J.E , Roland Feodorovi, Tõnu Schasmini ja Jaanus Lauri süüdistus KarS § 212 lg 1 järgi üldmenetluses
Apelleeritud kohtuotsus
Tartu Maakohtu (Viljandi kohtumaja) 26. novembri 2012 otsus
Apellatsioonide esitajad
prokurör Külli Saks, süüdistatav Roland Feodorovi kaitsjad advokaat Sirle Kalma ja vandeadvokaat Maksim Greinomann, süüdistatav J.E kaitsja Toomas Alp, süüdistatav Tõnu Schasmini kaitsja Toomas Alp ja süüdistatava Jaanus Lauri kaitsja Toomas Alp
Prokurör
Ringkonnaprokurör Marek Vahing
Süüdistatav
J.E isikukood: XXX, aadress XXX; XXX OÜ juhatuse liige, varem kriminaalkorras karistamata
Kaitsja
jurist Toomas Alp
Süüdistatav
Roland Feodorov isikukood: 37512236039, aadress XXX; töötab XXX juhatajana, varasemad kriminaalkaristused kustunud
Kaitsjad
advokaat Sirle Greinomann
Süüdistatav
Tõnu Schasmin
Kalma,
vandeadvokaat
Maksim
isikukood: 36708152797, aadress XXX; töötab OÜ XXX projektijuhina, varem kriminaalkorras karistamata Kaitsja
jurist Toomas Alp
Süüdistatav
Jaanus Laur isikukood: 37007086013, aadress XXX; töötab XXX OÜ meistrina; varem kriminaalkorras karistamata
Kaitsja
jurist Toomas Alp
RESOLUTSIOON:
1.Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-dest 3 ja 4, § 338 p-st 2 ning § 340 lg 2 p-st 2 tühistada Tartu Maakohtu 26. novembri 2012 otsus osaliselt, s.o täpsemalt: 1.1 J.E süüditunnistamises KarS § 212 lg 1 ning Roland Feodorovi, Tõnu Schasmini ja Jaanus Lauri süüditunnistamises KarS § 212 lg 1 - § 22 lg 3 ja § 203 järgi ning neile karistuste mõistmises ja süüdistatavatelt menetluskulude väljamõistmises.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega: 2.1 Tunnistada J.E süüdi KarS § 212 lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks 1 aasta 3 kuud vangistust. Jätta KarS § 73 lg 1 alusel mõistetud karistus tingimisi kohaldamata ja määrata katseaja pikkuseks 4 aastat. Mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane katseajal toime uut tahtlikku kuritegu. 2.2 Tunnistada Roland Feodorov süüdi KarS § 212 lg 1 järgi ja mõista karistuseks 1 aasta vangistust. Jätta KarS § 73 lg 1 alusel mõistetud karistus tingimisi kohaldamata ja määrata katseaja pikkuseks 3 aastat. Mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane katseajal toime uut tahtlikku kuritegu. 2.3 Tunnistada Tõnu Schasmin süüdi KarS § 212 lg 1 järgi ja mõista karistuseks 9 kuud vangistust. Jätta KarS § 73 lg 1 alusel mõistetud karistus tingimisi kohaldamata ja määrata katseaja pikkuseks 3 aastat. Mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane katseajal toime uut tahtlikku kuritegu. 2.4 Tunnistada Jaanus Laur süüdi KarS § 212 lg 1 järgi ja mõista karistuseks 7 kuud vangistust. Jätta KarS § 73 lg 1 alusel mõistetud karistus tingimisi kohaldamata ja määrata katseaja pikkuseks 3 aastat. Mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane katseajal toime uut tahtlikku kuritegu.
3.KrMS § 175 lg 1 p-de 2, 4, 5 alusel välja mõista süüdistatavatelt menetluskulud järgmiselt: J.E-lt 90 (üheksakümmend) eurot 17 (seitseteist) senti, Roland Feodorovilt 66 (kuuskümmend kuus) eurot 97 (üheksakümmend seitse) senti, Tõnu Schasminilt 111 (ükssada üksteist) eurot 85 (kaheksakümmend viis) senti ja Jaanus Laurilt 99 (üheksakümmend üheksa) eurot 7 (seitse) senti. Riigi kanda jäävad menetluskulud järgmiselt: J.E-lt 45 (nelikümmend viis) eurot 8 (kaheksa) senti, Roland Feodorovilt 33 (kolmkümmend kolm) eurot 48
5.Prokuröri apellatsioon rahuldada, kaitsjate apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
SENINE MENETLUSKÄIK
1.J.E , Roland Feodorovi, Tõnu Schasmini ja Jaanus Lauri süüdistatakse kindlustuskelmuses KarS § 212 lg 1 järgi selles, et nemad eesmärgiga petta If P&C Insurance AS-lt välja sõiduki kindlustushüvitis, lavastasid isikute grupis koos S.U. iga 03.02.2010 kella 21.10 paiku Viljandimaal Suure-Jaani vallas Viljandi-Olustvere tee Jaska teeristis liiklusõnnetuse. Süüdistuse kohaselt värbas J.E , kes kasutas AS-le Hansa Liising Eesti kuuluvat mootorsõidukit Mercedes-Benz ML320, reg.nr XXX , kindlustusjuhtumi esilekutsumiseks koos oma tuttava T. Schasminiga liiklusõnnetuse lavastamiseks S.U. i, andes talle ülesande tasu eest sõita oma kasutuses oleva sõidukiga Chrysler Voyager reg.nr XXX , lumevalli. 03.02.2010 õhtupoolikul sõitis S.U. oma autoga Viljandi maakonda, kus sai kokku J.E , T. Schasmini ja J. Lauriga ning koos sõideti Viljandi-Olustvere tee Jaska teeristi. Seal selgitasid T. Schasmin ja J.E S.U. ile, kummalt poolt ta peab oma autoga sõitma ja kustkohast tuleb teine auto, mis avarii teeb. Seejärel kirjutasid J.E ja S.U. valmis kindlustusele esitatavad andmed liiklusõnnetuse kohta. Pärast seda tuli kohale J.E tuttav R. Feodorov, kes pani endale kiivri pähe ja kaelatoe kaelale. 03.02.2010 kella 21.10 paiku sõitis R. Feodorov mootorsõidukiga Mercedes-Benz ML320 reg.nr XXX Viljandi-Olustvere tee Jaska teeristil tahtlikult teelt välja vastu jämedat puud. Seejärel sõitis S.U. vastavalt kokkulepitule sõidukiga Chrysler Voyager reg.nr XXX , samale ristmikule ning seal otse üle tee lumevalli. Samal ajal täitsid J. Laur, T. Schasmin ja J.E varem kokkulepitud ülesannet jälgida eemalt, kas ristmikule läheneb võõraid sõidukeid ning kõrvaliste objektide lähenemisel sellest raadiotelefoni teel üksteisele teada anda. 04.02.2010 Tallinnas teatas J.E kindlustushüvitise saamise eesmärgil liiklusõnnetuse toimumisest kindlustusettevõttele If P&C Insurance AS, kus oli kindlustatud S.U. i kasutuses olnud sõiduk, nimetades õnnetuse põhjustajana S.U. i. S.U. andis 05.02.2010 ja 24.03.2010 ning J.E 12.03.2010 If P&C Insurance AS-le teadvalt vale seletuse, mille kohaselt oli 03.02.2010 toimunud liiklusõnnetuses süüdlaseks osapooleks S.U. , kes enda sõiduautoga sõitis Suure-Jaani poolt mööda Jaska teed Viljandi-Olustvere teeristil ette mööda peateed Viljandi poolt Olustvere suunas liikunud sõiduautole Mercedes-Benz ML320, mida juhtis J.E . Väidetavalt üritas J.E kokkupõrke vältimiseks mööduda S.U. i sõidukist tagant ehk vasakult, kuid libises teelt välja vastu puud.
If P&C Insurance AS kindlustus leidis, et J.E kasutuses olnud maasturi taastusremont on ebaotstarbekas ning fikseeris sõiduki kindlustusjuhtumieelseks maksumuseks 38 986,10 eurot (610 000 krooni). Kindlustuskelmuse kahtluse tekkimise tõttu jättis kindlustusandja sõiduki maksumuse sõiduki omanikule välja maksmata. Süüdistuses kirjeldatud tegevusega püüdsid J.E, S.U. , R. Feodorov, T. Schasmin ja J. Laur If P&C Insurance AS-st saada kindlustushüvitist summas 38 986,10 eurot (610 000 krooni).
2.Tartu Maakohtu 26.11.2012 otsusega mõisteti J.E süüdi KarS § 212 lg 1 järgi ja KarS § 203 järgi ning mõisteti KarS § 63 lg 1 alusel KarS § 212 lg 1 järgi karistuseks 1 aasta 3 kuud vangistust. KarS § 73 lg 1 alusel määrati, et mõistetud karistus jääb täielikult tingimisi kohaldamata, määrates katseaja 4 aastat ja mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele, kui J.E ei pane katseajal toime uut tahtlikku kuritegu.
2.1.Sama otsusega mõisteti R. Feodorov süüdi KarS § 203 järgi ja § 212 lg 1 - § 22 lg 3 järgi ning mõisteti KarS § 63 lg 1 alusel KarS § 203 järgi karistuseks 1 aasta vangistust. KarS § 73 lg 1 alusel määrati, et mõistetud karistus jääb täielikult tingimisi kohaldamata, määrates katseaja 4 aastat ja mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele, kui R. Feodorov ei pane katseajal toime uut tahtlikku kuritegu.
2.2.Sama otsusega mõisteti T. Schasmin süüdi KarS § 203 järgi ja § 212 lg 1 - § 22 lg 3 järgi ning mõisteti KarS § 63 lg 1 alusel KarS § 203 järgi karistuseks 9 kuud vangistust. KarS § 73 lg 1 alusel määrati, et mõistetud karistus jääb täielikult tingimisi kohaldamata, määrates katseaja 3 aastat ja mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele, kui T. Schasmin ei pane katseajal toime uut tahtlikku kuritegu.
2.3.Sama otsusega mõisteti J. Laur süüdi KarS § 203 järgi ja § 212 lg 1 - § 22 lg 3 järgi ning mõisteti KarS § 63 lg 1 alusel KarS § 203 järgi karistuseks 7 kuud vangistust. KarS § 73 lg 1 alusel määrati, et mõistetud karistus jääb täielikult tingimisi kohaldamata, määrates katseaja 3 aastat ja mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele, kui J. Laur ei pane katseajal toime uut tahtlikku kuritegu.
2.4.Maakohus mõistis süüdistatavalt riigi kasuks välja menetluskulud.
