus 11 päeva ja kuulus koheselt ärakandmisele 3 kuud ja 19 päeva ning ärakandmata osa 1 aasta ja 2 kuud mõisteti KarS § 73 alusel tingimisi 4-aastase katseajaga; 30.10.2006 Harju Maakohtu poolt KarS § 121 järgi vangistusega 4 kuud; liitkaristus KarS § 65 lg 2 alusel 1 aasta ja 6 kuud vangistust; Harju Maakohtu 22.01.2009 määrusega vabanes tingimisi ennetähtaegselt 03.02.2009, ärakandmata osa 8 kuud ja 30 päeva, katseajaga 1a.
Kaitsja
Vandeadvokaat Juho-Enn Aule
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 5. novembri 2013. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-136760 osaliselt, s.o Z.F ’le KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristuse mõistmise osas. Lugeda kandmisele kuuluvaks lõplikuks karistuseks 1 (üks) aasta 5 (viis) kuud ja 28 (kakskümmend kaheksa) päeva vangistust ning karistuse kandmise alguseks 08.02.2013.a.
2.Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.
3.Süüdistatava aPtsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks 05. märtsil 2014. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Z.F on kohtu alla antud ja süüdistatakse selles, et tema olles varem karistatud KarS § 266 lg 1 järgi ebaseaduslikult võõrasse ruumi tungimise eest, 14.10.2009 enne kella 17.00 tungis ebaseaduslikult valdaja M H ’i tahte vastaselt Tallinnas Kase18 elumajja toa aknaklaasi lõhkumise teel ja sisenes elutuppa. Samuti tema 20.10.2009 kella 00.30 paiku tungis ebaseaduslikult valdaja M H ’i tahte vastaselt Tallinnas Kase tn 18 elumajja keldriakna lõhkumise teel ja sisenes keldri kaudu eluruumidesse. Samuti tema 27.10.2009 kella 02.30 paiku tungis ebaseaduslikult valdaja M H ’i tahte vastaselt Tallinnas Kase 18 elumajja keldriakna eest vineerplaadi eemaldamise teel ja sisenes keldri kaudu eluruumidesse. Samuti tema 03.06.2011 kella 01:00 ajal tungis ebaseaduslikult valdaja H K ’i tahte vastaselt Harjumaal XXXXXX sisse H K ́i elukohta Pedajase majas ukseklaasi eest lahti kangutamise teel sellisel viisil, et võttis liistudest lahti välisukse klaasi, mistõttu pääses ligi uksel seespool asuva võtmeni, millega ukse lahti keeras, seejärel läks teisel korrusel asuvasse tuppa. Samuti tema 18.01.2013 kella 15.10 paiku tungis ebaseaduslikult valdaja H S ’i ja M-L P tahte vastaselt lukustamata ukse avamise teel A P ’le kuuluvasse elamusse XXXXXXXX Samuti tema 08.02.2013 kella 05.05 paiku tungis ebaseaduslikult valdaja H S ’i ja M-L P tahte vastaselt, haamriga maja aknaklaasi lõhkudes akna kaudu XXXXXXXXXX asuva A P le kuuluvasse elamusse. Seega Z.F pani toime omavolilise sissetungi s.o valdaja tahte vastaselt võõrasse hoonesse ja ruumi ebaseadusliku tungimise, mis oli toime pandud vähemalt teist korda, s.o. KarS § 266 lg.2 p.1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Samuti tema 04.09.2009 kella 17.30 paiku Tallinnas Kase 18 asuvas majas võttis oma endiselt elukaaslaselt M H `ilt õlgadest kinni, raputas teda ja lõi lahtise käega 7 korda vastu pead, tekitades kannatanule füüsilist valu. Samuti tema 27.05.2010 kella 16.30 paiku Tallinnas Kose tee juures asuva Urva bussipeatuse juures võttis M H il käega kaelast kinni ja pigistas, tekitades füüsilist valu, samuti lõi M H ile lahtise käega parema kõrva piirkonda, tekitades talle füüsilist valu. Samuti tema 02.06.2010 kella 19.00 paiku Tallinnas Rummu teel asuva Selveri kaupluse juures lõi M H ile lahtise käega vastu põske, tekitades M H ile füüsilist valu. Kui M H selle peale Tanel 2(11)
Z.F jope varrukast kinni võttis, et teda uuesti ei löödaks, lõi Z.F uuesti M H ile lahtise käega vastu põske, tekitades talle füüsilist valu. Samuti tema 12.02.2011 kella 11:00 paiku Tallinnas Tööstuse 79-28 korteris võttis oma elukaaslasel H K ́il kahe käega kaela ümbert kinni ja keeras kaela nii, et kael ragises, seejärel võttis näpitsad, millega pigistas H K ́i kõrva selliselt, et kõrvale jäi pigistusjälg, tekitades kannatanule füüsilist valu. Samuti tema 01.06.2011 kella 16:27 paiku Tallinnas Soo tänaval kriimustas kipsinoa teraga oma endise elukaaslase H K ́i nägu ja käsivart, peale seda lõi H. K ́i rusikaga näo piirkonda, tekitades kannatanule füüsilist valu ning