Harju Maakohtu 23.01.2014. a määrus, millega tunnistati lubatavaks Tomas Romuluse suhtes tehtud Austria Vabariigi Wiener Neustadti Ringkonnakohtu 21.08.2013. a kohtuotsuse täitmine Eesti Vabariigis
1.Tühistada Harju Maakohtu 23.01.2014. a määrus täies ulatuses.
2.Teha uus määrus, millega tunnistada Tomas Romuluse suhtes Austria Vabariigis 21.08.2013. a tehtud süüdimõistva kohtuotsuse täitmine Eesti Vabariigis lubamatuks.
3.Määruskaebus rahuldada. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale saab advokaadi vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 10 päeva jooksul alates päevast, mil kaebuse esitaja sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Asjaolud ja menetluse käik
1.
Austria Vabariik taotles Wiener Neustadti Ringkonnakohtu 21.08.2013. a otsuse tunnustamist ja täitmist Eesti kodanik Tomas Romuluse suhtes, kes on süüdi mõistetud grupis toimepandud varguses, füüsilise turvalisuse ohustamises ning talle mõisteti karistuseks vangistus 16 kuud.
2.Tomas Romulus on Wiener Neustadti Ringkonnakohtu 21.08.2013. a kohtuotsusega süüdi tunnistatud Austria StGB § 127, § 130 esimese lause, § 105 lg 1 ja § 89 järgi ning talle mõisteti StGB § 28 lg 1 ja § 130 esimese lause alusel karistus 16 kuud vangistust. Kohtuotsusest nähtuvalt otsustas T. Romulus 2013. aastal aprillile eelnenud ajal, mida ei ole enam võimalik täpselt tuvastada, sõita koos K-LL ja TT Eestist Austriasse, et seal vargusi toime panna. Tahtlikus ja ettekavatsetud koostöös kaasosalistena tegutsedes varastasid nad 23.04.2013. a Vösendorfis ettevõtte I töötajatelt raseerijaid, raseerijateri, parfüüme, deodorante ja aluspesu väärtuses 797,68 €. Kui ta juhtis sõidukit sündmuskohalt põgenemise käigus ringteel vastassuunas ja kiirust ületades, sundis ta GP, kes samal ringteel jalgrattaga õiges suunas sõites tema poole liikus, tegema äkilise pöörde paremale, et mitte
1-13-11404 auto alla jääda. Sellega põhjustas ta ohu inimese elule, tervisele või füüsilisele turvalisusele eriti ohtlikus olukorras olgugi hooletusest.
3.T. Romuluse poolt isikute grupis toimepandud vargus on kvalifitseeritav KarS § 199 lg 2 p 7 järgi. Ohu tekitamine inimese elule, tervisele või füüsilisele turvalisusele eriti ohtlikus olukorras olgugi hooletusest olukorras, kus isikust sõidetakse mootorsõidukiga liiga lähedalt mööda, ei ole Eestis kriminaalkorras karistatav tegu.
4.T. Romulus selgitas kohtuistungil, et Austria vanglas oleks tal võimalus töötada, Eestis aga ei ole, tal on vaja peret ülal pidada. Austria kohtu poolt mõistetud karistus on liiga range. Kaitsja taotles kohtuistungil T. Romuluse suhtes tehtud Austria Vabariigi kohtuotsuse tunnustamist, kuna selleks on seaduslikud alused olemas. Eesti Vabariik ei saa karistust muuta, saab vaid kohtuotsust tunnustada või mitte. T. Romulus oleks pidanud kohtuotsuse karistuse osas edasi kaebama Austrias. Prokuröri arvamuse kohaselt on T. Romulus juba kohtuistungil esitanud avalduse tema karistuse kandmise üleviimiseks Eestisse. Wiener Neustadti Riigiprokuratuur nõustus avaldusega tema karistuse täitmiseks Eestis. Maakohtu seisukoht
5.Harju Maakohus tunnistas 23.01.2014. a määrusega T. Romuluse suhtes tehtud Austria Vabariigi Wiener Neustadti Ringkonnakohtu 21.08.2013. a kohtuotsuse täitmise Eesti Vabariigis osaliselt lubatavaks. Maakohus märkis, et kohtuotsuste rahvusvahelise kehtivuse Euroopa konventsiooni artikkel 4 punkt 1 kohaselt täidetakse karistust teises osalisriigis üksnes siis, kui tegu, mille eest on karistus mõistetud, on käsitletav kuriteona ka teise osalisriigi seaduste järgi eeldusel, et tegu oleks toime pandud tema territooriumil. T. Romuluse poolt isikute grupis toimepandud vargus on kvalifitseeritav KarS § 199 lg 2 p 7 järgi. Karistusseadustik näeb nimetatud kuriteo eest ette kuni viieaastase vangistuse. T. Romulusele mõisteti karistus 16 kuud vangistust, mis mahub Eestis sama kuriteo eest ettenähtud kuriteo raamidesse. Teine episood, s.o ohu tekitamine inimese elule, tervisele või füüsilisele turvalisusele eriti ohtlikus olukorras olgugi hooletusest olukorras, kus isikust sõidetakse mootorsõidukiga liiga lähedalt mööda ei ole kriminaalkorras karistatav tegu, mistõttu nimetatud faktis kohtuotsust tunnustada ei saa. Lähtuvalt eeltoodust määras maakohus tunnistada lubatavaks Wiener Neustadti Ringkonnakohtu 21. augusti 2013. a otsuse täitmise varguse episoodis ja määras kvalifitseerida kuritegu KarS § 199 lg 2 p 7 järgi ja karistada T. Romulust 16-kuulise ehk 1 aasta ja 4-kuulise vangistusega. Ohu tekitamises GPle tunnistas maakohus kohtuotsuse täitmise lubamatuks. Määruskaebus
6.Harju Maakohtu 23.01.2014. a määruse peale esitas T. Romulus määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada, et ta saaks karistust kandma asuda Austria Vabariigis, kus ta kuriteo toime pani.