2.5.Eelnimetatud maakohtu otsusele esitasid apellatsioonid ringkonnaprokurör K. Saks, süüdistatava R. Feodorovi kaitsjad vandeadvokaadi abi S. Kalma ning vandeadvokaat M. Greinoman ja süüdistatavate J. Lauri, T. Schasmini ja J.E kaitsja T. Alp.
3.Tartu Ringkonnakohtu 06.05.2013 otsusega tühistati eelnimetatud Tartu Maakohtu otsus osaliselt J.E, R. Feodorovi, T. Schasmini ja J. Lauri süüdimõistmises KarS § 203 järgi ja karistuse mõistmises KarS § 63 lg 1 järgi.
3.1.Sama otsusega mõisteti J.E, R. Feodorov, T. Schasmin ja T. Laur õigeks kuriteos KarS § 203 järgi.
3.2.Kuriteos KarS § 212 lg 1 järgi mõisteti J.E karistuseks 1 aasta 3 kuud vangistust. KarS § 73 lg 1 alusel määrati, et mõistetud karistus jääb täielikult tingimisi kohaldamata, määrates katseaja 4 aastat ja mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele, kui J.E ei pane katseajal toime uut tahtlikku kuritegu.
3.3.Sama otsusega mõisteti R. Feodorov süüdi KarS § 212 lg 1 - § 22 lg 3 järgi ning mõisteti karistuseks 1 aasta vangistust. KarS § 73 lg 1 alusel määrati, et mõistetud karistus jääb täielikult tingimisi kohaldamata, määrates katseaja 4 aastat ja mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele, kui R. Feodorov ei pane katseajal toime uut tahtlikku kuritegu.
3.4.Sama otsusega mõisteti T. Schasmin süüdi KarS § 212 lg 1 - § 22 lg 3 järgi ning mõisteti karistuseks 9 kuud vangistust. KarS § 73 lg 1 alusel määrati, et mõistetud karistus jääb täielikult tingimisi kohaldamata, määrates katseaja 3 aastat ja mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele, kui T. Schasmin ei pane katseajal toime uut tahtlikku kuritegu.
3.5.Sama otsusega mõisteti J. Laur süüdi KarS § 212 lg 1 - § 22 lg 3 järgi ning mõisteti karistuseks 7 kuud vangistust. KarS § 73 lg 1 alusel määrati, et mõistetud karistus jääb täielikult tingimisi kohaldamata, määrates katseaja 3 aastat ja mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele, kui J. Laur ei pane katseajal toime uut tahtlikku kuritegu.
3.6.Lisaks täiendas ringkonnakohus otsuse põhjendusi süüdistatavate tegevuses kindlustuskelmuse toimepanemisel subjektiivse koosseisu tuvastamise osas ning muutis maakohtu otsuse põhjendusi kannatanu kuriteoavaldusele hinnangu andmise osas. Muus osas jäeti maakohtu süüdimõistev kohtuotsus muutmata.
3.7.Ringkonnakohus mõistis Eesti Vabariigilt R. Feodorovi kasuks välja temal poolt valitud kaitsjatele makstud tasu 600 eurot.
3.8.Nimetatud ringkonnakohtu otsusele esitasid kassatsioonid ringkonnaprokurör M. Vahing ja R. Feodorovi kaitsjad S. Kalma ning M. Greinoman.
4.Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29.11.2013 otsusega kriminaalasjas nr 3-1-1-105-13 tühistati Tartu Ringkonnakohtu 06.05.2013 otsus osas, millega jäeti Tartu Maakohtu 26.11.2012 otsus muutmata J.E süüditunnistamises KarS § 212 lg 1 järgi ja R. Feodorovi, T. Schasmini ja J. Lauri süüditunnistamises KarS § 212 lg 1 - § 22 lg 3 järgi ning süüdistatavatelt kriminaalmenetluse kulude väljamõistmises. Sama otsusega tühistati eelnimetatud ringkonnakohtu otsus osas, millega täiendati maakohtu otsuse põhjendusi KarS § 212 subjektiivsete tunnuste tuvastamist puudutavas osas. Veel tühistati eelnimetatud ringkonnakohtu otsus osas, millega karistati J.E KarS § 212 lg 1 järgi ja R. Feodorovi, T. Schasmini ja J. Lauri KarS § 212 lg 1 - § 22 lg 3 järgi. Riigikohus saatis kriminaalasja J.E, R. Feodorovi, T. Schasmini ja J. Lauri süüdistuses KarS § 212 lg 1 järgi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks arutamiseks samas kohtukoosseisus. Lisaks tühistas Riigikohus ringkonnakohtu otsuse osas, millega mõisteti süüdistatavatelt välja kriminaalmenetluse kulud ning osas, millega täiendati maakohtu otsuse põhjendusi KarS § 12 subjektiivsete tunnuste tuvastamist puudutavas osas. Muus osas jäeti ringkonnakohtu otsus muutmata. Prokuröri ja kaitsjate kassatsioonid rahuldati osaliselt.
5.Maakohtu otsuse kohaselt on lähtuvalt esitatud süüdistuse sisust asjas tõendamisesemeks kindlustusjuhtumi esilekutsumises osalemine süüdistatavate poolt. Samas sisaldub süüdistuse asjaolude kirjelduses ka süüdistatavate poolt võõra asja, s.o mootorsõiduki Mercedes-Benz ML320, rikkumine. Nähtuvalt liisingulepingust kuulus mootorsõiduk Hansa Liising Eesti AS-le. Maakohtu hinnangul leidsid kohtulikul uurimisel usaldusväärselt tõendamist süüdistustes esitatud asjaolud süüdistavate osalemises kindlustusjuhtumi esilekutsumises.
Maakohtu hinnangul andis S.U. kohtule usutavaid ja üksikasjalikke ütlusi liiklusõnnetuse planeerimise, korraldamise ja toimumise kohta. S.U. i ütlustest nähtub, et ettepaneku liiklusõnnetuse lavastamises osalemiseks tegi T. Schasmin ning ta nõustus, kuna T. Schasmini varasema korduva abistamise eest oli vaja sooritada vastuteene. Enne liiklusõnnetuse lavastamist täitis ta koos J.E-ga kindlustusfirma jaoks andmed, nende kohaselt oli planeeritava liiklusõnnetuse tekitajaks S.U. ja kannatajaks pooleks J.E . Õnnetuse skeemi koostamise kohta andis juhiseid J.E. Maasturi juhil R. Feodorovil oli peas kiiver ja ka kaelatugi. J.E, T. Schasminil ja J. Lauril olid raadiojaamad ning nende ülesandeks oli teeotstel jälgida, et kedagi ei tule. Kui kõik olid liiklusõnnetuse lavastamiseks oma kohtadel, sõitis kõigepealt maastur, mille roolis oli R. Feodorov, vastu puud ning seejärel sõitis ta oma autoga lumevalli nagu varasemalt oli planeeritud. Peale liiklusõnnetuse lavastamist sai ta oma auto ilma vigastusteta J.E abiga lumevallist kätte. Maasturit üritas J. Laur oma autoga välja tõmmata, kuid see ei õnnestunud ning J.E kutsus maasturi väljatõmbamiseks kohale puksiirauto. Maakohus leidis, et süüdistatavate omavaheline suhtlus vahetult enne ja pärast sündmust nähtub jälitusprotokollist. Jälitustoimingu protokollist on näha, et liiklusõnnetuse lavastamise eelsel õhtul on omavahel suhelnud J.E ja R. Feodorov, S.U. ja T. Schasmin, T. Schasmin ja J.E , kes kõik on S.U. i ütluste kohaselt liiklusõnnetuse lavastamisega seotud. Eeltoodu ühtib S.U. i ütlustega selles, et eelmisel päeval lepiti kokku õnnetuse lavastamise ajas. Maakohtu hinnangul on prokurör põhjendatult osundanud asjaoludele, et S.U. i ütlused ühtivad jälitusprotokollis fikseerituga. Jälitusprotokolli kohaselt suhtlesid liiklusõnnetuse lavastamise päeval juba hommikust peale omavahel süüdistatavad ja ka S.U. . Nimetatud asjaolu kinnitab aktiivset tegutsemist kindlustuskelmuse planeerimisel. S.U. i kohtuistungil antud ütluste kohaselt küsis ta 03.02.2010 õhtupoolikul Tallinnast sõitma hakates mitmel korral helistades T. Schasminilt nõu, kuidas jõuda Võhma risti – see asjaolu haakub jälitusprotokollist nähtava infoga, et Tallinnast teele asudes helistas S.U. mitmel korral T. Schasminile. S.U. i sõnul olid asjaosaliste telefonid vahetult liiklusõnnetuse lavastamise ajal välja lülitatud, vältimaks nende asukoha kindlakstegemist. Ka see haakub jälitusprotokollis tuvastatuga, et vahetult enne kindlustusjuhtumi esilekutsumist ei toimunud välja- ega sissehelistamisi. S.U. i sõnul oli J.E ja R. Feodorovil 03.02.2010 õhtul telefoniühendus, mille käigus J.E päris aru, kui kaugel on R. Feodorov Võhmast. Jälitusprotokollist nähtuvalt on toimunud kõne R. Feodorovi ja J.E vahel kell 18.20 ja siis oli R. Feodorov Võhmale lähenemas, asudes siiski veel Viiratsi piirkonnas. Jälitusprotokolliga ei ole kooskõlas R. Feodorovi ütlused. Tema sõnul mäletab ta täpselt, et oli 03.02.2010 oma elukohas Suure-Jaani, Välja tänav 1, mis kuulus ta vennale ja kus ta elas mitu aastat. Maakohus märkis, et jälitusprotokolli ja mobiilsidemastide leviala info kohaselt asus R. Feodorovi poolt pidevalt kasutatav telefon (number) hoopis sellel päeval Tallinnas, sest kui J.E helistas R. Feodorovile kell 12.26, võeti kõne vastu Tallinnas. Kõneeristusest nähtuvalt on R. Feodorov sõitnud sellel päeval Tallinnast Tartu maakonna kaudu Viljandi maakonda, lähenedes Viljandi poole ilmselt nö altpoolt Võrtsjärve ja läbides Tarvastu valda (R. Feodorovi registreeritud elukoht). Sellise järelduse saab teha R. Feodorovi poolt J.E-le tehtud kõnede eristuse pinnalt, kuna süüdistatav on olnud siis mastide Haage 5 ja Viiratsi 2 levialas. Suure-Jaani 2 masti levialasse on süüdistatav lõpuks jõudnud, sest järgmise päeva varahommikul on vastu võetud kõne selle masti piirkonnast.