näo ja parema õlavarre kriimustused, vasaku alalõualuu ja kõrva põrutuse. Samuti tema 03.06.2011 kella 01:00 ajal Harjumaal Keila vallas Tuulna külas Pedajase majas võttis H K ́i selja tagant haardesse, pani ühe käe kaela ümber ja surus käsivarrega kõri peale, pigistas tugevalt ning teise käega vajutas suule, et H K ei saaks appi karjuda, millega tekitas kannatanule füüsilist valu. Samuti tema 18.01.2013 kella 15.10 paiku XXXXX majas tõukas ja lõi ühe korra rusikaga vastu parema käe õlga H S it, tekitades füüsilist valu ja punetuse õlal, samuti haaras kannatanu M-L P ’t kuklast kinni, lõi teda käega vastu vasakut põske ja surus teda voodi peale kõhuli ning väänas kannatanu kätt, millega tekitas kannatanule füüsilist valu. Kui H S ’i karjumise peale tuli tuppa I S , siis Z.F, teades, et I S on vähihaige, tõukas teda, mille tagajärjel kannatanu kukkus tooli peale ja tundis füüsilist valu. Seega Z.F pani toime teise inimese löömise ja valu tekitanud kehalise väärkohtlemise s.o. KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Samuti tema 23.01.2011 saatis oma endisele elukaaslasele A P ile mobiiltelefoni numbrile 55592199 ähvardava sisuga telefonisõnumeid: “Ma ei imesta kui ma kõrri kargan”, Ma ei lase sul rahus elada kui sa ei muutu – mina lähen julmemaks ja haudun kättemaksu”, Ma oleks jube rahul kui mingi asi sulle pähe kukuks ja mõistuse sul paika põrutaks”, “Paras palk su käitumise eest oleks see kui teerull sust üle sõidaks”, tekitades nendega kannatanule hirmu oma tervise pärast ning mille täideviimist oli kannatanul alust karta, kuna kannatanu teadis Z.F’t kui naisteahistajat ja vägivaldset inimest, keda on selle eest ka kohtus karistatud. Samuti tema 08.02.2013 kella 05.00 paiku Maardus Pirnpuu 44 asuva eramaja ees, ähvardas majas viibivat endist elukaaslast M-L P t tapmisega, öeldes talle, et „tule välja, muidu ma tapan su ära“ ning pärast majja sisenemist ähvardas ta veel kannatanut, et „saab teda ükskõik kust kätte“ ning ML P l oli alust karta ähvarduse täideviimist, kuna Z.F oli eelnevalt tema suhtes vägivalda kasutanud. Seega Z.F pani toime tapmisega või tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise, kui oli alust karta ähvarduse täideviimist, s.o KarS § 120 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
2.Maakohtu otsusega tunnistati Z.F süüdi KarS § 120 järgi ja karistati vangistusega 3 kuud. Tunnistati Z.F süüdi KarS § 121 järgi ja karistati vangistusega 2 aastat. Tunnistati Z.F süüdi KarS § 266 lg 2 p 1 järgi ja karistati vangistusega 1 aasta ja 6 kuud. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti Z.F-ile liitkaristuseks, lugedes kergem karistus kaetuks raskeimaga, 2 aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel liideti mõistetud karistusega Tallinna Ringkonnakohtu 01.02.2007.a.otsusega Z.F-ile mõistetud ärakandmata karistus, see on 8 kuud ja 30 päeva vangistust. Kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti Z.F-ile 2 aastat 8 kuud ja 30 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka Z.F eelvangistus (20.10.2009; 28.10.2009 – 26.04.2010; 18.01.2013 – 19.01.2013.a) ja loeti karistusest kantuks 6 kuud ja 2 päeva vangistust. Kandmata karistuseks on 2 aastat 2 kuud ja 28 päeva vangistust. Määrati, et karistusaja alguseks loetakse 08.02.2013.a. 3(11)
3.Maakohus, tõendeid kogumis hinnanud asus seisukohale, et Z.F süü on tõendatud kõigis talle inkrimineeritud kuritegude episoodides, välja arvatud 12.02.2011 H K ’i kehalise väärkohtlemise episoodis, kannatanu 23.01.2011.a. A P i ähvardamise episoodis ning kannatanu I S i suhtes 18.01.2013.a. kehalise väärkohtlemise episoodis.
ESITATUD APTSIOON
4.Süüdistatav Z.F esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsus seoses materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega ning kriminaalmenetlusnormide olulise rikkumisega. Süüdistatav leiab, et kõik süüteokooseisud on maakohtu poolt tõendatuks loetud üksnes kannatanute paljasõnalistele ütlustele tuginedes. Süüdistatav leiab, et kõigi kannatanute ütlused oleks maakohus pidanud seadma kahtluse alla ning jätta neid tõendikogumist kõrvale kui ebausaldusväärsed.
