Kohtulahend

XXX(ik XXX, a/a

Asitõendid – jalanõud tagastada XXXning CD-plaat jätta kriminaalasja juurde. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kättesaadav, teatades apellatsiooniõiguse kasutamise soovist kohtule kirjalikult 7 päeva jooksul, alates resolutiivosa kuulutamisest.

TUVASTATUD ASJAOLUD JA KOHTU SEISUKOHAD

1-13-11741 pihta. XXXütluste kohaselt viskas teda joogiklaasiga vastu põlve süüdistatav. Sama väitis ka XXX, et nägi pealt joogiklaasi intsidenti. XXX ütluste järgi viibis ta sel ajal baarileti lähedal, 1,5 meetri kaugusel XXXning tema läheduses oli XXX. Väidetavalt nägi XXX, et süüdistatav viskas ööklubi rõdult klaasiga XXX, tabades teda põlve piirkonda. Tunnistaja XXX ütluste kohaselt kohtas ta ööklubis XXX , kes oli seal koos XXXja nad rääkisid juttu (seisid ukujulises asendis, temast paremal oli XXXja vasakul XXX) sellel ajal kui toimus joogiklaasi intsident. Tunnistaja XXX sai ka ise klaasis olnud vedeliku ja jääga pihta. Ta oli seljaga rõdu poole, kui paremalt poolt tema parema õla suunas tuli klaas. Otseselt sai klaasiga pihta XXX. Tunnistaja XXX nägi ainult klaasi lendamist, kuid ei näinud seda, kas või kes selle viskas. XXX kinnitas, et tema ja XXX olid rõdu poole seljaga ning XXX ei teadnud rõdu suunas vaadata. Süüdistatav tunnistas, et ta oli ööklubi rõdul, kuid eitas XXXklaasiga viskamist. Süüdistatava ütlused ja tunnistaja XXX ütlused ühtivad selles osas, et XXX oli seljaga rõdu poole. Kannatanu XXX abikaasa XXX ütlused on vastuolus tunnistaja XXX ütlustega. Samuti on kannatanu XXX ütlused vastuolus tunnistaja XXX ütlustega. Nimelt ei olnud kannatanu XXX väidete kohaselt tema ligidal kedagi, samas tunnistaja XXX väitis, et nii tema kui ka XXX olid kannatanu XXX läheduses ja rääkisid juttu. Kui tunnistaja XXX ei oleks läheduses olnud, poleks ta klaasi sees olnud vedeliku ega jääga pihta saanud. Tunnistaja XXX ütlused kannatanu XXX lonkamise kohta 2013. a aprilli lõpus ning see, et kannatanu rääkis tunnistajale, et süüdistatav oli teda klaasiga löönud, ei tõenda kohtu hinnangul otsuse punktis

1-13-11741 KarS § 121 koosseisu täitmiseks on vajalik löögi teatud intensiivsus. Vastasel korral laieneks selle koosseisu rakendusala lubamatult ja hõlmaks iga kannatanu seisukohast soovimatu kehalise kontakti. Arvestades koosseisu teisi alternatiive – tervise kahjustamine, peksmine, valu tekitanud muu kehaline väärkohtlemine, ei ole tõenäoline, et seadusandja on pidanud vajalikuks lugeda löömise alternatiivis kriminaalkorras karistatavaks isegi väga vähesel määral kannatanu füüsilist puutumatust riivava käitumise. Seega vaatamata sellele, et KarS § 121 koosseisu grammatilise tõlgenduse kohaselt ei ole löömise kui ühe koosseisualternatiivi esinemine seotud kannatanule valu tekitamisega, oleks valu tekitamine ka löömise puhul sobiv kriteerium, mille alusel piiritleda kriminaalkorras karistatav tegu väljapoole karistusõiguse reguleerimisala jäävast käitumisest. Riigikohus on seisukohal, et valu tuleb mõista kui tegeliku või potentsiaalse kudede kahjustamisega kaasnevat ebameeldivat aistingut. Valulävi ehk vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, on subjektiivne nähtus, mis on erinevate inimeste puhul erinev (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22.09.2010 otsus asjas nr 3-1-1-60-10, p 16). Siiski tuleb märkida, et KarS § 121 koosseisu kontekstis ei või piirsituatsioonides eelviidatud tõdemusega piirduda, vaid tuleb täiendavalt küsida ka selle järgi, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24.05.2013 otsus asjas nr 3-1-1-50-13, p 12). KarS § 121 kaitseb inimese füüsilist tervist. Rääkides konkreetselt löömise koosseisualternatiivist, saab see tähendada üksnes valu tekitamist ja järelikult on süüdlase karistamine löömise eest võimalik vaid olukorras, kus kannatanu löögi tõttu valu tunneb. Samas tuleb see, et kannatanu löögi tõttu tõepoolest valu tundis, eraldi tuvastada. Valu tundmine ei saa tugineda pelgalt kannatanu isikulisel eripäral ja löök ning selle tagajärg peab tunduma reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24.05.2013 otsus asjas nr 3-1-1-50-13, p 12.2). Kannatanu XXXja süüdistatava ütlused toimunu kohta ühtivad nendevahelise füüsilise kontakti osas. Samas ei ole kohtu hinnangul usutav, et kirjeldatud teo käigus kannatanu XXXtõepoolest koges valu. Kohus juhib tähelepanu sellele, et kannatanu XXXei pöördunud koheselt ei kiirabi ega politsei poole. Kannatanu XXXteatas esimesest kuriteo episoodist (otsuse punkt 1.1.) alles teise episoodi (otsuse punkt 1.2.) toimepanemise järgselt.

