1-13-3232/28 - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

5.Kohtukolleegium, tutvunud käesoleva kohtuasja materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära kohtumenetluse pooled leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osaliselt L.P süüdi tunnistamise KarS § 121 järgi 25.03.2011.a episoodis. 5.1 Kõigepealt tuleb märkida, et kohtukolleegium ei nõustu apellatsiooni põhjendustega KarS § 121 järgi 25.03.2011.a episoodis, et kohtueelsel menetlusel ei selgitatud kannatanule V K le tema õigust ütluste andmisest keelduda. Taolisele seisukohale on kaitsja jõudnud põhjusel, et kannatanu allkiri oli küll kannatanu ülekuulamise protokollile võetud, kuid protokollis oli ainult viide KrMS paragrahvidele 71 – 73, kuid oli lahti kirjutamata nende sisu. Selline kaitsja arusaam on ekslik ja alusetu. Kolleegium juhib kaitsja tähelepanu asjaolule, et samas ülekuulamise protokollis p 2 on kannatanu V K enne ülakuulamist andnud allkirja selle kohta, et kannatanule on tutvustatud tema õigusi ja kohustusi KrMS §- des 38 ja 71-73 ning selgitatud nende sisu. Seega on kannatanu V K üheselt andnud allkirja KrMS §-de 71-73 tutvustamise ja nende sisu selgitamise kohta (tlk 18 /44 pöördel). Seega andis kannatanu V K L.P vastu kohtueelses menetluses ütlusi olles eelnevalt teadlik oma õigusest ütluste andmisest keelduda L.P suhtes, mistõttu kannatanu õigusi ei ole rikutud. Kolleegiumi sellist seisukohta toetab ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend nr 3-1-1-714 p 7. 5.2 Kolleegium nõustub kaitsja apellatsioonis toodud järeldustega KarS § 121 järgi 25.03.2011.a episoodis, kuid seda apellatsioonis toodud erinevatel põhjendustel. Kolleegium asub seisukohale, et prokuröri taotlusel maakohtus kannatanu V K kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ja nende ütluste kasutamine tõendina ei olnud lubatav. Kannatanu V K poolt kohtueelses menetluses ütluste andmise ajal 25.03.2011.a ei võimaldanud KrMS § 291 kuni 01.septembrini 2011 kehtinud redaktsioonis avaldada tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi, kui ta keeldub kohtumenetluses ütluste andmisest KrMS §- s 71 sätestatud alusel. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemalt korduvalt rõhutanud, et kohtueelses menetluses ütluste andmise ajal sai tunnistaja lähtuda sellest, et juhul, kui ta peaks tulevikus mingis kriminaalmenetluses osalema tunnistaja rollis ja need ütlused süüstaks potentsiaalselt teda ennast või KrMs § 71 lg 1 p1-5 loetletud isikuid, on tal võimalik realiseerida enda vaikimisõigust. Tema ütluste kui tõendiallika poole edasises menetluses pöörduda ei saanud. Sellist menetluslikku garantiid ei saa kriminaalasja arutamise käigus seaduse muudatuse mõjul n-ö tagantjärele tühistada. (Vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 11. märtsi 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-24-13, p 8.1 ja 14.3; 13.juuni 2013.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-64-13, p 11). KrMS § 37 lg 3 sätestab üheselt, et menetlustoimingus kohaldatakse kannatanule tunnistaja kohta sätestatut, kui käesolevas seadustikus ei ole ettenähtud teisiti, mistõttu kohaldatakse kannatanu ülekuulamisele ning tema ütluste tõendina kasutamisele KrMS § 289-291 sätteid. Tulenevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohast sai kannatanu V K kohtueelses menetluses ütluste andmise ajal 25.03.2011 lähtuda sellest, et juhul, kui ta peaks tulevikus kriminaalmenetluses osalema kannatanuna ja need ütlused süüstaks tema endist elukaaslast L.P , on tal võimalik realiseerida enda vaikimisõigust. Kolleegium leiab üksmeelselt, et kannatanu V K kohtueelses menetluses antud ütlused ei ole lubatav tõend ja need tulnuks tõendikogumist välja jätta. Eeltoodust tulenevalt rikkus maakohus kannatanu V K ütluste avaldamise ja tõendina kasutamisega kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Maakohtus avaldatud kannatanu V K kohtueelses menetluses antud ütlustel oli tõendina iseseisev tähtsus kriminaalasjas oluliste