Maakohtu otsuse kohaselt nähtub süüdistatavate eneste ütlustest, et nad on varasemalt pikemat aega tuttavad, nad on kõige tihedamalt suhelnud motospordiga seonduvalt ja koos ka autospordi võistlustel osalenud. Süüdistatavate varasemast suhtlemisest, S.U. i ütlustest ja jälitusprotokollist järeldub, et süüdistatavad planeerisid liiklusõnnetuse lavastamise. Lavastatud liiklusõnnetuse üks autojuht S.U. oli väljaspool süüdistatavate tutvusringkonda, mis jättis mulje juhuslikel asjaoludel asetleidnud liiklusõnnetusest. Maakohus leidis, et ei ole alust kahelda S.U. i kohtuistungil antud ütluste usaldusväärsuses. Üheks tema antud ütlusi kinnitavaks asjaoluks on nende haakumine jälitustoimingute tulemustega ning kohus ei tuvastanud asjaolusid, et S.U. i ütlused oleks tingitud vihavaenust süüdistatavate vastu. Üksikasjalik kirjeldus liiklusõnnetuse lavastamise ettevalmistamisest ja selle korraldamisest on usutav, arvestades süüdistatavate omavahelist varasemat läbisaamist. Maakohtu hinnangul ei muuda asjaolu, et S.U. osales ise kindlustusjuhtumi esilekutsumises, tema ütlusi ebausaldusväärseteks. Maakohus märkis, et süüdistatava J.E väitel leidis aset liiklusavarii tema juhitud autoga ning sellest tulenevalt pöördus ta vastavasisulise avaldusega kindlustusandja poole. Ka kaassüüdistatavate väitel pole nad osalenud kindlustusjuhtumi esilekutsumises, J.E ja S.U. i juhitud sõiduautodega leidis aset liiklusavarii, millest nad said avariijärgselt teada. Süüdistatava R. Feodorovi väitel tema maasturi Mercedes juht liiklusavarii toimumise ajal ei olnud ning liiklusõnnetus toimumise ajal 03.02.2010 oli ta tõenäoliselt Suure-Jaani linnas. Maakohtu hinnangul ei ole aga süüdistatavate väited usutavad, kuna on kummutatud S.U. i usaldusväärsete ütlustega. Samuti on maakohtu hinnangul paljasõnalised R. Feodorovi kaitsjate väited, et kindlustusandja esindaja poolne R. Feodorovi ähvardamine on algatatud kriminaalmenetluse põhjuseks. Maakohus leidis, et If P&C Insurance AS kuriteoavaldus ei ole tõend, vaid KrMS § 226 lg 4 kohaselt obligatoorne süüdistusakti lisa. Küll on kriminaalasja lahendamise seisukohalt olulised avalduse lisad, mis kirjeldavad väidetavat kindlustusjuhtumit. Maakohus märkis, et kaitse pool ei ole kohtulikul uurimisel esitanud ühtegi usaldusväärset tõendit, millest nähtuks süüdistatavate mitteviibimine süüdistuses viidatud ajal ja kohas. Maakohtu otsuse kohaselt kuulus mootorsõiduk Mercedes-Benz ML320 Swedbank Liising AS-le. Maakohtu hinnangul vastab süüdistuses süüdistatavate kirjeldatud tegevus objektiivselt küljelt KarS § 203 asja rikkumise tunnustele. Mercedes-Benzi avarii eelne hind oli 38 986,11 eurot (610 000 kr) ja taastamisremondi maksumus 24 501,85 eurot (386 500 kr) – see nähtub sõiduki maksumuse hinnangust (tl 63). Süüdistatavad tekitasid seega olulise kahju. Maakohtu hinnangul tegutsesid süüdistatavad kavatsetult – nad teadsid ja pidasid võimalikuks liiklusõnnetuse lavastamist ning võõra vara rikkumist ja seadsid selle endale eesmärgiks.
5.1.Maakohus oli seisukohal, et kindlustuspettuse subjektiks on üksnes vastutust loova erilise isikutunnusega isik, s.o kindlustusvõtja, ning muus saab isik olla osavõtja. Maakohtu otsuse kohaselt on kindlusvõtjaks J.E ning tema tegevuse on prokurör asjakohaselt kvalifitseerinud täideviijana. R. Feodorovi, T. Schasmini ja J. Lauri tegevus seisnes aga kindlustuskelmusele kaasaaitamises: kindlustusjuhtumi esilekutsumise planeerimises ning kindlustusjuhtumi esilekutsumisel konkreetsetes tegevustes. R. Feodorov, kes kindlustatud autoga vastu puud sõitis, ning T. Schasmin ja J. Laur, samuti ka J.E, olles sündmuskoha lähedal, tagasid selle, et kindlustusjuhtumi esilekutsumisel ei oleks kõrvalisi isikuid. Praktiliselt osutus see võimalikuks sidevahendite kasutamisega.
Süüdistatavate tegevus sõiduauto rikkumises on maakohtu hinnangul käsitletav kaastäideviimisena. Kõikide süüdistavate roll oli liiklusõnnetuse lavastamise planeerimistegevus, sündmuskohal oli R. Feodorovi roll autoga vastu puud sõitmine ning T. Schasmini, J. Lauri ja J.E tegevus seisnes sündmuskoha turvameetmete tagamises, et avarii lavastamist ei näeks pealt kõrvalised isikud. Maakohtu hinnangul tuleb J.E süüdi tunnistada kindlustuskelmuses KarS § 212 lg 1 järgi ja asja rikkumises KarS § 203 järgi. R. Feodorov, T. Schasmin ja J. Laur tuleb aga süüdi tunnistada asja rikkumises KarS § 203 järgi ja kindlustuskelmusele kaasaaitamises KarS § 212 lg 1 - § 22 lg 3 järgi.
5.2.Maakohus põhjendas karistuse mõistmist alljärgnevalt. Kindluskelmus organiseerituna isikute grupi poolt ja arvestades rahalise kahju suurust tingib süüdistatavate karistamise vangistusega. Süüdistatavate poolt rikutud õigushüve määr ja sellest tuleneva süü suurus tulenevalt KarS § 212 lg 1 sanktsioonist välistab süüdistatavate karistamise vangistusega. J.E kui kindlustuskelmuse täiteviija karistamine on põhjendatud vangistusega 1 aasta ja 3 kuud. KarS § 73 kohaselt on rakendatav talle katseaeg 4 aastat. Kindlustuskelmusele kaasaaitajaid R. Feodorovi, T. Schasmini ja J. Lauri on põhjendatud KarS § 24 ja § 60 kohaselt karistada J.E-st väiksema vangistusega, vastavalt osavõtuastmele: R. Feodorovi vastavalt 1 aasta vangistusega, T. Schasmini 9 kuu vangistusega ja J. Lauri 7 kuu vangistusega. KarS § 73 kohaselt on neile rakendatav katseaeg 3 aastat.
5.3.Maakohtu otsuse kohaselt on süüdistatav T. Schasminil kohtueelsel uurimisel määratud korras kaitsja eest hüvitamisele kuuluvaks summaks 57,52 eurot ning süüdistatav J. Lauril 38,35 eurot. Menetluskuludeks on ka kaitsealustele kriminaaltoimiku materjalist koopia tegemise kulud: J.E 10,25 eurot, R. Feodorovil 0,45 euro, T. Schasminil 10,25 eurot, J. Lauril 10,25 eurot ning lisaks Tartu Maakohtu 02.11.2012 määrusest tulenevalt KrMS § 175 lg 1 p 2 järgi 425 eurot. Maakohus jaotas KrMS § 175 lg 1 p 2 järgi menetluskulud 425 eurot süüdistatavate vahel järgmiselt: J.E 125 eurot, R. Feodorov 100 eurot, T. Schasmin 100 eurot ja J. Laur 100 eurot. Maakohus ei tuvastanud asjaolusid, mille kohaselt oleks menetluskulude sellistes määrades hüvitamine süüdimõistetutel üle jõu käivaks kohustuseks ning mõistis välja riigi kasuks J.E-lt sundraha 435 eurot ja muud kriminaalmenetluse kulud 135,25 eurot, R. Feodorovilt sundraha 435 eurot ja muud kriminaalmenetluse kulud 100,45 eurot, T. Schasminilt sundraha 435 eurot, riigi õigusabi tasu 57,52 eurot ja muud kriminaalmenetluse kulud 110,25 eurot, J. Laurilt sundraha 435 eurot, riigi õigusabi tasu 38,35 eurot ja muud kriminaalmenetluse kulud 110,25 eurot.
Prokuröri apellatsioon
6.Prokurör taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist R. Feodorovi, T. Schasmini ja J. Lauri süüditunnistamises KarS § 212 lg 1 - § 22 lg 3 järgi ja uue otsuse tegemist, millega tunnistada R. Feodorov, T. Schasmin ja J. Laur süüdi KarS § 212 lg 1 järgi, jättes süüdistatavatele mõistetud karistused muutmata. Lisaks taotleb prokurör maakohtu otsuse tühistamist osas, millega kohus jättis arvestamata kannatanu If P&C Insurance AS-i kuriteoavalduse kui tõendi ning nimetatud kuriteoavalduse lugemist tõendiks.
6.1.Apelatsiooni kohaselt prokurör põhimõtteliselt nõustub maakohtu järeldustega nelja süüdistatava suhtes süüdimõistva otsuse langetamisel, kuid ei nõustu kõikide kohtuotsuses toodud seisukohtadega ning neljast süüdistatavast kolme teole antud kvalifikatsiooniga. Prokurör ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kindlustuspettuse subjektiks on üksnes vastutust loova erilise isikutunnusega isik – kindlustusvõtja – ning muu isik saab olla vaid osavõtjaks. KarS § 212 lg 1 sõnastusest nähtuvalt nõuab kuriteokoosseis küll konkreetset eesmärki
toimepanijalt, kuid vastutuse eelduseks ei ole see, et teo toimepanija oleks veel mingitele täiendavatele isikutunnustele vastav isik. Samuti ei tulene sellist nõuet ühestki teisest seadusest ega ka kehtivast kohtupraktikast. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis nr 3-1-1-32-11 rõhutanud seda, et kindlustuskelmuse subjektiivne koosseis nõuab toimepanija spetsiifilist eesmärki – saada kindlustusandjalt kindlustushüvitist. Samas ei ole Riigikohus selles ega üheski teises lahendis rõhutanud, et teo toimepanija puhul peaks tegemist olema erisubjektiga ehk obligatoorselt kindlustusvõtjaga.
