Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja) 04. veebruari 2014 määrus süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegselt vangistusest vabastamata jätmise kohta
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
süüdimõistetu Vladimir Ossipovi kaitsja Monica Meristo, määruskaebus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Viru Maakohtu 04. veebruari 2014 määrus muutmata ja süüdimõistetu Vladimir Ossipovi kaitsja Monica Meristo määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled kümne päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Asjaolud ja menetluse käik
1.Viru Maakohtu 13.10.2011 otsusega mõisteti Vladimir Ossipov süüdi KarS § 184 lg 2 p-de 1, 2 järgi ning KarS § 392 lg 2 p 2 järgi. Liitkaristuseks mõisteti talle 10 aastat vangistust. Karistusaja hulka arvestati eelvangistuses viibitud aeg.
1.1.Karistusaja algus oli 16.12.2008 ja lõpp on 13.12.2018.
1.2.Viru Maakohtu 16.12.2013 otsusega nr 1-13-10344 mõisteti V. Ossipov süüdi KarS § 121 järgi. Uue kohtuotsuse järgi avaneb kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabanemise võimalus 23.09.2015 ja elektroonilise valve alla 13.01.2014.
2.Tartu Maakohtu 04.02.2014 määrusega jäeti V. Ossipov vangistusest tingimisi ennetähtaega elektroonilise valve kohaldamisega vabastamata. Maakohtu põhjendused olid järgnevad.
2.1.Maakohus, kuulates ära süüdimõistetu ja tema kaitsja ning tutvunud Viru Vangla poolt esitatud materjalidega ja prokuröri seisukohaga, leidis, et süüdimõistetu ei kuulu vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamisele elektroonilise valve alla. Maakohus märkis, et kuigi kinnipeetaval on vabanedes olemas elukoht, mis on sobiv elektroonilise valve kohaldamiseks ja töökoht ning isikul puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused, kaaluvad isiku vabastamist mitte toetavad asjaolud üles tema vabastamist toetavad asjaolud.
2.2.Vastavalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 02.11.2006 määrusele nr 3-1-1-91-06 on vangistusest ennetähtaegse vabastamise oluliseks tingimuseks vangistatu õiguspärane käitumine. Kuivõrd kinnipeetav on vangistuses viibides pannud toime uue, s.o KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo, tuleb nimetatud asjaolu tema ennetähtaegse vabastamise küsimuse arutamisel kindlasti arvestada. Maakohus leidis, et kuivõrd kinnipeetav ei ole suutnud vaatamata lubadustele vangistuses viibides seaduskuulekalt käituda, oleks tema vabastamine käesoleval hetkel ennatlik. Kinnipeetava vabastamist ei toeta ka prokurör, olles sellele resoluutselt vastu.
2.3.Maakohus asus seisukohale, et kriminaalhooldusega seotud piirangud ega elektroonilise valve kohaldamine ei ole piisavad vahendid kinnipeetava suunamiseks seaduskuulekale teele. Ühtlasi pidas maakohus vajalikuks märkida, et reeglina tuleb süüdimõistetul tervikuna ära kanda talle mõistetud karistus ning üksnes erandlikud asjaolud võimaldavad süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegset vabastada. Maakohus arvates V. Ossipovi puhul selliseid asjaolusid ei esine.
3.Tartu Maakohtu 02.04.2014 määruse peale esitas 12.02.2014 määruskaebuse süüdimõistetu V. Ossipovi kaitsja M. Meristo, kes palub tühistada Tartu Maakohtu 02.04.2014 määrus ja vabastada V. Ossipov tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve alla. Määruskaebuse seisukohad on kokkuvõtlikult järgnevad.
3.1.Kaitsja leiab, et V. Ossipovi on küll karistatud kahel korral, kuid reaalset vangistust kannab kinnipeetav esimest korda, mistõttu on kinnipeetaval endisest rohkem motivatsiooni edaspidi käituda seaduskuulekalt. V. Ossipov on vangistuse ajal õppinud riigikeelt, teinud tööd, olnud nõustamisel ja osalenud muusikaringi tegevuses. Kinnipeetav on tegelenud aktiivselt endiseid eluviise muutva tegevusega, mis aitaks vabanedes leida uusi sõpru. Tänu muutustele on V. Ossipovil lihtsam vältida tegusid, mille tõttu ta hetkel vangistuses viibib. Terve selle ajaperioodi jooksul, mis V. Ossipov on karistust kandnud, puuduvad kinnipeetaval distsiplinaarkaristused, millest tulenevalt võib eeldada, et kinnipeetav oli käitunud seaduskuulekalt vangistuses viis aastat.
3.2.16.12.2013 Viru Maakohtu otsusega mõisteti V. Ossipov süüdi kehalises väärkohtlemises. Tegemist oli ühe löömise episoodiga, mida kannatanu, kes on korduvalt karistatud isik, ise provotseeris. V. Ossipov viibis eeluurimise ajal vahi all neli aastat, tegemist oli väga kinnise vanglasüsteemiga, mis mõjub inimese närvisüsteemile pingeliselt. On põhjendamatu, miks peaks kinnipeetav lühikese aja jooksul peale ennetähtaegse vabastamise taotluse esitamist sooritama tahtliku kuriteo, mis rikuks võimaluse vabaneda kinnipidamisasutusest oma pere ja lähedaste juurde.