4.1.04.09.2009 episoodi osas KarS § 121 järgi süüdistatav leiab, et pole millegagi tõendatud, et ta oleks M H i 5-6 korda löönud, kuna kannatanul kehavigastusi ei fikseeritud. Kannatanu ütlusi oleks maakohus pidanud seadma kahtluse alla, kuna kannatanu imekombel suutis ära lugeda mitu lööki oli talle väidetavalt tekitatud. Kannatanu paljasõnaliste ütluste põhjal on teda maakohus alusetult süüdi mõistnud.
4.2.27.05.2010 episoodi kohta mäletas kannatanu M H , et tema kõrv valutas löömise järgselt mitu päeva, järelikult löök pidi oleme tekitatud sellise jõuga, et paratamatult oleks löögi jälg kannatanul näha. Kannatanul kehavigastusi fikseeritud aga ei olnud. Tunnistaja L M i ütlused pidi aga maakohus kui ebausaldusväärsed tõendikogumist kõrvale jätma. Süüdistatav leiab, et alaealine tunnistaja L M ei saanud täpselt mäletada, et süüdistatav lõi M H i Selveri poe juures 02.06.2010. Tunnistaja rääkis üksnes tõukamisest, kuid mitte löömisest. Samuti ei osanud L. M kindlalt vastata küsimusele, kas nendega kaasas oli veel keegi, millest tuleb järeldada, et tema ütlused ei ole usaldusväärsed. Ekslik on maakohtu seisukoht, et tunnistaja Andres L seletas, et ta ei näinud löömist, kuna tundis piinlikkust, et ei sekkunud süüdistatava ja kannatanu konflikti. Tunnistaja A. Li ütlustega ongi tõendatud, et mingit löömist ei olnud. Videosalvestusele aga ei andnud maakohus üldse mingit hinnangut. Videosalvestusel ei ole aga mingit löömist näha. Täiendavalt aPnt märgib, et kohus asus ise esmaküsitlema alaealist tunnistajat ning esitas tunnistajale kohe suunavaid küsimusi, millega rikkus oluliselt kriminaalmenetlusnorme. Tunnistajale ei olnud tehtud ettepaneku rääkida kohtule kõik, mis ta kriminaalasja kohta teab.
4.3.03.06.2011 H K ’i kehalise väärkohtlemise episoodi kohta süüdistatav seletab, et kannatanul ei saa tekkida valu tema haardes hoidmise pärast. Kohus ei hinnanud üldse, et kannatanule võis valu tekitada hoopis tema vend MR, kui tiris süüdistatavat H. K’i küljest lahti.
4.4.01.06.2011 episoodi kohta KarS § 121 järgi süüdistatav seletab, et tõendikogumist tuleb välja jätta perearsti tõend, kuna see üksnes fikseerib kannatanu H K i ütlusi. Asja õigeks lahendamiseks oleks menetleja pidanud määrama ekspertiisi, sest süüdistatavale jääb arusaamatuks millistel meditsiinilistel leidudel põhineb perearsti järeldus, et kannatanule on tekitatud lõualuu põrutus. Selgusetuks jääb kuidas kipsinoaga oli tekitatud vaid kriimustus, kuna üldteada, et kipsinuga on üliterav riist. Kui perearsti tõend kõrvale jätta, siis jäävad ainult H K ’i ja A K i ütlused, mis on ebaloogilised ja seega ebausaldusväärsed. Kannatanu väidab, et teda löödi näopiirkoda, aga tunnistaja A K ütleb, et löök oli näo või kaela piirkoda. Süüdistatav märgib, et rüseluses osales ka tunnistaja A K , kes on naisterahvas ja ilmselt kannab sõrmuseid, millega kriimustaski kannatanut. 2 päeva pärast ei olnud H K il juba mingeid nähtavaid vigastusi, seega nimetatud episoodi puhul on hulk kummutamata kahtlusi, mida tule süüdistatava kasuks tõlgendada.
4(11)
4.5.18.01.2013 episoodi kohta M-L P ja H S i kehalise väärkohtlemise episoodis seab süüdistatav kahtluse alla mõlema kannatanu ütluse usaldusväärsuse. Ei ole eluliselt usutav, et väidetavast löömisest ei tekkinud Mari –L P l mingisuguseidki tagajärgi/kehavigastusi. Ei ole usutav ka H. Si löömine vastu õlga. M.-L. P H. Si löömist pealt ei näinud, vaid ta edastab teavet H. Si ütlustest. Väidetav löömine leidis aset 18.01.2013 kella 15.10 ajal, aga H. Si läbivaatus on tehtud alles 17.07, seega 2 tundi hiljem. On üldteada, et löömisest tekitatud punetus ei püsi 2 tundi, vaid läheb 10 minutiga ära. Seega süüdistatav järeldab, et H. Sil fikseeritud punetus ei ole tekitatud tema poolt. Täiendavalt H. Si kohtuistungil ja eeluurimisel antud ütluste vahel on kõrvaldamata vastuolu.