6.2.Prokurör leiab, et asjaolu, et kindlustushüvitise vahetuks saajaks oleks teo toimepanija ise, ei ole antud juhul kuriteokoosseisu realiseerumise seisukohast oluline, samuti ei ole kelmuse põhikoosseisu puhul oluline see, kas varalise kasu saajaks on toimepanija ise või kolmas isik. Tähtsust ei oma ka asjaolu, kas teo toimepanijatel oli tegutsemise ajendiks veel mõni tegur, näiteks sõbra aitamine vms. Määravaks on see, kas teo toimepanemisega sooviti eesmärgina saavutada kindlustusandja poolt kahju hüvitamine. Antud juhul olid taolisest eesmärgist kantud kõigi 4 süüdistatava süüdistuses kirjeldatud teod kindlustusjuhtumi esilekutsumisel, mida kinnitavad tunnistaja S.U. i ütlused õnnetuse lavastamise eelneva kooskõlastamise ja selle kohta toimunud arutelude kohta. Kuivõrd antud juhul oli kõikide süüdistatavate osalus kindlustusjuhtumi lavastamisel vajalik ja oluline, on kõigi süüdistatavate näol tegemist kuriteo täideviijatega. Kuritegu on lõpule viidud sellega, kui lavastati tahtlikult liiklusõnnetus (eesmärgiga saada selle eest hiljem kindlustuselt hüvitust) ning kehtiv kohtupraktika ei eelda tagajärje saabumist ehk kindlustushüvitise väljamaksmist selleks, et lugeda kindlustuskelmus lõpule viiduks.
6.3.Prokuröri hinnangul on maakohus asunud väärale seisukohale, et If P&C Insurance AS kuriteoavaldus ei ole tõend, vaid üksnes KrMS § 226 lg 4 kohaselt obligatoorne süüdistusakti lisa. Prokurör on seisukohal, et kuriteoavaldus on käsitletav KrMS § 63 lg 1 loetelus kirjeldatud muu dokumendina. Apellatsiooni kohaselt on praktikas seni aktsepteeritud õiguskirjanduses väljendatud seisukohta, mille kohaselt on dokumendiks kirjalik akt, mis sisaldab inimese mõtteväljendust, on mõeldud õiguskäibes tõendama juriidilise tähtsusega asjaolusid ning millest selgub selle väljaandja. If P&C Insurance AS kuriteoavaldus on koostatud asutuse blanketil ja allkirjastatud selleks õigustatud isiku poolt ning tegemist on originaaleksemplariga. Kuriteoavalduse sisu kannab endas õiguslikku tähendust omavat informatsiooni, mis on asutuse ametlik seisukoht. Seega on If P&C Insurance kuriteoavalduse näol tegemist dokumendiga ning sellega tuleb käesolevas menetluses arvestada kui tõendiga. Maakohus ei oleks tohtinud ilma ühegi põhjenduse või selgituseta öelda, et vastavat liiki dokument lihtsalt ei ole tõendina kasutatav.
6.4.Prokurör leiab eeltoodust tulenevalt, et maakohtu otsus on osaliselt põhjendamatu ja tuleb tühistada R. Feodorovi, T. Schasmini ja J. Lauri süüditunnistamises kindlustuskelmusele kaasaaitamises, tunnistades nimetatud süüdistatavad süüdi kindlustuskelmuse täideviimises. Maakohus on prokuröri hinnangul eksinud materiaalõiguse kohaldamises KarS § 212 koosseisu käsitlemisel ning rikkunud kriminaalmenetlusõigust (KrMS § 61 ja 63 sätteid), jättes tõendite hulgast välja kuriteoavalduse kui muu dokumentaalse tõendi. R. Feodorovi kaitsjate apellatsioon
7.R. Feodorovi kaitsjad taotlevad maakohtu otsuse tühistamist ning R. Feodorovi õigeksmõistmist või asja tagastamist maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Samuti taotlevad kaitsjad apellatsiooniastme menetluskulde riigilt R. Feodorovi kasuks välja mõistmist.
7.1.Kaitsjate hinnangul ei oleks maakohus tohtinud R. Feodorovi tegevust ise kindlustuskelmusele kaasaaitamisena kvalifitseerida, kuna võttis sellega üle süüdistusfunktsiooni.
7.2.Apellandid leiavad, et maakohus tugines otsuse p-s 5.1.10 avaldamata ja lubamatutele tõenditele. Samuti on ebaõige maakohtu seisukoht, et süüdistatavate ütlused ei ole usaldusväärsed tõendid. Apellandid leiavad, et jälitusprotokoll ei vasta nõuetele ning on seega lubamatu tõend. Jälitusprotokoll ei ole koostatud pädeva ametniku poolt ning süüdistuse pool ei ole põhjendanud, miks kui tõendite kogumine muude menetlustoimingutega on välistatud või oluliselt raskendatud.
7.3.Apellatsiooni kohaselt on S.U. i ütlused ebausaldusväärsed, kuna tema suhtes on kriminaalmenetlus lõpetatud ning tal puudus vastutus valeütluste andmise eest. S.U. i ütlused on vasturääkivad selles osas, kes peale õnnetust Mercedes-Benz autoroolist välja jooksis. S.U. i poolt antud ütlused tekitavad kahtlust, et S.U. üldse kedagi autost välja jooksmas nägi (autol olid toonitud klaasid, väljas oli kottpime, teise sõiduki tuled põlesid otse tema sõiduki suunas). Samuti on vastuolulised S.U. i ütlused pärast sündmust ärasõitmise ja puksiiri nägemise ning süüdistatavate autode kirjelduse kohta. Maakohus ei ole aga mitmeid S.U. i ütlustes esinevaid vastuolusid analüüsinud, rikkudes selleläbi oma põhjendamise kohustust. Maakohtu otsuses puudub ka viide tõenditele ja motiividele, miks S.U. i ütlused on niivõrd kaalukad, et neid tuleb eelistada süüdistatavate ütlustele. Apellatsiooni kohaselt oli kannatanul IF P&C Insurance AS-il isiklik viha süüdistatava R. Feodorovi vastu ning seda tõendavad IF P&C Insurance AS vaidlustuskomisjoni istungi 03.09.2010 protokoll ning kindlustusandja poolt kahjusumma väljamaksmise vältimine.
7.4.Apellandid ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kaitsja ei ole kohtulikul uurimisel esitanud ühtegi usaldusväärset tõendit, millest nähtuks süüdistatavate mitteviibimine süüdistuses viidatud ajal ja kohas. Kaitsja on tõendanud (tl 197) seda, et R. Feodorovi elukoht õnnetuse ajal kui ka enne ja peale seda oli XXX. Antud korteriomand asub paari kilomeetri kaugusel õnnetuspaigast. See, et süüdistatav 04.09.2012 kohtuistungil prokuröri küsimustele vastates ajas maja numbri segamini (kohtuistungil ütles X, kuid tegelikult elas X), on suure pinge all täiesti normaalne reaktsioon. Seega on süüdistatav R. Feodorovi kinnitus, et õnnetuse toimumise ajal oli ta tõenäoliselt kodus, tõendatud.
7.5.Apellatsiooni kohaselt väitis tunnistaja S.U. , et dokumendid väidetava kindlustuspettuse toimepanemiseks vormistati enne avariid, mida kõrvalised isikud pealt ei näinud, mistõttu faktilise avarii korraldamise eesmärk ja otstarbekus jäid talle ebaselgeks (tl 179). Maakohus ei ole põhjendanud, miks just auto faktiline purukssõitmine, mitte lihtsalt sellekohaste dokumentide võltsimine oli vajalik kindlustuskelmuse toimepanemiseks. Seetõttu ei ole maakohus tõendanud, et R. Feodorovile inkrimineeritud tegu oli kindlustuskelmuse toimepanemiseks vajalik. Järelikult ei saa rääkida tema kui kaasaaitaja tahtlusest. Seega tuleb lugeda, et süüteokoosseisu subjektiivsed tunnuseid ei ole tõendatud ning R. Feodorov tuleb õigeks mõista.
7.6.Apellandid ei nõustu sellega, et R. Feodorovi süüdimõistmise korral oleks põhjendatud tema karistamine tingimise vangistusega. Apellatsiooni kohaselt ei saanud maakohus arvestada kuriteo grupiviisilisusega ega kahju suurusega (mida ei ole tekkinud, kusjuures tekkida võiva kahju potentsiaalset suurust ei ole tõendatud). R. Feodorovil ei ole kehtivaid karistatusi. Samuti tuleb arvestada, et S.U. i puhul, kellele inkrimineeriti R. Feodorovile inkrimineeritud teoga samane tegu, ei nähtud avalikku menetlushuvi ja tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetati isegi enne asjas süüdistuskokkuvõtte koostamist. Sellepärast oleks ka süüdimõistmise korral põhjendatud üksnes rahaline karistus.
7.7.Sõltumata kohtuasja tulemustest ei nõustu apellandid R. Feodorovilt tunnistajatasu väljamõistmisega. Nimetatud menetlusotsustus on tehtud süüdistatavat ja kaitsjaid ära kuulamata, nendele taotlust ega seda põhistavaid dokumente tutvustamata. Apellantide arvates ei ole tunnistajatasu suurus põhjendatud.
7.8.Kaitsjad leiavad, et maakohus oli kohustatud vastama kaitsjate põhiväidetele, kuid ei teinud seda eksides EIÕK art 6 (1) vastu. Vaidlustatud kohtuotsuse tegemisel on rikutud KrMS § 312 p 1 ja p 3, mistõttu tuleb kohtuotsus tühistada täies ulatuses. J. Lauri kaitsja apellatsioon
8.J. Lauri kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja J. Lauri õigeksmõistmist.
8.1.Kaitsja leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetlusõiguse rikkumise tõttu. Kaitsja hinnangul on maakohus J. Lauri süüdistuse täielikult ümber muutnud ja see erineb esialgsest sellel määral, mis ei võimaldanud J. Lauril realiseerida kaitseõigust. Maakohus tegi küll ettepaneku avaldada oma seisukoht kvalifikatsiooni kohta, mida süüdistusaktis ei käsitleta, kuid süüdistatavad said sellest ettepanekust aru viisil, et toimub olemasoleva süüdistuse ümberkvalifitseerimine, mitte täiendava süüdistuse esitamine lisaks esialgsele.
