1-13-8244 Kohtunikud Ivi Kesküla, Urmas Reinola, Orvi Tali
Kohtukoosseis Kriminaalasi
G.L-i süüdistuses lühimenetluses
KarS §
423 lg 1 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 28.novembri 2013 aasta otsus
Apellatsiooni esitaja
Süüdistatava G.L-i kaitsja vandeadvokaat Maano Saareväli ja tsiviilkostja esindaja Riho Friedrichs
Prokurör
Ringkonnaprokurör Rainer Amur
Süüdistatav
G.L , ik: XXX, elukoht: xxxxxxxxxxxxx, varem kriminaalkorras karistamata, väärteokorras karistatud, tõkendit kohaldatud ei ole
Kaitsja
Vandeadvokaat Maano Saareväli
Tsiviilkostja esindaja
Riho Friedrichs
Kannatanute esindaja
Vandeadvokaat Piret Blankin
Asja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 28.novembri 2013 aasta otsus kriminaalasjas 1-13-8244 G.Lsüüdistusasjas muutmata.
2.Apellatsioonid jätta rahuldamata.
3.
Mõista Eesti Vabariigilt välja apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise eest makstud tasu hüvitamiseks R Ti( ik: 50009130872) ja R Ti ( ik: 50701250263) kasuks kokku 480,00 ( nelisada kaheksakümmend) eurot.
4.AS Tallinna Toiduveod lepingulise esindaja taotlus õigusabi tasu kindlaksmääramiseks ja hüvitamiseks jätta läbi vaatamata. Edasikaebamise kord
Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul.
SÜÜDISTUS:
1.G.L on kohtu alla antud süüdistatuna KarS § 423 lg 1 järgi selles, et tema 01.11.2011 kella 16.00 ajal, täites tööülesandeid Tallinna Toiduveod AS-i autojuhina, juhtis mootorsõidukit /veoautot/ Mercedes Benz Actros registreerimismärgiga xxxxxxx koos haagisega Schmitz SKO24 registreerimismärgiga xxxxxx, millega liikus Harjumaal Kiili vallas Tallinn – Rapla – Türi mnt-l suunaga Rapla poole, jõudes Tallinn – Rapla – Türi mnt ja Kangru tee reguleerimata ristmikule, kus peatus vasakpöörde sooritamiseks, lasi läbi vastu liikuva sõiduki ning asus sooritama vasakpööret Kangru teele, kuid ei veendunud täielikult enne manöövri sooritamist, et see on ohutu ning, et see ei takista teisi liiklejaid /LS § 33 lg 2 p 8/ ning ei liikunud kiirusega, millega tal oleks olnud võimalik sõiduk seisma jätta selliselt, et anda teed eesõigust omavale liiklejale /LS § 56 lg 1/, mistõttu ei andnud teed vastassuunas otse mööda Tallinn – Rapla – Türi mnt-d Tallinna suunas liikuvale ning eesõigust omavale mootorrattale Yamaha YZF-R1 registreerimismärgiga xxxx /LS § 17 lg 5 p 3/, mida juhtis K T, sõites mootorrattale ette, mille tagajärjel mootorrattur pidurdas, kaldus vasakule küljele ning libises liikuvale veoautole ette selliselt, et veoauto sõitis mootorratturile otsa. Liiklusõnnetuse tagajärjel hukkus sündmuskohal mootorrattur K T. G.L rikkus ettevaatamatusest järgmisi liiklusnõudeid: LS § 17 lg 5 p 3 /mitterööbassõiduki juht peab andma teed vasakule pöörates vastutulevale liiklejale, kui liikluskorraldusvahendid ei määra teisiti/; § 33 lg 2 p 8 /juht on kohustatud enne manöövri alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid/; § 56 lg 1 /ristmikule lähenedes peab juht olema eriti tähelepanelik ja arvestama ristmiku liiklusoludega. Juht peab sõitma sellise kiirusega, et tal on vajaduse korral võimalik sõiduk seisma jätta ja anda teed eesõigust omavale liiklejale/. Oma tegevusega pani G.L toime KarS § 423 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumise ettevaatamatusest, kui sellega on põhjustatud inimese surm.
HARJU MAAKOHTU OTSUS:
2.Maakohus tunnistas G.L-i süüdi KarS § 423 lg 1 järgi ja mõistis karistuseks 1 (üks) aasta ja 3 (kolm) kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendas G.L-ile mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra, mõistis ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 10 (kümme) kuud vangistust. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jättis mõistetud karistuse tingimisi täitmisele pööramata, kui G.L ei pane 3 (kolme) aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Kohus määras lugeda katseaja algust kohtuotsuse kuulutamise päevast. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võttis G.L-ilt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimisõiguse 6 (kuueks) kuuks. Kohus märkis, et Liiklusseaduse § 127 alusel on G.L kohustatud 5 (viie) tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama juhiloa Maanteeametile.
Muuhulgas kohus rahuldas KrMS § 310 lg 1 alusel kannatanu R Ti tsiviilhagi varalise kahju nõudes osaliselt ja mõistis G.L-ilt ja tsiviilkostjalt AS Tallinna Toiduveod solidaarselt R Ti kasuks välja 6523,77 eurot. Samuti rahuldas kohus KrMS § 310 lg 1 alusel kannatanu R Ti tsiviilhagi varalise kahju nõudes osaliselt ja mõista G.L-ilt ja tsiviilkostjalt AS Tallinna Toiduveod solidaarselt R Ti kasuks välja 3384,98 eurot.
