Kohtulahend

Kaitsjatasu tasuda ühe kuu jooksul peale kohtuotsuse jõustumist Rahandusministeeriumi arveldusarvele: SEB a/a nr EE891010220034796011, Swedbank a/a nr EE932200221023778606, Danske Bank AS Eesti filiaal a/a EE403300333416110002 või Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal a/a EE701700017001577198 (selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik). Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks 19. veebruaril 2014. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

väidetava šokiseisundi kohta öelnud, tunnistajale tuli uudis ET’i tapmisest ootamatult. Maakohtu hinnangul võis K. Kuningas abikaasaga tekkinud tüli, viimase tänitamise pärast ja oma probleemide ning alkoholijoobe tõttu olla küll vihane ja kõrgendatult agressiivne, kuid selline meeleseisund ei ole subsumeeritav KarS § 115 teokoosseisu alla. Maakohtu hinnangul on K. Kuningas’ele esitatud süüdistus õigesti kvalifitseeritud KarS § 114 p 1 järgi. Maakohus soostus prokuröri seisukohaga selles, et K. Kuningas pani tapmisteo toime piinaval viisil. Piinav viis tapmise kvalifitseerivate tunnustena iseloomustab reegeljuhtumil tapmistegu ennast. 19.04.2013 surnu ekspertiisiaktis sisalduvas eksperdi arvamuses on loetletud enam kui ohtrad vigastused, mis tekitati eksperdi arvates ET’ile elupuhuselt. Tapetul on tuvastatud rohked lõiketorkehaava ja kriimustust (kokku 42, sh 8 eluohtlikku). Kõhklematult on selliste vigastuste tekitamine seotud samaaegselt suure valu põhjustamisega, mida kohtupraktika näeb piinava teoviisina KarS § 114 p 1 tähenduses. Eksperdi arvates saabus ET’i surm küll suhteliselt kiiresti, kuid mitte kohe, tõenäoliselt mõne (maksimaalselt mõnekümne) minuti jooksul; kohus märgib, et ohvri kätel leiti vigastusi, mis viitavad eksperdi hinnangul vastutõrjele, seega ei ole välistatud, et ET, osutades oma elu päästmise nimel meeleheitlikku vastupanu, koges sügavaid surmaeelseid moraalseid läbielamusi ning õudu. Maakohtu hinnangul pani K. Kuningas tapmisteo toime tahtlikult. Maakohus leidis, et K. Kuningas, tekitades oma abikaasale 3 erineva terariistaga arvukalt torke-lõikehaavu, sh kõri ja kehatüve piirkonda, pidi vähemalt möönma, et sellise tegevuse tagajärjel saabub ohvri surm.

ESITATUD APELLATSIOON

3(8)