1-13-11741 ning lõi üks kord näkku. Süüdistatav ei vehkinud, kannatanu XXX võttis kaitseasendi, kuid süüdistatav taganes ja läks rahulikult oma toa poole. Seejärel istus kannatanu XXX maha, et lapsed tema verist nägu ei näeks ning helistas politseisse. Kiirabi tuli kaks maja edasi ja osutas esialgset esmaabi. Kannatanu XXXning tunnistajate XXX, XXXja XXXütlused on kooskõlas kannatanu XXX ütlustega. Muu hulgas kinnitas XXX, et kui süüdistatav teist korda auto juurde tuli, lõi ta XXXd rusikaga ühe korra näkku ja pärast seda lahkus oma majja. XXXütluste kohaselt ütles süüdistatav XXX, et tule järgmine kord ilma lapseta ja näita, mis mees sa siis oled. Kannatanu XXX süüdistatava solvangutele ei vastanud ning teda ei löönud. Tunnistaja XXXnägi 01.06.2013 Kitse tee 16 maja ees (maja ja aia vahel värava juures) kannatanu XXX ja süüdistatava vahelist tüli ja füüsilist kontakti. XXXnägi, et süüdistatav lõi XXXd üks kord näkku, süüdistatava poolt vastulöömist ta ei näinud. Peale XXX löömist vehkis süüdistatav, ähvardas kätega, kuid rohkem löömist ta ei näinud. XXXnägi ka XXXl verd, kui kannatanu tõmbus kägarasse ja kõndis edasi. Kannatanu XXX ja süüdistatav ei vehelnud. Tunnistajad XXXja XXXei näinud vahetult löömise hetke. Tunnistaja XXXnägi sündmuskohal kannatanu XXX ja süüdistatava vahelist füüsilist kokkupuudet, kähmlust, kus kannatanu nägu oli pärast verine. Pärast intsidenti viis XXXkannatanu XXX rätiku näohaava jaoks. Auto juures oli ka XXX. XXX ütles tunnistaja XXX, et teda lõi süüdistatav. Tunnistaja XXXoli sündmuse toimumise ajal toas (aadress Kitse tee 12-1) ja sai teiselt tunnistajalt (naabrinaiselt) XXXtelefonikõne juhtunu kohta. Ta läks majast välja, nägi süüdistatava maja juures autot, mille juures olid XXX, XXXja kaks last. XXX põsk oli verine. Tunnistaja XXXnägi kiirabi tulemist. Süüdistatav väitis, et kui XXXnende lapsele 01.06.2013 järgi tuli, pargiti auto tagumise otsaga tema hoovi. XXXvõttis süüdistatava juurest mõned asjad ja lapse ning nad läksid välja. Samuti väljus süüdistatav, et võtta enda autost lapse turvatool ning anda see XXX. XXXläks XXX auto poole turvatooliga. Sel ajal oli XXX väljas auto kõrval. Süüdistatava ja kannatanu XXX vahel tekkis sõnavahetus. Süüdistatav soovis, et kannatanu XXX tema territooriumilt lahkuks. Süüdistatav tunnistas, et ta võis kannatanu XXX kähmluse jooksul pihta saada. Väidetavalt nägi süüdistatav, kuidas XXX kakluseks ette valmistas, ta pani lapse autosse ja võttis ründava positsiooni. Süüdistatava ütluste järgi oli ta ohu olukorras ja pidi end eeldatava rünnaku vastu kaitsma. Alguses läks kähmluseks ja esimeste vehkimistega keegi pihta ei saanud. Süüdistatav tundis lööki kõhtu ja arvab, et XXX poolt võis tulla esimene löök. Terariista süüdistataval käes ei olnud. XXXistus sel hetkel koos lastega autos. Löögist kõhtu tundis süüdistatav valu ja ta pöördus Pärnu Haiglasse.

