V.J-i süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 4 järgi lühimenetluses
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 20. detsembri 2013 aasta otsus
Apellatsiooni esitaja
Süüdistatav ja kaitsja
Prokurör
Ringkonnaprokuröri abi Katrin Kabel
Süüdistatav
V.J , isikukood: XXXXXXX, varem kriminaalkorras karistatud 3 korda ja väärteokorras 4 korda, viibis eelvangistuses 2 päeva, vahistatud 23.10.2013.
Kaitsja
Vandeadvokaat Paavo Paal
Asja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 20. detsembri 2013 aasta otsus kriminaalasjas nr 1-13-7755 V.J-i süüdistusasjas muutmata.
2.Apellatsioonid jätta rahuldamata.
3.KrMS § 185 lg 2 alusel välja mõista V.J-ilt Eesti Vabariigi kasuks 108,00( ükssada kaheksa) eurot määratud kaitsjale makstud tasu katteks. Kaitsjatasu kuulub tasumisele Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas EE891010220034796011 või Swedpangas nr EE932200221023778606, Danske Bank AS
Eesti filiaalis EE403300333416110002, Nordea Bank Finland PLC eesti filiaalis EE 701700017001577198, viitenumber 2800049748 (selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik) Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul.
SÜÜDISTUS:
1.V.J-i süüdistatakse selles, et tema, olles 15.09.2006. a Harju Maakohtu otsusega karistatud KarS § 200 lg 1 järgi kvalifitseeritava röövimise toimepanemise eest, 29.07.2013. a kella 12:00 ajal XXXXXXXXXXX asuva maja lähedal võõra vallasasja äravõtmisega selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil võttis vägivalda kasutades kannatanult Jekaterina Võsotskajalt ära sularaha summas 24 eurot. Nimelt lõi V.J kannatanut rusikaga vastu vasakut põske ning tõmbas kannatanul käest rahakoti. Kannatanu üritas rahakotti V.J-i käest ära võtta, kuid V.J ei andnud rahakotti tagasi ning kannatanuga tekkis kähmlus, mille käigus V.J kriimustas kannatanu käsi, tekitades kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi. Kähmluse käigus võttis V.J kannatanu rahakotist sularaha summas 24 eurot ning lahkus sündmuskohalt. Seega V.J , olles isikuks, kes on varem toime pannud röövimise, võõra vallasasja äravõtmisega selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis on toime pandud vägivallaga, pani toime KarS § 200 lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
HARJU MAAKOHTU OTSUS:
2.Maakohus tunnistas V.J-i süüdi KarS § 200 lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises ja mõistis talle karistuseks 3 (kolm) aastat vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas mõistetavat karistust 1/3 võrra, mõistes vähendatud karistuseks 2 (kaks) aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvas karistusaja hulka kahtlustatavana kinnipidamise aja 2 (kaks) päeva 31.07.2013–01.08.2013 ja lõplikuks karistuseks mõistis 1 (üks) aasta 11 (üksteist) kuud ja 28 (kakskümmend kaheksa) päeva vangistust. Karistuse kandmise algust arvestas V.J-i vahistamisest, s.o 23.10.2013. a. V.J-i suhtes kohaldatud tõkendi – vahistamine – tühistas kohtuotsuse jõustumisel.
APELLATSIOONID:
3.Süüdistatav palub maakohtu otsus üle vaadata. Palub arvestada, et ta on invaliid ja vanglas temale vajalikku ravi ei osutata. Vabaduses viibides saab invaliidsuspensioni, mistõttu on võimlik vajalikke tablette osta. Tal on erinevad haigused millede kohta on võimalik tal tõendid esitada. Palub eelnimetatut karistuse mõistmisel arvestada. Juhib tähelepanu asjaolule, et hagi on väike ja on nõus seda tasuma protsentidega.
On mõistetud karistusega nõus, kuid taotleb karistusest tingimisi vabastamist. Eelmise katseaja läbis edukalt. Samuti on nõus üldkasuliku töö kohaldamisega ja seda ka vaatamata invaliidsusele. Peale selle on tal ka vaja invaliidist ema eest hoolitseda. V.J on esitanud apellatsiooni ka vaidlustades temalt menetluskulude väljamõistmist. Leiab, et menetluskulude maksmine käib tal üle jõu. Kuna asub vanglas palub jätta menetluskulud kas täielikult või osaliselt riigi kanda. Vanglas tal tööd ei ole. Samuti puudub tal kinnis- ja vallasvara.