3.3.Viru Vangla toetab V. Ossipovi ennetähtaegset vabastamist, sest on leidnud, et tõenäosus uue mittevägivaldse kuriteo toimepanekuks kinnipeetava poolt on piisavalt väike. V. Ossipov on vabanemisel olemas elukoht, mis sobib elektroonilise valve kohaldamiseks, samuti on kinnipeetaval vabanedes garanteeritud töökoht. Kinnipeetaval on 2782 euro ulatuses tasumata nõudeid, mille tasumine oleks efektiivsem töötades töökohas, mis on vabanedes garanteeritud.
4.Tartu Ringkonnakohtu 17.02.2014 määrusega määrati määruskaebus läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Menetlusosalistele anti kirjalike seisukohtade esitamiseks aega kuni 21.02.2014. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
5.Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruses toodud seisukohtadega ja leiab, et V. Ossipovi vangistusest tingimisi ennetähtaegne vabastamine elektroonilise valve kohaldamisega ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus märgib vastuseks määruskaebusele järgnevat.
6.Ringkonnakohus on seisukohal, et süüdimõistetu V. Ossipovi kaitsja määruskaebus ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks ja V. Ossipovi ennetähtaegseks vangistusest vabastamiseks. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsustus jätta V. Ossipov enne tähtaega vangistusest vabastamata, tuginedes tema poolt toime pandud kuritegude arvule, nende iseloomule ja isikust tulenevatele põhjustele, on põhjendatud.
7.Ringkonnakohus peab positiivseks asjaolu, et V. Ossipov omab garanteeritud elu- ja töökohta, on omandanud riigikeele B1 taseme, on osalenud majandustöödel, muusikaringis, suitsetamisest loobumise nõustamisel ja on kandnud KarS § 76 lg 2 p 1 vajaliku osa karistusest.
7.1.Samas tuleb KarS § 76 lg 3 toodud asjaolusid hinnata nende kogumis, mistõttu ringkonnakohus leiab, et V. Ossipovi vangistusest tingimisi ennetähtaegne vabastamine ei ole käesoleval ajahetkel põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et vabastamist mittetoetavad asjaolud kaaluvad üles garanteeritud elukohta, töökoha ja distsiplinaarkaristuste puudumise. Ringkonnakohtule esitatud materjalidest selgub, et V. Ossipov on vangistuse jooksul süüdi mõistetud Viru Maakohtu 16.12.2013 otsusega KarS § 121 järgi. Kaitsja leiab, et tegemist oli vaid ühekordse ning provotseeritud löömisega. Ringkonnakohus on seisukohal, et vaatamata sellele, et V. Ossipovi ei ole vangistuse jooksul distsiplinaarkorras karistatud, puudub alus väitmaks, et kinnipeetav on vangistuse jooksul käitunud seadusekuulekalt. Toime pandud kuritegu näitab ilmekalt, et V. Ossipov ei oska ka kinnipidamisasutuses oma käitumist seadustega kooskõlla viia, millest tulenevalt puudub ringkonnakohtul veendumus, et ta suudaks seda ka tingimisi ennetähtaegsel vabastamisel elektroonilise valve kohaldamisega.
7.2.Ringkonnakohtu hinnangul ei esine piisavalt asjaolusid, mis veenaksid kohut selles, et käesoleval ajal suudaks V. Ossipov vabaduses käituda õiguskuulekalt. Viru Vangla iseloomustuse kohaselt on V. Ossipovil 28.10.2013 seisuga tasumata nõudeid 2 782,92 eurot. V. Ossipov on toime pannud kuriteo majandusliku kasu saamise eesmärgil. Ringkonnakohus on seisukohal, et garanteeritud töökoht, suurem efektiivsus vabaduses nõudeid tasuda ja kriminaalhoolduse kohaldamine ei ole piisav esinevate riskide vähendamiseks. Kinnipeetav on varasemalt töötanud ametlikult ja enda sõnul oli igakuine sissetulek 894 eurot. Seega kindel sissetulek ja töökoht ei ole V. Ossipovi piisavalt motiveerinud kuritegusid mitte sooritama. V. Ossipovil oli ka varem toetav sotsiaalne võrgustik ning töökoht, kuid see ei hoidnud ära toimepandud kuritegu, seega ei saa üksnes need tegurid olla aluseks ennetähtaegseks vabastamiseks.
8.Ringkonnakohus rõhutab, et kuigi seadus võimaldab süüdimõistetuid ennetähtaegselt karistuse kandmisest vabastada, ei ole tegemist olukorraga, kus isiku võiks vabastamata jätta üksnes erandlikel juhtudel. Vastupidi, karistuse tervikuna ärakandmine on reegliks ja sellest tingimisi ennetähtaegne vabastamine selgelt erandiks. V. Ossipovi puhul ei esine selliseid veenvaid asjaolusid, mis võimaldaksid käesoleval ajal tema ennetähtaegset vabastamist.
Ringkonnakohus peab vajalikuks ka märkida, et lisaks karistuse individuaalsele õigustusele tuleb silmas pidada selle sotsiaalpoliitilist eesmärki, mis lähtub asjaolust, et riik peab vastutama selle eest, et rahuldada ühiskonna arusaamu õiglusest. Käesoleval juhul riivaks V. Ossipovi ennetähtaegne vabastamine oluliselt ühiskonna õiglustunnet.
9.Tulenevalt eeltoodust ning juhindudes KrMS § 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja süüdimõistetu V. Ossipovi kaitsja määruskaebuse rahuldamata.
Paavo Randma
Maarika Kuusk
Aarne Sarjas
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.