8.2.Apellatsiooni kohaselt on maakohus J. Lauri puhul leidnud, et olulise kahju tekitamine tema poolt toimepandud kuriteo tagajärjel on tõendamist leidnud. Swedbank Liising AS aga asjas mingit tsiviilhagi esitanud ei ole. Maakohus on J. Lauri teo kvalifitseerimisel täheldanud, et iga kaastäideviija panus teosse peab olema ka oluline, mis tähendab, et kaastäideviijast peab objektiivselt sõltuma süüteo täideviimine. Sellist järeldust J. Lauri tegevuse suhtes teha ei saa, kuna ta kutsuti sündmuskohale avarii toimumisest märgatavalt hiljem, mistõttu temal ei olnud võimalik mingi õnnetuse toimumist planeerida. Ka juhul, kui lähtuda tunnistaja S.U. i rõõnavatest ütlustest, ei olnud S.U. il võimalik veenduda selles, mida konkreetselt J. Laur sündmuskohal tegi ja milles seisnes tema teo panus. Samuti ei saa teha järeldust, et ühe isiku ütluse põhjal on võimalik otsustada selle üle, et J. Lauri teo panus oli süüteo täideviimise seisukohalt oluline. T. Schasmini kaitsja apellatsioon
9.T. Schasmini kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja T. Schasmini õigeksmõistmist.
9.1.Kaitsja leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetlusõiguse rikkumise tõttu. Apellatsiooni kohaselt on maakohus põhjendanud nii KarS § 212 lg 1 – § 22 lg 3 kui KarS § 203 objektiivse külje realiseerimist T. Schasmini suhtes sama teoga – ta pidi, olles sündmuskoha lähedal, tagama selle, et kindlustusjuhtumi esilekutsumisel ei oleks kõrvalisi isikuid. Seejuures ei mõistnud maakohus T. Schasmini süüdi vara tahtlikule hävitamisele või rikkumisele kaasaaitamises, mis oleks märksa loogilisem. Maakohus on loobunud süüdistusest osas, mis käsitleb S.U. i väidetavat värbamist kindlustuspettuse toimepanemiseks, kuna seda osa süüdistusest kohus süüdimõistva kohtuotsuse motiveerimisel üldse ei käsitle. Sündmuskoha turvamine T. Schasmini poolt rajaneb üksnes S.U. i ebajärjekindlatele ja ebatäpsetele ütlustele. Vastuseks küsimusele, kelle käes olid raadiojaamad, väidab S.U. , et üks oli J. Lauri käes ja teine T. Schasmini ja J.E käes. Küsimusele, kas T. Schasminil ja J.E oli mingi ülesanne, väidab S.U. , et nad pidid jälgima teiselt poolt, et keegi ei tule ning hiljem õnnetuspaigale sõitma. Nendest ütlustest järeldub üheselt, et isegi juhul, kui uskuda S.U. i väidet selle kohta, et T. Schasmin viibis sündmuskoha lähedal avarii toimumise ajal, ei olnud S.U. il mingil moel võimalik veenduda selles, kas T. Schasmin ka tegelikkuses pani toime teo, milleks S.U. i väitel oli kokku lepitud.
9.2.Kaitsja märgib, et süüdistuse kohaselt värbas T. Schasmin koos J.E-ga liiiklusõnnetuse lavastamiseks S.U. i. Kuigi maakohus otsuse põhjendustes nimetatud asjaolu ei käsitle, ei ole põhjendatud seda käsitleda kindlustuspettusele kaasaaitamisena ning kõne alla tuleb üksnes kuriteole kihutamine, s.o süüdistus Kars § 22 lg 2 alusel. Samas ei ole tõendatud, et T. Schasmin on kellegi isikus tekitanud soovi kuriteo toimepanemiseks. Seega ei ole T. Schasmin kallutanud S.U. i kuritegu toime panema. Tegemist on kohtumenetluses kõrvaldamata kahtlusega, mis tulenevalt KrMS § 7 lg-st 3 kuulub tõlgendamisele süüdistatava kasuks. J.E kaitsja apellatsioon
10.J.E kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja J.E õigeksmõistmist.
10.1.Kaitsja leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetlusõiguse rikkumise tõttu. Apellatsiooni kohaselt on süüdistust laiendatud meelevaldselt ja kohtuotsusest ei selgu, kellele J.E oma õigusvastase käitumisega on kahju tekitanud. Kohtuotsusest ei selgu seega, kellele ja millises määras süüdistatavad oma tegevusega kahju soovisid tekitada või millist varalist kasu keegi pidi saama. Kindlustusseltsi jurist on püüdnud olukorda parandada väitega, et liiklusõnnetuse lavastamisega soovis J.E vabaneda edaspidisest liisingumaksete tasumise kohustusest. Nimetatud teesi püstitas prokurör ka süüdistuskõnes. J.E-le esitatud süüdistus sellist käitumiseesmärki aga ei sisalda: süüdistuses kirjeldatu kohaselt püüdsid J.E, S.U. , R. Feodorov, T. Schasmin ja J. Laur If P&C Insurance AS-st saada kindlustushüvitist summas 610 000 krooni. Seejuures on jäetud tähelepanuta, et kindlustuslepingust tulenevalt ei olnud ükski eeltoodud isikutest kindlustushüvitise saamiseks õigustatud isik. Seega ei olnud süüdistatavatel alust eeldada oma tegevuse läbi mingi varalise kasu saamise võimalust ning nende vastutus KarS § 212 lg 1 alusel on välistatud.
10.2.Apellandi hinnangul on maakohus põhjendamatult osutanud suurt tähelepanu S.U. i omakasulistele ja ebaõigetele ütlustele. Kaitsja leiab, et praktika, millega kahtlustatava suhtes vahetult enne kriminaalasja kohtusse saatmist lõpetatakse menetlus avaliku menetlushuvi puudumise tõttu, on õiguslikult taunitav. Kaitsja leiab, et süü suuruse üle oleks pidanud otsustama kohus ning vahetult enne kriminaalasja kohtusse saatmist süüdistuse tunnistajaid juurde luues tekib kahtlus selles, kas süüdistus on huvitatud tõe tuvastamisest kriminaalasjas. Samuti jääb arusaamatuks, millele tuginedes maakohus leides, et S.U. tõtt räägib. Kaitsja viitab Riigikohtu lahendile kriminaalasjas nr 3-1-1-119-09, milles on selgitatud endise kaassüüdistatava menetlusseisundiga seonduvat. Kuna S.U. i suhtes on sama kriminaalasja menetlus lõpetatud prokuröri poolt avaliku menetlushuvi puudumise tõttu, on see kaitsja hinnangul samastatav kuriteo toimepanemises süüdimõistmisega. S.U. i ilmumine kohtuistungile kriminaalasja uurinud politseiniku saatel tekitab kaitsja hinnangul kahtluse tema ütluste tõepärasuses. Kõik ülejäänud tõendid tõendavad asjaolu, et 03.02.2010 toimus Viljandi-Olustvere tee Jaska teeristil liiklusõnnetus, mitte seda, kelle poolt ja mis asjaoludel see on tekitatud.
10.3.Apellatsiooni kohaselt ei saa kohtupidamist maakohtus pidada J.E suhtes erapooletuks ja objektiivseks. Maakohus tegi kohtuistungil prokurörile ettepanekuid süüdistuse kvalifikatsiooni muutmiseks, kuid prokurör ei pidanud seda vajalikuks. Maakohus jättis aga süüdistusakti tagastamata. Kõikidele isikutele esitatud süüdistused on vaatamata sellele, et osasid isikuid käsitletakse juba süüdistuse tekstis faktiliselt kaasaaitajatena, absoluutselt identsed. Kaitsja leiab, et maakohus on võtnud süüdistava hoiaku ja käsitlenud otsuses asjaolusid, millele süüdistusakt ei viita. Kaitsja märgib, et ükski süüdistatavatest ei ole
väitnud, et J.E oleks neid kuidagi liiklusõnnetuse toimumise ajal oma kontrolli all või sõltuvuses hoidnud. J.E ei ole T. Schasminile ega J. Laurile, samuti R. Feodorovile liiklusõnnetuse toimumise ajal ega eelselt jaganud mitte mingisuguseid korraldusi. Maakohtu väitel oli kõikide süüdistatavate roll liiklusõnnetuse lavastamise planeerimistegevus ning T. Schasmini, J. Lauri ja J.E tegevus seisnes sündmuskoha turvameetmete tagamises, et avarii lavastamist ei näeks pealt kõrvalised isikud.
11.Tartu Ringkonnakohus määras 16.01.2014 kriminaalasja edasise arutamise kirjalikus menetluses ning andis pooltele võimaluse esitada oma seisukohti kuni 28.01.2014.
12.28.01.2014 esitas prokurör oma kirjaliku seisukoha, milles toob välja järgnevat.
12.1.Seoses J.E , R. Feodorovi, T. Schasmini ja J. Lauri tegevuse hindamisel kaastäideviijatena KarS § 212 lg 1 järgi sätestatud kuriteo toimepanemisel, jääb prokurör senini menetluses toodud seisukohta juurde. Esmalt tuleb tõdeda, et prokurör on nii süüdistusakti koostades kui ka kohtuvaidlustes oma kõnet pidades rõhutusargumentidena kasutanud fraase, mis ei kajastu otseselt süüdistuse tekstis. Nii nagu märgib ka Riigikohus oma lahendi p-s 21, siis süüdistuse kohaselt lavastasid J.E, R. Feodorov, T. Schasmin ja J. Laur kindlustusjuhtumi esilekutsumiseks liiklusõnnetuse eesmärgiga petta If P&C Insurance AS-lt välja sõiduki kindlustushüvitis. See, et selle tegevuse kaugem eesmärk võis olla liisingumaksetest vabanemine, selle järelduse tegi prokurör, nii nagu ta viitab sellele ka oma kohtukõnes, kohtule esitatud Swedbank Varakindlustus AS-i saadetud dokumentide pinnalt (maakohtu istungiprotokoll lk 6). Nendest dokumentidest nähtub, et ka varem on sama sõidukiga liiklusõnnetus juhtunud, kuid tol korral otsustati sõiduk taastada. Selline sündmuste korduvus andis prokurörile aluse hinnata süüdistatavate käitumist teises võtmes.
12.2.Samas tõdeb prokurör, et konkreetne süüdistatavate eesmärk saada kindlustushüvitist (ilma motiveerivate lõppeesmärkideta) on asjas kogutud tõenditega tuvastatud. Kindlustuspettuse lavastamise objektiivne tegelikkus, mida kirjeldab S.U. oma ütlustes, viitab koos S.U. i konkreetsete ütlustega eesmärgi kohta süüdistatavate J.E , R. Feodorovi, T. Schasmini ja J. Lauri eesmärgipärasele tegevusele. Maakohtuistungiprotokolli 13 lehekülg kajastab selgelt J.E, R. Feodorovi, T. Schasmini ja J. Lauri tegevuse eesmärke. Prokuröri küsimusele, et miks oli vaja auto puruks sõita, vastab S.U. , et kindlustuselt raha saada, hüvitist. Kokkuvõttes väidab prokurör seda, et pelgalt kuriteo kõrge organiseerituse tase viitab selle toimepanijate tegevuse sihtidele.
