V.L süüdistuses KarS § 113 ja § 114 p-de 1, 4, 5 järgi üldmenetluses
Apelleeritud kohtuotsus
Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 20. novembri 2013 otsus
Apellatsiooni esitaja
Süüdistatava V.L kaitsja vandeadvokaat Sergei Politšev
Prokurör
Olga Dorogan V.L, isikukood XXX, töökoht puudub (töövõime kaotus 70%), elukoht XXX, varem kriminaalkorras karistatud kolm korda, tõkend vahistamine alates 09.08.2012.
Süüdistatav
Kaitsja
Vandeadvokaat Sergei Politšev
RESOLUTSIOON:
1.Viru Maakohtu 20. novembri 2013 otsus tühistada osaliselt.
Otsus tühistada V.L-ile mõistetud karistuse osas.
1.2.Nimetatud osas teha uus otsus ja mõista V.L-ile KarS § 113 järgi karistuseks 11 aastat vangistust. Ärakandmisele kuuluvaks karistuseks lugeda 10 aastat 11 kuud ja 27 päeva vangistust.
Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.
2.Apellatsioon rahuldada.
3.Välja maksta Advokatuurile riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt Ida-Viru Advokaadibüroo kaudu 336 eurot, sealhulgas käibemaks 56 eurot, vandeadvokaat
Sergei Politševile tema poolt süüdistatav V.L-ile apellatsioonimenetluses määratud korras riigi õigusabi osutamise eest.
4.Apellatsioonimenetluse kulud 336 eurot jätta riigi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu 26. veebruaril 2014 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse pooltel sellega võimalik tutvuda. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 27. veebruarist 2014. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 27. veebruarist 2014. Esimese astme kohtu otsuse sisu
1.Viru Maakohtu 20.11.2013 otsusega tunnistati V.L süüdi KarS § 113 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, mis seisnes selles, et tema 06.12.2011 ajavahemikul kella 11.00 kuni 13.00, olles alkoholijoobes, viibides oma korteris aadressil XXX , ühise alkoholijoomisega tekkinud tüli käigus lõi tapmise eesmärgil noaga V.V. ule vasakule rinna piirkonda, millega tekitas rinnaõõnde tungiva torke-lõikehaava vasakul pool rindkerel, järgneva massiivse verejooksu tekkega südamepauna õõnde ja südame tamponaadi arenemisega, mis on eluohtlik tervisekahjustus, mille tagajärjel saabus kannatanu surm. Lisaks tekitas V.L V.V. ule hulgalised marrastused vasakul pool näol ja peas. Seejärel lohistas V.L koos V.P. iga V.V. u V.L korterist nr XXX kolmanda korruse trepimademele, kus V.V. u avastas tunnistaja V.T. .
1.1.V.L süüdistati ka KarS § 114 p-de 1, 4, 5 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, kuid maakohtus ei leidnud nimetatud tegu tõendamist ja V.L mõisteti KarS § 114 p-de 1, 4, 5 järgi õigeks ning seda pole vaidlustatud.
2.Viru Maakohtu otsusega mõisteti V.L-ile KarS § 113 järgi karistuseks 14 aastat vangistust. Vastavalt KarS §-le 68 lg 1 loeti eelvangistusaeg 3 päeva (6.-8. detsember 2011) karistusaja hulka ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 13 aastat 11 kuud ja 27 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks loeti 09.08.2012. Karistust mõistes maakohus arvestas järgmisi asjaolusid (otsuse lk 25-27):
2.1.Maakohus ei tuvastanud V.L käitumises karistust kergendavaid asjaolusid. Kuna V.L ei soovinud oma viimases sõnas midagi öelda, leidis kohus, et süüdistav ei mõistnud enda tegu hukka ega kahetsenud selle toimepanemist. Sellises olukorras ei saa kohtu hinnangul rääkida süüdistatava puhtsüdamlikust kahetsusest. Mitte igasugune kahetsus, vaid ainult puhtsüdamlik kahetsus on KarS § 57 lg 3 mõttes karistust kergendav asjaolu. Kohtuistungi käigus muutis süüdistatav oma ütlusi, väites, et kannatanu ise provotseeris teda tapmisele. Maakohus tugines ka Riigikohtu praktikale (RKKKo 3-1-1-93-12, p 9.3), mille kohaselt võib kohus arvestada puhtsüdamliku kahetsuse hindamisel isiku siirust ja käitumist kohtuistungil. Antud kriminaalasja kohtumenetluse käigus aga süüdistatav üksnes möönis toimepandud tagajärge. Karistust raskendavaid asjaolusid KarS § 58 mõttes kohus ei tuvastanud.