1-13-11741 süüdistatav 01.06.2013 kell 20.34 Pärnu Haigla erakorralisse vastuvõttu, kus soovis vigastusi fikseerida. Seal fikseeriti järgnev: täna päeval Tallinnas osalenud kakluses, löödud rusikaga kõhtu, kus parema roidekaarealus püsib palp.valu, ka liigutustel valupisted samas piirkonnas, valu paremal labakäel, väike haav vasakul peopesas. Kohus on seisukohal, et esitatud patsiendikaardist ei nähtu objektiivseid vigastusi süüdistatava kõhu piirkonnas, mis tõendaks, et teda oleks rusikaga kõhtu löödud. Lisaks jääb arusaamatuks, kus on saanud süüdistatav vigastuse vasakule peopesasse. Samuti kaotab nimetatud tõendi usutavuse see, et süüdistatav ei helistanud koheselt politseisse ega pöördunud lähimasse kiirabisse. Süüdistatav pöördus kiirabisse alles sama päeva õhtul ja teises linnas (Pärnus). Politseile tegi süüdistatav avalduse toimunu kohta 01.06.2013 kell 22.20 (tl 47-53). Kohus arvestab ka seda, et kannatanu XXX, kellele tekitati sama sündmuse käigus vigastusi, helistas kohe politseisse ning teatas, et talle tungis kallale süüdistatav, kes teda lõi rusikaga näkku. XXXkutsus XXX näohaavaga seoses kiirabi. Selline käitumine, et kannatanu teatab koheselt peale rünnet toimunust, on eluliselt usutav. Seega ei ole kohtul põhjust kahelda kannatanu XXX ütluste usaldusväärsuses. Kannatanu XXX poolt 01.06.2013 kohe pärast sündmuse toimumist politsei kutsumist ja XXXpoolt kannatanu XXX kiirabi kutsumist tõendab ka asitõendi vaatlusprotokoll (tl 42-45). Asitõendi vaatlusprotokollist nähtuvalt helistas kannatanu XXX politseisse 01.06.2013 kell 13.32, kell 13.49, kell 14.13 ja kell 14.18 ning XXXhelistas kiirabisse 01.06.2013 kell 13.54, kell 13.56, kell 13.59 ja kell 14.01. Samuti tõendavad XXXl esinenud vigastusi järgnevad dokumendid. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla (SA PERH) tõendid, milledest nähtuvalt saabus kannatanu erakorralise meditsiini osakonda (EMO) 01.06.2013 kell 14.53, seal diagnoositi kannatanul ninaluu murd dislokatsiooniga paremal ning seoses sellega käis ta EMO-s vastuvõtul 07.06.2013 ja 11.06.2013 (tl 16, 28-31). 01.06.2013 isiku läbivaatuse protokollist ja sinna lisatud fotodelt (tl 17-20) on näha et XXXl on vasaku silma all verevalum, plaastriga kaetud vigastus ning paistes nina. Kannatanu XXX riietel on nähtav verekahtlase ainega määrdumine. XXX raviloost nr 9 nähtub, et kannatanu oli perioodil 03.-17.06.2013 haiguslehel, SA PERH EMOs tehti vasaku silma alla neli õmblust ja diagnoositi ninaluu murd ning määrati ravimeid (tl 25). Ka XXX töövõimetuslehe kohaselt oli ta eelnimetatud perioodil haiguslehel (tl 26). Perearsti arve/saatelehest nr 221 nähtuvalt on XXX pöördunud 21.06.2013 perearsti poole (tl 27).