ning teo toimepanemisele aitas kaasa alkoholijoove, mis oli tingitud päeva jooksul joodud alkoholi kogusest. Kaitsja leiab, et maakohus ei põhjenda, miks jäetakse eelpool mainitud faktorid tähelepanuta. Samas maakohus ei välista võimalust, et ööl vastu 19.01.2013 said verised sündmused alguse pooltevahelisest tülist. Kriminaalasjas on tõendatud, et ET’i ja K. Kuningas’e abielus oli nii emotsionaalseid kui materiaalseid pingeid. Samas loeb maakohus K. Kuningas’e väited ebausaldusväärseks selles, et vägivalla vallandas ET’i etteheide selles, et ta on sitt mees, sest ei suuda last teha. Kohus märgib siinkohal täiendavalt, et tüli E. T’iga ning naise näägutamine ei saanud olla K. Kuningas’ele uudne ja enneolematu kogemus, tunnistajate ütlustega on tõendatud, et peres oli konflikte ka varasemalt. Samuti leiab kohus, et pea iga peresisese tüli puhul on puudutatud isikud tavapärasest enam erutunud ja endast väljas. Maakohtule ei tundu eeltoodut silmas pidades loogiline, et E. T „läks kohe siidrijutult lapsejutule“ nagu K. Kuningas väitis. Kaitsja ei nõustu kohtu põhistustega, et K. Kuningas ütlused tüli tekkimise põhjustest on ebausaldusväärsed. Kaitsja märgib, et toimikus puuduvad andmed, et K. Kuningas oleks tapmisele eelnevalt nuga otsinud. K. Kuningas kirjeldas sündmuste kulgu. Kuningas selgitas, et enne noaga löömist ta kägistas kannatanut ning nähes ninast verd tulemas, lõpetas kägistamise. Noaga löömine toimus hiljem. Kaitsja ei nõustu maakohtu järeldustega, et ET oleks osutanud K. Kuningale vastupanu ja enne surma pikema aja jooksul tundma tugevat füüsilist valu ja surmahirmu. Ekspertiisiaktis kajastatud eksperdiuuringute tulemuste hindamise ja eksperdiarvamuse põhjenduse kohaselt võisid E. T’i surnukehal esinenud nahaalused verevalumid ja nahamarrastused kaelal ja paremal pool näol ning verevalumid kaela pehmetes kudedes olla tekitatud kägistamisest kätega, sh vajutustest sõrmede ja küüntega. Eksperdi hinnangul kinnitas seda hulgaliste täppverevalumite olemasolu näo nahal, silmade sidekestal ja kõõlustanul. Ekspertiisiaktist nähtuvalt on kõik ET’il tuvastatud vigastused elupuhused, tekitatud lühikest aega enne surma saabumist lühikese ajavahemiku vältel. Kuningas selgitas, et peale seda, kui ta oli ET tapnud, ei puutunud ta toas olevaid esemeid, tõmbas kannatanule teki peale ja lahkus korterist. Korterisse naasis K. Kuningas peale seda, kui uurijad ta sinna sündmuskoha vaatluseks tõid. Vaatamata toas olevale segadusele ei olnud segadus seda laadi, mis annaks märku sellest, et segadus oleks tekkinud võitluse tagajärjel. Kaitsja märgib samuti, et tuba oli äärmiselt väike, seega kannatanu ja süüdistatava vahelise võitluse jälge oleks pidanud olema sündmuskohal oluliselt rohkem. Eksperdi arvates saabus ET’i surm küll suhteliselt kiiresti, kuid mitte kohe, tõenäoliselt mõne (maksimaalselt mõnekümne) minuti jooksul. Seega, millest lähtuvalt leidis kohus, et kannatanu suri eelnevalt piina kannatades, jääb kaitsjale selgusetuks. Ekspertiisiaktis on märgitud, et 8 noalööki olid elupuhused. Tuvastamata on asjaolu, kas kannatanu kaotas teadvuse kägistamise tagajärjel ning sellele koheselt järgnenud löögist vastu kaela ning neile koheselt järgnenud noahoopidest või oli kannatanul võimalus osutada peale eelmainitud vigastuste saamist mingitki vastupanu. Ei kohtueelsel uurimisel ega ka kohtulikul uurimisel ei leidnud tuvastamist asjaolu, et peale kägistamist, mille tagajärjel hakkas kannatanul ninast verd tulema, oleks kannatanu olnud teadvusel. Maakohus selgitas, et 19.01.2013 ja 28.01.2013 sündmuskoha vaatlusprotokollidest ei nähtu, kas sündmuskohalt leiti/ei leitud klaasikilde. Samas ei ole vaatamata korteris valitsevale üldisele korralagedusele eluliselt usutav, et E. T heitis voodisse, kus oli katkine klaasipõhi, mis võis ilmselgelt ohustada tema tervist. Seega ei ole välistatud, et klaas sattus voodisse ründe või sellele eelnenud tüli käigus. Kohus märgib õigesti, et katkine klaas voodist leiti, kuid kuidas see voodisse sai, on selgusetu. Selge on ka see, et voodist leiti katkine klaas, kuid kilde ei ole tuvastatud.

4(8)