APELLATSIOONID:
3.G.L-i kaitsja vaidlustab maakohtu otsuse osaliselt ja nimelt lisakaristuse kohaldamise ja tsiviilhagi osalise rahuldamise osas. Kaitsja leiab, et esinevad alused lisakaristuse kohaldamata jätmiseks. Kohus kohaldas lisakaristust eelkõige üldistel preventiivsetel kaalutlustel, lähtudes liiklusõnnetusega põhjustatud tagajärgedest ning üldpreventiivsetest eesmärkidest. Samas ei ole maakohus sisuliselt arvestanud süüdistatava isikuga ega positiivsete preventiivsete prognoosidega. Lisakaristuse kohaldamise sidumine tagajärjesüü suurusega ei ole õige. Süüdistatavat karistati 10 kuulise vangistusega, mis arvestades liiklusõnnetuse toimepanemise asjaolusid ja süüdistatava süü suurust, on viimaste suhtes proportsionaalne. Olukorras, kus karistamise aluseks olevast sündmusest on möödunud 2 aastat ning kohus tuvastas, et selle aja jooksul on süüdistatav käitunud õiguskuulekalt, ei tingi ka süüdistatava suhtes eripreventiivne vajadus tema kõrvaldamist liiklusest. Lisakaristuse kohaldamine 2 aastat peale süüteo toimepanemist on KarS § 56 lg-s 1 sätestatud eesmärkide saavutamise hädavajaliku vahendina väheefektiivne ja ebaproportsionaalne. Maakohtu otsus on vastuoluline selles, et kui maakohus pidas süüdistatavale rahalise karistuse mõistmist võimatuks seoses asjaoluga, et süüdistatava rahalised võimalused on napid ning tuvastas muuhulgas juhtimisõiguse olemasolu vajaduse seoses süüdistatava tööga, on kohus võtnud süüdistatavalt lisakaristuse kohaldamisega ära võimaluse jätkata töötamist valitud töökohal ja saada püsivat sissetulekut. Kohtuotsuses sisalduv vastuolu seisneb veel ka selles, et maakohus arvestas süüdistatava vangistusest tingimisi vabastamise puhul asjaoluga, et süüdistataval on töökoht ning peres kasvab alaealine laps, samuti on süüdistataval tekkinud nii kahju kui ka menetluskulude hüvitamise kohustused, mille täitmine vangistuses viibides muutuks oluliselt raskemaks või isegi võimatuks. Lisakaristuse kohaldamine ja juhtimisõiguse äravõtmine jätab süüdistatava otseselt ilma tööst ja senisest sissetulekust, millist olukorda kohus põhikaristust valides püüdis just vältida. G.L puudub garantii samaväärse töö ja sissetuleku leidmiseks olevikus ja tulevikus, mistõttu lisakaristuse negatiivne mõju ei pruugi kaasa tuua rasket olukorda mitte ainult kohtuotsusega määratud ajale, vaid ka määramata ajale peale lisakaristuse tähtaja möödumist. Süüdistatav esitas ka pangalaenu lepingu, mille kohaselt on süüdistataval võetud eluasemelaen iseseisva ja perekondliku elu alustamiseks. Kohus tuvastas, et süüdistatav on oma peres ainuke sissetulekut teeniv isik. Seetõttu tähendab sissetuleku kaotamine põhimõtteliselt ka laenukohustuste täitmise võimatust, millega kaasnevad tagajärjed võivad süüdistatava ja tema pere elukorraldust mõjutada äärmiselt negatiivselt, kuni laenuga soetatud elukoha kaotamiseni välja. Kaitsja viitas Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-122-13 punktis 9 toodule ja leidis, et maakohus on põhjendamatult lähtunud eelkõige õiguskorra kaitsmise huvidest, jättes arvesse võtmata juhtimisõiguse piiramise mõju süüdlasele, samuti juhtimisõiguse piiramise eripreventiivse vajaduse. Samuti viitas kaitsja Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-1-08 punktis 7 toodule ja märkis, et koosmõjus mõlemas eelviidatud kohtuotsuses sisalduvate seisukohtadega tuleb lisakaristuse kohaldamisel arvestada juhtimisõiguse olulisusega süüdlase jaoks ning samuti negatiivsete tagajärgedega, mida juhtimisõiguse äravõtmine võib kaasa tuua. Kaaluda