4.6.08.02.2013 episoodi osas KarS § 120 järgi M-L P suhtes süüdistatav märgib, et ka selle episoodi suhtes annavad M-L P ja H S ebausaldusväärseid ütlusi, kuna nende eeluurimisel antud ütlused on omavahel vastuolus. Eeluurimisel antud ütlused on vastuolus ka kohtulikul uurimisel nende isikute poolt antud ütlustega. M.-L. P kohtus antud ütlustest tuleneb, et ta kutsus vanaema alles pärast süüdistatava poolt kõlanud ähvardusi, millest tuleneb, et H S ei olnudki väidetavate ähvarduste juures ning ei saanudki midagi kuulda. Ka selles episoodis on süüdistatavat süüdi mõistetud üksnes kannatanu valeütluste põhjal.
4.7.KarS § 266 episoodide puhul ei ole maakohus isegi tuvastanud, et kannatanud oleksid eluruumide tegelikud valdajad. M H elas oma vanaema majas aadressil Kase 18, kuid selle eest üüri ei maksnud, seega ei ole M H vaadeldav maja valdajana. Sama kehtib H K ’i kohta, kes kasutas Pedajase maja ning M.-L- P kohta, kelle ka ei ole õiguslike aluseid eramu kasutamiseks. H K i episoodi suhtes märgib süüdistatav, et väidetaval sissetungimise ajaperioodil olid nad H K ’iga faktilistes suhetes ja kooselus. Asjaolu, et süüdistatav H K i elukohast paar päeva eemal oli, ei tähenda, et süüdistatava jaoks see eramu võõraks muutuks, seega pole süüdistatava tegevuses KarS § 266 koosseisu tunnuseid. Seoses Pirnipuu pst nr. 44 elamu ja M-L P episoodiga süüdistatav märgib, et Asta Z.F ütlustest tulenevalt oli süüdistatav kooselus M.-L. Pga kuni süüdistatava vahistamiseni. Süüdistatav väidab, et nendest ütlustest tulenevalt oli Pirnipuu pst nr. 44 tema faktiliseks elukohaks ning ei olnud süüdistatava suhtes võõras. Täiendavalt peatub süüdistatav 14.10.2009; 20.10.2009 ja 27.10.2009 toimepandud episoodidel. Kõigi kolme episoodi puhul tegemist oli sügisese ajaga ning väljas oli porine. Nii 14.10.2009 poriseid jälgi elamus ei olnud, seega ei ole tõendatud, et süüdistatav oleks elamusse tunginud. 20.10.2009 ja 27.10.2009 episoodi puhul porised jäljed olid küll fikseeritud, kuid ei ole millegagi tõendatud et nad kuulusid süüdistatavale. Süüdistatav leiab, et temasuurune mees ei oleks saanud siseneda majja ava kaudu, kus kaudu sisenemist eeldatakse. Süüdistatav leiab, et ka nendes episoodides tema süü on tõendamata.
4.8.Erinevalt kannatanutelt ja tunnistajatelt, kes andsid väga üldiseid ütlusi, süüdistatav leidis, et tema ütlused on detailsed ja seega usaldusväärsed. Süüdistatav leiab, et maakohus on alusetult tõendikogumist tema ütlusi kõrvale jätnud. Samuti toetavad süüdistatava ütlusi ka neutraalse tunnistaja Asta Z.F ütlused, kelle ütlused põhinevad mitte kuuldu, vaid nähtu peal. Süüdistatav leiab, et käesolevas kriminaalasjas on praktiliselt kõik episoodid on nn sõna-sõna vastu olukorrad, kus maakohus pole veenvate põhistustega vaeva näinud. Kohus on asunud süüdistaja rolli ning hakanud täitma puuduliku tõendibaasi oma vale siseveendumusega.
4.9.Süüdistatav on seisukohal, et juhul, kui leitakse, et temapoolsed väidetavad löömised siiski aset leidsid, siis riivamisi löökidega ei saa tekitada valu, seega ei moodusta kehalist väärkohtlemist.
5.Esitatud apellatsioonis süüdistatav taotleb kaitsja advokaat Juho-Enn Aule taandamist ning temale uue kaitsja määramist, kuna kaitsja ei saanud kaitseülesannetega hakkama. Nimelt pöördus
5(11)
ta korduvalt kaitsja poole, et kaitsja vahendaks kannatanutele ja tunnistajatele tema küsimusi, kuid kaitsja neid ei esitanud, seega oli süüdistatav jäetud kannatanute ja tunnistajate küsitlemise õigusest ilma. Sel põhjusel süüdistatav taotleb kutsuda ringkonnakohtu istungile korduva ristküsitlemise eesmärgil kannatanud M-L P , M H , H K .
6.Süüdistatav on seisukohal, et temale liitkaristuse mõistmisel maakohus on ebaõigesti kohaldanud KarS § 65 lg 2 sätteid. Olukorras, kus isik on kuriteo toime pannud küll katseajal, kuid süüdimõistev kohtuotsus on tehtud peale katseaja lõppu, ei kuulu ärakandmata jäänud karistuse osa liitmisele uue karistusega.