6.1.Kaebaja teatab, et ei ole nõus Wiener Neustadti Ringkonnakohtu 21.08.2013. a kohtuotsusega mõistetud vabadusekaotuslikku karistust Eestis kandma. T. Romulus selgitab, et temale tuli üllatusena, et Austria Vabariigis ei toimunud istungit, kus pidi arutatama küsimust, kas ta hakkab karistust kandma Eestis või Austrias ja kus ta pidi ütlema oma viimase sõna või andma nõusoleku karistuse kandmise kohta. Kaebaja leiab, et Eesti kohus ei võtnud tema istungil väljendatud soovi kuulda ega toonud välja ka kohtumääruses, et ta ei soovi kanda karistust Eestis. Kaebaja ei soovi karistust Eestis kanda, kuna Eesti vangla ei suuda pakkuda talle tasuvat tööd, nagu see on võimalik Austrias, et ta saaks aidata oma peret.
1-13-11404
6.2.Tallinna Ringkonnakohtu 10.02.2014. a määrusega määrati määruskaebus läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Kohtumenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega kuni 20.02.2014. a. Määratud tähtaja jooksul esitas ringkonnakohtule oma kirjaliku seisukoha riigiprokurör Eve Olesk, kes märgib, et T. Romulus viibis kogu Austrias toimunud kriminaalmenetluse ajal vabaduses ning ilmus Austrias kohtuistungile, kus ta avaldas soovi kanda temale mõistetud karistus Eesti Vabariigis. Nimetatud asjaolu sisaldub ka Austria Vabariigi Wiener Neustadti Maakohtu otsuses. Riigiprokurör leiab, et oma soovi kanda karistus Austria Vabariigis, oleks tulnud T. Romulusel avaldada Austria Vabariigis toimunud kohtuistungil. Kui aga süüdimõistetu ei ole temale välisriigis mõistetud karistust välisriigis kandma asunud, on karistaval riigil õigus otsustada, kas anda välja Euroopa vahistamismäärus või taotleda kohtuotsuse täitmisele pööramist karistatud isiku elukohariigis lähtuvalt kohtuotsuste rahvusvahelise kehtivuse Euroopa konventsioonist (seda juhul, kui välisriik on nimetatud konventsiooniga ühinenud). Euroopa vahistamismääruse täitmisel välisriigis mõistetud karistuse kandmiseks on Eesti Vabariigi kodanikul õigus otsustada, mis riigis ta soovib karistust kanda. Kohtuotsuse rahvusvahelise kehtivuse Euroopa konventsiooni alusel karistatud isiku elukohariiki taotluse esitamisel kohtuotsuse tunnustamiseks ja täitmisele pööramiseks, ei ole karistatud isikul õigus valida, millises riigis ta oma karistust kannab. T. Romuluse väide, et Austria vanglas karistuse kandmise ajal võimaldataks talle tasuvat tööd, kuid Eesti vanglas seda ei võimaldata, ei ole kohtumääruse tühistamise aluseks. Mis puutub T. Romuluse soovi peret toetada, siis oleks tulnud tal sellele mõelda siis, kui koos elukaaslase Kaire-Liis Laoväljaga välisriiki kuritegu toime läksid panema. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
7.Vaadanud läbi toimiku materjalid ja esitatud määruskaebuse, leiab ringkonnakohus, et maakohtu määruse tühistamiseks alust ei ole.