tuleb, kas konkreetsel juhul kaalub vajadus juhtimisõiguse piiramise järele üles juhtimisõiguse äravõtmisega kaasneva olulise negatiivse mõju süüdlase elus, sh töökoha võimaliku kaotuse, võimaliku maksejõuetuse ning majandusliku raskuse tervele süüdistatavast sõltuvuses olevale perekonnale, samuti menetlusega kaasnenud rahaliste kohustuse täitmise võimatuse. Käesoleval juhul puudub otsene vajadus süüdistatava kõrvaldamiseks liiklusest. Karistuse kohaldamiseks põhjuse andnud liiklusõnnetus toimus üle 2 aasta tagasi. Süüdistatava rikkumine ei olnud tahtlik ega peegeldanud küünilist suhtumist liiklusnõuete täitmisse. Süüdistatav ei ole põhjustanud uusi liiklusõnnetusi. Seega pole alust süüdistatava suhtes negatiivse preventiivse prognoosi tegemiseks, mistõttu ei esine ka ülekaalukat huvi ja vajadust süüdistatava juhtimisõiguse piiramiseks olukorras, kus juhtimisõiguse äravõtmine jätab süüdistatava ilma tööst ja võimest kanda talle pandud ja juba varasemalt olemas olnud rahalisi kohustusi pere, kannatanute ja kolmandate isikute ees. Tegemist oli nn juhusüüteoga, mille kordumise tõenäosus ei ole suur. Ülalkirjeldatud asjaolud on vaadeldavad selliste erandlike asjaoludena, mis võivad koosmõjus tingida ka lisakaristuse kohaldamata jätmise. Neil argumentidel palub apellant Tallinna Ringkonnakohtul tühistada Harju maakohtu otsuse süüdistatavale lisakaristuse mõistmise osas. Apellant vaidlustab maakohtu järelduse, et süüdistatavalt tuleb R Tile tekkinud kahju katteks välja mõista 6523,77 eurot ja R Tile 3384,98 eurot. Arvestades VÕS § 127 lg-s 4 sätestatut, jättis maakohus kannatanute kahjust maha arvamata kummalegi pärijale osaks langenud pärandvara väärtuse. Hagejate esindaja poolt maakohtule 06.11.2013 esitatud dokumendi „Kannatanute seisukohad süüdistatava ja tsiviilkostja vastuväidetele tsiviilhagi osas“ punktis 2.3.11. toob hagejate esindaja välja mõlema eelmärgitud pärija osa pärandvarast. Lähtudes kannatanute endi avaldusest pärandvara suuruse kohta (omaksvõtt) on kummagi pärija pärandiosa suuruseks 4619,64 eurot. Eelnimetatud summa tuleb mõlema pärija puhul maakohtu poolt kalkuleeritud kahjust VÕS § 127 lg 5 kohaselt maha arvata. Peale sellise tehte tegemist on R Ti nõude suuruseks 1904,13 eurot ja R Ti varalise kahju hüvitamise nõue süüdistatava vastu lakkab olemast. Eltoodust lähtuvalt tuleb R Ti nõue varalise kahju hüvitamiseks rahuldada summas 1904,13 eurot ja R Ti nõue varalise kahju hüvitamise osas tuleb jätta rahuldamata. Kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu 28.11.2013 otsus lisakaristuse kohaldamise osas ja jätta lisakaristus kohaldamata, tühistada maakohtu otsus R ja R Ti varalise kahju hüvitamise nõude osalise rahuldamise osas ning teha selles osas uus otsus, millega rahuldada R Ti varalise kahju hüvitamise nõue summas 1904,13 eurot ja R Ti varalise kahju hüvitamise nõue jätta rahuldamata. Apellatsioonimenetluses tekkinud kulub palub kaitsja jätta riigi kanda.
4.Tsiviilkostja esindaja vaidlustab maakohtu lahendi osas, millega kohus mõistis tsiviilhagejatele R Tile mõisteti tsiviilkostjalt AS-lt Tallinna Toiduveod solidaarselt süüdimõistetu G.L-iga välja 6523,77 eurot ja R Tile 3384,98 eurot. Esindaja leiab, et kohus pidanuks jätma hagi tsiviilkostja vastu terves ulatuses rahuldamata. Maakohus on ebaõigesti käsitlenud tsiviilkostjat antud sündmuse eest solidaarselt vastutavana. Maakohtu otsus on selles küsimuses põhistamata ja on sellega rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Kohus luges lahendis ebaõigesti tõendatuks, et AS Tallinna Toiduveod on tsiviilkostjana solidaarselt vastutav G.L tegude eest. Keskseks küsimuseks on see, et milline peab olema VÕS § 1054 lg 1 kirjeldatud koosseisuline tunnus – majandusliku- ja kutsealase tegevusega seotud – et see saaks kaasa
tuua tööandja solidaarvastutuse. Maakohus pidas ekslikult riigikohtu lahendite nr 3-2-1-2498 ja 3-1-1-1-05 asjaolusid piisavalt analoogseteks käesoleva kriminaalmenetluse asjaoludega. Viidatud lahendid ei käsitle olukorda, kus töötaja on rikkumise pannud toime ajal, mil ta tööülesandeid ei täitnud. Maakohtu otsusest ei ole võimalik veenvalt aru saada, kuidas kohus jõudis järelduseni, millise kohaselt AS Tallinna Toiduveod puhul majandus- ja kutsealase tegevusega seotus on piisav ka olukorras, kus pelga töösuhte olemasolu ja sellest töösuhte iseloomust tingitud ligipääsu võimaldamise tõttu on AS Tallinna Toiduveod solidaarselt vastutav G.L-i poolt toimepandud liiklusõnnetuses tekitatud kahju osas, seda eriti