Eeldada võib ükskõik mida, kuid kuidas klaas tegelikult voodisse sattus, jääbki selgusetuks. 27.02.2013 ekspertiisiaktis nr 13E-GE0122 on tõendatud, et tegemist oli ET’i verega. 19.04.2013 surnu ekspertiisiaktis on ekspert avaldanud arvamust, et E. T’i kehaasend vigastuste tekitamise ajal võis olla valdavalt lamav, vigastuste tekitamise lõppfaasis aga selili lamav. Kohus märkis, et arvestades 28.01.2013 tuvastatud verejälgede paiknemist voodi kohal ja kõrval asunud seintel (so eelkõige ülekandumisjäljed voodi kohal seinal) ning 19.04.2013 surnu ekspertiisiaktis nimetatud ET’i pikkust – 176cm - ei ole siiski välistatud, et ET oli teatud hetkel ka püstises asendis; 19.04.2013 surnu ekspertiisiaktis on ekspert andnud arvamuse, et E. T’i laibal tuvastatud vigastused õla- ja küünarvartel võisid olla saadud enesekaitse käigus elutähtsatesse piirkondadesse (kehatüvesse, kaela, pähe) suunatud löökide pareerimisel. Seega ei ole välistatud, et E. T üritas ennast K. Kuningas’e ründe vastu mingilgi moel kaitsta, mis omakorda pikendab kohtu arvates ründe ajalist kulgu. Kaitsja on seisukohal, et eeltoodud kirjeldustest ei saa teha ühest järeldust, et kanatanu kehal mõningad vigastused võisid olla tekkinud enesekaitsest, samas ei ole aga välistatud, et nende tekkemehhanism võis olla teistsugune. Kaitsja märgib, et kannatanupoolne provokatsioon võib olla ka pikaajaline või süstemaatiline ning seda tuleb käsitada üksikutest vägivalla- või solvamistegudest koosneva tervikteona, s.t kannatanu käitumisele tuleb terviksituatsiooni silmas pidades anda üldhinnang. Kaitsja leiab, et käesoleval juhul tegutses K. Kuningas ajendatuna kannatanu näägutamisest ning öeldud solvangutest K. Kuningas aadressil, mis viis süüdistatava endast niivõrd välja, et ta ei olnud enam suuteline oma tegevust kontrollima. Apellant palub tühistada Harju Maakohtu otsus osas, millega Kenneth Kuningas’ele mõisteti karistus KarS § 114 p 1 järgi ja teha selles osas uus lahend, millega kvalifitseerida Kenneth Kuningas’e kuritegu KarS § 115 järgi ning tulenevalt sellest mõista uus karistus. Juhul, kui ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti kvalifitseerinud Kenneth Kuningas’e poolt toime pandud kuriteo, palub kaitsja leevendada Kenneth Kuningas’ele mõistetud karistust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5(8)

Nii, 04.11.2013 taotles prokurör K. Kuninga poolt eeluurimisel 23.01.2013 kahtlustatavana antud ütluste avaldamist seoses vastuoluga K. Kuningas’e istungil antud ütlustega selle kohta, et ta ei mäleta toimunust midagi. K. Kuningas vastas kahtlustatavana menetleja küsimusele – mis oli põhjuseks, et E kallale läksite – järgmiselt: „põhjuseid oli mitmeid, üks oli E pidev tänitamine, mis viis mind sel õhtul endast välja, väike osa sellel oli ka alkoholil, mul endal on ka väga palju probleeme – mul ei olnud kindlat töökohta, seega ka raha. Ma ei suutnud E rasestada, kuigi me mõlemad tahtsime väga lapsi. See kõik kogumis viis selleni, et ma läksin E kallale. Tean, et E hoolis väga, aga see tänitamine, mis viimasel ajal pidevalt oli, viis mind lõpuks täiesti endast välja. Viimasel ajal E muud ei rääkinud, kui et miks sa ei saa, miks sa ei oska jne. Ma tahtsin tegelikult õhtul kodust lihtsalt ära minna, kui see järjekordne tänitamine põhjustas lihtsalt meeletu ärevushoo. Mäletan kõike, mis edasi juhtus, kuid momendil ei suuda sellest rääkida“. Lisaks vastuolule, et eeluurimisel mäletas K. Kuningas tapmise asjaolusid, aga kohtulikul uurimisel enam mitte, esineb vastuolu tema ütlustes ka kannatanu käitumise ja väidetava solvamise osas. Kui avaldatud ütlustest ei nähtu, et ET oleks K. Kuningas’t kuidagi solvanud, siis maakohtu istungil Kenneth Kuningas, vastates kaitsja küsimustele tõi välja, et ET tegelikult solvas teda, nimetades teda „sitaks meheks, kes ei suuda talle last teha ja see teise mehe jutt, kes oli nõus talle last tegema, see oli ka“. Kohtukolleegium märgib, et toimiku materjalides puudub K. Kuningas’e kahtlustatavana ülekuulamise protokoll, kuid ilmselt on teda eeluurimisel üle kuulatud kahtlustatavana mitmel korral. Nimelt on viidatud kohtupsühhiaatrilise ja –psühholoogilise ekspertiisi aktis K. Kuningas’e kahtlustatavana antud ütlustele, milles ta seletas, et teda solvas E väide, et „tema ei ole suuteline last tegema ja, et vahet ei ole, tal on nagunii teine mees olemas“ (T II lk 86). Sellest tuleneb, et kohtuistungil avaldatud ja ekspertiisiks esitatud K. Kuningas’e kahtlustatavana ütluste vahel esineb vastuolu ning K. Kuningas ka eeluurimisel muutis oma ütlusi ET’iga asetleidnud konflikti sisu kohta. Kohtukolleegium lisab, et Kenneth Kuningas’e süüdistatavana kohtus antud ütlustest tuleneb mitu asjaolu, mis panevad kahtlema ka tema ütluste elulises usutavuses. Nimelt seletas süüdistatav, et laenas ET’ilt 25 eurot õhtuste külaliste vastuvõtmise ettekäändel, kuid soovis seda raha tegelikult hoopis endaga vanglasse võtta. Õhtul koju saabudes hakkas aga ET talle esimese asjana ette heitma, et K. Kuningas ei toonud talle siidrit ja edasi läks jutt kohe lapse saamisele. Eluliselt ei ole usutav, et ET ei ole huvi tundnud külla tulema pidanud sugulaste vastu ning konflikt sai alguse mitte K. Kuningas’e valetamise pärast, vaid hoopis toomata jäänud siidri pärast. Nimetatud põhjustel maakohus seadis õigustatult kahtluse alla Kenneth Kuningas’e ütluse usaldusväärsuse tapmise toimepanemise tehiolude ja sellele eelnenud konflikti osas. Kohtukolleegium sedastab, et solvamine on tegu, mis riivab kannatanu autunnet. Solvata saab väärtushinnangu või vale faktiväite esitamisega või ka teoga. KarS § 115 kohaldamine tuleb kõne alla juhul, kui on tuvastatud, et kannatanupoolne solvang oli selline, mis kutsus tapmise toimepanijas esile tugeva hingelise erutuse seisundi. Kohtukolleegium märgib, et konfliktsituatsioonis olles on inimesed üldjuhul hingelise erutuse seisundis ning enamus nn olmetapmistest pannaksegi toime pooltevahelise konflikti tagajärjel, mille käigus on konflikti osapooled üksteist halvustanud või solvanud või käitunud muul ebakohasel viisil. See aga ei anna veel põhjust käsitleda kõiki neid tegusid provotseeritud tapmistena. Viimasest saab rääkida vaid siis, kui on tuvastatud, et kannatanu käitumine kutsus esile mitte lihtsalt hingelise erutuse vaid tugeva hingelise erutuse. Seega mitte igasugune erutusseisund ei anna alust tapmise kvalifitseerimiseks KarS § 115 järgi. Kohtukolleegiumi hinnangul antud kaasuse kontekstis kannatanu võis solvata süüdistatavat ainult väitega, et viimane „pole võimeline talle last tegema ning tal on nagunii teine mees olemas, kes talle lapse teeb“. Tuleb aga rõhutada, et Kenneth Kuningas erinevatel aegadel nii kahtlustatavana, kui ka süüdistatavana ülekuulamistel on tapmise peamise põhjusena toonud välja kannatanupoolseid tänitamisi, mitte aga konkreetset solvamist. Ka esmasküsitluses vastates kaitsja küsimustele mainis