4.Kaitsja palub tühistada maakohtu otsus V.J-i süüditunnistamises KarS § 200 lõike 2 järgi, ümber kvalifitseerida V.J-i tegevus KarS § 199 lõike 2 punktide 4 ja 5 järgi. Samuti palub V.J-ile mõista karistus, mis ei ületaks 2 (kahte) aastat. Mõista see karistus tingimisi, allutades V.J KarS §-s 74 sätestatud käitumiskontrolli nõuetele. Juhul, kui kohus ei nõustu taotlusega süüdimõistmise ümberkvalifitseerimiseks, siis palub V.J-ile mõista karistus, kohaldades KarS § 61 lõikes 1 sätestatut.
4.1.V.J on nii kriminaalasja kohtueelsel uurimisel kui ka kohtumenetluses järjepidevalt kinnitanud, et füüsiline konflikt kannatanuga algas sellest kui kannatanu teda lõi. V.J-i sellekohased väiteid ei lükka ümber ka tunnistajate O T i ja S P i ütlused. V.J-i ütlustega on vastuolus kannatanu ütlused. Sellises olukorras tuleb lähtuda põhimõttest Kaitsja hinnangul on käesoleva kriminaalasja õige lahendamise seisukohast oluline määratleda, mis põhjustel füüsiline konflikt toimus, kes selle algatas ning mis iseloomuga see oli. Selline lähenemine on oluline selleks, et määratleda, kas vägivalla kasutamine on seotud asja valduse äravõtmisega või mitte – tegemist on KarS § 200 koosseisu tunnuste määratlemisega. Kaitsja on seisukohal, et röövimisest ei saa pelgalt rääkida olukorras, kus kannatanu ja süüdistatava vahel toimus füüsiline konflikt. Füüsilise konflikti käigus mahakukkunud raha võtmist on V.J möönnud. Kannatanu ja süüdistatava ütlused on konflikti toimumise kohta vastuolus. Seega ei saa apellandi hinnangul tõendatuks lugeda seda, et V.J kasutas raha valduse saamiseks vägivalda. Käesolevas asjas on oluline viidata, et nii kannatanu kui ka V.J-i ütlused on kooskõlas eelnevate sündmuste kirjeldamisel ning täpsemalt kinnitavad mõlemad, et V.J andis keskpäevases bussis uinunud kannatanule tagasi kannatanu käest maha kukkunud rahakoti. Kaudselt kinnitab V.J-i poolt kannatanu aitamist ka tunnistaja S P , kelle hinnangul näisid mõlemad poe ees seisnud naisterahvad olevat joobes. Samas on kriminaalasja kohtueelsel uurimisel kannatanu möönnud, et V.J korjas maast üles sinna kukkunud raha ja lahkus kiirelt sündmuskohalt. Seega möönab käesolevas kriminaalasjas ka kannatanu, et pärast raha äravõtmist V.J vägivalda ei kasutanud. Apellant on seisukohal, et käesolevas kriminaalasjas ei ole tõendatud, et V.J kasutas vägivalda kannatanu vastupanu vältimiseks või murdmiseks või raha valduse saamiseks. Seetõttu ei saa ka käesolevas asjas rääkida KarS § 200 koosseisuliste tunnuste esinemisest.
4.2.Karistuse mõistmisel tuleb arvesse võtta , et V.J võttis ära raha väärtuses 20 eurot. See summa ei ole suur. Summa suurus on oluline süü suuruse määratlemisel. V.J-i poolt kasutatud vägivalla intensiivsus ei ole suur. V.J aitas eelnevalt kannatanut. Rõhutab, et selles küsimuses puudub vastuolu kannatanu ja V.J-i ütluste vahel.
V.J kahetseb toimepandut.
4.3.Juhul, kui ringkonnakohus ei peaks nõustuma apellatsioonkaebuse seisukohtadega teo kvalifikatsiooni osas, palub kohaldada KarS § 61 lõikes 1 sätestatut.
4.4.Palub vabastada V.J osaliselt karistuse kandmisest, kohaldades tema suhtes KarS § 74 sätestatud kontrollnõudeid.
4.5.Palub alternatiivsena kaaluda ka V.J-ile mõistetud vangistuse asendamist üldkasuliku tööga.