13.28.01.2014 esitasid Tartu Ringkonnakohtule oma seisukohad ka R. Feodorovi kaitsjad, kes märgivad järgnevat.
13.1.Riigikohus märkis oma otsuses, et asja uuel läbivaatamisel tuleb lahendada küsimus iga süüdistatava käitumise vastavusest KarS § 212 lg 1 tunnustele, arvestades seejuures KarS § 21 lg 2 sätestatud kaastäideviimise määratlust. KarS § 21 lg 2 eeldab ühise teoplaani realiseerimist; täideviijad peavad tegutsema kooskõlastatult, millega osutatakse kaastäideviimise subjektiivsele küljele. Maa- ega ringkonnakohus ei ole välja selgitanud iga süüdistatava objektiivset panust süüteo toimepanekusse. Lisaks ei ole süüdistatavate subjektiivseid süüteokoosseise üldse tuvastatud ning välja on toomata ajend.
13.2.Kaitsjad nõustuvad Riigikohtuga (p 16.2.; 21; 22), et kindlustuskelmuse subjektiivne koosseis nõuab lisaks toimepanija spetsiifilist eesmärki saada kindlustusandjalt kindlustushüvitist. Kohtutoimikus puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et igal toimepanijal ja eelkõige R. Feodorovil oli just kindlustushüvitise saamise eesmärk. Keegi süüdistatavatest ei soovinud kindlustushüvitist ja ei olnud objektiivselt õigustatud selle saamiseks, siis puudub ka põhitegu.
13.3.Kaitsja nõustuvad Riigikohtuga, et Swedbank Liising AS-ga sõlmitud liisingulepingu pooleks ei olnud J.E, vaid XXX OÜ. Seega ei saanud J.E vabaneda liisingumakse kohustusest. Kohtud ei ole üldse tuvastanud, kes on tegelik kasusaaja ning on sellest tulenevalt rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Sellest tulenevalt on ka ainetu väita, et R. Feodorovi eesmärk oli saada kindlustushüvitist ning pole leinud tõendamist, mis võiks olla R. Feodorovi ajend korralda XXX OÜ-le hüvitise väljamaksmine. R. Feodorovile heidetakse ette kindlustusjuhtumi esilekutsumist, süüdistusakti täiendustega selles osas süüdistust muudetud ei ole. Kuna reaalselt LKindlS § 26 alusel ei ole kindlustusjuhtumit aset leidnud, siis ei ole olnud ka pettuslikku tegu.
13.4.Kaitsjad leiavad, et süüdistusaktis välja toodud kindlustushüvitise summa on ebaõige. Süüdistatavad ei püüdnud väidetavalt välja petta kindlustushüvitist summas 38 986,10 eurot, vaid 19 745 eurot. Arvestamata on jäänud, et pärast kindlustussumma tasumist jääb sõiduki jäänuk kindlustusandjale. Lisaks kindlustussumma makstakse välja juriidilisele isikule, tuleb lugeda kindlustussumma ilma käibemaksuta ehk 15 796 eurot. Kaitsja lisab, et sõltuvalt kohtuasja lõpptulemusest kaaluvad kaitsjad kaebuse esitamist rahvusvahelisse kohtuinstantsi, mistõttu soovivad kaitsjad avaldada, et jäävad ka kõrgemalseisva kohtu poolt tagasilükatud argumentide juurde.
14.Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osaliselt ja prokuröri apellatsioon rahuldada. Kaitsjate apellatsioonid jäävad rahuldamata.
15.Kriminaalasja on varasemalt menetletud maakohtus, ringkonnakohtus ja Riigikohtus. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29.11.2013 lahendiga asjas nr 3-1-1-105-13 tühistati ringkonnakohtu otsus osaliselt, s.o osas, millegi jäeti maakohtu otsus muutmata J.E süüditunnistamises KarS § 212 lg 1 ja R. Feodorovi, T. Schasmini ning J. Lauri süüditunnistamises KarS § 212 lg 1 - § 22 lg 3 järgi ning süüdistatavatelt kriminaalmenetluse kulude väljamõistmises, samuti osas, millega täiendati maakohtu otsuse põhjendusi süüteokoosseisu subjektiivsete tunnuste tuvastamist puudutavas osas ja karistati J.E KarS § 212 lg 1 ning R. Feodorovi, T. Schasmini ja J. Lauri KarS § 212 lg 1 - § 22 lg 3 alusel. Kriminaalasi saadeti selles osas tagasi ringkonnakohtule uueks arutamiseks.
15.1.Riigikohtu senise praktika kohaselt lähtub kohus, kellele on kriminaalasi kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise järgselt uueks arutamiseks saadetud, kriminaalasja uuel arutamisel konkreetsest tühistamise alusest (RKKKo-d nr 3-1-1-132-03 ja nr 3-1-1-97-06). Sellest tulenevalt käsitleb ringkonnakohus järgnevalt maakohtu poolt J.E süüditunnistamist KarS § 212 lg 1 järgi ning R. Feodorovi, T. Schasmini ja J. Lauri süüditunnistamist KarS § 212 lg 1 - § 22 lg 3 järgi, arvestades samas kriminaalasjas tehtud Riigikohtu lahendis esitatud juhiseid ja kohtumenetluse poolte ringkonnakohtule esitatut ning ei võta seisukohta käesoleva kriminaalasja varasemal arutamisel tuvastatud asjaolude osas, mille suhtes Riigikohus ei tuvastanud kriminaalmenetlusõiguse rikkumisi ja ringkonnakohtu otsust ei tühistanud. Ringkonnakohus viitab seejuures ka KrMS § 364, mille kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. 15.2 Riigikohus on 29.11.2013 lahendi punktides 16-18 leidnud, et maa- ja ringkonnakohus kohaldasid oma lahendites ebaõigesti materiaalõigust, kui sedastasid, et kindlustuskelmuse täideviijaks KarS § 212 järgi saab olla üksnes kindlustusvõtja ning et sellest tulenevalt
vastutavad R. Feodorov, T. Schasmin ja J. Laur kuriteole kaasaaitajatena KarS § 212 lg 1 § 22 lg 3 alusel. Saates kriminaalasja uueks arutamiseks sama ringkonnakohtu samale kohtukoosseisule, kohustas Riigikohus ringkonnakohut lahendama lähtuvalt süüdistuses toodud teokirjeldusest küsimuse iga süüdistatava käitumise vastavusest KarS § 212 tunnustele, arvestades seejuures KarS § 21 lg 2 sätestatud kaastäideviimise määratlust.
16.Asja uuel arutamisel lahendab ringkonnakohtu kriminaalkolleegium kõigepealt küsimuse J.E, R. Feodorovi, T. Schasmini ja J. Lauri käitumise vastavusest KarS § 212 tunnustele (I), asub seejärel seisukohale süüdistatavatele mõistetavate karistuste osas (II) ning võtab lõpuks kokku apellatsioonimenetluse tulemused ja teeb otsustuse menetluskulude kohta (III). I
17.Kolleegium leiab, et käesolevas menetlusstaadiumis on ringkonnakohtule peamiseks lahendatavaks küsimuseks jäänud, kas ja kuidas kvalifitseerida J.E , R. Feodorovi, T. Schasmini ja J. Lauri tegu KarS § 212 lg 1 järgi.
17.1.Ringkonnakohus kordab kõigepealt maakohtu ja varasemalt ringkonnakohtu otsustes väljendatud seisukohta selles, et uuritud tõendid kinnitavad süüdistatavate poolt liiklusõnnetuse lavastamist süüdistuses kirjeldatud viisil ning oluliste tõenditena on siinjuures käsitletavad S.U. i ütlused ja jälitustoimingutega kogutud teave. Kaitsjate apellatsioonides vaidlustatakse S.U. i ütluste tõeväärtus ning seatakse kahtluse alla jälitusprotokolli lubatavus tõendina. Kolleegium selles osas aga käesolevas otsuses enam täiendavat seisukohta ei võta, kuna Riigikohus on oma 29.11.2013 lahendi punktis 14.1 märkinud järgmist: „Vaidlustatud otsustes on kohtud jälgitavalt selgitanud, miks ei anna tunnistaja S.U. i ütlustes ilmnevad vastuolud ja oletused ning hinnangud nendele asjaoludele, mida ta ise vahetult ei kogenud, alust lugeda tema ütlusi ebausaldusväärseteks. Samuti vaagis apellatsioonikohus tunnistaja ütluste usaldusväärsuse küsimust lähtuvalt tema menetluslikust seisundist ja põhistas jälgitavalt, miks ei saa tugineda süüdistatavate ütlustele. Seega, lähtudes küll KrMS § 363 lg 5 tulenevast keelust, mille kohaselt ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada, on kõrgem kohus leidnud, et madalama astme kohtud on tõendite hindamisel kinni pidanud menetlusõigusega seatud nõuetest. Samuti lisas Riigikohus veel, et ei pea vajalikuks kõnealuses osas ringkonnakohtu otsuste põhjendusi korrata. Ka on Riigikohus lahendi punktides 13.1-13.5 jälitustoiminguga kogutud teabe lubatavaks tõendiks tunnistanud. Eeltoodu põhjal kordab ringkonnakohus seega oma varasemas lahendis väljendatud seisukohta, mille kohaselt ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tunnistaja S.U. i ütlustele ja jälitusprotokollidele antud hinnangutega ning neist tehtud järeldustega ja leiab, et maakohus on põhjendatult lugenud ebausaldusväärseks süüdistatavate kaitseversioonina esitatud ütlused, mis S.U. i ja jälitustoimingutega kogutud teabega kokku ei lange. Kaitsjate apellatsioonides esitatud väited ei ole piisavad maakohtu järelduste ümberlükkamiseks. Järgnevalt leiab k olleegium et jaatada tuleb prokuröri apellatsioonis väljendatud