6(8)

süüdistatav „teist meest, kes on nõus last tegema“ alles ülekuulamise keskel peale kaitsja korduvaid küsimusi tapmise põhjuste kohta. Maakohus on sellele tähelepanu juhtinud ning ainuõigesti märkinud, et kohtule jääb arusaamatuks, miks süüdistatav kohe kaitsja küsimusele vastates ei nimetanud istungil kõlanud kõige olulisemat väidetavat ärritumist põhjustanud asjaolu – so teist meest, kes tema abikaasale lapse teeb. Sellest aga järeldub, et see väidetavalt kõlanud solvang ei riivanud teda niivõrd, et kutsus esile tugeva hingelise erutuse seisundi, pealegi süüdistatava ütluste vastuolulisuse tõttu kohtukolleegium seab kahtluse alla asjaolu, et selline väidetav solvang üldse kõlas. Seadnud kahtluse alla süüdistatava versiooni sellest, et kannatanu solvas teda sellega, et nimetas teda „sitaks meheks, kes ei suuda talle last teha ning tal on teine mees olemas, kes on nõus last tegema“, kohtukolleegium sarnaselt maakohtuga asub seisukohale, et K. Kuningas’el tegelikult ei esinenud KarS § 115 nimetatud põhjust (kannatanupoolne vägivald või solvamine tapja suhtes) kannatanu tapmiseks äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis. Seega puudub koosseisuline element, mis lubaks üldse vaagida süüdistatava tegevuse kvalifitseerimist KarS § 115 järgi. Kohtukolleegium möönab, et perekondliku konflikti tulemusena, mille käigus ET tegi töötule abikaasale, kes elas oma naise kulul, etteheiteid saamatuses, võis süüdistatav ärrituda ning olla hingeliselt erutunud, kuid kannatanupoolsed etteheited ja tänitamised ei ole vaadeldavad solvangutena KarS § 115 mõttes.

7(8)

Pavel Gontšarov

Ivi Kesküla

Meelika Aava

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.