5.Puudub alus Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks. V.J-i kaitsja kordab Harju Maakohtu kohtuistungil väljendatud seisukohti, milliste osas on maakohus juba oma põhistuse esitanud. Uusi tehiolusid ega asjaolusid ei ole kaitsja välja toonud. Maakohtu otsus on motiveeritud, seaduslik, rajatud kohtuliku uurimise esemeks olnud tõenditele ja asjaoludele, mille kohta pooled avaldasid oma arvamust. Puudub alus nimetatud otsuse muutmiseks. Lähtuvalt eeltoodust palub jätta Harju Maakohtu otsus V.J-i süüdimõistmises ja karistamises KarS § 200 lg 2 p 4 järgi muutmata.
KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
6.Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, otsusega ja apellatsioonide väidetega, leiab, et apellatsioonid ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Nõustudes maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga ning kohtu järeldustega ei pea kolleegium vajalikuks neid korrata, kuid annab hinnangu apellatsioonides esitatud taotlustele ja põhjendustele.
7.Kaitsja on taotlenud V.J-i poolt toimepandule anda süüdistusest erinev hinnang ja nimelt kvalifitseerida tema poolt toimepandu KarS § 199 lg 2 p 4,5 järgi. Kaitsja on leidnud, et kuna konflikti algataja suhtes on kõrvaldamata kahtlus, siis KrMS § 7 lg 3 põhimõttest tulenevalt on välistatud V.J-i käitumises röövimise koosseis. Siinjuures osutab kolleegium Riigikohtu poolt korduvalt märgitule ( nt lahendid 3-1-1-38-11, 3-1-1-15-10), et mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest. Maakohus on lugenud tuvastatuks sündmuste käigu ning tõendatuks V.J-i poolt süüdistuses etteheidetavate tegude toimepanemise tuginedes eelkõige kannatanu ütlustele. Apellandid ei ole kannatanu ütluste usaldusväärseks tunnistamise osas põhistatud vastuväiteid esitanud ega sisuliselt seadnud kahtluse alla kannatanu ühetaolisi ütlusi sündmuste toimumise kohta. Kaitsja viited süüdistatava ütluste samastumisest kannatanu ütlustega vägivalla kasutamisele eelnenud sündmustest ei väära maakohtu järeldust, et kannatanu vara hõivamine toimus vägivallaga. Kannatanu ütluste kohaselt lõi süüdistatav teda ootamatult näkku ning hakkas temalt kotti ära kiskuma. Tema püüdis oma vara säilitada ja kotist kinni hoida. Süüdistatav püüdes kotti kätte saada, kiskudes seda kannatanu käest ära kriimustas tema käsi. Lõpuks õnnestus süüdistataval siiski rüseluse ajal maha kukkunud rahaga minema joosta. Nimetatud kannatanu ütlused on kooskõlas kriminaalasja materjalidega ja nimelt kannatanu läbivaatuse protokolliga, kus nähtuvalt on kannatanul värsked kriimustused kätel. Tunnistaja O.T ütluste kohaselt ajal, mil kaks naisterahvast riietest, asjadest ja juustest tirisid karjus üks teisele, „Anna mulle mu raha tagasi“ ( t.lk. 34-38) . Tunnistaja S.Pi ütluste kohaselt
pärast seda kui oli tuttavast Katjast ja talle tundmatust naisterahvast möödunud, kuulis kui kannatanu hakkas teiselt raha tagasi nõudma. Minnes bussi peal nägi, et naised kaklevad ( t.lk. 39-44). Sellised tunnistajate ütlused riimuvad kannatanu ütlustega ja tõendavad, et kannatanu suhtes kasutatud vägivald oli ajaliselt seotud süüdistatavale võõra, kannatanule kuuluva vara hõivamisega. Kannatanu püüdis oma vara säilitada, takistada selle üleminekut süüdistatavale, mistõttu tekkis kaklus mille käigus lahtine kott kukkus maha. Sellest välja kukkunud raha haaras enda kätte süüdistatav ning jooksis ära. Seega on maakohus seaduslikult tuvastanud, et süüdistatava poolt kasutatud vägivalla toime kestis ka ajal, mil ta hõivas mahakukkunud, kannatanule kuuluva raha. Kaitsja seisukohad, et pärast raha äravõtmist süüdistatav vägivalda ei kasutanud on antud juhul ainetud. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on seaduslikult kohtuliku uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaoludele ja tõendi kogumile tuginevalt tuvastanud V.J-i käitumises KarS § 200 lg 1 ettenähtud objektiivsed tunnused. Samuti on maakohus piisava selgusega põhistanud süüdistatava käitumises subjektiivsete tunnuste olemasolu. Asja äravõtmise osas on tuvastatav eesmärgipärane käitumine ning vägivalla kasutamisega valu ja nahal kriimustuste tekitamise osas on maakohus tuvastanud kaudse tahtluse. Kolleegium leiab, et maakohtu otsuse põhistused on veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav. Kolleegiumi hinnangul ei ole kohus tõendite uurimisel ja hindamisel kriminaalmenetlusõigust rikkunud ega materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud, millega oleks raskendanud süüdistatava olukorda ja süüdistatava käitumisele on antud õige juriidiline hinnang.