7.Süüdistatav leiab, et maakohus pole piisavalt põhjendanud, miks peab süüdistatavale mõistma just reaalse vangistuse. Süüdistatav palub tühistada Harju Maakohtu otsus ning mõista tema õigeks kõigis talle süüks arvatud kuritegudes, alternatiivselt palub süüdistatav tühistada maakohtu otsus ning saata kriminaalasi uueks arutamiseks maakohtule või alternatiivselt, apellatsiooni väidetega mittenõustumisel mõista temale kergem karistus vahi all viibitud tähtaja ulatuses. Süüdistatav samuti taotleb lähenemispiirangu tühistamist kõigi kannatanute suhtes.
KOHTUISTUNG
8.Kohtuistungil jäi süüdistatav oma apellatsioonis avaldatud seisukohtade juurde. Ta kordas oma taotluse kaitsja taandamiseks. Prokurör ja kaitsja süüdistatava taotlust kaitsja taandamiseks ei toetanud, kuna selleks puuduvad kaitsja taandamise alusel KrMS § 55 järgi. Kaitsja toetas süüdistatava apellatsiooni ning palus see rahuldada. Prokurör asus seisukohale, et maakohtu otsus süüdistatava süüdimõistmise ning temale karistuse mõistmise osas tühistamisele ei kuulu, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. Prokurör toetas süüdistatava apellatsiooni osas, milles palutakse maakohtu otsuse tühistamist süüdistatavale mõistetud liitkaristuse osas.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
9.Kohtukolleegium, kuulanud kohtuistungil ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja süüdistatava apellatsiooni väidetega, leiab, et apellatsiooni väited kohtuotsuse tühistamiseks süüdistatava süüditunnistamise ja temale karistuse mõistmise osas alust ei anna, sest maakohtu otsus on selles osas seaduslik ja põhjendatud.
10.Kohtukolleegium esmalt märgib, et jätab tähelepanuta süüdistatava apellatsioonis ning arvukates lisades toodud seisukohad ning seletused, mis ei ole seotud temale süüks arvatud kuritegude toimepanemise tõendamiseseme asjaolude tuvastamisega. Kohtukolleegium seletab, et kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise, mitte aga käsitlema sellest väljapoole jäävaid küsimusi. Seetõttu puudub kohtul kohustus käsitleda menetlusosaliste asjassepuutumatuid seisukohti.
11.Esitatud apellatsioonis palub süüdistatav põhitaotlusena maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning enda õigeksmõistmist KarS § 120, § 121 ja § 266 lg 2 p 1 järgi. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud enam kui veenvaid põhjendusi süüdistatava süüküsimuses ja tema käitumisele antud juriidilise hinnangu osas. Maakohus on põhjalikult ja veenvalt põhjendanud ka omapoolset tõendite eelistust ja nimelt seda, miks kohus eelistab kannatanute ütlusi süüdistatava ütlustele. Kohtukolleegium samuti märgib, et kõigis kuriteo episoodides, milles maakohus Z.F süüdi mõistis, olid lisaks kannatanute ütlustele ka teised tõendid, millele tuginedes maakohus oma otsust põhjendas. Seejuures osundab 6(11)
kriminaalkolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (RKKKo nr 3-1-1-77-05). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu vaidlustatud otsuses aga tuvastatavad. Maakohus on hinnanud kõiki kogutud tõendeid kogumis, neid omavaheliselt kõrvutanud ning lükanud ümber süüdistatava kaitseversiooni toimunust. Maakohus on kohtukolleegiumi arvates olnud tõendite hindamises ning enda siseveendumuse kujunemise kajastamisel enam kui põhjalik, mistõttu kohtukolleegium ei pea vajalikuks korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi ja lisab vastuseks aktsioonidele järgmist.
12.Asjaolu, et aPnt ei nõustu maakohtu poolse tõendite hindamisega ja tõendite analüüsist ning nende hindamisest tehtud järeldustega, ei tähenda, et maakohus oleks tõendeid hinnanud ebapiisavalt või ühekülgselt. Esitatud aktsioonis heidab süüdistatav maakohtule ette, et kohus on rajanud oma otsuse kõigis talle süüks arvatud kuritegude episoodides kannatanute ebausaldusväärsetele ütlustele, jättes põhjendamata kõrvale tema detailsed ütlused toimunu kohta. Vastuseks sellele aPndi seisukohale kohtukolleegium juhib eelkõige tähelepanu Riigikohtu otsuses nr. 3-1-1-87-11 sedastatule, et
Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohus on ülalnimetatut järginud ning asus õigele seisukohale, et kannatanute M-L P , M J (endine H), H K ’i, H S ’i ütlusi tuleb pidada usaldusväärseteks. Kohtuliku arutamise jooksul keegi menetlusosalistest pole kannatanute ütluste usaldusväärsust kahtluse alla seadnud – keegi menetlusosalistest pole taotlenud kannatanute kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist nende usaldusväärsuse kontrollimiseks. Seevastu süüdistatava Z.F ütluste usaldusväärsus oli kahtluse alla seatud – prokuröri taotlusel avaldati süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütluste osa sellest, et alates maist oli talle teada, et H K ootab last. Kohtuistungil süüdistatav väitis, et see asjaolu polnud talle augustini teada ning ta jäi selle seisukoha juurde ka esitatud aktsioonis. Lisaks sellele maakohus on veenvalt põhjendanud, miks süüdistatava ütlusi tuleb lugeda ebausaldusväärseteks ja ennastõigustavateks.