1-13-11741 Kohtu hinnangul ei ole kaitsja poolt viidatud Riigikohtu lahend nr 3-1-1-60-10 antud juhul asjakohane. Otsuse punktis 1.2. märgitud episoodi näol ei olnud tegemist kannatanu XXX ja süüdistatava vastastikusel kokkuleppel ja nõusolekul toimunud kaklusega. Seega ei esine süüdistatava käitumises õigusvastasust välistavat asjaolu. Kohus ei ole kriminaalasjas tuvastanud kannatanu XXX (konkludentselt antud) nõusolekut enda võimaliku kehalise väärkohtlemise suhtes. Tegemist ei olnud vastastikuse füüsilise konfliktiga. Seda kinnitab asjaolu, et kannatanu XXX ise ei löönud süüdistatavat. Vastupidine ei ole asjas tuvastamist leidnud. Kohus selgitab, et kannatanu nõusolekuna ei ole käsitatav lihtsalt õigushüve kahjustamise aktsepteerimine või vägivallateo kannatamine (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15.11.2001 otsus asjas nr 3-1-1-109-01, p 6.1). Kohus viitab veelkord sellele, et kannatanu XXX, kellele tekitati sündmuse käigus vigastusi, helistas kohe politseisse ning teatas, et talle tungis kallale süüdistatav, kes teda lõi rusikaga näkku. Samuti kutsus XXX XXX näohaavaga seoses kohe kiirabi. Süüdistatav koheselt politsei ega kiirabi poole ei pöördunud. Kohus ei nõustu ka kaitsja väitega, et süüdistatav tegutses vältimatus keelueksimuses KarS § 39 lg 1 mõttes. KarS § 39 lg 1 kohaselt puudub isikul süü, kui ta ei saa aru oma teo keelatusest ja see eksimus on temale vältimatu. Karistusõiguslikult olulise eksimusega on tegemist aga üksnes kahel juhul. Esiteks, kui isik ei tea üldse vastava normi olemasolu, seega ka selles sisalduvat keeldu ja siit tulenevat karistatavust ning teiseks, kui isik teab küll normi olemasolu, kuid arvab ekslikult, et keelunorm ei kata tema tegu (ei tea seega ka teo õiguslikku keelatust ja selle rikkumisega kaasnevat vastutust). Käesolevas kriminaalasjas ei ole tuvastatud ühtki asjaolu, mis viitaks süüdistatava eksimusele KarS § 39 lg 1 mõttes. Süüdistatava väärettekujutust, et ta arvas, et kannatanu XXX tahab süüdistatavaga kakelda, ei saa pidada keelueksimuseks.

1-13-11741 ei ole võimalik saavutada karistuse eesmärke. A.G tuleb karistada vangistusega ning arvestades süüdistatava isikut iseloomustavaid andmeid ja süü suurust on võimalik karistuse eesmärke saavutada sanktsiooni miinimummäära lähedase vangistusega. Riigikohus on asunud seisukohale, et isiku karistusest tingimisi vabastamine kui ka vangistuse asendamine üldkasuliku tööga on võimalik üksnes väikese raskusastmega kuritegude puhul, kui teo toimepanemise tehiolud ja süüdlase isik on märkimisväärsete erisustega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-79-03). Karistusest tingimisi vabastamiseks ei pea siiski nii kuriteo asjaolud kui süüdlase isik olema mõlemad märkimisväärsete erisustega, vaid piisab kas kuriteo toimepanemise asjaolude või isikut iseloomustavate asjaolude märkimisväärse eripära tuvastamisest (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.02.2007 otsus asjas nr 3-1-1-99-06). E. Hendrikosni poolt toimepandud tegu on teise astme kuritegu. Kuna süüdistatav on varem kriminaalkorras karistamata, ei pea kohus vajalikuks talle reaalse vangistuse mõistmist. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et karistuse eesmärke on võimalik saavutada KarS § 73 kohaldamisega. KarS § 78 p 1 kohaselt hakkab katseaeg kulgema sama seadustiku § 73 sätestatud juhul kohtulahendi kuulutamisest.

1-13-11741 asjas nr 3-1-1-61-08, p 19.2). Arvestades õigeksmõistmise suhet süüdistuse kogumahuga, leiab kohus, et märgitud 1152 euro (koos käibemaksuga) suurusest tasust puudutab õigeksmõistmisest hõlmatud tegusid tasu summas 360 eurot (koos käibemaksuga). Viimati nimetatud summa on kohtu hinnangul KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes mõistliku suurusega tasu eelnimetatud tegude menetlemisel osutatud õigusabi eest. See summa tuleb riigil A.G-le hüvitada. Süüdimõistetu on kohustatud tasuma menetluskulude summa täies ulatuses kohtuotsuse jõustumisest alates 1 kuu jooksul (KrMS § 423 ja § 417 lg 2).