olukorras, kus G.L tegelikult tööülesandeid ei täitnud. G.L-i ütlused loa küsimisest oma vahetult ülemuselt autoga kojusõiduks on uued asjaolud, mida ei ole uuritud. Tsiviilkostjale G.L-i tollane vahetu ülemus kõnealust autoga koju sõitmise lubamist ei kinnitanud, mistõttu on ka alust kahelda nende ütluste usaldusväärsuses. Ajal, mil G.L ei täitnud tööülesandeid, tal oli kohustus auto ära parkida ja võimalus töölt lahkuda oma tööväliseid tegemisi toimetama, ei olnud tema tegevus käsitletav töökohustuste täitmisena ning tema edasise tegevuse seotus tööandja majandus- ja kutsetegevusega ei olnud sedavõrd suur, et tsiviilkostjale sellest kaasneks solidaarvastutust VÕS § 1054 lg 1 järgi. Tsiviilhagejad korrigeerisid tsiviilhagi 06.11.2013 ja hagi nõue tugineb eeldusele, et saadaolevast nõudest on hagejad ise pärandvara väärtuse maha arvanud. Eeltoodust tulenevalt on hagejad väljendanud ise, et tekkinud kahjust tuleb pärandvara arvelt saadu maha arvata ja seda osa kahjust nende nõue ei sisalda, seda nad ei nõua. Tsiviilhagejad nimetasid pärandvara suuruseks kummagi pärija pärandiosana 4619,64 eurot. Seega on arusaamatu, miks maakohus on teinud tsiviilhagejate esitatud haginõudest väljuva otsuse selliselt, et on välja mõistnud kahjusummad pärandvara arvelt saadut maha arvestamata (VÕS § 127 lg 4). Eelnimetatud summa tuleks mõlema pärija puhul maakohtu poolt kalkuleeritud väljamõistetavast kahjust VÕS § 127 lg 5 kohaselt maha arvata. Selle tulemusel oleks R Ti nõude suuruseks 1904,13 eurot ja R Ti kahjunõue oleks pärandvara arvelt juba rahuldatud. Tulenevalt ülaltoodust ning tuginedes KrMS § 318 lg 2; § 337 lg 1 p 4 tsiviilkostja palub tühistada Harju Maakohtu 28.11.2013 otsus R ja R Ti varalise kahju hüvitamise nõude osalise rahuldamise osas ning teha selles osas uus otsus, millega jätta R Ti varalise kahju hüvitamise nõue rahuldamata ja R Ti varalise kahju hüvitamise nõue jätta rahuldamata. Apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud palub esindaja jätta süüdistatava G.L-i kanda.
KANNATANUTE ESINDAJA SEISUKOHT:
5.Kannatanute esindaja ei nõustu seisukohaga, et AS Tallinna Toiduveod kui G.L-i tööandja liiklusõnnetuse toimumise hetkel ei saa olla vastutav G.L-i poolt toimepandud õigusvastase teo eest. Vastustajad jäävad nende poolt esimese astme kohtumenetluse käigus esitatud seisukohtade juurde. Lisaks toetavad vastustajad maakohtu otsust ja selles esitatud põhjendusi AS Tallinna Toiduveod solidaarvastutuse osas. G.L oli liiklusõnnetuse toimumise ajal AS Tallinna Toiduveod töötaja ning sai liiklusõnnetuse põhjustada vaid seetõttu, et tal oli võimalus kasutada oma tööandja veoautot seoses töökohustuste täitmisega. G.L jättis veoauto parklasse parkimise kohustuse täitmata just töökohustuste tõttu. Sellega rikkus G.L küll töökohustusi, kuid tegi seda järgmiste tööülesannete täitmise eesmärgil. Veelgi enam, Ahti
G.L sai veoautoga parklast ärasõitmiseks loa tööandja esindaja (logistiku) käest. Seega liikus G.L liiklusõnnetuse toimumise hetkel maanteel veoautoga tööandja volitusel ja töökohustuste täitmise tõttu ning kui ta poleks töötanud AS Tallinna Toiduveod heaks ning tal poleks olnud kohustust täita järgmiseid tööülesandeid, siis ei oleks ta saanud veoautoga õigusvastaselt kahju tekitada. Üksnes tööandja tegevuse tõttu sai G.L kasutada ja vallata veoautot, millega põhjustati liiklusõnnetus. Seega vastutab AS Tallinna Toiduveod G.L-i poolt toime pandud õigusvastase kahju tekitamise eest VÕS § 1054 lg 1 alusel ning maakohtu otsus selles osas tuleb jätta muutmata. R T ja R T pidasid esimese astme kohtumenetluses võimalikuks arvestada pärandvara väärtust kahjunõude arvestamisel üksnes menetlusökonoomilistel kaalutlustel juhuks, kui ülalpidamise saamise õigust oleks tunnustatud seaduses sätestatud elatise miinimummäärast kõrgemas ulatuses. Kuivõrd maakohus rahuldas nõude aga ainult seadusest tulenevas elatise miinimummääras, siis ei oleks selle vähendamine kooskõlas seaduse sätte ja mõtte ning vastustajate huvidega. Pärandvara arvestamine