2.2.Kohus hindas V.L süüd üle keskmise määra olevaks. Kannatanu V.V. saabus V.L korterisse olles alkoholijoobes ja jätkas sealgi alkoholi tarvitamist koos korteriperemehe ja tema tuttava V.P. iga. Kannatanu oli liikumispuudega ja kasutas liikumisel abivahendina keppi. Kannatanu jäi korterisse ka pärast seda kui alkohol oli otsas ja ei lahkunud koos U.V. iga, kui see teda lahkumisel kaasa kutsus või V.P. iga, kelle initsiatiivil kannatanu süüdistatava korterisse saabus. V.V. ei olnud alkoholi kuritarvitamise tõttu oma käitumisega süüdistatavale aktsepteeritav ning V.L, tulenevalt kõrgenenud agressiivsusest, kasutas kannatanu suhtes vägivalda.
2.3.V.L on varem kriminaalkorras karistatud. Nimetatud karistused (mh vangistused) ei ole olnud piisavad, et hoida ära V.L poolt raskeima isikuvastase kuriteo, s.o teise inimese tapmise toimepanemist. Süüdistatav tekitas kannatanule eluohtliku kehavigastuse, mille tagajärjel V.V. suri loetud minutite jooksul. Süüdistatav välistas igasuguse võimaliku abi osutamise kannatanule. Pärast teo toimepanemist ei teinud V.L ligi terve aasta kestel midagi, et oma tegu heastada ja oma käitumist õiguskuulekusele suunata. See iseloomustab süüdistatava isikut ja omab tähtsust karistuse mõistmisel eripreventiivseid eesmärke silmas pidades. Kohus arvestas, et surma põhjustamise osas oli süüdistataval kaudne tahtlus.
2.4.Tulenevalt eeltoodust leidis kohus, et süüdistatav suhtub inimese elu hoidmisesse ükskõikselt ega teadvusta põhiseadusega kaitstud inimese elu puutumatust Kuna süüdistatav on toimepandut tunnistanud, peab kohus põhjendatuks mõista talle karistuseks vangistust temale inkrimineeritava sätte ülemmäärale lähedases määras. Kohus pidas oluliseks karistuse mõistmisega ühiskonnale saadetavat sõnumit, et süütegu ei jää karistuseta. Samuti pidas kohus oluliseks, et karistus ja karistamine avaldaksid süüdimõistetule vastavat ja õiget mõju, leides, et V.L-ile avaldab mõju vaid reaalne vangistus.
2.5.KarS § 113 näeb karistusena ette vangistuse 6-15 aastat. Seega sanktsiooni keskmine määr on 10,5 aastat. Arvestades V.L süü suurust (üle keskmise), kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist ning süüdistatava isikut, samuti arvestades KarS § 56 sätestatut karistuse eesmärke, leidis kohus, et V.L tuleb karistada vangistusega 14 aastat. Kohus arvestas vangistuse määra valimisel võimalust mõjutada süüdistatavat, et ta hoiduks edaspidi uute süütegude toimepanemisest, samuti seda, et oleks kaitstud õiguskorra huvid. Ühiskonnale antakse signaal, et just kõige raskemad, eriti isiku elu vastu suunatud kuriteod, on kohtuvõimu poolt selgelt eriti taunitavad ja selle eest mõistetakse teo raskusega vastavuses olev pikaajaline vangistus. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu
3.Viru Maakohtu 20.11.2013 otsuse peale esitas apellatsiooni vandeadvokaat S. Politšev. Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, milles maakohus mõistis V.L-ile karistuseks 14 aastat vangistust ja uue otsuse tegemist, millega mõista süüdistatavale kergem karistus.