8.Mõistetud karistuse osas kolleegium esmalt märgib, et kaitsja taotluse süüdistatava käitumisele maakohtust erineva hinnangu andmisest jättis ringkonnakohus rahuldamata, mistõttu nimetatud alusel kergema karistuse mõistmiseks seaduslikud alused puuduvad.
8.1.Kaitsja on taotlenud KarS § 61 kohaldamist. On leidnud, et esinevad alused mõista V.J-ile karistus alla seaduses sätestatud alammäära. Kolleegiumi veendumuse kohaselt selline taotlus rahuldamisele ei kuulu. Taotletud paragrahv annab kohtule võimaluse mõista karistuse alla eriosa normi sanktsioonis ettenähtud 3 aastast vangistust, kuid selleks peavad esinema süü suurust mõjutavad erandlikud asjaolud. Need võivad puudutada nii tegu kui ka tagajärge, samuti süüdlase isikut ning tema käitumist. Kuigi maakohus ei ole karistust raskendavaid asjaolusid tuvastanud, on ka karistust kergendavate asjaoludena võimalik arvestada vaid puhtsüdamliku kahetsusega, mida V.J kohtuistungil tegelikult ei väljendanudki, kuid on teinud seda kohtueelsel uurimisel. Samuti on kohus karistusmäära otsustamisel juba arvestanud, et kasutatud vägivald ei olnud väga jõhker, kuigi on tuvastatud, et süüdistatav lõi kannatanut esmalt näkku. Samuti on kohus lugenud kuriteoga tekitatud kahju, 20 eurot, väikeseks kahjuks, kuigi kannatanu on andnud ütlusi, et kodus rohkem raha ei olegi ning ta viib selle raha emale. Seega on kohus juba arvestanud karistusmäära mõistmisel asjaoludega mida kaitsja palub lugeda erandlikeks ja arvestada KarS § 61 kohaldamisel ning pealegi kolleegiumi veendumuse kohaselt eeltoodud asjaolud pole hinnatavad erandlikena. Karistuse mõistmisel palub kaitsja arvestada ka asjaoluga, et süüdistatav enne süüdistuses esitatud sündmusi aitas kannatanul bussis vara säilitada. Tõepoolest on kannatanu andnud ütlusi, et bussis süüdistatav ulatas talle 20 eurose kupüüri, mis oli maas ja kuulus kannatanule.
Samas on aga tuvastatav, et kuigi kannatanu teda korduvalt tänas, ostis talle suitsu, nõudis süüdistatav temalt raha narkootikumide ostmiseks. Samuti, hõivates kannatanult vägivalla kasutamisega raha, hakkas ta ise karjuma, et hoopis temalt varastatakse. Kolleegium leiab, et kaitsja poolt viidatud asjaolud mis eelnesid võõra vara hõivamisele kui ka vahetult sellele järgnev käitumine pole hinnatav erandlikena KarS § 61 mõttes ega anna alust karistuse mõistmiseks alla sanktsiooni alammäära. Samuti on kohtule teada olnud apellantide poolt viidatud süüdistatava tervislik seisund kuna süüdistatav on sellekohased ütlused maakohtus andnud. Samas on tegemist olukorraga, kus süüdistatavat pole tema tervislik seisund seganud toime panemast süütegusid ning seejuures kasutada ka vägivalda. Eripreventsooni eesmärki silmas pidades pole antud juhul vähese tähtsusega ka asjaolu, et V.J on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud ja seda ka varavastaste kuritegude toimepanemiste eest. Muuhulgas kandis ta karistust ka röövimise eest. Kolleegium leiab, et süüdistatavale, kes paneb korduvalt kuritegusid toime ja seda ka vaatamata tema tervislikule seisundile, järjekordse uue raske kuriteo toime panemise eest karistuse mõistmine alla sanktsiooni alammäära pole kooskõlas karistuse kohaldamise alustega ega seega seaduslik, mistõttu kaitsja sellekohane taotlus rahuldamisele ei kuulu.