vastustajate ülalpidamise saamise kontekstis oleks ka ebaloogiline, sest nemad ei ole põhjustanud olukorda, kus neil jääb isalt elatis saamata. Kui K T ei oleks surnud, oleksid tema lapsed saanud kuni täisealiseks saamiseni temalt ülalpidamist ja pärast tema tulevast surma ka pärandvara. Seega ei saa pärandvara käsitleda laste tuluna, ehk kasuna, mida lapsed poleks saanud isalt tulevikus. Seega paluvad vastustajad mitte vähendada R ja R Tile mõistetud hüvitise suurust. Lisaks tuleb arvestada, et elatise miinimummäär kasvab iga aastaga, mistõttu algselt väljamõistetud hüvitis ei vasta elatise miinimummäärale kuni nende täisealiseks saamiseni. Lisaks on kohus arvutanud elatise maksmise kohustust kuni laste täisealiseks saamiseni, kuid juhul kui nad jätkavad põhi- või keskhariduse omandamist ka pärast täisealiseks saamist, siis on neil õigus saada elatist isegi kuni 21 aastaseks saamiseni (PKS § 97 lg 2). Seega kannatanute arvamus R ja R Ti ülalpidamise nõude vähendamisega pärandvara väärtuse ulatuses oli antud ainult eeldusel, et nende nõue rahuldatakse ülejäänud osas, mis oleks taganud nende vajadustele vastava ülalpidamise. Kuna kohus otsustas määrata elatise vaid miinimummääras, siis ei tohiks pärandvara väärtust sellest maha arvestada. Eeltoodust lähtuvalt tuleks jätta maakohtu otsus R ja R Ti varalise kahju hüvitamise osas muutmata. Maakohtu otsus kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist on põhjendatud ning tuleb jätta muutmata. Lisakaristuse määramine aitab tagada G.L-i edaspidine õiguskuulekas käitumine. Kuna põhikaristusena kohaldati süüdistatavale tingimisi vangistust, siis ei pruugi selline karistus olla piisav, et G.L mõistaks oma teo raskust. Juhtimisõiguse äravõtmine teadvustaks talle, kuivõrd oluline on olla liikluses tähelepanelik ning järgida kõiki liikluseeskirju ja –nõudeid. Kuna süüdistatav on pärast liiklusõnnetuse toimumist jätkanud töötamist autojuhina, siis on kaheldav, kas G.L on aru saanud oma teo tõsidusest ja teinud kõik endast oleneva, et tulevikus selliseid juhtumeid vältida. Kuna on äärmiselt oluline, et G.L ei tekitaks sarnaseid ohtlikke olukordi tulevikus ning saaks aru oma teo tõsidusest, siis täidaks kohtu määratud lisakaristus preventiivset eesmärki ning annaks süüdistatavale mõista, et ta peab tulevikus olema liikluses tähelepanelik. Kohtu poolt kohaldatud kuuekuuline juhtimisõiguse äravõtmine on juhtumi asjaoludest lähtuvalt piisav, et tagada G.L-i edaspidine õiguskuulekas käitumine. Kuna maksimaalselt saab juhtimisõigust ära võtta kuni kolmeks aastaks, siis ei ole kuuekuuline äravõtmine liiga karm ning preventiivne eesmärk kaalub üle võimalikud kahjud G.L-i jaoks. Ahti
G.L-i teo tagajärjel sai surma teine inimene ja sellisele teole tuleb anda karistusõiguslik hinnang, mis vastab teo tõsidusele. Seega leidis maakohus põhjendatult, et ainult tingimisi vangistusest ei piisa ning lisakaristusena tuleb ette näha juhtimisõiguse äravõtmine. Ainult lisakaristuse kohaldamisega on võimalik tagada, et G.L on edaspidi liikluses hoolas ega põhjusta tulevikus selliseid õnnetusi. G.L pani õigusvastase teo toime enne pangalaenu võtmist ja oli sellise kohustuse võtmise ajal teadlik võimalusest, et teda võidakse muuhulgas karistada nii rahatrahvi kui juhtimisõiguse äravõtmisega. Seetõttu ei ole pangalaenu võtmise näol tegemist asjaoluga, mis välistaks lisakaristuse kohaldamise. Niivõrd raske tagajärjega süüteo toimepanemisel ei saa isik eeldada, et tema rahaline või muu olukord ei saaks seetõttu kahjustada ning tema karistada. Kuigi lisakaristuse kohaldamise tulemusena võib G.L kaotada oma töö, siis on Riigikohus otsuse 3-1-1-26-10 p-s 7.3 märkinud, et töökoha kaotamise võimalus ei saa olla iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks. Eeltoodust tulenevalt paluvad kannatanud jätta apellatsioonid rahuldamata ning süüdistatava G.L-i ja tsiviilkostja AS Tallinna Toiduveod apellatsioonimenetluses kantud kulud nende endi kanda ning mõista kannatanute menetluskulud välja süüdistatavalt ja tsiviilkostjalt.