3.1.Kaitsja on seisukohal, et käesolevas asjas ei tuvastatud selliseid asjaolusid, mille alusel võiks määrata V.L-ile oluliselt kõrgema karistuse kui KarS §-s 113 ettenähtud sanktsiooni keskmine määr.
Maakohus jõudis järelduseni, et V.L süü suurus on üle keskmise ning sellest lähtuvalt määras temale karistuseks 14 aastat vangistust. Samas ei ole kohtuotsusest üheselt arusaadav, kuidas kohus sellise järelduseni jõudis. Kohus ei tuvastanud karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning leidis, et V.L põhjustas kannatanu surma kaudse tahtlusega. Kohus järeldas küll, et süüdistatav tekitas kahju - inimese surma, mida ei ole võimalik asendada või faktiliselt heastada, kuid KarS §-s 113 ettenähtud kuriteo koosseis eeldabki selle tagajärje saabumist. Järelikult ei saa ainuüksi surma põhjustamine tuua kaasa vangistust, mille määr läheneb maksimaalsele määrale.
3.2.Kohus rõhutas, et V.L tekitas kannatanule eluohtliku kehavigastuse, mille tagajärjel kannatanu suri loetud minutite jooksul ja seega välistas süüdistatav igasuguse abi osutamise kannatanule. Süüdistatav suhtub kohtu hinnangul inimese elu hoidmisesse ükskõikselt ega teadvusta inimese elu puutumatust kui põhiseadusega kaitstud õigust. V.L väitis, et ta ei saanud aru, et tekitas kannatanule kehavigastuse, mille tagajärjel viimane võiks surra. Süüdistatav ei näinud kannatanul selliseid kehavigastusi ega verd. V.L ei soovinud, et tema korterisse jääks võõras inimene ja sel põhjusel tõid V.L ja V.P. kannatanu korteri kõrval olevale trepimademele, lootes, et kannatanu suudab iseseisvalt ära minna. Kaitsja hinnangul on vähetõenäoline, et V.L oleks jätnud V.V. u oma korteri kõrvale, kui ta oleks teadnud, et tekitas kannatanule surmava kehavigastuse.
3.3.Karistuse mõistmisel jättis kohus hinnanguta kannatanu V.V. u käitumise. Kannatanu tuli koos teiste isikutega V.L korterisse alkoholijoobes. Vaatamata sellele, et V.L ja V.V. varem tuttavad ei olnud, jäi kannatanu pärast alkoholi tarbimise lõpetamist korterisse ega lahkunud nagu U.V. ja V.P. . Just nimelt see asjaolu saigi konflikti põhjuseks, mille käigus V.L tekitas kannatanule kehavigastuse. Kaitsja on arvamusel, et tuvastatud asjaolud ja süüteo ebaõiguse maht, ning samuti kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumine, osutavad pigem sellele, et karistuse määr peaks olema sanktsiooni keskmises määras, s.o 10,5 aastat.