8.2.Apellandid on taotlenud KarS § 74 ja 69 kohaldamist. Analoogsed taotlused on esitatud ka maakohtus ning maakohus on taotluste rahuldamata jätmist põhistanud. Kolleegium märgib, et kuna süüdistatavale on mõistetud 3 aastane vangistus, siis pole KarS § 69 sätete kohaldamine seaduse alusel võimalik, kuna KarS § 69 kohaldamise üheks eelduseks on kuni 2 aastase vangistuse mõistmine. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-83-12 sedastanud, et karistusõiguse terviklikkusest lähtuvalt kohaldatakse KarS § 69 sätteid just KarS § 56 lg 1 alusel mõistetud, mitte KrMS § 238 lg 2 alusel vähendatud karistuse suhtes, kuna ka karistuse asendamisel või isiku karistusest tingimisi vabastamisel on määrava tähtsusega isiku süü, samuti võimalus mõjutada teda edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvid, mitte see, millises menetlusliigis isiku süüasja arutatakse. KarS § 74 kohaldamise aluseks on teo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Kolleegium leiab, et antud juhul tuleb karistusest tingimisi vabastamise kaalumisel arvestada, et V.J-i poolt oli toime pandud esimese astme kuritegu, mille eest on seadusandja ette näinud minimaalselt kolme aastase vangistuse. Kolleegium ei tuvastanud etteheidetavate tegude osas selliseid erilisi asjaolusid, mis iseenesest annaksid aluse süüdlase tingimisi vabastamiseks. Kolleegiumi veendumuse kohaselt välistab antud juhul V.J-i suhtes KarS § 74 kohaldamise tema senine käitumine. Nimelt on V.J-i 2006 aastal karistatud vangistusega ja ta on mõistetud karistusest tingimisi vabastatud. Samas on ta aga süüdi tunnistatud 2007 aastal ja seda kuriteo toimepanemises katseajal. Vabanedes 2010 aasta septembris pani ta uue kuriteo toime 2011 aastal ja toime pandu oli jällegi varavastane kuritegu. Selle eest 13 detsembril 2011 otsusega mõistetud karistusest on V.J tingimisi vabastatud ja talle oli määratud 18 kuuline katseaeg. Uue kuriteo pani V.J toime 2013 aasta juulis ehk vahetult pärast määratud katseaja lõppu. Selline käitumine annab aluse jõuda veendumusele, et karisuse eesmärkide saavutamine pole muul moel võimalik kui vaid reaalse vangistuse mõistmisega. Samuti on V.J vabaduses viibimise ajal toime pannud väärtegusid, mis samuti näitab tema negatiivset suhtumist õiguskorda.