1-13-11741 töövõimetuslehel viibitud perioodil kannatanu arvestuslik töötasu olnud 2547,37 eurot, kuid talle maksti AS XXXpoolt 489,19 eurot ja Haigekassa hüvitas 558,32 eurot, mida tõendab ka kannatanu pangakonto väljavõte. 13.02.2014 kohtuistungil kinnitas kannatanu XXX, et AS XXXtõendil on märgitud tema netotöötasu. Seega on kannatanu XXX saamata jäänud töötasu nõue summas 1499,86 eurot (s.o 2547,37 - 1047,51) põhjendatud. Kingade eest soovib kannatanu saada hüvitist 75 eurot. Kannatanu XXX väidete kohaselt oli kingade õmbluse kohal veri ja sellepärast pani ta need pesumasinasse. Pesumasinas kingi pestes kulus neilt värv maha ja need on rikutud. Kohus leiab, et kannatanu väited kingade verega määrdumise ega nende rikkumise kohta ei ole tõendatud. Kannatanu läbivaatuse protokollis ei ole kirjeldatud kingade määrdumist (vt tl 17-18). Sellest nähtub, et kannatanu oli riietatud lühikeste käistega triiksärki ja vabaaja pükstesse, millel oli nähtav verekahtlase ainega määrdumine. Ka sellele lisatud fototabelis pole kingade määrdumist näha (vt tl 19-20). Samuti ei saa kohus 14.10.2013 asitõendi vaatlusprotokollis (tl 34-37) fikseeritu pinnalt teha järeldust kingade verega määrdumise ega kahjustumise kohta. Kuna kingade verega määrdumine ei ole tõendatud, ei ole selline kahju põhjuslikus seoses kingade kahjustamisega. Kannatanu ütluste kohaselt pesi ta oma kingi pesumasinas, mille tõttu said need kahjustada kannatanu enda tegevusest. Eeltoodust lähtuvalt on kannatanu nõue kingade osas tõendamata ja tuleb seetõttu jätta rahuldamata.

1-13-11741

Vastavalt VÕS § 127 lg 1 on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 128 lg 5 järgi mõistetakse mittevaralise kahjuna eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määrab kohus kindlaks oma seiseveendumuse kohaselt ning kõiki asjaolusid arvestades (VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1). Kohtu poolt välja mõistetav mittevaralise kahju hüvitise suurus peab siiski vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema võrreldav sarnastel asjaoludel väljamõistetud kahjuhüvitiste suurusega (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22.10.2008 otsus asjas nr 3-2-185-08, p 13). Muu hulgas peab kohus mittevaralise kahju tekitamise eest õiglase hüvitise väljamõistmisel, olenemata kostja taotlusest hüvitise vähendamiseks, alati kaaluma, kas hüvitatakse kogu tekkinud kahju või esineb alus hüvitise vähendamiseks (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27.09.2005 otsus asjas nr 3-2-1-81-05, p 17). Kohtu hinnangul on praegusel juhul tuvastamist leidnud asjaolusid arvestades mõistlikuks mittevaralise kahju hüvitise summaks 1300 eurot. Selline hüvitise suurus vastab ühiskonna üldisele heaolu tasemele ning on võrreldav sarnastel asjaoludel Eesti kohtute poolt välja mõistetud rahaliste kompensatsioonidega. Ka Riigikohtu poolt läbi viidud kohtupraktika kordusanalüüsist („Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades esimese ja teise astme kohtutes 2008. aastal“; kättesaadav arvutivõrgus aadressil http://www.nc.ee) järelduvalt jäid kergemate tervisekahjustuste puhul väljamõistetud summad 2008. aastal vahemikku 20 00050 000 krooni (s.o ligikaudu 1278-3196 eurot). Kohtu hinnangul ei ole ühiskonna üldine heaolu tase võrreldes 2008. a Eestis oluliselt muutunud. Hüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvestab kohus esmalt tekitatud tervisekahjustuste (s.o ninaluude murd, verevalum vasaku silma all ja haav vasaku silma all põsel) tagajärgi kannatanule, st kannatanu eeldatavat „valu suurust“. Samuti arvestab kohus muu hulgas sellega, et süüdistatav lõi kannatanut näiva põhjuseta üks kord rusikaga näo piirkonda. Löömise tagajärjel on kannatanul siiani arm näos. Süüdistatav ei ole vabandanud kannatanu ees. Lisaks ei ole kohus käesolevas menetluses esitatud süüdistatava seisukohtade põhjal ka veendunud, et süüdistatav oma tegu tegelikult kahetseb. Arvestada tuleb ka seda, et süüdistatav on kannatanule kahju tekitanud tahtliku tegevusega. Samas ei ole kannatanu XXX kohtu hinnangul tõendanud oma väiteid muudatuste kohta elukorralduses ega mistahes psüühikahäireid, mis vajaksid psühholoogi juurde pöördumist. Seetõttu kohus nende väidetavate kannatanule negatiivsete tagajärgedega rahalise hüvitise väljamõistmisel ei arvesta.

Eha Popova Kohtunik

1-13-11741

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.