13.Väärib tähelepanu, et süüdistatav sisuliselt ei eitagi süüdistuses kirjeldatud sündmuste aset leindmist, välja arvatud 12.02.2011 H K ’i kehalise väärkohtlemise episoodis, milles maakohus teda ka õigeks mõistis. Seejuures süüdistatav annab tema poolt toime pandud tegudele aga omapoolse juriidilise hinnangu ning leiab, et kannatanud moonutavad väga tugevalt tõde. Süüdistatava arvates füüsilisi kokkupuuteid kannatanutega nende kehaliseks väärkohtlemiseks KarS § 121 tähenduses lugeda ei saa – (T 2 lk 157), samuti oli tal õigus viibida
7(11)
ruumides, mis on talle süüdistuses ette heidetud. Kannatanute ähvardamiste osas süüdistatav maakohtu otsust aga sisuliselt ei vaidlusta.
14.Esitatud aktsioonis süüdistatav ise märgib, et juhul, kui leitakse, et temapoolsed väidetavad löömised siiski aset leidsid, siis riivamisi löökidega ei saa tekitada valu, seega ei moodusta tema tegevus kannatanute suhtes kehalist väärkohtlemist. Aktsiooni ühe väitena toob süüdistatav välja, et kannatanu H K ’i patsiendikaarti ja kiirabikaarti ei saa arvestada tõenditena, kuna nendest ei nähtu, millistel meditsiinilistel leidudel põhineb arstide diagnoos, seega menetleja oleks pidanud määrama kannatanu kehavigastuste ekspertiisi. Nimetatud seisukohaga kohtukolleegium ei nõustu ning osutab kohtupraktikas kujunenud ja kinnistunud seisukohale, et KarS § 121 järgi on teise inimese tervise kahjustamise kõrval karistatav samuti löömine, peksmine ja muu valu tekitanud kehaline väärkohtlemine. Seega täidab süüdlane KarS § 121 objektiivse koosseisu teisele isikule valu tekitamisega ka juhul, kui sellega ei kaasne tervisekahjustust – piisab vaid tõendamisest, et isik kehalise väärkohtlemise tulemusena tundis valu. Selleks aga ei pea korraldama ekspertiisi. Kohtukolleegium samuti seletab, et valu tuleb mõista kui tegeliku või potentsiaalse kudede kahjustamisega kaasnevat ebameeldivat aistingut. Kohtukolleegium, sarnaselt maakohtule leiab, et 01.06.2011 asetleidnud H. K’i süüdistatava poolt kipsnoaga ründamine – käsivart ja põske haavamine ja rusikaga vastu kaela löömine lisaks tunnistaja A K ’i ütlustele on samuti tõendatud meditsiinilise dokumentatsiooniga, millest nähtub, et kannatanul on tuvastatud näo ja parema ülavarre vigastused (marrastused), vasaku alalõua ja kõrva põrutused. Kohtukolleegium leiab, et nimetatud tõenditest on üheselt tuvastatav, et kannatanu löömisega ja noaga haavamisega põhjustas süüdistatavale kannatanule valu. Kohtukolleegium järgnevalt osundab Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-50-13, milles sedastatakse, et
(...) Käesolevas kriminaalasjas teised kannatanute kehaliste väärkohtlemiste episoodid on tõendamist leidnud lisaks kannatanute enda ütlustele ka tunnistajate ütlustega, kes nägid süüdistatava poolt kannatanutele löökide tekitamist pealt või teadsid süüdistatava poolt kannatanute löömisest või muust kehalisest väärkohtlemisest kannatanute enda sõnadest, kui kannatanud viibisid veel tajutu mõju all. Keegi tunnistajatest pole kohtule teatanud, et neil puudus alus arvata, et faktilistest asjaoludest lähtudes seavad nad kahtluse alla, et kannatanud võisid süüdistatava tegevusest valu tunda. Pole vähetähtis märkida, et kõigi kannatanute kehaline väärkohtlemine oli aset leidnud nende või nende perekonnaliikmete kauakestnud ähvardamiste ja psüühilise terroriseerimise taustal, kus kannatanud vältisid süüdistatavaga kontakteerumist, kuid süüdistatav surus oma tahtmised peale füüsilist jõudu kasutades. Maakohus on iga kuriteoepisoodi toimepanemise asjaolusid ja tõendeid põhjalikult analüüsinud, mistõttu puudub kohtukolleegiumil vajadus maakohtu põhjendusi korrata.