3.4.Kohus järeldas, et eripreventiivseid eesmärke silmas pidades omab karistuse mõistmisel tähtsust, et pärast teo toimepanemist ei teinud süüdistatav terve aasta kestel midagi, et tegu heastada ja oma käitumist õiguskuulekusele suunata, mis iseloomustab süüdistatava isikut. Nimetatud järeldusest ei ole arusaadav, mis moel oleks V.L pidanud oma tegu heastama. Kohus leidis samas, et tekitatud kahju – inimese surma, ei ole võimalik faktiliselt heastada. Järeldus, et V.L ei ole suunanud oma käitumist õiguskuulekuse poolele, on paljasõnaline. Kohus ei ole viidanud sellele, millised õigusvastased teod pani V.L toime ja miks need peaksid mõjutama temale mõistetud karistust. Kohus järeldas, et ühiskonnale antakse signaal, et just kõige raskemad, eriti isiku elu vastu suunatud kuriteod on kohtuvõimu poolt selgelt eriti taunitavad ja selle eest mõistetakse teo raskusega vastavuses olev pikaajaline vangistus. KarS § 113 näeb karistusena ette vangistuse 6-15 aastat. Seega seadusandja lähtus sellest, et eelnimetatud signaali võib kohus ühiskonnale anda ka siis, kui määrab isikule karistuseks vangistuse näiteks sanktsiooni keskmises määras. Oluline on see, et süütegu ei jää karistuseta.
4.Tartu Ringkonnakohus määras 10. veebruari 2014 määrusega kriminaalasja nr 1-13-774 läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti õigus ringkonnakohtule esitada oma kirjalikke seisukohti esitatud apellatsiooni kohta kuni
21.veebruarini 2014.
4.1.20.02.2014 esitas enda kirjaliku seisukoha Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör O. Dorogan, kes palub jätta V.L kaitsja apellatsioon rahuldamata ja Viru Maakohtu 20.11.2013 otsus muutmata. Prokurör on seisukohal, et Viru Maakohus pidades silmas V.L süü suurust, karistas teda õigustatult sanktsiooni ülemmäärale lähedase karistusega, s.o vangistusega 14 aastat. Süüdistatavale karistust mõistes võttis maakohus arvesse apellatsioonis nimetatud asjaolusid, sh nii kannatanu isikut kui ka süüdistatava käitumist pärast teo toimepanemist. Veel leiab prokurör, et kohus peab karistuse mõistmisel lisaks teo raskusele võtma arvesse ka süüdistatava isikust tulenevaid ohtusid. Käesoleval juhul võivad ohustatud olla tunnistajate elu ja tervis, kusjuures kannatanu G.V. ku ähvardas V.L juba kohtusaalis. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
5.Ringkonnakohus vaatas KrMS § 331 lg 11 alusel antud kriminaalasja läbi kirjalikus menetluses.
6.Ringkonnakohus, olles tutvunud maakohtu otsuse ja esitatud apellatsiooniga ning prokuröri vastusega sellele, vaadanud läbi kriminaalasja materjalid ning uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, leiab, et antud kriminaalasjas pole vaidlust selles, et V.L on toime pannud KarS § 113 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kuna nimetatud asjas pole vaidlust, ei pea ringkonnakohus vajalikuks sellel ka peatuda ning nõustub kuriteo toimepanemise tõendatuse osas maakohtu põhjendustega.
6.1.Nimetatud kriminaalasjas on vaidlus selles, kas maakohus mõistis V.L-ile põhjendatult karistuse üle KarS §-s 113 toodud sanktsiooni keskmise määra. Kaitsja on seisukohal, et maakohtu poolt mõistetud 14 aastat vangistust ei ole kooskõlas menetluses tuvastatud asjaoludega ja isiku süüga ning süüdistatavale tuleks mõista karistus sanktsiooni keskmises määras, s.o 10,5 aastat vangistust.
7.KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendavates ning raskendavates asjaoludes. Tulenevalt KarS § 56 lg 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut (RKKKo 3-1-1-113-12, p 9.1).
7.1.Süüdistatav on toime pannud esimese astme kuriteo, s.o tapnud ühise alkoholitarvitamise käigus V.V. u, kes oli süüdistatava jaoks võõras. Kannatanu näol oli tegemist invaliidiga, kellele oli määratud töövõime kaotus 87%. V.V. u surma põhjuseks oli rinnaõõnde tungiv aorti vigastav torke-lõikehaav vasakul pool rindkerel. Nimetatud vigastuse tekitas V.L noalöögiga. Kuritegu pandi toime kaudse tahtlusega. Süüdistataval V.L on kolm kehtivat kriminaalkaristust. Viimati karistati teda Viru Maakohtu 28.12.2006 otsusega KarS § 199 lg 2 p-de 7, 8 järgi. Varasemalt on V.L karistatud valdavalt varguste eest, samas on V.L varem toime pannud ka isikuvastaseid kuritegusid: 05.11.2004 karistati teda Ida-Viru Maakohtu poolt mh KarS § 120 ja § 121 alusel. Süüdistataval on tuvastatud töövõime kaotus 70% ulatuses.