SÜÜDISTATAVA KAITSJA SEISUKOHT:
6.Süüdistatav jääb täies mahus esitatud apellatsiooni juurde. Kuivõrd kannatanud ei esitanud tõendeid kannatanutele makstava elatise teistsuguse suuruse kohta, lähtus maakohus õigesti kannatanute varalise nõude rahuldamisel kannatanutele seaduse alusel ette nähtud elatise alampiirist (VÕS § 129 lg 3). Maakohus on arvutanud õigesti perioodi, mille kestel oli kannatanutel õigus isalt elatist saada. Seega on maakohtu poolt arvutatud elatise suurus suurim võimalik hüvitis mille saamiseks hagejad olid õigustatud. Eeltoodu ei tähenda siiski seda, et puuduks alus VÕS § 127 lg 5 kohaldamiseks. Pärandi avanemise tõttu langes kannatanutele osa isa pärandvarast, milline kasu tuleb VÕS § 127 lg 5 kohaselt kahjuhüvitisest maha arvata. Süüdistatav ei nõustu kannatanute seisukohtadega, mis puudutavad süüdistatavale lisakaristuse mõistmist. Puudub alus arvata, et G.L ei oleks oma teo raskusest aru saanud. Kuriteo eest mõistetud põhikaristus vastab teo toimepannu süü suurusele. Üle kahe aasta taguse ettevaatamatusest toime pandud liikluskuriteo eest 2 aastat hiljem juhtimisõiguse äravõtmine ei aitaks G.L-i rohkem teadvustada vajadust olla liikluses tähelepanelik. G.L ei ole karistusi uute liiklussüütegude eest. Juhtimisõiguse äravõtmine ei täidaks KarS § 56 lg-s 1 nimetatud eesmärke, vaid seaks ohtu ka kannatanute varaliste nõuete rahuldamise ja süüdistatava enda toimetuleku. Asjaolu, et süüdistatav võttis eluaseme soetamiseks pangalaenu peale liiklusõnnetuse toimumist, ei tähenda, et laenuga kaasnevate kohustustega ei saaks arvestada. Süüdistatav sai äsja isaks ning kodu soetamine oli vajalik seoses pere juurdekasvuga. Süüdistatav ei saaks juhtimisõiguse kaotamisel enam autojuhina töötada. Süüdistatava esindaja palub apellatsioonkaebus rahuldada. Juhul kui ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldab, palub kaitsja KrMS § 185 lg 1 ja KrMS § 337 lg 1 p 4 alusel süüdistatava kasuks riigilt välja mõista süüdistatava poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskuludena õigusabikulud.
KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
7.Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsusega ja esitatud apellatsioonidega, ning nendele esitatud vastuväidetega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja apellatsioonide alusel tühistamisele ei kuulu. Maakohus on ära näidanud millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines. Kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, millega oleks süüdistatava olukorda raskendatud, ringkonnakohus ei tuvastanud. Apellatsioonides tõstatud küsimused on maakohtu otsuses käsitatud. Maakohus on mõistetud lisakaristuse ning tsiviilhagide lahendamise osas oma põhistused esitanud ning kolleegium maakohtuga nõustudes, ei pea vajalikuks otsuse põhiosas kajastatud asjaolusid korrata, piirdub apellantide peamistele väidetele hinnangu andmisega.
7.1.Kaitsja märgib, et apelleeritavas kriminaalasjas esinevad alused lisakaristuse kohaldamata jätmiseks. Kohus kohaldas lisakaristust eelkõige üldistel preventiivsetel kaalutlustel, lähtudes liiklusõnnetusega põhjustatud tagajärgedest ning üldpreventiivsetest eesmärkidest. Samas ei ole maakohus sisuliselt arvestanud süüdistatava isikuga ega positiivsete preventiivsete prognoosidega. Ringkonnakohus kaitsja selliste väidetega ei nõustu ning kohtukolleegiumi hinnangul on lisakaristusena mõistetud 6-kuuline mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine põhjendatud ja eesmärgipärane. G.L-i süüdistatakse 01.11.2011 KarS § 423 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Karistusregistri andmetest nähtuvalt on G.L-i pärast 01.11.2011 toime pandud kuritegu väärteokorras karistatud kuuel korral, s.h 17.11.2011 liiklusseaduse § 242 lg 1 alusel ehk vähem kui kuu möödumisel pärast KarS § 423 kvalifitseeritava kuriteo toimepanemist. Kuna süüdistatav on pärast liiklusõnnetuse toimumist jätkanud tööd autojuhina ning teda on 6 korda väärteokorras liiklusseaduse rikkumise eest karistatud, siis on kaheldav, kas G.L on aru saanud oma teo tõsidusest ja teinud kõik endast oleneva, et tulevikus selliseid juhtumeid vältida. Väärtegude jätkuv toimepanemine viitab kestvale soovimatusele järgida ohutu liiklemise reegleid. Varasemad rahatrahvid ja isegi 31.05.2012 sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine kolmeks kuuks ei ole mõjutanud G.L-i mootorsõidukit ohutult juhtima, kuna ka pärast sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist on G.L 13.08.2012 toime pannud liiklusseaduse § 201 lg 2 rikkumise (mootorsõiduki juhtimine juhtimisõiguseta isiku poolt). Asjakohatud on apellandi väited tööülesannete täitmise ja seega perekonna ülalpidamiskohustuse täitmise raskendatusest. Süüdistatava teo läbi kaotas liiklusõnnetuses üks inimene oma elu. G.L-i poolt liiklusalaste väärtegude jätkuv toimepanemine näitab üheselt tema enda hoolimatut suhtumist õiguskorda ja teiste inimeste turvalisusse ning vastutustundetut suhtumist ka pere ülalpidamiskohustusse. Kohtukolleegium möönab, et kuigi lisakaristuse kohaldamise tulemusena võib G.L kaotada oma töö, siis on Riigikohus otsuse 3-1-1-26-10 p-s 7.3 märkinud, et töökoha kaotamise võimalus ei saa olla iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks. Vaatamata asjaolule, et süüdistatav vajab juhtimisõigust tööülesannete täitmiseks, siis lisakaristuse kohaldamisel on oluline tähendus isiku õiguspärasele käitumisele suunamisel ja ühiskonna turvalisuse tagamisel, st lisakaristuse kohaldamine on antud juhul vajalik preventiivsetel kaalutlustel. Kuna on äärmiselt oluline, et G.L ei tekitaks sarnaseid ohtlikke olukordi tulevikus ning saaks aru oma teo
tõsidusest, siis täidab kohtu määratud lisakaristus preventiivset eesmärki ning annab süüdistatavale mõista, et ta peab tulevikus olema liikluses tähelepanelik. Kõike eeltoodut arvesse võttes leiab kohtukolleegium, et preventiivsetel eesmärkidel on põhjendatud G.L-ilt mootorsõiduki juhtimise äravõtmine 6-ks kuuks.