15.Süüdistatava aktsioonis toodud väited kannatanute elukohtadesse sissetungimise osas samuti ei anna alust maakohtu veenvate ja üksikasjalike põhjenduste ja nendest tehtud järelduste ümber hindamiseks. Kuigi süüdistatav oma aktsioonis seab kahtluse alla rida asjaolusid – oma jälgede leidmist või mitte leidmist sündmuskohtadelt, väikese ava kaudu majja sisenemise võimalikkust, jne, siiski tema põhiliseks kaitseargumendiks on väide, et süüdistuses loetletud elukohad ei olnud
8(11)
tema suhtes võõrad, kuna ta on seal eelnevalt elanud koos kannatanutega. Sarnase positsiooni juures on olnud süüdistatav ka kriminaalasja kohtulikul arutamisel maakohtus, sisuliselt tunnistades sisenemisi kannatanute elukohtadesse süüdistuses toodud aegadel. Kohtukolleegium sedastab eelkõige, et ühelgi tõendil pole ette kindlaksmääratud jõudu ja kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Ka käesolevas kriminaalasjas on kohus hinnanud kõiki tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt ning jõudis argumenteeritud järelduseni, et Z.F on süüdi omavolilises sissetungimises kannatanute elukohtadesse. Nõustudes täielikult maakohtupoolsete põhjendustega ning nendest tehtud järeldusega Z.F süü tõendatuse osas, kohtukolleegium märgib vastuseks süüdistatavale apellatsioonile järgmist. Süüdistatava hüpotees, et ka kannatanutel endil ei olnud juriidilisi aluseid eluruumides elamiseks on ainetu. Kõigi kannatanute jaoks süüdistuses loetletud eluruumid on olnud nende kodudeks, kus kannatanud on elanud ka enne suhete algust süüdistatavaga, kusjuures nende valduse seaduslikkust eluruumide suhtes pole omanike poolt kahtluse alla seatud. Kannatanute seaduslik õigus eluruumi vallata ja kasutada ei loo süüdistatavale samasugust õigust eluruumi suhtes. Asjaolu, et süüdistatav on mingil ajahetkel seal elanud, ei tekita temale õigust eluruumi vallata ega kasutada ilma eluruumi omaniku või otsese valdaja nõusolekuta. Kõik kannatanud on avaldanud, et süüdistatav on sisenenud nende eluruumi ilma nende nõusolekuta perioodil, kui kooselu oli lõppenud ja nad ei soovinud Z.F viibimist nende elukohas. Vastupidises ei ole kohtul alust kahelda – valdaja nõusolekut reeglina eeldatakse, kuid kannatanute avaldused sissetungimiste kohta politseisse on tunnistuseks, et nende nõusolek Z.F poolt nende eluruumi sisenemiseks puudus. Selle seisukoha toetuseks on maakohus asjakohaselt välja toonud ja analüüsinud ka sissetungimiste asjaolusid – Z.F valis sissetungiks kellaaegu, mil kannatanud eeldatavalt juba magama pidid ning tema tegelikuks eesmärgiks oli kannatanuid terroriseerida.
16.Z.F süü tõendatuse hindamisel on maakohus õigustatult tähelepanu juhtinud ka asjaolule, et käeolevas kriminaalasjas kannatanud on olnud võõrad isikud, kes erinevatel aegadel pöördusid politseisse süüdistatava vastutusele võtmiseks kuritegude eest, mis on toime pandud praktiliselt identsetel asjaoludel – kui kannatanud ei soovinud enam süüdistatavaga suhelda, hakkas ta neid terroriseerima SMSide teel ja suhtlusportaalide kaudu, sisenes nende eluruumidesse, rakendas füüsilist jõudu, tekitades neile valu.
17.Vastuseks süüdistatava etteheidele, et kohtliku arutamise käigus ei tagatud temale konfrontatsiooni õigust ehk võimalust kannatanutele ja tunnistajatele iseseisvalt küsimusi esitada, märgib kohtukolleegium järgmist. Nähtuvalt maakohtu istungiprotokollist olid süüdistatavale tema õigused kriminaalmenetluses selgitatud ja talle arusaadavad. Tulenevalt KrMS § 288-2 lg 1 süüdistatav on esmaküsitlejaks tema poolt taotletud tunnistaja ülekuulamisel, kui sama isiku kutsumist ei ole taotlenud prokurör ega kaitsja. Tunnistaja ristküsitluseks sätestatud normidest juhindutakse ka kannatanu ülekuulamisel. KrMS § 288-2 lg 2 kohaselt kui tunnistaja (kannatanu) ülekuulamist on taotlenud kaitsja või prokurör, võib süüdistatav esitada tunnistajale (kannatanule) küsimusi pärast ristküsitlust kohtu loal, kui taotluse rahuldamata jätmine kahjustaks oluliselt tema huve. Sellest tulenevalt ei ole süüdistataval tunnistaja (kannatanu) iseseisvat küsitlemise võimalust, kui tema ei olnud konkreetse tunnistaja (kannatanu) ristküsitluse taotlejaks või kui sama tunnistaja (kannatanu) ristküsitlemist taotlesid ka kaitsja või prokurör. Nähtuvalt kohtuistungi protokollist pole süüdistatav kannatanute ristküsitluse järgselt kordagi taotlenud kohtult luba nende küsitlemiseks. Seevastu kohtuistungi protokollist nähtub, et kohus on korduvalt teinud süüdistatavale märkusi kannatanute ülekuulamise ajal kohtu loata väljaütlemiste eest. Süüdistatav on küll taotlenud kohtuliku uurimise lõpus kannatanute H S ’i ja M-L P