9.V.J on vaidlustanud maakohtu otsust ka menetluskulude väljamõistmise osas. Taotleb menetluskulude osaliselt või täielikult riigi kanda jätmist ja põhjendab seda vangistuses viibimisega, samuti ka vara puudumisega. Maakohus on juba otsuses põhistanud menetluskulude väljamõistmist ning on esitanud ka KrMS § 180 lg 3 sätestatu. Kolleegium, pidamata vajalikuks seaduse sõnastust uuesti korrata märgib, et kuna koguulatuses menetluskulude riigi kanda jätmist seadus ette ei näe, pole ka sellise taotluse rahuldamine võimalik. Kuigi seadus annab võimaluse osa menetluskulude riigi kanda jätmiseks peab nimetatud sätte kohaldamiseks seadusliku aluse andma süüdistatava vastavasisuline põhistatud taotlus. Antud juhul pole süüdistatav maakohtus sellist taotlust esitanud. Kaitsja on taotlenud väljamõistetava menetluskulu summa vähendamist. Kohus on kaitsja taotluse rahuldamata jätmist põhjendanud. Kaebuses on menetluskulude osalist riigi kanda jätmist põhistatud vanglas viibimisega ja sellega seonduvalt rahaliste vahendite puudumisega. Kolleegiumi veendumuse ja väljakujunenud kohtupraktika kohaselt asjaolu, et süüdlast karistatakse kuriteo toimepanemise eest vangistusega, pole aluseks osa menetluskulude riigi kanda jätmiseks. Nimetatud seisukoha osas on maakohus teinud otsuses viite ka Riigikohtu vastavale lahendile. Hoolimata sellest, et vangistuse ajal ei ole kinnipeetavale alati tagatud võimalust töötada, ei saa menetluskulude hüvitamise otsustust tegev kohus juba ette lähtuda sellest, et süüdimõistetu karistuse kandmise ajal kindlasti ei tööta. Juhul kui isik menetluskulusid siiski õigeaegselt ei tasu, tuleb lähtuda täitemenetluse seadustiku regulatsioonist. Tulenevalt KrMS § 417 lg-st 2 on seadusandja üldjuhul kehtestanud rahalise karistuse tasumiseks ühekuulise tähtaja. Vastavalt KrMS §-le 423 tuleb nimetatud reeglist lähtuda ka kriminaalmenetluse kulude ja muude rahaliste nõuete sissenõudmisel. KrMS § 313 lg 1 p-st 7, mille kohaselt võetakse süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivosas vajaduse korral seisukoht ka kohtuotsuse täitmise asjaolude suhtes, annab küll kohtule volitused määrata teistsugune tasumise tähtaeg, kuid ka selleks peab olema esitatud vastavasisuline põhistatud taotlus ja kriminaalasja materjalid peavad taotluses esitatud põhjendusi ka kinnitama. Antud juhul selliseid tõendeid pole esitatud. Viited töövõimetusele on antud juhul jäänud tõendusliku kinnituseta ning seejuures osutab kolleegium, et nii süüdistatav ise kui kaitsja taotledes KarS § 69 sätete kohaldamist on märkinud, et vaatamata tervislikule seisundile on süüdistatav võimeline töötama. Samuti on apellandid ise märkinud, et tegelikult on süüdistataval vabaduses ka igakuine sissetulek.
10.Eeltoodu alusel kolleegium leiab, et esitatud apellatsioonid ei anna alust maakohtu põhistatud otsuse tühistamiseks, mistõttu jätab ringkonnakohus juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 , § 342 lg 3 p 1 Harju Maakohtu 20. detsembri 2013 aasta otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata.
11.RÕS alusel määratud kaitsja on taotlenud ringkonnakohtult õigusabi tasu suuruse ja õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramist. Taotluse kohaselt on apellatsioonimenetlusega seonduvateks toiminguteks konsultatsioon kaitsealusega ja apellatsiooni kontseptsiooni arutamine 1 tund ja maakohtu otsuse analüüs ja apellatsiooni koostamine 2 tundi. Kolleegium leiab, et nimetatud taotlus pole põhjendatud ja kuulub rahuldamisele vaid osaliselt. Kolleegiumi veendumuse kohaselt apellatsiooni kontseptsiooni arutamine eeldab juba ülevaadet kohtuotsusest mistõttu uuesti otsuse analüüsiks igasugune mõistlik vajadus puudub. Samuti pole otsus pikk ning apellatsioonina käsitatav põhistus mahub 1 lehele.
Kolleegium leiab, et põhjendatud ja vajalikuks saab antud juhul lugeda 1,5 tunnist ajakulu, millist saab lugeda KrMS § 175 lg 1 p 4 mõttes seaduslikuks ja kuulub kaitsjale õigusabi osutamise eest hüvitamisele. Lähtuvalt riigi õigusabi seaduse § 23 lg-le 1 ja § 21 lg-st 3 ja Eesti Advokatuuri juhatuse 26. novembri 2013. a otsusega kinnitatud korra p-dele 21 tuleb taotlus rahuldada osaliselt ning määrata riigi õigusabi tasu suuruseks koos käibemaksuga 108,00 eurot. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Ringkonnakohus jättis esimese astme kohtuotsuse muutmata (KrMS § 337 lg 1 p 1), millest tulenevalt jääb määratud kaitsja tasu V.J-i kanda.
Ivi Kesküla
Meelika Aava
Orvi Tali
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.