seisukohta süüdistatavate tegutsemisest kuriteo toimepanemisel kaastäideviijatena KarS § 21 lg 2 mõttes. 18.1 Riigikohus on mitmetes lahendites (sh 3-1-1-97-04, p 21.1) selgitanud, et KarS § 21 lg 2 lause 1 kohaselt vastutavad isikud kaastäideviijatena, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Kõnealusest teooriast lähtuvalt ei ole nõutav, et täideviijana käsitletav isik realiseeriks ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse teokoosseisu. Objektiivses mõttes panevad isikud süüteo toime ühiselt, kui nad valitsevad toimuvat
funktsionaalselt tööjaotuslikus koostoimes. See tähendab, et igaüks (kaas)täideviijatest peab lisama tagajärje saabumisse teoühtsust hinnates olulise teopanuse, millest kokkuvõtvalt sõltub taotletava eesmärgi saavutamine. Tegemist peab olema kõigist täideviijatest sõltuva ühtse teovalitsemisega, kus kõik isikud tegutsevad ühtsest teoplaanist lähtuva tööjaotuse alusel. Süüteo realiseerimise suhtes peab olema tegemist just olulise teopanusega, st ei piisa ainult toetavatest, teo täideviimise seisukohalt teisejärgulistest tegevustest. Sama lahendi p 21.2 tuleneb, et subjektiivses mõttes eeldab kõnealusest teooriast lähtuvalt mõistetav kaastäideviimine ühist teootsust, mis sisaldub KarS § 21 lg 2 lause 1 mõistes kooskõlastatult. Kaastäideviijad peavad olema kokku leppinud rollijaotuses ja selle vastastikusest sõltuvusest st süütegu pannakse toime läbi teadliku ja soovitud koostegutsemise. 18.2 Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, mille kohaselt nähtub S.U. i ütlustest ja jälitusprotokolliga kogutud teabest, et süüdistatavad planeerisid detailselt liiklusõnnetuse lavastamise ning kõigil süüdistatavatel oli selles oma roll. Kuivõrd käesoleva apellatsioonimenetluse põhiteemaks on käesolevaks ajaks jäänud küsimus iga süüdistatava käitumise vastavusest KarS § 212 lg 1 tunnustele, arvestades seejuures KarS § 21 lg 2 sätestatud kaastäideviimise määratlust, käsitleb ringkonnakohus siinkohal uuesti S.U. i poolt maakohtu istungil antud ütlusi, tehes seda üksikasjalikumalt kui oma 06.05.2013 lahendi punktis 11. 18.3 Tunnistaja S.U. i ütlusi hinnates järeldub neist kõigi süüdistatavate järgmine tööjaotus. Ettepaneku liiklusõnnetuse lavastamises osalemiseks tegi S.U. ile T. Schasmin. S.U. kohtus koos T. Schasminiga ka J.E-ga ning mõlemad mehed rääkisid talle, et üks sõiduauto tuleb vastu puud sõita ning tema peab õnnetuse näiliku ehtsuse tarvis oma autoga risti üle tee lumevalli sõitma. Ettenähtud päeval sõitis S.U. T. Schasmini poolt öeldud kellaajal Tallinnast Võhma poole. Seal kohtus ta ühes söögikohas T. Schasmini, J.E ja talle võõra J. Lauriga. Koos käidi vaatamas sündmuskohta, kus J.E ja T. Schasmin selgitasid S.U. ile detailselt, kummalt poolt peab oma autoga sõitma tema ja kust tuleb teine auto, mis avarii teeb. Tagasi Võhmas täitsid tema ja J.Eeiste juuresolekul liiklusõnnetuse paberid, tegid joonised ja panid kirja selgitused. J.E ja J. Laur võtsid Võhma alevikus ühest majast 2 raadiojaama, mille abil liiklusõnnetuse lavastuse ajal omavahel suhelda. Nad läksid neljakesi tagasi Võhma teeristile ja sinna tuli ka talle võõras R. Feodorov. Koos sõideti ühte hoonesse, kus R. Feodorovile, kes oligi isikuks, kes pidi J.E autoga vastu puud sõitma, pandi kaelatugi kaelale ja kiiver pähe. Seejärel sõitsid S.U. ja J. Laur tagasi teeristile. S.U. jäi sadakond meetrit enne teeristi oma autosse ootama. J. Laur sõitis Olustvere poole, s.o kõrvaltee poolt vaadates vasakule, kus pidi hakkama jälgima, et sealtpoolt sündmuskohale autosid ei läheneks. Kui keegi oleks ootamatult tulnud, oleks J. Laur sellest raadiojaamaga pidanud teada andma. Teine raadiojaam oli J.E ja T. Schasmini käes, kes pidid jälgima, et teiselt poolt kedagi teeristile ei lähene. S.U. nägi, et Viljandi poolt tuligi J.E must maastur ja sõitis vastu puud. Seejärel sõitis tema vastavalt kokkulepitule üle ristmiku lumevalli. Seejärel tulid avariikohale T. Schasmin ja J.E . R. Feodorov väljus peale õnnetust autost ja sõitis koos T. Schasminiga minema. S.U. ja J.E jäid sündmuskohale ning ka J. Laur tuli õnnetuspaika. J. Laur proovis oma autoga maasturit puu juurest kätte saada, kuid see ei õnnestunud ja J.E tellis puksiiri. T. Schasmin andis peale õnnetust S.U. ile 1500 krooni, mille oli saanud J.E-lt ja teist samapalju sai S.U. , kui oli kindlustusfirmale esitanud valeandmetega paberi (kd 1 lk 166-168 pöördel). 18.4 Ringkonnakohtu hinnangul näitavad S.U. i üksikasjalikud ütlused, et 03.02.2010 kella 21.10 ajal toimunud sündmustes oli tegemist J.E, T. Schasmini, R. Feodorovi, J. Lauri ja S.U. i vahel varasemalt kokku lepitud tööjaotusega, s.o igaühel neist oli teada ja täita oma kindel roll, ning kõik andsid selleks oma aktiivse teopanuse. J.E ja T. Schasmin
korraldasid liiklusõnnetuse lavastamiseks selles osalejate S.U. i ja R. Feodorovi värbamise ning andsid neile juhised sündmuse toimumise aja, asukoha ja muude üksikasjade kohta. J. Laur osales juhtumi lavastamise kokkuleppimisel ning tema, J.E ja T. Schasmini ülesandeks oli vastavalt varem kokkulepitule jälgida, kas nende poolt valvatavatest suundadest läheneb ristmikule teisi liiklejaid. Võõraste vaatevälja ilmumisel oleksid nad raadiosaatjate vahendusel sellest üksteist teavitanud ja toiming oleks katkestatud. R. Feodorovi kohustuseks oli mootorsõidukiga Mercedes-Benz sõita tahtlikult teelt välja vastu puud. Pärast sündmust esitas J.E kindlustusandjale valeandmed tema kasutuses olnud sõidukiga liiklusõnnetuse toimumise kohta. Seega oli kõigi süüdistatavate osalus kindlustusjuhtumi lavastamisel vajalik ja oluline, isikutel olid oma funktsioonid, nende teopanused täiendasid üksteist ja nende kõigi poolt oma osa teostamine moodustaski ühtse tervikliku teo. 18.5 Ringkonnakohus leiab, et lisaks kaastäideviimise objektiivsele küljele täitsid süüdistatavad ka selle subjektiivse külje elemendi, s.o kooskõlastatuse. Kaastäideviijaid peavad ühendama ka ühine teootsus, teoplaan ja vastastikune teadmine teise/teiste olulisest osast ühise teo toimepanemisel (RKKKo 3-1-1-60-07). Ringkonnakohus leiab, et käesolevalt tegutsesid kõik süüdistatavad ühtse teoplaani alusel, s.o nad teadsid, mida pidid tegema ise, millised olid teiste isikute rollid kindlustusjuhtumi lavastamisel ning nad tegutsesid ühise ja varem sõlmitud kokkuleppe alusel. Tuvastatud asjaolud näitavad ka seda, et esialgset plaanist süüdistatavad kõrvale ei kaldunud. Kolleegium leiab, et just kokkuleppest tulenev tööjaotus annab aluse omistada kogu teo kõigile süüdistatavatele, s.o võib väita, et igaüks neist teadis, et teo toimepanemine sõltus temast endast ja samavõrd ka partneritest, s.o kaassüüdistatavatest. 18.6 J. Lauri kaitsja on apellatsioonis leidnud, et tema kaitsealust ei saa käsitleda kuriteo kaastäideviijana. Ringkonnakohus kaitsjaga otsuse punktis 15.4 märgitud põhjendustel ei nõustu, sest kuivõrd kohtud on S.U. i ütlused tunnistanud usaldusväärseks tõendiks, saab nende põhjal hinnata J. Lauri teopanuse olulisust. Kolleegium möönab küll, et J. Lauril oli asjas täita väiksem roll kui teistel, kuid tähtis on märkida, et sündmuskohal viibivad isikud ei peagi tegutsema võrdselt aktiivselt. Samas ei saa aga ka J. Lauri tegu pidada teisejärguliseks, kuna kindlustusjuhtumi lavastamise oluliseks tingimuseks ja teo lõppeesmärgi (lõppeesmärk – kindlustushüvitise väljamaksmine) saavutamiseks oli vajalik sündmuse läbiviimise salastatus, s.o kõrvalised isikud ei tohtinud olla toimunu tunnistajateks.