7.2.Tsiviilkostja esindaja leiab, et maakohus pidanuks jätma R ja R Ti hagi tsiviilkostja vastu terves ulatuses rahuldamata. Samuti on maakohus ebaõigesti käsitlenud tsiviilkostjat antud sündmuse eest solidaarselt vastutavana. Ringkonnakohus tsiviilkostja sellise seisukohaga ei nõustu. Käesoleval juhul puudub vaidlus selles, et liiklusõnnetuse toimumise ajal oli G.L AS Tallinna Toiduveod töötaja ja tema käsutuses oli tsiviilkostja veoauto. Tsiviilkostja leiab, et kuivõrd G.L pani kuriteo toime ajal, mil tema tööaeg oli läbi ja tööülesandeid enam täita ei olnud, siis ei ole AS Tallinna Toiduveod tsiviilkostjana G.L-i tegude eest solidaarselt vastutav. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et G.L-i viimane tööülesanne 01.11.2011 oli kell 15:45 Kalmistu teel AS Tallinna Toiduveod vahelaos maha laadida koorem ning järgmiseks päevaks peale laadida taara koos taaraalustega. Selleks päevaks G.L-i tööülesanded lõppesid ning G.L pidanuks tema kasutuses olnud veoauto jätma Kalmistu teel vahelao juures olevasse transiidiveoautode parklasse, kuid ta ei teinud seda. Siinkohal omab tähtsust asjaolu, et G.L jättis veoauto parklasse parkimise kohustuse täitmata just töökohustuste tõttu – ta pidi järgmisel päeval täitma veoautoga järgmisi tööülesandeid ning selleks, et neid paremini ja kiiremini täita, ei viinud ta autot parklasse. Sellega rikkus G.L küll töökohustusi, kuid tegi seda järgmiste tööülesannete täitmise eesmärgil. Kui G.L ei oleks töötanud AS Tallinna Toiduveod heaks ning tal poleks olnud kohustust täita järgmiseid tööülesandeid, siis puudunuks temal võimalus veoautoga õigusvastaselt kahju tekitada. Kuivõrd Riigikohtu otsustes nr 3-2-1-24-98 kui ka nr 3-1-1-1-05 toodud mõtte kohaselt vastutab tööandja oma töötaja tekitatud õigusvastase kahju tekitamise eest ka siis, kui töötaja rikkus kahju tekitades oma töökohustusi või tööandja korraldusi, siis leiab kohtukolleegium, et AS Tallinna Toiduveod vastutab G.L-i poolt toime pandud õigusvastase kahju tekitamise eest VÕS § 1054 lg 1 alusel. Tulenevalt VÕS § 137 lg-st 1 vastutavad G.L ja AS Tallinna Toiduveod solidaarselt.
7.3.Samuti ei ole ringkonnakohtul võimalik nõustuda tsiviilkostja ning süüdistatava kaitsjaga selles, et käesoleval juhul tuleks maakohtu poolt R ja R Tile välja mõistetud varalise kahju hüvitist vähendada neile osaks langenud pärandvara väärtuse võrra. Apellandid ei vaidlusta iseenesest maakohtu poolt tuvastatut, et R Til ja R Til on nõue süüdistatava vastu neile tekitatud varalise kahju osas, vaid maakohtu järelduse, et süüdistatavalt tuleb R Tile tekkinud kahju katteks välja mõista 6523,77 eurot ja R Tile 3384,98 eurot. Nii tsiviilkostja esindaja kui ka kaitsja leiavad, et VÕS § 127 lg-s 4 sätestatut arvestades jättis maakohus kannatanute R ja R Ti kahjust maha arvamata kummalegi pärijale osaks langenud pärandvara väärtuse. Kohtukolleegium märgib, et maakohus leidis oma otsuses põhjendatult, et lapsele varalise kahju välja mõistmisel ja selle suuruse määramisel tuleb lähtuda elatise väljamõistmise põhimõtetest. PKS § 101 lg 1 kohaselt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning Riigikohtu otsuse nr 3-2-178-13 kohaselt ei tule selles ulatuses lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada. VÕS § 127 lg 5 kohaselt tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga.
Kuivõrd käesoleval juhul rahuldas maakohus R ja R Ti nõude ainult seadusest tulenevas elatise miinimummääras (139,01 eurot), siis on tegemist just sellise olukorraga, kus R ja R Tile määratud kahju hüvitise vähendamine neile osaks langenud pärandvara väärtuse võrra oleks vastuolus PKS § 101 lg-s 1 sätestatu ja kahju hüvitamise eesmärgiga. Samuti tuleb arvestada, et elatise miinimummäär kasvab iga aastaga, mistõttu algselt väljamõistetud hüvitis ei vasta elatise miinimummäärale kuni R ja R Ti täisealiseks saamiseni. Lisaks arvutas maakohus elatise maksmise kohustust kuni laste täisealiseks saamiseni, kuid juhul kui nad jätkavad põhi- või keskhariduse omandamist ka pärast täisealiseks saamist, siis oleks neil õigus saada elatist kuni 21 aastaseks saamiseni (PKS § 97 lg 2). Kuna käesoleval juhul määras maakohus elatise vaid miinimummääras, siis ei ole põhjendatud pärandvara väärtust sellest maha arvestada.