7.2.KarS §-s 113 on sanktsioonina ette nähtud vangistus 6-15 aastat. Sanktsiooni keskmine määr on seega 10 aastat ja 6 kuud.
Maakohtu hinnangul oli V.L süü üle keskmise määra ja talle mõisteti vangistus 14 aastat. Kriminaalkolleegium sellega ei nõustu ning on seisukohal, et V.L süü on keskmises määras. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhistusega osas, millega ei tuvastatud V.L puhul karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid (otsus lk 25). Samas on kolleegium nõus ka apellatsioonis toodud seisukohaga, et maakohus pole põhjendanud, miks tuleb lugeda V.L süü üle keskmise määra olevaks. Asjakohane on kaitsja väide, et KarS § 113 järgi isikut süüdi mõistes ei saa süü suuruse tuvastamisel arvestada asjaolu, et põhjustati inimese surm, kuna see on koosseisuline asjaolu. KarS § 113 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise tagajärjeks on alati teise inimese surm. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei anna käesoleva kriminaalasja asjaolud alust hinnata V.L süü suurust keskmisest määrast kõrgemaks. Selleks ei anna ka alust prokuröri vastuses toodud seisukoht, et kuna V.L väidetavalt kohtusaalis ähvardas kannatanut ja ta on ohtlik ütlusi andnud tunnistajatele, siis neist asjaoludest lähtudes on õigustatud talle sanktsiooni keskmisest määrast rangema karistuse mõistmine. Maakohus ei ole nimetatud asjaolusid karistuse mõistmisel käsitlenud ja seetõttu ringkonnakohus ei saa apellatsiooni piiridest väljuda ega neile hinnangut anda.
7.3.Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka erija üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (RKKKo 3-1-1-58-13, p 8). Vangistuse määra üle otsustamisel on oluline, et konkreetse isiku puhul kannaks see karistuse eesmärki ja oleks selle saavutamiseks piisav. Kuna V.L on varasemalt kriminaalkorras karistatud ja ta on ka varasemalt toime pannud isikuvastaseid kuritegusid, on ringkonnakohus seisukohal, et tema karistus peaks olema siiski pisut üle sanktsiooni keskmise määra, s.o 11 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel tuleb lugeda eelvangistusaeg 3 päeva karistusaja hulka ja mõista ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 10 aastat 11 kuud ja 27 päeva vangistust.
8.Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4 tuleb Viru Maakohtu 20.11.2013 otsus tühistada osaliselt, s.o V.L-ile mõistetud karistus osas. Nimetatud osas teeb Tartu Ringkonnakohus uue otsuse, millega mõistab V.L-ile karistuseks vangistuse 11 aastat. Ülejäänud osas jätta Viru Maakohtu otsus muutmata. Kaitsja apellatsioon tuleb rahuldada, sest taotleti V.L karistuse vähendamist.
9.V.L kaitsja esitas taotluse osutatud õigusabiteenuse eest tasu väljamõistmiseks, mille kohaselt kulus tal maakohtu otsusega tutvumisele, kinnipeetava külastamisele Viru Vanglas ja apellatsiooni koostamisele kokku 3,5 tundi, mille eest taotleb tasu kokku summas 336 eurot, sh käibemaks 56 eurot. Ringkonnakohus leiab, et antud taotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse § 337 lõike 1 punktides 2–4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Antud juhul maakohtu otsust muudeti ja seega jäävad kaitsja kulud riigi kanda.
Mati Kartau
Tiit Lõhmus
Maarika Kuusk
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.