9(11)
teistkordset ülekuulamist põhjusel, et nende ütlused olid vastuolus eeluurimisel antud ütlustega, kuid kohus jättis tema taotluse rahuldamata, kuna nad olid juba kohtulikul uurimisel ristküsitletud. Maakohus leidis seega, et selle taotluse rahuldamata jätmine ei kahjustaks oluliselt süüdistatava huve. Kuidas nimetatud isikute teistkordse ristküsitlemata jätmine oluliselt kahjustanuks tema huve, süüdistatav maakohtule ei põhjendanud ega teinud seda ka esitatud apellatsioonis. Ringkonnakohus märgib sedagi, et kõik kannatanud ja tunnistajad olid ristküsitletud kohtumenetluse jooksul prokuröri ja kaitsja poolt süüdistatava juuresolekul ja osavõtul. Süüdistataval on alati võimalus kannatanu/tunnistaja küsitlemiseks kaitsja vahendusel. Kohtuistungi protokollist ei nähtu, et süüdistatav oleks kordagi juhtinud kohtu tähelepanu, et kaitsja ei esita tema poolt soovitud küsimusi ning seoses sellega oleks nõudnud kaitsja taandamist, nagu ta tegi esitatud apellatsioonis. Kohtuistungi protokollile süüdistatav märkusi selle parandamiseks ja täiendamiseks ei esitanud. Asjaolu, et isik ise ilma mõjuva põhjuseta ei kasuta oma menetlusõigusi kohtuliku arutamise käigus maakohtus, ei saa olla etteheidetav maakohtule ega olla aluseks, et süüdistatav hakkaks realiseerima oma õigusi alles apellatsioonimenetluses.
18.Z.F ’le mõistetud karistuse osas kohtukolleegium leiab, et maakohus mõistis süüdistatavale kuritegude kogumi eest tema süüle ja isikule vastava karistuse ning maakohtu arutluse käik karistuse mõistmise osas on veenev ja jälgitav. Maakohus leidis, et Z.F süü kuritegude toimepanemises on suur. Tähelepanuta jäetud süüdistatava karistust kergendavaid asjaolusid pole kohtukolleegium tuvastanud ja nendele ei viidata ka esitatud aPtsioonis. Z.F toob välja, et tema karistust raskendavaks asjaoluks ei tohi arvestada kuriteo toimepanemist teadvalt raseda isiku suhtes. Kohtukolleegium sellega ei nõustu ning viitab maakohtus avaldatud Z.F eeluurimisel antud ütlustele, et ta oli teadlik H. K’i rasedusest. Seega oli Z.F ütlustes tuvastatav vastuolu ning tema ütlused olid tervikuna kõrvale jäetud, kui ebausaldusväärsed. Küll aga Z.F teadmist H. Ki rasedusest kinnitab kannatanu H. K ise ning tema poolt esitatud arstitõend. Kohtukolleegium leiab, et maakohus tuli ainuõigele järeldusele, et Z.F tuleb karistada ainult reaalse vangistusega eelkõige tema enda isikust tulenevalt. Kohtukolleegium osundab, et kohtupraktikas on asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära – vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06). Silmas tuleb pidada sedagi, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusL, vaid see on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerub isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 31-1-40-04). Z.F on varem kriminaalkorras kahel korral karistatud isikuks, kes on karistust ka reaalselt kandnud, kuid enda jaoks järeldusi ei teinud ja vanglast vabanemise järgselt jätkas kuritegude toimepanemist. Z.F ennast talle süüks arvatud kuritegude süüdi ei tunnistanud, süüdistades enda hädades hoopis kannatanuid. Süüdistatav on toonud aPtsioonis välja asjaolu, et olukorras, kus isik on kuriteo toime pannud küll katseajal, kuid süüdimõistev kohtuotsus on tehtud peale katseaja lõppu, ei kuulu ärakandmata jäänud karistuse osa liitmisele uue karistusega. Kohtukolleegium sellise aPndi seisukohaga ei nõustu, kuid leiab, et Z.F puhul käesolevas kriminaalasjas mõistetud karistus ei kuulu liitmisele 30.10.2006 otsuse järgi ärakandmata karistuse osaga, kuna eelmise kohtuotsuse täitmine oli käesolevas kriminaalasjas otsuse tegemise hetkeks aegunud. Kohtukolleegium osundab Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-118-09, mille kohaselt
10(11)
Z.F puhul 30.10.2006 otsuse täitmise kolmeaastane aegumistähtaeg saabus 03.02.2012, seega karistuse ärakandmata osa selle otsuse järgi liitmisele uue mõistetava karistusega ei kuulu.
19.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4 ringkonnakohus tühistab Harju Maakohtu
05.novembri 2013 aasta otsuse Z.F liitkaristuse mõistmise osas. Muus osas jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 05. novembri 2013 aasta otsuse muutmata. Ringkonnakohus rahuldab süüdistatava apellatsiooni osaliselt.
Pavel Gontšarov
Orvi Tali
Urmas Reinola
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.