8.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 28.novembri 2013 aasta otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata.
9.KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu menetluskulu. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata ( KrMS § 337 lg 1 p 1 ), siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud.
9.1.Süüdistatava kaitsja poolt esitatud apellatsioon jäi ringkonnakohtu poolt rahuldamata, otsus jäi muutmata, mistõttu jäävad kaitsja poolt tehtud kulutused süüdistatava kanda ning riigi poolt hüvitamisele ei kuulu.
9.2.Kannatanute esindaja on taotlenud hüvitada kannatanutele, alaealistele R Tile ja R Tile, apellatsioonimenetluses õigusabi osutamisega seotud kulud summas koos käibemaksuga 480,00 eurot. Teenuseks on märgitud otsuse analüüs ja apellatsioonidele vastuse koostamine. Taotlusele esitatud arve kohaselt olid õigusabi osutamisega seotud kulutuste hüvitamiseks kohustatud isikud alaealised kannatanud, mistõttu kolleegium mõistabki nimetatud isikute kasuks tehtud kulutused välja. Siinjuures peab vaid vajalikuks märkida, et alaealiste kannatanute seaduslikuks esindajaks on ema Pille-Riina T( ik: 47810130291). Kolleegium leiab, et eeltoodud KrMS § 185 lg 2 mõte ei ole see, et kui alusetu apellatsiooni tõttu kannatavad kulutusi muud kohtumenetluse pooled, peavad nad ka kulud ise kandma. Samas puudub apellatsioonikohtul seaduslik alus rahuldada kannatanute esindaja taotlus mõista esindaja kulud välja süüdistatavalt, kuivõrd apellatsioonikohus tegi KrMS § 337 lg 1 p 1 ettenähtud lahendi. Tulenevalt asjaolust, et kannatanud on kandnud õigusabi kulusid seonduvalt teiste isikute poolt maakohtu otsuse apelleerimisega tuleb kannatanute esindaja kulud jätta riigi kanda ehk siis antud juhul lepingulise esindaja tasu tuleb kannatanutele riigi poolt hüvitada. Arvestades taotluses esitatud 1 tunni maksumuseks 100,00 eurot saab apellatsioonimenetluses kulutatud 4 tunni eest tasu hüvitamise taotlust hinnata KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes mõistlikuks ning seega kuulub koos käibemaksuga hüvitamisele 480,00 eurot.
9.3.Tsiviilkostja esindaja on taotlenud apellatsioonis jätta esindaja apellatsioonimenetlusega tekkinud kulud süüdistatava kanda. Midagi enamat apellatsioon menetluskulude osas ei sisalda, põhjendusi selle taotluse osas ega ka hüvitamisele kuuluvat
summat pole esitatud. Seega on tegemist olukorraga, kus koos apellatsiooniga ei ole menetluskulude osas sisulist taotlust esitatud. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et vaatamata KrMS § 185 lg 2 esitatud põhimõtte kehtivusele apellatsiooni esitanud tsiviilkostja suhtes, on antud juhul alus jätta tsiviilkostja esindaja taotlus läbi vaatamata ja seda alljärgneva põhistusega. Ringkonnakohus tegi kirjalikus määruses teatavaks, et pooled saavad esitada oma seisukohad kuni 28. jaanuarini 2014. Tsiviilkostja esindaja, kes on kinnitanud määruse kättesaamist, nimetatud ajal menetluskulude taotlust ei esitanud vaid koostas ja esitas selle tähtaega rikkuvalt alles 29. jaanuaril 2014. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-102-12 sedastanud põhimõtte, et õigusabiga seotud tasu taotlus tuleb jätta läbi vaatamata, kui see ei ole esitatud tähtaegselt. Lõpliku tähtaja on Riigikohus sidunud kriminaalasja kirjalikus menetluses läbi vaatamisel tähtajaga, mille jooksul menetluse pooled võivad kohtule oma seisukohti esitada. Praeguses asjas oli see tähtaeg 28. jaanuar 2014. Samaks tähtajaks tulnuks esitada ka taotlus apellatsioonikaebuse esitamise eest riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks. Kohtupraktika kohaselt peab taotluse õigusabi tasu kindlaksmääramiseks esitama enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Taotluse esitamine pärast kohtu lahkumist nõupidamistuppa ei ole lubatav, mille tõttu tuleb hilinenult esitatud taotlus jätta läbi vaatamata. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-1-122-11, p 16.) Kohtus toimuva kirjaliku apellatsioonimenetluse puhul on kõnealuses kontekstis kohtu nõupidamistuppa siirdumise ajaga võrdsustatav KrMS § 331 lg 11 teise lause alusel kindlaks määratud tähtaeg, mistõttu tulebki pärast seda esitatud õigusabi tasu taotlus läbi vaatamata jätta.
Ivi Kesküla
Urmas Reinola
Orvi Tali
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.