asjaolude tuvastamisel ning maakohus rajas süüdimõistva otsuse just kannatanu V K avaldatud ütlustele. Nii on maakohus otsuses märkinud, et KarS § 121 järgi 25.03.2011.a. episoodis on tõendiks ainult kannatanu ütlused ning leidis, et just kannatanu ütlustest tulenevalt tuleb süüdistatav L.P süüdi tunnistada (tlk 127). Kuigi maakohtu otsuses on kohus selles episoodis viidanud ka süüdistatava L.P ütlustele, millega süüdistatav on möönnud kannatanu V K löömist, ei saa ringkonnakohtu arvates kasutada süüdistatava ütlusi tõendina. Esiteks ei ole süüdistatav end süüdi tunnistanud, teiseks avaldas kohus prokuröri taotlusel süüdistatava L.P ütlused KrMS § 289 lg 1 alusel usaldusvääruse kontrolliks. Kohtukolleegium leiab, et maakohus oleks pidanud jätma kõrvale ka L.P ütlused, kuivõrd L.P andis kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses lahknevaid ütlusi. Kolleegium leiab, et L.P ei ole kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses ütluste lahknevust veenvalt põhjendanud ja sellele küsimusele vastust andnud (tlk 112). Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-26-13 väljendatud seisukohta, et kohus ei saa isikulise tõendiallika ütlustele tugineda valikuliselt, vaid peab andma hinnangu tõendiallika usaldusväärsusele tervikuna (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. mai 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-31-12, p 9). Olukorras, kus süüdistatav on ristküsitlusel ja kohtueelsel uurimisel andnud erinevaid ütlusi ja ta pole suutnud erinevuse põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, ei saa kohus tema ütlustele tugineda valikuliselt, vaid need tuleb tõendikogumist tervikuna kõrvale jätta. Seega tuleb süüdistatava L.P vastuolulised ütlused tervikuna tõendikogumist välja. Kolleegium jättes kannatanu V K kohtueelses menetluses antud ütlused tõendina välja ning kuna antud episoodis muid tõendeid kogutud ei ole, siis tuleb ringkonnakohtul maakohtu 31.oktoobri 2013.a otsus L.P süüdimõistmise ja karistamise osas KarS § 121 järgi tühistada ning L.P selles osas õigeks mõista. Maakohtu 31.oktoobri 2013.a otsus kuulub tühistamisele ka KarS § 64 lg 1 liitkaristuse moodustamise osas. 5.3 Kohtukolleegium ei nõustu apellatsioonis tooduga, et kohus on L.P-le inkrimineeritud kuriteos KarS § 120 järgi hinnanud tõendeid kallutatult ja rikkunud KrMS § 61 lg 2 sätestatut. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Kaitsja taotleb KarS § 120 järgi maakohtu poolt hinnatud tõendite ümberhindamist ning õigeksmõistva otsuse tegemist. Asjaolu, et kaitsja ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele

järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-4-07). Maakohus on põhjendanud miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta riimuvate kannatanu R Si ja tunnistaja I S i ütlused usaldusväärsemateks süüdistatava poolt antud erinevatest ütlustest. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks uuesti tõendite analüüsi korrata ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesolevas kriminaalasjas ei ole tegemist olukorraga, kus kuriteo tõendamine taandub vaid n-ö sõna sõna vastu olukorra hindamisele, kuna kohtueelses menetluses on kogutud süüdistuse sisuks olnud sündmuste kohta ka muid tõendeid peale süüdistatava ja kannatanu ütluste ning selleks on tunnistaja I S ütlused. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003. a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium 26. septembri otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis toodud väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks KarS § 120 järgi ja L.P suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks. 5.4 Kolleegium märgib, et vaid kohtumenetluse poole taotlusel ja seda viitega kohtueelsel uurimisel antud tunnistaja või kannatanu mingile konkreetsele ütlusele, mitte aga ütlustele üldse, avaldab kohus isiku ristküsitluse käigus tema poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused nende usaldusväärsuse kontrolliks. Selline põhimõte on kehtestatud KrMS § 289. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et tuleb silmas pidada, et KrMS §289 lg-s 1 otseselt märgitu kohaselt saab kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki, vt 3-1-1152-06. Käesolevas kriminaalasjas ei ole maakohtus toimunud kohtuistungil kohtumenetluse pooled taotlenud ei kannatanu R Si ega tunnistaja I S i kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist, et kontrollida nende usaldusväärsust. Kui menetlusosalised ei taotle konkreetset kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist, siis pole alust ka maakohtule ette heita isikute poolt kohtulikul uurimisel antud ütluste kajastamist või nendele kui usaldusväärsetele tõenditele tuginemist. Kolleegium leiab, et kannatanu ja tunnistaja sugulussuhe ei muuda nende ütluste sisu ebausaldusväärseks. Ekslik on apellandi arusaam, nagu tuleks kannatanu ja tunnistaja ütlused sugulussuhte ning süüdistatava ja kannatanu varasemate konfliktide tõttu lugeda aprioorselt ebausaldusväärseks. Taoline apellandi käsitlus on otseses vastuolus KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Kannatanu või tunnistaja ütluste hindamisel, kes on omavahel sugulased ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, neid hinnatakse üldises korras võrdselt teiste tõenditega. Nii kannatanu R Si kui ka tunnistaja I S i ütlused osutavad üheselt süüdistatava L.P tegevusele, millise tagajärjel kannatanu sõnul oli alus karta tapmise ähvarduse täideviimist. Ringkonnakohus leiab, et lähtudes maakohtus tuvastatust puudub alus arvata, et kannatanu ei tajunud tõendamiseseme asjaolusid objektiivselt, s.t. kuriteo toimepanemise aega, kohta ja

viisi ning muid kuriteo tehiolusid adekvaatselt. Lisaks märgib kolleegium, et asjaolud, millel ähvardatu kartus põhineb on maakohtu poolt eraldi tuvastatud. Kannatanu hirmutunne ei saa tuleneda pelgalt tema enda isikulisest eripärast ja alust karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused. Viimatimärgitu tõttu peab ähvardus reeglina tunduma lisaks kannatanule reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale ning süüdlane täidab KarS § 120 objektiivse koosseisu siis, kui ta paneb oma tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi ja tekitaks hirmu reeglina ka objektiivsele kõrvalseisjale. Selline seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-1-59-11 tooduga. Maakohus võttis õigustatult L.P eo kvalifitseerimisel aluseks selle osa ähvardusest mida kannatanu ise tajus kui hirmu tekitavat ja mis maakohtu analüüsi alusel oleks võinud tekitada hirmu ka objektiivses kõrvalvaatajas (tlk 129). Kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on maakohus ühele või teisele tõendile omistanud ning ringkonnakohus nõustub maakohtu argumentidega. Maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogumile. 5.5 Lisaks heidab apellant maakohtule ette, et ei ole kogutud peale kannatanu ja tunnistaja ütluste ühtegi täiendavat objektiivset tõendit selle kohta, et L.P oleks kannatanut tapmisega ähvardanud. Võistlevuse põhimõte on sätestatud KrMS §-s 14, mille kohaselt täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Erinevalt uurimispõhimõttele rajanevast kriminaalmenetlusest vastutab võistlevas menetluses süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende pinnalt otsuse tegemises. Kolleegium peab vajalikus rõhutada, et isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel. Maakohtu protokollidest ega kaitseaktist ei nähtu, et kaitsja või süüdistatav oleks taotlenud omapoolsete tunnistajate kutsumist kohtuistungile või taotlenud omapoolsete tõendite esitamist. Ka ei olnud kaitsjal ega süüdistataval taotlusi või täiendusi enne kohtuliku uurimise lõpetamist, mistõttu on kohatu kaitsja etteheide maakohtule mingite täiendavate tõendite kogumata jätmise osas. Tõendite esitamise kohustus lasub süüdistajal ja kaitsjal ning kohus peab üldjuhul tegema otsuse talle esitatud tõendite pinnalt. Selline seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusega nr 3-1-1-67-06.