7.1.T. Romuluse väidetest nähtub, et ta ei andnud enda teada Austrias toimunud kohtumenetluse käigus nõusolekut kanda karistus Eesti Vabariigis. Ringkonnakohus nendib, et käesolevas asjas ei ole usaldusväärset kinnitust selle kohta, et T. Romulus oleks Austrias toimunud kohtumenetluse käigus kinnitanud, et ta soovib kanda karistust Eestis. Wiener Neustadti ringkonnakohtu otsusest nähtuvalt taotles seda, et T. Romulus kannaks karistust Eestis, mitte T. Romulus ise vaid tema kaitsja (tl 13 pöördel). Otsuse tunnustamise arutamisel maakohtus on T. Romulus väitnud, et tema teada pidi kõnealune küsimus lahendatama eraldi. Ühtlasi asus T. Romulus seisukohale, et ta soovib kanda karistust Austrias. Maakohtu määrusest ei nähtu, et maakohus oleks süüdimõistetu nõusoleku vajalikkuse küsimusele üldse mingisugust tähelepanu pööranud. 7.2 Ringkonnakohus ei nõustu prokuröri seisukohaga, mille kohaselt ei ole süüdimõistetu nõusolek kohtuotsuse tunnustamiseks ja täitmisele pööramiseks nõutav. Prokurör on oma kirjalikus arvamuses tuginenud kohtuotsuste rahvusvahelise kehtivuse Euroopa konventsioonile. Seoses sellega tuleb märkida, et nii Eesti Vabariik kui Austria Vabariik on Euroopa Liidu liikmesriigid. Euroopa Liidu liikmesriigis tehtud süüdimõistva otsuse tunnustamist teise liikmesriigi poolt reguleerib Euroopa Nõukogu raamotsus 2008/909/JSK vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta kriminaalasjades tehtud otsuste suhtes, millega määratakse vabadusekaotuslikud karistused või vabadust piiravad meetmed, nende Euroopa Liidus täideviimise eesmärgil. Raamotsuse art 26 p 1 kohaselt asendab raamotsus liikmesriikide vahelistes suhetes muuhulgas prokuröri viidatud konventsiooni. Seega ei ole osutatud konventsioon käesoleval juhul kohaldatav. 7.3 Viidatud raamotsuse art 6 lg 2 p a kohaselt ei nõuta kohtuotsuse tunnustamiseks ja määratud karistuse täideviimiseks süüdimõistetud isiku nõusolekut juhul, kui kohtuotsus koos tunnistusega edastatakse liikmesriiki, mille kodanik süüdimõistetud isik on ja kus ta elab.
1-13-11404 Arvestada tuleb aga sellega, et raamotsus ei ole otsekohaldatav vaid selle eesmärkide saavutamiseks peavad liikmesriigid võtma meetmeid, s.t viima riigi õigusaktid kooskõlla raamotsuse nõuetega. See tähendab, et raamotsuse esemeks oleva küsimusel lahendamisel tuleb lähtuda riigisisestest õigusaktidest. See nähtub selgelt ka raamotsuse art 28 punktist 1, mille kohaselt kohaldatakse pärast
5.detsembrit 2011. a saadud taotlustele eeskirju, mille liikmesriigid on raamotsuse alusel vastu võtnud. KrMS § 477 lg 2, mis reguleerib välisriigis mõistetud vangistuse täitmisel abi osutamise taotluse lahendamist, sätestab: „Kui isikule on välisriigis mõistetud vangistus, on tema karistuse täitmisel abi osutamise taotluse rahuldamine lubatud juhul, kui isik on Eesti kodanik ja taotlusele on lisatud isiku kirjalik nõusolek, mille kohaselt ta soostub enda üleandmisega karistuse kandmise jätkamiseks Eestis. Nõusolekust ei saa loobuda.“ Seega nõuab kriminaalmenetluse seadustik üheselt süüdimõistetu nõusolekut, kusjuures see peab olema antud kirjalikus vormis. Ringkonnakohus menetlusseadustikust sätet, mis näeks sellest nõudest ette erandi, ei leidnud. Seega, kuigi raamotsuse kohaselt peaks karistuse täitmise üleandmine teatud juhtudel olema võimalik ka ilma süüdimõistetu nõusolekuta, Eesti õigusaktid sellist võimalust ette ei näe. Nagu eespool välja toodud, käesoleval juhul sellist kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud nõuetele vastavat nõusolekut ei leidu. Sellest tulenevalt ei ole võimalik täita T. Romulisele Wiener Neustadti ringkonnakohtu otsusega mõistetud karistust Eesti Vabariigis.
8.Juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 4, § 338 p 3 ja 390, rahuldab ringkonnakohus määruskaebuse, tühistab Harju Maakohtu 23.01.2014. a määruse ja tunnistab Wiener Neustadti ringkonnakohtu 21.08.2013. a otsuse täitmise lubamatuks.
Sten Lind
Meelika Aava
Ivi Kesküla
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.