19.Järgmiseks leiab ringkonnakohus, et KarS § 212 sätestatud süüteo toimepanemine mitme isiku poolt on kaastäideviimisena käsitletav üksnes siis, kui iga kaastäideviija täidab lisaks tahtlusele ka muud eriosa süüteokoosseisus nõutavad subjektiivsed tunnused (nt motiiv ja eesmärk). Käesolevalt J.E-le , R. Feodorovile, T. Schasminile ja J. Laurile esitatud süüdistuse kohaselt lavastasid nad kindlustusjuhtumi esilekutsumiseks liiklusõnnetuse eesmärgiga petta IF P&C Insurance AS-lt välja sõiduki kindlustushüvitis. 19.1 Riigikohus on 29.11.2013 selles asjas tehtud lahendis korranud oma varasemat seisukohta, mille kohaselt ei sea KarS § 212 koosseisuteole tahtluse alampiiri, mistõttu nii kindlustusjuhtumi esilekutsumise kui ka kindlustusjuhtumi toimumise kohta ebaõige ettekujutuse loomise korral piisab kaudsest tahtlusest KarS § 16 lg 4 mõttes. Teisest küljest aga nõuab kindlustuskelmuse subjektiivne koosseis lisaks sellele veel toimepanija spetsiifilist eesmärki – saada kindlustushüvitist. Nimetatud eesmärk eeldab toimepanijal KarS § 16 lg 2 kohaselt kavatsetuse tuvastamist. Edasi on kassatsioonikohus otsuse punktis 22.2 selgitanud, et olukorras, kus kindlustuspettuse toimepanijat võivad küll motiveerida muud lõppeesmärgid,
kuid nende saavutamisega kaasneb vältimatult ka kindlustushüvitise väljamaksmine ja selline tagajärg on süüdlase kavatsetusest hõlmatud, saab rääkida KarS § 212 koosseisulistele tunnustele vastava teo toimepanemisest. Samuti märkis Riigikohus, et KarS § 212 sätestatud kindlustuskelmuse koosseis hõlmab juhtumeid, kus kindlustuslepingu kohaselt on soodustatuks kolmas isik ja kindlustuspettuse toimepanija seab eesmärgiks kindlustushüvitise väljapetmise kolmanda isiku kasuks. 19.2 Riigikohtu poolt antud juhistest tulenevalt leiab ringkonnakohus alljärgnevat. Kriminaalasjas tuvastatu kohaselt on tõendamist leidnud, et If P&C Insurance AS-ga oli lepingulistes suhetes sõiduki vastutav kasutaja S.U. , kes oli sõlminud isale kuuluvale sõidukile Chrysler Voyager kohustusliku liikluskindlustuse lepingu (vastutuskindlustus). Kuivõrd kindlustusjuhtumi esilekutsumisel lavastati liiklusõnnetuses süüdlaseks S.U. , siis oleks If P&C Insurance AS pidanud hüvitama J.E kasutuses olnud Mercedes-Benz maasturi omanikule AS-le Hansa Liising Eesti sõiduki maksumuse. Kindlustushüvitise maksmisega oleks sõiduki vastutav kasutaja XXX OÜ vabanenud liisinglepinguga võetud osamaksete tasumise kohustustest. Liisingulepingust nr 0192550L nähtuvalt oli leping sõlmitud liisinguvõtja XXX OÜ, esindaja J.E, ja liisinguandja Hansa Liising Eesti AS vahel ning liisinguvõtja oli vastavalt lepingu punktile 3 kohustatud tasuma osamakseid. Ringkonnakohus asub eeltoodu põhjal seisukohale, et süüdistatavate tegevus oli kantud eesmärgist vabastada XXX OÜ liisingulepingust tulenevast liisingumaksete tasumise kohustusest ning kindlustushüvitise väljamaksmine oli selle vältimatult vajalik eeltingimus, milline tagajärg oli süüdlaste kavatsetusest ka hõlmatud. Siinjuures ei välista süüdistatavate süüd asjaolu, et käesolevalt osutus soodustatud isikuks, kes vabanes liisingumaksete hüvitamise kohustusest, XXX OÜ. Eeltooduga seonduvalt leiab ringkonnakohus, et käesolevalt on kõik süüdistatavad täitnud KarS § 212 sätestatud süüteokoosseisus nõutavad subjektiivsed tunnused. Seda kinnitavad S.U. i maakohtus antud ütlused (kd 1 lk 167), mille kohaselt oli J.E kasutuses oleva maasturiga vaja teha avarii kindlustuselt raha, s.o kindlustushüvitise saamiseks ja tekkinud kahju pidi hüvitama S.U. i kindlustusandja. Seega oli nimetatud asjaolu teada ka S.U. ile, kes nii süüdistatavate kui S.U. i ütlustest nähtuvalt oli ainult T. Schasmini tuttav ega kuulunud erinevalt teistest sündmuses osalejatest J.E sõpruskonda. Tihe suhtlus ja sõprussidemed ning kõigi süüdistatavate ühine tegutsemine ja teopanuste aktiivsus lubavad järeldada ning kinnitavad kohtu veendumust selles, et süüdistatavad panid teo toime üheskoos kaastäideviijatena ja nende kavatsetusest oli hõlmatud kindlustusandja poolt kindlustushüvitise väljamaksmine. Asjaolu, et T. Schasmini, R. Feodorovi ja J. Lauri ajendasid kuriteo toimepanemisele sõprussuhted J.E-ga , käesolevas asjas eelnevalt tuvastatud asjaolude valguses enam tähtsust ei oma. Ringkonnakohtu toodud seisukohti ei väära ka R. Feodorovi kaitsjate apellatsioonis esitatud väited selles, et sõiduki Mercedes-Benz faktiline avariiliseks sõitmine ei olnud kindlustuskelmuse toimepanemiseks üldse vajalik ning piisanud oleks vaid vastavates dokumentides sellekohaste valeandmete esitamisest. Samuti ei vabasta J.E vastutusest lihtsakoeline kaitseväide, et teised süüdistatavad ei olnud tema kontrolli all ega temast sõltuvuses.
20.Ringkonnakohtule esitatud kirjalikes seisukohtades on R. Feodorovi kaitsjad leidnud, et süüdistusaktis välja toodud kindlustushüvitise summa on ebaõige, kuna arvestamata on jäetud, et pärast kindlustussumma tasumist jääb sõiduki jäänuk kindlustusandjale. Seega saab süüdistatavaid süüdistada (peale käibemaksu maha arvamist) vaid 15 796 euro väljapetmises.
Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaitsjate väited asjakohased. Liikluskindlustuse seaduse § 37 sätestab, et kui kindlustusandja hüvitab asja hävimise või kahjustamise korral asja tavalise hinna täielikult, läheb hüvitatud asja omandiõigus kindlustusandjale. Kui eelnimetatud asja kindlustusandjale üle ei anta, siis omandiõigus üle ei lähe ja hüvitist vähendatakse asja kindlustusjuhtumi järgse hinna võrra. Kuivõrd käesolevas kriminaalasjas määrati sõiduki Mercedes-Benz kindlustusjuhtumi eelseks maksumuseks 38 986,10 eurot (s.o 610 000 kr), siis lasus kindlustusandjal kohustus ka selle summa hüvitamiseks.
21.Lõpetuseks kordab ringkonnakohus veel Riigikohtu 29.11.2013 lahendi punktis 16.1 märgitut, mille kohaselt on kindlustuskelmuse puhul tegemist kärbitud süüteokoosseisuga, mille lõpuleviimiseks piisab KarS § 212 objektiivse koosseisu kahest alternatiivist ühe realiseerimises: kas kindlustusjuhtumi esilekutsumises või toimunud kindlustusjuhtumi kohta ebaõigete andmete esitamises. Antud kriminaalasja puhul oli kuritegu lõpule viidud süüdistatavate poolt tahtlikult liiklusõnnetuse lavastamisega, omades seejuures KarS § 212 subjektiivse koosseisu täitmiseks vajalikku eesmärki.
22.Ringkonnakohus asub eeltoodud asjaoludel seisukohale, et J.E , R. Feodorovi, J. Lauri ja T. Schasmini tegevus tuleb kvalifitseerida KarS § 212 lg 1 järgi, sest nad on oma tegevusega täitnud nii objektiivse kui subjektiivse teokoosseisu. II
23.Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse R. Feodorovi, J. Lauri ja T. Schasmini süüdimõistmises KarS § 212 lg 1 - § 22 lg 3 järgi ning tunnistab kõik süüdistatavad süüdi KarS § 212 lg 1 alusel, võtab kolleegium seisukoha ka süüdistatavatele mõistetavate karistuste osas. Tuleb märkida, et R. Feodorovi, J. Lauri ja T. Schasmini tunnistab ringkonnakohus käesolevalt süüdi n.ö raskemas teovormis, s.o kuriteo kaastäideviimises. Sellele vaatamata ei pea kolleegium aga vajalikuks süüdistatavate karistusi muuta, kuna nii maa- kui ringkonnakohus on vaatamata varasemalt süüdistatavate süüditunnistamisele kaasaaitamise vormis nende tegevust ja rolli kuriteo toimepanemisel põhjalikult hinnanud ja mõistetud karistused vastavad süüdistatavate süü suurusele. Samuti ei ole karistuste raskendamist vajalikuks pidanud prokurör. Kuivõrd ringkonnakohus on varasemas (s.o 06.05.2013) lahendis (milline jätkuvalt on käesoleva otsuse osiseks) süüdistatavatele mõistetavaid karistusi juba põhjalikult motiveerinud, siis kolleegium selles toodud põhjendusi käesolevalt üle ei korda ja jääb oma eelnevate seisukohtade juurde. III
24.Lõpetuseks võtab ringkonnakohus kokku apellatsioonimenetluse tulemused ja teeb otsustuse menetluskulude kohta. 24.1 Tulenevalt eeltoodust ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 3, 4, § 338 p 2 ning § 340 lg 2 p 2 tühistab ringkonnakohus Tartu Maakohtu 26.11.2012 otsuse osaliselt, s.o J.E süüditunnistamises ja R. Feodorovi, T. Schasmini ja J. Lauri süüditunnistamises KarS § 212 lg 1 - § 22 lg 3 järgi. Kolleegium teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab J.E, R. Feodorovi, J. Lauri ja T. Schasmini süüdi KarS § 212 lg 1 järgi käesolevas otsuses toodud motiividel. Süüdistatavatele mõistetud karistuste osas jääb ringkonnakohus varasemas otsuses väljendatud põhistuste juurde.
24.2 Tartu Maakohtu 26.11.2012 otsuses olid süüdistatavad süüdi tunnistatud ka kuriteos KarS § 203 järgi. Ringkonnakohus oma 06.05.2013 otsusega mõistis süüdistatavad nimetatud kuriteos õigeks. Kuna süüdistatavate süüdistuse maht seoses nimetatud õigeksmõistmisega vähenes, siis on põhjendatud vähendada ka neilt maakohtu otsusega välja mõistetud menetluskulusid. Ringkonnakohus peab põhjendatuks käesoleva kriminaalasja mahtu arvestades vähendada süüdistatavatelt välja mõistetud menetluskulusid 1/3 võrra, v.a sundraha. Lisaks sundrahale on maakohus süüdistatavatelt välja mõistnud muud menetluskulud järgmiselt: J.E-lt 135,25 eurot, R. Feodorovilt 100,45 eurot, T. Schasminilt 167,77 eurot ja J. Laurilt 148,60 eurot. Riigi kanda jäävad menetluskulud järgmiselt: J.E-lt 45,08 eurot, R. Feodorovilt 33,48 eurot, T. Schasminilt 55,92 eurot, J. Laurilt 49,53 eurot. Seega kuuluvad süüdistatavatelt menetluskulud välja mõistmisele järgmiselt: J.E menetluskulud vastavalt 90,17 eurot, R. Feodorovilt menetluskulud vastavalt 66,97 eurot, T. Schasminilt menetluskulud vastavalt 111,85 eurot ja J. Laurilt menetluskulud vastavalt 99,07 eurot. Käesolevas, s.o teistkordses, apellatsioonimenetluses kriminaalmenetluse kulude hüvitamise taotlust ringkonnakohtule esitatud ei ole. Küll on asja esmakordselt ringkonnakohtus menetlemisel olnud R. Feodorovil kuluks kaitsjatele M. Greinomanile ja S. Kalmale makstud tasu 600 eurot ning see jäi KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda.
/allkiri/ Tiit Lõhmus
/allkiri/ Mati Kartau
/allkiri/ Paavo Randma
23.02.2015 Riigikohtu otsus:
RESOLUTSIOON
Jätta Tartu Ringkonnakohtu 20. veebruari 2014. a otsus J.E , Jaanus Lauri, Tõnu Schasmini ja Roland Feodorovi kriminaalasjas muutmata ja kaitsjate kassatsioonid rahuldamata.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.